Ütlesin: “ei laula hümni kolmandat salmi”.

• Postimees edastas: “vaikigem hümni jumalasalmi ajal!”
  Martin Vällik: vaikigem hümni jumalasalmi ajal!
• Ja Õhtuleht teatab juba ristiretkest:
  Martin Vällik alustas ristiretke Eesti hümni jumalasalmi vastu
• Reporter küsitleb inimesi, kas hümni peaks muutma:
  Küsitlus: Kas Eesti hümni tuleks muuta?
• Arho Tuhkru: hümn, Jumal ja aadlikud
• Jaan Kaplinski: asendagem Jumal hümnis taevaga
• Küllo Arjakas: hümni salmi mittelaulmisest
• Jaanus Nurmoja: matslik protest hümni vastu
• Skeptik.ee vedaja kutsub hümni jumala-salmi ajal vaikima
• Kolmanda salmi vaikijate pesapaik Facebookis:
  Hoian Eesti Vabariigi hümni kolmanda salmi ajal suu kinni

Kui aega on, siis võib ju ka kommentaare vaadata ja saab selgeks, et eesti rahvas ei ole sugugi usuleige. Kui juba vaikimise deklareerimine sellise padurahe suutis teha, siis hõõgub see jumal kusagil tuha all päris kenasti edasi ja piisab väikesest puhangust, et leegid hetkeks välja lööks. Muidugi on ka hulk teisi ja mittereligioosseid põhjendusi, miks mu vaikimine või siis selle vaikimisega kapist väljatulemine üks rumal mõte on, aga las nad siis olla.

l.
Teie 23.09.2011 [Seosviit]

Meie 30.09.2011 nr 14-1/111339/1104776
Hr Martin Vällik
Juhatuse liige
MTÜ Eesti Skeptik
martin.vllik@gmail.com

Selgitus avalduse menetlusse võtmata jätmise kohta

Austatud härra Vällik

Tänan Teid 23. septembril 2011.a õiguskantslerile saabunud avalduse eest, milles palusite õiguskantsleri hinnangut 2012. aasta riigieelarve seaduse eelnõule osas, mis puudutab rahaeraldist religioonialasteks tegevusteks Eesti Kirikute Nõukogule.

Õiguskantsler tutvus Teie pöördumisega. Kahjuks pean Teile teatama, et õiguskantsler ei alusta Teie pöördumise alusel menetlust. Järgnevalt selgitan Teile õiguskantsleri pädevust ning põhjuseid, miks õiguskantsler ei pea Teie avalduse alusel menetluse algatamist võimalikuks.

Õiguskantsleri pädevus on kirjas põhiseaduses ja õiguskantsleri seaduses. Õiguskantsleri seaduse sätete kohaselt saab õiguskantsler igaühe avalduse alusel kontrollida, kas seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovad aktid (seadused, määrused) piiravad põhiseadusevastaselt isikute õigusi ja vabadusi (nn normikontrolli menetlus). Teie palusite õiguskantsleril kontrollida 2012 riigieelarve seaduse eelnõu põhiseadusele vastavust.

I Õiguskantsleri järelevalve ulatus seaduseelnõude osas

Selgitan esmalt õiguskantsleri tegevuse üldist ulatust seaduseelnõude üle järelevalve teostamisel. Põhiseaduse XII peatükist ja õiguskantsleri seaduse §-st 1 ja §-st 15 tulenevalt kuulub õiguskantsleri pädevusse õigustloovate aktide järelkontroll (st kontroll pärast õigustloova akti vastuvõtmist ja jõustumist). Eelkontrolli seadus ette ei näe. Eelkontrolli ei ole õiguskantsleril võimalik teostada seetõttu, et eelnõu analüüsimisel ei ole võimalik prognoosida kõiki seaduse rakendamise käigus tekkida võivaid õiguslikke probleeme, samuti ei pruugi Riigikogule esitatav eelnõu tekst jääda muudatusteta. Sellest tulenevalt ei pea õiguskantsler üldjuhul võimalikuks analüüsida kõiki eelnõu aspekte ning teostada põhjalikku eelkontrolli seadusetekstide eelnõude üle.

Õiguskantsler on seni seaduse eelnõu sätete põhiseaduslikkuse osas seisukohti kujundanud juhul, kui tegemist on olnud ühiskonnale oluliste ning samas ka väga sensitiivsete küsimustega, mis võivad fundamentaalselt puudutada põhiseaduse tõlgendamise küsimust või jõuliselt sekkuda isikute põhiõigustesse. Õigustloova akti eelnõu faasis kujundatud arvamus ei ole järgimiseks kohustuslik ega võimalda põhiseaduslikkuse järelevalve raames õiguskantslerile ette nähtud meetmeid kohaldada. Arvestades eelnevat ei teosta õiguskantsler isikute avalduse alusel järelevalvet seaduse eelnõu sätete põhiseaduslikkuse osas.

II Õiguskantsleri järelevalve ulatus riigieelarve osas

Põhiseaduse §-st 139 ja õiguskantsleri seaduse §-st 1 tuleneb, et õiguskantsler teostab järelevalvet õigustloovate aktide (s.o õigusaktide, mis sisaldavad õigusnorme) põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Õiguskantsleri seadus annab igaühele õiguse pöörduda õiguskantsleri poole õigustloovate aktide üle järelevalve teostamise eesmärgil ning näeb ette meetmed, mida õiguskantsler saab tarvitusele võtta, kui õigustloov akt kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele või seadusele.

Lisaks sätestab õiguskantsleri seaduse § 19 lg 1, et igaühel on oma õiguste kaitseks õigus pöörduda õiguskantsleri poole taotlusega kontrollida, kas kohaliku omavalitsuse asutus või organ järgib põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtet ning hea halduse tava (nn ombudsmani menetlus).

Eeskätt on õiguskantsleri institutsioon oma olemuselt kutsutud ellu isikute subjektiivsete põhiõiguste kaitse eesmärgil – seda nii normikontrolli teostamisel kui ka ombudsmani menetluses.

Riigieelarve võetakse põhiseaduse kohaselt vastu formaalse seaduse vormis. Küsimusest, kas riigieelarve kujutab endast õigustloovat akti või mitte, oleneb see, kas riigieelarve allub õiguskantsleri järelevalvele või mitte

Riigikohus on oma praktikas pidanud kokku puutuma küsimusega, kas riigieelarve seadus kui eeskätt nn formaalne seadus on oma olemuselt õigustloov akt, millele viitab eeltoodud põhiseaduse § 139 ja õiguskantsleri seaduse § 1: “Riigikohtu üldkogu on märkinud, et Eesti kehtiv õigus ei erista seadust materiaalses ja formaalses mõttes. Seadus on õigustloov akt, mis sisaldab õigusnorme. Eesti õiguspraktikas on seadusi, mis sisaldavad nii õigusnorme kui ka üksikregulatsioone. Selliseks seaduseks on seadus “1999. aasta riigieelarve”.” Analoogselt 1999. aasta riigieelarvet puudutanud kohtuvaidlusele, on ka 2012. aasta riigieelarve seaduse näol tegemist aktiga, mis sisaldab valdavalt konkreetse iseloomuga juhiseid, kus on ära nimetatud kellele, milliseks otstarbeks ja kui pikaks ajaks raha antakse.

“Õiguskantsleri põhiseaduslikkuse järelevalve alast pädevust ei määra see, missuguse nimetuse on õigusaktile omistanud akti vastu võtnud organ. […] Nende asjaolude ületähtsustamine tooks kaasa selle, et õigusakti vastu võtnud organi normitehniline vääratus mõjutab õiguskantsleri pädevust põhiseaduslikkuse järelevalve alal. […] Õiguse teoorias valitseva seisukoha järgi on riigieelarve kulude kirjed üksikjuhtumite regulatsioonid. Kulude kirjed ei sisalda õigusnorme.”

Nagu öeldud, on üksikregulatsioonidena, mitte õigusnormidena, käsitletavad kõik eelarve kirjed prognoositavate tulude ja kulude kohta. Kui vaadata 2012. aasta riigieelarve seaduse eelnõu ja selle sisu, on selge, et tegemist on seadusega formaalses mõttes (st vaid vormiliselt). Tegemist ei ole seadusega sisuliselt ehk materiaalses mõttes ega seega ka õigustloova aktiga põhiseaduse ja õiguskantsleri seaduse mõttes.

Kuna tegemist ei ole õigustloova aktiga, ei kuulu õiguskantsleri pädevusse ka peale riigieelarve seaduse jõustumist teostada põhiseaduslikkuse järelevalve korras kontrolli 2012. aasta riigieelarve seaduse kui sisuliselt üksikakti, mitte õigustloova akti üle, sh selle formaalse põhiseaduspärasuse üle.

Ombudsmani ülesandeid täites võib õiguskantsler teostada kontrolli ka üksikaktide õiguspärasuse üle. Seda aga vaid juhul, kui täidetud on õiguskantsleri seaduses sätestatud eeldused. Üheks selliseks eelduseks on, et rikutud on isiku enda subjektiivseid põhiõiguseid või -vabadusi (vt põhiseaduse II peatükk).

PS §-s 115 sätestatud nõuded riigieelarvele on riigikorralduslikud normid, mis ei loo üksikisikule subjektiivseid õigusi. Seega ei saa avaldusaluses asjas taunitud Eesti Kirikute Nõukogule ette nähtud rahaeraldisega kaasneda MTÜ Eesti Skeptik (ega ka MTÜ liikmete) subjektiivsete õiguste riivet.

III Riigieelarveliste eraldiste lubatavus usulistele ühendustele

Põhiseaduse §-de 59 ja 65 punkti 1 kohaselt kuulub seadusandlik võim Riigikogule, kes võtab vastu seadusi ja otsuseid. Riigikogu on Eesti rahva parlamentaarne esindusorgan, mille põhiülesanne on normiloova funktsiooni täitmine. Ta on Eestis ainus riigiorgan, mille Eesti rahvas on moodustanud otsestel valimistel. Riigikogu, kui ainus rahva otsest legitimatsiooni omav riigiorgan, on peamine koht, kus toimub poliitiline võitlus ning poliitiliste otsuste tegemine. Esindusfunktsioonist tulenevalt on Riigikogu foorum, kus erinevate poliitiliste jõudude osavõtul arutatakse avalikult läbi kõige olulisemad riigielu küsimused.

Riigieelarve on üks olulisemaid vahendeid riigi juhtimiseks. Riigieelarve on Riigikogu poolt valitsusele antud volitus rahva raha kasutamiseks. Seega on olemuslikult riigieelarve plaan, mille alusel valitsus kasutab riigi raha ning teostab majanduspoliitilisi eesmärke.

Põhiseaduse § 40 lõike 2 teine lause, mis ütleb, et „riigikirikut ei ole”, sätestab riigi ja kiriku lahutatuse põhimõtte. Teie viidatud õiguskantsleri 2003.-2004.a tegevuse ülevaates on õiguskantsler selgitanud, et tänapäeval mõistetakse põhimõtet, mille sisuks on arusaam, et riik peab olema usuküsimustes neutraalne, üsna leebelt. Seda, kui riik teeb koostööd usuliste ühendustega, ei loeta tänapäeval riigi ja kiriku lahutatuse printsiibi rikkumiseks. Ka Eesti põhiseaduses sisalduv konstateering “riigikirikut ei ole” ei tähenda, et mis tahes koostöö riigi ja kiriku vahel oleks absoluutselt välistatud, samuti, et riik ei tohiks usulisi ühendusi mingil viisil subsideerida. Seni ei ole meie kultuurikeskkonnast lähtuvalt kohaldatud lahutatuse põhimõtet kõige rangemal kujul ning riigieelarvest on toetatud religiooni või religioosseid ühendusi igal aastal.

Vastavalt põhiseaduses ja õiguskantsleri seaduses sätestatule ei saa õiguskantsler öelda seadusandjale ette, kuidas mõnda riigielu küsimust korraldada või konkreetset poliitikat kujundada ja seetõttu ei saa õiguskantsler Teie pöördumises tõstatatud küsimuses otseselt sekkuda.

Kui Te leiate, et käesoleval juhul annab riik riigieelarvelise subsideerimisega põhjendamatult eeliseid teatud religioonidele, siis soovitan Teil selgituste saamiseks pöörduda Siseministeeriumi poole. Siseministeeriumi pädevusse kuulub riiklikul tasandil usuküsimustega tegelemine ning valdkonda puudutavate õigusaktide tõlgendamine ja selgitamine. Seadusandja on märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusesse sisse viinud ministeeriumi kohustuse selgitada enda poolt välja töötatud õigusakte, seega on Siseministeerium see institutsioon, kes annab abstraktseid selgitusi usuasju puudutavate õigusaktide rakendamise ja tõlgendamise ning religioonialase poliitika osas.

Tänan, et avaldasite arvamust sellel teemal. Teie esitatud seisukohad on õiguskantsler võtnud teadmiseks, et arvestada nendega edaspidi valdkonda analüüsides.

Austusega

/allkirjastatud digitaalselt/

Alo Heinsalu
direktor
õiguskantsleri volitusel

Eva Lillemaa, e-post: eva.lillemaa@oiguskantsler.ee

Eesti Kirikute Nõukogu tekkimise ja ajaloo kohta on lugeda pikem artikkel ajakirjas TUNA 2009: Võimu ja vaimu oikumeenia, Eesti Kirikute Nõukogu sünnilugu, Riho Saard (pdf).

Lugupeetud Õiguskantsler,
23. september 2011
Tallinn

soovin teada, kui õiguspärane ehk Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlas on 2011. aasta riigieelarve seaduse eelnõu osa, kus siseministeeriumi regionaalministri valitsemisala kaudu eraldatakse raha Eesti Kirikute Nõukogule.

Tsiteerin seaduseelnõu seletuskirja punkti 3.17, lk 240:

Usuliste ühenduste toetuseks on 2011. aastal planeeritud 671 072 eurot (10,5 mln krooni). Eraldise raames toetatakse Eesti Kirikute Nõukogu kaudu oikumeenilist tegevust, sh Eesti Rahvusringhäälingu vaimulikke saateid, kirikutevahelist laste- ja noorsootööd, kirjastustegevust (sh elektroonilised väljaanded), siseriiklikku ja rahvusvahelist religioonidevahelist dialoogi, munkade ja nunnade ravikindlustust, meediaväljaandeid Eesti Kirik ja Raadio 7, Eesti Piibliseltsi, Meremeeste Misjoni korraldamist, konfessionaalsete kõrgkoolide korraldatavat täiendõpet jm oikumeenilisi projekte.

Eesti Vabariigi põhiseadus § 40:

Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.
Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole.
Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.

Tõstan eraldi esile lauset “Riigikirikut ei ole”. Mõningast tuge selles osas, et probleem kui selline on mingil kujul ka varem arutluse all olnud, leian Õiguskantsleri 2003.-2004. aasta tegevuse ülevaatest:

“Põhiseaduse § 40 lõike 2 teine lause, mis ütleb, et „riigikirikut ei ole”, sätestab riigi ja kiriku lahutatuse põhimõtte. Põhimõtet, mille sisuks on arusaam, et riik peab olema usuküsimustes neutraalne, tõlgendatakse aga eri rangusega. Kõige rangemal kujul väljendub lahutatus selles, et ei ole lubatud toetada religiooni või religioosseid ühendusi ega eksponeerida religioosseid sümboleid avalikus kohas. Samamoodi poleks õigustatud paigutada riigi raha usuliste tõekspidamiste kajastamisse. See seisukoht lähtub eeldusest, et maksumaksja ei ole kohustatud mingilgi moel rahastama usulise maailmavaate propageerimist.

Tänapäeval mõistetakse aga riigi ja kiriku lahutatust sageli hoopis leebemalt. Paljudes riikides pole ametlikku riigikirikut või ei ole mõnele kirikule antud eristaatust, kuid ometi tunnistatakse mõne kiriku olulist kohta riigi traditsioonides ning sellest tulenevat eristaatust; samuti teeb riik sageli kirikuga tihedat koostööd. Sellist lähenemist ei loeta tänapäeval riigi ja kiriku lahutatuse printsiibi rikkumiseks. Ka Eesti põhiseaduses sisalduv konstateering “riigikirikut ei ole” ei tähenda, et mis tahes koostöö riigi ja kiriku vahel oleks absoluutselt välistatud, samuti, et riik ei tohiks usulisi ühendusi mingil viisil subsideerida. Raskem on aga vastata küsimusele, kui kaugele riik usuliste ühendustega koostöö tegemisel, nende subsideerimisel ning teatud religioonidele eeliste andmisel minna võib.” (lk 169)

Viidatud rahaeraldis riigieelarvest on aga otse ja ühemõtteliselt spetsiifiliste kirikutele omaste tegevuste edendamiseks – misjoni- ja propagandatöö laste ja noorte hulgas, sõnumi levitamine trükisõnas ja elektroonilise meedia vahendusel, vaid neile endile vajaliku spetsiifilise tööjõu koolitamine. Palun Õiguskantlseril hinnata sellise rahaeraldise vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele.

Väärib märkimist, et Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on eranditult kristlike usuliste ühenduste kogu (http://www.ekn.ee/index.php?lk=liikmed). Seega toetab riik üht kitsast osa usuelu laiast spektrist nagu oleks see riigikirik. Sedakaudu annab riik mõista, et kuigi usulistesse ühendustesse kuulumine on igaühel vaba, siis kasulikum oleks kuuluda neisse usulistesse ühendustesse, mida riik oma rahaeraldistega toetab ja tunnustab. Palun Õiguskantsleril hinnata sellise riikliku tegevuse vastavust põhiseadusele.

Väärib osundamist, et EKN on otsesõnu väljendanud ja teostamas poliitikat, mis on (minu hinnangul) vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Nimelt kirjutatakse http://www.ekn.ee/index.php?lk=lakitused&AD=2008″>EKN 2008. aasta läkituses “Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses” (minu rõhutused):

Kõige üldisemas mõttes peetakse homoseksuaalsuseks kalduvust ihaleda või sugulisse vahekorda astuda omasoolise inimesega. Kuna Piibli seisukohast tuleb pidada lubamatuks mistahes seksuaalakti väljaspool mehe ja naise vahelist abielu, ei saa kristlik kirik aktsepteerida ka homoseksuaalset suhet ega käitumist. Kõik EKN liikmeskirikud, tuginedes Piibli autoriteedile, peavad ühtviisi taunitavaks nii samasooliste abielu kui ka vastava partnerlussuhte seadustamist või tunnustamist kiriku poolt aktsepteeritud kooseluvormina. Kõnealust seksuaalpraktikat käsitlevad piiblitekstid kinnitavad, et homoseksuaalsus on patt selle erinevates avaldumisvormides – sugukirena, seksuaalsuhtena ja legaalse partnerlusena.

„Kas te ei ole lugenud,” küsis Jeesus, „et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks; ja ütles: „Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks.” Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!”

Soo – kas siis mees- või naissoo – kvaliteet on peaasjalikult seotud inimese isikulise olemasoluga: „Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.” Loomine meesinimeseks ja naisinimeseks puudutab seega ennemini inimese ontoloogilist kui bioloogilist mõõdet. See näitab ilmekalt, et homoseksuaalsus ei ole lihtsalt moraali ega loomuliku või juriidilise õiguse küsimus, vaid sõna otseses mõttes eksistentsiaalne, veelgi täpsemalt väljendudes – olemasolu ja ontoloogia küsimus.

Loomispäraselt on mehe ja naise vahelisse abielusuhtesse kätketud jumalik õnnistus ja inimlik õnnelikkus, ja seda intiimses või reproduktiivses mõttes pärssivad kooseluvormid osutuvad Piibli järgi taunimisväärseks. EKN liikmeskirikute ühine arusaam on, et pahesid ja patte ei peaks ühiskondlikult tunnustama ega isikuvabadusega õigustama. Vastandudes ühiskonnas levivale homoseksuaalsuse heakskiitmisele ja propageerimisele, tõlgendab EKN inimõiguste võõrandamisena juhtumeid, kui traditsiooniliste heteroseksuaalsete veendumuste või nendest lähtuvate avalduste pärast hakatakse kedagi ühiskonnas marginaliseerima või diskrimineerima.
Allikas: http://www.ekn.ee/index.php?lk=lakitused&AD=2008

Vastuolu näen PS §12-ga. Kasutades tänapäeva teadmistega vastuolus olevaid algallikaid ja põhjendusi on EKN tembeldanud osa inimestest pahelisteks ning patusteks nende sünnipärase loomuse tõttu. Seda, et seksuaalne orientatsioon on EV põhiseaduse §12 kaitse all, märgib Õiguskantsler oma vastuses Reimo Metsale 23. mai 2011, punktid 36 ja 37. Kui arusaama, et homoseksuaalsus on patt ja paheline, levitatakse laste ja noorte seas, siis võib see põhjustada kasvavas inimeses asjatuid süümepiinu ja tõugata tundliku loomusega inimese enesehävituslikule käitumisele ja isegi enesetapule.

Vastuolu näen PS §27-ga, mille osas on Õiguskantler oma märgukirjas justiitsministrile täheldanud: “samasooliste isikute vaheline püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse”

Selliselt olukorda tõlgendades näib riigieelarveline eraldis organisatsioonile, mis kasutab oma inimesi tõrjuvate ja põhiseadusega vastuolus seisukohtade õigustamiseks pseudoteaduslikke põhjendusi ja krüptilist teoloogiat, vastuolus nii õigusriigi põhimõtetega kui ka põhiseaduse vaimuga ning palun Õiguskantsleri seisukohta selles küsimuses.

Lugupidamisega,
Martin Vällik
EV kodanik
MTÜ Eesti Skeptik juhatuse liige
www.skeptik.ee
xxx
martin.vllk@gmail.com

/allkirjastatud digitaalselt/

Head lugejad, eriti need, kes meie seadustest üht-teist teavad ja/või mittetulundussektoriga lähemalt kokku on puutunud. Allpool on lugeda kiri, milles palutakse meie abi meie seaduste tutvustamisel. Osadele asjadele saan talle muidugi ise vastata, kuid osadest asjadest puudub mul täpsem ülevaade ja seepärast siin abi palun.

Kui võimalik, palun kirjuta inglise keeles, kui mitte, siis muidugi selles keeles, milles end mugavalt tunned ja ma pööran olulise info talle hiljem inglise keelde. Kirjutada võib siinsamas kommentaarides, aga kui soovid miskit sellist öelda, mida avalikult kommentaaris ei soovi väljendada, siis kirjuta mulle otse aadressile martinv[ät]skeptik.ee.

Good morning,

I am writing for some information about your organisations and the situation of atheist and humanist groups in Estonia. I’m a researcher in law and currently I am studying the issue of atheism and humanism in Europe (I’m going to write a scientific paper about this).

In particular, I’m trying to analyse the legal treatment of secularist organisations in European countries (for example, if they are treated as religious/non denominational organisations, or as non profit associations, NGOs, etc.; if they can benefit from tax exemptions etc.)

I’d be very grateful if you could give me some information about your country, such as:
– is your organisation a registered association? under which type of legislation? Is there any law regulating the recognition and registration of religious organisations and have you tried to register your organisation under this legislation? Do religious associations benefit of a particular legal treatment, and do you have any possibility to gain this type of special treatment as a philosophical/non-confessional organisation?
– Do you have a statute and is there a english/french version of this?
– Do you know if there is any judgement or specific legislation about atheism or humanism in Estonia, and if any relevant document has been translated in English or French? Or where I can search for this?

Thank you for your attention,
kind regards,

Stella Coglievina, Ph.D
Università dell’Insubria Como – Italy

Tundmatuks jääda sooviv üliõpilane kirjutas skeptik.ee-le, et tal on “vastuolud erinevate õpitud teadmiste vahel”. Ühelt poolt jutustab Meego Remmel eetika loengus, et homod-lesbid ei sünni, vaid pigem kujunevad selleks; enamasti põhjustab meeste homoseksuaalsust lapsepõlves kogetud isapoolne armastuse puudumine ja tõrjumine (ning tõi näiteid „kristlikest teadusuuringutest”); homoseksualism on psüühikahäire ja homoseksualism on ravitav. Samas ei ole haiguste rahvusvahelises klassifikatsioonis sellist haigust või häiret nagu homoseksualism. Üliõpilane saatis ka loengu slaidid, millega võib igaüks tutvuda, kui vastav pdf-fail all laadida.

Esitan siin kukalt kratsides mõned slaidid ja soovitan kooli üliõpilastel, kelles see loengusari kummastust on tekitanud, pöörduda esiteks õppejõu enda poole, vajadusel edasi kuhu vaja ning kaasata ka üliõpilasesindus, et pöördumisel rohkem kaalu oleks.

Mulle jääb neid slaide vaadates silma kaks asjaolu – esiteks teaduse nõrkus, kallutatus, tendentslikkus ning uute andmete ja suundumustega mittearvestamine, mis annab alust sallimatuse õigustamisele, osade inimeste tõrjutuse suurendamisele, asjaolud, mida inimestega töötaval erialal küll kuidagi soodustama ei peaks, ja teiseks kristlik kuulutustöö riigi poolt rahastatavas õppeasutuses. Need kaks on ilmselt seotud – kristlik kallutatus nähtavasti ei võimalda näha uuemaid teadusandmeid, kuna nendes ei peeta homoseksuaalsust patuks. Tsiteerides klassikuid: “Tõde on liberaalselt kallutatud”.

SLAID 5

Slaidil 6 on viidatud hulk kirjandust. Kõige uuem aastast 1993 ja seegi avaldamata käsikiri. Vahepeal on nii mõndagi toimunud. Ameerika psühhiaatrite liit kustutas homoseksuaalsuse vaimsete häirete nimestikust aastal 1973, WHO rahvusvaheline haiguste nomenklatuur (ICD) ei sisalda häiret nomega homoseksuaalsus Läänemaailmas on homoseksuaalsus juba pikemat aega dekriminaliseeritud, samuti on tehtud sellealaseid uuringuid homoseksuaalsuse võimalike põhjuste ja sellegi kohta, kuidas mõjub lastele kasvamine homoseksuaalsete vanematega peres. Probleemiks on pigem just homofoobia oma eri vormides ja inimeste stigmatiseerimine, mis suurendab riskikäitumist ja vähendab turvatunnet kogu ühiskonnas.

Rääkimata sellest, et suhtumises homoseksuaalsusesse on üldiselt toimumas normaliseerumine ehk rahunemine ehk omaksvõtt ehk sallivuse suurenemine ehk eelarvamuste vähenemine. Seda muidugi mitte suures hulgas kristlikes peades, paavsti oma nende seas, mis piibliraamatust järge ajades oma homofoobiale, sallimatusele ja “mina-olen-parem-kui-sina”-jutlusele mitu head põhjendust leiavad.

SLAID 6

Homoseksuaalsusest on saanud üks kaasaegsemaid isasuhte aseaineid, mille on loonud isa defitsiidiga poegade vajadus isaarmastuse ja usaldusliku mees-mehe suhte järele.

SLAID 9

Nutta või naerda, aga mis otsast peaks mind huvitama minu ema suguelu? Või miks peaks olema hea üritada vaimusilmas ette kujutada kõiki neid tegevusi? Et kui kujutada oma ema ette oraalses seksuaalkontaktis, siis peaks kuidagi judin peale tulema ja küünlaga ema voodi kõrval valvet pidama? Või peaksin arvama, et emal kui “lihtsalt naisel” ei ole piisavalt oidu peas end täiskasvanule kohaselt ülal pidada?

SLAID 24

No missakostad, tüüpiline – homoseksuaalsus kenasti ühes reas zoofiilia, nekrofiiliaga. Nagu vanasti ja nagu Delfi homofoobist kommentaatorile kohane (kolmas lemmik – pedofiilia – esineb sellest slaidist ees- ja tagapool).

Kõik pole aga kadunud, sest Jumal on suur, Jeesus tema ainusündinud poeg ja võib päästa ka Sinu, seksisõltlane või homoseksuaal.

SLAID 33

“Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad, ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.” (1Kr 6:9-11)

Mt 5:27-28:

27 Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda!
28 Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda
himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.

SLAIDID 36, 37, 38

12 sammu kristlikul tervendusteel:
1. Me tunnistasime, et olime võimetud piiritu seksuaalkäitumise üle–kuna meie elud olid muutunud juhitamatuks/hallatamatuks.

2. Jõudsime usuni, et vaid meist kõrgem Vägi suudab meie terve-olemise taastada.

3.Tegime otsuse pöörduda oma tahte ja eluga Jumala hoole alla parimas Jumalast arusaamises.

4. Teostasime iseeneses uuriva ja kartmatu kõlbelise vaatluse.

5. Tunnistasime Jumalale, iseendale ning kaasinimesele oma eksimuste täpset olemust.

6. Olime täielikult valmis, et Jumal kõrvaldaks kõik meie puudulikud isiksuse-ja käitumisjooned.

7. Palusime alandlikult, et Jumal kaotaks ära meie puudused.

8. Tegime nimekirja kõigist inimestest, keda olime haavanud, olles valmis selle neile kõigile heastama.

9. Hüvitasime otseselt kõik kõigile kõikjal, kus vähegi võimalik, välja arvatud juhul, kui sellega kaasnenuks nende või teiste inimeste haavamine.

10. Jätkasime enesevaatluse teostamist, eksides aga tunnistasime seda julgelt.

11.Otsisime palve-ja mõttetegevuse võimalust parandada oma teadlikku kontakti Jumalaga vastavalt meie parimale arusaamisele Jumalast, paludes endile ainuüksi Jumala tahte tunnetust ja väge selle teostamiseks.

12. Olles nende sammude tulemusel vaimulikult ärganud püüdsime seda sõnumit edastada teistele ning praktiseerida neid põhimõtteid kõigis oma elu valdkondades.

Tegu on siis eetika leonguga bioanalüütikutele Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatavas riigiasutuses Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, mida loeb MA praktilises teoloogias, M.Div. kristlikus eetikas, kristliku eetika doktorant ja Tartu Salemi Baptistikoguduse pastor, Eesti Bioeetika Nõukogu liige, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBKL) president Meego Remmel.

Õnnetuseks osutub aga, et vähemalt mõnede abortide legaalsena hoidmine on kaunis populaarne, nii et demokraatlikku teed mööda toda keelamist ette võtta ei saa. Iseäranis, kui uute valimisteni alla kolme kuu jäänud on.

Niisiis, kuidas keelata ilma, et see poliitiliselt kalliks läheks?

Vastus on ootamatu, kuid lihtne: keelamine kuulutatakse usuvabaduseks.

Tõenäoliselt eredaim näide niisugusest poliitikast on üleeilne uudis, mille põhjal Bushi tervishoiu- ja inimteenuste ministeerium on välja pakkunud uue reegli valitsuselt raha saavatele tervishoiuasutustele: nood ei tohiks “enam” diskrimineerida arstide ja muude tervishoiutöötajate vastu, kes “keelduvad abordiprotsessis osalemast usulistel või moraalsetel põhjustel”. Väidetavalt kaitseb see niisuguste töötajate usuvabadust.

Reaalne elu on aga keerulisem. Jätkuva majanduslanguse tingimustes on oodata ka meditsiinikulutuste — nii riiklike kui erakindlustusseltsidest lähtuvate — kärpimist, see aga toob loomulikult endaga kaasa meditsiinivalla töökohtade mõningase languse. Kui aga meditsiinivallas saab töötaja enese koondamist raskemaks muuta, deklareerides, et tema keeldub “usulistel ja moraalsetel põhjustel abordiprotsessis osalemast”, tähendab see kaht paralleelset protsessi:

• terve hulk kliinikutes töötavat administratiivpersonali evib arvestatavat motiivi eelistatult koondada inimesi, kes niisugust deklaratsiooni esitanud pole;
• terve hulk kliinikutes töötavat personali evib tugevat motiivi töökoha säilitamise tõenäosuse tõstmiseks kristlike fundamentalistide abordiusku astuda.

Nii saab erinevate uskude vabaduste erineval määral kaitsmisest usuvabaduse vastand. Ühtlasi suureneb meditsiini alal töötavate inimeste, kes koondamise hirmus vähemalt niisugust nägu teevad, nagu nemadki abordivastased oleksid, arv — ja väheneb abordi kui teenuse kättesaadavus. Mõlemad tagajärjed on religioossete abordivastaste plaanidega igati kooskõlas.

Ausaltöeldes jäi asi minu jaoks ikka veel segaseks, aga tunnistan, et ega minu pea polegi ilmselt võimeline kõigest aru saama. Ehk on kellelgi sellest kirjavahetusest mingis muus kontekstis abi. Või kui polegi, siis olgu see niisama protokolli mõttes üles tähendatud.

Tegelikult pole ma kindel selleski, kas pealkirjas öeldud väide ikka kehtib.

Tere, lp Tarmu Kurm,
lugesin huvi ja mõningase hämmeldusega ajalehest Eesti Ekspress, et, tsiteerin:

“Kas siis satanistist õpetaja on põhimõtteliselt vastuvõetav? “Ma ei söanda seda nii sõnastada,” vastab Kurm pärast mõttepausi ja esitab pikema diplomaatilise tiraadi, millest võib järeldada, et personali valik on direktori pädevus. “Ju direktor tegi teadliku valiku ja ta oli kindel, et need noored inimesed saavad pedagoogilise tööga hakkama ega aja kaht asja sassi,” lausub Kurm.

Satanistlikud kooliõpetajad said kinga?
Mihkel Kärmas, Eesti Ekspress, 24. jaanuar 2008
http://paber.ekspress.ee/…

Samas ei selgu, et õpetajad oleksid koolis õpilastega või isekeskis usulisi riitusi läbi viinud.

Kas ma saan õigesti aru, et usuliste riituste läbiviimine koolis ei ole lubatud? Vähemalt mitte maksumaksja poolt rahastatavas koolis (ja lasteaias), sest pühapäevakoolis, kus õpilased käivad vabatahtlikult või vanemate soovil, sellist piirangut rakendada pole ilmselt kuigi mõttekas.

Selles kontekstis on mul esitada veel üks küsimus – nimelt kutsus Vanalinna Hariduskolleegiumi direktor Kersti Nigesen õpilasi kooli aktusel palvetama. Selle läbiviimiseks oli kohal ka katoliku kiriku preester isa Xavier. Palvetamine on usuriitus, mille abil pöörduvad usklikud oma jumala poole kas selle teenimiseks, juhiste saamiseks, pattude tunnistamiseks või oma tunnete ja mõtete väljendamiseks (Wikipedia). Kui palvet viib läbi kristlik preester, siis on tegu kristliku palvusega.

Kersti Nigeseni üleskutse sai kuuldavaks Klassikaraadio saates Fantaasia, vastavat lõiku saab kuulda siit lingist:
https://skeptik.ee/…/kersti_nigesen_kutsub_palvetama.mp3

Selle lõigu väljakirjutus:

“Praegult on ka üsna eriline nädal ja sellepärast ma palun siia isa Xavier’d, meil on nagu… kuna me oleme siia kord juba kogunenud, siis on meil võimalus midagi head teha. Ja on selline nädal, kuskohal kõik kristlikud kirikud palvetavad kristlaste ühts(l)use eest. Ja sellepärast oleks meil ka võimalik alustada niisuguse ilusa teoga siin olemist oma uues majas, et palvetame selle eest.”

Eesti Vabariigi kodanikuna tunnen ebamugavust, kuna ühest küljest antakse mõista, et ühe usukuuluvusega inimestel ilmselt ei sobi kooliõpetaja olla isegi siis, kui nad oma usku koolis ei praktiseeri, teisalt võib mõne teise usukuuluvusega inimene munitsipaalkoolis õpilasi usutalitusele kutsuda.

Sellest veelkord küsimus, et kas munitsipaalkooli juht võib õpilasi palvetama kutsuda ehk usuriituses osalema?

Lugupidamisega,
Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik
https://skeptik.ee/ … dokumentidest/

Haridus- ja Teadusministeeriumi kommunikatsioonibüroo juhataja Tarmu Kurmi vastus:

Lp Martin Vällik

Kuna mul ei ole juriidilist haridust, siis konsulteerisin enne vastamist ministeeriumi õigusosakonnaga.

Õiguslikust küljest on siin aluseks Põhiseaduse § 40 ning kirikute ja koguduste seadus, mis muuhulgas reguleerib usuliste kombetalituste täitmist õppeasutustes.

Põhiseaduse § 40 sätestab usuvabaduse põhimõtted – kuulumine kirikutesse ja usuühendustesse on vaba, riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus avalikult või eraviisiliselt usutalitusi täita, kui ei minda vastuollu avaliku korra, tervise või kõlblusega. Isikutel on vabadus kuulutada omna usku ja veendumusi (Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 9), samas piirates seda igaühe õigusega jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning keelates sundida inimesi oma veendumusi ja arvamusi muutma (PS § 41).

Õigusteoorias eristatakse nn sisemist vabadust (forum internum, nn vaadete omamine) ning välist vabadust (forum externum, vabaduse teostamine tegevuste läbi). Kaitstud on õigus vaateid omada või mitte omada, neist loobuda või neid muuta jne. Samas forum externum lubab vaateid vabalt väljendada ja neid levitada. Järelikult on minu hinnangul põhiseadusega kaitstud isiku (nt koolidirektori) õigus oma vaateid vabalt väljendada, ent see ei tohi üle kasvada teiste inimeste sisemiste veendumuste muutmise nõudeks.

Konkreetselt kooli osas sätestab KiKoS § 9 sätestab järgmist:

(1) Ravi-, õppe-, hoolekande- ja kinnipidamisasutustes viibijal ning kaitseväelasel on õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, nendes asutustes kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi.

(2) Jumalateenistusi ja usulisi talitusi ravi-, õppe- ja hoolekandeasutustes korraldab usuline ühendus omaniku või asutuse juhi, kinnipidamisasutustes vangla direktori, kaitseväes väeosa ülema ning Kaitseliidus maleva pealiku loal.

Siit tulenevalt võib öelda:
* õpilasel on õigus õppeasutuses viibides täita usulisi talitusi, kui sellega ei kahjustata avalikke õigushüvesid ning teiste isikute õiguseid;
* KiKoS § 9 võimaldab koolis teatud tingimustel usulisi riituseid läbi viia;
* kooli direktor kui asutuse juht otsustab loa andmise jumalateenistuste ja teiste usuliste talituste läbiviimiseks, mistõttu peab ta paratamatult hindama, kas usuline talitus ei lähe vastuollu § 9 lg 1 sätestatud piirangutega;
* kooli direktoril on õigus väljendada oma usulisi veendumusi, ent ta peab seda tegema viisil, mis võimaldaks õpilastel jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning mitte sundides neid muutma;

Mis puudutab satanistidest õpetajaid, siis kui nende usulised riitused ja kombetalitused ei kahjusta avalikku korda, tervist ja kõlblust, siis ei ole neil keelatud ka oma usku tunnistada. Seevastu kui nende usutunnistused ja riitused on vastuolus seadustega, kutsuvad üles avaliku korra rikkumisele, kõlblusvastastele tegudele jne, siis on vastav vabadus ka piiratud.

Lugupidamisega,
Tarmu Kurm
HTMi kommunikatsioonibüroo juhataja

Tänapäeval oli see seadusepügal niiehknaa oma sisulise jõu kaotanud, sest inimõiguste ja sõnavabaduse sätted tegid blasfeemia täiesti sisutuks ja mõttetuks mõisteks.

Nüüd lihtsalt vormistati see reaalsus ka seadusloomes.

Veidi arutleti selle üle, et kuivõrd blasfeemiaseadus kaitses anglikaani versiooni kristlikust usust, siis äkki tuleks seda kaitset laiendada kõigile religioonidele, sh islamile (Salman Rushdie juhtum). Õnneks jäi terve mõistus peale ja otsustati see anakronism üldse ära kaotada.

Mõned sealsed kristlased juba ähvardavad jumala karistusega, mis nüüd paratamatult Briti saartele osaks saab.

Euroopas on jumalateotus karistatav veel Soomes, Norras, Austrias, Saksamaal, Kreekas, Itaalias, Hispaanias, Šveitsis, Hollandis, Islandil, Iirimaal, Taanis, kuid paljudes neis pole seda pügalat reaalselt juba tükk aega rakendatud. Aga nt Norras keelati selle seaduse alusel Monty Pythoni film Briani elu.

Lisalugemist:
bbc
wikipedia
guardian comment-is-free

http://www.vabadusesammas.co.ee/

1. Peame seda lahendust ebaprofessionaalseks ning ebaõnnestunuks.
Selline monument ei sobi ei motiivi (rist) ega üldlahenduse poolest euroopaliku pealinna esindusväljaku äärde. Küündimatu on kogu monumendi jalami lahendus, mis lõhub ajaloolise Harjumäe terviklikkust. Võidutöö parendamise püüded pole muutnud põhiideed kuidagi paremaks.

2. On vastuvõetamatu, et „Vabadusmonumendi“ konkursist sai „Vabadussõja võidusamba“ konkurss.
Linna peaväljak eeldab filosoofiliselt ja visuaalselt avaramat vabaduse käsitlust, kui seda suudab pakkuda ühele, kuigi tähtsale ajaloolisele vabadusvõitlusele pühendatud monument.

3. Monumendi konkursi ja kavandamise protsessis eirati kunsti- ja arhitektuurispetsialistide, muinsuskaitse ning avalikkuse seisukohti. EELK peapiiskopi valimisega komisjoni esimeheks ei suudetud tagada maailmavaatelist erapooletust.
Konkursi komisjoni otsus ei olnud professionaalne, kuna selle 12st liikmest olid vaid neli kunsti- ja arhitektuurispetsialistid. Komisjon eiras võistlustingimuste kaasaegse vormikeele nõuet, mille järgi poleks võidutööd saanud auhinnata.
Vabadussõja rist omab eksitavat ja vastuolulist tähendust.

4. Vabadusristil on ordenina Eesti iseseisvuse ja vabadusideaale kandev tähendus, kuid suurendatud kujul mõjub see vastupidiselt. Ajaloolistel põhjustel ei saa rist olla Eesti jaoks üksnes hea ning helge sümbol. Häiriv ja poliitiliselt ohtlik on tänapäeva inimeste jaoks selle sarnasus fašistliku tiitliristiga, mida kasutati tihti Eestisse rajatud saksa surnuaedades.

5. Lubamatu ja ebademokraatlik on monumendi püstitamisega kiirustamine, pretsedenditu riigi poolne surve ja metoodika vabaduse monumendiga seotud probleemide lahendamisel. Sellise käitumise tulemus on inimeste usalduse kadumine oma riigi juhtide vastu ning võõrdumine riigist. Monumendi väljaöeldud hind ületab 100 miljonit eesti krooni riivab teravalt inimeste õiglustunnet, kellel järskude hinnatõusude tõttu seisavad ees väga rasked ajad.

http://www.vabadusesammas.co.ee/

Ärge unustage oma allkirja e-kirja teel tulnud kinnituslingi kaudu kinnitada.

Mingil hetkel valdas mind peaaegu ükskõiksus, et “tehku ära, kui niiväga tahavad”, aga kui tublid inimesed on sellise algatuse püsti pannud, siis vähim, mida teha saan, on algatust toetada nii oma allkirja kui ka teate edasirääkimise ja soovitamisega. Soovitan ise ja soovitage teiegi edasi.

Minu eelmine heietus sambateemal: Kas Eesti kaitsevärk on kiriku tallalakkuja või allorganisatsioon?

Teises osas vaatasin, millistele ideedele vanalinna kool rajatud on. Mõni lähtekoht on pehmelt öeldes veider (Illuminaatide vandenõu) aga nagu mõnedest senistest kommentaaridest näha, ei sega need siiski kooli suurepärast igapäevatööd, kuigi “õpetajate maailmavaateline lähtepositsioon” on kooli arengukavas probleemina üles tähendatud ja “kristliku kasvatuse ainesektsioonil” on teha suur töö, et “punk, satanism jt ohtlikud keskkonnategurid” (ilmselt ka “seksuaalsed anomaaliad”) lastele teadvustatud saaksid.

Vanalinna Hariduskolleegium pole mitte ainult kool, vaid ka kultuurikeskus. Aktiivselt võetake osa Tallinna ja eriti selle vanalinna kultuurielu ilmestamisel, õppetöös on suur tähtsus muusikal, eriti varasel Euroopa muusikal (gregooriuse laul) ja rahvamuusikal, mille traditsiooni kõrges aus hoitakse. Samuti peetakse meeles ja tähistatakse rahvakalendriga põimunud kirikukalendri tähtpäevi. Ja neid kauneid vilju on õnn nautida kõigil. Selles mõttes valitseb koolis keskaegne isetegemise vaim oma parimas võimalikus tähenduses. Ja nõustun kahel käel kommenteerijaga oHpuu, kes märkis, et Tallinnas oleks ilma VHK-ta tunduvalt vähem teha. Ei puudu ka minul isiklikud imelised mälestused samasse ringi kuuluva Vanalinna Muusikamajaga seoses.

Keskaeg polnud muidugi ainult pühakute tähtpäevad, käsitöö, meeleolukad laadad ja regilaul kohaliku maarahva seas. Toimis tõhus katoliku kiriku poolt juhitud mõttekontroll surma ähvardusel ning isegi normaalsete inimlike tegevuste jagamine headeks-halbadeks. Ja kes asjaga nõus polnud, leidsid ühel või teisel moel oma otsa (Kuidas eristada katarit katoliiklasest? “Tapke kõik, küll Jumal omad ära tunneb.”) ning dominiiklaste (nt kurikuulus Torquemada) panus nendesse koletutesse repressioonidesse polnud sugugi väike. Tänapäeval kedagi kaaki muidugi ei panda ja veeprooviga süütust ei määrata, aga püüd totalitaristlikule mõttekontrollile pesitseb VHK dokumentides silmnähtavalt sees. Kuuldavasti olla Lenin just kristlikelt kasvatajatelt tublisti õppust võtnud.

VHK pedagoogilise kontseptsiooni osas VHK HARIDUS- JA KULTUURIKONTSEPTSIOONI ALUSED, mis on vastu võetud VHK Suvekonverentsil 1993. aasta 8. juunil, on kirjas:

§ 1 Haridus peab võimaldama inimesele ettevalmistuse viljakaks ja mõtestatud eluks ühiskonnas (ja seda ühtlasi praktiseerima ka koolis), aitama tal oma inimsust täielikumalt realiseerida.

§ 2 Kristlase jaoks ei saa hariduse ülalnimetatud ülesannet lahutada tema ettevalmistusest täisväärtuslikuks kristlikuks eluks, mis on suunatud Jumala ja ligimese teenimisele ja mille lõppeesmärk on igavene elu uues loodus.

Lapsevanemal on küll õigus oma last kristlaseks, krišnaiidiks, saientoloogiks või kommunistiks ahistada, suunata teda pühapäevakooli õiget palvepoosi õppima, aga munitsipaalkoolis seada eesmärgiks “Jumala teenimine” ja “igavene elu” kõlab veidi õõvastavalt ning Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava sellist eesmärki ei püstita.

Et asi on vastuoluline ja potentsiaalselt konfliktne, annab minumeelest tunnistust samade aluste paragrahv 7:

§ 7 Igal inimesel on õigus oma usule vastavale haridusele, mis aitab tal kujundada terviklikku ja harmoonilist maailmapilti, mis toetub tema usule, lähtub sellest ja kinnitab seda.

Võibolla on võrdlus liiga labane, aga kui ma näiteks usun, et maakera on lapik, siis peaks minulgi olema õigus saada sellist haridust, mis seda usku kinnitab ja selle harmooniat ei lõhu. Ja seda siis maksumaksja raha eest. Kommentaarides sai märgitud, et paljude inimeste usulisi tundeid solvavad jutud evolutsioonist, kuna need võivad kahtluse alla seada piibelliku loomisloo ning lõhkuda seda terviklikku ja harmoonilist maailmapilti ning VHK aluste kohaselt peaks võimaldama rajada selliseid koole, kus bioloogias räägitakse evolutsiooni asemel või kõrval ka “alternatiivsetest” liikide tekke lugudest. Ignorantsus võib muidugi õnnestav olla, aga haridussüsteemi ülesanne on siiski olla teadmistepõhine, mitte aga usust lähtuv ja usku kinnitav. Kusjuures loodusteadusliku maailmapildi kujundamise eesmärk on riiklikus õppekavas mitu korda ära nimetatud. Vat nii!

§ 3 Haridus peab aitama inimesel lülituda ajaloo jooksul kujunenud rahvuslikku ja maailmakultuuri, mis kannab üldinimlikke kristlikke väärtusi.

Maailmakultuur ja üldinimlikke kristlikke väärtusi?! Õige jah, niinimetatud pluralism, demokraatia ja tolerantsus on ju kurjast ning Päike ja tähed tiirlevad ümber universumi keskpunktis oleva Maa, mille keskpunktiks on omakorda Püha Tool. Tasub meenutada ka katoliku kiriku aktiivset panust “paganlike” kultuuride hävitamisel, kuna need ei kandnud “kristlikke väärtusi”. Aga see läheb siinsest peateemast liiga kaugele ja viitan hoopis Umberto Eco artiklile Kokaiin rahvale Eesti Päevalehes.

Esimeses osas said kaks järgnevat tsitaati juba esitatud, aga need sobivad suurepäraselt keskaega iseloomustama:

Õppekavad ei tohi olla vastuolus kristlike tõdede ja väärtustega.

VHK töötajad ja õpilased ei tohi seada kristlikke tõdesid ja väärtusi kahtluse alla, neid ignoreerida või naeruvääristada.

Need kaks lõiku on niivõrd jaburad, et juba ainuüksi neist peaks piisama, et haista tõeministeeriumi kohalolu, tungi mõttekontrollile, isikuvabaduste piiramist, põhiseaduse rikkumist, riiklike õppekavade peale gregooriuse koraali punkversiooni esitamist. Või on siis usk nii nõder ja “kristlikud tõed” savijalgadel, et need ei kannatagi kriitikat ja kahtlusi välja ja peab väevõimuga kaitsma. Püha Miikaeli targal juhtimisel muidugi.
Huvitav-huvitav, kuidas sellisele asutusele üldse koolitusluba anti. Siin peaks küll riik jõuga EV seaduste ülimuslikkust kinnitama.

Esimese loo kommentaaris ütleb Oudekki tabavalt:

Kui inimene ei või midagi kahtluse alla seada, siis see on selgelt vastuolus sõnavabaduse printsiibi ja seega Eesti Vabariigi Põhiseadusega. See ei tohiks olla lubatud ükskõikmillises asutuses, sõltumata omandivormist. Samuti ma arvan, et ignoreerimine käib sõnavabaduse alla.

Naeruvääristamine on rohkem moraalikategooria, selle keelamisega ma olen nõus kristliku erakooli puhul leppima – ja soovitaksin üldse kõigil koolidel mõelda, kuidas milleiganes[e] naeruvääristamist vältida.

Meenutame korraks EV Põhiseadust, mis tagab meile südametunnistuse-, usu- ja mõttevabaduse ning õiguse jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.

Täna lõpetame kirjakohaga VHK gümnaasiumi kodukorrast:

Nädalaalguse kogunemised (infominutid või teenistused vastavalt kirikukalendrile) on kohustuslik osa kooliprogrammist

Ja koduseks mõtiskluseks tähendamissõna EV Põhiseadusest:

§ 40. Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.
Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole.
Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.

Neljandas ja seekord viimases osas kirjeldan paari konkreetset juhtumit, millest selgub, et VHK ideoloogiline kasvatustöö pole mitte ainult sõnakõlks, millest normaalsed õpetajad kaarega ringi käivad, vaid see kannab tõepoolest vilja.

jätkub…

Eelmises loos rääkisin sellest, et Vanalinna Hariduskolleegium (VHK) on kristlik (katoliiklik) kool ja lapsevanem, kes plaanib oma last sinna kooli panna, peaks endale selgelt aru andma, et lapsi ootab seal “kristliku kasvatuse programm”, mida kirjalikul kujul eestikeelsena teile paraku näidata ei suuda. Lähim viide allikatele on leida Taivo Niitvägi ja Kersti Nigeseni vastuses lapsevanemtatele, kes kurtsid oikumeeniast taganemise üle:

VHK põhikiri [võrgust ei leidnud] sätestab meie hariduskontseptsiooni kristlike lähtekohtade allikaks viimase Kirikukogu (Vatikani II kirikukogu) haridust puudutavad dokumendid. Nende dokumentide autori – Rooma-Katoliku Kiriku – õpetuse kohaselt ei ole ühegi Kirikukogu näol tegemist eraldiseisva nähtusega, vaid iga uus on eelnevate jätkuks, kaasates iseenesestmõistetavalt kõigi eelnevate Kirikukogude dokumendid ja otsused.

Lugu läheb aga tunduvalt põnevamaks, kui tutvuda kooli pedagoogilise kontseptsiooniga (html) (pdf, pdf muudetud 30. jaanuaril 2008). Selle sissejuhatuses seisab:

Tarbimisühiskonna väärtuste pealetung, mis aktualiseerib [see sõna esineb VHK tekstides vist isegi sagedaminigi kui “kristlik”] esmase hüve püsiväärtuste ees, muudab ühtselt toimiva ja harmoonilise haridussüsteemi iseenesliku kujunemise üha utoopilisemaks.

Niinimetatud pluralism ja demokraatia pähe pakutav tingimusteta tolerantsus väärtussüsteemis teevad võimalikuks ühiskondliku kokkulepluse ainult materiaalsel pinnal.

Sellega on kiil sisse löödud, jagatud maailm kaheks: tarbimisühiskonna lühinägijad ja (kristlike) püsiväärtuste kandjad. Pole raske arvata, kes on selles mängus “hea” ja kes “halb”.

Eetikakriis kui nähtus ühiskonnas toob kaasa vägivalla kui nähtuse koolis. […] Terve mõistuse seisukohalt tundub, et selline olukord saab tekkida vaid ebasobivate asjaolude kokkulangemise pinnal. Ometi on ajaloost teada koolkondi, kes on eesmärgi ühiskonnas just destruktiivselt püstitanud.

Koolivägivald või vägivald üldse on muidugi probleemid, millega tuleb tegeleda, aga kas vandenõuteooria veeretamine on ikka see kõige adekvaatsem lähenemine. Nimelt arvavad VHK-le aluse pannud inimesed, et “niinimetatud pluralism” ja “demokraatia pähe pakutav tingimusteta tolerantsus” on illuminaatide vandenõu, et teostada oma destruktiivset agendat. Oma lähtekoha selgitamiseks on tekstis lausa omaette joonealune, seega peetakse seda oletatavat seost vägagi oluliseks:

18.saj keskel Bavaarjas (praegusel) Saksamaal tekkinud ja hiljem vabamüürlusega liitunud salaorganisatsioon “Illuminati” seadis endale 5 peamist eesmärki, mis olid:
1. monarhia kukutamine kogu Euroopas
2. eraomanduse hävitamine
3. perekonna hävitamine
4. rahvuste hävitamine
5. Kiriku hävitamine
Üheks olulisemaks sammuks selle programmi elluviimisel oli Prantsuse 1789 aasta revolutsiooni organiseerimine. (William Still New World Order: The Ancient Plan of Secret Societies, Huntington House, Inc., Lafayette.)

(30. jaanuari versioonis on see joonealune ära kustutatud)

Selle peale küsiks, et kas Opus Dei ja Katoliku Liiga on VHK näol omale vahitornisarnase vastupanukantsi loonud, kus õpetatakse otsustava võitluse tarbeks tublisid ususõdalasi, et illuminaatide ja vabamüürlaste maailmavallutusplaanid nurjata? Ja iidne Reval kui Jeesuse emale pühendatud maa pealinn toetab ristivõitlejaid nende pühas ürituses.

Niisiis, kuidas üles ehitada kooli ühiskonnas, kus on fetišeeritud hedooniline eluhoiak, pealesurutud tarbimine, homoseksualism jne; kus laste arv, kes kasvavad tervikperede, omaenda isa ja ema hooles on üha vähenenud, nii nagu on vähenenud ka sündivate laste arv;

Nad vist pole ka kuulnud, et homoseksualismi ei saa kellelegi peale suruda. Sa oled gei, kui oled ja selleks ka jääd. Ja kui ei ole, siis ei ole ja mingi “homopropaganda” ei keera kedagi kuhugi suunas. Kaasaegse maailmakäsitluse õpetajad võiksid selliseid elementaarseid asju ikka teada, aga kui juhtnöörideks pole mitte teadustekstid, vaid paavstlikud entsükliad, siis on sellise väärarusaama allikas ilmne. Jah, paavstid eksivad ex cathedra.
Ja kas üksikvanemaga pere ei olegi “tervikpere”? Milleks selline jagamine? Ja sündivuse vähenemisel on ilmselt teised põhjused kui “hedooniline eluhoiak”, homoseksualism ja muud nimetatud “pahed”. Seda tasuks vast sotsiaalteadlaselt üle küsida.

Pedagoogilise kontseptsiooni uues versioonis, millega saab tutvuda Vanalinna Hariduskolleegiumi arengukavas 2007-2011, on see lõik veidi ümber sõnastatud:

Kui siis samaaegselt fetišeeritakse meedias hedoonilist eluhoiakut, pealesurutud tarbimist, sallimatusena aga serveeritakse satanismi toetamata jätmist või seksuaalsetest anomaaliatest hoidumist, on üsna selge, et nii perekond kui ka kool isiksuse arengut, iseseisvust ja väärikust toetavate institutsioonidena on kriitilises seisus.

Enam ei nimetata homoseksuaalsust nimepidi. Kas allutakse ka “niinimetaud pluralismi” diktatuurilele ja minnakse “tingimusteta tolerantsusega” kompromissidele? Illuminaatide lugu on ka uuest versioonist millegipärast välja jäetud. Kahju, sest see andis kogu üritusele ikka palju põnevama faabula. Aga uus kurja juur on juba välja valitud – satanistid. Värise, LaVey, VHK tuleb ja näitab, kuidas Luukas õlut teeb!

Põhikooli ja gümnaasiumi tegevuskavas 2007-2011 (arengukava lisad 35 ja 36) leiame veel sellise osa:

Eesmärk: Sotsiaalse entroopia, pungi, satanismi jt keskkonnategurite ohtlikkuse teadvustamine
Printsiibid: Fenomenoloogiline ja kasuaalne analüüs
Kriteeriumid: Tegevuskava väljatöötamine
Struktuur: Positiivse tegevusstruktuuri loomine
Koosseis: Kristliku kasvatuse ainesektsioon ja koolide juhtkonnad
Funktsioonid: Õpilaste vastandumise ärahoidmin, kuuluvus- ja aktiivsustunde säilimine

Tõsisemalt aga – minuteada ei soovi satanistid, et neid just niiväga toetataks, vaid et neil oleks tagatud põhiseaduslik õigus oma usku harrastada ning tunnustataks seaduse kohaselt usulise ühendusena nagu mormonismi, nelipühilust, katoliiklust või muid. Samuti ei sunni keegi mitte kedagi tegelema selliste seksuaalaktidega, mida inimene ise ei soovi teha, olgu need “anomaalsed” või mitte. Inimesena on igaühel võimalus neist hoiduda, seega ei saa ma aru, miks peaks lugupeetavaid huvitama teiste suguelu. Aga kui vihjatakse homoseksuaalsusele, siis lastakse paraku taas märgist mööda. Mida homoaktivistid taotlevad, saab tutvuda nt siit. Teadmine lepitab, teadmatus hukutab!

Et vastu astuda sellele tarbijaliku ideoloogia destruktiivsele toimele, seadsid VHK rajajad eesmärgiks sellise kasvukeskkonna loomise, kus võiks kasvada terve, ennast ja teisi austav inimene, kes oleks võimeline ka vastutama enda eest ning sooviks ja tahaks toetada elamisväärse ühiskonna formeerumist.

Siin on siis sõja rindejoon paika pandud. Eesti ühiskond on aga edasi liikunud, ehk ei pea enam nii sõjakas olema.

Sõjakust väljendab ka VHK poliitbüroo ehk Miikaeli Ühenduse ja seega kogu VHK kaitseingel (kaitsepühak) Miikael. Peaingel Miikael on Jumala Armee välikomandör võitluses Saatana ja tema järgijate vastu (ehk sellest ka eriline suhe satanistidesse), olles seega ka sõdurite kaitsepühak (vt pilt loo päises). Mihklipäeva tähistamine on VHK-s loomulikult tähtis sündmus.

Kuna Eesti asub Euroopa kristliku kultuuri areaalis, tuleb tõdeda, et nii või teisiti on väärtussüsteem, mis tagab loova ja hoidva ellusuhtumise selles keskkonnas, seotud kristliku traditsiooniga. Vastavalt on ka VHK põhikirjaliselt deklareeritud kristlikke väärtusi toetava haridus- ja kultuurikeskusena.

Kõik oleks peaaegu kena, kui see ei toimuks maksumaksja raha eest. Meil ei ole ju riigikirikut ja miks peaks riik või omavalitsus olema huvitatud teokraatse süsteemi toetamisest, mis toetub paavstlikele juhendustele ja otsib eneseõigustust vandenõuteooriatest. Muidugi võiks ka pikalt vaielda selle üle, kas see paljukiidetud kristlik väärtussüsteem ikka on ja mil määral praeguse teadmistepõhise, humanistliku ja valgustusideed hoidva Euroopa vundamendiks ning kas kristlik kirik ikka on olnud see loova ja hoidva ellusuhtumise kandjaks, aga olgu.

Järgmises osas vaatame, kuidas keskaeg elab VHK-s mitte ainult vahvate traditsioonide elushoidmise, muusikaõpingute, linnakultuuri rikastamise ja muu sellise läbi, vaid veel ühel erilisel moel.

jätkub…

Kooli juhataja Kersti Nigeseni palvetamise jutu peale hakkasin lähemalt vaatama, mida see kool endast kujutab. Senikuuldu põhjal on mulje üldiselt positiivne olnud. Et arvestatakse õpilaste eripäradega niipalju kui võimalik, muusika ja kultuur ette ja taha, kõrgel tasemel poistekoor, rahvapärimuse elushoidmine, koht, kuhu kultuurilembesed inimesed oma lapsi tahavad õppima panna, kokkuhoidvad õpilased, pühendunud õpetajad. Nüüd veel ka värskelt remonditud gümnaasiumihoone, kus sajandite kultuurikihid igal sammul ajalootunnetust edendavad.

See kõik paistab kena ja lapsevanemana poleks mul midagi selle vastu, et iga kool oleks nii väärikas, täis ajalugu, traditsioone, ühtekuuluvustunnet, pühendunud õpetajatega, aga kool ei ole ju ainult koolimaja ja mulje. Kirjutan järjejutuna, mida kool ise enda kohta avalikult kättesaadavate dokumentide vahendusel pajatab. Loodetavasti on sellest abi teistele lastevanematele, kes oma lapsele sobivat kooli otsivad.

Kool ütleb oma tutvustuses:

[…] Vanalinna Hariduskolleegium (VHK) on munitsipaalne haridus- ja kultuuriasutus. Selle peamiseks eesmärgiks on integreerida kultuuri ja haridust, kaasaegset maailmakäsitlust süvendatud ajalootunnetusega, üldharidust süvendatud muusika- ja kunstiharidusega ning rahvuskultuurilist haridust süvendatud võõrkeelteõppega traditsioonilise kristliku väärtussüsteemi alusel.

Kui “kristliku väärtussüsteemi” nimetamine oleks siin ühekordne, siis eriti ei paneks tähelegi ja peamine tähelepanu kalduks sõnadele haridus, kultuur, ajalugu, kunst, muusika, aga see sõnapaar kordub kooli kodulehel nagu mantra, seega paistab neil sellega tõsi taga olevat. Kuidas see aga “kaasaegse maailmakäsitlusega” kokku käib, jääb esialgu selgusetuks, aga ehk seletatakse seda mõnes muus dokumendis.

Ja “munitsipaalne” tähendab seda, et raha tuleb linnakassast ehk maksumaksjalt ehk sinult ja minult. Ehk siis sina ja mina maksame kinni osade inimeste religiooniharrastuse. Antud juhul siis kristlaste (katoliiklaste, kuigi seda sõna välditakse, vaid kasutatakse eufemismi “traditsioonilisted kristlikud väärtusted”, mille kandjaks uuskristlikud usundid ei saa olla).

Veel näiteid:

Prioriteedid 2005/2006 õppeaastal:
…
Kristliku kasvatuse programmi edasine väljaarendamine

Vastuvõtt VHK Põhikooli:
Oluliseks peame tuginemist kristlikule eetikale.

VANALINNA HARIDUSKOLLEEGIUMI SUUNDUMUS JA ADRESSAAT EESTI HARIDUSSÜSTEEMIS:
tugineda oma otsingutes ja õpingutes kristlikule väärtussüsteemile ning vabale valikule selles kontekstis

ÕPPEPROGRAMMIDE KOMBINATSIOONID JA VASTUVÕTU KRITEERIUMID:
…
õpilasele ja tema perekonna väärtushoiakutele on VHK põhikirjaline orientatsioon kristlikule väärtussüsteemile sobiv ja toetav;

VHK Gümnaasiumi kodukord
…
Vanalinna Hariduskolleegiumi asusid rajama ja nendega ühinesid tegevuse käigus inimesed, kes pidasid tõeseks kristlikku väärtussüsteemi.

VHK Pedagoogiline kontseptsioon
Õppekavad ei tohi olla vastuolus kristlike tõdede ja väärtustega.

VHK töötajad ja õpilased ei tohi seada kristlikke tõdesid ja väärtusi kahtluse alla, neid ignoreerida või naeruvääristada.

Võibolla on aga juriidiliselt kõik korrektne, kuna kooli tegevus ja rahastamine on jaotatud kaheks – munitsipaal tegeleb programmijärgse haridusega ja Miikaeli Ühendus usukuulutusega, aga kusagil pole märgitud, milline tegevus kumma rahastuse alla kuulub ning vastuvõtt usuliste veendumuste alusel tundub umbes sama diskrimineeriv nagu vastuvõtu piirang nahavärvi, juuste värvi ja pikkuse või seksuaalse suundumuse põhjal.

Samas ei hakanud silma, et kusagil oleksid need paljuviidatud kristlikud väärtused ja tõed defineeritud. Siin-seal dokumentides on küll viiteid paavsti õpetussõnadele, aga sellist kompaktset “kristliku kasvatuse programmi”, millega lapsevanem eesti keeles tutvuda saaks, ei leidnud.

VHK hümniks on kiituslaul jumalale, gregooriuse koraal Veni Creator (Tule, Looja), Wikipedia andmetel kuulsaim omasuguste seas. Seda lauldakse kardinalide sisenemisel Sixtuse kabelisse, et uut paavsti valida ja muudel eriti pidulikel katoliiklikel üritustel.

Lugu läheb aga tunduvalt põnevamaks, kui tutvuda kooli pedagoogilise kontseptsiooniga, aga sellest järgmine kord.

jätkub…

Nimelt kuulasin kolmapäeva õhtul suurepärast Fantaasia saadet Klassikaraadio kanalil, saatejuhiks Jaak Johanson. Vanalinna Hariduskolleegiumil on hea aeg – nad said värskelt remonditud koolimajja sisse kolitud.

Kooli juht Kersti Nigesen tegi hommikusel pidulikul aktusel hariva ja huvitava ülevaate Ladina kvartali ajaloost ja hariduse järjepidevusest. Saates esitatud lõigu lõpus aga kutsus Kersti Nigesen preestri endale ligemale ja ütles vastuvaidlemist mittesalliva leebe häälega, et nüüd peame palve kristlaste ühtsuse eest.

Kuula klippi, kuidas Vanalinna Hariduskolleegiumi juht Kersti Nigesen lapsi palvetama paneb.

Kirjutan lähiajal VHK-st veel. Materjal on liiga huvitav, et seda ainult enda teada jätta. Selles loos ei puudu vandenõuteooriad, laim “tavakoolide” pihta, enese paremaks ja õigemaks pidamine, põhiseadusvastane meelsus, kreatsionismi õigustamine, religioosselt motiveeritud abordi- ja homovastane propaganda…

Jääge kuuldele!
—————————————
Samal teemal:
Haridusministeerium: koolijuht võib lapsi palvetama panna.

Tere, lugupeetud Eesti Skautide Ühing!

Lapsed sellises eas, et liitumine skautidega võiks olla väga arvestatav võimalus, sest tegevused tunduvad põnevad, väärtused ja põhimõtted üldinimlikud.

Mis aga sügavalt kahtlema pani, on Eesti Skautide Ühingu religioosne suunitlus. Või kuidas muul moel aru saada hundu ja skaudi tõotuse sellest osast, kus lubatakse austada Jumalat?

Veel tundub Teie põhikirjas olevat vastuolu nii põhikirja enda sees kui ka vastuolu Eesti Vabariigi Põhiseaduse selle osaga, kus muude vabaduste hulgas mainitakse ka usuvabadust (§ 40).

ESÜ põhikirjas (3.1.) on küll kirjas, et olete avatud kõigile, sõltumata rahvusest, rassist, soost ja usust, kuid tõotus austada Jumalat ning kohustus Jumala ees seab piirangu otsemaid peale.

Nimelt on olemas inimesi, kes ei arva, et Jumal või jumal siin ilmas midagi teeks, kelle ees peaks võtma kohustusi, kelle olemasoluga peaks arvestama, kellele midagi tõotama. Mõned arvavad lausa, et jumalat pole olemas ning et kogu idee jumalast on vananenud nagu kujutlus maakerast nelja elevandi seljas.

Kui siia juurde lisada fakt, et Eesti elanikest usub jumalasse vaid 16%, siis paraku seate Te oma igati lugupidamist ja toetamist väärivale ettevõtmisele künnise, mis paljudele potentsiaalsetele liitujatele ja toetajatele ületamatuks jääb.

Et mu küsimus Teile pole mitte minu isklik veidrus, näitab kasvõi Suurbritannia humanistide ettevõtmine, kus kutsutakse üles oma kohalikele skaudiorganisatsioonidele sellesisulisi küsimusi esitama.
Ühe sellise kirja sisu saate lugeda siit:
http://www.humgroups.org.uk/Scouts100.html

Kui Te leiate aega mulle vastata, siis nii minu kiri kui ka Teie vastused leiavad väljundi kodulehel www.skeptik.ee

Suur tänu!

Lugupidamisega,

Martin Vällik
lapsevanem
ja MTÜ Eesti Skeptik juhatuse liige

Ja siin peaskaut Siimon Haameri vastus:

Lugupeetud Martin Vällik

Tänan Teid skautluse vastu huvi tundmast! Järgnevalt püüan natuke meie seisukohti selgitada.

Skautlus ei ole otseselt seotud ühegi religiooniga ja meie tegevusprogrammi läbimise eelduseks ei ole mingisse kirikusse või kogudusse kuulumine. Samas ei saa me muidugi ka olematuks teha meie rahva ajalugu ning kultuuriloost ainult väga valikulisi aspekte käsitleda, et mingil juhul kuidagi religioossete teemadega kokku ei puutuks, sest see on ikkagi osa meie minevikust ja kindlasti ka tulevikust. Igal inimesel peaks olema õigus ja võimalus maailma asjadest võimalikult avar pilt saada, et siis suuta ise endale sobivad seisukohad ja hoiakud välja kujundada.

Viitasite vastuolule Põhiseadusega, kuid sellega ei saa ma kuidagi nõustuda. Me ei sunni ju kedagi meie organisatsiooniga liituma, vaid igaüks saab seda teha oma vaba tahte avaldusena. Ei ole oluline, kas skaudiks tahtja on luterlane, katoliiklane või hoopis mingi teise religiooni esindaja või ei ole end üldse religioosselt määratlenud, kuid skautlus soovib vaadelda seda maailma mitte ainult üdini materialistlikuna, vaid millegi enamana. Kui see on inimesele vastuvõetav, siis võiks olla skautlus talle igati sobilik liikumine millega vabatahtlikult liituda. Meie tõotuses on tõepoolest sees “austada Jumalat”. Kuid selle all ei pea me silmas ainult kristlikku Jumalat, vaid jätame vabaduse igaühel enda jaoks lahti mõtestada see Jumal. Samas ei ole me kirjutanud Jumal väikese tähega, sest kui inimesel on midagi austamisväärset, mida nii võiks nimetada, siis on see tema jaoks piisavalt oluline, et see suure algustähega kirja panna. Kindlasti ei soovi me noori silmakirjalikkusele ahvatleda ja ainult sõnakõlksuna lasta tõotuses ütelda “austada Jumalat”. On olnud ka neid, kes ei ole saanud oma veendmustele tuginedes tõotust antud sõnastudes anda, kuid ometi on nad soovinud skautide ridadesse kuuluda. Sellisel juhul on olnud võimalik ka “austada Jumalat” asendamine näiteks sõnadega “austada vanemaid”. (Martin V rõhutus).

Tõite esile ühe vastuolu, mis tõepoolest meie põhikirjas esineb, et ESÜ põhikirja peatükis 4.3. lõige 1 on sõnastus “kohustus Jumala ees”. See on tingitud asjaolust, et varem oli selline väljend ka meie tõotuses, kuid seda muutes jäi peatükis 4.3. sama muudatus tegemata. Kindlasti viime tõotuse ja põhialused omavahel vastavusse.

Loodetavasti aktsepteerite meie seisukohti ja ei pea neid siiski iganenuiks, sest kui see nii oleks, siis vaevalt saaksime rääkida skautlusest kui maailma ja Eesti ühest suurimast noorteorganisatsioonist.

Lugupidamisega

Siimon Haamer
Peaskaut
Eesti Skautide Ühing
Tel/Fax: 646 65 30
peaskaut@skaut.ee
www.skaut.ee

Võib ju olla, et rukkimaarjapäev, mille päritolu on sügavalt põllumajanduslik ja eelkristlik, kuid ristikiriku poolt osavalt usurpeeritud nagu jõuludki ja muud kalendaariumiga seotud tähtpäevad, sobis kenasti koolileiva avalikkusele tutvustamiseks, kuid kes küll tuli sellele mõttele, et ilmalike koolide, kus õpib lapsi väga igasugustest peredest, toitu peaks õnnistama vaid ühe konfessiooni (riigikiriku??) esindaja. Oleksid siis juba kõik kohal olnud ja oikumeeniat aetud.

Või miks üldse mingit sellist eelajaloolist ja eelteaduslikku maagilist toimingut vaja oli? Kas leib muutus sellest kuidagi paremaks? Kas ateistil üldse sobib seda leiba süüa? Äkki peaks koolisööklas ikka söögipalve ka sisse seadma? Ja koolipäeva alguse palve. Rajaks koolidesse väikesed altarid. Kindlasti tuleksid paljud vabakogudused omakasupüüdmatult appi. Ja et õpilased kõigest sellest heast ikka õigesti aru saaksid, peaks loomulikult usuõpetus kooliprogrammis olema.

Kuidas see lauluke omal ajal oli:

Me lapsed Lenini,
me lapsed Stalini…

Ideoloogiline kasvatustöö jätkub täie hooga. Leninist ja Stalinist on taaskord saanud jumal ja Jeesus.

Me lapsed jumala,
me lapsed Jeesuse…

Corumi foorum vahendas Nelipühilaste uudist, et oktoobris tuleb Eestisse pastor-evangelist Steve Hill, endine narkomaan ja alkohoolik, kes väidetavalt usu kaudu pahedest vabaks sai.

Koos Steve Hilliga tuleb Eestisse ka kümneliikmeline piiblikooli meeskond, kes nädal enne krusaadiõhtuid kuulutavad evangeeliumi koolides, tänavatel, kohvikutes ja mujal.

Koolides!? Kava kodulehel Stevehillinestonia.com küll ühtki kooli ei näita, aga lapsevanemad võiksid tähele panna, milliseid infolehti nende lastele koolides jagatakse ja kooli juhtkonnale usukuulutuse kohta teada anda. Ja ega tänavatel ja kohvikuteski rahu lubata. Lastele tuleks taas öelda, et võõrastega tänaval eriti juttu ei tehta ja kaasa ei minda.

Komisjoni liikmeteks määrati:
Esimees
Andres Põder – Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop

Liikmed:
Jürgen Ligi – kaitseminister
Raivo Palmaru – kultuuriminister
Küllo Arjakas – Eesti Keskerakonna poliitiline sekretär
Urmas Reinsalu – Riigikogu liige
Jaan Elken – Eesti Kunstnike Liidu president
Mare Mikoff – Eesti Kunstnike Liidu esindaja
Ülar Mark – Eesti Arhitektide Liidu esimees
Andres Alver – Eesti Arhitektide Liidu esindaja
Igor (Ike) Volkov – Tallinna Linnaplaneerimise Ameti juhataja
Gunnar Laev – Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse esimees
Aivar Reivik – Sihtasutuse Vabaduse Monument juhatuse liige

Seoses valitsuse muutumisega muudeti ka komisjoni, korraldus nr 255 17. maist:
Jaak Aaviksoo – kaitseminister
Laine Jänes – kultuuriminister
Taavi Aas – Tallinna abilinnapea

2007. aasta 8. märtsil kuulutas Kaitseministeerium välja riigihanke “Vabadussõja võidusammas”. Siin on kirjas igasugused tingimused ja määrati ka tööde esitamise tähtaeg – 2. juuli 2007 kell 12:00. Pakkumised avati samal päeval kell 12:15 Sakala 1 ruumis 456.

Komisjonil oli aega töödega tutvumiseks, ekspertidega arutlemiseks ning võitja tuvastati lihthäälteenamusega avalikul hääletusel.

Ideekomisjoni tulemused peab kinnitama Vabariigi Valitsus.

15. augustil anti avalikkusele komisjoni töö tulemustest teada. Kavandi Libertas poolt hääletas 9 komisjoni liiget, vastu 3 liiget. Kui hääled oleksid jagunud pooleks, siis otsustav oleks olnud komiskoni esimehe (Andres Põder) hääl.

Komisjoni esimees Andres Põder säras üliilmse rahulolukiirgusega Aktuaalse Kaamera uudistes. Aaviksoo kiitis takka ja lubati 2008. aasta 28. novembril (Vabadussõja alguse 90. aastapäev) sambaga valmis olla.

Aaviksoo aga ütles veel, et see kavand on eelkõige ideekavand ja aluseks sellele, mis Harjumäele ükspäev kerkib.

Aaviksoo ütles veel sedasi:

Eesti muistsest vabadusvõitlusest on möödas 800 ja Vabadussõjast pea 90 aastat. Meil pole siiani sümbolit, mis meie rahva jaoks vabadust sümboliseeriks.
Allikas: EPL

???

Võidutöö Libertas kujutab samba otsas olevat Vabadusristi, mis oli kõrgeim vastav autasu. Eesti Wikipedia andmetel on Vabadusristi eeskujuks Soome Vabadusrist ja Saksa Ordu ordumeistri rist.

Riigihanke väljakuulutamise sissejuhatuses meeldivad mulle järgmised põhimõtted:

Laiemal, sümboolsemal tasandil on Eesti Vabadussõja mälestusmärk tähiseks kogu vabaduse ja sõltumatuse aatele tervikuna. Mälestusmärgi kunstiline ja arhitektooniline lahendus peab toetama seda eesmärki ning avama Eesti rahva vabaduse ja sõltumatuse aadet võimalikult üldistatult, olles arusaadav ja vastuvõetav kõigile sõltumata east või ühiskondlikust taustast. Ta peab olema rahva ühtsust toetavaks linnaruumiliseks monumentaalkunstiteoseks nii praegustele kui tulevastele põlvedele. Mälestusmärk peab kajastama oma sisu nüüdisaegses vormikeeles kasutades oskuslikult ära tänapäeva monumentaalkunsti võimalusi Tallinna väärika arhitektuuriajalooga linnaruumis.

Rahvusliku ajaloo põhimõttelise sõlmpunkti tähistajana peab Vabadussõjale pühendatud mälestusmärk andma ühtlasi üldisema kunstilise väljenduse vabaduse ideele laiemalt, mis oleks mõistetav rahvuslike piiride ja identiteedi üleselt.

Jääb vaid küsida, kuidas see ristiga ausambahakatis kõike seda teha suudab?
Rist on tänapäeval ikka väga konkreetne eristav sümbol, aga Kaitseväe ja Kaitseministeeriumi kirikulembust arvesse võttes sobitub see ettevõtmine üsna loogiliselt ritta. Või kas oli Aaviksoo väljaütlemises märke heitlusest, mis toas aset leidis ja mis veel sugugi lõppenud pole?

Ja miks määrati komisjoni esimeheks Luteri kiriku peapiiskop? Ja kuulutada siia juurde identiteediülesust.

Ei, kõige austuse juures vapratele sõjameestele ja -naistele, kogu tänumeeles mälestades seda ohvrit, mida meie, praeguste elus olevate inimeste eest anti, ei ühenda see vabadusesamba kavand mind mitte millegagi. Pigem tekitab trotsi, et veel üht riigi olulistest sümbolitest üritab kirik usurpeerida ja ära lörtsida.

Maailma skautluse eesmärk

Skautluse eesmärk on aidata kaasa noorte haridusele, tuginedes skaudiseadustele ja -tõotusele, aidates seeläbi muuta maailma paremaks ja arendada noori vastutustundlikeks isiksusteks, kes on ühiskonna aktiivsed ja täisväärtuslikud liikmed.

Selle eesmärgi täitmiseks pakub skautlus, kui mitteformaalne hariduslik liikumine, noortele nende isiksuse kujunemisaastatel arendavat tegevust.

Eesti Skautide Ühingu siht

Meie sihiks on aidata noortel areneda täisväärtuslikeks kodanikeks.

Inimene saab olla täiuslik ainult siis, kui ta pöörab tähelepanu oma isiksuse ‑ füüsise, intellekti, tunnete, sotsiaalsuse, hinge ja iseloomu – arendamisele ning meid ümbritsevale keskkonnale ja ühiskonnale.

Oma eesmärkide saavutamiseks korraldavad nad puhke-, spordi- ja õppelaagreid, seminare, matku jne, vahendavad noortevahetust ja palju muud.

Tundub nagu oleks tegu igati toreda ettevõtmisega, mida ilmselt kinnitavad sajad ja tuhanded Eesti skaudid, kes nendest tegevustest osa on saanud.

Aga.
Lapsevanem võiks teada, et tegu on religioosse organisatsiooniga.
Eesti Skautide ühingu põhikirjas on selgesõnaliselt kirjas:

4.3. Skautliku liikumise põhialused on järgmised:

1. kohustus Jumala ees:
– väärtustada vaimseid põhimõtteid, olla truu oma usule ja täita sellest tulenevaid kohustusi;

Hundud (6-10-aastased poisid ja tüdrukud) lubavad kõva häälega:

Luban olla sõnakuulelik, austada Jumalat, armastada Eestit, minu Isamaad, täita hundu seadusi ja teha iga päev head.

Skaudid (11-14-aastased poisid ja tüdrukud) tõotavad sedasi:

Tõotan pühalikult püüda teha parimat, et austada Jumalat, täita kohust Eesti, minu Isamaa ees, aidata kaasinimest ja järgida skaudiseadusi

Küllap on ilmne, et oktoobrilaste ja pioneeride asi, mida nõukaajal aeti, oli saanud inspiratsiooni skaudiliikumisest. Ainult austus jumala suhtes oli asendatud austusega Lenini ideede ja kompartei suhtes.

Arvata on, et kohalikel skaudijuhtidel pole selle tõotuse osas midagi ette võtta, kuna selline vanne on üleilmne. ‘Isamaa’ asemel võib kasutada muid sõnu (kuninganna, kuningas), aga jumal on vanade traditsioonide kohaselt ikka sees.

Skautlus on siiski näidanud, et uute aegade tulemisega ollakse võimelised muutuma. Skautlus algas poisteorganisatsioonina, kuna tol ajal ei tohtinud tüdrukud ja poisid ühes ühingus koos olla. Tänapäeval aga ollakse rõõmsalt koos ja ilmselt keegi ei igatse vanu aegu tagasi. Juba päris algusest peale on oma sekka võetud ka kehalise puudega lapsi.

Nii nagu sooline või rassiline eristamine on anakronism, nii on ka see tõotus jumalale ajast ja arust ning on hoopis kunstlikke ja mõttetuid piire seadev. Seda enam, et Eesti Skautide Ühingu põhikiri ütleb sedasi:

3.1. Skautlik liikumine on vabatahtlik apoliitiline hariduslik noorte liikumine, mis on avatud kõigile, sõltumata rahvusest, rassist, soost ja usust, olles kooskõlas skautluse rajaja poolt loodud sihtide ja eesmärkidega.

Ei ole ju kõigile avatud. Need, kes üleloomulikku tegelast või prisntsiipi oma elus ei tunnista või ei soovi, et nende lapsed (olematule, võõrale, valele või mis iganes veaga) jumalale midagi tõotavad, jäävad põhikirjapunktile 3.1. vaatamata kõrvalseisjaks, kui just silmakirjalikkust ei soovita edendada. Aga silmakirjalikkus on vastuolus skautide põhimõttega olla aus ja selle eest võib organisatsioonist välja visata.

Näiteks hakkab hundu lõkketule ääres arutlema-vaidlema jumala üle ja väljendab kahtlust, kas jumal üldse on olemas. Põhimõtteliselt on sellise mõtte väljendamine skautide põhikirja järgi väljaviskamist vääriv tegu.

Kas võiks nüüd ahastava häälega hüüda:
appiii!!! jälle ahistatakse ateiste!
???
:-)

Või lausa rikutakse Põhiseadust?

Nali naljaks, aga lapsevanemana pean ma paraku ka sedalaadi asjade üle järgi mõtlema, kui laps avaldab soovi skautidega liituda. Värbajad ju külastavad koole ja kutsuvad enda sekka.

Loeme Riigi Teatajast:

Kaitseväe garnisonimäärustiku kinnitamine
PARAADI VASTUVÕTMISE, VÕIDUTULE SÜÜTAMISE JA PARAADMARSI KAVA (näidis)

63. Juhataja
Enne peapiiskopi (peakaplani) palvet ja õnnistamist annab käskluse «VABALT!» ja seejärel mõne sekundi pärast «MÜTSID ­ PEAST!»

64. President
Vajadusel annab tõrviku hoida käsundusohvitserile.

65. Peapiiskop (peakaplan)
Peab palve ja õnnistab võidutuld (maad, rahvast, kaitseliitlasi ja kaitseväelasi paraadirivis ning pealtvaatajaid). Lõpetab sõnadega või teeb ettepaneku laulda «HOIA, JUMAL, EESTIT!»

66. Orkester
Mängib «HOIA, JUMAL, EESTIT!» kaks salmi.

67. Kõik
Laulavad.

68. Juhataja
«MÜTSID ­ PÄHE!», «VALVEL!»

HOIA, JUMAL, EESTIT
Muusika: J.Aavik
Sõnad: L.Raudkepp

Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad.
Kaitse teda kallist, meile armsamat.
Rahu, töö ja kainus olgu Eesti kroon,
venna armu suurus tema võimu troon.

Õnnista me rahvast, saada kosumist.
Puhasta meid kurjast, anna kasvamist.
Aita võita vaevad, vägev kaitseja!
Jõudu andku taevad sulle, kodumaa!
——————————————-

Õiguskantsler saatis asja lahendamiseks kaitseministrile, kelleks praegu on Jaak Aaviksoo, endine Tartu Ülikooli rektor.

[Aaviksoo] leidis, et palvusega kaitseväe paraadidel ei rikuta põhiseaduses sätestatud usuvabaduse põhimõtet.

Ministri kinnitusel on palvuse näol pigem tegemist riiklikku järjepidevust rõhutava traditsiooniga kui usulise toiminguga, sest palvuse sisu on Eesti Vabariigile õnnistuse palumine, vabaduse eest hukkunute mälestamine ning riigikaitsjate õnnistamine, mitte kindla religiooni jumala ja usuõpetuse ülistamine ja propageerimine.

Aaviksoo sõnul on kaitseväelasel vaid üks kohustus – võtta müts peast, palvetama ta ei pea.

Kas Eesti Vabariigil pole tõesti võimalust oma hukkunuid muul moel mälestada kui pöörduda palves suure tõenäosusega olematu tegelase poole, olgu või sümboolne? Miks ei võiks sama sümboolselt Marsi, Taara või Lendava Spagetikoletise poole pöörduda?

Kas Eesti riik loodi jumala või Eesti rahva poolt? Mis järjepidevusest lugupeetud minister pajatab? Loomulikult on see palve usuline toiming, seda viib läbi kirikutegelane ja pöördutakse ju selle konfessiooni poolt ettekujutatava jumala poole. Haritud inimene ei pea ju ometi sellist häma ajama, olgu või poliitik.

Kaitsevägi on nagu iga teine riigiasutus ja allub samuti Põhiseadusele, kus on muu hulgas kirjas, et riigikirikut ei ole. Kaitsevägi aga tundub toimetavat sedasi, nagu oleks kristlik kirik selle orgaaniline osa.

See paraadil palvetamine on paljudele kodanikele juba pikemat aega pinnuks silmas. Pole teada, kas lisaks Merje Meeritsale on sellele probleemile keegi veel ametlikult tähelepanu pööranud.

Vello Saatpalu on kirjutanud presidendile: http://saatpalu.planet.ee/kaustad/failikaustad/failid_varia/riigikirik.htm

Pikalt on teema üle arutatud militaar.net foorumis, kus muu hulgas on kirjeldatud ka muid usulise diskrimineerimise juhtumeid meie sõjaväes. Seega on teema täiesti aktuaalne ja see mädapaise tuleks operatiivselt lahti lõigata ja desinfitseerida.

Riigi ja kiriku problemaatikat puudutas minu enda algatatud avalik pöördumine ja allkirjakogumiskampaania Usuvabadusest ja usu(ndi)õpetusest, mis on ehk ka üks tilgake selle inimkonnale veskikivina kaelas rippuva religioonikivi uuristamisse.

Ja Eesti hümni sõnad tuleks ka meie Põhiseadusele vastavaks viia ehk kaasajastada.