Allpool refereeritud rahvastikugeneetika-alased uurimused tegelevad piirialadega: esimeste põlluharijate ning küttide-korilaste vahelise piiriga ning edasi juba Eesti ning selle naabritega, mis moodustavad soome-ugri maailma läänepiiri. Valdavas osas uuringutest on analüüsitud nii isaliinis edasi antava Y-kromosoomi DNA kui emaliinis edasi antava mitokondrilise DNA (mtDNA) markereid. Ajalooline rahvastikugeneetika on viimase 20 aasta jooksul üle maailma ja Euroopa väga suurt tähelepanu pälvinud. Eestis tegutsevad uurijad K. Tambets, R. Villems jt. Tegu on ühega vähestest loodusteaduslikest meetoditest, mis võimaldavad meil heita pilku minevikku. Keeleteadus võimaldab küll näidata erinevate keelte arengut ja seoseid, kuid selle leiud on väga raskesti dateeritavad. Arheoloogia jällegi tegeleb materiaalse kultuuriga ning arheoloogilise kultuuri mõiste sidumisel etnilise päritoluga tuleb eriti kaugemas minevikus olla väga ettevaatlik või sellest sootuks loobuda.

Kui mtDNA on igal vaadeldaval juhul euroopapärane, siis Y-kromosoomi DNA osas eristuvad haplogrupid, mis viitavad meessoost migrantide saabumisele – soome-ugrilastega seostatav N3 ning (indo)euroopapärased I ja R1a.

2009. a. oktoobris ilmus ajakirjas „Science“ Bramanti jt. uuring, mis heidab valgust Euroopa kõige varasemale põllumajanduslikule ajaloole. Küsimus sellest, mil määral toimus põllumajanduse levik koos migratsiooni ja mil määral oskuste levikuga, on olnud vaidluste keskmes pikka aega. Uurimisgrupp võttis emaliinis päritava mitokondrilise DNA (mtDNA) proove 22 küttide ja korilaste kultuuri esindajate jäänustest ning võrdles seda 25 prooviga varastelt põllumeestelt. Proovid pärinevad ajavahemikust 13 400 – 2 300 eKr.

Võrreldes kumbagi gruppi tänapäevaste eurooplastega, ilmnes tänapäeva Euroopa-sisese varieeruvusega võrreldes järgmisse suurusjärku kuuluv erinevus. Otsene järglus küttide-korilaste ja tänapäeva eurooplaste vahel tuleks kõne alla väga spetsiifilistes demograafilistes tingimustes, kui efektiivne naissoost populatsioon oleks pidanud olema alla 3000. See ei ole küll kooskõlas arheoloogiliste andmetega, samas on niisugust „pudelikaela“ ka raske välistada. Samuti on raske kindlaks teha seost efektiivse naissoost populatsiooni ja tegeliku populatsiooni vahel.

Suurem osa tänapäeva eurooplastest kannab haplogruppi H, V, U, J või T (pärinevad haplogrupp R-ist) või I, W või X (pärinevad haplogrupp N-ist). Kuigi mõni alamgrupp, nagu näiteks U5, on üldiselt omane vaid Euroopale, leidub suuremat osa nimetatutest nii Aasias kui Põhja-Aafrikas. Uuringu tulemusel ilmnes, et 82% küttidest-korilastest kandis haplogruppi U, väga valdavalt U5. Tänapäeva eurooplaste puhul esineb seda alates 1-5 protsendist inimestel Vahemere rannikult kuni üle 40 protsendini Skandinaavia saamidel. Kuna U5 on väljaspool Euroopat haruldane, võib arvata, et U-grupid olid jää-aja järgses Euroopas alates ajast 21 000 a. eKr tavalised.

Samas varaste põllumeeste proovides ei leidunud U5 ja U4 kandjaid ning levinumad olid N1a, H jt. tüübid. Küttide-korilaste proovides ei leidunud jällegi N1a ja H tüüpe. Järelikult on alust arvata, et põllumajanduse levik Euroopasse toimus koos märkimisväärse migratsiooniga, mille käigus vähemalt alguses ei toimunud rahvastiku segunemist. Autorid leiavad, et tänapäevaste eurooplaste geneetilist mitmekesisust ei saa hästi seletada vaid varaste põllumeeste ja küttide-korilaste populatsioonide järk-järgulise segunemisega.

Saamide küsimuses vaatleme järgnevalt Tambetsi jt. uuringut aastast 2004. Erinevalt Bramanti jt. uuringust katab see nii mtDNA kui Y-kromosoomi (päritakse isaliinis) markereid. Võrreldi 445 saami ja 17 096 Euroopa ja Siberi mtDNA proove ning 127 saami ning 2 840 Euroopa ja Siberi Y-kromosoomi proove. Ühe valdavalt saamidele omase haplogrupi U5b1b alusel analüüsiti 31 populatsiooni.

Arheoloogiliste andmete põhjal levisid arvatavasti Ahrensburgi kultuuri järglased Atlandi ookeani rannikut pidi Põhja-Skandinaaviasse (Komsa ja Fosna-Hensbacka kultuurid), Soome ja Koola poolsaarele ning Swidry kultuuri järglased Karjala ja Soome kaudu Skandinaaviasse. Nagu allpool näha, toetab geneetika seda teooriat vähemalt emaliini kohta.

Saami mtDNA proovides ilmnevad valdavalt (89%) V ja U5b (ainuke Euroopas laialt levinud grupi U5 alamgrupp) haplogrupid, mis on keskmise sagedusega levinud Euroopas Ibeeria poolsaarest Uuraliteni, kuid praktiliselt puuduvad obiugrilaste, samojeedide ja teiste põlissiberlaste hulgas. Aasiaga seostatavad haplogrupid D5 ja Z esinevad saamidel vaid 5% juhtudest.

Olgugi et on oletatud, et haplogrupp V pärineb Ibeeria refuugiumist, esinevad saamide hulgas haplogrupp V variandid, mis on enam levinud Ida-Euroopas, viidates võimalusele, et see on Fennoskandiasse levinud Ida-Euroopa kaudu. Samas puuduvad saamide hulgas V Edela-Euroopa ja Põhja-Aafrika variandid, mida leidub ka Saksamaal. Valdavalt saamidele omaseks peetud U5b1b1 alamgrupp on samuti levinud peamiselt Ida-Euroopas, mis annab alust arvata, et see kujuneski välja Ida-Euroopas.

Kaart: Tambets jt. 2009

Y-kromosoomi haplogrupid on kõigi saamide hulgas enamvähem ühtlaselt jaotunud, mis toetab nende ühist isapoolset põlvnemist.

Peaaegu poolel Y-kromosoomi proovidest ilmneb N3, mis on üldlevinud soome-ugri (balti 30%-40%, volga-soome 20-50%) ja Siberi populatsioonides, kuid peaaegu puudub Lääne- ja Lõuna-Euroopas ning ilmneb vaid vähesel määral (4-8%) rootslaste ja norralaste juures. Samas saamide hulgas kas puuduvad või esinevad harva haplogrupid C ja Q, mis on iseloomulikud samojeedidele jt. Siberi rahvastele, mongolitele, burjaatidele, kalmõkkidele, kasahhidele ja usbekkidele ning N2, mida leidub ainult volga-soome rahvaste juures. Seetõttu ei ole alust oletada hiljutist Y-kromosoomi voolu Siberist saami geenitiiki. N3 ja R1a (kokku ca. 60%) jõudsid Fennoskandiasse ilmselt Ida-Euroopast.

Teisel poolel juhtudest esinevad haplogrupid I, R1a ja R1b, mis on Euroopas laialt levinud. I esinemissagedus on ca. 1/3 ning see on laialt levinud kogu Euroopas, kuid peaaegu puudub Aasias (sh. samojeedide, hantide ja manside hulgas) ning seda defineeriv mutatsioon tekkis tõenäoliselt Euroopas.

Kaart: Tambets jt. 2009

Uuring ei toeta hüpoteesi, et saamid pärinevad põhjapoolsete uurali rahvaste või muude siberi põlisrahvaste hulgast.

Lätlaste kohta ilmus 2006. a. Plissi, Tambetsi jt. töö, milles uuriti 299 inimese mtDNA-d üle Läti. Levinuimaks haplogrupiks (45%) osutus H, mis on seda kõikjal Euroopas va. saamide juures. Umbes neljandik kuulus U gruppi, kõige enam U4 ja U5 alamgruppidesse (40%), mis on märkimisväärselt kõrgem Ida- kui Lääne-Euroopas. Üldiselt iseloomustavad kõigi kolme balti rahva mtDNA-d samad markerid kui kogu Euroopas (lähedased germaani rahvastele jt.-le) ning aasiapärase M haplogrupi alamgruppide D5b ja Z1 osa praktiliselt puudub. Samal ajal esineb neid soomlaste, karjalaste ja saamide hulgas 2-5%. Ungarlaste mtDNA-d uurides selgus Nádasi jt. uuringust, et aasiapäraste haplogruppide osakaal on samuti 5%.

Autorid toovad välja, et varasemad uuringud on näidanud Y-kromosoomi haplogrupi N3 kõrget, umbes kolmandikulist osakaalu. Sama käib ka eestlaste (30-35%) ja volga-soome (20-50%) rahvaste kohta. Samal ajal juba poolakate hulgas on selle esinemissagedus vaid 2-5% (nagu eelpool nägime, on ka 48%-lise N3 osakaaluga saamide naabrite rootslaste-norralaste hulgas see vähem kui 8%). Ääremärkusena võib mainida, et Põhja-Läti baltistus arheoloogia andmetel alles keskajal.

Kasperavčiūte jt. uurisid 2004. a. leedukate mtDNA ja Y-kromosoomi markereid. Analüüsiti 180 leedu mtDNA proovi ja 196 Y-kromosoomi proovi üle Leedu. Leedus on arheoloogilisi tõendeid võimalikust soome-ugri mõjust väga kasinalt ning soome-ugri veekogude nimetusi ca. 30. MtDNA proovid osutusid sarnaselt eelmise uuringuga lähedasiks kogu Euroopaga (peamised euroopapärased haplogrupid moodustasid 97%). Y-kromosoomi N3 haplogrupi osakaal oli 36.7% ja R1a 44.9%.

Nii lätlased kui leedukad on seega geneetiliselt lähemal soomeugrilastele kui teistele indo-euroopa rahvastele. Lätlased ja leedukad on ainsad indo-euroopa rahvad, kelle kohta saab niimoodi väita.

Viimaks, Palo jt. seadsid 2009. a. eesmärgiks uurida geneetilisi erinevusi Edela- ning ülejäänud Soome vahel kontrollimaks varasemat hüpoteesi, mille kohaselt teatud pärilike haiguste avaldumine ja homosügootsus just Ida- ja Kirde-Soomes on nende piirkondade asustamine 15.-16. sajandil väikese hulga inimeste poolt (nn. founder effect).

Selleks uuriti Y-kromosoomi, mtDNA ning autosomaalseid markereid (kanduvad edasi mõlemas liinis) 1126 meessoost soomlasel. Y-kromosoomi uuringute andmete mitmekesisus piirkondade kaupa osutus 5-10 korda kõrgemaks kui mtDNA ja autosomaalsete markerite puhul. Selline suur vahe viitab just meessoost isikute migratsioonile, samal ajal kui naissoost populatsioon jäi kogu maal suhteliselt ühetaoliseks ning tüüpiliselt euroopalikuks sarnaselt teistele Läänemeremaadele.

Uuringu tulemusena ilmnes, et Edela- ja Lõuna-Soomes (väljaarvatud Turu piirkonnas) ning Rootsi piiri äärsel Lapimaal on oluliselt kõrgem (25-30%) rootsipärase Y-kromosoomi haplogrupi I esinemissagedus. Kontrolliti ka vene päritolule viitavaid markereid, kuid tulemus osutus negatiivseks.

Kui arheoloogia andmetel toimus Soome asustamine kohe pärast jää taandumist 8500 eKr ning järgnevalt võib oletada migratsioone seoses kammkeraamika ja nöörkeraamika kultuuridega 5500 ja 2500 eKr, siis uuringu andmetel leidub kogu Soomes soome-ugri populatsioonile viitavat Y-kromosoomi haplogruppi N3, kuid 79%-ni tõuseb selle osakaal vaid Ida-Soomes, samal ajal kui mtDNA haplogruppide jaotus on üle Soome ühtlane.

Artikli autorid ei pea võimalikuks mtDNA haplogruppide ühtlase jaotuse kujunemist üle Soome vaid 20 põlvkonna jooksul, mis lahutab kaasaega Ida-Soome asustamisest, mis lisab kaalu arvamusele, et Skandinaavia migrantide hulgas olid suures ülekaalus mehed. Heaks näiteks sobib rootsikeelne Larsmo piirkond, millel ainukesena on rootsipäraste Y-kromosoomi markerite osakaal üle 50%, kuid mtDNA on lähedane ülejäänud Soomele.

Vasakul: Palo jt. põhjal. Hall – a priori eeldatud varane asustus (langeb kokku ka nöörkeraamika levikuga). Punane tähistus –HG I 24-30%. Kollane tähistus – HG I üle 50%. Katkendjoon – umbkaudne Rootsi-Novgorodi piir 1323. Paremal: Soome ilmateenistuse andmetel (http://www.fmi.fi/saa/tilastot_72.html#7) keskpäevaste üle +5 ulatuvate temperatuuride summa aastas 1971-2000.

Kokkuvõttes siis võib väita, et geneetika avardab jätkuvalt meie arusaamu varasematest rahvastikuliikumistest ning et iseäranis torkab silma varem käsitlemata võimalus, et teatud rännetes osales ainult üks sugupool. Kas ja kuidas muutus sel juhul rahvastiku (etniline) identiteet, on praegu raske öelda.

Kirjandus

Bramanti, B. jt. Genetic Discontinuity Between Local Hunter-Gatherers and Central Europe’s First Farmers – “Science” 2.10.2009: 326/5949, lk. 137–140

Tambets, K. jt. The Western and Eastern Roots of the Saami—the Story of Genetic “Outliers” Told by Mitochondrial DNA and Y Chromosomes – „Am J Hum Genet.“ apr. 2004: 74(4), lk. 661–682

Nádasi, E. jt. Comparison of mtDNA haplogroups in Hungarians with four other European populations: A small incidence of descents with Asian origin – „Acta Biologica Hungarica“ 2.07.2007: 58/2

Pliss, L., Tambets, K. jt. Mitochondrial DNA Portrait of Latvians: Towards the Understanding of the Genetic Structure of Baltic-Speaking Populations – „Annals of Human Genetics“ mai 2006: 70/4, lk. 439-458

Kasperaviciute, D. jt. Y Chromosome and Mitochondrial DNA Variation in Lithuanians – „Annals of Human Genetics“ sept. 2004: 68/5, lk. 438-452

Palo, J. U. jt. Genetic markers and population history: Finland revisited – „European Journal of Human Genetics“ 2009: 17, lk. 1336–1346

Otsa tegi lahti akadeemik, endine TÜ rektor ja praegune kaitseminister Jaak Aaviksoo oma artikliga “Diplomaatias” (“Infokonfliktid ja enesekaitse”, 03/2011) ning talle vastas Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud (“Kui suurt valet me vajame?”, EPL 24.03.2011).

Raud leiab oma vastuses, et:

Ma ei ole ammu, aga võib-olla üldse lugenud mõne eesti poliitiku sulest midagi nii avameelselt küünilist kui Jaak Aaviksoo artikkel „Infovastasseisud ja enesekaitse” Diplomaatias nr 3 (märts 2011).

Lühidalt kokku võetuna seisneb artikli sõnum selles, et inimestel ja rahvastel on informatsioonilise enese-määramise õigus, ainult nemad ise tohivad otsustada, mis on nende kohta käiv tõde ja mis mitte. „Keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me seda ise ei taha,” ütleb akadeemik ning rõhutab, et „ei tohi ennast lasta petta ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine”. Mida sellele lisaks tuleb kasutada, võib järeldada igaüks ise.

Käesolevate ridade autor soovitab Rein Raua argumentatsiooniga igaühel endal tutvuda ja ei näe põhjust selle refereerimiseks. Küll aga ta tahaks ta skeptiku ja ajaloolasena avaldada arvamust mõningate Aaviksoo väidete ning nendega seonduvate küsimuste kohta.

Kaitseminister kirjutab, et:

Eneseteadlike subjektide ja mõistuse tekke kaudu on tekkinud võime ennast identifitseerida ning projitseerida oma tahet. Enesetunnetusest enam ei piisa, sest see oleks kasutu ilma võimeta otsustada ja seda otsust täide viia. Iga otsuse täideviimine on aga tahte projitseerimine endast väljapoole. See on alati ühepoolne akt ja sellisena oma loomult konfliktne.

Selline väide näib olevat fundamentaalselt mõrane, kuna hulga inimtegevuste juures on kas füüsiliselt või siis kultuurikontekstist tulenevalt vältimatu koostöö. Jahti pidada või maja ehitada on paljudel juhtudel üksinda füüsiliselt võimatu. Meie kultuurikontekstist on normiks konsensus järglaste soetamisel. Kuigi soovi oma geene edasi anda võib ju käsitleda iseka indiviidi tahte elluviimisena, loetakse selle mittekonsensuslikku vormi – vägistamist – sajandeid vana ühiskondliku kokkuleppe kohaselt raskeks kuriteoks ning see ühiskondlik kokkulepe muudab kõnealuse strateegia äärmiselt ebaefektiivseks. Järelikult ei piisa otsuse täideviimiseks paljudel juhtudel oma tahte projitseerimisest endast väljaspoole – selleks tuleb teha ka koostööd, lubada teistel eneseateadlikel ja isekatel subjektidel projitseerida oma tahet sulle. “Alati ühepoolse akti” asemele astub mitmepoolne vahetussuhe. Nii võib näiteks juhtuda, et kellelgi tuleb valida sobiva partneriga järglaste soetamise ning mõne oma eluviisi ja identiteedi osaks kujunenud tegevuse, näiteks suitsetamise vahel.

Loomulikult on ka Aaviksoo teadlik sellest, et indiviid üksi ei saavuta tihti midagi ja viitab sellele alljärgnevalt:

Mina sisse mahub kindlasti mina ise, mõnel mahub naine-lapsed ka, mõnel enam mitte. Paljudel mahuvad naabrid ja sõbrad, koduküla rahvas, Rotary Klubi. Mõnel mahuvad oma keele sugulased, oma rahvas või rahvus, teistel jälle oma usukaaslased, kuidas kunagi. Ometigi on see enesemääratlus kõigil kõrgematel tasanditel olemas ja sellisena seisab see enese säilimise ja säilitamise eest nagu meie oma väike mina.

Ometi jääb vastuseta küsimus, miks ei laiene ka nendele kogukondadele ülaltoodud püüdlemine lepinguliste suhete poole. Aaviksoo väidab, et:

Mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal – kui mina on hea, siis mittemina tasakaalustab seda head, et kokku tuleks null.

käsitledes niimoodi inimeste või inimorganisatsioonide vastastikust suhtlust nullsummamänguna. Samas on käesolevate ridade autoril meeles professor Aaviksoo loeng mänguteooriast ja vangi dilemmast. Kaks isikut istuvad vangis ning kui üks teise peale kaebab, saab kaebaja kohe vangist lahti ja teine peab istuma 10 aastat. Kui mõlemad üksteise peale kaebavad, peavad mõlemad istuma 5 aastat. Kui mõlemad vaikivad, saavad nad vaid 6 kuud, kuna enamohtlikumat koosseisu ei õnnestu tõendada. Seda 1950. aastal sõnastatud probleemi võib teisendada ka otsusteks poliitikas, majanduses jne. ja see illustreerib olukorda, milles subjektid on motiveeritud langetama otsuseid, mis objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast on ebaratsionaalsed. See motivatsioon tuleneb usaldamatusest – subjekt on sunnitud kalkuleerima, mil määral on kõrvalkongis istuv saatusekaaslane (või kaubanduspartner või naaberriik) usaldusväärne. Kui subjektid üksteist täielikult usaldavad, siis on nad mõlemad vait, istuvad oma pool aastakest ära ja kogu lugu. Kui subjektid üksteist üldse ei usalda, siis ei pääse neist kumbki enne viit aastat. Nende äärmuste vahele jäävad juhtumid, mil üks subjektidest on usaldav ja teine mitte ning mis võimaldavad tõesti ühel neist kohe pääseda.

Poliitik Aaviksoo räägib meile nüüd, et igal juhul on mõtet eeldada, et kõik mis jääb “minast” väljapoole, on ühtlasi sellega paratamatus ja fundamentaalses konfliktis. Kuidas on sellisel juhul võimalik saavutada olukorda, milles nii “mina” kui “tema” ülekuulamisel vaikiksid, jääb käesolevate ridade kirjutajale arusaamatuks.

Küll aga julgeb ta arvata, et 20. sajandi Euroopa suurim saavutus oli selle taasühendamine ning see sai teoks eelkõige autarkiaideest loobumise tagajärjel. Kui meil on mitu suurriiki, millel on enda territooriumil ja kolooniates ligipääs kõikvõimalikele strateegilistele ressurssidele, siis on põhimõtteliselt võimalikud kaks mudelit. Esiteks võib kumbki neist üritada ise hakkama saada, millega kaasneb pidev arutelu ressursside jagamise üle, lõputud vaidlused ja piiriõgvendused, et kindlustada olukord, milles igaühel on tükike igast Heast Asjast. Eriti tuliseks muutub asi arusaadavalt siis, kui avastatakse mõni uus Hea Asi. Sellised riigid püüdlevad autarkia, eneseküllasuse poole, mis oli ideaal juba Antiik-Kreeka linnriikide jaoks. Teine mudel on leppida sellega, et igal riigil on ressursse, mida teistel ei ole ning maksimeerida võimalusi nende omavaheliseks vahetamiseks. 20. sajandi Euroopa ajalugu näib olevat tõestanud, et teine mudel töötab ja esimene mitte – tänapäeva Euroopa suurriigid ei saa ilma üksteiseta hakkama (mida tõestab muuseas ka praegune finantskriis) ning uus suur sõda Euroopas viiks põhja nad kõik. Pole ühtegi põhjust, miks seda riikide kohta käivat näidet ei võiks laiendada riigiülestele üksustele nagu näiteks maailmajagusid hõlmavad liidud või vabakaubanduspiirkonnad.

Samamoodi tuleb meil leppida arusaamisega, et jumal või Darwin – jällegi sõltuvalt ilmavaatest – ei andnud meile eneseteadvust ja tarkust mitte selleks, et tõde teenida, mida mõned reformatsioonist ja valgustusajast hullutatud inimesed tänase päevani arvavad, vaid selleks, et ellu jääda.

Hakkamata süvenema indiviidi või tema geneetilise pärandi esilekestmise prioriteetuse küsimusse, tahaksin hoopis küsida: miks peab neid kaht eesmärki vastandama? Mis juhul on vääratele faktiväidetele rajatud õnnestunud poliitikat, mis suurendab shansse ellu jääda? Mismoodi saab ajada pragmaatilist “reaalpoliitikat”, olles ise reaalsusest hälbinud?

Või on kaitseminister arvamusel, et piisab sellest, kui objektiivset tõde teab äravalitud eliit, kes langetab juhtimisotsuseid?

Oleme otsustanud oma peamiseks eemärgiks pidada nüüd, kus on euro taskus, NATO vihmavari pea kohal ja Euroopa Liit koos Schengeni viisaruumiga avatud, pühenduda omaenese ellujäämise eest seismisele. Ometi ei pruugi see lihtsaks kujuneda, kui me ei suuda emotsionaalset enesemäärangut keele, kultuuri ja rahvuse kaudu laiendada tänapäevastele konstruktsioonidele, milleks on riik.

Etnilisest, rahvuslikust enesemääratlusest riiklik-rahvusliku enesemääranguni kasvamine seisab Eesti rahval veel ees.

Üldteada faktina on Läänemaailmas levinud kaks rahvuse määratlemise kontseptsiooni. Esimese järgi neist määravad rahvuse etnilised tunnused. Selle arusaama tugiala moodustavad piirkonnad, mille elanikud on tundnud oma etnilisi tunnuseid ohustatuina: Saksamaa, Venemaa ja Ida-Euroopa. Teise arusaama järgi määrab rahvuse kodakondsus või isegi riikkondsus – seda esindavad näiteks Prantsusmaa (mis ei tunnistanud väga hiljutise ajani põhimõtteliselt, et selle territooriumil on mingeidki rahvusvähemusi, saamata sealjuures OSCE käest noomida) ja oma ajalooliselt kodumaalt nagunii lahkunud immigrantidest moodustunud USA. Juhul, kui tõepoolest pidada eesmärgiks esimesest arusaamast loobumist ja teise omaksvõtmist, peaks senise ajaloo loogika kohaselt sellele eelnema olukord, milles puudub tegelik oht etnilist kuuluvust määravatele tunnustele. See väide on 21. sajandi alguse eesti rahvuse kohta ilmselgelt liialdatud ning seda kajastab ka Põhiseaduse preambul. Eesti Vabariigi kehtiva põhiseaduse kohaselt on Eesti Vabariigi kui inimorganisatsiooni eesmärk tagada “eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Eesti Vabariik ei ole eesmärk omaette. Alles 20. sajandi alguse maakaartidel leidusid Liivimaa ja Preisimaa, mille põlisrahvuste viimased esindajad olid oma etnilised rahvustunnused minetanud sajandeid varem (või siis lihtsalt maha tapetud). Juhul, kui EV kaitseminister austab põhiseadust, ei saa ta oma tegevuse eesmärke pidada täidetuks sellega, kui mõnesaja aasta pärast leiab maakaartidelt samasuguse Eestimaa või isegi Eesti Vabariigi.

Samas teeb käesolevate ridade autorit rahutuks ka mõte, et riiklikule bürokraatiamasinale võiks kanda üle emotsionaalse truuduse, mida indiviid tunneb grupi vastu, kuhu ta kuulub. Katsed seda saavutada on vististi alati leidnud aset vaid totalitaarsetes või autokraatlikes riikides ja on alati ka läbi kukkunud.

Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida jne. Ja kindlasti ma ei tahaks seda õigust võtta ainuüksi Eesti riigile ja rahvale, vaid laiendada seda õigust, või õigemini – elu on seda alati laiendanud – kõikidele organisatsioonidele, kellel eksisteerib mingilgi tajutaval tasemel eneseteadvus.

Informatsiooniline enesemääratlemine rahvusriigi tasemel tähendab ka seda, et keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha. Ja meist oleks rumal panna pahaks nende riikide tegevust, kes samuti ei soovi alati tõde rääkida.

Kindlasti on igal riigil õigus riigisaladusele ja vaevalt et ükski riik ilma selleta hakkama saab. Valetamine võib olla formaalselt õiguspärane ja võib seda ka mitte olla – näiteks kindlasti lasub Eestil õiguslik kohustus anda tõest informatsiooni oma liitlastele või lepingupartneritele. Kuid millises olukorras peaks valetamine olema Eestile kasulik? Mida on Eesti Vabariigil nii väga varjata? Kui möönda, et Eesti vajab oma eksisteerimiseks valesid, peame me ühtlasi möönma, et mingid väga olulised elemendid Eesti identiteedis või kuvandis ei vasta tõele. Millised need olla võiksid?

Seniste teaduslike uuringute alusel ei ole põhjust kahelda, et Eesti on eestlaste ajalooline kodumaa eelajaloolistest aegadest saadik. Sellele viitavad eesti keele katked Läti Hendriku kroonikas, Loode-Venemaa ja Baltikumi kohta käivad varasemad kirjalikud allikad ja ulatuslik arheoloogiline materjal, mis räägib selgelt asustuse järjepidevusest. Samuti on väga põhjalikult dokumenteeritud Eestis 20. sajandil toime pandud kuriteod. Meil ei ole vaja kokku valetada, et 1940. aasta sündmustes osalesid Nõukogude relvajõud ja neid korraldas koha peal Andrei Zhdanov või et Eestis arreteeriti ja küüditati kümneid tuhandeid inimesi. Meil ei ole vaja kokku valetada ei Vabadussõja võitu, venestuspoliitikat ega Laulvat revolutsiooni. Mis on see tõde, mida kaitseminister peab vajalikuks varjata? Kas ei kaasne valetamisõiguse rõhutamisega ka mööndus, et meil on midagi väga olulist, mille kohta meil oleks parem valetada?

Teiselt poolt – miks küll peaks meist olema rumal panna kellelegi pahaks väidet nagu oleksid eestlased vähegi pikemat aega elanud vaid Tallinna ümbruses umbes Luksemburgi suurusel maa-alal, millega tuli kunagi välja Vladimir Zhirinovski? Kas pole see väide ühtlasi nii väär kui pahatahtlik?

Aaviksoo rõhutab järgnevalt:

Kuhu suunatakse niisugused identiteedi rünnakud esmajärjekorras? Sellesse, mis on eriliselt oluline, mis moodustab identiteedist kõige olulisema – tuumikossa. Tuumikosa moodustab meie päritolu. See, kes me oleme ning mis on meie sünnipärane loomus. Just sellepärast hoiavad kõik riigid, rahvad ja inimesed kui kõige kallimat vara lugu oma pärinemisest ja sündimisest.

Ajaloolasena huvitab mind väga, mis osa meie päritolu käsitlevast informatsioonist võiks küll olla kokku valetatud ja millise tõe eest me peaksime ennast kaitsma. Kas tõesti on Aaviksoole teada midagi väga kompromiteerivat, mis on mitme põlvkonna teadlastel kahe silma vahele jäänud? Või valmistab ta meid ette paratamatuks paljastuseks, et kõik senised eesti ja Eestist kirjutanud välismaa ajaloolased, arheoloogid, keeleteadlased, geneetikud jt. on järginud vaikivat kokkulepet kujundada müüti Eestist kui eestlaste põliskodust ning fabritseerinud selleks kõikvõimalikke tõendeid, alates Hendriku kroonikast ja Valjala maalinna müüridest ning neist leitud nooleotstest ja lõpetades küüditatute nimekirjade ja siiani elavate kaasaegsete mälestustega? Et tegelikult oli kõik hoopis teisiti ning meie senine identiteet on vaid määratu vandenõu õnnestumise tulemus?

Mida küll meie identiteedi tuumikosast peab Aaviksoo tõeste väidete abil rünnatavaks?

Elektromagnetmüstik, muinasmüstik, infomüstik, pildaja, posija

Hariduselt toiduainetööstuse külmutusseadmete insener, PhD, Eesti Maaülikooli dotsent. Lehekülg Eesti teadusinfosüsteemis.

Pseudoteaduslikud teooriad:

• püramiidienergia: arusaam, et püramiidikujuline struktuur muudab või tekitab selle ümbruses elektromagnetvälju või elektromagnetkiirgust või muudab ioonide laenguid;
• pildamine: veesoonte otsimine, “energiaväljade” mõõtmine pendliga;
• kvant- ja infomüstika: reaalsuse loomine oma mõtetega, kosmilised infoväljad jms.
• muinasmüstika: muistsed, tänapäeva teadusega võrreldavate teadmistega tsivilisatsioonid (Atlantis jt);
• astroloogia: astroloogilised teooriad “Estonia” uppumisega seoses;
• inimaju ebaefektiivsus: inimteadvus kasutab ajust vaid väga väikest osa ning inimareng seisneb selle osa suurendamises;
• Maailmalõpu- või transformatsiooniteooriad 2012. aastaga seoses.

Korraldab ülaltoodud valdkondades sagedasi koolitusi ja pakub konsultatsioone. On OÜ Helisev Sõnum nõustaja. Loeb kursusi Eesti tuntuimas maagiat ja müstikat propageerivas asutuses Intuitiivteaduste Koolis ja Teadliku Arengu Keskuses. Loengusarja kava:

1. Isikliku ja üldise saatuse käsitlus. Isikliku saatuse olemus Teie Elukõvera alusel. Teie sünnipärased eeldused bioenergias, tervises, armastuses, sensitiivsuses, intellektis, saatuse ettemääratuse astmes, edus, karjääris, sotsiaalses heaolus ja põhiteguris, mis seob Teie elu küsimused.

2. Isikliku ja üldise “edu käsitlus”. Isikliku edu olemus Teie Edukõvera alusel. Teie sünnipärased eeldused kuu- ja aastaedus. Edukuse valitsemine isikliku edu ümberprogrammeerimise teel.

3. Isiklik karakter karakterastoloogilises käsitluses. Isikliku karakteri olemus karakterastroloogilise sobivuse kaardi alusel. Teie sünnipärased eeldused kuu- ja aastakarakterites, nende kooskäsitluses ja suhtlemises inimestega. Karakterastroloogilise selgeltnägemise olulisus.

4. Bioenergeetika. Isiklik bioenergia biotroonses käsitluses. Isikliku bioenergia olemus. Teie sünnipärase biofüüsikalise ja biokeemilise vampiirse, kosmilise energia, karaktertemperamendi ja auraalse bioenergia eritunnuste eraldi- ja kooskäsitlusalus.

5. Võlumantrad. Võlusõnad, mis avavad Teie jaoks kosmilise abi igapäevaseks ja eriolukordades kasutamiseks. Võlumantrate töötavusest ja vajalikkusest neurolingvistilise programmeerimise seisukohast.

6. Bioinformaatika. Saladuslik pendel. Mentaalse biolokatsiooni meetod. Isiklik oskus teabe määramisek energo-infoväljast. Kosmonet, ühis-, ühend- ja ülimväljad. Energoinfoväljas soovide neuro-lingvistiline programmeerimine.

7. Püramiidienergia olemus, geneesis, toime ja kasutamine. Püramiidienergia liigitus, välis- ja siseenergia. Püramiidienergia biotroonika ja biootilisus. Bioorganismi tervisliku seisundi diagnostika Püramiidi välisenerga ja ravi siseenergia abil. Püramiid, kui värav energo-infovälja ja selle avamine Teie isiklikuks kasutamiseks. Gisa Püramiidide olulisus energi-infoväljade vahendajana. Korteri- ja kodupüramiidi, konstruktsioon, materjalid, paigutus, kasutamine ja ohutushoid.

8. Maa kiirgusväljad, veesooned ja muud tegurid, mis mõjutavad meie enesetunde seisundit, tervist, elu ja saatust. Inimene ja elukeskkond kodus, tööl ja puhkehetkel. Maa kiirgusväljade geneesis, struktuur, füüsika, toime ja kooslus ümbritsevas. Maa kiirgusväljade ja veesoonte ning muude anomaaliate diagnostika, arvestamine ja elimineerimine.

9. Mantika, oletatav kunst tulevikku mõistada ja “jumalate” või “saatuse” otsust teada saada. Õpetus sellest, kelleks Te saate. Teadmine Loojast ja Valitsejast. Etteennustamine ja ettekuulutamine. Pühitsemine ja surematus. Isikliku mina saavutamine ja suurendamine, manamisvõime ja -kunst.

Turustab koduseks kasutamiseks püramiide, mille puhul garanteerib kirjalikult nende ohtliku mõju puudumist naabritele.

Raamatu “Elav vaimsus” kaasautoreid koos Luule Viilmaa, Viktori jt.ga.

Tsitaate:

Teadmamees Viljo Viljasoo selgitab, et astroloogiline ööpäev vahetub pärastlõunal kella kolme ja viie vahel. «Seega juhtusid laevaõnnetused ühel kuupäeval,» täpsustab Viljasoo. Ka tema räägib looduse rütmidest, mis kestavad 12 aastat. «Estonia ja Regina Baltica õnnetuse vahe on küll veidi väiksem, kuid mõju on kindlasti olemas,» teab ta.

Miks juhtuvad väga paljud õnnetused või teised murrangulised sündmused just septembris? Laevaõnnetused, terrorirünnakud New Yorgile ja Washingtonile, Pinocheti omaaegne riigipööre Tšiilis…

Viljasoo sõnul on põhjus astroloogiliste aastate vahetumises: «Ühe looma mõju on just vähenenud ning teine jõudnud parasjagu mürsikuikka. Ja see viimane teebki kõikvõimalikke hulle tegusid.» “Õhtuleht” 29.05.2005

Inimese ajust on välja arenenud 10-12%, sellest 5% teadvuse osa, ülejäänu siis alateadvus. See näitaja kilogrammise mõtleva aparaadi puhul on piltlikult öeldes keskhariduse tase.

Praeguse arengutempo juures võib prognoosida, et tuhande aasta pärast kasutab inimene oma aju keskmiselt 24% ulatuses. Sellest võiks olla umbes 7% teadvus ja ülejäänu alateadvuse osa. Selle asemel, et arendada sihipäraselt aju töö põhimõtete uurimist, tasub keskenduda geneetiliselt uue aju arendamisele kloonitud inimese jaoks. Et uuel inimesel oleks superaju! Et inimene suudaks ennast ja oma tegevust tõepoolest kontrollida – praeguses arenguperioodis ta täielikult ei suuda ju. “Eest Ekspress” 17.02.2000

Valitud tsitaate R2 saatest “Halloo, Kosmos” 13.02.2011:

• Egiptlastel, kellele tegelikult jätsid pärandina need meetodid ja võimalused atlantlased, oli ka teatud ajani võimalus võimendada inimese kehalisi võimeid ja selleks olidki püramiidide tekstide põhised loitsid [sic], koostöö nüüd nendes püramiidides kui surematuse tagamise masinates ja siin siis ka pühendumised ja pühitsemised.
• Me jätsime siin vahele võimalusi, kuidas näiteks püramiidide abil välku ja müristamist tekitada ja kutsuda esile selles kõrbekeskkonnas vihma, mis oli kuldaväärt, või sellest ei rääkinud, et ka energeetika nendel aegadel oli uurimisobjektiks ja näiteks me võime siiski teatud tõenäosusega tõestada, et püramiidid ehitati Maa kiirgusväljade võre seintele ja ehitati just nendele looduslikele energiakanalitele kus liiguvad laenguga osakesed ja püüti siis ka neid energiaid akumuleerida ja kontsentreerida ja me võime rääkida ka nende uuringutest tuumaenergia valdkonnas selles tähenduses, et püüti vastavatesse anumatesse või kastidesse paigutada erinevate kihtide kaupa selliseid leitud keemilisi elemente, mille koostis oli meie mõistes radioaktiivne ja ehitada niimoodi ülesse tuumaenergia põhiseid akusid, aga nende uurimiste ja praktiseerimistega olid neil ka välja töötatud ohutushoiu meetmed. Näiteks üleni nahkülikondades, mis olid immutatud õlides. Kindlasti oli suur arv ka hukkunuid.
• Püramiidi külgedelt koonduvad energiad ülespoole, see on kõige lihtsama füüsika seisukohalt täielik paratamatus ja ka Kiriliani fotodelt püramiididest on seda näha. Püramiidi tipult, kuhu kontsentreeruvad külgedelt energiad, on võimalik energiat võtta. […] Meil on ju mobiiltelefonid, wifi väljad, televisooni ja raadiolained, et mingite energiate kanalite vahendusel lahenduste kujul ka võidi sealt energiat ammutada.
• Esmatähtis on inimese võimed ja inimese arenemine, võiks öelda, loomalikust olemisest jumaliku olemiseni. Ja selle võime tagamiseks on inimeses rakuline ülesehitus ja süsteem süsteemis. Seda bioloogilist rakku täidab vaimne rakk ja neid mõlemaid koos käsitledes me saame tervkliksuse inimese olemuses. […] Vaim-alge bioloogilises rakus ongi “mina”. Esimene osa on see, et inimene on mõte jumala peas ja nii nagu jumal oma mõtteid mõlgutab, nii ka inimene elab. Kuid seda on keegi varem juba öelnud. Mina lisasin sellele, et rakk on mõte inimese peas. Vaat’ nüüd tuleb meeles pidada raku kahelist tähendust: rakk kui materiaalne osake ja “mina” kui elemntaarosake selles mat. osakeses. Et rakk on mõte inimese peas ja nii nagu inimene mõtteid mõlgutab, nii ka tema rakk elab ja ennast tunnetab. Siit tulevad ka haigused. Ei ole saladus, et kõik, enamus haigusi on kas keskkonnatingimustest võimendatud ja ka kallutatud mõtlemisele. Mõtleb valesti, mõtleb negatiivselt, loob ka enda negatiivset reaalsust. Tänane kvantfüüsika ja egiptlaste teadmine (ma eeldan, et see oli eelkõige atlantlaste teadmine) langevad selle poole pealt täielikult kokku, et me loome oma mõtetega reaalsust. Mul on üks hea võlumantra kõikidele inimestele ja seoses sellega, et kirjanduses, uurijate avaldatud materjalides, on kuulutatud “mina” meie vaenlaseks […] kõikidel juhtudel […] on kiiresti kasulik öelda: “Mina ei tea midagi.”
• Kui püramiidid tõusid kõrgustesse ja peegeldasid ka Päikese olemust, siis tegelikult egiptlased ja atlantlased arendasid meetodeid (meie mõistes geenitehnoloogiat) selleks, et bioloogilistesse rakkudesse mahutada rohkem seda vaimsust, nii esialgsel kujul kui ka hiljem kultuuristatud ja arendatud kujul. […] Surematus tegelikult põhineb kõiketeadmisel. Nüüd, kui me tuleme tagasi püramiidi kui masina juurde, milles loodud sagedustel püramiidienergiasagedustel taandades juba alfasagedusele, toimusid koos neurolingvistiliste programmeerimistega metoodilised tseremooniad selleks, et väljuda sellest rituaalist võimendunud rakulise kehaga, siis sõna otseses mõttes oli see ka sellel põhjusel, et see rakuline ja võimendunud keha võimaldas lülituda energoinformatiivsesse välja. Ehk Looja välja.
• Püramiidienergia on alfasageduslik miinusioonne espolaarne [sic] elektromagnetenergia ja alfasagdeuse seisukohalt olen ma sellisel arvamusel, et püramiidienergia vahendab inimest skänneerides […] Meie füüsilise keha etalon, mis oleks nagu ideaal, saab infovälja põhiselt kontrollitud. Kui inimene nüüd magab ja elab püramiidkatusega majas, siis saab selles konstruktsioonis ta päevast päeva, ööst öösse kontrollitud, kas tema tervise seisund ja organismi organite seisundid on oma tööparameetrites vastavuses etaloniga. Kui ei ole, siis see energoinformatsioon nii nagu meil sissehingatav õhk või siis päikesesoojus ja valgus kosutavad meid, siis hakkab see püramiidienergia kosutama ja ravima inimest. Kui teiseks püramiidide energiaga varustatud keskkonnas puhkev inimene on viiidud rahu seisundisse, see eeldab juba, et selline kõige lihtsustatum meditatsioon on juba käivitunud ja oluline on, et teda kogu aeg treenitaks sinna alfasageduse valdkonda ka. Ja kui me selle hea elukeskkonna ja sellise püramiidienergiapõhise keskkonna võrdluseks esitame raudbetoonkarbi, kandilise ja veel raudvoodi mingite sünteetiliste materjalidega seal, linad, padjad, me jõuame selleni, et see keskkond, lamedate peata [sic] majade tingimustes hoiab inimest ka öösel rahutuna ja beetasageduslikus häälestuses rohkem.
• Ma juhin tähelepanu sellele, et püramiidienergiaga keskkonnas ei arene bakterid, viirused, haigused.
• Küsimus: Kas zhiletiterad lähevad teravaks ja piim ei lähe hapuks? Vastus: Kõik need vastavad tõele, tshehhi raadioelektroonik Drbali katsed, mis lõppesid Rootsis koos zhiletiterade valmistamise tehase uuringutega tõestasid, et terade mikropoorides, metallistruktuuris olevad tühimikud olid terade nüristumise peamiseks põhjuseks või selleks et üldse tööstuspõhiselt ideaalset tera saada [sic]. Püramiidienergia teisendas need tühimikud niimoodi, et nad difundeerusid kokku ja selle tulemusena teritumine oli tõestatud. Ja ta sai ka kümme aastat hiljem patendi sellel teemal. Osaliselt ka toimub nende energiate põhiselt ka nagu lihvimine, nii et väga lihtsalt on võimalik saada nii sanitaarhügieenilisi ja ka vaimseid tulemusi, kasutades arhitektuuris õigeid materjale ja õigeid lahendeid. Ja samas tõstatame iseenda jaoks jälle küsimuse: Aga kes siis hakkab tootma ravimeid, kes siis hakkab tootma kloori, kes siis hakkab tootma desinfitseerimisvahendeid? Tegelikult ju on teada, et igal aastal luuakse keemialaborites ligi 1000 uut ainet kombinatsioonides. Ja kes neid tarbima siis hakkaks?
• Nagu öeldakse, uus on hästi äraununenud vana, me peaksime selle vana juurde tagasi pöörduma ja meil on ka just egüptoloogide maailmast ja püramiidide uurijatelt kohe selline sõnum avalikult televisiooni vahendusel korduvalt välja öeldud, et kui meie tsivilisatsioon ei lahenda egiptuse püramiidide olemuslikku saladust, siis meie tsivilisatsioonil tulevikku ei ole. Eriti on see väljakutse just selles osas, et me panustame geenitehnoloogiale. […] Kas asjad hakkavad meie üle valitsema või suudame uuesti naasta algallikate juurde, ürgväljade juurde, mille vahendusel me saame kasvada piltlikult öeldes kuni 4 m. suurusteks oma olemuses ja sisemuses ja saavutada oma mõistuse kätega valmistatud asjade üle kontrolli. See tähendab, me peame tahes tahtmata püramiidide saladustest lähtuvalt taas naasma alfasageduslike väljade maailma ja kasutama oma aju just selles niinimetatud kosmonetis viibimiseks ja samas ei eita ega jäta maha ka teadus-tehnilist progressi.
• Aastal 2012 põhimõtteliselt ei juhtu midagi, kuid me oleme sisenenud muutuste algusesse ja sellel 23. dets. 2012 ületame muutuse alguse läve. Ja muutuse olemuseks on eelkõige uude teadvusmaailma üleminemine. […] Jeesus Kristuse missiooni tulemusel loodud teadvusvõre on meile kitsaks jäänud. Selle kohale on arenemas uus, suurem sfäär teadvust. […] Sellega, et kvantfüüsika seisukohalt me oleme ise reaalsuse loojad, siis me vaatame ja vaatleme seda tulevikku uues reaalsuses. See on 2012. a. peamine mõte. Kuid kui me ei jõua nii teoreetiliselt kui praktiliselt seda uue teadvuse omandamist käivitada, siis me võime näha aastas 2014-15 maailma, kus majanduslangusest, tühjusest pakatseb [sic] tüli ja kui see tüli peaks globaalseks arenema, siis põhjustab see palju-palju kahju ja kaost. Ja selle kohta jääb hea vanasõna, et ise olen süüdi, et nii saamatu ja rumal olen, omad vitsad peksavad.
• Mõisnikud 700 aastat koopteerisid ka oma seltskonda siin väheste sakslaste ja segaabielude tulemusena talupoegi ja arendades peale rüütli, aadli- ja karjamõisa veel talumõisaid. Nagu Tartut teate, on mõisatepõhine linn, eks, seal on oma 5-7 mõisat, millest on linn üldse välja arenenud. Ja nad andsid jõukamatele asisematele talupoegadele laene ja nende laenude õigeaegseks tagasimaksmiseks seadsid kuraatorid. Ja kui talumees niiöelda talupojaliku mõistusega läbi akna nägi, et kuraator tuli, siis ütles: “Kurat, jälle tuleb!” […] Selle sõna dekodeering, kui me räägime algallikate infoväljapõhisest lahtimõtestamisest, seisneb selles, et “rakk Ra juures”. Kas see “rakk Ra juures” tähendab “rakk inimeses oleva päikesekese juures” […]? Ja samas on see rakk koos “mina” algega ka suure Päikese all, suure Päikese juures. […] Seesama rakukene koos oma esialgse “minaga”, mis peab töötlemistulemusena looma kultuuristatud “mina” modifikatsiooni, ongi see patukott, kes mängib ka kratitasemelist tegijat! Ja kust need ikka jalad alla kasvasid igasugustele asjadele, räägiti popsidest, et see üle karjamaa minnes nägi talumehe lehmaketti maas, ega ta ei jätnud seda üles korjamata, ta viis selle kohe endale koju, tema oligi kratt! […] Kui asja olemusest rääkida, me jõuame selleni, et tegelikult dekodeeringust selgub, et kõige suurem saatan ja kurat ja pahe on inimene ise.
• Ehita endale püramiid ja konsulteeri ja paiguta see kas õigesti välja või õigesti paneelkorterisse ja alusta selle püramiidiga koostööd, kooselu ja siis sa saad iseenesest vastused kõikidele nendele interneeduses ja muudes raamatutes ja muudes allikates kirjutatule.

Teema oli intrigeeriv: “Ideoloogilised manipulatsioonid: kristluse ja kommunismi võrdlus”. Juhendaja oli Tarmo Strenze ja oponent Henn Käärik. Kaitsmist oli kuulama tulnud rida tööga eelnevalt tutvunud inimesi paljudelt erialadelt, sealhulgas teolooge ja ajaloolasi. Etteruttavalt tuleb avaldada tunnustust oponendile tuumakate küsimuste eest töös kasutatud põhimõistete avamiseks ja selgitamiseks.

Autor käsitles nii kristlust kui kommunismi ideoloogiatena, mis kehtestavad ennast ühesuguste, sealhulgas ka vägivaldsete veenmismeetoditega. Selle tõendamiseks toodi ajaloost rida näiteid. Samas rõhutas autor, et tema eesmärgiks ei ole ei töös kasutatud Bellah’ ja Hammondi tsiviilreligiooni alaste seisukohtade ega kummagi käsitletava ideoloogia analüüs.

Paraku avaldus diskussiooni käigus vähemalt kolm väga tõsist ebakohta. Esiteks autori suutmatus määratleda põhimõisteid nagu vägivaldne veenmismeetod (autori järgi vangipanek või tapmine, mille rakendatavuse osas veenmismeetodina oponent skeptiliseks jäi) või ideoloogiline manipulatsioon. Teiseks jäi vähemalt mulle arusaamatuks, kuidas on põhimõtteliselt võimalik võrrelda nähtusi, mille olemusse samal ajal ei süüvita. Kolmandaks näib, et autor võttis endale igal juhul üle jõu käiva ülesande, kuna nii kummagi vaadeldava ideoloogia leviku kui kasutatud ajalooliste näidete populaarnegi käsitelu ületab paljukordselt doktoritöö mahu.

Eriti abituks kujunes ajalooliste näidete osa. Kui autor teadis, et kommunistlikuks repressiivorganiks oli KGB ja NKVD, siis kristluse repressiivorganina nimetas ta invkisitsiooni, mis tegutses aga vaid 8 sajandi jooksul 20-st ja mille vaatlemine ühtse organisatsioonina või üleüldse ühtse nähtusena on äärmiselt keeruline. Lähimineviku näiteks massilisest ideoloogiat omaks mittevõtnute tapmisest kristlaste poolt tõi autor diskussioonis esile Serbia-Horvaatia sõja Jugoslaavia lagunemise käigus, kuid paraku on valdavalt kristlased nii serblased kui horvaadid. Hulka kurioosseid väiteid sisaldavas töös võib vast kõige kummalisemaks, kuid samas ka iseloomulikuks pidada järgnevat:

1914. aasta Konstanzi kirikukogul, kuhu [Jan] Hus meelitati valelubadusega vabaks sinna- ja tagasisõiduks, ning kus ta oli lootnud oma vaateid kaitsta mõisteti ta surma tuleriidal. /…/ Jan Husi algatatu viis 100 aastat hiljem tulemusliku lõpuni Martin Luther King.

Pärast korduvaid sellekohaseid tähelepanu juhtimisi möönis dissertant, et aastaarv 1914 on ilmselt siiski trükiviga, kuid kui ma küsisin, millist Martin Lutherit ta ikkagi mõtleb, vastas ta sõna-sõnalt:

Mina pean silmas mustanahalist, kes naelutas teesid kirikuuksele

Töös küllaltki sageli tsiteeritud allikate hulka kuulus ka ENE 2. köide. Jättes praegu kõrvale entsüklopeedia kasutamise võimalused ja piirid bakalaureusetöös üldiselt, ei saa siiski üle ega ümbert küsimusest, et kui autor kasutab ideoloogilisi manipulatsioone käsitlevas töös kirjastuse “Valgus” poolt 1987. aastal välja antud “Eesti Nõukogude Entsüklopeediat”, mille peatoimetaja oli Gustav Naan, kas ta siis ei ole ise langenud ideoloogilise manipulatsiooni ohvriks?

Eelnev – kaugeltki mitte täielik – ülevaade antud tööga seonduvatest probleemidest ei ole esitatud mitte selleks, et töö kaitsjat mõnitada. Ka ilmub meie keeleruumis kahetsusväärselt sageli kurioossemaidki tekste. Küll aga paneb see juhtum küsima – kas niisugune ongi tulevik?

Kuidas ometi on võimalik, et selline töö pääseb kaitsmisele?

Kahjuks ei selgitanud asja ka juhendaja hr. Strenze sõnavõtt, mida ma luban endale siinkohal üleskirjutuse järgi tsiteerida:

Teema pole minu valdkond ja ma ei tunne eriti religiooni […] Töö on heal tasemel tehtud, kokkuvõtlikult loogiliselt üles ehitatud ja sidusalt seostatud. Minu kiidusõnad.

Tingimata ei pruugi ette heita üliõpilasele, et ta ei tea, kas ENE 2. köide ikkagi on sobiv bakalaureusetöös – ja eriti antud teemal – tsiteerimiseks. Aga see on andestamatu lohakus juhendaja poolt. Mõista, kuidas on võimalik ülikooli lõpetades segi ajada Martin Luther ja Martin Luther King, on mööndavasti raske – aga suisa võimatu on aru saada juhendaja motiividest, kes niisugusele veale tähelepanu ei juhi. Kui üliõpilane kirjutab töösse järgmise lõigu:

Saatana võitmiseks on [kristlaste jaoks] lubatud kõik võtted, mis seda saaksid võimaldada – inimeste individuaalne ja kollektiivne manipuleerimine, füüsiline hävitamine, piinamine ja sandistamine; maade ja muu omandi vallutamine jõu- või ideoloogiliste veenmismeetoditega. Hüüdlause, mis on kattevarjuks kuritegelikule agressioonile kõlab: „Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel, Aamen!“ See mantra õigustab vägivalda, kaksikmoraali, mõrvasid.

kas siis tõesti peab selle sobimatusele tähelepanu juhtima auditoorium?

Ma olen täiesti valmis möönma, et suur hulk inimesi – mina ise kaasa arvatud – on täpselt niisama laisad ja lohakad, kui neil olla lastakse. Seda võib neile ette heita, aga vaevalt et ühegi ideoloogilise manipulatsiooniga seda fakti muuta annab. Sel põhjusel ongi välja töötatud süsteem, mis ei tohiks lasta olla inimesel laisk ja lohakas. Sellesse süsteemi kuulub antud juhul juhendamine, retsenseerimine ja kaitsmine. Miks küll see süsteem praegusel juhul ei toiminud? Kõnealust tööd hinnati hindega E, see tähendab, positiivse hindega, millele järgneb diplomeerimine. Kindlasti on värske bakalaureus selle nimel vaeva näinud ja jäägu minust kaugele mõte filosofeerida tema diplomi väärtuse üle. Diplom on diplom ja usutavasti on tegu tubli inimesega, kes teeb oma igapäevatööd hästi ja kellele võib edasiseks vaid edu soovida. Aga mida näitab see juhtum ülikooli kohta? Kas mõne aasta pärast oleme selliste lugudega juba nii harjunud, et need ei ületa kuskil uudistekünnist? Kas see ongi rahvusülikooli tulevik?

Veel pealtnägijate arvamusi:
Sotsiaalteaduskonnas tuleb kaitsmisele sensatsioon
Avalik hukkamine sotsiaalteaduskonnas
Värskelt kõrgharitud inimestest
Eesti kõrgharidusest on saamas naljanumber?

Antud seoses väärib mainimist veel ka hiljutine artikkel “Eesti Päevalehest”: Eesti ülikool: ei jõua, ei viitsi!

Pseudoteaduslikud teooriad:

• igiliikur: energia jäävuse seadusega vastuolus olevaid pseudoteaduslikke väiteid priienergia (vabaenergia, nullpunkti energia, free energy, zero point energy) teemal (vt. “Eesti Nokia leitud” ja  “Roheline saade” 12-13.02.2008);
• pildamine: veesoonte otsimine, geopatoloogiliste tsoonide mõõtmine;
• posimine: nn. holistiline ravimine, uriiniteraapia, aspartaamipaanika, vaktsiinipaanika, vähi ravimine amügdaliiniga (E. T. Krebsi poolt turustatud kui “vitamiin B17”), haiguste seletamine keha pH tasemega;
• vandenõuteooriad: vabaenergia toetajate lämmatamisest energiafirmade poolt, vaktsineerimise kui ebaefektiivse tegevuse ülevalhoidmisest ravimifirmade poolt, “inimeste lollitamine kiviaegsete ja küüniliste raviviisidega“, millega mõeldakse kirurgiat, kiiritus- ja keemiaravi tõenduspõhise meditsiini poolt, USA peavoolu meedia kontrollimine “sionistliku lobby ja neokonservatiivsete, et mitte öelda neofašistlikud jõudude USAs, kes on huvitatud riigi lammutamisest ja selle liitmisest Mehhiko ja Kanadaga” poolt;
• E. V. Saksa pseudoajaloolised teooriad, vt. ka “Lääne Elu” järjejuttu “Eestlane ja tema suguvendade pärimuslugu“.

Sektid:

• Sathya Sai Baba Eesti Ühing. Tõlkinud “Sathya Sai Baba õpetused”.

Kodulehekülg

Ettevõtte Indiest OÜ kodulehekülg (sisaldab ka hulga artikleid erinevatel teemadel, mis otseselt äritegevusega ei seondu).

Ettevõtte tegevusalad avalehe järgi:

Meie tegevusaladeks on kaubanduslik vahendutegevus, sojaaretus, erinevate puukultuuride ja põllutaimede katsetused, eksport-import, India kaupade- ja kultuuri/filosoofia vahendamine, looduslike terviseedendusvahendite ja -kosmeetika vahendamine ja müük, aga ka toitumisalane nõustamine. Lisaks tegeleb Indiest OÜ allhanke ehitustöödega alates 2007. aasta teisest poolest koostöös osaühinguga Green Vironia.

OÜ Green Vironia on meie partner samuti alternatiivenergeetika valdkonnas ja kõrge efektiivsusega energialahenduste väljatöötamisel ning maaletoomisel.

Lehekülje sisu järgi Ajurveeda kosmeetika import ja müük, väiketrükiste küljendamine, juveelitoodete import ja müük, toitumiskonsultatsioonid, projektikirjutamine (tehtud tööde nimekirjas esimene on muuhulgas 10 M euro suurune energeetikaalane äriplaan AS-ile Ergav Seitse, mille ainus juhatuse liige ise on), pärsia vaipade import ja müük, sojakatsetused, kirjastamine (nime all “Imemaa”), raamatute müük, veesoonte mõõtmine ja elu- või töökoha negatiivsete jõujoonte ehk geopatogeensete tsoonide neutraliseerimine, feng shui konsultatsioonid.

Samuti AS Ergav Seitse ainus juhatuse liige. Sellena püstitanud suurejoonelisi äriplaane turisminduse ja energeetika vallas.

Tegutseb maalikunstnikuna, avaldanud eesti keeles USA poliitiku Ron Pauli kihutusmaterjale. Soovitanud Eestile deebetmaksu. On kandideerinud KOV valimistel Iseseisvuspartei nimekirjas. Tituleerib ennast “innovaatiliste lahenduste uurijaks”.

Tsitaate:

Uriiniraviga saab vähki ravida ja saab seda teha odavamalt kui millegi teisega üldse. Laetril või B17 on süütu aine, millest valge suhkur on 3000 korda mürgisem – seegi on teaduslik fakt… “Eesti Ekspress” 10.07.2008

Alates 1930st aastatest on USA Föderaalne Ravimi- ja Toiduamet (FDA) näidanud oma rahvavaenulikku palet, hävitades inkvisiitorina vähegi vähiravis edukaid teadusasutusi ja laboreid ning nende tööde tulemusi ning keelates neid saavutusi aastakümnete vältel kasutamast. “Uus poliitika”

Üks põhjus peitub organismi pH-tasemes. Kui inimese pH on positiivne ehk aluseline, ei saa patogeensed nähted seal vabalt levida. Põletikuprotsess tekib kergemini happelises keskkonnas. Kui aga viia organismi juurde aluseline aine, võib see põletikulised protsessid peatada. “Enn usub vägihaige tervenemist puhastumise kaudu”, ajakiri “Naised” nr. 31 (126)

Galileo Galilei ehitas 400 aastat tagasi teleskoobi ja hakkas sellega siis peaaegu kohe ka tähistaevast uudistama. Galilei olevat esimese teleskoobi valmis saanud 1609. aasta juunis, veidi suurema aga augustis. Taevavaatlusi alustanud ta sügisel. Horisont lisab juba märtsinumbrile TELESKOOBI-eri, milles Tartu Observatooriumi teadur ja astronoomia aasta korraldaja Eestis Kalju Annuk annab ülevaate tähtsamatest etappidest optiliste teleskoopide arenguloos. Autor kiikab ka tulevikku ja tutvustab, milliste teleskoopidega astronoomid lähematel aastakümnetel Universumit uudistama hakkavad.

Ka on Horisont TELESKOOBI-eri tehes meeles pidanud neid lugejaid, kes toimetusele alailma ajakirja algusaegade väikest formaati meelde tuletavad, ning kujundanud TELESKOOBI-eri just selles legendaarses vormis.

Vaata ka www.horisont.ee. Tellimine ja info: www.horisont.ee/tellimine ja 611 5320
Horisont

—————————-
Astronoomia-alaste tegevuste kohta leiab lisateavet: vaatleja.obs.ee.
Astronoomia-aasta Eesti leht: astronomy2009.ee
Astronoomia-aasta rahvusvaheline leht: astronomy2009.org
Kui soovid endale teleskoopi: teleskoop.eu ja taevatoru.blogspot.com

Neljandas osas heidame pilgu ajaloole läänemaise mätta otsast ja vaatame, kuidas hiinapärane ravikunst ja akupunktuur selle hulgas Euroopasse (tagasi) jõudis.

Hiina meditsiini mainis 13. sajandil oma põhjalikus reisikirjas frantsiskaani munk flaamlane Rubrucki Villem, kuid akupunktuuri nende mainingute seas ei ole. Sõna “akupunktuur” jõudis siiamaile 16. sajandi teises pooles samuti misjonäride vahendusel. 1680. aastal kirjutas jesuiit ja arst hollandlane Willem ten Rhijne traktaadi akupunktuurist, kus kirjeldab seda kui suurte kullast terariistadega toimetatavat tegevust, mille puhul jäeti need kerre kuni 30 hingetõmbeks. Polnud selles traktaadis mainitud meridiaane, spetsiifilisi punkte ega qi-d, vaid raviti “tuuli”.

18. ja 19. sajandi prantsuse tekstidest leiab akupunktuuri teemadel osade arstide kurtmist, et mõned arstid üritavad üht absurdset doktriini hästiteenitud unustusest taaselustada. 1821. aastast on teada, et Briti kirurg-akušöör Edward Joukes kasutas nõelu härra Scotti niudevalu leevedamiseks. 19. sajandi esimesest poolest on teateid akupunktuuri väidetavalt edukast ja edutust kasutamisest ja katsetamisest nii inimestel kui loomadel Prantsusmaalt (sh Louis Berlioz, kes ühendas nõelte külge Leydeini purgid, millega sai alguse elektroakupunktuur), Rootsist, Itaaliast, Saksamaalt ja otsapidi ka USA-st. Näiteks katsetasid USA arstid Edward J. Coxe ja Samuel Jackson akupunktuuri kui võimalikku meetodit uppunu elustamiseks. Inspiratsiooni olid nad saanud eurooplastelt, kes olla edukalt uppunud kassipoegi elule tagasi toonud torgates neile nõelu südamesse. Paraku ei õnnestunud ameeriklastel Euroopa ametivendade tulemusi korrata ja nad “loobusid tülgastusega” edasistest katsetest.

1860. aastaks näib ind raugevat.

20. sajandi alguses soovitas William Osler ravida valusid alaseljas nimmepiirkonda torgatud nõeltega. Euroopa akupunktuurile oligi iseloomulik torgata nõelu mitte metafüüsilistesse punktidesse energiakanalitel, et reguleerida qi voogu, vaid valutavasse piirkonda. Läänemaises kirjanduses pole selle ajani isegi ühtainsamatki viidet spetsiaalsetele punktidele ega kanalitele.

Alles 1939. aastal ilmus prantsuse diplomaadi George Soulié de Morant’i raamat L’Acupuncture Chinoise, kus esineb esimest korda sõna “meridiaan” energiakanali tähenduses ja kus autor võrdsustab qi “energiaga”. Morant arvas, et akupunktuuri abil saab ravida muu hulgas ka koolerat, kuna oli oma silmaga seda Pekingis epideemia ajal näinud. Ta tõlkis palju Hiina kirjavara prantsuse keelde ja populariseeris akupunktuuri.

1940.-50. rajatakse Euroopas mõned akupunktuuriga tegelevad seltsid – Prantsusmaal, Saksamaal Austrias. 1957. aastal leiutab Prantsuse arst Nogier “iidse Hiina raviviisi” — akupunktuur kõrvalestal. See põhineb asjaolul, et hea tahte korral võib inimese kõrvalestal näha inimese kujutist ja torgates nõela vastavasse siseorganit esindavasse kõrvalesta piirkonda, peaks see organ ravitud saama. 1970. aastatel jõudis kõrva torkimise idee ringiga Hiinasse, kus seda aretati koostöös Euroopa ametivendadega edasi ka veterinaaria vallas.

Väärib muidugi taas mainimist, et samal ajal, kui läänemaailm avastas “iidsed Hiina raviviisid”, vajus see idamaades aina enam unustuse hõlma ja kuni keelustamiseni välja, kui teaduslik meditsiin oma võidukäiku alustas. Ja seda kuni esimees Mao poliitilise otsuseni pakkuda laiadele rahvahulkadele midagigi leevenduseks, kui korralikku tervishoiuteenust vaid parteibossidele jagus.

Eraldi tasub rääkimist lugu sellest, mis juhtus Henry Kissingeri visiidil Hiinasse, kui ta Nixoni tulemist ette valmistas. Reisil oli kaasas ajakirjanik James Reston, kes haigestus ägedasse pimesoolepõletikku, mis teatavasti kiiret kirurgilist sekkumist vajab; ja tõmmatigi mees lauale, tehti kohalik tuimestus teada-tuntud kemikaalidega. Kuid peale operatsiooni olid ta vaevused ja valu suured ning kutsuti appi nõelaspetsialist, kes talle kolm pikka nõela jäsemetesse sisse torkas, ja taimetark, kes rohtu tossutas. Operatsioonijärgne kõhuvalu taandus nagu ikka, kui soolestiku liikumisvõime taastub ja gaasivaevused vähenevad. Legendides võttis see lugu teistsuguseid pöördeid — räägiti, et kogu operatsioon tehti vaid akupunktuurset anestesioloogiat kasutades ja operatsioon tehti Kissingerile. Sarnaseid raporteid Hiina imedest hakkas Ameerika ajakirjanduses rohkemgi ilmuma. Küll tehtavat avatud südameoperatsioone vaid akupunktuurse anestesioloogia abil ja küll ravitakse pimedaid nägijateks ja kurdid hakkavad kuulma. Teaduslikku kinnitust pole need kuulujutud küll kunagi leidnud, aga selliste imelugude saatel hakkas vastvalminud “traditsiooniline Hiina meditsiin” maailma vallutama. 1970. aastatel avati esimesed akupunktuuri õpetavad õppeasutused Kanadas ja USA-s. Isegi FDA võttis kiiresti meetmeid tarvitusele ja klassifitseeris nõelravinõelad meditsiiniseadmeteks, et tagada mingigi kontroll.

Sellest ajast peale on “traditsiooniline Hiina meditsiin” muutunud Läänes populaarsemaks kui Hiinas. 1995. aastal käis Hiinas sealse teaduse ja tehnoloogia ühingu kutsel rühm Ameerika arste, kes tõdesid, et Hiinas valivad umbes 15-20% patsientidest “traditsioonilise Hiina meditsiini”, kui nad on saanud diagnoosi biomeditsiini praktikult ja ka siis lisaks nn lääne meditsiini ravile. Läänemaailmas toetas eksootiliste raviviiside levimist pead tõstev New Age liikumine, mille raames kaevati välja vist peaaegu kõik ükskõik millal ja ükskõik kus harrastatud ükskõik kui absurdne meetot.

Järgmises osas püüame aru saada, kuidas tekkisid jutud punktidest ja kanalitest (meridiaanididest) ning kas sellised asjad üldse olemas on.

Lisalugemist ja allikad:

• Robert Imrie, Veterinary Acupuncture
• Stephen Basser, Acupuncture: A History
• James Restoni lugu ajalehes New York Times 1971
• Traditional Medicine and Pseudoscience in China: A Report of the Second CSICOP Delegation (Part 1), Barry L. Beyerstein, Wallace Sampson, Paul Kurtz, Skeptical Inquirer juuli/aug 1996
• Traditional Medicine and Pseudoscience in China: A Report of the Second CSICOP Delegation (Part 2), Barry L. Beyerstein, Wallace Sampson, Skeptical Inquirer sept/okt 1996

———————————–
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 3)

Meie mõistes keskaeg ja uusaeg ei toonud Hiina meditsiinis kuigipalju selginemist, vaid eri koolkonnad ajasid oma asja. Võtted levisid Jaapanisse, Koreasse (mõned ütlevad, et hoopis Koreast Hiinasse). Eri allikad väidavad olemas olevat kas 11 või 12 “kanalit”, mis kas on üksteisega seotud või siis ei ole. Võimust võttis ka kosmoloogiline lähenemine, kus sündmused ja arvud taevas pidid leidma kajastust ka maa peal ning inimkehal. Sellest need 360-365 punkti kehal, mille torkimise, suitsutamise, vajutamise läbi peaks saama tervist parandada.

Selguse loomisel ei aita kaasa viie elemendi (vesi, tuli, metall, puu, maa) filosoofia ja Yin-Yang teooria ühildamatus ja vastuolulisus. Mõlemad kontseptsioonid leidsid kajastamist inimkehal ja tervisefilosoofias ning tootsid vastakaid praktikaid.

Peab muidugi meeles pidama, et kõik see toimus ajal, mil arusaamad füsioloogiast, biokeemiast ja tervenemise mehhanismidest olid tagasihoidlikud ja eelteaduslikud — omadused, mis on omased kõigile tolle aja ravisüsteemidele. Inimkeha avamine operatsiooniks või lahkamiseks oli keelatud, puudusid vaatluste süstematiseerimise meetodid. Kui haiget inimest raviti mingi meetodiga ja ta sai terveks, siis järeldati, et just see raviviis tegi ta terveks, kuid puudus arusaam haiguste olemusest, nende loomulikust kulust ega proovitudki uurida, kas seesama terviserike oleks möödunud ka ilma kohaldatud võtet kasutamata.

Sellises süsteemituses hakkas hiinapärane meditsiin jõudsalt hääbuma, kui Lääne moodi teaduslik lähenemine leidis oma tee Hiinasse. Vahe ei kujunenud siiski mitte Hiina ja Lääne vahel, vaid kas võte oli testitult efektiivne või mitte. Arutleti, et teadus on universaalne ja ei kuulu otseselt ei Läänele ega Hiinale.

Selles valguses üritas Hiina valitsus akupunktuuri ära keelata 1822. aastal ja hiljemgi. Jaapanis keelati akupunktuur 1876. aastal. 1911. aastast ei kuulunud akupunktuur Hiina keiserliku meditsiiniakadeemia uurimisteemade hulka. Enne II MS üritas Hiina valitsus kogu hiinapärast meditsiini keelustada. Isegi Hiina kommunistlik partei väljendas algul oma vastumeelsust tagurliku, irratsionaalse ja ebausust kantud rahvameditsiini suhtes:

Meie arstid ei mõista teadust: lisaks sellele, et nad ei tea mitte midagi inimese anatoomiast, ei taipa nad midagi ka arstimite analüüsist; bakteriaalsetest mürgistustest ja nakkustest pole nad kuulnudki…

Aastail 1927-36 ei ilmunud Hiina meditsiiniajakirjas Chinese Journal of Physiology akupunktuuri kohta ühtainsamatki artiklit.

Olukord muutus seltsimees Mao võimuletulekuga. Valik oli lihtne – mitte pakkuda lihtrahvale mittemingisugust arstiabi, kuna vastava haridusega inimesi lihtsalt polnud nii palju, et kvalifitseeritud arstiabi kõikjale jõuaks, või taaselustada kiirkorras rahvameditsiin, akupunktuur selle hulgas. Mao valis teise variandi, kuigi ta ise sellesse ei uskunud ja kasutas vajadusel ainult nn Lääne meditsiini.

Maoistliku poliitilise surve all pandi patsiendid, arstid, kirjastajad rahvameditsiini heaks tööle. Selleks, et kiirkorras vastavaid spetsialiste õpetada, pidi olemasolevast segadikust midagi koherentsemat kokku kirjutama, et oleks võimalik mingigi süsteemi järgi õpetada ja koostati vastavad õpikud, mille põhjal kujuneski see standardiseeritud mudel, mida praegusel ajal traditsiooniliseks hiina meditsiiniks nimetatakse. Kommunistlike ametnike poolt loodud termin “traditsiooniline hiina meditsiin” (TCM) ilmub kirjandusse esmakordselt aastal 1954.

Järgmises osas vaatame, kuidas hiinapärased võtted lainetena Euroopasse ja Ameerikasse jõudsid.

Allikad:
Robert Imrie, Veterinary Acupuncture
Stephen Basser, Acupuncture: A History
Harriet Hall, Puncturing the Acupuncture Myth

———————————–
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)

Protseduuridest on kirjeldatud moxa (puju) põletamist naha lähedal, suitsutamist, väiksemaid kirurgilisi operatsioone, massaaži, loitsimist, rituaalseid liigutusi (võimlemise moodi), survet kividega, lisaks on ülevaade 217 ravimtaimest.

Aga mida sealt ei leia, on akupunktuur. Isegi vihjet peente nõeltega torkimise poole ei ole.

Varaseim tuvastatud viide sõnale zhen seoses arstikunstiga on leida ajaloolises teoses Shiji aastast -90. Nagu eelmises osas kirjeldatud, tähistab sõna zhen igasugust tegevust, mis on seotud teravate või kuumade esemetega. Olgu siis karja märgistamine, mädapaise avamine või aadrilaskmiseks augu tegemine. Seega seost akupunktuuriga tänapäeva arusaama mõttes tuleb kaugelt ja meelevaldselt otsida.

Hiina meditsiini klassikaline teos Huangdi Neijing, mille varaseimad säilinud eksemplarid on pärit parimal juhul +V sajandist, defineerib “torkimist” kui soontes või kanalites voogava qi või tuulte manipuleerimist. Viiteid selle teose olemasolule on küll leitud juba -I sajandist, kuid pole kindel, kas sarnane pealkiri ka sama sisu tähendab.

Ajaloolastele on abiks arheoloogia ja 1968. aastal leiti prints Liu Shengi (surnud -113) hauast hulk terariistu, mida ravitsemise eesmärgil kasutati. Nende seas ka peenemat sorti nõela moodi asjad, mida osad inimesed akupunktuurinõelteks peavad.

Nende nõelte pikkus on kuni 7 cm, läbimõõt lubab oletada, et neid kasutati millekski muuks kui meridiaanides voogava qi korrigeerimiseks.

Kokkuvõte:

Akupunktuuri vanuseks väidetakse olevat üle 2000 aasta ja kaasaegsed autorid jätkavad vanade tekstide tsiteerimist, kui kirjeldavad selle teoreetilisi aluseid. Kui aga läheneda Vana-Hiina tekstidele kui ajaloolistele dokumentidele, mitte aga kui arstiteaduse lähtematerjalile, mida võib katkematult ümber tõlgendada, siis selgub tõsiasi, et on tohutu vahe, kuidas kasutati nõelu omal ajal ja kuidas kasutatakse neid akupunktuuris tänapäeval. See, mida tuntakse tänapäeval akupunktuurina, on pika arengu tulemus ja sel on vähe sarnasust oma varase eelkäijaga. (D.C. Epler jr)

Järgmises osas plaanin vaadata, kuidas tekkis see akupunktuur, mis tänapäeval tuntuks on saanud, ning kuidas see Läände jõudis.

————————-
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 3)

Artiklites püüame saada vastused küsimustele:

• Kui vana on akupunktuur?
• Kas akupunktuur on Hiina leiutis?
• Kas nõelravipunktid on olemas?
• Kas meridiaanid on olemas?
• Kas nõelravi ravib?
• Kas nõelravi üldse mõjub?

Akupunktuuri ehk nõelravi peetakse traditsioonilise hiina meditsiini (TCM) kõige iseloomulikumaks osaks, mille puhul

mõjutatakse nõelravipunkte nõelte abil haiguste ravi või profülaktika eesmärgil.
Nõelravipunktid asuvad meridiaanidel ehk kanalitel, mis ühendavad organismi tervikuks.
Allikas: noelravi.ee

Populaarsed tänapäevased müüdid pajatavad, et akupunktuuri puhul on tegu lausa mitmete aastatuhandete pikkuse ajalooga ning sügavalt hiinapärase meetodiga.

Olulisim allikas Vana-Hiina arstiteaduse kohta on teos Huangdi Neijing – Kollase keisri õpetus sisemisest (ei suuda vastutada tõlke kvaliteedi eest). See tekst arvatakse olevat pärit umbes aastast 200 enne meie ajaarvamist ja võib kajastada varasemaid tekste ning olla kogunud lisandusi järgnevatelt autoritelt. Vanim säilinud versioon on umbes meie ajaarvamise 5. kuni 8. sajandist. Kanoniseeritud versioon koostati 11. sajandi keskel. Selles raamatus räägitakse soontes või kanalites voogava qi või tuulte manipuleerimisest torkimise abil ja seda peetakse otseseks akupunktuuri kirjelduseks.

Mida see “torkimine” (zhen) täpsemalt tähendab, jääb lahtiseks. Klassikalises hiina keeles võib see “torkimine” tähendada igasugust tegevust, mis on seotud terava või kuuma esemega. Peamised “torkimised” tehti aadrilaskmise ja haiguskollete avamise eesmärgil. Samuti võis see tähendada karja märgistamist või armide tekitamist.

Tolleaegsed metallid olid kas liiga pehmed või rabedad ega võimaldanud valmistada selliseid nõelu, mida oleks saanud õrnalt naha sisse keerutada. Vastavat terastraati õpiti tõmbama alles umbes 17. sajandil.

Raamat Huangdi Neijing on üles ehitatud dialoogi vormis. Tuntud sinoloog Paul Unschuld oletab oma raamatus Chinese Medicine (Brookline, Mass: Paradigm Press, 1998, lk. 12), et teoses Huangdi Neijing esinev tegelane Qi Bo võib olla ei keegi muu kui Hippokrates. Lisaks siidile ja kalliskividele liikusid mööda iidseid kaubateid Ida ja Lääne vahel kindlasti ka ideed, õpetused ja teadmised. On ka näiteid Hiina ja Lääne meditsiinitekstide sõnasõnalisest sarnasusest. Samuti leiab samasust illustratsioonide juures näiteks hobuste ravimise ja inimkeha kujutamise teemadel. Kreeka ja ladina tekstides on hulganisti viiteid teatud kehapunktidele, kuhu torkimist ja mille kaudu aadrilaskmist peaks toimetama.

Seega on piisavalt tekstilist ja pildilist tõendusmaterjali väitmaks, et see, mida on harjutud nimetatama traditsiooniliseks hiina meditsiiniks, pole algupäraselt sugugi Hiina päritolu. Lisaks Euroopa, Araabia ja Pärsia allikatele, on Vana-Hiina teadmised saanud mõjutusi ka India ja Mongoli kultuuriruumist.

I osa kokkuvõte: kirjalikud tõendid akupunktuuri kohta pärinevad mitte varasemast kui 1600 aastat tagasi—teose Huangdi Neijing säilinud tekstidest, kuid selles kirjeldatud “torkimine” ei pruugi sugugi tähendada nõela torkamist tänapäevase akupunktuuri mõttes. Samuti ei ole “torkimine” algupäraselt midagi ainult Hiina meditsiinile omast, sarnaseid võtteid on kirjeldatud Vana-Kreekas ja võisid mööda iidseid kaubateid Hiinasse jõuda.

Järgmises osas vaatleme veel kirjalikele ja arheoloogilistele andmetele toetudes Vana-Hiina meditsiinivõtteid ning kas mõnda neist võiks pidada akupunktuuriks selles mõttes, nagu praegu seda mõistetakse. Samuti väärib uurimist, kui traditsiooniline see akupunktuur Hiinas ikka on.

————————————————
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)

Ajendiks viidatud loos poetatud lõik:

Vandenõud on ilmselt kõige levinumad. Selle elemente on leida ka ufousus, sest valitsused ju suhtlevad tulnukatega, omavad ja kasutavad nende tehnoloogiaid, aga varjavad vandeseltslaslikult; igiliigutajate leidureid kiusatakse taga auto- ja naftatöösturite poolt; Katoliku kirik on ka üks suur vandenõu tõelise Jeesuse sõnumi ja tõe varjamisel, lisaks teatakse, aga varjatakse Naatsareti Jeesuse lihaseid järeltulijaid (Püha Graali); teadlased on vandenõus omavahel, sest värisevad oma juba vankuva maailmapildi pärast ja seetõttu naeruvääristatakse nullpunkti energeetikuid, telekineesi, Uri Gellerit ja Pendli-Petjat. Samal moel leitakse, et holokausti pole toimunud, kaksiktornide langemine oli Bushi tellimus, Estonia lasti meelega põhja ja maailma lõpp saabub aastal 2012, kuna Maiade kalender lõpeb siis ära.

Eesti päritolu Hans Kalm (1889 Pilistvere – 1981 Jyväskylä) oli Soome kodusõja keeristes valgete poolel kurikuulus omakohtu ja kättemaksuaktsioonide elluviijana. Tuntuim lugu oli Harmoisten haigla patsientide tapmine otse voodites ja ka kahe Punase Risti alluvuses töötava sanitari hukkamine. Suurem tapatalg leidis aset Lahti vangilaagris, mida Kalmi rühm valvas ja kus 500 hukatu seas oli umbes 200 naist ja tüdrukut alates 14. eluaastast.

Ajalehes Helsingin Sanomat ilmunud artikli kohaselt oli Hans Kalm kõige jõhkram valgete sõjapealik Soome kodusõjas. Tema pataljoni kutsuti “Kuhmoiste põrgulisteks”. Pealtnägijate kohaselt käskis Kalm maha lasta ka naised, kuna need on “hoorad”. Aeg oli muidugi ettekujuteldamatult keeruline. Punane terror niitis Soomes u 1600 inimest, sellele järgnenud valge terrori ohvrite arvu hinnatakse 8000-10 000 inimesele.

Kedagi kohtu alla siiski ei antud, kuna riigihoidja Svinhufvud andis hukkajatele puutumatuse.

Hans Kalm võttis osa ka Eesti Vabadussõjast, saavutas oma isepäisuse ja hulljulgete plaanidega Peterburg ära võtta legendaarse sõjamehe staatuse, kuid pöördus 1919. aastal oma Põhja Poegade salgaga tagasi Soome.

Hans Kalmi ja Põhja Poegade “vägitegudest” on kirjutanud Pekka Erelt Eesti Ekspressis: Põhja Pojad — sangarid ja röövlid.

Valgas olles kehtis Põhja Poegadel kirjutamata reegel: kui röövite, siis röövige lätlasi. Paraku ei peetud sellest alati kinni. Nii võtsid soome hobusemehed 900 kilo heinu ära ühelt talumehelt, kes osutus õnnetuseks peaminister Pätsi lähedaseks sugulaseks.

Kõige tipuks andis Põhja Poegade ülem Kalm 18. veebruaril otsese käsu minna lätlasi röövima: […]

Vange ei võeta ja juute ei hellitata, käskinud retkele minnes Kalm.

Samas:

Pahategudele vaatamata on soomlaste osatähtsust vabadussõjas raske üle hinnata. Kahtlemata oli neil sõjaline, eriti aga moraalne osa võidu saavutamisel.

Peale sõdu jättis ta sõjaväelase tee ja suundus edasi arstiteadust õppima, et heastada “noorusaegseid tapmisi”, nagu ta ise oma mälestustes väljendanud on. 1923-1933 õppis ja tegutses Kalm USA-s, sai meditsiinidoktoriks ning filosoofiadoktoriks. Arstiõpingutes keskendus Kalm muu hulgas naturopaatiale (loodusravi), orthopaatiale (õige toitumine) ja osteopaatiale (luuravi).

Tagasi Soomes rajas ta Pyhärannas omanimelise sanatooriumi, kuid peale pidevaid sõnelusi tervishoiu- ja muude ametnikega ta sulges oma asutuse 1940. aastal.

Jätkusõja ajal liitus ta ilmselt omal soovil Soome kaitsejõududega ja rajas Naarajärvil sõjavangide laagri, mille ülem ta mõnda aega oli, kuid suunati sakslaste poolt paari kuu pärast Saksamaale vangilaagrite toidu- ja tervishoiualasele koolitusele. 1943 oli ta Soomes tagasi, kuid 1944 vahetult peale N-Liiduga vaherahu sõlmimist sai Kalm hoiatuskõne seoses Naarajärvi vangilaagris toime pandud kuritegudega ja ta sõitis paadiga Rootsi, kust edasi liikus taas USA-sse.

Seal jätkas ta omasõnul meditsiinialast tegevust ning võttis kursusi ka homöopaatia kohta. Alates 1952. aastast kasutas ta oma praksises ainult homöopaatiat. Ta oli rahvusvahelise Hahnemanni arstiseltsi ja Londoni homöopaatilise teaduskonna liige ning avaldas artikleid Ameerika homöopaatiaajakirjades.

Kui poliitiline õhustik oli Soomes rahunenud, tuli Hans Kalm 1957. aastal tagasi Soome. Ta sai Soomes arstina tegutsemise õiguse ja oli alates 1958. aastast Soome arstide liidu liige. Ta kasutas oma patsientide ravimisel homöopaatiat ja toitumisravi. Väidetavalt oli Kalm esimene, kes kasutas Soomes akupunktuuri.

1968. aastal oli ta patsientide seas paar noort diabeetikut, kelle insuliinikogust ta oma ravimite varjus vähendas, kuni lõpuks täitsa ära jättis. Üks patsient langes koomasse, talle kujunes jääv närvikahjustus ja püsiv puue. Kahjude hüvitamise kohtuprotsess kestis pikalt, kuid tervishoiuamet keelas Kalmil patsientide vastuvõtmise ja ravimite väljakirjutamise. 1974. aastal võeti talt arsti õigused lõplikult ära. Protsessi käigus selgus muu hulgas, et Ameerikast kaasa toodud tõendid arstikoolituse kohta polnud pädevad.

Sellest ajast kuni surmani 1981. aastal elas Hans Kalm oma poja pere juures Jyväskyläs, kus ta kirjutas mõningaid toitumist puudutavaid artikleid.

Arno Forsiuse hinnangul olid Kalmi toitumisalased soovitused õigesuunalised, kuid patsiendile ravimite määramise protseduur pendli abil ei kannata mingit kriitikat. Kalmi raamat organotroopiast ilmus 13 trükis.

Allikad:
Puoli kansaa kuopan reunalla, Veli-Pekka Leppänen, Helsingin Sanomat, 15. aprill 2007
Põhja Pojad — sangarid ja röövlid, Pekka Erelt, Eesti Ekspress, 15. jaanuar 1999
Soome Wikipedia
Eesti Wikipedia
Hans Kalm (1889–1981) – virolaissuomalainen sotilas ja vaihtoehtolääkäri, Arno Forsius

———————————

Eesti keeles on ilmunud Hans Kalmi raamat Põhja Poegade retk. Uudis ajalehes Sakala:
Oma aega oodanud ajalooline teos Põhja Poegade uljast sõjaretkest, Heiki Raudla, ajaloohuviline

Eestikeelne Wikipedia ei maini Hans Kalmi sõjakuritegusid ega peatu pikemalt ta tegevusel libameditsiini vallas.

skeptik.ee teemadega seob uudist asjaolu, et Karadzic töötas valenime Dragan Dabic all ja hästi maskeerununa alternatiivmeditsiini kliinikus New Age terapeudina. Tema spetsialiteediks oli vaikus ja meditatsioon. Ta pidas loenguid teemadel “rahu ja meditatsioon” ning “kuidas toita oma sisemist energiat”.

Samuti ilmus kohalikus terviseteemasid kajastavas ajakirjas mitu artiklit, mille autoriks oli märgitud Dragan David Dabic, kes väitis end olevad arsti Belgradist. Veel pidas alternatiivmeedikuna kuulsust kogunud libadoktor 23. mail vabaõhuürituse Doonau kallastel, kus pakkus külastajatele tasuta massaaži, joogatunde, tai chi-d ja capoeira harjutusi ning “bio-energeetilist tervendamist”.

Allikad:
Times Online
BBC

Wikipedia andmetel oli Karadzic õppinud psühhiaater, täiendanud end sellel alal aasta jagu New Yorgis Columbia ülikoolis ning on psühhiaatrina ka leiba teeninud.

Väljavõte sambakampaania tekstist:

… taotleme:
…
4. Vabaduse väljakule plaanitava Vabadussõja võidusamba asemel 1950. aastal barbaarselt hävitatud Vabadussõja monumendi taastamist ning pidulikku avamist Kaitseväe kalmistul. Sinna on maetud sadu Vabadussõjas võidelnuid ning seal asub Vabadussõja juhtide memoriaal. Otsus taastada Kaitseväe kalmistu 1940. aasta seisus, koos monumendiga aastast 1928, võeti valitsuse poolt vastu juba 1995. aastal, kuid on senini täitmata.

Selle paiga ajaloost saab lugeda Juta Kivimäe ja Tõnu Virve artiklist Unustatud Gloria Victis.

Osadel andmetel on valitsus seda otsustanud juba aastal 1994, aga ehk oskavad Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu inimesed täpsemalt rääkida. Otsused vaprate esiisade mälestuse väärikaks austamiseks nende tegeliku puhkepaiga juures on juba ammu tehtud, kuid ikka peab mingit punnivinna linna keskele püsti upitama.

Allkirjakampaania ristiga samba püstitamise vastu Vabaduse väljakule ning Kaitseväe kalmistu memoriaali taastamise poolt asub aadressil
http://www.vabadusesammas.co.ee/

Kogu meie teadmine sellest Petlemma tähest piirdub mõne lausega Matteuse evangeeliumist:

Tähetargad hommikumaalt
1 Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma
2 ja küsisid: “Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.”
3 Seda kuuldes kohkus kuningas Heroodes ja kogu Jeruusalemm koos temaga.
4 Ja ta kutsus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning päris nende käest, kus Messias pidi sündima.
5 Need ütlesid talle: “Petlemmas Juudamaal, sest nõnda on kirjutatud prohveti käe läbi:

6 Ja sina, Petlemm Juudamaal, ei ole Juuda vürstkondadest hoopiski kõige pisem, sest sinust lähtub Valitseja, kes hoiab mu Iisraeli rahvast kui karjane.”

7 Seepeale laskis Heroodes tähetargad salaja enda juurde kutsuda, päris nendelt täpset aega, millal täht oli paistma hakanud,
8 ja saatis nad Petlemma, öeldes: “Minge ja uurige täpselt välja, kes see laps on! Ja kui te olete ta leidnud, teatage mulle, et ka mina saaksin minna teda kummardama.”

9 Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps.
10 Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga.
11 Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri.
12 Ja kui neid unenäos hoiatati, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale.

Allikas: Piibel.net

Detsembrikuine ajakiri Sky and Telescope (Taevas ja Teleskoop, 2007) lahkab seda teemat täpsemalt, autoriks Abramsi planetaariumi giid Aaron Michael Adair.

Esiteks on piiblitekst ise ääretult ebamäärane ja ebatäpne ning peale Matteuse evangeeliumi ei kirjelda sellist taevanähtust mitte ükski teine allikas. Seegi lugu on kirjutatud umbes 100 aastat peale juhtumi oletatavat toimumist ja peale paari lausekatke pole sellestki palju täpsustavat teavet võtta. See asjaolu aga ei sega apologeetidel ja muul kirjatundjal rahval nende paari lause üle spekuleerida tuhandetes artiklites ja raamatutes, et mis ikkagi see jõulutäht tegelikult ja päriselt olla võis.

Lähemal vaatlusel võib siiski jõuda järeldusele, et selline arutluskäik on algusest peale vildak, ükski pakutud seletusviis ei sobitu kirjapanuduga ning algallikas ise on piisavalt ebausaldusväärne, et selles leiduvat juttu faktina võtta.

Komeet

On pakutud, et Petlemma täht võis olla komeet, aga peaaegu kõik tollased tõlgendajad pidasid komeedi ilmumist halvaks endeks. Kristlik apologeet Origenes spekuleeris ka komeediteooriaga ning püüdis väita, et mõnikord võis komeedi ilmumine ka head tähendada.

Noova, supernoova

Noova või supernoova võis olla taevanähtuseks, mis kestis piisavalt kaua, et maagid oleksid Pärsiast Jeruusalemma jõudnud. Selline asi oleks olnud näha üle ilma, aga täpsetes Kaug-Ida kroonikates sellist ülestähendust pole. Küll on vaadeldaval ajavahemikul nähtud kahte komeeti.

Planeetide ühendused

Kõige levinumad ongi teooriad astroloogiliselt tähenduslikest planeediseisudest, aga sellelgi on omad tõsised nõrkused. Tähenduslik oleks vähemalt kahe planeedi lähestikkuolek, aga Matteuse loos on selgelt öeldud, et täht (kr ainsuses aster) juhatas neile teed.

Lähim planeetide olukord oli aastal 2 enne meie ajaarvamist, mil Veenus ja Jupiter Lõvi tähtkujus peale päikseloojangut lähestikku särasid. Aastaaeg oli siis südasuvi. Osad uurijad arvavad, et Lõvi tähtkuju tähendavat Juudamaad, aga sama staatust võib eri allikatel omistada ka Kaladele, Jäärale, Veevalajale ja Neitsile, isegi mittesodiaagilisele tähtkujule Andromeedale. Aga see aasta -2 on vastuolus teistele allikatele toetuvatele teadmistele, et kuningas Herodes suri aastal 4 enne meie ajaarvamist.

Sagedane versioon on Jupiteri ja Saturni kohtumine Kalades aastal -7.

Tollased astroloogid olid omavahel veel vähem nõus kui tänapäevased, seetõttu oli taevamärkide seletamine ääretult mitmepalgeline ja ühest tõlgendust oli keeruline kujundada. Lisaks oli juutide suhtumine astroloogiasse pigem tõrjuv. Ütleb ju Moosese 3. raamat:

Ärge ennustage märkidest ja ärge tegutsege nõidusega!

Jeremija:

Nõnda ütleb Issand:
Ärge õppige paganate teid
ja ärge kartke taeva märke,
sest paganad kardavad neid.

ja Jesaja:

13 Sa oled ennast väsitanud
oma paljude nõuandjatega;
astugu nad ometi ette
ja päästku sind,
taevatundjad, tähtede seletajad,
kes kuulutavad iga noorkuu ajal,
mis sulle juhtub.
14 Vaata, need on otsekui kõrred,
tuli põletab need;
nad ei suuda päästa oma hinge
leegi võimusest.
See ei ole söelõõm soojenduse tarvis
ega tulepaistus, mille ees istuda.
15 Nõnda käib su nõidujate käsi,
kelle pärast sa oled vaeva näinud
noorpõlvest peale:
igaüks vaarub omale poole,
ükski ei päästa sind.

Kuu katab Jupiteri

Tänapäevaste vahenditega on kerge manada arvutiekraanile iidseid taevaseise ja 17. aprillil aastal 6 e.m.a. kattis Kuu Jupiteri, mida uurija Michael Molnar tõlgendab kui üht võimalikku Petlemma tähte. Aga tolleagses arusaamas tähendas selline juhtum pigem kuninga surma kui kellegi olulise sündi. Lisaks toimus see päise päeva ajal ja Päikesele liiga lähedal, et keegi seda tegelikult jälgida oleks saanud.

Kahtlane Piibel

Mitmetele allikatele toetudes (ajaloolane Josephus, Herodese sõber Nikolaus Damaskusest, Herodese enda mälestused, tema poegade valitsemisajad, aastal -4 toimunud osaline kuuvarjutus) võib kuningas Herodese surma paigutada üsna kindlalt aastale -4.

Luuka evangeeliumis nimetatud rahvaloendus, kuhu Maarja ja Joosep sammusid, toimus aastal +6.

Lisaks muidugi veidi laiem taust, et sellised imelood tähtsate inimeste sündi märkimas levisid rahvasuus laialt. Neitsist sündimisega (kui mitte arvestada tõlkeviga) sai alguse seal kandis tuntud jumal Mirthas, kreeklaste Perseus. Karjased olid ligi, kui sündis Oidipus, Romulus. Aleksander Suure sündi tähistanud mitmed taevased ended jne jne. Seega võimaliku päris Jeesuse võimaliku sündimise lugu mattub müütidesse, ebatäpsustesse, tõlkevigadesse, tõlgendussohu ja pole üldse liiga kaugelt hangitud arvamus, et kogu lugu on segu kohalikest müütidest, fiktsioon, et täita Vana Testamendi ennustused Messia ilmumisest.

Usklik võib vabalt väita, et Petlemma täht oli kohalik ime, mida vaid maagid-hommikumaa tähetargad oskasid näha. Ajaloolane tõdeb, et lugu on fiktsioon või mitteuuritav. Mõlemal puhul on astronoomia teemaväline.
————————–

Eesti rahvaastronoomias on Jõulutäheks Veomehe tähtkuju heledaim täht Kapella.

Nii ohvitserid, kes Nürbergi protsessilt läbi käisid, kui praegused revisionistidest holokaustieitajad on väitnud, et seda nn holokausti kui teatud rahvakildude süstemaatilist hävitamist pole toimunud ja kui midagi sedalaadset ka toimus, siis sugugi mitte nii suures ulatuses ja absoluutselt mitte süstemaatiliselt ega kõrgema juhtkonna teadmisel.

Need vestlused aga paljastavad üsna üheselt, et teadmine inimeste massilistest hävitamistest oli ohvitserkonna seas üldine.

Ühes vestluses kirjeldab kindral-leitnant Heinrich Kittel, kuidas nad lätlastega juute tapsid. Kittel teab lätlasti kui ‘kõige brutaalsemad inimesed maailmas’.

Kas raamatus ka eestlasi mainitakse, ei tea.

Pealtkuulamioperatsioon oli algatatud selleks, et teada saada operatiivinfot sakslaste sõjaplaanide kohta. Nüüd aga on need salvestused saladuskatte alt välja toodud ja annavad tänuväärset lisateavet natside poolt toime pandud genotsiidi kohta.

Allikas: Daily Mail