Uuesti: Miks usutakse, et imeravitsemine toimib?
Head vana aasta lõppu ja skeptilist uut aastat!
Olen juba nii vanaks saanud, et hakkan endale lubama varem ilmunud lugude uuesti postitamist. Väljavalituks saavad püsivama väärtusega lood, mida oleks niiehknaa hea aegajalt üle korrata, kuid mis on juba nii ammu ilmunud, et neid pole muu lasu alt kerge üles leida.
Esimeseks väljavalituks on psühholoogiaprofessori Barry Beyersteini (1947-2007) lugu sellest, kuidas kujuneb usk imeravitsemiste toimesse.
Miks usutakse, et imeravitsemine toimib?
Barry L. Beyerstein
Paljud kahtlased ravimeetodid püsivad turul peamiselt seetõttu, et rahulolevad patsiendid annavad neile pooldava hinnangu: “Ma proovisin seda ja sain terveks, seega peab meetod olema tõhus.”
Meedia peab sedalaadi tunnistusi tavaliselt piisavaks tõendusmaterjaliks, kuid ilma korralike katseteta on raske või lausa võimatu kindlaks teha, kas ravi tõesti toimib. Vaevuhoomatavad jõud võivad panna ka väga intelligentseid inimesi – nii patsiente kui ka ravijaid – uskuma, et mingi raviviis on aidanud, kuigi tegelikult ei ole. See tõdemus kehtib nii uute teadusliku meditsiini meetodite, rahvameditsiini imeravimite, alternatiivmeditsiini võtete kui ka usuga tervendamise kohta.
On vähemalt seitse põhjust, miks inimesed järeldavad ekslikult, et ebaefektiivne ravimeetod mõjub.
1. Haigus on paranenud loomulikul teel.
Paljud haigused paranevad ise. Kui seisund ei ole krooniline ega fataalne, siis organism toibub ja tervis taastub.
2. Paljud haigused on tsüklilised.
Sellistel hädadel nagu artriit, sclerosis multiplex, allergia ja seedetraktihäired on tavaliselt paremad ja halvemad ajad. Inimesed otsivad abi pigem siis, kui asi halveneb. Sellisel moel on libaravil võimalusi kokku langeda paranemisajaga, kuigi inimesel oleks hakanud kergem ka ilma sekkumata.
3. Platseeboefekt.
Kui koos patsiendi sugereerimise või tema tähelepanu kõrvalejuhtimisega manustada bioloogiliselt kasutut ravimit, võib ta kogeda kergendust, mida on võimalik mõõta. Suur roll on siin haige usul, suurtel ootustel ja mõtteviisil. Mõnedel juhtumitel võib platseeboefekt esile kutsuda tegelikke füüsilisi muutusi. Teinekord on küsimus subjektiivses tundes – patsient tunneb end paremini, kuigi objektiivset muutust pole.
4. Inimesed kiidavad vale asja.
Kui paranemine ilmneb pärast seda, kui rakendati libaravi ja teaduspõhist ravi korraga, saab libaravi tihti ebaproportsionaalselt suure kiituse osaliseks.
5. Algne diagnoos ja prognoos võisid olla valed.
Arstid ei ole eksimatud. Ekslik diagnoos, millele järgneb reis alternatiivse ravitseja pühamusse, võib viia imelise paranemiseni tõvest, mis oleks ise ka mööda läinud. Teinekord on diagnoos küll õige, kuid paranemise aeg ebatäpne – seda on sageli väga raske prognoosida.
6. Ajutine meeleolu paranemine aetakse sassi tervenemisega.
Libaravitsejad on sageli tugevad ja karismaatilised isiksused. Kui sisendus on tugev, paraneb ka patsiendi tuju.
7. Psühholoogilised vajadused võivad moonutada inimeste tajusid ja tegusid.
Isegi kui paranemist tegelikult ei toimu, võivad libameditsiinile palju aega, raha ja energiat kulutanud patsiendid ennast veenda, et nad on abi saanud. Kui inimese kogemused on vastuolus tema hoiakute, tunnete või teadmistega, siis vastavalt tunnetusliku ebakõla (cognitive dissonance) teooriale järgneb vaimne kannatus. Inimesed kalduvad ebakõla leevendama sobimatu teabe moonutamisega. Kui paranemist ei tule, tunneb patsient sisemist ängi. Selle asemel et tunnistada endale või teistele, et kõik püüded on osutunud asjatuks, näevad paljud “ravis” ikkagi mingit päästvat väärtust. Libaparandajad ja nende kliendid on altid vihjeid vääriti tõlgendama ja mäletama asju nii, nagu nad soovivad. Nad võivad valikuliselt mäletada ja üle hinnata näivalt edukaid juhtumeid, ignoreerides ja õigustades ebaõnnestumisi või vähendades nende tähtsust.
Teaduslikud meetodid ongi suures osas välja töötatud selleks, et vähendada inimlike eelistuste mõju, mis muidu viivad uurijale meelepärastele järeldusteni. Kui inimene tunneb, et temasse suhtutakse hästi, tunneb ta tavaliselt kohustust vastata samaga. Kuna enamik libaravitsejaid usub siiralt, et nad aitavad teisi, on üsna loomulik, et patsiendid soovivad vastutasuks neile meelepärased olla. Ilma et patsient seda tingimata märkaks, on selline vastuteenekohustus piisav, et üles puhuda ettekujutust saadud ravi kasulikkusest.
Ettevaatust
Et eristada tõelisi ja valesid põhjuslikke seoseid, on vaja teaduslikke uuringuid ja rohketele andmetele toetuvat loogilist analüüsi. Need, kes loodavad liigselt oma intuitsioonile ja mitteametlikele seletustele, võivad teha saatuslikke vigu. Kui alustad ravi, peaksid olema väga ettevaatlik tõendite suhtes, mis põhinevad inimeste jutul, libaravitsejate endi kirjastatud buklettidel ja raamatuil ning väljavõtetel meediast.
Allikas: quackwatch.org
Pikem ja põhjalikum artikkel on lugeda ajakirjas Skeptical Inquirer.
Liina ütles:
“Ma kaldun arvama, et arst on inimene ja inimese teadmistel on piirid. Arsti teadmised on spetsiifilised ja ei kattu inimese ootustega arsti teadmistest. Ent see on juba teine teema. Lihtsalt, arst ei ole jumal, meditsiin ei ole religioon. Ka neisse saab ja tuleb kriitiliselt suhtuda. ”
Ja suvalise inimese teadmised on laiemad arstide omadest? Enamus minu suguvõsa vanema põlvkonna naistest on meditsiinikriitilised ja oma kriitikameelega miskipärast valmis uskuma igasugust pseudoteaduslikku jama. Kulutavad raha raamatutele, kus masseerimisega või suvaliste taimeleotistega lubatakse haigusi ravida.
Täpsemini 3 naist 4’st on pseudoteadusliku järgijad. Ühise tunnusena on nad kõik väga üksikud ja allaandlikud müügiinimeste pakkumiste suhtes. Lugesin ühest sellisest raamatust (Vigala Sassi raamat vist), et gangreeni ja meningiidi puhul on kasu mingi tavalise umbrohu leotisest. Mõlemad on surmavad paari päevaga, kui meditsiiniliselt ei sekkuta. Üllatav, et selline jutt ei tee mu sugulasi kahtlevaks. Sellise ohtliku valetamise eest peaks nagu mingeid karistusi eksisteerima.
Bekker ütles:
Asjassepuutuvatest mehhanismidest kirjutab tänane artikkel.
Päris ravi on sihuke ahnepäits, et kui imeravi sekka midagi väärtuslikku peaks ilmuma, siis korjab päris ravi selle varsti endale. Alternatiivikuile jäävad ainult niisugused leiutised, millest pärisarstid nende mõttetuse tõttu huvitatud ei ole.
@Märt:
Suitseta ise siis oma kanepit (mida sa siin vahepeal promosid ) edasi ja jäta oma vaestele üksikutele vanematele naissugulastele vähemalt nende igapäevased umbrohuleotisedki alles, tahaks selle peale kosta :P
@salvey:
Sulle on naljakas, et nad võivad naiivsuse tõttu varem surra?
Ja miks sa soovitad mul kanepit suitsetada? Kas mu eelnev tekst tundus sellist julma vastust väärivana, et naljatlesid nende depressiivse elu üle?
Kanepiteemalised non sequiturid on lihtsalt Salvey stiil. Ei maksa tähele panna — samamoodi nagu minu aegajutisi lubadusi kõiki kommentaariumilugejaid diskordianistlikeks paavstideks pühitseda.
Kriku ütles:
Aga mu ühel tuttava lapsel oli keskkõrvapõletik. Vaat tema, sinder, ka ei maganud, karjus hoopis.
dig ütles:
Sul on täiesti õigus.
Siin eespool ma kirjutasin: ravimite kuritarvitamine pidi halvama organismi loomuliku paranemisvõime, lümfotsüüdid muutuvat laisaks, pidavat olema ooterežiimil, ei viitsi kohe bakteritega sõdima asuda.
See mõte on mul võetud ühelt arsti loengult. Oli selline populaarteaduslik-meelelahutuslik loeng, kus lektor rääkis uuringutest, kus oli täheldatud just taoline fenomen.
Märt ütles:
Kas võib teha järelduse, et kui antibiootikumid blokeerivad bakteritele spetsiifilisi rakuprotsesse, siis immuunsüsteem “ei tunne” neid kohe ära, ei reageeri koheselt elik on laisk?
dig ütles:
Kus sa seda mu kommentaaridest välja lugesid?
Tsiteeritud lause mõte on, et haige inimene magab (palju), nii on looduse poolt seatud. Igatahes seda räägivad ka diplomeeritud arstid ja mõnigi kord pannakse inimene lausa kunstlikku koomasse, et ta paraneks.
Ja muide, mõned meditatsioonid on ka lähedal sarnasele seisundile.
@vice versa:
Kuidas need antibiootikumid immuunsüsteemi niimoodi pimestavad? Immuunsüsteem hakkab tööle kindlate molekulide kokku puutudes. Bakterite puhul näiteks lipopolüsahhariididega ning selleks kõlbavad nii elusad kui ka surnud bakterite tükid, milles selliseid molekule leiab.
Märt ütles:
Seda (kuidas) loengul ei täpsustatud, aga seda, miks lümfotsüütide liikumine oli aeglustunud, põhjendati ravimite mõjuga.
@vice versa:
Mis loeng see selline täpsemalt oli?
Histamiin on muidu küll üks aine, mis paneb valgeliblesid liginema ning allergiaravimid nagu antihistamiinid blokeerivad seda põletikukoldesse meelitavat mõju. Samas pika ajaga peaksid sellised ained suurendama histamiiniretseptorite tundlikust. Osad teised ligiajavad ained on ka olemas. Konkreetselt selline aeglustumine ei tohiks püsida peale ravimitest loobumist.
@Märt:
Tõepoolest, toimi MartK.targa nõuande järgi ja ära tee muu ütlemisest numbrit. Sinu sugulastele ja veel enam Sulle soovin aga kõige paremat ja pikka iga (kinnitades sealjuures tõsiselt, et midagi muud pole mul eales mõtteski olnud)
Minu ütlemine oli aga sellest tingitud loomulikult, et ma ka ise naissoost (mõnevõrra ka depressiivne ja naiivne) ja umbrohtude pruukija olen. Ja lõpuks, jumal teab, pole välistatud, et oleme nö iidamast-aadamast sinuga ka sugulased. Nii et see nali käis sama hästi kui mu enda pihta.
Mart K. ütles:
Ja kui kohe kuidagi ei saa ilma tähelepanuta, siis võib nendes kanepit süüdistada.
kas härra M.Vällik on avastanud ja lugejateni toonud ühegi näite, kus nn. klassikaline meditsiin on lootusetu haige koju surema saatnud, aga tervendaja on ta elu päästnud. Aitähh vastuse eest ette. Või ongi need juhtumid mahasalgamiseks kaitsmaks skeptikute poolikuid teadmisi.
@valdos:
Aga miks Sa ise mõnda sellist näidet avalikkuse ette ei too? Või keegi teine. Koos tõenditega muidugi.