Kuidas pendlimees Veeliks Jalakas energiavampiiridest vabastab
9. veebruari Pealtnägija näitas saatelõiku Pendli-Veeliksi pereteraapilistest tegudest. Lugu algas sellest, kui üks naine otsis oma terviseprobleemidele (peavalud) lahendust ja nagu kahjuks meie maal liigagi sagedasti kombeks, pöördus ta ka posijate poole. Meedia on posijatest loonud positiivse kuvandi kui mingitest spetsialistidest, kellelt on põhjust abi otsida. Läks see naine kas siis omal algatusel või kellegi soovitusel ka tuntud pendlimehe Veeliks Jalakase juurde. Sealt koju tulnuna, paistis ta abikaasale kui “ära tehtud” ehk siis tavalisest hoopis teistmoodi. Suhtlus, mis naise sõnul varemgi oli pigem pingeline, muutus nüüd mehe sõnul veelgi keerukamaks. Mehele tundub, justkui juhitaks naist pendlimehe poolt. Naine kommenteeris, et tema on saanud tervemaks ja tugevamaks ning mees on jäänud juhtumisse kinni ja võtvat pendlimehe väiteid liiga isiklikult.
Kuidas pendlimehe (või -naise) skeem töötab
Eeldused: pöördujaks on üldjuhul inimene, kellel on mingi probleem; pöördujaks on inimene, kel on mingigi ootus või lootus positiivse tulemuse osas.
Võtted:
- Kui murega inimene esimest korda ühendust võtab, siis ei tohi öelda, et täna või homme on vaba aeg ja tuldagu kohale. Tuleb öelda, et järjekord on mitme kuu pikkune, aga mõnikord võib juhtuda, et keegi ütleb ära ja siis saab võibolla ka varem jutule võtta. Imekombel ja inimese rõõmuks nii juhtubki ning esmakohtumine saabki teoks paari päeva jooksul. Abivalmis inimene ju ikka tuleb hädas inimesele vastu.
- Lase inimesel endast ja oma probleemist ise palju rääkida, tähelepanelik kuulaja jätab olulise meelde ja põrgatab selle sobival hetkel tagasi. Nii jääb inimesele mulje, et tema probleemi mõistetakse ja nähakse “selgelt” või et pendel räägib õigust ja suunab meid lahenduse poole.
- Lase paberile kirjutada inimeste nimed, keda inimene ise kahtlustab “energiavampiirluses” ehk oma probleemide põhjustamises ning lase selgitada, mis suhe neist igaühega on. Jutu toonist, näoilmetest ja paljust muust saab inimese suhtumisest nimetatud inimestesse vägagi palju teada. Pendliga võib siis inimesele selle teadmise taaskord tagasi peegeldada.
- Head süüdistatavad on ämmad-äiad, praeguse elukaaslase endine elukaaslane, oma endise elukaaslase praegune elukaaslane, ka praegune elukaaslane. Igaühel võib olla keerukaid suhteid või selliseid perioode ja kellegi külge see energiavampiiri nimetus ikka hakkab, kuna inimene ju otsib lahendust oma probleemile ja kellegi konkreetseks süüdlaseks tembeldamine aitab sellisel puhul hästi.
- Hea jutuliin on ka “lahtised hauad” ehk surnud inimeste ja nende hingede tegemised praeguste elavate seas. Nemad ei saa enda ise kaitsta. “Lahtine haud” võimaldab teostada puhastusrituaale ja muud tsirkust; abiks on jutt eelnevatest klientidest, kelle puhul olla aidanud nt viis rituaali, et haud kinni saada. Lisaks rituaalide näivasjalikkusele, mis jätab mulje, et probleemiga tegeletakse tõsiselt, aitavad korduvad rituaalid luua pikaajalist kliendisuhet ja ehk ka sõltuvust pideva puhastusrituaali järele. Teispoolsus, surnuteriik, lahtised hauad ja muu selline on alati tänuväärne varaait, kust leiab seletusi ka siis, kui reaalsed elus inimesed tõrksateks osutuvad.
- Pole vaja peljata, et süüdistused lähedaste suhtes on absurdsed ja sisutühjad, kuna lahendust otsiv inimene tikib segased vihjed ise mõttekaks tervikpildiks, olgu see teiste inimeste suhtes kuitahes ebaõiglane (Pealtnägija loos öeldi mehe kohta, et ta ei oska lapsi kasvatada, kuna ta ei oska lapsi teha, kõlas sõna “impotent”).
- Raha pole vaja otse küsida. Õigemini öeldes – ei tohi jääda muljet, et tegu oleks mingilgi määral teenuse või kaubaga, mis asjaõigusseaduse või muu regulatsiooni alla saaks käia. Kui inimene tahab raha anda, siis ta annab. Taksidest ollakse vast soovitajalt kuulnud või annetatakse vabatahtlikult südametunnistuse järgi või on see asi muul peenel moel ära korraldatud. Arvan, et tšekki pole vist mõtet küsida.
- Energiavampiir on päris hea kontseptsioon. Küsimus ei ole selles, kas midagi sellist nagu energiavampiir on üldse olemas, vaid ikka selles, et kes konkreetselt see energiavampiir on. Nii saab luua lihtsustatud pildi probleemi olemusest ja illusiooni lihtsatest lahendustest.
- Veelkord – usalda klienti, sest tema teeb ise ära suurema osa tööst eraldiseisvate killukeste ühendamisel terviklikuks pildiks, selline omadus on meile ajju sisse ehitatud ja see töötab suurepäraselt igasuguste posijate heaks.
- Kui keegi julgeb väljendada kriitikat või kahelda pendlimehe võimetes, siis aitab alati see, kui kriitikut süüdistada oma personaalsete probleemide (antud juhul siis energiavampiirlus, impotentsus, negatiivne energia, hirm naist kaotada, minevikku takerdumine, suhtesse kammerdumine jne) väljaelamises – energiavampiirid ju nii teevadki.
- Vana trikk on märtri mängimine, selle kaudu kaastunde teenimine ja ähvardus enam mitte abiks olla, kui nii tänamatud ollakse: “Mina ju aitan inimestel nende probleem lahendada ja nüüd siis sedasi! Lahendagu edaspidi ise oma probleeme, ärge enam minu juurde tulge.”
Ilmselt pole kõiges selles miskit uut, sarnane skeem on igat masti selgeltnägijaid ja posijaid teeninud aastatuhandeid, imestama paneb vaid see, et inimesed ikka ja jälle ka tänapäeval lihtsate petuskeemide ohvriteks kukuvad. Oleks veel, et tegeletaks vaid iseenda vaimsete süvahoovuste avastamisega, aga kui skeemi tõmmatakse lähedased inimesed, kallatakse nad üle absurdsete süüdistuste ja lihtsustatud energiavampiirlus-psühholobaga, siis on asi naljast päris kaugel. Selmet otsida vajadusel õppinud professionaali abil reaalseid lahendusi peresuhete normaliseerimiseks, lastakse asjatundmatul posijal endale hoopis müstikasegune kott pähe tõmmata ja suhteid tobeteooriatega lõhkuda.
Pole see juhtum Veeliksile esimene kord pereliikmete tülliajamise pärast meediasse sattuda.
Võsa-Pets kajastas: Pendlimees pani diagnoosi: Te olete energiavampiir!
Õhtulehes teine lugu: “Mis õigusega ütleb sensitiiv, et mul on must energia?!”
Kui kellelgi on oma lugu rääkida kas siis Pendli-Veeliksist või kelleski muust “pereterapeudist”, kes lähedaste suhted udujutuga sassi on ajanud, siis andke aga teada, kirjutage ja joonistage meile. Pange kirja veel trikke, mida aju silumiseks kasutatakse.
Saates juttu rääkinud mees kavatseb Veeliksi laimamise eest kohtusse tarida. Küllap kuuleme sellest veel.
Videolõik koos lahtikirjutusega on tutvumiseks olemas ERR lehel:
Soomlane kaebab Eesti pendlimehe kohtusse
Roald Johannson
Delfi vahendab saates nähtut ja inimeste rohkeid kommentaare:
Soomlane kaebab Eesti pendlimehe kohtusse
“Politseis öeldi, et midagi ei ole teha, et ükski kohtunik teda ei karista, sest ta on hull,” nentis aga soomlane.
Martin Vällik ütles:
Mis nüansikestest siin rääkida. Muidugi on tobe minna pendlimehe juurde isiklikke muresid ja tervise probleeme lahendama.
Aga kui arsti (või psühholoogi) juurde minna, siis peaksid küll nüansid ja oma seisundi/olukorra täpne kirjeldus olema olulised, sest sellest võib oleneda, kui õiget abi saadakse. Mõtlen ikka tervislikku seisundi kirjeldust siis, mitte seda, kuidas kirjutatakse abikaasa nime… kui õigekirja vigade tegemine just sümptomaatika hulka ei kuulu, muidugi.
@salvey:
Aga minu meelest on tobe ka näiteks MVO asutamine, bussi külgedele kirjutamine: “Jumalat pole olemas” ja veel paljud muud asjad. Paljude inimeste arust olen jälle kindlasti mina väga tobe.
Selline see elu juba ükskord on.
Veeliksi ja teiste sedasorti tegelaste puhul on minu arust siiski tegemist tahtlikute petturitega. Kui näiteks usuksin, et mul on põllul energiasammas, oleks see isiklik veendumus. Kui hakkaks selle oletatava sambaga äri ajama oleksin tavaline pettur. Veendumus ei pruugi veel inimest süüdimatuks ja petturiks muuta. Pettur võib teiste suhtes käituda süüdimatult, seda kindlasti. Sensitiivid on varmad oma veendumusi rahaks tegema ja seda teiste hädade ja probleemide arvelt.
Kelmide koht ei ole hullumajas, vaid kohtumajas!
jason ütles:
Isehakanud suhtenõustaja? Neid meil siin palju liikumas.
Tonda ütles:
ei, täiesti ametlik ja litsentsiga. aga see kui helistasin eksile üle saja aasta ja küsisin, ega ta juhtu mäletama ning ta sekunditki mõtlemata nime ja aadressi (kuskil kentmanni tänava läheduses) ütles, pani mind pikalt kukalt kratsima.
Kui nüüd minevikku minna. Seda sellepärast, et ei tasu unustada millisest ajast on pärit vanahärra. Siis ei uskunud eriti keegi uhhuundust. Ja ainult tõsiste hädadega inimesed sattusid nende juurde.
Ja ega nõukogude võim oli üsna karm. Kui keegi oleks kaevanud.
Härra siiski tegutses ka tollel ajal.
Minu jaoks lisab see tuntavalt usaldusväärsust.
@priit:
veame siis kihla. skeptik.ee on välja pakkunud 1000€ kasvõi vitsamehe võimete kontrollitud tingimustes tõendamise eest. Jason on lubanud ka omalt poolt miskit lisada, soomlastelt oleks 5000-10000 € kokku korjata. Sellest peaks piisama küll, et USA-st Floridast James Randi käest miljon dollarit koju tuua.
Kas vitsutad ise või leiad kellegi, kes nõus on, pole meile vahet.
Mõte tundub praegu ahvatlev muidugi. Kas aura olemasolu tõestamine kõlbab ka?
Nõukogude võimu ajal usuti igasugu uhhuundust võib-olla isegi rohkem, sest see oli põranda all ja kõik, mis tuli põranda alt, oli mõistetavatel põhjustel usutavam kui see, millest kirjutas “Rahva Hääl”.
@priit:
Aga muidugi, aura nägemise tõestamine kvalifitseerub. Aga vaata enne need teemad läbi. Kogu asje mõte on see, et tuua see väidetav nähtus või võime (pendli töötamine, aura olemasolu) subjektiivsest arvamusest objektiivselt mõõdetavaks. See seab katse korraldusele mõningased tingimused, millega me mõlemad nõustuma peame.
Räägin olemasolust… :)
Mitte nägemisest :)
Tegelikult on selle testimisega asjad niiviisi. Katseisik on ikkagi isik, mitte võrrand ega automootor.
Oletame, et võtame kümme jooksjat. Laseme neil nädala jooksul üksteisega kord päevas võistelda. Vaevalt, et me saame iga kord samasuguse tulemuse.
Kui on mängus inimene kui mõõteriistana, ei pruugi me saadagi 100% kindlaid tulemusi. Ega saagi. Seletan kohe miks.
Inimese sensitiivsus niiöelda uhhuunduse :) koha pealt on seotud tema mõttemaailmaga.
Mida sensitiivsem isik(loe: adekvaatsemaid vastuseid andev) on seda vähem paraku teda huvitab millegi tõestamine. Teda lihtsalt ei “koti” eriti enam see külg elust. Tal on muudki huvitavat uurida. Nii ilmselt jäävadki need auhinnad saamata :)
Mina muidugi sooviks hirmsasti tõestada :D Aga ilmselt need vitsamehed saadavad mu kuupeale. :) Ja ma saan neist tegelikult päris hästi aru ka.
Aurade olemasolu tõestab Kriliani fotograafia. http://en.wikipedia.org/wiki/Kirlian_photography
Kuigi Randy on öelnud, et asja point on taaskasutatavatel klaaplaatidel. Miks mitte katsetada.
Midagi sellist:
http://www.galactic-guide.com/articles/2U55.html
Võibolla mitte cd plaadiga. Liiga advanced. Midagi lihtsamat. Kivisse, puittu, metallie või muule materjalile graveeritud tekst näiteks.
Väitlustest uskujate ja skeptikute vahel on mitmeid kordi uskujad vihjanud, et tõsiseid sensitiivid skeptikute pakutavast rahast ei huvitu. Kõrge vaimsus ei lubavat raha vastu võtta jne.
Raha saab alati headegevuseks annetada.
Raha “kotib” sensitiive vägagi, minu arust on pendeldamine ja igasugune sensitiivne tegevus vägagi tulus äri, hinnakiri on paljudel tegutsejatel ju avalik.
Hädas olevate inimeste raha kõlbab vastu võtta aga skeptikute raha ei kõlba, see on ülimalt silmakirjalik suhtumine.
priit ütles:
Väga küüniline väide, mis loodetavasti ei pea paika, muidu oleks põhjust sensitiive lisaks naeruvääristamisele aktiivselt vaenata. Sest — mõelge ise. Oletame, et on üks pendlimees, kes (näiteks) tõesti oskab pendliga diagnoosida vähki ja võib-olla käte pealepanemisega seda ka ravida. Oletatavasti on selline mees ka teadlik asjaolust, et tema meetod ja selle tööpõhimõte on teadusele tundmatud. Piisaks ühestainsast kontrollitud katsete jadast näitamaks, et pendlidiagnostikat ja käsiravi on põhjust lähemalt uurida, proovida välja selgitada neid võimaldavad mehhanismid ning lõpptulemusena parandada tänapäeva arstiteaduse kvaliteeti nii üliohtliku haiguse diagnoosimise kui ravi osas ning päästa miljoneid elusid.
Aga sensitiivi “ei koti” tõestamine, tal on “muudki huvitavat uurida”. Tundub mõistlik? Mulle tundub halastamatult julm, suisa inimvaenulik.
Olen kuulnud ka väiteid, et Tõelised Valgustunud Sensitiivid ei demonstreeri oma võimeid kontrollitud keskkonnas sellepärast, et nad näevad võimalikke tulevikke ette ja oma Väge mitte avalikustades hoiavad tegelikult inimkonda hukatusest. Seda ei luba mul hästi uskuda Occami habemenuga. Taolise falsifitseerimatu konfabuleerimisega võib igasugu sigadusi ära põhjendada — ning illuministlike sektide liidrid kipuvadki reeglina olema sead.
priit ütles:
Te vist ei loe linke, mida ise postitate. Antud vikiartiklis on ju selgitatud, et Kirliani nähtust tekitab koroonalahendus.
Ka skeptik.ee on auradest kirjutanud.
Ahtil on täitsa õigus. Suur hulk sensitiive, sh. ka kodanik Veeliks Jalakas, saavad klientidelt kopsakat nutsu. Kui neil tegelikult paranormaalsed võimed oleks, siis oleks Randy miljon võtta igal juhul palju optimaalsem kui nurgaposija ametit edasi pidada.
@priit:
Ma ei ole küll sama vana kui Veeliks, aga nõukogude aega mäletan. See, et tollal uhhuundust polnud ja keegi seda ei uskunud, on jama. Esiteks oli kommunismiideoloogia ise üks suur uhhuundus ja kes korragi maiparaadil osalenud, teab, milliseid jumalaid ja kaistevaime siis kummardati ja millisel moel. Hurrraaaaa kommunistliku partei bla-bla-bla esimesele sekretärile sm Huhuuulle!!!! Ja kõik karjusid Huraaaa!!!!! Ega ühtegi otsust ei saanud vastu võtta ega ühtegi raamatut ilmutada, ilma et oleks seal puudunud viida kommunistlikule parteile, Marxile ja Engelsile, Leninile, viisaastakuplaani täitmisele või vähemalt laste üllale surmale II Maailmasõjas käsivõitluses fashistidega.
Nõukogude Liidus tegeles terve spetsiaalne uurimisasutus paranähtuste (telepaatia, asjade liigutamine mõttejõul, selgeltnägemine, maavälised kontaktid jne) uurimisega. Kokkupuudetest tolle asutusega on ajakirjanduses kõnelenud ka meie akadeemik Anto Raukas. Ja inimeste hulgas oli levinud astroloogiauskumine – ajalehtedes küll ei ilmunud horoskoope, kuid juba mina teadsin 6-aastase tatikana, et mina olen Kaalud ja sõbranna on Lõvid. Nagu pornograafia, pedofiilia ja narkomaania, oli ka astroloogia sellal täiesti olemas ja levis rahva seas aktiivselt, lihtsalt Noorte Hääl ja AK ei kajastanud sellega seonduvaid uudiseid, mistõttu võib mõnele jääda mulje, et seda polnud. Nii olid olemas ka nõeltega ravitsejad (nõelraviga oli hea välja vabandada nt kõrvarõngaste kandmist – need ei olnud koolis lubatud ei tüdrukutel ega poistel, aga meie dire miskipärast aktsepteeris vabandust, et need on silmade raviks tehtud augud ja seal peavad rõngad sees olema) ja oli ka taldrikukeerutamine, vaimude väljakutsumine jmt. Ei kiusanud noid nõiakesi keegi taga, ennemini ikka neid, kes kusagil rumalaid jutukesi rääkisid – anekdoote esimesest skeretärist, viisaastakuplaani täitmisest ja parteisse astumisest, või julgesid nuriseda, et vetsupaberit ainult sõjaveteranidele anti.
Aga et meditsiin meil tollal kehvemal järjel oli kui mujal maailmas, on muidugi mingis osas tõsi. Seda mitte arstide kehvuse poolest, vaid eelkõige seetõttu, et polnud saada kaaasaegset aparatuuri ja ravimeid ja materjale. Nt on mulle kirjeldatud, kuidas onkoloogiakeskusele arvuteid saadi – kõigepealt muretseti kaks kohvritäit kalleid väljamaiseid südame- ja vererõhuravimeid (mil viisil neid Eestis kätte saadi – ei tea, tavaliselt tõid neid meremehed läänest kaasa), siis sõideti Moskvasse, anti kohvrid Suurele Ülemusele, too andis kolm mahakantud arvutit vastu, millest pandi kokku üks töötav. Minu ema käis kaks tretti Saksa DV-s, kummalgi korral tõi kaasa kotitäie ravimeid oma suhkruhaigele abikaasale. Millega ja kuidas hambaid parandati, sellest ma ei taha rääkida, see on omaette õudusjutu teema.
Ja selle “ei koti”-osas ma võin väita, et kotib ikka küll. Ainult et nad elavad oma frustratsiooni selle üle, et mõni neid ei usu ja vastikuid küsimusi küsib, välja omasuguste seltskonnas, koolitustel ja koosviibimistel.
Kuna mul on see au olnud jälgida armastatud ja austatud teadjanaiste-meeste tegemisi väga lähedalt juba 10 aastat, siis on hakanud nende juures käivad ja nende jutte uskuvad inimesed üha rohkem nalja tegema. Kurvaks teeb ka, kui asi õnnetult lõpeb, aga enamasti saab nalja. Mõned nipid näiteks, kuidas suhelda inimestega – vaata neile sügavalt silma, kallutades pea veid küljele ja noogutades seda aeg-ajalt sügavamõtteliselt. Esita ootamatuid ja seosetuna näivaid küismusi – see ajab iniemsed segadusse ja paneb nad mõtlema, et miks ta ometi seda küsis?! Ole osavõtlik ja kiida takka sellele, mida arvad inimest soovivat-ootavat. Kui su diagnoosile esitatakse vastuväide, jätka kohe kiirest selgutusega, et see võib olla sul ka varem elus ette tulnud või mõnel sulle väga lähedasel inimesel, kelle energiaväli on sinu omaga väga seotud. Eriti hästi töötab sügavalt ja teravalt silmavaatamine (“nõia pilk”). Need on nii kitshid värgid, ja kui mu tuttavate peal neid on katsetatud kasutada, siis on seda väga õpetlik olnud kõrvalt vaadata – mõni inimene läheb kohe mänguga kaasa, kohe hakkab otsima endal vastavaid sümptome, kohe hakkab arutlema et jah, tõepoolest, minu elus oli selline periood… jah, ma olen tõesti selline inimene, sageli kurvastan ja võtan südamesse… teised kuulavad ära, ütlevad ahah! ja teevad teist juttu. Nood teist sorti inimesed käivad sensitiividele väga närvidele, nad muutuvad pahuraks, tõmbuvad endasse ja tahavad seltskonnast ära minna. Ja pärast levitavad oma tuttavate seas juttu, kui tuimad ja avanemata kanalitega inimesed meie ümber elavad. Kolmas sort, need, kes otse ja halvasti ütlevad – need on sensitiivile parem variant, sest siis saavad nad vastu rünnata ja ennast märtrina näidata.
See oli väike üldistus minu isklike kogemuste põhjal.
katrinv ütles:
Temagi oli inimene. Avalikult ei kõlvanud tal kõrvarõngakeeldu eirata, aga vabanduse olemasolu oli tema jaoks täiesti piisav vabandus.
Jah. Ilmselt enamus “sensitiividest” ongi head inimestetundjad ja manipulaatorid. Samas ei saa ka ju välistada, et on olemas tõesti teadjad kes oskavad näha ja tunnetada. Lihtsalt üle maailma on on selles vallas nii tohutult materjali. Kas siis tõesti inimesed mõtlevad asju lihtsalt välja? See paneb mõtlema milline olen ikkagi mina(sina,teie)? Ega ma saa siis olla niipalju erinev teistest. Mõtlen asju välja ja usun nendesse :)
Aga võibolla pole meil lihtsalt seadmeid veel millega registreerida, mõõta neid laineid või voogusid mida mõned inimesed tunnetavad.
Kirliani meetod oleks praegu üks lähedasemaid. Väidetavalt on võimalik taastada puulehest väljalõigatud tükk. Teised väidavad jällegi, et ei ole.
Uurisin veidi seda minimaalsed varianti kirliani fotode tegemiseks.
http://www.imagesco.com/articl.....evice.html
Põhimõtteliselt on aparaat ise imelihtne. Tekib mõte katsetada :)
Või on keegi skeptikutest juba katsetanud?
Martin Vällik ütles:
no ma siin jah pakkusin omalt poolt 100000EEK ehk nüüd siis mingi 6400 jewrot. et eks ma sis müün oma elamise maha kui keegi selle välja teenib :-P
See on tõendamata. Mistõttu on mõistlik eeldada, et see nii ei ole. Seda, miks “ei saa välistada” argumendiks ei sobi, on nii siin kui mujal korduvalt arutatud (Russelli teekann jne.).
Meenutus:
Kunagi, nagu me kõik, tegin om tutvusringonnas nn eksperimendi, kus autodes kaassõitjana ütlesin suvalistel hetkedel kellegile, et sul telefon heliseb. Olin kannatlik ning kuskil 8 kuu pärast näkkas. Ütlesin ca 10 sekundit ennem helinat, et võta telefon vastu. Mind hakati võimetega inimeseks pidama. Kuid samas unustati see, et ma olin 8 kuud seda helina mantrat eietanud. Kedagi ei huvitanud ka kui ma tunnistasin üles, et kasutasin oma tutvusrigkonda enesele ühe asja tõestamiseks. Ühesõnaga mõelge nüüd natuke suuremalt …
Kui kellegi kohta öeldakse, et ta sööb närve, siis on vist jutt sellestsamast energiavampiirlusest? Vahe ainult kujundlik, söömine ja joomine.
Kui ühe inimese käitumine on teise jaoks liialt domineeriv-juhtiv-suunav, siis võivad sellega kaasneda mustaks minevad närvid.
Energiline on ka selline inimese kohta kasutatav sõna, mille seos füüsikast tuntud energiaga kaudne.
Kui närve süüakse ja need mustaks lähevad, siis ei kõla see kuigi esoteeriliselt, pigem kõnekeeleliselt.
Peamine erinevus pendlimeeste ja psühholoogide vahel on vist lahendustes, mida välja pakutakse? Vähemalt vampiirifilmid räägivad sellest, et nende elukatega tuleb karm olla.
@Mart K.:
See kontrollimise eest puiklemine meenutab umbes sama lähenemist, et mis me ikka hakkame pühast rekliikviast proove võtma ja uurima, kui autentne see tegelikult on. :)
@ Jason:
Pendlimees ei peta raha välja, ta müüb inimesele oma toodangut (lobajuttu) ja inimene ostab seda vabatahtlikult. Maitse asi mida keegi tahab osta. Muinasjuttude kirjutajaid ju valetamises süüdistata pole samuti kombeks.