Kuidas pendlimehe (või -naise) skeem töötab

Eeldused: pöördujaks on üldjuhul inimene, kellel on mingi probleem; pöördujaks on inimene, kel on mingigi ootus või lootus positiivse tulemuse osas.

Võtted:

• Kui murega inimene esimest korda ühendust võtab, siis ei tohi öelda, et täna või homme on vaba aeg ja tuldagu kohale. Tuleb öelda, et järjekord on mitme kuu pikkune, aga mõnikord võib juhtuda, et keegi ütleb ära ja siis saab võibolla ka varem jutule võtta. Imekombel ja inimese rõõmuks nii juhtubki ning esmakohtumine saabki teoks paari päeva jooksul. Abivalmis inimene ju ikka tuleb hädas inimesele vastu.
• Lase inimesel endast ja oma probleemist ise palju rääkida, tähelepanelik kuulaja jätab olulise meelde ja põrgatab selle sobival hetkel tagasi. Nii jääb inimesele mulje, et tema probleemi mõistetakse ja nähakse “selgelt” või et pendel räägib õigust ja suunab meid lahenduse poole.
• Lase paberile kirjutada inimeste nimed, keda inimene ise kahtlustab “energiavampiirluses” ehk oma probleemide põhjustamises ning lase selgitada, mis suhe neist igaühega on. Jutu toonist, näoilmetest ja paljust muust saab inimese suhtumisest nimetatud inimestesse vägagi palju teada. Pendliga võib siis inimesele selle teadmise taaskord tagasi peegeldada.
• Head süüdistatavad on ämmad-äiad, praeguse elukaaslase endine elukaaslane, oma endise elukaaslase praegune elukaaslane, ka praegune elukaaslane. Igaühel võib olla keerukaid suhteid või selliseid perioode ja kellegi külge see energiavampiiri nimetus ikka hakkab, kuna inimene ju otsib lahendust oma probleemile ja kellegi konkreetseks süüdlaseks tembeldamine aitab sellisel puhul hästi.
• Hea jutuliin on ka “lahtised hauad” ehk surnud inimeste ja nende hingede tegemised praeguste elavate seas. Nemad ei saa enda ise kaitsta. “Lahtine haud” võimaldab teostada puhastusrituaale ja muud tsirkust; abiks on jutt eelnevatest klientidest, kelle puhul olla aidanud nt viis rituaali, et haud kinni saada. Lisaks rituaalide näivasjalikkusele, mis jätab mulje, et probleemiga tegeletakse tõsiselt, aitavad korduvad rituaalid luua pikaajalist kliendisuhet ja ehk ka sõltuvust pideva puhastusrituaali järele. Teispoolsus, surnuteriik, lahtised hauad ja muu selline on alati tänuväärne varaait, kust leiab seletusi ka siis, kui reaalsed elus inimesed tõrksateks osutuvad.
• Pole vaja peljata, et süüdistused lähedaste suhtes on absurdsed ja sisutühjad, kuna lahendust otsiv inimene tikib segased vihjed ise mõttekaks tervikpildiks, olgu see teiste inimeste suhtes kuitahes ebaõiglane (Pealtnägija loos öeldi mehe kohta, et ta ei oska lapsi kasvatada, kuna ta ei oska lapsi teha, kõlas sõna “impotent”).
• Raha pole vaja otse küsida. Õigemini öeldes – ei tohi jääda muljet, et tegu oleks mingilgi määral teenuse või kaubaga, mis asjaõigusseaduse või muu regulatsiooni alla saaks käia. Kui inimene tahab raha anda, siis ta annab. Taksidest ollakse vast soovitajalt kuulnud või annetatakse vabatahtlikult südametunnistuse järgi või on see asi muul peenel moel ära korraldatud. Arvan, et tšekki pole vist mõtet küsida.
• Energiavampiir on päris hea kontseptsioon. Küsimus ei ole selles, kas midagi sellist nagu energiavampiir on üldse olemas, vaid ikka selles, et kes konkreetselt see energiavampiir on. Nii saab luua lihtsustatud pildi probleemi olemusest ja illusiooni lihtsatest lahendustest.
• Veelkord – usalda klienti, sest tema teeb ise ära suurema osa tööst eraldiseisvate killukeste ühendamisel terviklikuks pildiks, selline omadus on meile ajju sisse ehitatud ja see töötab suurepäraselt igasuguste posijate heaks.
• Kui keegi julgeb väljendada kriitikat või kahelda pendlimehe võimetes, siis aitab alati see, kui kriitikut süüdistada oma personaalsete probleemide (antud juhul siis energiavampiirlus, impotentsus, negatiivne energia, hirm naist kaotada, minevikku takerdumine, suhtesse kammerdumine jne) väljaelamises – energiavampiirid ju nii teevadki.
• Vana trikk on märtri mängimine, selle kaudu kaastunde teenimine ja ähvardus enam mitte abiks olla, kui nii tänamatud ollakse: “Mina ju aitan inimestel nende probleem lahendada ja nüüd siis sedasi! Lahendagu edaspidi ise oma probleeme, ärge enam minu juurde tulge.”

Ilmselt pole kõiges selles miskit uut, sarnane skeem on igat masti selgeltnägijaid ja posijaid teeninud aastatuhandeid, imestama paneb vaid see, et inimesed ikka ja jälle ka tänapäeval lihtsate petuskeemide ohvriteks kukuvad. Oleks veel, et tegeletaks vaid iseenda vaimsete süvahoovuste avastamisega, aga kui skeemi tõmmatakse lähedased inimesed, kallatakse nad üle absurdsete süüdistuste ja lihtsustatud energiavampiirlus-psühholobaga, siis on asi naljast päris kaugel. Selmet otsida vajadusel õppinud professionaali abil reaalseid lahendusi peresuhete normaliseerimiseks, lastakse asjatundmatul posijal endale hoopis müstikasegune kott pähe tõmmata ja suhteid tobeteooriatega lõhkuda.

Pole see juhtum Veeliksile esimene kord pereliikmete tülliajamise pärast meediasse sattuda.
Võsa-Pets kajastas: Pendlimees pani diagnoosi: Te olete energiavampiir!
Õhtulehes teine lugu: “Mis õigusega ütleb sensitiiv, et mul on must energia?!”

Kui kellelgi on oma lugu rääkida kas siis Pendli-Veeliksist või kelleski muust “pereterapeudist”, kes lähedaste suhted udujutuga sassi on ajanud, siis andke aga teada, kirjutage ja joonistage meile. Pange kirja veel trikke, mida aju silumiseks kasutatakse.

Saates juttu rääkinud mees kavatseb Veeliksi laimamise eest kohtusse tarida. Küllap kuuleme sellest veel.

Videolõik koos lahtikirjutusega on tutvumiseks olemas ERR lehel:
Soomlane kaebab Eesti pendlimehe kohtusse
Roald Johannson

Delfi vahendab saates nähtut ja inimeste rohkeid kommentaare:
Soomlane kaebab Eesti pendlimehe kohtusse

“Politseis öeldi, et midagi ei ole teha, et ükski kohtunik teda ei karista, sest ta on hull,” nentis aga soomlane.

Teadusportaali skeptik.ee asutaja Matin Vällik kirjutab, et libapsühholoogid on osutanud teenuseid ka meie kaitseväele, kasutades hingehaavade ravimiseks nn rännakumeetodit.

Külm sõda kahe suurvõimu vahel võttis kohati veidraid vorme. Lisaks pikematele ja jämedamatele rakettidele ja aina võimsamatele pommidele, millega oleks võinud kogu maailma rahvastiku mitu korda ära aurustada, leiti ükspäev, et sõda ja luuretegevust saab ajada ka vaimsel tasandil.

Kui ameeriklaste juurde hakkasid jõudma filmid ja kõmu Nõukogude talentidest, kes suudavad mõttejõuga asju liigutada ja mõtterännakuga kaugeid objekte uudistada, siis leiti Ameerikas, et vastavat võimekust tuleb ka neil arendada või vähemalt uurida, sest julgeoleku vallas ei tohi ühtki võimalikku ja esmapilgul isegi veidrana tunduvat võimalust kahe silma vahele jätta.

[Või olid need hoopis kavalad ameeriklased, kes lekitasid nõukogude luurajatele salajast teavet selle kohta, et kaugnägijate luurerühmad ohustavad kommunismi ehitamist ja telekineetikud võivad rakettide stardisüsteeme kodunt lahkumata saboteerida? Ja nii kasvas võidurelvastumine ka vaimsetesse sfääridesse.]

Sellisel taustal hakkab hargnema dokumentaaljutustus kitsedest ja meestest, kes neid pilguga tappa üritasid. [Teostati lugematul hulgal mitmesuguseid katseid, mille tulemused olid seda positiivsemad, mida enam läbiviijad paranormaalsete võimete olemasollu uskusid. Ameeriklaste andmetest on teada, et uuringutele kulutati kümneid miljoneid dollareid. Uuringute tulemusi on hiljem aga hinnatud tagasihoidlikeks — kaugnägevate luurajate andmed olid ebajärjepidevad, tabamused on seletatavad ka ilma meeltevälist taju olevaks oletamata, väidetavad telekineesi juhtumid on aga selgitatavad mitmete trikkidega, mida mustkunstnikud mitmel moel oskavad esile kutsuda. Ainsa poolpositiivse tulemina on märgitud inimpotentsiaali tundmatute alade kompimist.] Raamatus jõutakse sedakaudu psühholoogilise sõja ja loominguliste ülekuulamismeetoditeni, millest oleme tänapäeval kuulnud seoses Iraagi sõdade ning terrorismivastase võitlusega (nt waterboarding).

Maksumaksjale on see [Thomase] test maksma läinud kümneid tuhandeid eurosid, ilma riigihanketa, akadeemikust ministri Aaviksoo nõusolekul ja rahaasjade ministri Ligi allkirjaga.

Paistab, et teaduslikud tõsiasjad ei ole sugugi alati need, mille alusel kaitseväes otsuseid tehakse.

Loe edasi Postimehes või paberil lk 12 (28. jaanuar 2011).

Kirjutasin mõni aega tagasi “psühholobast”, mida meie kaitseväes ajateenijate testimisel kasutatakse. Päris “kitsede jõllitamiseni”* pole umbluulisusega küll veel jõutud, kuid kes teab — ega kõik asjad ju ei imbu (veel) skeptikute kätte. Aga esimesi samme nii imbumise kui ka kaitseväelaste “kitsede jõllitamise” osas on siiski juba tehtud.

Näiteks on Kriisinõustamise ja Eneseleidmise Keskus Mahena (MTÜ) osalenud “rännakumeetodil” põhineval koolitusel, korraldajaks Kaitseväe tervisekeskus (allikas, vt 10. aprill 2010). Rännakumeetodist on veidi juttu skeptik.ee artiklis pseudoteaduste tungist meie koolidesse.

Veel on siin vaadeldud olukorda Eesti koolitusfirmade turul. Eesti riik Haridus- ja Teadusministeeriumi vahendusel jagab koolituslubasid igasugustele asutustele ja koolitustele — tõsistest ja tarvilistest asjadest kuni Feng Shui, pendeldamise ja muu pseudoteadusliku meelelahutuseni. Ise arvan, et kui nõudlust selliste koolituste järele on, siis andku aga minna, aga riik ei peaks sellistele asjadele oma heakskiidupitserit lööma. Lisaks võib sellise koolitusloaga koolituse ostja selle kulu oma maksustatavast tulust maha arvata, seega maksavad kõik maksumaksjad pseudoteadustele peale. Riik võiks muidugi tõenduspõhiseid asju ajada ja toetada — nii nagu pole põhiseaduse järgi meil riigikirikut, nii ei peaks ka pendlikõigutaja või astroloog saama osa maksusoodustustest, nagu oleks tegu inimeste kvalifikatsiooni tõstva ja riigile olulise valdkonnaga. Lisaks annab riikliku koolitusloa olemasolu mõningaid muid eeliseid, nt võimaluse osaleda EAS-i poolt rahastatud programmis kvalifikatsiooni tõstmisel.

Ühtlasi tõdesin:

Tunnistan, et igasuguseid psühholoogilisi nõustamisi ja kursusi on ilmselgelt üsna keeruline pealiskaudse pealevaatamise teel umbluuks ja umbluumaks liigitada, aga kui homöopaatia, Feng Shui, tšakra, energiatase ja muud signaalsõnad hindajates kahtlusi ei ärata, siis on kusagil miskit mäda.

Mädaseks on asi läinud ja sellest kirjutab tänane Postimees (2. detsember 2010), kus kajastatakse probleemi, mis on seotud koolipsühholoogide ja nende koolitamisega. Juba juhtkiri leheküljel 2 juhatab teema sisse:

Seda jahmatavam on avastus, et üks koolituste läbiviija, OÜ Mahena esitab haritud koolitajate pähe inimesi, kes endale vajaliku hariduse ja akadeemilise tegevuse teaduartiklite näol juurde on valetanud. Sõnaraamatu seletus ütleb, et šarlatan on asjatundjana esinev petis.

Ninanips tehakse ka ministeeriumi ametnikele, kes peaksid paremini teadma:

Kui üldse, siis just sellelt ministeeriumilt võiks oodata, et seal töötavad inimesed, kes oskavad teadmistepõhist teenust osta ja selle teenuse osutajate teadusalast pädevust hinnata.

Ja mitte ainult seda ei peaks ametnikud suutma, vaid olukord kogu koolitusmaastikul on käest ära, kui posijad pääsevad riigi toel ja heakskiidul maksumaksja kukru kallale.

Ajalehe külgedel 4-5 kirjutab Tuuli Koch:

[kärbe]

Tsiteerin siin seepärast, et vähemalt 2. detsembril on need lood Postimehe tasulise tõkke taga. Väike sissejuhatus on aga siin. [Enam ei ole. Lugu on võrgust eemaldatud.]

Mahena peamised toimeisikud on [kärbe].

Tiina Naarits väljendas arvamust, et teema ülespuhumise taga on “professionaalne rünne kolleegide poolt”, keda võib ajendada “kadedus” ja “kommunikatsiooni puudus”. [kärbe] Samas kinnitab Tiina Naarits, et vajalik pädevus ostetakse konkreetsete kursuste tarbeks juurde, kui endal väheks jääb ja sedasi toimivad kõik koolitusi pakkuvad asutused.

Kindlasti on siin veel hulk nüansse, mida teemaga lähemalt kursis olevad inimesed võivad täpsustada, aga selge paistab olevat see, et paraku tehakse ebapädevaid otsuseid ka neis kohtades, millelt seda kõige vähem oskaks ootata — teadus- ja haridusministeeriumis, kus ei paista olevat piisavalt teadmist selle kohta, mis on teadus ja kuidas hinnata teenusepakkuja haridust.

Mahenal on lehekülg Facebookis, kus reageeritakse Postimehe artiklitele. Muu hulgas selline lubadus:

2.12.2010 Postimehes avaldatud valedel põhineva laimuartikli põhjalikumal läbitöötamisel kaalub Mahena kohtusse pöördumist ajakirjaniku ja väljaande vastu, kes ei ole kontrollinud fakte ega andnud tasakaalustatud võimalust valel põhinevate laimavate väidete kummutamiseks.

————————————————
* “Kitsede jõllitamine” on viide Ron Johnsoni raamatule ja filmile “Mehed, kes jõllitavad kitsesid”, milles räägitakse USA sõjaväelaste seiklustest para-maailma võimaluste rakendamisel militaaroludes. Jõllitamisega (mõttejõuga) kitse tapmine oli üks katsetest.

Kokkuvõte: ajaleht Valgamaalane manipuleerib infoga ja Jure Biechonski on nii “püha” mees, et tema kohta ei tohi negatiivseid või kahtlevalt küsivaid kommentaare avaldada.

Pühapäeval (24. oktoobril 2010) ilmus Postimees.ee esiküljele viide samasse kontserni kuuluva ajalehe Valgamaalane loole Jure Biechonskist: Psühholoog julgustab tundeid näitama, autor Marge Väikenurm, reporter. Ülal pildil näete, et loole on lugejad lisanud 17 kommentaari, aga kui soovite neid kommentaare lugeda, siis see alates 25. oktoobrist ei õnnestu.

Kuna olin ka ise mõne kommentaari kirjutanud, siis hakkas see mind huvitama ja kirjutasin loo autoriks märgitud Margele.

Vastus oli lühike:

kuna kommentaarid antud teema juures olid suures enamuses ebasobivad, otsustas toimetus antud teema kommenteerimisvõimaluse sulgeda

Kuivõrd me neid kommentaare enam lugeda ei saa (ja nii paranoiline ma ometigi veel ei ole, et iga kord kommentaare salvestama hakkaksin), siis peate leppima minu subjektiivse mäletamisega. Ma ise kirjutasin lühidalt ja viitasin küsitavustele Jure Biechonski pädevusele esineda psühholoogi, terapeudi ja professorina. Üks kommenteerija teadis lisada, et professoriks on ta erakoolis “Terviklik mina”, mille peale mina julgesin kahelda, et ilmselt ei vasta erakool “Terviklik mina” akrediteeritud kõrgema õppeasutuse kriteeriumitele. Veel viidati mingile Inglismaa asutusele, mis peaks Jure Biechonski pädevust kinnitama, mille peale palusin täpsustavaid andmeid, mis aga saamata jäid.

Üleskutseid kellegi ahju ajamisele ei suuda ma meenutada.

Loomulikult ei jäänud ma sellise lühida vastusega rahule ja kirjutasin uue kirja:

Tänan vastuse eest, Marge!
Kas sellisest reaktsioonist saab järeldada, et mõned inimesed on toimetuse meelest puutumatumad kui mõned teised inimesed? Et kui kommentaarid toovad mõne inimese kohta välja fakte, mis ei pruugi kokku kõlada tema enda poolt soovitud kuvandiga, siis varjame need maha.

Veel soovin teada, ega toimetust antud isiku poolt mõjutatud pole. Või on toimetuses mõni inimene, kes esindab mitte niivõrd lugeja huve kuivõrd hoopis portreteeritava isiku huve?

Lubage tähelepanu juhtida asjaolule ja kontrollitavale faktile, et Jure Biechonski on küll huvitava ja kirju elukäiguga inimene, aga tema pädevus psüholoogia vallas akadeemilises mõttes pole kinnitamist leidnud. Kui toimetus arvab, et isehakanud psühhoterapeut, kel puudub vastav pädevus, võib inimestele “teraapiaid” teha ja lisaks veel uusi “terapeute” koolitada, siis kahjuks eksib ajakirjandusväljaanne lugeja ausa informeerimise põhimõtte vastu. Kui artikli kirjutaja loo iseloomust tulenevalt ei tunne selliste asjade vastu huvi, aga kommenteerijad sellele osutavad, siis seda veidram on toimetuse käitumine kommentaarid hoopis ära varjata.

Seda teemat on omal ajal käsitlenud ka Postimees:
http://www.postimees.ee/130407/esileht/siseuudised/254997.php

Tervitustega,
Martin Vällik
nüüd juba MTÜ Eesti Skeptik asutaja ning www.skeptik.ee toimetaja

Selle peale vastas mulle ajalehe peatoimetaja Sirli Homuha:

Tere

Kõne all olevate kommentaaride sulgemise aluseks on Eesti Ajalehtede Liidu kinnitatud online kommentaaride hea tava lepe (http://www.eall.ee/lepped/online.html).

Lugupidamisega
Sirli Homuha
Valgamaalase peatoimetaja

Mille peale mina oma küsimusi täpsustasin:

Tänan selle viite eest, lp Sirli Homuha,
seal on küll juttu üksikute kommentaaride kustutamisest, mis üksikisiku suhtes “levitavad valet või halvustavad põhjendamatult teisi isikuid;”. Antud juhul siis küsin, et millisel alusel on Teil põhjust arvata, et ühes või teises kommentaaris avaldatud arvamused on põhjendamatud ja millised väited olid valed?

Teiseks, milleks sulgeda kogu kommentaarium, kui tegu võis olla üksikute kommentaatorite poolt avaldatuga?

Kolmandaks, kas portreteeritav isik võttis isiklikult toimetusega ühendust ja palus kommentaarid kõrvaldada?

Neljandaks soovin teada toimetuse seisukohta selles osas, et kas lugeja huvid on kaitstud sellega, kui eksperdina esitletakse isikut, kes hariduse poolest seda siiski ei ole? Ja kui tähelepanelikud lugejad sellele kommentaariumis viitavad, siis selmet fakte kontrollida, mis uuriva ajakirjaniku üks iseloomulik tegevus võiks olla, hoopis kõrvaldatakse kogu lugejatepoolne panus.

Lugupidamisega,
Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik
www.skeptik.ee

See kõik toimus esmaspäeval, 25 oktoobril. Kolmapäeval saatsin meeldetuletuse:

Tere, lp Sirli Homuha,
kas olete loobunud mu küsimustele vastamisest või plaanite veel juhtumit omal poolt kommenteerida?
Lugupidamisega,
Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik
www.skeptik.ee

Vaikus eetris…
Võite ju ka peatoimetajalt küsida, kuhu kommentaarid jäid, ehk veab teil rohkem.

Selle peale tuleb siis endal taaskord käised üles käärida ja kirjutada Jure Biechonskist ise üks lugu, aga ma ei pea õigeks toimetuse käitumist oma lugejate ja kommenteerijate suhtes — kui olite inimesest loo kirjutanud ja selle kommenteerimiseks avanud, siis ehk kannatate ka need kommentaarid välja (niikuinii kaovad need kolme kuu möödudes silme alt). Ja kõrvaldate tõesti vaid need, mis “levitavad valet või halvustavad põhjendamatult teisi isikuid;”. Küsimused end psühholoogi, terapeudi ja professorina esitleva isiku pädevuse suhtes on täiesti legitiimsed. Ega te ju Kivi-Karlat ei lähe intervjueerima, kuidas sclerosis multiplexi ravida. Või lähete? Biechonski juhtumi põhjal paistab, et kindel ei saa olla.

Toimetus on igal juhul käitunud argpükslikult ja oma lugejaid mitteaustavalt, isalikult ettehooldavalt ja mitteusaldavalt, kuna varjatakse osa teavet ja asetatakse sellega inimesed potentsiaalsesse ohtu sattuda ebapädeva “terapeudi” ohvriks. Argpüksid ollakse siis, kui kommentaarid omal algatusel kõrvaldati, kuna kardeti juba ette võimalikku negatiivset reaktsiooni Biechonski ja kamba poolt; argpüksid oldi ka siis, kui Biechonski ja kamp toimetusele vastava märguande saatsid. Mis pagana vaba ajakirjandus see on, kui “telefoniõigus” infot manipuleerib?!

Olgem siis teadlikud, et Valgamaalane manipuleerib infoga ja Jure Biechonski on nii “püha” mees, et tema kohta ei tohi negatiivseid või kahtlevalt küsivaid kommentaare avaldada.

Seni skeptik.ee-s Jure Biechonskist:
Nõiakool inimesi eksitamas

Saatesarja nimi on Hallo, Kosmos!, saatejuht Ingrid Peek ja aega targutamiseks on kaks tundi.

Pühapäeviti kell 14 paiskub eetrisse saatesari „Hallo, Kosmos!“, kus saatejuht Ingrid Peek kutsub külla tegelasi, kel mingitpidi erilised teadmised, anded ja maailmavaated. Uuritakse selliseid ebatavalisi teemasid nagu näiteks müstika, fantastika ja maagia, kummalised olendid ja nähtused, teistmoodi mõtteviisid ja maailmavaated, uned ja reaalsused, Kosmos ja Maa, energia ja Elu ning palju muud huvitavat. Nii et kolmas silm, avane!

Ehk siis sulaselge lobamajanduse propagandaüritus ja arvestades R2 peamist sihtrühma, kelleks peetakse nooremapoolset inimest, võib seda võtta kui miskitsorti indoktrinatsiooni eneseabigurude tsirkulaarloogilisse maailma, mis musta auguna imeb endasse raha, aga välja annab saamatust, õpitud abitust ja lollust.

Tänane saade oli sarja kuues ja külaliseks oli Aivar Haller, keda pean heauskseks pseudoteaduste levitajaks.

Saatekülaliseks on sotsiaalne ettevõtja AIVAR HALLER, kes on otsustanud järgneva 41 aastaga aidata rajada 10 uuele vaimsusele tuginevat üldhariduskooli. Tema igapäevatöö on seotud juhtimisproblemaatikaga ja ta on mentoriks mitmetele tippjuhtidele ja –sportlastele.

Esimeses saates oli külas Igor Volke ja jutu pealkirjaks Eesti oma Roswell – Merivälja. Lingi taga on ka link saate salvestusele. Ei ole ise kuulanud, võibolla on asjalik ja faktipõhine. (Vahepeal kuulasin. Volke ambivalentsus ja soov kõigiga sõber olla ei avalda enam muljet. Ühelt poolt nagu eluterve skepsis, kuid teisalt ikka soov müstifitseerida ja jätta metafüüsikutele mingi mulje. Näiteks ameeriklaste Kuul käimise/mittekäimise kohta ütles Volke küll selgelt, et käidi küll ja vandenõuteoreetikud ajavad jama, aga samas keeras Volke vinti teistpidi üle, et lendudel nähti ufosid jne.)

Teises saates käis posija Mai-Agate Väljataga, kolmandas New Age multimees Peeter Liiv, neljandas pendeldaja Kalju Paldis, viiendas Lilleoru paavst Ingvar Villido.

Sellistes intellektuaalselt laiskades intervjuudes, kus vaimumaailma võlurite esindajatel lastakse ilma igasuguse vastupanuta oma elutarkusi targutada, ei ole mitte midagi uut. Kes iganes väidab endal mingit “müstilist” teadmist olevat, selle ees tuntakse nagu mingit “müstilist” aukartust, mida näiteks poliitikute intervjueerimisel meie kandis enam ammu ei ole. Poliitikud võetakse liistule, küsitakse ebamugavaid küsimusi, püütakse lõksu võtta — ei mingit armu. Aga nii kui jutupartner räägib “alternatiivist”, “traditsiooni tarkusest”, “vaimsusest” (selle vaimsusega on mul plaan veel eraldi tegeleda), müstikast ja muust “salapärasest”, siis kaob teravus, pilku ilmub hirmuimetlusesegune helk, justnagu kardetakse needuse alla sattuda, kui juletakse väljendada oma mõningaid võimalikke kahtlusi tõe pähe esitatava “salapärase” jutu suhtes.

Ja mis sel kõigel kosmosega pistmist, jääb arusaamatuks. Kosmos tähistab ju “korrastatud ja harmoonilist” vastandina kaosele, mida see 13-osaline saatesari esindab.

Sama reegel kehtib igal elualal — silla tugevusarvutusi oskavad teha füüsikat õppinud insenerid, operatsioone teevad pikalt õppinud kirurgid ja nagu ei tule pähegi, et esimest sommeljeel ja teist santehnikul teha paluda.

Mure puhul on tihti abiks lihtsalt kellegagi usalduslikult rääkimisest, filmides näidatakse selles rollis tihti baarmani, samas rollis kipuvad mõnikord olema astroloogid, selgeltnägijad ja muud ennustajad, kuid neile, kes napsu ei taha võtta ja iidseid ennustusviise jamaks peavad, on välja mõeldud hulk uusi kaubamärke, mis ühelt pool on kui võimalus raha eest endale kedagi kuulajaks palgata, kuid teisalt omavad paljud neist pretensiooni asendada professionaalset psühholoogilist abi, kuna nimetavad end terapeutideks. Osad kaubamärgid on välja töötanud frantsiisiprogrammid, kus lühikese tasulise kursuse läbimise korral on õigus kasutada seda kaubamärki enda reklaamimisel ja pidada end sedasorti spetsialistiks.

Kuidas see süsteem toimib, miks see on puudulik ja kuidas ohtlikuks võib osutuda, kirjutas “Jake” Robert Todd Carrollile, kes on Skeptics Dictionary autor.

Jake’il on kõlavad tunnistused nagu “kliiniline hüpnoterapeut” ja Neurolingvistilise Programmeerimise (NLP) Master Practitioner. Ta peab kõiki neid toimivaid võtteid, mida ta mitmetel kursustel omandanud on, tuletisteks kognitiiv-käitumuslikust teraapiast, üldsemantikast, geštaltteraapiast või siis lihtsalt kaasinimese eest hoolitsemisest. Visualiseerimistehnikad, positiivne mõtlemine ja enesesugestioon on küll mõjusad, aga neid saab õppida ja kasutada tunduvalt lihtsamalt ja vähema raha eest.

Kõik hüpnoosiga kaasnevad efektid on tegelikult sugestiooni tulemus. Kuulus hüpnotisöör Gil Boyne on öelnud, et hüpnotisöörid mängivad tänapäeval sarnast rolli omaaegsete nõid-tohtritega. Klientidele tuleks seepärast teha mõjutatavuse test, mille abil saab hinnata oodatavaid tulemusi — mida mõjutatavam on inimene, seda paremaid tulemusi on oodata.

NLP kaasautor Richard Bandler ütles, et “kõik on hüpnoos”, tema äripartner John Grinder lausus, et “hüpnoosi pole olemas”. Ja mõlemal oli õigus. Hüpnoos on olemas ja toimib tõhusalt, kui venitada selle definitsioon nii laiaks, et mahutab enda alla igasuguse keskendumise ja lõdvestumise.

Hüpnoosi ja NLP kursustel õppis Jake omasõnul seda, kuidas inimestega manipuleerida. Selleks tuleb kasutada loogikavigu, uskumusi kinnitavaid tõlgendusi (confirmation bias), Barnumi lausungeid jne. Hüpnoosi puhul veendakse inimest, et ta on erilises meeleseisundis, mida nimetatakse hüpnoosiks ja seejärel mõjutatakse inimest ette võtma mingit vajalikku muutust, nt suitsetamise mahajätmine, kaalu langetamine jne, ning nii mõnigi inimene saab sellest abi. Seega kahju pole kellelegi tehtud ja kõik on õnnelikud?

Jake arvas ka sedasi, kui tegutses hüpnoterapeudina, sest ta motivatsioon oli siiras, tal olid parimad kavatsused aidata inimestel kaalu langetada, halbu harjumusi maha jätta, enesekindlust kasvatada. Jake on veendunud, et enamus hüpnoterapeute on head inimesed, kes tahavad inimesi aidata ja kui selle eest ka raha saab, siis ongi ju kõik hästi. Enam pole Jake selles nii kindel, sest kahtleb, kas ta ikka on suuteline seda lubatud abi andma. Asi on selles, et nii mõnelgi “halval harjumusel” on taustal hoopis muud ja tõsisemad probleemid ja nende lahendamiseks tal oskusi ju pole. Näiteks olid paljud kaalulangetajad kogenud seksuaalset või muud füüsilist vägivalda, paljudel suitsetajatel oli ka muid sõltuvusprobleeme, samuti puutus ta kokku paljude muude olukordadega — depressioon, tähelepanupuudulikkus, traumajärgne stress, söömishäired jpm. Osad õpetajad olid soovitanud ka neid probleeme hüpnoteraapiaga ravida, targemad õpetajad soovitasid selliste asjadega tegeleda ainult siis, kui klient saab juba professionaalset abi mujalt ja hüpnoterapeut oleks siis kui täiendravi pakkuja.

Kahju ei tee mitte see, mida hüpnoterapeut teeb, vaid see, mida ta ei suuda teha. Jake’il on naeruväärselt palju igasuguseid sertifikaate ja tunnistusi, kui iial pole talle õpetatud kliendi-terapeudi suhtenüansse ja kuidas nendega hakkama saada, kuidas ära tunda kliente, keda peaks vaimse tervise asjatundja poole suunama või millal on tal ametnikele teatamise kohustus. On terve rida asju, mida õpetatakse sertifitseeritud vaimse tervise nõustajale, kuid mitte hüpnoterapeudile. Põhjus on selles, vastavad kursuste pakkujad ei tahagi neid õpetada, kuna sel juhul paistaks, nagu õpetatakse inimestele päris teraapiat ja siis oleks vaja ka vastav ametlik sertifitseerimine läbi käia. See aga ei sobi hüpnoterapeutidele kohe üldse. Hüpnoterapeudid ei paku omasõnul teraapiat, vaid käitumise ja harjumuste muutmise teenust. Selline mäng sõnadega on aga jama.

Mõni võib väita, et küsimus on tarbijate õiguses teha ise oma valikuid, kas ja milliseid teraapiaid ta kasutab. Jake’il pole selle vastu midagi, aga tarbija peab teadma, millega tal “alternatiivi” puhul tegu on. Kas tarbijad teavad, et “sertifitseeritud kliiniline hüpnoterapeut” tähendab kolmepäevast nädalalõpukursust? Registreeritud hüpnoterapeudiks saamiseks täitis Jake avalduse ja pani sellele kirja oma tunnistused, maksis registreerimistasu ja seejärel võiski oma poe avada. Keegi ei küsinud, kas need tunnistused ka päriselt olemas on ja kust on need pärit. Kas tarbijad ikka on kõigest sellest teadlikud? Kui inimesele on vaja motivatsioonitreenerit, siis olgu peale, aga paljud tarbijad arvavad ekslikult, et hüpnoterapeudil on rohkem vastavat koolitust kui tegelikult.

Jake lõpetas oma hüpnoterapeudi karjääri ja läks päris kooli nõustamise magistrikursustele.

Allikas: Is hypnotherapy a con?, Skeptimedia 6. mai 2010

Dominantse poolkera väljaselgitamiseks on mitmeid teste, nagu näiteks see paar aastat tagasi levinud huvitav optiline illusioon pöörleva tüdruku siluetist. Kui sa näed teda vastupäeva pöörlemas, siis olla sul üks ajupoolkera domineerivam, kui aga päripäeva, siis teine ajupoolkera. Mul pöörleb ta täpselt sedapidi, kuis ma ise tahan või millisel hetkel mu pilk pildi peale langeb.

Samuti pakutakse kursuseid ja õpetusi, kuidas saavutada paremat tasakaalu, kuna õnn ja küllus saabuvad teatavasti ju harmooniliselt arenenud inimese juurde. Ajupoolkerade vastandamine on teinekord viidud lausa mütoloogilis-eepiliste mõõtmeteni, kus loogika ja loomingulisus omavahel ülemvõimu pärast kaklevad. Praegusel ajal võimutsevat vasak poolkera ja seepärast maailma hukas ongi; kiiresti on vaja parema poolkera loomingulist ja tasakaalustavat jõudu.

Kas see kõik ikka on nii või on lugu kahest selgelt eristuvas poolkerast mõningaste tõe elementidega rahvapsühholoogiline lihtsustus ja müügiagentide trikk teid oma boksi meelitamiseks? Kas tõesti istub me peades lausa kaks homunkulust, kel kummalgi oma iseloom ja teinekord lausa vastandlikud tahtmised?

Midagi neis poolkerades on, kuna 60. aastatel tehti palju katseid epilepsiahaigetega, kellel oli ravi eesmärgil ühendus kahe ajupoolkera vahel läbi lõigatud. Nende katsetega selgus tõepoolest, et vasak ajupoolkera töötleb peeneid detaile ja toodab tähendust, samas parem poolkera näeb üldpilti ja tajub kõne emotsionaalseid aspekte.

Detaili-üldpildi nägemist ja seotust ajupoolkeradega testiti hiljem veel sedasi, et näidati inimesele suurt S-tähte, mis oli kokku pandud pisikestest F-dest. Skanneri all siis mõõdeti, kumb poolkera aktiivsem on, kui katsealune näeb S-i või F-e. Vastused tundusid üheselt selged ja vastav töö ilmus ajakirjas Nature 1996. aastal.

Arusaam aga hakkas muutuma, kui ajusid, mille corpus callosum ei olnud läbi lõigatud, hakati skanneritega uurima. Selgus, et tajuprotsessidest võtsid aktiivselt osa mõlema ajupoolkera vastavad piirkonnad. Tegelik pilt on tunduvalt keerukam, segasem, palju rohkem uurimist nõudev kui lihtsustatud ja romantiline loogik-lüürik vastandus.

Teemat edasi uurides ja kavalaid eksperimente nii inimeste kui šimpansidega tehes hakkas aga saabuma vihjeid veelgi keerukamast pildist, kus teabe töötlusest võtavad osa mõlema poolkera vastavad piirkonnad ja on raske eristada, millised protsessid domineerivamad või pärsitumad on. Tervikpildi saamiseks on inimesel vaja, et mõlemad poolkerad toimetaksid koos, kumbki oma stiiliga.

Aga miski pole ajuteaduses praegusel ajal nii kindel, et järgmised ja veelgi kavalamad eksperimendid me arusaama veelkord pahupidi ei võiks pöörata või siis oluliselt täpsustada, kuna aju keerukus ületab selgelt teadlaste ja tehnika praeguse võimekuse, mis muidugi ei tähenda, et peaksime leppima piinlike lihtsustustega.

Loe veel:

• ‘Right Brain’ or ‘Left Brain’ – Myth Or Reality?
• Müüdid pedagoogikias (pdf)
• Mind myth 2: Left brain right brain

Üks sellistest müütidest väidab, et me kasutame oma ajust 5 või 10 või misiganes protsenti. Ülejäänud on siis kasutamata potentsiaal. See müüt võis alguse saada mõne 20. sajandi algupooles tehtud ajualase teadusuuringu väärtõlgendusest. Nimetatakse ka Einsteini, kes olla aju kasutuse kohta üht-teist arvanud.

Protsendi eeldusest järeldub, et kui me saaksime seda protsenti suurendada, siis avaneb meile tee õnne, tarkuse, külluse, armastuse ja kõige muu hea juurde. On räägitud ka sellest, et paranormaalsete võimetega inimestel töötabki aju palju suurema protsendiga (või kõrgemal võnkesagedusel) ja kui teha vastavaid protsendisuurendamise harjutusi, siis avaneb kolmas silm ja ilmnevad telekineetilised võimed.

Selles järeldub omakorda, et inimestele saab vastavaid kursuseid korraldada, raamatuid müüa, kus lubatakse protsenti kasvatada. Ikka selle nimel, et saada rikkamaks, õnnelikumaks, võimekamaks. Sellest pajatavad meile Saladuse-Kaido, saientoloogid, Silva-Kersti lubab ajuvõnkeid tuunida, NLP tahab aju uue programmiga rebuutida, muidu oleme ikka ühed õnnetusehunnikud või igavad ja “tavalised” inimesed. No kes meist tahaks “tavaline hall mass” olla?!

Teinekord on kange kiusatus arvata, et mõni inimene tõepoolest kasutab oma aju osaliselt, nagu näiteks eelpool nimetatud pseudoteooriate levitajad, kuidas nad muidu nii jaburat juttu saaksid rääkida, aga isegi nende puhul ei vasta see protsendijutt tõele. Evolutsiooniliselt on inimajust kujunenud suur ja väga energiajanune organ ja oleks totrus selle suuremat osa siis mitte kasutada. Samuti ei saaks me 90% oma ajust lasta välja lõigata, kui see mõne arvates koormuseta on. Ajuoperatsioonid nõuavad suurt ettevalmistust ja täpset kätt, et olulised piirkonnad kahjustatud ei saaks, vastasel korral võib palju paha juhtuda. Samuti näitavad ajukuvameetodid, et me aju toimetab üsna pidevalt isegi siis, kui me omaarust millelegi ei mõtle.

Kui kuulete kedagi seda protsendijuttu rääkimas, siis küsige, kes ja kuidas selle protsendi kindlaks tegi — kuidas määrati tervik, millest protsenti saab arvutada ja milliste katsetega see töötav osa välja mõõdeti. Teiseks võib küsida, et kuidas on võimalik mõõta, kas peale mingit kursust see protsent paremuse suunas muutunud on.

Loe veel: Neuroscience For Kids: Do We Use Only 10% of Our Brains?

Ajust skeptik.ee küljel:
Jaan Aru: Teadvus on ajus
Müüdid ajust, teadvusest, alalävisest mõjutamisest

Feng Shui, geobioloogia, pendliõpetus, bioenergeetika, erinevad meditatsiooni-tehnikad, astroloogia, mütoloogia, šamanism, budism, töö tšakratega, Silva meetod, Rännaku meetod, psühhosüntees, transpersonaalne psühholoogia, NLP, jooga, numeroloogia, Reiki, keha meridiaanid, refleksoloogia, värviõpetus ja värviteraapia, aroomiteraapia, muusikateraapia, loovteraapia, holotroopne hingamine, ravimtaimed, ruunid, Tarot kaardid, kivid ja kristallid, gongi tervendavad helid jne.

Koostööpartnerina on Universus ära tähendanud ka Spirituaalse Lektooriumi, mille juhtlektor on Aivar Haller. Aivar Halleri nimi käis skeptik.ee-st läbi Gabriele Eckerti kvantmeetodi loos, kus saime teada, et Aivar Haller sõidab ringi mööda üldhariduskoole ja plaanib näidata njuueidslaste pseudodokumentaali The Secret. Oma reageeringus Aivar Haller täpsustab, et seda filmi ta koolides siiski ei näita:

Kahtlemine on väga tervitatav nähtus. Tõenäoliselt oleks suur hulk geniaalseid teadusavastusi tegemata, kui üks julge teadlane poleks seadnud kahtluse alla tolle hetke kõige fundamentaalsemaid teadmisi ja tõekspidamisi. Samuti tuleb tunnistada, et liialdustesse kaldumine on inimlik. Pole vahet, kas liialdab usuhull, egomaniakk, tuntud akadeemik või tundmatu kodanik. Liialdamine viib alati äärmusesse. Seejuures pole vahet, kas olla pimesi poolt või pimesi vastu – äärmus on äärmus.

Mul ei ole au tunda Martin Vällikut. Ja ilmselgelt ei tunne tema ka mind. Kas on võimalik, et ta ei tunne ka seda teemat, millest kirjutab? Ühiskonna hoiatamisega on ta ka igatahes hiljaks jäänud, sest minu „promoturniir“ kestab juba viis aastat ja on läbinud üle kahesaja kooli üle Eesti. Filme ma ei näita, aga räägime noorte ja õpetajatega suhtumisest, suhetest ja eesmärkidest. Kutseid jagub ka järgmisse õppeaastasse.

Kõigil kahtlejatel on vaba voli osaleda minu avalikel koolikülastustel ja asuda seal ka avalikku väitlusesse. Kõik, kelle hinges on midagi enamat, kui pelgalt kahtlus, on teretulnud.

Parimate soovidega
Aivar Haller
aivar@haller.ee
5162211

Vastasin sedasi:

@Aivar Haller – tänan, et meile kirjutasite, loodetavasti leiate võimaluse ka siinsete reageeringutega tutvuda.

Esiteks täpsustan, et olen ühel Teie osalusega koolitusprogrammis kaasa löönud. See oli ammu, Peep Vain oli vist ka kohal või vähemalt toimus see tema firma kaudu ning kui õigesti mäletan, siis töötasite sel ajal Jalajäljes ja mõned näited olid klientide pretensioonide lahendamisega seotud. Üritus toimus Ilmarise kvartalis. Küllap tegime ka mingeid praktilisi harjutusi.

Mulje oli igati positiivne, Teie tundusite ja kindlasti ka olite siiras ning asjatundlik, lisaks elulised näited, harjutused, nagu ühel korralikul firmakoolitusel ikka. Udujuttu ma ei mäleta Teid rääkivat :-)

Muidugi mängib sellises olukorras kaasa töörutiinist väljapääsemine, oma kolleegide nägemine teises situatsioonis ja loomulikult ka iseenda nägemine teise nurga alt, milleks osav koolitaja, nagu Te kindlasti olete, tublisti kaasa aitab.

Päevatöö asjus olen osalenud ka muudes ettevõtmistes, sh Peep Vainu megaüritusel, mis oli elamus omaette ja vääris kogemist, eriti kui tööandja selle eest oli nõus maksma. Ja ausalt, võtsin kõigest hingega osa, nii nagu olen entusiasmi, pühendumuse ja kogu oma loomejõuga osalenud kõigil teistel sedalaadi üritustel.

Üks hea koolituse tunnus on see, kus osalejad särama löövad, ennast avavad (mitte ka liiga palju), kus on nii võistlusmomenti, eneseavastamist-ületamist kui ka meeskonnatööd. Ja kus koolitaja isiksus jääb pigem taustale.

See selleks, mis aga Lektooriumi lektoritesse või nende poolt armsaks peetud valdkondadesse puutub, siis seltskond on tõesti vägev:

* Peeter Liiv – new age kogu oma kirjususes, mis sagedasti kasutab teadustermineid, eriti kvant- ja relatiivsusteooriatest tuntud asju sellisel moel, et füüsikaga veidi rohkem sinapeal olev inimene kukalt kratsib ja otsib keelele tunglevate vängete sõnade asemele veidi pehmemaid väljendeid.

* Katrin Aedma – Neurolingvistiline programmeerimine, äriprojekt, millel on vähe tegemist tegeliku neuroteadusega, lingvistikaga ja programmeerimisega. Lisaks pole teadusuuringud kinnitanud, et sel meetodil mingeid erilisi silmapaistvaid saavutusi oleks ette näidata. Lihtsalt üks kaubamärk, mille abil oma teenuseid kõlavalt müüa. Teadusterminid on NLP jaoks sobivakõlalised sõnad, et endast paremat muljet jätta, aga akadeemilistes ringkondades ei peeta NLP-d küll miskiks.

Inglise keeles öeldakse selliste asjade kohta psychobabble.

* Alar Tamming – kullaärimehest Biechonski jüngriks. Isiklik valik ja pole minu kritiseerida. Jure Biechonski transpersonaalne asi on samasugune psychobabble nagu NLP. Biechonski üritas Tallinnas kooli luua, aga meie ametnikud olid seekord valvsad ja hoiatasid potentsiaalseid tarbijaid. Tartus paistab paremini minevat, nagu võisime Pealtnägijast näha.

* Reigo Reimets – Silva meetod:

Suur osa inimestest kasutab ärkvelolekus teadlikult vaid vasakut aju poolkera ja sel ajal suur osa annetest-võimetest magab lihtsalt kasutuna. Silva Meetodiga õpid teadlikult kasutama madalamatel võnkesagedustel ka paremat aju poolkera.

Millel küll sellised väited põhinevad? Ilmselt mitte teadusuuringutel, kuna nende abil oleme teada saanud, et meie aju töötab siiski pidevalt kõigi oma osadega ja selline meelevaldne aju jagamine kaheks väga erinevaks poolkeraks on sellisel kujul õigustamatu.

Õige jah – tuleb sõnastada probleem (suur osa ajust magab kasutuna) ja siis pakkuda sellele lihtsat lahendust (Silva meetod) – selline skeem sobib küll kenaks äriprojektiks, kuid seos tegelikkusega võib jääda nõrgaks.

* Tõnu Aru – Reiki, no see on kõige otsesem posimine kõigi oma tunnustega – müstiline elujõud, kätega maagiliste vormelite vehkimine, väited, et suudetakse ravida igasuguseid haigusi. Tõnu Aru koduleht ei jäta mulle küll kuigi palju kahtlemise ruumi selles, et side tegelikkusega on kohati ikka päris õhukeseks kulunud.

Seal on juttu ka šungiidist ;-)

* Kalju Paldis ja maakiirguste pildamine. Pildamisest on siinmail päris mitu lugu olnud ja lühidalt öeldes on kogu pildamise asi teaduse vaatepunktist vaadates auga välja teenitult ja täieõiguslik jama.

Noja seda seltskonda kroonib siis Aivar Haller, kes on teadaolevalt vaimustunud filmist The Secret ja kes soovib selle pseudoteadusliku muinasjutu valevaimsust koolides levitada ja lisaks on sõnastatud programmiline eesmärk:

Muudame faktipõhise õppekava väärtuspõhiseks

Mulle jääb selline eesmärk sügavalt arusaamatuks, aga mõistan, et seesugune new age-lik PoMoBabble võib meeldida neile, kel arusaam reaalteadustest või teadustest üldse on ääretult nõrk. Kui pea fakte ja seoseid nende vahel ei võta, siis on hea peita end “väärtuste” taha ja kuulutada, et minu väärtussüsteemis ei pea nende faktidega arvestama. “Milleks evolutsiooniteooria? Jumal lõi maailma ja elukad selle sees!”

Võibolla olen millestki valesti aru saanud, aga kompott Saladuse, “väärtustepõhisusega”, “huvitavate” distsipliinidega väärib igati kriitikat ja skeptilist suhtumist. Spirituaalne Lektoorium, mis on koostööpartneriks näiteks ka Auratransformaatorile, ei ole minumeelest absoluutselt sellise vaimsuse kandja, mida lapsed, noored, täiskasvanud 21. sajandil vajavad.

Seega kordan kokkuvõtteks, et Spirituaalne Lektoorium koos Teiega, Aivar Haller, on konsultatsiooni- ja koolitusfirmaks maskeerunud posijakontor, mis tegeleb vaimu väänamisega, ebakriitilise ellusuhtumise propageerimisega, libatõdede levitamisega, teaduse hea maine kuritarvitamisega ja on skeptik.ee poolt nahutamise igati ausalt välja teeninud.

Kuidas kõlab “uue vaimsusega” ja “aususele, teadlikkusele ja vastutusele tugineva (täiskasvanute) õppesüsteemi”-ga kokku näiteks nõiavitsaga pildamine? Tegevus, mille kohta öeldi juba üle 100 aasta tagasi, et igasugune raha kulutamine selle uurimisele on taunimisväärne ressursside raiskamine. Või siis teaduseväliste ja akadeemilise tunnustuseta psühholoogia-alaste meetodite nagu NLP ja Silva meetod promomine?

Ja päris lõppu küsin sedasi:
Kuidas Teie, Aivar Haller, oma uudishimu rahuldate, kui on soov millestki teada saada? Kas otsite oma küsimustele meeldivaid vastused või tõepäraseid vastuseid? Kuidas seda tõepärasust hinnata?

Minu vastuse esimese lõigu lootus pole tänase päevani täitunud, aga miks ma seda oluliseks pean? Ma usun, et Aivar Haller on oma taotlustes siiras ja soovib elu siin Eestimaal paremaks teha ja olen temaga nõus, et haridusel, mida koolides antakse, on selles taotluses oluline roll. Küll aga olen totaalselt eri meelt selles, et “uus haridus” saaks kuidagimoodi olla seotud teadusvaenuliku eetosega, mida new age, Lektooriumi ja Universuse loengud endaga kannavad.

Lõppu ka väike video, kus Mihkel Raud küsitleb Aivar Hallerit ja Peeter Lepiskit:
VIDEOLÕIK: “Saladus” aitab rikkaks saada

• Kas vasaku ja parema ajupoolkera erinevused ikka on sellised, mida pop-psühholoogia meile väidab?
• Kas ja kui palju on alalävise mõjutamisega võimalik inimeste käitumist suunata?
• Kas neurolingvistiline programeerimine (NLP) on pseudoteadus või tõhus meetod?
• Kas me tõesti kasutame oma ajust vaid 5-10%, nagu mõned koolitajad väidavad?
• Kui paljut me oma ajutegevusest üldse teadvustame?
• Kas teadvus eksisteerib ka ilma kehata?
• Mida arvata ohtratest moodsatest nn psühhoteraapiatest – Silva meetod, NLP, transpersonaalne psühholoogia, regressioonteraapia, tõrjutud mälestused, sündimise taasläbielamise teraapia, hingamistöö, kvantteadvus, vabastav hingamine, naeruteraapia, ürgkarje, hüpnoteraapiad oma laias varieeruvuses jne – kus igaüks ilma igasuguse erialase hariduseta ehk nädalase kursuse tulemusena võib saada “terapeudiks”?

Kirjutasin sel teemal kooli direktorile Ann Mändveerile ja Tallinna Haridusameti juhatajale Andres Pajulale kirja. Samuti reageeris kooli lapsevanem Peeter Marvet.

Vastus on seni laekunud kooli direktorilt, kus ta tõdeb, et juriidiliselt on kõik korrektne ja koolile on oluline täiendava tulu teenimine. Direktor Ann Mändveer lisas veel, et Harmoonia Päevade sihtgrupiks ei ole nende kooli õpilased.

Selgub, et tehakse ka selliseid umbluuüritusi, kus sihtgrupiks on justnimelt lapsed, lapsevanemad. Kommenteerija karsumm edastas ringleva kirja, kus kutsutakse inimesi 28. märtsil Kuusalu keskkoolis toimuvale “rännakumeetodi infopäevale”, mida ajab sama kooli endine õpilane Tiia Kuusk. Selle ürituse sihtrühmaks on:

lapsevanemad
õpetajad
koolijuhid
psühholoogid
lasteaiakasvatajad
ja kõik need, kes lastest tõeliselt hoolivad

ja teemaks “KUIDAS AIDATA LAPSI”. Kõlab ju igati õilsalt. Ja üritus on tasuta – õilsuse sära vaid kasvab.

Mis aga on “rännakumeetod”, kes selle brändi turule tõi, millised on peamised müügivõtted, kust raha tuleb?

Rännakumeetod ei ole matkamine looduses või seljakotiga ja hääletades ümbermaailmareis, kus ennast proovile panna ja otsida. Rännakumeetod on nö “sisemine ränd”, meditatsioon, teekond iseenda sisse.

Laste puhul peaks see aitama selliste hädade korral nagu “üliaktiivsus, keskendumisraskused, õpiraskused, agressiivsus, ebakindlus, tõrjutus, hirmud, foobiad, suhtlemisprobleemid, õnnetused, lein, hülgamised, vaimne- või füüsiline ärakasutamine, allergiad või muud füüsilised haigused” (allikas).

Loomulikult pole selle meetodi toimivuse kohta mittemingisugust tõendit. On vaid praktiseerijate usk oma asja õigsusesse, õilsusesse ja tõhususse.

Sümptomaatiline on ka selle “imemeetodi” puhul kõiksuguste libatervendajate poolt kuulsaks hüütud lipukiri:

Rännakumeetod tegeleb probleemi põhjustega, mitte tagajärgedega.

Mis maksab?
Esimene annus on tasuta.

Tiiu Vilu pakub kahe- ja poolepäevast kursust 2750 krooni eest.

Rännakumeetodi peaguru proua Brandon Bays müüb oma nädalalõpu intensiivkursusi kuni 550 euro (8600 kr) eest. Antakse tunnistus, et osa saada privileegist osaleda edasijõudnute kursustel ja saada õigus ise rännakuid läbi viia, vastav akrediteerimise programm maksab 3000 eurot (u 47 000 kr).

Õiguse säilimiseks peab regulaarselt peabossi juures rännakul käima ja andamit viima. Umbes 1000 euro (15650 kr) kaupa.

Lapsed ja noored on rännakumeetodi praktiseerijatel eraldi tähelepanu all. Proua Brandon Bays pakub 2100-krooniseid kursusi. Tiiu Vilu usub, et see aitaks hüperaktiivsuse korral ja Tiia Kuusk unistab ajast, mil Rännakumeetod Eesti koolides oleks.

Muidugi on koolilapsed sihikule võetud, kuna neist annaks ehk kasvatada oma toote maksejõulisi tarbijaid. Seda võtet teadsid juba jesuiidid. Seda teavad ka Transtsendentaalse Meditatsiooni (TM) praktiseerijad ja paljud muud umbluutajad, kes on küüniliselt meie lapsed sihikule võtnud. Sarnase koolivallutusprogrammiga käib mööda Eestit Aivar Haller oma Spirituaalse Lektooriumiga. Loodetavasti jätkub meie koolijuhtidel kindlameelsust, et sedalaadi rünnakud tagasi tõrjuda.

Tõrjetöö võib olla kohati raskendatud, kuna asjaosalised isikud on üldjuhul siirad ning omandanud meeldiva ja veenva suhtlusviisi, nad on entusiastlikud ja pakatavad soovist midagi ära teha. Kui sellele lisandub isiklik seos kooliga, siis seda raskem on vastuseisu põhjendada. Nad ju tahavad lastele head. Ja tasuta.

Arvan, et siinkohal oleks Eesti Psühholoogide Liidul või miks ka mitte Koolitusfirmade Liidul oma sõna sekka öelda, mida arvata igat masti akrediteerimata (ja isegi akrediteeritud) ettevõtmiste pürgimustest meie laste ja õpetajate pähe ronida. Paljud sellised tegelased peidavad end psühhoteraapia või psühholoogilise nõustamise või koolitusteenuse sildi taha, kuid sisuliselt on nad samasugused posijad nagu astroloogid, homöopaadid, kaardimoorid, vitsamehed ja detox jalavannide tegijad.

Seda enam soovin otsustajatele meelekindlust kassikullasäralise pseudoteaduste paraadile vastu seista. Ja seda mitte seepärast, et ma lastest ja nende heast käekäigust tõeliselt ei hooliks, vaid otse vastupidi – ma hoolin.

Teate saatja Tõnu Nael võtab asja kokku:

Hiina Kvantmeetod (CQM) ühendab teadmisi inimese energiakehast 5000 aastat vanade hiina ning idamaiste tarkustega ja uusima kvantfüüsikaga.
Õppimiseks pole vaja eelteadmisi, see on jõukohane igaühele meist!

Lisame sellele karismaatilise guru tüüpi Gabriele Eckerti (pildil), kes oma kohaloluga Eestit juba mitmendat korda õnnistab, siis saamegi sobiva kompoti neile, kes usuvad “mingisuguse vaimu” olemasolusse.

Tegu pole mingi odava koopiaga ja ärge laske end 25-kroonisest osalustasust eksitada — see on vaid sissejuhatav tutvustus, kus demonstreeritakse rakenduskinesioloogiast tuttavat käevajutamise testi ja kutsutakse üle 8000-kroonisele kursusele. Vähemalt selline pakkumine tehti Priidule, kes ühel eelmistest Gabriele üritustest kohal käis ja mulle oma kogemustest kirjutas:

Põhimõtteliselt selle põhjal, mis mina nägin, väitis ta otsivat inimese energiasüsteemis nõrkusi ja “turbulentse” (mingi talle enda teadaoleva skeemi järgi, mida vist siis tasulisel kursusel õpetati). Iga energeetiline häire ja nõrkus kõrvaldati konfirmatsiooniga stiilis “corrected”. Sellele tegevusele visuaalse füüsilise tagasiside saamiseks vajutati siis patsiendi käele, mida too pidi enda kõrval õhus hoidma. Käe läbi vajudes energeetiline nõrkus eksisteeris, kuid peale konfirmatsiooni imekombel enam läbi ei vajunud. Meenub veel ka see, et korrigeeritav inimene pidi jalalabasi hoidma kord pöiad sissepoole, kord otse, kord väljapoole suunatult, jällegi mingi temale teadaoleva salajase skeemi põhjal, mis tasulistel kursustel avaldati.

Seekordsed sissejuhatavad ja vähese rahaga tutvustused toimuvad Tallinnas, Tartus ja Pärnus aprillis ja põhjalikum töötuba (540 EUR = 8450 kr) 2.-3. mail Tallinnas. Plaanis paistab ka kursus edasijõudnutele.

Igaks juhuks olgu selguse mõttes ära märgitud, et see teave ja lingid ei ole mõeldud reklaamina, kuigi see mõnele sedasi tunduda võib. Siinse teksti autor suhtub hiina kvantmeetodisse kriitiliselt.

Huvitav või siis kummastav on asjaolu, et ETV hommikuprogramm on ka sellele loodusõnnetusele tasuta reklaamiaega andnud:
Hiina Kvantmeetodi looja Gabriele Eckert Terevisioonis, 05.02.2008

Jutt algab süütult Silicon Valleyst ja sealsest innovatiivsest keskkonnast, aga 6. minuti juures kaob vestlus kvantmüstikasse. Saatejuhtidel puudub vist igasugune oskus esitada küsimusi, mis teeniksid vaatajat ja kaitseksid teda ilmselge jama eest. “Töötab küll!” kiidab saatejuht Toomas Luhats takka.

Teine asi, mis teemat uurides silma jäi, on asjaolu, et meil tegutseb selline ettevõtmine nagu Spirituaalne Lektoorium, mis tegutseb tihedalt Arigato klubi ruumes ja mille juhil Aivar Halleril on suured plaanid meie lapsi pühade tõdedega valgustama hakata. Vaevalt, et Arigato Indrek Pertelsoni juhtimisel just Halleri konsulteerimisel suurejooneliselt vastu kirsipuud sõitis, aga tont seda teab… Need “vaimuinimesed” on paljukski võimelised, aga suure raha teenimisega saavad vähesed hakkama, kui sa just The Secret tüüpi grand woo-master pole.

Aga kas usaldaksite oma lapsi nende inimeste ja ideede mõjusfääri: maakiirguste mõõtja Kalju Paldis, reiki õpetaja Tõnu Aru, Silva meetodi koolitaja Reigo Reinmets, kullaärimehest vaimuärimeheks hakanud Alar Tamming (Jure Biechonski võitluskaaslane), new age maaletooja Peeter Liiv, neurolingvistiline programmeerija Katrin Aedma ja muidugi peamees Aivar Haller ise, kes “on otsustanud järgneva 43 aastaga aidata rajada 10 uuele vaimsusele tuginevat üldhariduskooli. Tema igapäevatöö on seotud juhtimisproblemaatikaga. On mentoriks mitmetele tippjuhtidele ja -sportlastele.” (Tippjuht ja tippsportlane Pertelson sobiks profiili poolest küll tema huviorbiiti.) Lisaks on seesama Aivar Haller Lastevanemate Liidu juhatuse liige ja tal on plaanis filmiga The Secret teha promotuur üldhariduskoolides.

Mina muidugi hoian end sellistest asjadest ohutus kauguses, aga radari vaateväljas. Nii mõnigi vanasti posijaks või šarlataniks peetu on tänapäeval viisakamalt kõlava konsultatsiooni- ja koolitusteenuse osutajaks hakanud. Mõni on ka “visionäär”, varasema nimega selgeltnägija, vahepeal kanaldaja.

Tsiteerin lõppu iseennast:

Enesekindlus ja sõnamaagia on tänapäeva posijatel ja ussiõlimüüjatel kenasti selgeks õpitud. Kes valitseb sõnu, see valitseb meeli.

Ja polekski midagi imelikku, et osad inimesed oma elu mõtte või positiivse lükke leiavad sellistest pseudodokumentaalidest nagu The Secret või What the Bleep Do We Know. Asi kisub aga sohu siis, kui neid filme liiga tõsiselt hakatakse võtma ja kujutatakse endale ette, et need esindavadki reaalsust ja inimeste olemust kuidagi eriti tõepäraselt ning hakatakse neis sisalduvaid nõuandeid päris elus järjepidevalt rakendama. Või mis veel hullem – suruma neid kooli, nagu selgub Eesti Ekspressi artiklis:

Lepsiki ja Halleri sõnul on neil plaan hakata Spirutaalse Lektooriumi klubiga hakata käima mööda Eesti haridusasutusi ja tutvustama “Saladuse” õpetusi.

kirjavead pärinevad algartiklist

Tänud kommenteerijale ekstaole vihje eest.

Tahaks väga koledasti öelda, aga kuna siin käib päris mitu inimest lugemas, siis piirdun lootuse avaldamisega, et koolijuhtidel jagub kriitilist meelt, et ka need usukuulutajad ukse taha jätta.

Ise vaatasin saladuse-filmi paar aastat tagasi, kui see väljamaal populaarne oli. Mäletan, et seal olid mõned päris kaunid kaadrid, aga need rääkivad pead ajasid igavat ja tüütut juttu, endal õnnis nägu peas, nagu saaksid nad maailma asjadest aru ning õnn, tervis ja rikkus ootavad järgmise ukse taga.

Naljakana meenub stseen, kus laps unistas jalgrattast, see unistus vibreeris kosmosesse ja ennäe! ei läinudki palju aega, kui kosmiline kaubamaja jalgratta materialiseeris. Ja mida laps sellest õpib? Istu maha ja unista, küll I-Phone ise taskusse tuleb, lollid teevad tööd ja näevad vaeva, tuleb vaid osata õigesti mõelda.

Täiskasvanud saavad abi sellest, et kui sa õigesti mõtled, siis ei tule su postkasti enam tüütud arved, vaid hakkad justkui imeväel ootamatuid rahatšekke saama. Saad oma punase sportauto ja maja mere ääres.

Eriti tobedad ja ohtlikud olid muidugi tervisealased arutlused. Positiivse mõtlemisega ei ole võimalik vähki ravida. Kes muud juttu räägib, on ignorantne ja ohtlik šarlatan.

Nendes filmides kajastatud mõtteskeem viib inimvaenuliku ja küünilise järelduseni, et igaüks saab täpselt selle, millest ta tegelikult mõtleb. Järelikult pole mõtet tegeleda vaesuse tõrjumise ega haiguste vastu võitlemisega. Vaesed on vaesed, kuna nad ei mõtle õigeid mõtteid, haiged on haiged, kuna on ise end haigeks mõelnud. Ka Holokaust või küüditamine olid tapetute ja küüditatute endi mõttetöö vili. Paras neile! Ise nad kutsusid omale õnnetuse kaela. Pole meie asi sekkuda nende endi poolt iseenda mõtetega välja kutsutud hädadesse. Sekkudes rikume nende karmat veelgi, kui nad väljateenitud õppetunnist ilma jäävad.

Noja siis muidugi igasuguste udumeistrite mantra, et just nende padajutt on tegelikult kvantfüüsikute poolt teaduslikult kinnitatud tõsiasi. Ei ole. Täiesti tavaline kvantmüstiline pseudoteaduslik loba.

Huvitava asjaoluna on selgunud, et üks saladuse-filmis esineja väärtpaberitegelane David Schirmer on paljudele inimestele palju raha võlgu ja tema tegevust uurib Austraalia väärtpaberiinspektsioon.

(18. oktoober 2010: viidatud video on maha võetud, juures tekst “This video is no longer available due to a copyright claim by Schirmer Financial Management.”. Pole hullu, lugu on jälgitav spetsiaalses blogis schirmerexposed.)

Siit näed filmi The Secret 20 esimest minutit. Kunagi sai tervet filmi tasuta vaadata saladusemurdjate kodulehel. Nüüd peab vaatamiskorra eest 5 dollarit välja käima.

Parema meelega vaatan hoopis paroodia The Key treilerit:

Või teist paroodiat: Blatantly Obvious. Siin on kõik vajalikud elutõed palju selgemas ja otsesemas keeles sõnastatud.

Või tegelikult võib filmikese peamise positiivse mõtte kokku võtta Eesti vanasõnadega, nagu Ekspressi ajakirjanik Maris Sander tabavalt märkinud on:

* Kuidas lükkad, nõnda tõmbad. [Tegelikult vist ikka nii: Kuidas lükkad, nõnda läheb.]
* Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub.
* Kuidas sina külale, nõnda küla sinule jne.

Lõpuks pisike teadmistetera Pascal Boyer’ raamatust Religion Explained, aga mis on antropoloogide seas ilmselt üldteada asi: suurim saladus on see, et saladust pole. Kontekstiks näiteks olukord, kus poisse läbi initsiatsiooniriituse meesteks tehakse. Keerukad teatraalsed rituaalid peaksid olema justnagu ettevalmistus meheksolemise saladuse teadasaamiseks. Kui aeg käes, siis saadakse teada, et tegelikult mingit saladust polegi või siis saab saladuse teada alles siis, kui järgmisele tasemele jõutakse. Näiteks saientoloogidel on neid tasemeid päris mitu tükki, nende läbimiseks peab väga mitu dollarit välja käima, väga mitu lugulaulu selgeks saama, kuni lõpuks ilmselt selgub, et kogu saladus peitus selles, kuidas inimest piisavalt kaua peadpidi sõimes hoida, et lüps paremini õnnestuks. Mingid saladused on siiski ilmselt olemas ka.

Uudise tekst Eesti Päevalehes:

Transpersonaalse hüpnoteraapia ja psühhoteraapia kool SACH International alustas tööd selle aasta veebruaris ja lubab pärast kolmeaastast õpet lõpetajatele kõrghariduse diplomit.

“Õppurid maksavad selle eest iga kuu 2400 krooni ja saavad vastu paberi, mida kuskil ei aktsepteerita,” muretses kõrghariduse akrediteerimiskeskuse juhataja Tiit Laasberg, kes ei usu, et kool sellise õppekavaga Eestis üldse kunagi tegutsemisloa saab.

“Sellist eriala ei saagi nii õppida,” ütles Laasberg, selgitades, et eriala kuulamiseks on tarvis eelnevat viieaastast baasharidust psühholoogia magistrina.

SACH Internationali koordinaator Katrin Eimla viibib Norras koolitusel ja kooli teine esindaja Kadi Soo ei osanud juhtumit kommenteerida.

Haridus- ja teadusministeeriumi järelevalvetalituse peainspektori Annaliisa Ainsalu sõnul esitas kool detsembris taotluse täiskasvanute tööalaseks koolitamiseks, milleks ministeerium dokumentatsiooni puudulikkuse tõttu luba ei andnud.

Hariduskoostöö keskus tegi vastavale Inglismaa keskusele päringu, kas nimetatud koolil on seal pädeva asutuse tunnustus, ja sai eitava vastuse.

Ministeerium on esitanud politseile avalduse, et algatada väärteomenetlus.

Nimetatud Jure on tihtipeale saanud eetriaega meie oma ETV-s, viimati saates Puutepunkt 15. aprillil. Loomulikult ei olnud seal juttugi libakooli staatusest, vaid ikka särasilmne kiidujutt. Ühe aktiivse libaterapeutide ja -nõustajate ruuporina on silma jäänud hommikune ETV saade Terevisioon.

Jure Biechonski kohta ei leidnud Briti psühholoogide ja psühhoterapeutide liitudelt mingit teavet, aga see võib tuleneda ka mu otsioskuse puudulikkusest. Professoriks olemise kohta ei saanud ka kinnitust. Mõnes kohas figureerib ta nime ees ‘dr’, kuid eestikeelsel kodulehel ta ütleb, et alles tegeleb doktorikraadi saamisega.

Eestis tegutseb Eesti Psühholoogide Liit, “mille eesmärgiks on kõrgetasemelise psühholoogiateaduse ja -praksise arendamine Eestis. Lisaks seab liit enda eesmärgiks psühholoogide kaitsmise ning Eesti Vabariigi elanike psüühilise heaolu saavutamise.

Oma eesmärkide täitmisel osaleb EPL kutseliste psühholoogide ettevalmistamisel, seisab psühholoogide õiguste eest ja aitab kaasa oma liikmete ja teiste psühholoogide ning psühholoogiateaduse saavutuste paremale rakendamisele Eesti Vabariigis, arendab psühholoogi kutse-eetikat ja jälgib sellest kinnipidamist ning analüüsib ühiskonnas toimuvat psühholoogiateaduse seisukohalt.”

Kindlasti on neile ühiskonnaelus aktiivsetele inimestele silma jäänud väga paljud psühholoogia- ja nõustamisvallas tegutsejad, kes oma kahtlase kvalifikatsiooni ja pseudoteaduslike meetoditega ilmselt ei sobi inimestega töötama, aga kui kellelgi on silma jäänud EPL seisukohavõtt või mureväljendus eesti rahva peal toimetatavast katsetamisest, siis loeksin hea meelega.