14. juunil 2017 esines professor Brian Cox Tallinnas Vene Kultuurikeskuses (endise nimetusega Ohvitseride maja) oma ülimalt populaarse ja paljudes kohtades tilgatumalt välja müüdud etendusega, mis jutustas meile meie loo – suurest paugust inimeseni ja ka sealt edasi veidi. Ei ma soovi etenduse sisu sõna-sõnalt ümber jutustada, küll aga vahendada mõnda isiklikku muljet ja tekkinud mõtet ning leida vastus küsimusele, miks ma magama jäin.

Ostsin pileti juba märtsi alguses ja hea oli, sest maja oli täis ja küllap korraldajad teavad, kas oli veel vabu kohti või polnud. Etenduse žanrit võib olla keeruline määratleda – on see stand-up-comedy, kuivõrd eestipoolseks korraldajaks oli Comedy Estonia, motivatsioonietendus a la “mõtle õigesti ja elu läheb paremaks”, teadusteater, kohtumine huvitava ja inspireeriva inimesega, teatrietendus, esitlus või midagi muud? Lõpuks pole sel vahet, sest peamine on saadud elamus, kogemus, sees toimunud muutus või leitud kinnitus oma sisemistele pürgimustele.

Brian jutustas piltide ja videote saatel meie universumi tekkest, selle evolutsioonist, elu tekkest planeedil Maa ja selle evolutsioonist. Talle sekundeeris Robin Ince, kes rääkis pikemalt Charles Darwini panusest teaduskirjandusse ja vürtsitas seda mõningate kummaliste faktidega, nt kuidas Darwin oma nina kuju tõttu oleks uurimislaeva Beagle meeskonnast peaaegu välja arvatud.

Sellised sissepõiked konkreetsete inimeste elunüanssidesse aitavad kindlasti elavdada muidu ehk igavana tunduvat muljet teaduse lineaarsest arengust. Näiteks peatus prof Cox ühel Einsteini ja Lemaître vastuolul, mis tulenes paljuski nende maailmavaatelistest erinevustest. Nimelt Einstein ateistina põlgas mõtet universumi algusest (suureks pauguks seda siis veel ei nimetatud), kuna see viitaks loomeaktile, Lemaître aga tervitas katoliiklasena universumi alguse ideed, mida näisid toetavat nii Einsteini enda valemid kui ka Slipheri ja Hubble’i arvutused, mis põhinesid vaatlustel. Lemaîtrelt on pärit väljend “päev ilma eilseta” ja Einsteinilt vastus Lemaîtrele: “Teie arvutused on õiged, aga füüsika jäle”.

Astronoomiahuvilisena ja muidu teadusest huvitatud inimesena kõlas see kõik meeldivalt tuttavana, loona, mida olen küll mitu korda juba kuulnud ja mille algust, kulgu ja lõppu tean juba niigi ette, aga ikka on põnev taas ja taas kuulata, lisaks on Brian Coxi hääl, maneer, olemus meeldivad ja nii tuligi uni silma. No küllap aitasid kaasa ka öine kuupassimine, varajane kooliminek ja tihe päev, aga ikkagi – tukk tuli peale ja ei seganud seda publiku naerupahvakud ega mõned torked pseudoteaduste pihta.

Üritus sai läbi ja meel oli hea. Paari päeva pärast jäin endalegi ootamatult mõttesse selle üle, et kuidas seda asja nüüd siis võtta või võtmata jätta. Teadushuvilisena vajan kindlasti mõttekaaslaste tuge ka sellisel moel. Kindlasti on hea, kui meelelahutuslikul moel jutustatakse lugusid teadusest, meist, ehk jääb midagi ka külge ja suunab meie elu parema teadmise valguses. Samas nägin kohapeal ka “Hallo, Kosmos!” atribuutikat ning mõtisklesin, et äkki on see üritus mõne jaoks samas reas näiteks vandenõuteoreetiku Jüri Lina loenguga või artikliga lamedast maast Telegramis – lihtsalt erinevad vaated elule ja maailmale, kus tõde kui sellist pole ega saagi olla? Lihtsalt kelle lugu tekitab minus paremat tuju, selle lugu võtan täna tõena, homme vaatan, milline tõde homme tuju tõstab. Või seda kosmoselugu võin ju täna isegi uskuda, aga inimtekkeline kliimamuutus on ikka teadlaste vandenõu ja arstid kiusavad meie lapsi vaktsiinidega.

Teaduslikud teadmised ei kujune aga niisama lihtsalt kellegi tundest ja tujust. Võivad neist küll tärgata, aga laiema heakskiidu saamiseks on vaja enamat – tõendeid. Kosmiline tekkelugu on piisavalt uskumatu, et võistelda treenimata kuulajas teiste lugudega samal teemal. Ja mille põhjal peaks kuulaja oskama teha vahet? Ajal, mil usaldamatus võimustruktuuridesse laieneb arstiteaduse ja üldse teaduse suunas. Ajal, mil ideoloogiast, poliitikast, majanduslikest huvidest lähtuvalt püütakse õõnestada teaduse usaldusväärsust, vähendada rahastust, lahjendada teadus “narratiiviks”, sundida teadust ette võtma tsirkuselikke võtteid, et meelitada publikut end kuulda võtma ja eelarveeraldistes meeles pidama.

Idiootsusel on loomulik piir. Meie tsivilisatsioonil on valik – taastada side teaduse ja teadmistega, väärtustada teadmisi üle arvamuse… või hääbuda.

Osa minust arvab, et me peaksime lihtsalt selliste inimeste [lameda maa teoreetikud] üle naerma, mis pole küll ehk kuigi kena. Aga kuna on teatud tõendeid, et nende üle naermisest pole kasu, siis võib-olla on ikkagi vajalik selgitada maailma toimimist pisut kannatlikumal moel.

Tsitaadid Brian Coxilt on pärit novaator.err portaalist. Fotod tegi Martin Vällik.

Ilmavalguse kätte on jõudnud Ajaloolise Ajakirja järjekordne number.

Ajalooline Ajakiri on eelretsenseeritav akadeemiline ajakiri, mis ilmub Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi juures.

Ajakirja number 3/4 (2012) on peateemaks võtnud religiooni ja ateismi ajaloo Eestis ja selle on koostanud Meelis Friedenthal ning Atko Remmel. Autoreid on teisigi ja konkreetselt siin osundan Marko Uibu artiklile:
Võitlus teaduse nimel: skeptilise aktivismi kujunemine, retoorilised võtted ning eesmärgid,
kuna see kajastab ka Eestis tegutsevate skeptikute tegevust. Artikli kirjutamiseks võttis Marko Uibu ühendust ka minuga, me kohtusime ja ta tegi minuga intervjuu. Lõike intervjuust on artiklis ka tsiteeritud.

Artiklis on tsiteeritud ka skeptik.ee kommentaare, kirjeldatud siin toimuvat, teinekord ka tõlgendusi lisatud ning mõnest kohast võib isegi mõne hinnangu välja lugeda. Ehk oleme sattunud uurimisalusteks.

Tõstan siia loo alla mujal kirjutatud teemakohased kommentaarid ja palun, et jätkaksime arutelu uurimuses väljendatu osas. Kui leiad, et artiklis on osundamist ja kommenteerimist väärivaid lõike, siis püüa seda teha sellisel moel, et seda võiks kunagi ka mujal kui skeptik.ee kommentaariumis avaldada.

Omalt poolt esitan kaks lõiku Marko Uibu artiklist, aga hetkel ei kommenteeri veel midagi:

Ehkki ühe olulise tegevusena populariseerivad skeptikud ka teadust (teaduskohvikud jms), siis käesolev artikkel keskendub skeptikute kõige enam välja paistvale tegevusele – võitlusele nn ebateadusega. Selles võib skeptikuid näha kui anti-antiteadlasi, kes seovad erinevad nähtused, nagu religiooni-vaimsuse, okultismi ja pseudo-teaduse, üheks valdkonnaks, mida nimetatakse näiteks “umbluuks”. Teemade ring, mille vastu sõna võetakse, on lai. Ühelt poolt täidavad skeptikud tarbijakaitse funktsiooni – kui tuuakse välja mingi toote või teenuse ebateaduslikkus ning sellest tulenevad petlikud lubadused; teisalt jagavad skeptikud ka uusateistlikke arusaamu religioonist-vaimsusest ja selle ühiskondlikust positsioonist.

Järgnevalt vaatlen skeptikute viise vaimses keskkonnas levivate ideedega suhestumisel, illustreerides neid Eesti näidetega ning arutledes skeptitsismi laiema olemuse üle. Analüüsil skeptikute kohta üldistavate järelduste tegemine on kahtlemata tinglik, sest tegemist ei ole ühtse ideoloogiaga grupiga, vaid sarnaseid seisukohti jagavate indiviididega. Ülevaade põhineb peamiselt skeptik.ee leheküljel postitatud tekstide ja kommentaaride analüüsil ning süvaintervjuudel nii skeptikute kui võrdlusmaterjalina ka end vaimseks pidavate inimestega.

Head lugemist ja kaasamõtlemist! Arvan, et kuivõrd Uibu tekst käsitleb elavat organisatsiooni ja valdavalt elus olevaid inimesi, siis on meil hea võimalus anda tagasisidet ning vajadusel ka täpsustada, misasjad need skeptikud on, mida mõtleme, ning olla ise osaliseks selles, kuidas ajalugu meid mäletama hakkab, kui hakkab.

27. novembri oli au jutustada Tartu tähetornis suurele hulgale kohale tulnud inimestele võimalikest maailmalõppudest. Alguses sai viidatud ka 2012. aasta lõpuootustele ning nende ootuste päritolule ja evolutsioonile. Selle osa peamiseks allikaks on John W. Hoopes’i artikkel A critical history of 2012 mythology. Artikkel annab ülevaate allikatest ja akadeemilistest inimestest, kes on andnud oma panuse maailmalõpuootuste tekkimisele ja levimisele 2012. aasta ning maiade kalendriga seoses.

Loeng salvestati videole ja on vaadatav Tartu Ülikooli telekanalilt:
Maailmalõpp – teaduslikult võimalikud kosmilised kataklüsmid

Algusega ajamärgil 1:06:25 algab osa, mis pajatab prootoni lagunemisest. Hääl publiku hulgast avaldas kahtlust, et sellist asja ei saa juhtuda. Viitan oma vastuväites elementaarosakeste standardmudelile, mille raames justnagu prootoni lagunemine teoreetiliselt olemas võiks olla.

Minu väide ei vasta muidugi tõele. Prootoni võimalik lagunemine on standardmudeli järgsete suurte ühendteooriate (GUT – Grand Unified Theory) üks sündmustest, mida saaks vaatlustega kinnitada.

Praegune standardmudel vaatleb leptoneid (elektronid, müüonid, neutriinod jt) ja kvarke (kvarkidest koosnevad neutronid, prootonid) üsna eraldiseisvatena. Eraldi seisavad ka elektronõrk ning tugev vastastikmõju. GUT-i eesmärk on ühendada elektronõrk ning tugev vastastikmõju analoogselt elektromagnetjõu ning nõrga vastastikmõju ühendamisega elektronõrgaks vastastikmõjuks. Elementaarosakeste standardmudelis, mis on praeguste katsete põhjal (sh CERN-is läbi viidavad katsed) üks väga hästi paika pidav teooria, on prootonid tänu barüonarvu jäävusele stabiilsed, nagu hääl publikust õigesti märkis.

Osad füüsikud aga, eriti teoreetikud, üritavad standardmudelist kaugemale piiluda ja pole kunagi rahul. Senised võtted – renormeerimine, kalibratsiooni-teooriad (ingl gauge) – on osutunud nõnda edukaks, et nende abil loodetakse leida tee ka kõiki vastastikmõjusid ühendava looni, GUTid nende hulgas.

Prooton on barüonidest (kvarkidest koosnev osake) kõige kergem (ehk madalaima energiaga olek) ning seetõttu ka kõige stabiilsem. Näiteks neutron, mis on massi poolest prootonist veidi raskem, laguneb vabas olekus (väljaspool aatomi tuuma) keskmiselt 15 minutiga. Erinevad GUT-id pakuvad prootonite poolestusajaks 10³⁰ kuni 10³⁶ aastat. Selleks, et avastada prootoni lagunemist, et pea just nii palju aastaid ootama, vaid piisaks sellest, kui meil on selline hulk aatomeid ning võimalus neid jälgida aasta või paar. 10³⁰ nukleoni on umbes 1,6 tonnis aines. Siis oleks vaja teada ka seda, milline on ühe prootoni lagunemise jälg ja seda jälge siis detektoritega tuvastada ning eristada muust taustamürast (muud radioaktiivsed lagunemised, kosmiliste müüonite sadu).

Üks võimalikest lagunemiskanalitest on väljendatav järgneva Feynmani diagrammiga:

Prooton (p) koosneb kahest u-kvargist ja ühest d-kvargist. Oletatava lagunemise käigus saab prootonist positron (e⁺) ja neutraalne pii-meson (π⁰), mis omakorda kiirelt (8,4×10^-17 s) kaheks gammakvandiks laguneb (γ).

Võimalikku prootoni lagunemist on püütud eksperimentaalselt avastada alates 1950. aastatest, seni edutult.

Sarnaseid ebatäpsusi või siis eri teemade pinnapealseid puudutusi (ega seegi lugu siin ei pajata liiga detailselt elementaarosakeste kirjust elust) oli loengul teisigi ning igaühest neist saaks omaette pikemaid lugusid kirjutada. Tänan kuulajaid ja eriti küsimuste esitajaid!

Allikaid

• Wikipedia: Proton decay
• Super-Kamiokande
• Jaak Lõhmus, Laur Palgi: “Osakestest osakestes”, kirjastus Valgus 1985, sari Mosaiik nr 40

Üks pildil kujutatud käsi on fantoom, aga kumb?

Tavakeeles on “pole olemas” ja “kujutad seda ette” reeglina sünonüümid. Uue aasta puhul näitame selle seose suhtes üles skeptitsismi ja vaatleme, kuidas täiesti ettekujutatavaid ja üldsegi mitte olemasolevaid kehaosi sellegipoolest objektiivselt mõõta saab.

Üks olulistest asjadest, mida aju iga päev meile märkamatult teeb, on keha mudeli hooldamine ning ettekujutamine, missugused meie kehaosad on, kus nad asuvad ja kuidas me neid parajasti seadnud oleme. Nagu kõik bioloogiline, võib ka aju mõnikord rikki minna — kehatajurikke kõige tavalisem väljendus on olematute kehaosade tajumine pärast käe või jala amputeerimist. Mõnevõrra harvemini tuleb ette ka seda, et inimene tajub endal olevat kehaosi, mida tal kunagi olnud polegi. Nii või naa, mõlemal juhul erineb reaalne kehakuju märgatavalt ettekujutatavast.

Reaalset keha mõõta on suhteliselt lihtne, antropomeetrid on seda sirkli, joonlaua ja mõõdulindiga juba aastasadu edukalt teinud. Ettekujutatava kehakuju mõõtmiseks on tarvis natuke peenemat riista, nimelt stopperit. 2009. aastal viisid Duke Ülikooli teadurid G. Lorimer Moseley ja P. Brugger läbi uuringu, kus seitsmel fantoomkäega patsiendil paluti need kehajätked seada asendisse, mida reaalse käega polnuks saavutada võimalik. Seitsmest neli tulid mõningase punnitamisega ülesandega ka toime. Mis aga kõige huvitavam, ettekujutatava kehaosa peal kujutluse jõu rakendamine muutis nii selle kuju ja võimekust täiesti mõõdetaval kombel. Need neli patsienti said oma fantoomkäe samalaadsesse ebaloomulikku asendisse seadmisega hiljem hõlpsasti hakkama, aga jäid hätta mõnede asenditega, mis päris käe jaoks oleksid lihtsad.

Milleks fantoomkäed kasulikud on? Well, juba tänapäeval on nendega üllatavalt hea sügada kohti, kuhu päris käega raske ligi pääseda oleks. Minevikus on jäsemefantoomide ümberkujundamine aidanud nende valutamise vastu. Tulevikus aga võib see fenomen kasutamist leida inimaju ja tehislike või sootuks virtuaalsete jäsemete liidestamisel.

Allikad ja lisalugemist

• NeuroLogica: Imaginary Phantom Limb, 2009-04-29
• NeuroLogica: Manipulating Phantom Limbs, 2009-10-29
• G. Lorimer Moseley, P. Brugger: Interdependence of movement and anatomy persists when amputees learn a physiologically impossible movement of their phantom limb, PNAS 2009-10-26, doi: 10.1073/pnas.0907151106
• V. S. Ramachandran, D. Rogers-Ramachandran: Synaesthesia in phantom limbs induced with mirrors, Proc. R. Soc. Lond. B (1996) 263, 377–386
• PhysOrg: How to leave your body, 2011-02-20

Ei. Üks põhjuseid on, et veri on puhverlahus. Pärisveri on päris keeruline süsteem ja teda puhverdatakse vähemalt kolmel kombel korraga, aga siinkohal vaatleme verepuhvritest kõige olulisemat, süsihappepõhist.

Veri sisaldab nii süsihapet kui selle lahustunud soolasid (praktilises mõttes bikarbonaatioonide ülejääki). Süsihape dissotsieerub vesilahuses järgmiselt:

Kui veres lahustada mõnd teist (tugevat) hapet ning tõsta sedaviisi vabade prootonite (H⁺) arvu, ei lange selle võrra mitte pH nagu võiks juhtuda puhverdamata lahuses vaid bikarbonaatioonid seovad hulka ülearuseid prootoneid ja neutraliseerivad lisatud happe:

Vastupidi, aluse lisamisel ning vabade hüdroksiidioonide (OH^–) arvu suurendamisel “röövivad” need süsihappe küljest vesinikuaatomeid moodustamaks vett ja bikarbonaate:

Nende protsesside toimumiskiirust aitavad katalüsaatoritena parandada punalibledes leiduvad ensüümid karboanhüdraasid.

Loomulikult ei ole vere puhverkapatsiteet lõputu, aga puhverdamine ei ole ka ainus viis, kuidas vere pH’d paigal hoitakse. Teiseks oluliseks mehhanismiks on hingamine. Kopsudes laguneb süsihape süsihappegaasiks ja veeks:

ning süsihappegaas hingatakse välja.

Organismi pH isegi väike normist kõrvalekaldumine tooks kiiresti kaasa paljude ensümaatiliste protsesside seiskumise, hulka vastikuid tervisehädasid ning lõpuks surma. Selle tõenäoliselt kõige paremini tuntud illustratsiooniks on tähelepanek, et anaeroobne kehaline tegevus põhjustab valu lihastes, kuna lihastööks vajaliku ainevahetusega kaasneb piimhappe tootmine ning lihaskoe pH langus. Hingamine aitab selle jälle normaliseerida. Diabeedi üks võimalikest komplikatsioonidest on jälle insuliinipuudusest põhjustatud ülemäärane rasvhapete ainevahetus ning ketoatsidoos, organismi elukardetav ülehapestumine. Hapukurgi söömine ei ähvarda inimest ei lihasvalu ega koomaga.

Lisalugemist:

• Professor Andres Trikkeli loengukonspekt Tasakaalud elektrolüütide lahustes aines Anorgaaniline keemia
• American Association for Clinical Chemistry Lab Tests Online: Acidosis and Alkalosis
• Kerry Brandis: Acid-Base Physiology, 2.2 Buffering
• SciFun Chemical of the Week: Biological Buffers
• Washington University in St. Louis Chemistry 152: The Carbonic-Acid-Bicarbonate Buffer in the Blood

Allpool refereeritud rahvastikugeneetika-alased uurimused tegelevad piirialadega: esimeste põlluharijate ning küttide-korilaste vahelise piiriga ning edasi juba Eesti ning selle naabritega, mis moodustavad soome-ugri maailma läänepiiri. Valdavas osas uuringutest on analüüsitud nii isaliinis edasi antava Y-kromosoomi DNA kui emaliinis edasi antava mitokondrilise DNA (mtDNA) markereid. Ajalooline rahvastikugeneetika on viimase 20 aasta jooksul üle maailma ja Euroopa väga suurt tähelepanu pälvinud. Eestis tegutsevad uurijad K. Tambets, R. Villems jt. Tegu on ühega vähestest loodusteaduslikest meetoditest, mis võimaldavad meil heita pilku minevikku. Keeleteadus võimaldab küll näidata erinevate keelte arengut ja seoseid, kuid selle leiud on väga raskesti dateeritavad. Arheoloogia jällegi tegeleb materiaalse kultuuriga ning arheoloogilise kultuuri mõiste sidumisel etnilise päritoluga tuleb eriti kaugemas minevikus olla väga ettevaatlik või sellest sootuks loobuda.

Kui mtDNA on igal vaadeldaval juhul euroopapärane, siis Y-kromosoomi DNA osas eristuvad haplogrupid, mis viitavad meessoost migrantide saabumisele – soome-ugrilastega seostatav N3 ning (indo)euroopapärased I ja R1a.

2009. a. oktoobris ilmus ajakirjas „Science“ Bramanti jt. uuring, mis heidab valgust Euroopa kõige varasemale põllumajanduslikule ajaloole. Küsimus sellest, mil määral toimus põllumajanduse levik koos migratsiooni ja mil määral oskuste levikuga, on olnud vaidluste keskmes pikka aega. Uurimisgrupp võttis emaliinis päritava mitokondrilise DNA (mtDNA) proove 22 küttide ja korilaste kultuuri esindajate jäänustest ning võrdles seda 25 prooviga varastelt põllumeestelt. Proovid pärinevad ajavahemikust 13 400 – 2 300 eKr.

Võrreldes kumbagi gruppi tänapäevaste eurooplastega, ilmnes tänapäeva Euroopa-sisese varieeruvusega võrreldes järgmisse suurusjärku kuuluv erinevus. Otsene järglus küttide-korilaste ja tänapäeva eurooplaste vahel tuleks kõne alla väga spetsiifilistes demograafilistes tingimustes, kui efektiivne naissoost populatsioon oleks pidanud olema alla 3000. See ei ole küll kooskõlas arheoloogiliste andmetega, samas on niisugust „pudelikaela“ ka raske välistada. Samuti on raske kindlaks teha seost efektiivse naissoost populatsiooni ja tegeliku populatsiooni vahel.

Suurem osa tänapäeva eurooplastest kannab haplogruppi H, V, U, J või T (pärinevad haplogrupp R-ist) või I, W või X (pärinevad haplogrupp N-ist). Kuigi mõni alamgrupp, nagu näiteks U5, on üldiselt omane vaid Euroopale, leidub suuremat osa nimetatutest nii Aasias kui Põhja-Aafrikas. Uuringu tulemusel ilmnes, et 82% küttidest-korilastest kandis haplogruppi U, väga valdavalt U5. Tänapäeva eurooplaste puhul esineb seda alates 1-5 protsendist inimestel Vahemere rannikult kuni üle 40 protsendini Skandinaavia saamidel. Kuna U5 on väljaspool Euroopat haruldane, võib arvata, et U-grupid olid jää-aja järgses Euroopas alates ajast 21 000 a. eKr tavalised.

Samas varaste põllumeeste proovides ei leidunud U5 ja U4 kandjaid ning levinumad olid N1a, H jt. tüübid. Küttide-korilaste proovides ei leidunud jällegi N1a ja H tüüpe. Järelikult on alust arvata, et põllumajanduse levik Euroopasse toimus koos märkimisväärse migratsiooniga, mille käigus vähemalt alguses ei toimunud rahvastiku segunemist. Autorid leiavad, et tänapäevaste eurooplaste geneetilist mitmekesisust ei saa hästi seletada vaid varaste põllumeeste ja küttide-korilaste populatsioonide järk-järgulise segunemisega.

Saamide küsimuses vaatleme järgnevalt Tambetsi jt. uuringut aastast 2004. Erinevalt Bramanti jt. uuringust katab see nii mtDNA kui Y-kromosoomi (päritakse isaliinis) markereid. Võrreldi 445 saami ja 17 096 Euroopa ja Siberi mtDNA proove ning 127 saami ning 2 840 Euroopa ja Siberi Y-kromosoomi proove. Ühe valdavalt saamidele omase haplogrupi U5b1b alusel analüüsiti 31 populatsiooni.

Arheoloogiliste andmete põhjal levisid arvatavasti Ahrensburgi kultuuri järglased Atlandi ookeani rannikut pidi Põhja-Skandinaaviasse (Komsa ja Fosna-Hensbacka kultuurid), Soome ja Koola poolsaarele ning Swidry kultuuri järglased Karjala ja Soome kaudu Skandinaaviasse. Nagu allpool näha, toetab geneetika seda teooriat vähemalt emaliini kohta.

Saami mtDNA proovides ilmnevad valdavalt (89%) V ja U5b (ainuke Euroopas laialt levinud grupi U5 alamgrupp) haplogrupid, mis on keskmise sagedusega levinud Euroopas Ibeeria poolsaarest Uuraliteni, kuid praktiliselt puuduvad obiugrilaste, samojeedide ja teiste põlissiberlaste hulgas. Aasiaga seostatavad haplogrupid D5 ja Z esinevad saamidel vaid 5% juhtudest.

Olgugi et on oletatud, et haplogrupp V pärineb Ibeeria refuugiumist, esinevad saamide hulgas haplogrupp V variandid, mis on enam levinud Ida-Euroopas, viidates võimalusele, et see on Fennoskandiasse levinud Ida-Euroopa kaudu. Samas puuduvad saamide hulgas V Edela-Euroopa ja Põhja-Aafrika variandid, mida leidub ka Saksamaal. Valdavalt saamidele omaseks peetud U5b1b1 alamgrupp on samuti levinud peamiselt Ida-Euroopas, mis annab alust arvata, et see kujuneski välja Ida-Euroopas.

Kaart: Tambets jt. 2009

Y-kromosoomi haplogrupid on kõigi saamide hulgas enamvähem ühtlaselt jaotunud, mis toetab nende ühist isapoolset põlvnemist.

Peaaegu poolel Y-kromosoomi proovidest ilmneb N3, mis on üldlevinud soome-ugri (balti 30%-40%, volga-soome 20-50%) ja Siberi populatsioonides, kuid peaaegu puudub Lääne- ja Lõuna-Euroopas ning ilmneb vaid vähesel määral (4-8%) rootslaste ja norralaste juures. Samas saamide hulgas kas puuduvad või esinevad harva haplogrupid C ja Q, mis on iseloomulikud samojeedidele jt. Siberi rahvastele, mongolitele, burjaatidele, kalmõkkidele, kasahhidele ja usbekkidele ning N2, mida leidub ainult volga-soome rahvaste juures. Seetõttu ei ole alust oletada hiljutist Y-kromosoomi voolu Siberist saami geenitiiki. N3 ja R1a (kokku ca. 60%) jõudsid Fennoskandiasse ilmselt Ida-Euroopast.

Teisel poolel juhtudest esinevad haplogrupid I, R1a ja R1b, mis on Euroopas laialt levinud. I esinemissagedus on ca. 1/3 ning see on laialt levinud kogu Euroopas, kuid peaaegu puudub Aasias (sh. samojeedide, hantide ja manside hulgas) ning seda defineeriv mutatsioon tekkis tõenäoliselt Euroopas.

Kaart: Tambets jt. 2009

Uuring ei toeta hüpoteesi, et saamid pärinevad põhjapoolsete uurali rahvaste või muude siberi põlisrahvaste hulgast.

Lätlaste kohta ilmus 2006. a. Plissi, Tambetsi jt. töö, milles uuriti 299 inimese mtDNA-d üle Läti. Levinuimaks haplogrupiks (45%) osutus H, mis on seda kõikjal Euroopas va. saamide juures. Umbes neljandik kuulus U gruppi, kõige enam U4 ja U5 alamgruppidesse (40%), mis on märkimisväärselt kõrgem Ida- kui Lääne-Euroopas. Üldiselt iseloomustavad kõigi kolme balti rahva mtDNA-d samad markerid kui kogu Euroopas (lähedased germaani rahvastele jt.-le) ning aasiapärase M haplogrupi alamgruppide D5b ja Z1 osa praktiliselt puudub. Samal ajal esineb neid soomlaste, karjalaste ja saamide hulgas 2-5%. Ungarlaste mtDNA-d uurides selgus Nádasi jt. uuringust, et aasiapäraste haplogruppide osakaal on samuti 5%.

Autorid toovad välja, et varasemad uuringud on näidanud Y-kromosoomi haplogrupi N3 kõrget, umbes kolmandikulist osakaalu. Sama käib ka eestlaste (30-35%) ja volga-soome (20-50%) rahvaste kohta. Samal ajal juba poolakate hulgas on selle esinemissagedus vaid 2-5% (nagu eelpool nägime, on ka 48%-lise N3 osakaaluga saamide naabrite rootslaste-norralaste hulgas see vähem kui 8%). Ääremärkusena võib mainida, et Põhja-Läti baltistus arheoloogia andmetel alles keskajal.

Kasperavčiūte jt. uurisid 2004. a. leedukate mtDNA ja Y-kromosoomi markereid. Analüüsiti 180 leedu mtDNA proovi ja 196 Y-kromosoomi proovi üle Leedu. Leedus on arheoloogilisi tõendeid võimalikust soome-ugri mõjust väga kasinalt ning soome-ugri veekogude nimetusi ca. 30. MtDNA proovid osutusid sarnaselt eelmise uuringuga lähedasiks kogu Euroopaga (peamised euroopapärased haplogrupid moodustasid 97%). Y-kromosoomi N3 haplogrupi osakaal oli 36.7% ja R1a 44.9%.

Nii lätlased kui leedukad on seega geneetiliselt lähemal soomeugrilastele kui teistele indo-euroopa rahvastele. Lätlased ja leedukad on ainsad indo-euroopa rahvad, kelle kohta saab niimoodi väita.

Viimaks, Palo jt. seadsid 2009. a. eesmärgiks uurida geneetilisi erinevusi Edela- ning ülejäänud Soome vahel kontrollimaks varasemat hüpoteesi, mille kohaselt teatud pärilike haiguste avaldumine ja homosügootsus just Ida- ja Kirde-Soomes on nende piirkondade asustamine 15.-16. sajandil väikese hulga inimeste poolt (nn. founder effect).

Selleks uuriti Y-kromosoomi, mtDNA ning autosomaalseid markereid (kanduvad edasi mõlemas liinis) 1126 meessoost soomlasel. Y-kromosoomi uuringute andmete mitmekesisus piirkondade kaupa osutus 5-10 korda kõrgemaks kui mtDNA ja autosomaalsete markerite puhul. Selline suur vahe viitab just meessoost isikute migratsioonile, samal ajal kui naissoost populatsioon jäi kogu maal suhteliselt ühetaoliseks ning tüüpiliselt euroopalikuks sarnaselt teistele Läänemeremaadele.

Uuringu tulemusena ilmnes, et Edela- ja Lõuna-Soomes (väljaarvatud Turu piirkonnas) ning Rootsi piiri äärsel Lapimaal on oluliselt kõrgem (25-30%) rootsipärase Y-kromosoomi haplogrupi I esinemissagedus. Kontrolliti ka vene päritolule viitavaid markereid, kuid tulemus osutus negatiivseks.

Kui arheoloogia andmetel toimus Soome asustamine kohe pärast jää taandumist 8500 eKr ning järgnevalt võib oletada migratsioone seoses kammkeraamika ja nöörkeraamika kultuuridega 5500 ja 2500 eKr, siis uuringu andmetel leidub kogu Soomes soome-ugri populatsioonile viitavat Y-kromosoomi haplogruppi N3, kuid 79%-ni tõuseb selle osakaal vaid Ida-Soomes, samal ajal kui mtDNA haplogruppide jaotus on üle Soome ühtlane.

Artikli autorid ei pea võimalikuks mtDNA haplogruppide ühtlase jaotuse kujunemist üle Soome vaid 20 põlvkonna jooksul, mis lahutab kaasaega Ida-Soome asustamisest, mis lisab kaalu arvamusele, et Skandinaavia migrantide hulgas olid suures ülekaalus mehed. Heaks näiteks sobib rootsikeelne Larsmo piirkond, millel ainukesena on rootsipäraste Y-kromosoomi markerite osakaal üle 50%, kuid mtDNA on lähedane ülejäänud Soomele.

Vasakul: Palo jt. põhjal. Hall – a priori eeldatud varane asustus (langeb kokku ka nöörkeraamika levikuga). Punane tähistus –HG I 24-30%. Kollane tähistus – HG I üle 50%. Katkendjoon – umbkaudne Rootsi-Novgorodi piir 1323. Paremal: Soome ilmateenistuse andmetel (http://www.fmi.fi/saa/tilastot_72.html#7) keskpäevaste üle +5 ulatuvate temperatuuride summa aastas 1971-2000.

Kokkuvõttes siis võib väita, et geneetika avardab jätkuvalt meie arusaamu varasematest rahvastikuliikumistest ning et iseäranis torkab silma varem käsitlemata võimalus, et teatud rännetes osales ainult üks sugupool. Kas ja kuidas muutus sel juhul rahvastiku (etniline) identiteet, on praegu raske öelda.

Kirjandus

Bramanti, B. jt. Genetic Discontinuity Between Local Hunter-Gatherers and Central Europe’s First Farmers – “Science” 2.10.2009: 326/5949, lk. 137–140

Tambets, K. jt. The Western and Eastern Roots of the Saami—the Story of Genetic “Outliers” Told by Mitochondrial DNA and Y Chromosomes – „Am J Hum Genet.“ apr. 2004: 74(4), lk. 661–682

Nádasi, E. jt. Comparison of mtDNA haplogroups in Hungarians with four other European populations: A small incidence of descents with Asian origin – „Acta Biologica Hungarica“ 2.07.2007: 58/2

Pliss, L., Tambets, K. jt. Mitochondrial DNA Portrait of Latvians: Towards the Understanding of the Genetic Structure of Baltic-Speaking Populations – „Annals of Human Genetics“ mai 2006: 70/4, lk. 439-458

Kasperaviciute, D. jt. Y Chromosome and Mitochondrial DNA Variation in Lithuanians – „Annals of Human Genetics“ sept. 2004: 68/5, lk. 438-452

Palo, J. U. jt. Genetic markers and population history: Finland revisited – „European Journal of Human Genetics“ 2009: 17, lk. 1336–1346

Kilogrammi banaanide radioaktiivsuse mõõt on umbes 3520 pikoküriid ehk 130 bekrelli. See tähendab, et kilogrammis banaanides laguneb igas sekundis 130 aatomituuma. Ligikaudu 99,9% neist tuumadest on kaalium-40, looduslikult esinev kaaliumi isotoop, mida banaanis kui kaaliumirikkas viljas rohkesti sisaldub. (Looduslikust kaaliumist umbes 0,012% on kaalium-40, biokeemilised protsessid aga reeglina isotoope üksteisest ei eralda.) Keskmine banaan kaalub umbes 150 grammi. Kui me arvutamise lihtsuse mõttes võtame mittesöödava koore osakaaluks ühe kolmandiku, saame hinnata, et ühe banaani sisu sööja omandab ligikaudu 13 bekrelli radioaktiivsust.

Tänapäevane standardmõõdus konteiner mahutab kuni umbes 20 tonni banaane koguradioaktiivsusega 2,6 megabekrelli. Ei ole ime, et sestpeale kui USAs asuti maanteeliikluse radioaktiivsust mõõtma, on ratastel kiirgusallikate lähemal uurimisel leitud, et 95% neist on autokoormad banaanide või kassiliivaga.

Võrdlemaks banaanikiirgust teiste tänapäeva maailmas leiduvate kiirgusallikatega nagu elektrijaam, voodikaaslane või kivimaja on Randall Munroe kokku pannud järgmise abistava diagrammi, mis klõpsates suuremaks kasvab:

Allikad:

• Idaho State University: Radioactivity in Nature
• Argonne National Laboratory: Potassium-40
• WTAE Pittsburgh, 2009-04-16: Truck Carrying Big Banana Load Overturns
• Seattle PI, 2004-04-01: Don’t go nuclear over a banana
• Mart K., 2011-03-21: kommentaar #48030: Siivertid? Mis siivertid?

Esimene väljalase uut teaduseteemalist telesaadet Rakett69 on eetris 15. jaanuaril (laupäev) kell 19:35 Eesti Televisioonis.

Saates võistlevad 12 noort andekat teadlasehakatist 10 000 euro suuruse stipendiumi nimel. See on võistlus, kus tuleb olla tugev meeskonnatöös, samal ajal seista iseenda eest- sest stipendiumi saab võita vaid üks!

16 saate jooksul tuleb kolme professori (nende rollis Erik Puura, Aigar Vaigu, Rein Kuresoo, Andres Juur, jt.) valvsa silma all lahendada keerukaid populaarteaduse, päris teaduse, leiutamise, loogika ja huumori piirimail seiklevaid põnevaid ja tõsist nutikust nõudvaid ülesandeid.

Igas saates on üks läbiv teema, mille raames teadlased on välja töötanud kolm ägedat ülesannet, mida koolipingis ei lahendata. Nii satuvad noored muu hulgas robootika maailma, seiklevad keeruliste konstruktsioonide planeedil, aga proovivad kätt õhusõidumasinate inseneridena; päästavad inimkonna näljahädast või sukelduvad hoopiski vesistesse teadusülesannetesse.

Paralleelselt tele-ekraanil jooksva võistlussaatega leiab “Rakett 69” koduleheküljelt www.rakett69.ee ka humoorika ja kokkuvõtliku veebisaate, kuhu mahutatakse need paremad palad, mis suurde saatesse ei mahu ja kus selgitatakse keerukamaid ülesandeid ning tutvustatakse lähemalt saateosalisi.

Võistlejaid ja professoreid abistavad, ühendavad ja vahendavad saatejuhtidena Jüri Muttika ja Marta Piigli.

Saadet rahastab Euroopa Sotsiaalfond Sihtasutuse Archimedes TeaMe programmi kaudu.
Toodab Vesilind OÜ, koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga.

13. jaanuaril (neljapäeval), kell 11.00 Tallinnas, Energia Avastuskeskuses, Põhja pst 29 toimub telesaate “Rakett 69” tutvustus, kuhu huvilised lahkelt oodatud. Tutvustusel saab näha täismahus “Rakett 69” esimest veebisaadet ning teha juttu saate osaliste, professorite, tegijate ja saatejuhtidega.

Jälgi Rakett69 ka Facebookis ja jaga teistega.

Rohke lumi on põhjustanud palju ebamugavust — rasked teeolud, hilinevad ühistranspordivahendid, pidev lumelükkamine, elektrikatkestused, ohtlikud jääpurikad ja lumelaamad katuste servadel, lume raskuse all kokkukukkuvad katused, vigastatud inimesed ja hukkunud loomad.

Ilmateade on lähipäevadeks lubanud sulailma ja eraldi rubriigiks on kujunemas hoiatused selle kohta, et sulalumi muutub iseenesest raskemaks ning hakkab puuoksi ja katuseid lõhkuma.

Näiteks vahendab Delfi Raepressi teadet, kus kommunaalameti juhataja asetäitja Tarmo Sulg hoiatab:

„Plusskraadidega muutub puudele kogunenud lumi raskemaks, mis võib põhjustada okste murdumist, mistõttu soovitame puudega ääristatud teelõikudel liigeldes ja parkides olla eriti tähelepanelik,“

Eraldi hoiatus ka katuste kohta:

Samuti on soovitav puhastada katused liigsest lumest, kuna konstruktsioonid ei tarvitse märja lume raskusele vastu pidada, teatas Raepress.

If kindlustus edastab ka ühe kvantitatiivse hinnangu:

Katusekonstruktsioone võib märja lume korral ohustada juba lumekiht paksusega 30 cm.

Mõned päevad tagasi edastas sarnase hoiatuse Kanal 2 Reporteri (video) vahendusel ka Tartu linna arhitektuuri ja ehituse osakonna juhataja Karin Raid:

Eks see oht tuleneb sellest, kui lumi muutub iseenesest raskemaks — saab märjaks, Päike hakkab sulatama, siis raskus suureneb…

Olgu kohe öeldud, et loomulikult lükake lumi katustel maha, muidugi on liigne raskus katustele ja nende all olevatele inimestele ja muudele loomadele ohtlik, kindlasti tuleb järgida ohutusnõudeid jne, kuid antud juhul huvitab mind pigem see väide, et kas miski saab iseenesest raskemaks muutuda.

Minu teadmiste kohaselt ei saa miski iseenesest või lihtsalt seepärast, et ta oma agregaatolekut tahkest vedelaks muutub, raskemaks muutuda. Räägime ju ikka maapealsetest oludest, sest relativistlikke kiirusi me katuste ja lume puhul ei eelda.

Kujutan olukorda sedasi — taevast sajab lund katusele, lund koguneb katusele ka tuisuga. Kui tuleb selline ilm, et lumi hakkab sulama, siis muutub lume tihedus. Nt kui enne oli lumekihi paksus 50 cm, siis tiheduse muutumisega saab sellest 25 cm. Aine tihedus tähendab siis seda, et kui palju kaalub mingi ruumalaühik seda ainet (SI ühik kg/m³).

Mis siis lumega toimub? Kas lume tiheduse muutumisega tekib midagi juurde ja koormus katusele muutub suuremaks? Eeldame siis seda, et uus tuisk ja sadu katusele lund juurde ei heida. Seda teame ju ka, et maapealses lähenduses ainet iseenesest juurde ei teki (vähemalt mitte nii palju, et see oluliselt mõjutaks meie katust või oleks spetsiifiliselt seotud lume sulamisega) ja mass on omadus, mis kindlalt aine küljes ehk see ei hõlju iseenesest vaba vaimuna ringi (kuigi relativistlikult saame arvutada, et soojem lumi on raskem, kuna see sisaldab kõrgema temperatuuri tõttu rohkem energiat ja aine ning energia on ekvivalentsed, kuid seegi parandus on suurusjärgu mõttes ebaoluliselt tühine).

Seega on meil ülesanne, kus meil on olemasolev hulk ainet avaldamas raskusjõu tõttu mõju katusele ja konstruktsioonide kaudu kogu ehitisele-rajatisele, meil ei muutu aine hulk, aga muutub koormust avaldava aine tihedus. Otsime võimalikku aine (lume) poolt avaldatava raskusjõu muutust.

Siinkohal tasub meenutada trikiga ülesannet: kumb kaalub rohkem — kas tonn rauda või tonn sulgi?

Lahendamise puhul peame arvestama ka sellega, et lisaks raskusjõule mõjub atmosfääris ruumalaga ollusele ka üleslükkejõud, mis on võrdeline õhu (keskkonna) tiheduse ja lume ruumalaga.

Idealiseerime ülesannet — vaatleme lamekatust pindalaga 1 ruutmeeter.
Kui kihi paksus on 50 cm, siis katusele avaldatav raskusjõud avaldub sedasi:
F₁ = m_lumi·g – ρ_õhk·V_{lumi 1}·g

Teisel juhul, kui lumi on 2x tihedamaks muutunud:
F₂ = m_lumi·g – ρ_õhk·V_{lumi 2}·g

(g on raskuskiirendus)

Kuivõrd V_{lumi 1} on suurem kui V_{lumi 2}, siis avaldab kohev lumi katusele väiksemat raskusjõudu kui tihedam märg lumi.

Kui suur see erinevus on? Arvutame!
Jõudude vahe:
F₂ – F₁ = m_lumi·g – ρ_õhk·V_{lumi 2}·g – m_lumi·g + ρ_õhk·V_{lumi 1}·g =
= ρ_õhk·g(V_{lumi 1} – V_{lumi 2})

Arvud asemele:
F₂ – F₁ = 1,29·9,81(1·1·0,5 – 1·1·0,25) ≈ 3,2 [N],
mis planeedi Maa gravitatsiooniväljas vastab massile umbes 300 grammi ja seda siis iga ruutmeetri kohta lamekatusel. Kui katust on 100 ruutmeetrit, siis 30 kg katuse kohta. Kui lund on palju, siis võib isegi see 30 kg osutuda kriitiliseks.

Seega justkui muutuks sulalumi katusel iseenesest raskemaks ja ametnikud räägivad tõtt?

Aga ühe mõtte lisaksin siia veel. See 300 grammi, mille tõttu lume poolt katusele avaldatav resultantjõud üleslükkejõu vähenemise tõttu suureneb, tuleneb õhust, mis lume poolt antud ruumalast välja tõrjutakse, aga koheva lume helveste vahel on ju samuti õhk.

Iseküsimus, millele ma vastust ei tea, on see, et kas sulav lumi haarab endasse õhuniiskust ja muutub ka seetõttu raskemaks. Ehk on veel mõningaid asjaolusid, mis on kahe silma vahele või lumepimedusest märkamata jäänud. Pähe kargab mõte tuulest, mis ju ka katusele oma mõju avaldab.

Kuidas iganes see õige vastus ka välja ei näeks, ja loodan, et kommentaarid aitavad õigele vastusele lähemale, on igal juhul mõtekas mõttekas oma katused lumest puhastada. Mina jäin ühe katusega hiljaks ja tulemust näete artikli alguses olevalt pildilt.

Okste murdumise koha pealt on mu teine teooria — ülemistelt okstelt kukub lumi alumistele okstele, mis on niigi paraja koormuse all ja kui ülalt hooga lisa tuleb, siis oks murdub.

Üks tuntud kliima soojenemise eitajate argumente on, et inimeste osa looduslikus süsihappegaasiringes on tühine. Sageli postuleeritakse hoopis olulisemaks süsihappegaasi allikaks vulkaane. Kas see võib tõsi olla? Arvutame hõlpsasti leitavatest avalikest allikatest pärit andmete põhjal, natuke võtame appi ka põhikoolikeemiat.

2001. aastal on Derrill M. Kerrick Pennsylvania osariigi ülikoolist asjassepuutuva teadusajakirjanduse läbi analüüsinud ja üllitanud ülevaateartikli, kus ta looduslikke atmosfäärilise süsihappegaasi allikaid hindas. Ülevaate avaldas Reviews of Geophysics. Juba lühikokkuvõttest loeme:

Ookeanide keskahelikest eraldub 1 kuni 3 triljonit mooli süsihappegaasi aastas ja nad neelavad umbes 3,5 triljonit mooli süsihappegaasi aastas oma hüdrotermilistes süsteemides karbonaatide moodustamise teel. Kui ookeanide keskahelikud süsihappegaasi netoallikatena kõrvale jätta, on kogu õhualusest vulkaanilisest tegevusest pärinev süsihappegaasi aastane eraldumine 2,0 kuni 2,5 triljonit mooli aastas.

Kui palju süsihappegaasi lasevad taevasse inimesed? Seda saaks hinnata näiteks süsinikul põhinevate kütuste aastase kulu kaudu. Vaatleme esialgu sütt, mille kohta NationMaster kena graafikut jagab. Nagu näeme, tarvitatakse maailmas aasta jooksul ära umbes neli ja pool miljardit ‘lühikest tonni’ sütt. Lühike tonn on vanaaegne briti mõõtühik, mis vastab 2000 naelale ehk umbes 900 kilogrammile, mis tähendab, et aastane söekulu on veidi üle nelja triljoni kilogrammi. Söe toimeaine ja peamine koostisosa on süsinik, mille mool kaalub, nagu Wolfram Alpha teab, umbes kaksteist grammi. Seega kasutatakse aastas üle 300 triljoni mooli süsiniku aatomeid. Kuna igas süsihappegaasi molekulis on üks süsiniku aatom, saadakse söe põletamisel sama palju moole süsihappegaasi. Kui me nüüd ettevaatlikult oletame, et maailmas ära tarvitatava söe põletamisel saadud süsihappegaasist pool atmosfääri jõuab, lasevad inimesed aastas atmosfääri 150 triljonit mooli süsinikdioksiidi.

150 triljonit mooli on kahest või kahest ja poolest triljonist moolist peaaegu kaks suurusjärku suurem. Me võiksime veel rehkendada, kui palju süsinikdioksiidi inimesed maagaasi ja nafta põletamisel tekitavad, aga sellel ei oleks enam mingit mõtet, kuna me saame ilma mingisuguse kahtluseta järeldada, et inimesed toodavad palju rohkem süsihappegaasi kui vulkaanid.

Usin lugeja võib tahta neid arvutusi ise korrata ja hinnata ka teisi fossiilseid allikaid, võib-olla ka kasutades sisendandmeid teistest allikatest. Laisk lugeja võib eelistada vaadata, kuidas teised tööd teevad:

• New Scientist: Climate myths: Human CO₂ emissions are too tiny to matter
• Skeptical Science: How do human CO₂ emissions compare to natural CO₂ emissions?
• Hawaii vulkaaniobservatoorium: Which produces more CO₂, volcanic or human activity?

Keda vulkaanijutt rohkem huvitab, võib lugeda ka FactCheck’i analüüsi väitele, et aasta esimeses pooles Islandil toimunud vulkaanipursked nullisid ära inimtekkelise süsihappegaasi piiramiseks tehtud viie aasta töö.

Head lugejad, eriti need, kes meie seadustest üht-teist teavad ja/või mittetulundussektoriga lähemalt kokku on puutunud. Allpool on lugeda kiri, milles palutakse meie abi meie seaduste tutvustamisel. Osadele asjadele saan talle muidugi ise vastata, kuid osadest asjadest puudub mul täpsem ülevaade ja seepärast siin abi palun.

Kui võimalik, palun kirjuta inglise keeles, kui mitte, siis muidugi selles keeles, milles end mugavalt tunned ja ma pööran olulise info talle hiljem inglise keelde. Kirjutada võib siinsamas kommentaarides, aga kui soovid miskit sellist öelda, mida avalikult kommentaaris ei soovi väljendada, siis kirjuta mulle otse aadressile martinv[ät]skeptik.ee.

Good morning,

I am writing for some information about your organisations and the situation of atheist and humanist groups in Estonia. I’m a researcher in law and currently I am studying the issue of atheism and humanism in Europe (I’m going to write a scientific paper about this).

In particular, I’m trying to analyse the legal treatment of secularist organisations in European countries (for example, if they are treated as religious/non denominational organisations, or as non profit associations, NGOs, etc.; if they can benefit from tax exemptions etc.)

I’d be very grateful if you could give me some information about your country, such as:
– is your organisation a registered association? under which type of legislation? Is there any law regulating the recognition and registration of religious organisations and have you tried to register your organisation under this legislation? Do religious associations benefit of a particular legal treatment, and do you have any possibility to gain this type of special treatment as a philosophical/non-confessional organisation?
– Do you have a statute and is there a english/french version of this?
– Do you know if there is any judgement or specific legislation about atheism or humanism in Estonia, and if any relevant document has been translated in English or French? Or where I can search for this?

Thank you for your attention,
kind regards,

Stella Coglievina, Ph.D
Università dell’Insubria Como – Italy

vähem kui veerandi eest on loodud midagi, millest kaitseväelastel ka tegelikult kasu on.

Skeptik.ee kommentaatoritele mõjus kõige enam fantaasiat ärgitavana Marek Strandbergi arendatav imekangas (loojaks Mati Karelson), mis raadiolaineid läbi ei lase.

Päris uisapäisa projektide rahastamist siiski ei otsustatud:

teadus-arendusprojekte hindas ministeeriumi juures tegutsev spetsiaalne teadusnõukogu, kuhu kuulusid nii ministeeriumi, ülikoolide kui kaitseväe esindajad. Nõukogu oli siiski nõuandev organ – lepinguid sõlmib kantsler või tema volitatud inimene.

Aga tõdetakse, et oht huvide konfliktiks oli olemas:

Seda, et kaitseministeeriumi teadus-arendusprojektide rahastamises võis varem olla huvide konflikte, tunnistab ka kaitseminister Jaak Aaviksoo.

Kui sõjanduse ja teaduse koostöö isegi päris hard core füüsika vallas künklik on olnud, siis tähelepanelik ja asjadega kursis olev skeptik.ee lugeja andis vihje, et psühholoogia vallas pole olukord parem.

Õnneks ei ole tegu millegi nii koomilise nagu kaug- või selgeltnägijate kasutamisega luure eesmärgil või mõttejõuga vaenlase neutraliseerimise uuringutega nagu võis lugeda raamatust Mehed, kes jõllitavad kitsesid, aga tõsiseks järelemõtlemiseks on põhjust küll.

Nimelt testitakse kutsealuste psühholoogilist sobivust testiga, mis selleks tarbeks ei sobi ega algselt polegi mõeldud sobima. Üks alguspunkt on selline:

Kaitseminister moodustas 30.mai 2005.a käskkirjaga töörühma kutsealuste füüsilise ja psühholoogilise sobivuse hindamiseks testide väljatöötamiseks. Töörühma kuulusid Kaitseministeeriumi, Kaitseressursside Ameti ja kaitseväe esindajad. Töörühm otsustas 12.jaanuaril 2006.a loobuda kutsealuste füüsilisest testimisest ja võtta psühholoogilise testi läbiviimisel aluseks Thomas meetod.

Samas dokumendis on ka nimetatud meetodi lühikirjeldus:

Thomase meetod on isiksustest, mis hindab inimese sobivust juhiks, kirjeldab tema positiivseid ja negatiivseid omadusi, tema käitumist stressisituatsioonis ning võimaldab prognoosida inimese sobivust mingile konkreetsele tööle, samuti hinnata tema vastavust väljatöötatud tööprofiilile. Test on leidnud kasutamist nii militaar-, teadus- kui ärimaailmas, tema usaldusväärsust kinnitavad teadusuuringud Rootsis ja Soomes.

Kõlab nagu teadus ja ridamisi on nimetatud hulk positiivseid faktiväiteid. ‘Thomase testi’ esindab Eestis SLG Thomas International Eesti OÜ, kelle klientide nimekirjas Kaitseressursside Amet ja Kaitseministeerium kenasti olemas.

Õnneks on keegi taibanud nimetatud testile ekspertiisi tellida. Selle tekst on õpetlik lugemismaterjal. Autoriteks Kenn Konstabel, PhD, Tartu Ülikool, Psühholoogia Instituut; Merle Parmak, MSc, KVÜÕA, Rakendusuuringute Keskus; Jüri Allik, PhD, Tartu Ülikool, Psühholoogia Instituut.

Pakun mõned lõigud viidatud eksperthinnangust, kuid soovitan asjahuvilistel siiski need 9 lehekülge otsast lõpuni läbi lugeda. Kasvõi stiilinäite mõttes, kuidas suhteliselt viisakalt asi konkreetselt puu taha saadetakse.

Selguse huvides olgu öeldud, et psühhomeetrilist testi nimega „Thomas meetod“ olemas ei ole. Thomas Internationali kodulehel räägitakse meetodist nimega „Thomas Personal Profile Analysis“ (lühemalt ka „Personal Profile Analysis“, PPA).

Määruse seletuskirjas ei ole „Thomas meetodi“ valikule antud ühtegi sisulist põhjendust ega mainitud ühegi alternatiivse meetodi kaalumist.

Seletuskirjast ei selgu, et koostajad oleksid aru saanud, milleks see meetod on mõeldud. Kõigepealt, nii Thomas International kui ka kohalik edasimüüja väidavad, et PPA on eelkõige „intervjueerimise abivahend“ – kusagil ei soovitata selle alusel automaatselt diagnoosida inimese sobivust mingile ametikohale.

Andmebaasis PsycINFO leidub vaid üks hispaaniakeelne artikkel PPA kohta, […]. Võrdluseks, märksõna NEO PI-R (tuntud isiksusetest) esineb PsycINFOs umbes 600-s artiklis, MMPI (tuntud ja vana isiksusetest) umbes 11000-s artiklis.

Eksperdid peavad küsitavaks PPA koostamispõhimõtet (tegu on nn „ipsatiivse“ testiga), kuid möönavad, et see ei sega kasutamist intervjuu abivahendina. Küll aga on kahtlane sedalaadi testi põhjal normatiivsete otsuste tegemine.

Arvestades, et märkimisväärne hulk ajateenijaid saadetakse psühholoogiliste probleemidega koju ajateenistuse esimese paari kuu jooksul, oleks selliselt mõistetud psühholoogilise sobivuse (või „sobimatuse puudumise“) testimine ka oluline ja kasulik.

Lisaks taustauuringule viidi meie psühholoogide poolt läbi “Thomas meetodi” valiidsusuuring.

„Thomas meetodi“ kasutamine kutsealuste psühholoogilise sobivuse hindamiseks (ka teenistuskoha määramise tähenduses) ei ole põhjendatud.

Läbiviidud valiidsusuuringu tulemused kinnitavad metoodika kasutuskõlbmatust kutsealuste psühholoogilise sobivuse mõõtevahendina Eesti Kaitseväes ning näitavad, et sellisel viisil ajateenistusse et sellisel viisil ajateenistusse värvatud noormeeste ennustatavat sobivust jaoülema ametikohale usaldusväärselt hinnata ei saa.

Kaitseressursside Ametis tehtud testide tulemused puudutavad igal aastal tuhandeid ajateenijaid ning testimisega seotud otsesed kulud on ainuüksi 2007. aastal 350 000 kr (see summa on kirjas eelpool mainitud seletuskirjas). „Thomas meetodi“ kasutamisse tehtud investeeringud tuleb kriitiliselt üle vaadata ning kaaluda võimalust vabanevad finantsvahendid ümber suunata kutsealuste potentsiaali valiidselt hindava metoodika adapteerimiseks või väljaarendamiseks. Isegi, kui instrumendi valikuks ei peeta vajalikuks riigihanke korraldamist, võiks siiski eeldada, et see on sisuliselt läbimõeldud ja põhjalikult läbi viidud protsess, kuhu kaasatud vastava valdkonna eksperdid.

See hinnang valmis 2009. aastal, aga veel 2008. aastal ollakse Kaitseressursside Ametis Thomas testi osas entusiastlikud ning on ka panustatud eraldi ja omaalgatuslikult tolle mittevaliidse testi arendamisse, et algsest ‘intervjueerimise abivahendina’ mõeldud testist üks arvutipõhine automaatjagaja saaks.

Loeme Kaitseministeeriumi 2008. aasta aastaraamatust lk 79:

Omaette proovikiviks sai Kaitseressursside Ametile oma arvutiprogrammi väljatöötamine, mis võrdleks testitava kutsealuse profiili ideaalse jaoülema profiiliga. Kuivõrd testida tuleb tuhandeid kutsealuseid, on oluline, et testide töötlemiseks kuluks võimalikult vähe aega. Seetõttu seati eesmärgiks tulemuste elektrooniline töötlemine. Alguses olid Thomas Internationali konsultandid väga pessimistlikud, leides, et see pole võimalik – kui oleks, oleks seda juba ammu tehtud. Meie leidsime aga vastupidiselt, et kõik on võimalik, kui see on vajalik. Thomas Internationali konsultantide teadmisi ja kogemusi arvestades arendasid Kaitseressursside Ameti töötajad ise arvutiprogrammi, mis võimaldab põhjaliku analüüsi tulemusena saada kiiresti meile vajaliku arvulise tulemuse.

Kas selle testi valikul võib olla tegu võimaliku huvide konfliktiga, see nõuaks eraldi uurimist, kuid vajadusel tegelevad selliste asjadega pädevad uurimisorganid.

Kui juba selline riigi olemasolu mõttes oluline asutus suudab nii tähtsa asjaga nagu kutsealuste psühholoogilise sobivuse test nii mööda tulistada, siis milline võib olukord olla meie testiturul üldse?

On palju konsultatsioonifirmasid, kes pakuvad personalivaliku teenust ja teste, kuid ilmselt ei oska teenuse ostjad selle peale tullagi, et testil ja testil on vahe ning kui testi müüja väidab, et test on hea ja tunnustatud ja kasutusel mitmes riigis, siis paraku ei pruugi need väited sugugi tõsi olla. Meenub veel kunagi Eestiski tegutsenud konsultatsioonifirma U-Man, mis oli ju lausa saientoloogide sekti eesliin ja mille üks esivedur oli Ülle Adoberg-Mikk.

Aga mu jutt on antud teemal üsna asjatundmatu ja ei oska ma anda praktilist nõu, kuidas libatesti ja päris testi eristada või kuidas hinnata ka päristesti kehtivuspiire. Loodetavasti on ka seekord kommenteerijad kokku targemad.

Üldiselt populaarteaduslikult väljapanekult leiab veeuputuse kapist aukohalt tuntud müstiku Graham Hancocki paksu raamatu “Allilm”, mida ei saa just rahvavalgustuslikuks nimetada. Minu arvates võiks selliste näituste eesmärkide hulka kuuluda lugejate suunamine väärt teoste juurde, mitte müstikute manu – aga heakene küll, selle raamatu pärast ei oleks mõtet eraldi artiklit kirjutada.

Kuid paraku on näitusel veel üks, ülal nimetamata jäänud klaaskapp. Selle pealkiri on lühike, kuid paljuütlev: “Masaru Emoto“. Tegemist on ühe 21. sajandi esiposijaga, kelle teadust matkiva sõnakasutusega, kuid sisuliselt täiesti ebateaduslikud üllitised leiavad aeg-ajalt tee isegi Tartu Ülikooli seinte vahele (jätan siinkohal teadlikult mainimata, milline humanitaar nimetatud isikule oma loengus viitab ja ei kavatse seda ka edaspidi kommenteerida).

Selline prominentsus tekitab rea küsimusi. Kas Emoto looming moodustab tõesti vee-uurimisel eraldi valdkonna võrdselt näiteks hüdroenergeetika või veevarude uurimise ja kaitsega? Kas Emoto on kõikidest teistest näitusel esitatud autoritest tõesti nii palju olulisem, et väärib personaalset kappi? Kas Tartu Linnaraamatukogu tegevusel on rahvahariduslikke eesmärke või ollakse mindud kaasa postmodernistliku “kõigi vaatenurkade esitlemise” kahtlasevõitu, kuid mugavalt otsustamise kohustusest vabastava põhimõttega? Või on tegu lihtsalt kellegi rumala veaga…?

20. septembril kell 11:00 toimub Tartu Linnaraamatukogu IV korrusel populaarteaduslik veeteemaline kohtumine Tiit Kändleriga. Igati kiiduväärt ettevõtmine, mille käigus võib-olla selgub midagi ka kõnealuse näituse koostamise põhimõtete kohta.

Järgnenud uuringud Wakefieldi hüpoteesi ei kinnitanud ja selgus hoopis, et Wakefield oli oma uurimust tehes advokaadibüroo palgal ja lisaks lootis kena kasumi teenida enda poolt patenteeritud üksikvaktsiinist, kui MMR kolmikvaktsiin ohtlikuks valetada.

Tänasel päeval on Wakefield laste tervise ja laiema avalikkuse kaitsmise huvides Briti arstiregistrist välja visatud.

Aga elupõlised, elukutselised vaktsiinivastased liigutavad reipalt väravaposte, et jätkata oma vastalisust. Kui MMR kolmikvaktsiini seos autismiga näib läbi kõrbevat ja teisi lapsevanemaid ei õnnestu sellega enam kuigipalju hirmutada, lisaks on ülinakkav ja sageli surmaga lõppevad leetrid hakanud tagasi tulema, siis leiutatakse uusi jutustusi, et jätkata oma elupõlist ja elukutselist vaktsiinivastast tegevust.

Üks jutustus on selline, et väikese lapse õrna ja veel väljakujunemata immuunsüsteemi ei olevat hea vaktsiinidega “mürgitada”. Kas on neid vaktsineerimisi lühikese aja jooksul liiga palju või polevat need haigused, mille vastu vaktsineeritakse, üldse nii ohtlikud. Ja lahendusena pakutakse siis kas pikendatud vaktsineerimisplaani või mõni vaktsiin üldse ära jätta. Peaasi, et ei peaks mingite arstide ja ametnike koostatud plaani järgi asju ajama, kes “tegelikult” on ju ravimifirmade palgal, eksole.

Kõigil vaktsiinides kahtlejatel ei ole küll selliselt välja kujunenud põhjendusi, aga kahtlust, kui see puudutab su omaenda last, on väga kerge tekitada ja väga raske mõistuslike argumentidega tõrjuda, sest “aga äkki siiski…?” kahtlev mõtteviis on väga inimlik ja seda inimlikku omadust kasutavad ära vaktiinivastastest vandenõuteoreetikud.

Just nüüd ilmutati üks uurimus, kus võrreldi soovitusliku vaktsineerimiskava järgi vaktsineeritud, hilinemisega vaktsineeritud ja puudulikult vaktsineeritud laste arengut peale 7-10 aastat vaktsineerimisest.

On-time Vaccine Receipt in the First Year Does Not Adversely Affect Neuropsychological Outcomes
Michael J. Smith, MD, MSCE, Charles R. Woods, MD, MS
Täistekst koos tabelite ja graafikutega on seal tasuta saadaval.

Plaanijärgne vaktsineerimine esimese eluaasta jooksul ei mõju neuropsühholoogilistele tulemitele kahjulikult, või umbes sedasi. Pealkiri ütleb olulise juba ära, aga lühidalt sellest, mida ja kuidas uuriti.

Esmalt võeti vaktsineerimise andmebaasist veidi üle 1000 aastatel 1993-1997 sündinud lapse vaktsineerimise andmed ja jagati need kolme kategooriatesse — plaanikohaselt vaktsineeritud, hilinenult vaktsineeritud, puudulikult vakstineeritud. Seejärel hinnati nende laste arengu erinevaid aspekte, kui nad olid 7-10aastased. Siis uuriti võimalikke korrelatsioone vaktsineerimise ja üksikute arengunäitajate vahel, seejärel ka kombineeritud näitajate vahel ja tulemus kajastub uuringu pealkirjas ehk need lapsed, kes said esimese eluaasta jooksul kõik vaktsiinid vastavalt heaks kiidetud vaktsiiniplaanile, ei olnud vaimselt arengult mahajäänumad kui need, kes vaktsineeriti hilinenult või siis need, kel üks või mitu vaktsiini üldse ära jäeti. Enamgi veel — 12 üksiknäitaja osas oli plaanijärgne vaktsineeritus hoopiski seostatav soodsama väljavaatega kui hilinenult või puudulikult vaktsineeritud juhtudel, kuid peamine ja statistiliselt kindlam kokkuvõte on siiski see, et plaanikohane vaktsineerimine ei ole lapse arengule kuidagimoodi kahjulik.

Siin skeptik.ee kommentaariumis oli kunagi juttu sellest, et millised on nende ainete suurusjärgud, millega vastsündinu peale sündi kokku hakkab puutuma ja millega immuunsüsteem hakkama peab saama ja kui palju hõivab vaktsineerimine kujunemisjärgus immuunsüsteemi, aga ei leidnud üles, seega palun seda valdkonda veelkord kajastada. Mäletamistmööda lisab vaktsineerimine immuunsüsteemile võrreldes muude sisevõitlustega niivõrd vähe koormust, et ei tasu nagu mainimistki. Aga mainime siiski.

225 teadlast on pidanud vajalikuks kirjutada avaliku kirja seoses globaalse kliimamuutusega.

Kirja alustatakse lühida tutvustusega teaduse olemusest ja väljendatakse sügavad häiritust selle üle, et teadlasi, eriti kliimateadlasi, rünnatakse poliitilistel põhjustel. Teaduslikud järeldused on alati mingil määral ebakindlad, teadus ei tõesta kunagi midagi absoluutse kindlusega. Aga kui öeldakse, et ühiskond peab enne tegude tegemist ootama, kuniks teadlased mingis asjas kindla järelduseni on jõudnud, siis tähendab see sama, kui öelda, et ühiskond ei pea kunagi midagi tegema. Kliimamuutus on üks sellistest potentsiaalselt katastroofiliste mõjudega probleemidest, mille puhul tähendab mittetegutsemine suurt riski meie planeedile.

Teaduslikud järeldused tulenevad põhiliste loodusseaduste mõistmisest, mida toetavad laboratoorsed katsed, loodusvaatlused ning matemaatilised ja arvutimodelleerimised. Teadlased teevad vigu nagu kõik teisedki inimesed, kuid teaduslik protsess on sedasi üles ehitatud, et need vead leitakse ja parandatakse. See protsess on loomu poolest vastandlik — teadlased ei kogu kuulsust ja lugupidamist mitte üksi traditsioonilise tarkuse toetamisega, vaid veelgi enam sellega, kui suudetakse näidata, et kehtiv konsensus on vale ja leidub parem selgitus. Just seda tegid Galileo, Pasteur, Darwin ja Einstein. Aga kui mõned järeldused on katsetega põhjalikult läbi testitud, jäänud pidama ka peale katseid neid ümber lükata, siis saavutavad need staatuse “kindlapõhjaline teooria” ja neist räägitakse tihti kui faktidest.

Näiteks toetab põhjalik ja mitmekesine teaduslik tõendusmaterjal seda, et meie planeedi vanus on umbes 4,5 miljardit aastat (Maa päritolu teooria), et meie universum sai u 14 miljardit aastat tagasi alguse ühest kindlast sündmusest (suure paugu teooria), et kõik tänapäevased elusorganismid evolutsioneerusid organismidest, kes elasid minevikus (evolutsiooniteooria). Isegi kui need teooriad on teadlaste ringis suure enamuse poolt omaks võetud, ootab kuulsus igaüht, kes suudab näidata nende teooriate paikapidamatust. Kliimamuutus langeb samasse kategooriasse: on olemas põhjalikud, mitmekesised ja järjepidevad objektiivsed tõendid selle kohta, et inimesed muudavad kliimat moel, mis ohustab meie kogukondi ja ökosüsteeme, millest me sõltume.

Mitmed kliimamuutuse eitajate poolt korraldatud hiljutised rünnakud kliimateaduse ja mis veel häirivam — kliimateadlaste suunas, on tavaliselt tagant tõugatud erihuvide ja dogmade poolt, mitte aga ausa püüdluse poolt pakkuda alternatiivne teooria, mis selgitaks usutavalt olemasolevaid tõendeid. Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (IPCC) ja teised teadusliku kooslused, mis tegelevad kliimamuutuste uurimisega ja mis hõlmavad tuhandeid teadlasi, kes koostavad põhjalikke aruandeid, on üsna ootus- ja harjumuspäraselt teinud mõningaid vigu. Kui neile vigadele juhitakse tähelepanu, siis need parandatakse.

Kuid ükski hiljutistest juhtumustest ei ole kübetki muutnud peamistes kliimamuutuste kohta käivates järeldustes:

• Planeet soojeneb kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni suurenemise tõttu meie atmosfääris.
• Suurem osa kontsentratsiooni suurenemisest on tingitud inimtegevusest viimase sajandi jooksul, eriti fossiilsete kütuste põletamisest ja metsade vähenemisest.
• Looduslikud põhjused mängivad Maa kliima soojenemisel alati rolli, kuid praegu mängib inimtegevus need üle.
• Planeedi soojenemine põhjustab muude kliimamustrite muutust ja kiireneb praegu enneolematult. Merevee tase tõuseb, hüdroloogilised tsüklid muutuvad, suurem süsihappegaasi kontsentratsioon muudab ookeanid happelisemaks.
• Need komplekssed muutused ohustavad rannikualade elukeskkondi ja linnasid, meie toidu- ja veevarusid, merede ja magevee elustikku, metsi, kõrgmägede keskkonda ja palju muud.

Allikas: Open letter: Climate change and the integrity of science, The Guardian, 6. mai 2010.

Esmalt aga lõik Tuhala Looduskeskuse juhataja ning nõiakaevu “päästeoperatsiooni” ühe võtmefiguuri Ants Talioja raamatust Tuhala:

… Ometi ei ole tegemist arteesia kaevuga, kus survet põhjustab põhjavesi. Nõiakaevu paneb keema Tuhala jõgi, mis voolab pooleteise kilomeetri ulatuses maa all.
[…]
Mõõtmised näitavad, et see [Nõiakaevu keemine] juhtub siis, kui suurvesi tõstab Virulase koopa ava kohal veetaseme Nõiakaevu rakete servast 2,35 m kõrgemale. Tuhala jõe vooluhulk peab olema vähemalt 5000 l/s. Vajaliku vooluhulga tagab Mahtra soostikust ja Leva rabast tulev vesi, mis muudab Nõiakaevu vee veidi pruunikaks.”

Lisab hüdrogeoloog Rein Perens:

Leva raba jääb Nabalast 18 km lõuna poole, mistõttu Nõiakaevu veerežiimi seostamine Nabala piirkonna võimalike paekarjääridega ei ole kuidagi põhjendatud.

Meie pendlimeestest “geobioloogid” väidavad, et on Nabala lubjakivimaardla piirkonnas “geobiolokatsiooniga” või nagu geodeesiainsener Heiki Potter 30. aprilli “Postimehe” vahele pandud ajalehe “Tõru” artiklis kirjutab [mrtn: sarnane artikkel ajakirjas Eesti Loodus: Kus voolavad Tuhala-Nabala piirkonna salajõed?, Heiki Potter], “geobiotopograafilise kaardistamisega” avastanud terve rea maa-aluseid jõgesid. Sellise avastuse tähendus oleks palju laiem, kui mingite karstinähtuste väljaselgitamine väikeses Eesti maakohas. See oleks tõeline Eesti Nokia, mida seni tulutult on püütud leida.
[…]
Maa-aluste veesoonte leidmine ja nende leviku väljaselgitamine on kogu maailma hüdrogeoloogide igapäevane töö. Selleks kasutatakse keerulisi geofüüsikalisi mõõtmisi ja kallihinnalisi seadmeid, töötatakse välja uusi põhjavee modelleerimise tarkvaraversioone jne. Milleks teha selliseid suuri kulutusi, kui saame vajalikud andmed kätte ka pendliga!

Sügavalt ekslik on väide, et karstialal, kus on maa-aluseid vooluteid, ei ole põhjavee modelleerimine võimalik. Karbonaatsetes kivimites esinev karstiveekompleks on üks levinumaid põhjaveekollektori tüüpe maailmas ning selle puhul kehtivad samad üldised seaduspärasused, mis poorsete ja lõheliste kivimite põhjavee kohta. Karstivete modelleerimise alal on Eesti Geoloogiakeskusel pikaajalised koostöökogemused Rootsi ja Prantsusmaa hüdrogeoloogidega.

Tähelepanuväärne on Tuhala looduskeskuse juhataja Ants Talioja ja MTÜ Pakri Looduskeskus teaduri Hella Kingu püüd tähtsustada Kurevere karstiala. TTÜ Geoloogia Instituudis 1991. aastal Eesti kõige teenekama karstiuurija Ülo Heinsalu teaduslikul juhendamisel koostatud väljaandes “Eesti Ürglooduse Raamat IV. Harju maakond” on viieteistkümne Harjumaa tähtsama karstiala üksikasjalik kirjeldus. Kurevere, Nabala, Angerja ega Tammiku karstialasid selles loetelus ei ole. Ka Hella Kingu koostatud ja Anto Raukase toimetatud raamatus “Veeobjektid Eesti ürglooduse raamatus” ei ole neid nimetatud isegi kohaliku tähtsusega karstialade lahtris. Seda mitte sellepärast, et Ülo Heinsalu neid ei oleks teadnud, vaid seetõttu, et nendel ei ole teaduslikku ega looduskaitselist tähtsust.

Kuidagi ei saa nõustuda Ants Talioja väitega, nagu oleks 2008 a. veebruaris Soome firma OÜ Roadscanners georadariga tehtud uuring “Maa-aluste jõgede esinemine” tõestanud ainulaadsete maa-aluste jõgede olemasolu Nabala lubjakivimaardlas. Juba soomlaste maa-aluse jõe määratlus erineb oluliselt eelpoolnimetatud aruande koostanud pendlimeeste (H. Potter, R. Hanstein, A. Talioja) käsitlusest. Kui viimased peavad maa-alusteks ehk salajõgedeks 5–8 m sügavusel paekihtide vahel esinevaid, keskmiselt 4 m laiuseid ja 0,3 m kõrgeid veesooni, siis soomlaste jaoks on maa-alune jõgi urbne aluskivim, milles on veeühendusi. Sellise käsitluse alla mahub kogu Eesti paekiviavamus, mille ülemine osa on murenenud ja lõheline. Muidugi on ka seal suurema lõhelisusega tsoone, mida geofüüsikaliste meetoditega, sealhulgas georadariga, on võimalik tuvastada. Soomlaste georadariga mõõdistatud maa-aluste jõgede laius on kuni 200 m, mitte 4 m, nagu kirjeldavad pendlimehed.

Samal teemal:

• Tuhala pseudoteadus kogub uusi tuure ja saastab kaevud
• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 1)
• Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 2)
• Maa-alused salajõed juba teel riikliku tunnustuse poole

Delfi teadusuudiste vahendaja Forte annab teada, et valiti 2009. aasta parim teadusfoto. Tegemist on ajakirja Science ja Ameerika Ühendriikide rahvusliku teadusfondi konkursiga teaduse visualiseerimise kohta ja eelteate vahendajaks oli National Geographic.

Delfi treilaitel jäi seekord ilmselt mõni klikk aga tegemata, kuna auväärsete äramärgitute seas on ka üks Eesti teadlaste foto, mis jutustab sellest, kuidas tavaline umbrohi müürlook (Arabidopsis thaliana) iseennast viljastab. Autorid Heiti Paves ja Birger Ilau Tallinna Tehnikaülikooli Geenitehnoloogia instituudist.

2009. aasta võitjate seas on ka skeptik.ee üks lemmikutest — PhD Comics koomiksiga aju arengust.

Palju õnne kõigile ja edu edaspidiseks looduse ja teaduse imede tutvustamisel!

Esialgu vastas astrobioloog David Morrison küsimustele kirjalikul moel edasi, siis, kui sarnaseid küsimusi juba rohkem kogunes, leidsid osad neist tee Korduma Kippuvate Küsimuste sekka. Tänasel päeval on 2012 kohta NASA kodulehel lausa eraldi osakond tehtud, kus on vastatud 20 kõige tüüpilisemale küsimusele seoses 2012 jamaga.

Aga oleme siingi täheldanud, et kinnisideedega inimestel on tihti raskusi nii enda mõtete selge väljendamise kui ka lugemise teel teiste poolt kirjutatud teksti mõistmisega, seega kirjalik ja struktureeritud tekst ei pruugi kõigile kohale jõuda ning ilmselt seepärast on nüüd olemas ka video, kus peamised asjad on edastatud ka kuuldaval-nähtaval moel.

Karta on, et ega seegi paljudele kohale jõua.

The Truth about 2012 from NASA Lunar Science Institute on Vimeo.

Jutu eestikeelse tõlke esialgse versiooni tegi Erik Puura.

Tere, minu nimi on David Morrison, olen kosmoseteadlane NASA Ames’i teaduskeskusest. Viimase kahe aastat jooksul olen vastanud avalikkuse sadadele küsimustele ohtude kohta, mis peaksid Maad 2012. aastal ähvardama. Ja nüüd tahan ma kasutada võimalust teiega otse rääkida.

Maa ei ole aastal 2012 ohus. Kõik viimsepäeva jutud internetis on suur pettus, mida levitavad inimesed, kes püüavad raha teenida. Seega, palun ärge muretsege.

Lubage mul rääkida mõnest konkreetsest asjast. On olnud palju jutte planeedist X või Nibirust, mis peaks olema hiiglaslik planeet ja 2012. aasta detsembris Maaga kokku põrkama või vähemalt Maale väga lähedale tulema. Fakt on aga see, et Nibirut pole olemas.

Jättes kõrvale veidrad kohad, kust ideed Nibiru kohta teieni tulevad, ainuke mis te peaksite tegema, on pöörduda astronoomide poole. Kui Nibiru või planeet X siseneks 2012. aastal päikesesüsteemi siseosasse, siis peaksid astronoomid olema seda jälginud juba viimase 10 aasta jooksul, üle kogu maailma, nii amatöörid kui professionaalid. Ja praegu peaks see olema nähtav palja silmaga. Seda pole. See on farss. Pole vaja muretseda, et mingi objekti tuleb ja põrkub Maaga ning kahjustab meid.

Samuti on muretsetud nn galaktilise joondumise pärast, kuna iga aasta detsembris asub Päike Maalt vaadatuna ligikaudselt Linnutee galaktika keskpunkti suunal. See juhtub igal aastal, see ei tähenda õigupoolest mitte midagi ja aasta 2012 pole millegi poolest eriline. Kui te ei muretsenud 2009. aasta detsembri pärast, siis ei pea te ka muretsema 2012. aasta detsembri pärast. Joondumine võib tunduda mõnedele hirmutavana, tegelikult aga pole joondumised teadlaste jaoks olulised. Kui planeedid joonduvad või Päike joondub, ei teki mingeid erilisi jõudusid. See on omamoodi kummaline nähtus, aga mitte midagi tõeliselt teaduslikult huvipakkuvat.

Samuti on olnud muretsemist Maa pooluste vahetumise üle. Keegi ei oska eriti hästi seletada, kuidas selline asi saaks juhtuda, aga kui te räägite Maa geograafilistest poolustest, mille ümber Maa pöörleb, siis need ei saa vahetuda. Pole kunagi vahetunud ega vahetu ka tulevikus.

Mõned inimesed aga tunnevad muret magnetpooluste võimaliku vahetumise üle. Magnetilise põhjapooluse ja lõunapooluse vahetumine leiab aset keskmiselt kord iga mõnesaja tuhande aasta jooksul. Kuid pole põhjust arvata, et see juhtub aastal 2012, ja tegelikult puuduvad tõendid, et see tooks meile mingit kahju isegi siis, kui see toimuks. Mõned inimesed seostavad seda päikesetormide ideega. Jah, Päikese aktiivsus on maksimaalne iga 11 aasta järel ning selle käigus võivad mõned orbiidil paiknevad satelliidid kahjustatud saada. Me võime näha virmalisi, aga tõeline kahju on väga väike. Ning järgmist Päikese aktiivsuse maksimumi ei ole ennustatud mitte detsembriks 2012, vaid 2013. aasta kevadeks, lisaks on prognoositud, et see saab olema palju väiksem kui tavaliselt.

Veel kord, kogu jutt 2012-st on pettus. Võltsing. Pole midagi, mille üle peaksite muretsema. Ma saan küsimusi paljudelt inimestelt, kes on tõeliselt hirmul, isegi mõnedelt noortelt, kes ütlevad, et nad kaaluvad enesetappu. See on tõesti kurb. Minu jutu mõte on lihtsalt selgitada, et probleemi pole olemas. Kõik see suur hulk materjali, mida näete internetist ja Youtube’ist, kus inimesed väidavad, et meid ootavad ees hirmsad ohud ja inimkonna väljasuremine, on vale.

Ärge muretsege 2012. aasta üle ning nautige aastat 2013, kui see saabub.

Keegi internetitark teatab, et peale selle video avaldamist olla NASA 2012 ja Nibiru info oma võrgust välja visanud ja see on ilmselt märk sellest, et NASA tunnistab tegeliku probleemi olemasolu. Ei tea, minul avanesid küll kõik vastavad NASA leheküljed, mis Nibiru ja 2012 jamaga seotud on.

Veel sarnasel teemal skeptik.ee lehel:

• Maailmalõpp aastal 2012
• Maailm ei lõpe 2012, vaid TÄNA
• Kuidas maailma lõpp tegelikult tuleb

Ettekujutusi lõpust on mitmeid — alates täiskatastroofist, kus hukkuvad pea kõik (nt Noa-aegne veeuputus) kuni leebete “vibratsioonivahetusteni” või inimteadvuse tõusmiseni uuele tasemele. Ühiskondlikud mullistused, kus võim maailmas ümber jagatakse veel vahepeale. Need on aga enamuses väga inimlikud ja seetõttu ka piiratud oma maapealsusega, sageli saadab neid ettekujutusi antropotsentriline (inimkeskne) šovinism ja egotsentriline nartsissism, et just praegune ajastu on see kõige erilisem ja just mina olen see kõige erilisem, et see lõppude lõpp just praegu peaks juhtuma. Minumeelest on see vaid märk fantaasiavaegusest ja arusaama puudumisest maailmakõiksuse, päikesesüsteemi, planeetide, eluslooduse evolutsiooni ajaskaala kohta. Geotsentriline (egotsentriline) maailmapilt pole siit ilmast kuhugi kadunud.

Pole põhjust kahelda selles, et inimsugu lõpetab oma sammud siin planeedil, nagu varasemad eluvormid seda korduvalt juba teinud on; planeet Maa kärssab Päikese vananedes kivikõrbeks ja võibolla neelatakse surmaohetes paisuva Päikese poolt üldse alla. Võibolla õnnestub osadel olenditel kolida kaugemale, kus elujärge edasi veeretada, aga Päike energiaallikana lõpetab oma tegevuse ükspäev niikuinii. Kas kellelgi õnnestub teiste tähtede juurde jõuda? Ja kui õnnestubki, siis kustuvad ükspäev needki. Kuid see on alles lõpu algus ja allpool vaatame, mis universumist tervikuna saab.

Sissejuhatus

Kosmoloogia valemites on üks parameeter k, mille väärtus näitab, kas me universum on geomeetriliselt tasane (k=0), positiivse (k=+1) või negatiivse (k=-1) kõverusega. Iga juhtumi korral on võimalik välja arvutada, mis meie universumiga kauges tulevikus toimub. Matemaatiliselt on need kolm varianti võrdväärsed ja sõltuvad aine-energia tihedusest. Friedmanni meetrikas[i] on aine-energiatiheduse parameeter Ω, mis võrdub vaadeldava tiheduse ja kriitilise tiheduse suhtega:

Ω väärtus võib olla üks, kui universum on tasane (k=0), suurem kui üks, kui universum on suletud (k=+1), või väiksem kui üks, kui universum on avatud (k=-1)[ii]. Kriitilise ja tegeliku tiheduse ning Hubble’i konstandi täpseks määramiseks tuleb tegeleda vaatlustega.

1. Kolm tulevikku

1.1. Suletud universum
Suletud universumi puhul on selle saatuseks paisumine ükspäev lõpetada ja hakata taas kokku tõmbuma, kuna ainet on universumis kriitilisest rohkem ja galaktikate gravitatsioon pidurdab paisumise, mis asendub kokkutõmbumisega ja lõpeb singulaarsuses, kust Suur Pauk kunagi alguse sai. Sellist stsenaariumit nimetatakse Suureks Raksuks (Big Crunch)[iii, lk 95]. Kokkutõmbudes lähenevad galaktikad teineteisele (vaadeldav sininihkena praeguse punanihke asemel) ja liituvad, suureneb temperatuur ja kui välistemperatuur saab võrdseks tähtede sisetemperatuuriga, lendavad tähed plahvatusega laiali. Mida aeg edasi ja lähemale taastulevale singulaarsusele, millest universum kunagi alguse sai, on vaadeldavad kõik needsamad protsessid, mis Suure Paugu käigus toimusid, ainult vastupidises suunas[iv, lk 265-266].

1.2. Avatud universum
Avatud universum paisub lõputult; tumeenergia olemasolu korral see paisumine tulevikus mitte ei aeglustu, vaid kiireneb. Universumi saatuseks on hääbuda soojussurma, või pigem soojuse puudumise surma ja tumeenergia paisumisjõud ületab nii gravitatsioonilise, elektromagnetilise ja nõrga tuumajõu ehk aine rebestub elementaarsel tasandil. Kirjanduses nimetatakse sellist asja Big Rip ehk Suur Rebestumine.

1.3. Tasane universum
Tasase universumi korral ootab meid samuti soojussurm, kuid esialgse paisumise aeglustumise järel hakkab paisumine taas kiirenema tänu tumeenergiale.

Olgu veel lisatud, et tumeenergia toimel võib ka kriitilisest tihedam universum lõputult paisuda.

1.4. Milline neist kolmest?
Edwin Hubble leidis kaugemate galaktikate tsefeiidide (muutlikud tähed) vaatlustele tuginedes, et universum paisub. Viimastel aastakümnetel on vaatlused ruumis ja ajas ulatunud veelgi kaugemale (uuritakse väga kaugetes galaktikates toimunud supernoovade plahvatusi) ja nende andmete põhjal saab järeldada, et universum paisub kiirenevalt. Seepärast on praegusel ajal levinuim arusaam universumi saatusest selline, et paisumine jätkub lõputult[v, lk 717] ja meid ootab ees Suur Külmumine (Big Freeze) ning edasises tekstis tutvustan täpsemalt just seda stsenaariumit. Asjaolul, kas universum on tasane või negatiivse kõverusega, pole külmumissurmal määravat rolli, kuna paisumine jätkub mõlemal juhul lõpmatult. Kosmilise taustkiirguse uuringute tulemustest on aga kinnitumas teadmine, et universum on geomeetriliselt tasane[vi].

Väike vahepala suurusjärkudest

Praegu hindame universumi vanuseks 13,7 miljardit aastat; suurusjärkudes võib selle ümardada 10¹⁰ aastale. Allpool käsitletavad ajaskaalad on üsna hoomamatud ja igapäevaste maapealsete asjadega võrreldamatud. Visuaalselt võib tunduda, et 10¹¹ on 10¹⁰-st vaid natukene (ühe võrra) suurem, kuid tegelikult on see ju 10 korda suurem. Näiteks tuleks meie universumil kümme korda oma praeguse vanuse jagu eksisteerida, et jõuda vanuseni 10¹¹ aastat (kui inimene elab 10² aastat, siis vanus suurusjärgus 10³ on vaid muumiatel ja luukeredel). Vanuseni 10¹² tuleb meie universumil vastu pidada 10×10 ehk sada korda praegune vanus. Vanus 10²⁰ aastat paistab, nagu oleks see vaid kaks korda sama palju kui 10¹⁰ aastat, tegelikult on erinevus 10¹⁰ korda ehk universumil tuleb vanuseni 10²⁰ aastat eksisteerida 10 miljardit korda see vanus, mis tal praegu on. Ja kuidas ning milliste sõnadega saaks võrrelda vanust 10¹⁰⁰ (googol) aastat? See arv on suurem kui aatomite arv kogu universumis.

2. Universumi soojussurm ehk Suur Külmumine

2.1. Tähtede ajastu 10⁸-10¹⁵ aastat
Tähtede ajastul on peamine energiaallikas tähtede sees toimuvad termotuuma sünteesreaktsioonid ehk kergematest elementidest (vesinik) meisterdatakse raskemaid (heelium, süsinik, hapnik, …, raud). Ajastu lõpuks on enamvähem kõik vaba vesinik tähtedeks, planeetideks, mustadeks kääbusteks, mustadeks aukudeks sulgunud, tähtedes ära „põletatud“ ning uute tähtede teke lakkab. Väiksema massiga tähed võivad küll särada triljoneid aastaid (10¹²), kuid ükspäev saab nendegi tuumakütus otsa ja kustuvad nemadki. Kui kustuvad tähed, kustuvad ka galaktikad ning universumist saab pime koht.

Samal ajal jätkab universum paisumist. Praegu ei näe me objekte, mis on kaugemal kui 46,5 miljardit valgusaastat (universumi vanusele lisandub ruumi paisumine), kauges tulevikus kaovad kaugemad galaktikad, mis ei ole meie kohaliku grupiga gravitatsiooniliselt seotud, universumi nähtava horisondi taha ja meie, kui veel on kedagi, keda meieks nimetada, ei näe neid ei nähtavas valguses, kuna tähed on kustunud, ega ka muudel viisidel, kuna nad on kadunud horisondi taha[vii, lk 277-278].

Võib lausa öelda, et me elame sellisel haruldasel universumi ajastul, mil saame vaadata tähti, galaktikaid, kvasareid; tulevikus see võimalus kaob ja mitte sugugi valgusreostsuse tõttu, vaid valguse puudumise tõttu.

2.2. Kõduajastu 10¹⁵-10⁴⁰ aastat
Kõduajastul võib aegajalt juhtuda, et kaks väiksema massiga objekti, nt pruuni kääbust põrkuvad ja tekkinud objekti mass on piisav selleks, et käivitada termotuumareaktsioonid. Selliste sündmuste tõenäosus on küll äärmiselt väike, aga arvestades tohutut ajahulka, on ka väga väikese tõenäosusega sündmustel piisavalt aega teoks saada. Teiseks kiirguse tekitajaks on mustad augud, mis tema teele jäävaid objekte tükkideks rebides ja enne allaneelamist heledalt kiirgama paneb. Kahe valge kääbuse massiga objekti põrkel võivad tekkida isegi heledad supernoovaplahvatused, mis küll kiiresti tuhmuvad.

Sel ajastul (vahemikus 10¹⁹-10²⁰ aastat) hajuvad laiali ka galaktikad – raskemad tähed annavad kergemaga kohtudes oma kineetilist energiat kergemale üle, mille tulemusel kergemad tähed galaktikatest välja heidetakse ja raskemad ise galaktika keskmes olevale ülimassiivsele mustale augule söögiks saavad. Tähtede lähisuhtluse tagajärjel heidetakse ka kõik planeedid tähekesksetelt orbiitidelt ära ja jätkavad oma sihitut hulkumist külmas ruumis.

2.3. Prootonite lagunemine ehk täielik kõdumine
Kui 10²⁰ aastaks on järgi omavahel mitteseotud mustad augud, neutrontähed, kodutud planeedid ja pruunid kääbused ehk astronoomilised objektid, mis on meile praegugi tuttavad, siis arvatakse, et sellised igavesed osakesed nagu prootonid ei olegi igavesed, vaid on poolestusajaga vähemalt 10³² aastat ja umbes 10⁴⁰ aastaks on kõik prootonid positronide (elektronide antiosakesed), neutriinode ja kiirgusena laiali lagunenud (piionite ja positronidena, piion laguneb kiiresti kaheks gammakvandiks [viii]). Järgi ei jää midagi, mis koosneks meile praegu tuntud ainest, mida me katsuda saaksime.

2.4. Mustade aukude ajastu 10⁴⁰-10¹⁰⁰ aastat
Kuivõrd mustad augud ei koosne prootonitest, siis nemad prootoni lagunemisest mõjutatud ei saa, aga mustad augud kõdunevad omal moel. Mustad augud aurustuvad läbi nn Hawkingi kiirguse[iii, lk 118], kergemad (tähtedest tekkinud) mustad augud aurustuvad kiiremini (10⁶⁶ aastaga), supermassiivsed (endiste galaktikate keskpaigad) aeglasemalt (10¹⁰⁰ aastat). Kõigest sellest jääb järgi loendamatu hulk elektrone, positrone, footoneid, neutriinosid ja veel mõningasi vähemtuntud osakesi.

2.5. Igav igavik 10¹⁰⁰ kuni …
Sealt edasi ei toimu enam eriti mitte midagi. Võib ju juhtuda, et mõni positron kohtub mõne elektroniga ja need annihileeruvad, kuid olukorras, kus universumi tiheduseks on üks osake kuupvalgusaasta kohta, on sellist juhtumit ilmselt väga harva näha, aga kuna aega on terve igavik, siis mõnikord ehk ikka.

Kasutatud kirjandus

1. Wikipedia, Friedmanni tihedusparameeter
2. Wikipedia, Universumi saatus
3. S. Hawking, Universum pähklikoores, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2002
4. Matts Roos, An Introduction to Cosmology, 3rd Edition
5. Bennett et al, The Cosmic Perspective 3. edition
6. WMAP
7. Phil Plait, Death from the skies
8. Wikipedia, Proton decay

Selle teemaga veidi seotud lood:

• Maailmalõpp aastal 2012
• Maailm ei lõpe 2012, vaid TÄNA

“Seal all on veel palju ruumi,” ütles kunagi kuulus füüsik Richard Feynman, viidates nanomõõdus toimetamise tohututele võimalustele. Nüüd on kunagised unistused muutunud reaalsuseks ja nanotehnoloogia võimalused ennustatavad revolutsioonilisi uuendusi. Ent on ka neid, kes hoiatavad uute materjalide ohtude eest. Detsembrikuus arutleb Tarkade Klubi teaduskohvik nanotehnoloogia teemadel. Oleme külla kutsunud Rünno Lõhmuse Tartu Ülikooli Füüsika Instituudist ja Kaja Kasemetsa KBFI nanotoksikoloogia uurimisrühmast. Üritust kuulama ja järgnevates aruteludes kaasa lööma on oodatud kõik huvilised. Üritus on tasuta.

Teaduskohvik toimub teisipäeval, 1. detsembril kell 18 galeriikohvikus aadressiga Toompuiestee 35 (roheliste klaasidega büroohoone Schnelli pargi vastas). Info ja eelmise teaduskohviku materjalid leiab aadressilt www.t-klubi.ee.

Teadus on samamoodi kultuuri osa nagu muusika, ballett, maalikunst ja samavõrd kui me peame kultuurituks mitte teada Arvo Pärti või Jüri Arrakut, on kultuuritu olla mitte kuulnud LHC eksperimendist või Jaan Einastost.

Niipalju näägutamisest. Kuid tänase uudise sisu on selles, et Tartu Ülikooli teadusuudiste portaal Novaator, mis seni ilmus koostöös Äripäevaga ja mille häid tekste ka skeptik.ee esile on tõstnud, on alustanud uut eluringi uues kodus. Edastan vastavasisulise pressiteate.

Tartu Ülikool annab teadusportaalile Novaator uue stardi

Teadusuudiste portaal Novaator on tänasest saanud endale uue kodu www.novaator.ee, kus on senisest laiem teemadering ning rohkem võimalusi teaduse põnevat maailma avastada. Huvilisteni tuuakse nüüd uudiseid nii loodus-, täppis- kui sotsiaalteaduste valdkondadest, nii Eestist kui välismaalt.

Avapäeval tutvustab Novaator.ee levinumaid müüte seagripi kohta, räägib, kuidas Eestis on levinud psühholoogiliste testide kasutamine, mis ei näita midagi testitava isikuomaduste kohta ja palju muud põnevat.

Novaatori peatoimetaja Villu Päärti sõnul on portaali eesmärgiks tutvustada lugejatele, kuidas maailm toimib. „Novaator on tavaline uudisteportaal, millel on vaid see vahe, et me kirjutame teadusest ja tehnoloogiast, eesmärgiks tõestada, et see, mis teadusmaailmas toimub, on pööraselt põnev,“ rääkis Päärt, kes kutsub Novaatorit lugema kõiki, kel sooviks silmaringi laiendada.

„Novaator.ee on eeskätt mõeldud just neile inimestele, kellel pole vastavas valdkonnas spetsiaalset eriharidust, aga kes soovivad end mingi valdkonnaga kurssi viia või lihtsalt silmaringi laiendada,“ selgitas peatoimetaja.

Äripäeva veebikeskkonnast ära kolinud Novaator on nüüd oluliselt laiema teemaderingiga, kuhu on lisandunud näiteks ühiskonnateadused ning lood Tartu Ülikoolis tehtud ja tegemisel olevatest doktoritöödest. „Oma portaal annab rohkem võimalusi teemaderingi laiendada ja on interaktiivsem. Igaüks võib endale tellida uudiskirja, mis tuleb kahel korral nädalas e-mailile samuti on Novaatori lugejatel võimalik otse teadlastele küsimusi esitada jne,“ kirjeldas Villu Päärt Novaator.ee uue keskkonna võimalusi.

Avasta maailma! www.novaator.ee

Lisainfo: Villu Päärt, novaator.ee peatoimetaja, tel 514 8933, villu.paart@ut.ee

Uuringu läbiviija Edzard Ernst sõnas:

Pole kahtlust, et jalgade masseerimine on meeldivalt lõõgastav, kuid spetsiifilised meditsiinilised väited peaksid olema alati kindlustatud tugeva tõendusmaterjaliga. Refleksoloogia puhul paistab, et neid tõendeid ei ole.

Selle ülevaateuuringu (ingl systematic review) tarbeks otsiti läbi kuus elektroonilist uuringute andmebaasi ja tuvastati 217 erinevat refleksoloogiaga seotud uuringut. Seejärel hindasid kaks sõltumatut hindajat nende uuringute metodoloogilist kvaliteeti ja vaid 18 randomiseeritud kontrollgrupiga uuringut jäid sõelale, mille alusel sai hakata refleksoloogiat hindama.

Neist 18-st näitasid 12, et refleksoloogial ei ole haiguste kulule mingit mõju, viis viitasid võimalikule positiivsele mõjule ja ühe suund oli ebaselge. Mainitud tervislike seisundite seas on astma, operatsioonijärgsed komplikatsioonid, ovulatsioonipuudus, seljavalu, vähk, peavalu, diabeet jt.

Edzard Ernst sõnas, et uuringute üldine tase Jadad skaalal oli madal ja valimite suurus reeglina väike. Enamus kõrgema metodoloogilise kvaliteediga uuringutest ei tootnud refleksoloogiale positiivseid leide. Dr Ernst hoiatas inimesi kasutamast refleksoloogiat diagnostilise vahendina, kuna on oht saada vale-positiivseid ja vale-negatiivseid diagnoose. Kui aga kasutada seda alternatiivset teraapiameetodit tõsiste terviserikete ravimisel, võib refleksoloogia osutuda eluohtlikuks.

Allikad:

• No Convincing Evidence Reflexology Works, Australia, Medical News Today
• Is reflexology an effective intervention? A systematic review of randomised controlled trials, Edzard Ernst, The Medical Journal of Australia

Eesti riik tunnustab refleksolooge

Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutus (Kutsekoda) registreerib Eestis refleksolooge kui “Keskastme spetsialistid ja tehnikud, rahvameditsiiniga tegelejad [ja usuga ravitsejad], kood 3241“, kes Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatori järgi kuuluvad muude tervishoiu sidusalade valdkonda, kood 8514 (2008. aasta klassifikaatori järgi Mujal liigitamata tervishoiualad, kood 86909).

Refleskoloogi kutsestandardis (pdf), mida Eesti Vabariik 21. sajandil tunnistab, on kirjas järgmised read:

Refleksoloogia meetod põhineb avastusel, et organism peegeldab informatsiooni oma organite seisundeist keha pinnal asuvatesse kindlatesse tsoonidesse. Refleksoloogi töö seisneb käelise tegevuse kaudu nende tsoonide masseerimises. Töö eesmärgiks on organismi eneseregulatsiooni funktsioonide tugevdamine, tervisehäirete ennetamine, tasakaalustamine. Töö tulemusena käivitub organismi puhastumine jääkainetest, suureneb keha vastupanuvõime infektsioonidele ja ning kasvab stressitaluvus.

Eesti refleksoloogid aga teevad vahet tsoonteraapial ja refleksoloogial:

Tsoonteraapiast eristab refleksoloogiat põhiliselt ainult see, et refleksoloogias kasutatakse inimorganismi mõjutamiseks kogu keha pinnal asuvaid tsoone, samal ajal kui tsoonteraapia keskendub jalatallale.

Samast saame teada ka selle, miks ja kuidas refleksoloogia toimima peaks:

Inimkeha ei koosne mitte ainult füüsiliselt nähtavatest/kombatavatest organitest (maksast, kopsudest, luudest, lihastest jne), vaid keerukast energeetiliste ja füüsiliste tegurite kombinatsioonist, muuhulgas ka energeetilistest sidemetest organite ja teatud tsoonide vahel. Tänu sellistele energeetilistele sidemetele ongi võimalik ravida talla alt kõrvapõletikku või kõrvast kõhukinnisust.

Kutskoda pälvis skeptik.ee Umbluu preemia 2009 homöopaatide, refleksoloogide, aroomterapeutide jt riikliku tunnustamise eest.

Uute lugude kirjutamine on praegu harvaks jäänud, kuna olen Ruhnu saarel puhkusel. Eestlase puhkusel, mis koosneb töötegemisest ja ellujäämisharjutustest, kuna Ruhnu saar on seitsme maa ja mere taga ning liiklus muu tsiviliseeritud maailma vahel harvem kui paljudes muudes paikades.

Teateid skeptika rindelt on jaganud siinsed head kommenteerijad, kuid edastan info selle kohta, et 12.-16. augustil toimub Tõraveres, seal, kus on suurim põhjamaades paiknev teleskoop, astronoomiahuviliste XIV kokkutulek. Tulla võib muidugi ka see, kel astronoomiahuvi suhteliselt väike, kuid kel astronoomia kui teaduse või harrastuse vastu mittevähimatki pole. Või kel soov Urmas Sisaski muusikat elusas ettekandes kuulata. Või kes plaanib endale koduteleskoopi soetada, kuid enne ostu tahaks teadjamatelt küsimusi küsida. Või kes satub sel ajal sealkandis olema.

Ajakava ka (võib muutuda):

Kolmapäev, 12.08

16.00-18.00 Saabumine ja registreerimise algus Tartu Observatooriumi peahoones
18.00 Sissejuhatus (olme, vaatlused, teleskoobid) ja ka ringkäik Tõravere teaduslinnakus
20.00 Õhtusöök
21.00 Meteoori- ja muude vaatluste juhendamine
23.00 Vaatlused

Neljapäev, 13.08

10.00 Hommikusöök
11.00-13.00 Jaak Jaaniste, Tõnis Eenmäe – Rahvusvahelised astronoomiaolümpiaadid. Järgneb 2009. a. koondise treeninglaagri esimene õppus (avatud kõigile huvilistele).
13.00-14.00 Lõuna
14.00 Ekskursioon: Võrtsjärve Limnoloogiajaam, Tamme paljand, Trepimäe
19.00 Õhtusöök
21.00-22.30 Film “100 suurimat avastust: astronoomia”
23.00 Vaatlused

Reede, 14.08

10.00-11.00 Hommikusöök
11.00-15.00 Hommikune sessioon – 200 aastat astronoomiat Eestis

Tõnu Viik – 19. sajandi astronoomia Eestis
Jaak Jaaniste – Fraunhoferist Kipperini ehk saksa monteeringu 150 aastat
Jaan Einasto – Öpik ja Kuzmin
Peeter Tenjes – Einasto ja tema järglased
15.00 Lõuna
16.00-19.00 Õhtune sessioon – kaugseire

Kalju Eerme – atmosfääri kaugseire
Anu Reinart – veekogude kaugseire
Tiit Nilson – maapinna kaugseire
19.00 Õhtusöök
21.00-22.30 Film “Supernoova”
23.00 Vaatlused

Laupäev, 15.08

10.00 Hommikusöök
11.00-15.00 Hommikune sessioon – amatöörastronoomia, amatööride ja proffide koostöö

Indrek Kolka – proffide ja amatööride koostöö
Taavi Tuvikene – peegelkaameraga muutliku tähe uurimisest
Tõnis Eenmäe – Epsilon Auriga
Jüri Ivask – Kuu vaatlemisest
15.00 Lõuna
16.00-19.00 Õhtune sessioon – (amatöör)astronoomide tehnika

Antti Tamm – optilise teleskoobi ajaloost ja arengust
Tõnis Eenmäe – amatöörteleskoopide põhimõisted ja -tõed
Martin Vällik – ?
Raivo Hein – taevane fotograafia
19.00 Õhtusöök
20.00 Kontsert
23.00 Vaatlused

Pühapäev, 16.08

10.00 Hommikusöök
11.00-14.00 Hommikune sessioon:

Tõnu Tuvikene – 40 aastat inimese astumisest Kuule
Muljed sajandi pikimast päikesevarjutusest
Astronoomiauudiseid
Vaba mikrofon
Kokkuvõtted, kokkutuleku lõpetamine
14.00 Lõuna
Lahkumine

Lisateavet ning praktilist infot ööbimiste ja söögikordade kohta leiab astronoomia.ee kodulehelt.

Pildil: astronoomiahuviliste kokkutulek 2008. aastal Väike-Maarjas. Hetkel toimub Päikese vaatamine päikeseteleskoopidega. Klõpsa pildile.

2. osa

Rein Perens, hüdrogeoloog

Esimese osa leiad siit

Karbonaatsetes kivimites esinev karstiveekompleks on üks levinumaid põhjaveekollektori tüüpe maailmas ning selle puhul kehtivad samad üldised seaduspärasused, mis poorsete ja lõheliste kivimite põhjavee kohta. Ilma maa-aluste vooluteedeta, nimetatagu neid veesoonteks, vettjuhtivateks lõhedeks või kuidagi teisti, oleksid kõik kaevud kuivad. Neid maa-aluseid vooluteid pidi liigub põhjavesi kogu Põhja- ja Kesk-Eestis ning Lääne-Eesti saartel, nende kaudu leiab aset ka põhjavee regionaalne toitumine Pandivere kõrgustikul.

Eesti paekivikihtide (lubjakivid, dolomiidid) veerikkus sõltub peamiselt lõhede (tektoonilised, murenemislõhed ja kihilisuslõhed) ja karstiõõnsuste rohkusest. Sademetevee infiltratsiooni aluspõhja kivimitesse soodustavad rohked enam-vähem vertikaalsed lõhed murenemisvöös. Olenevalt kivimite litoloogilisest iseloomust ja ala geomorfoloogilisest asendist ulatub see vöönd enamasti 1–3 m sügavuseni, harvem 5–10 m sügavuseni. Mõnikord on murenemisvöö lõhed tugevasti karstunud, moodustades karstitühemeid ja -kanaleid. Tinglikult võikski neid nimetada maa-alusteks jõgedeks, kuid vee liikumine neis on määratud piirkonna üldiste hüdrogeoloogiliste seaduspärasustega.

Just maapinnalähedased, valdavalt vertikaalsed lõhed, tänu nende suuremale veesisaldusele võivad mõjutada inimese biovälja. Viimase muutusi (vitsa või pendli liikumist) tõlgendatakse kui veesoone esinemise kohta. Paraku kehtib see ainult maapinnalähedaste veesoonte kohta, mille levik on võrdlemisi ebakorrapärane. Pealegi võivad vitsa või pendli liikumist põhjustada ka muutused pinnase koostises (näiteks suure rändkivi esinemine maapinna lähedal jm). Seega jääb ikkagi küsimus lahtiseks – mida vits või pendel näitab?

Valdav osa Põhja- ja Kesk-Eesti puurkaevudest saab oma vee sügavamatest kihtidest, mille esinemise üle vitsameetodiga otsustada ei saa. Tänapäeval rakendatakse lõheliste karbonaatkivimite (paekivi) veerikkuse uurimiseks põhiliselt puuraugusisest vooluhulga-karotaaži meetodit. Kivimite veeandvus ei ole seotud mitte niivõrd kivimi enda koostisega, kuivõrd paekivikihtide vahel esinevate lõhedega. Just horisontaalseid kihtidevahelisi lõhesid, kust vesi kaevu tuli, hakkasid vanad puurmeistrid ja nende järel ka kohalikud elanikud nimetama veesoonteks. Vooluhulga-karotaaž on aga geofüüsikaline meetod, mis puuraugu vertikaalse veevoolu mõõtmise kaudu võimaldab täpselt määrata veesoone sügavust maapinnast, selle veerikkust ja teisi parameetreid (joonis 1). Puuraukudes tehtud vooluhulga-karotaaž näitab veesoonte esinemist Eesti karbonaatsete kivimite kõikides stratigraafilistes ühikutes ja litoloogilistes erimites.

Mõnikord on puuraugu vettandva intervalli (veesoone) ümbruse kivimitel puursüdamikus näha selgeid karstumise tunnuseid. Tavaliselt aga kivimite välisilmes veesoonte esinemine ei kajastu. Puuraukude vaatlemisel televiisorisondiga on selgunud, et enamasti on veesooned päris kitsad (2–3 mm, harvem 10–30 mm), kihipindadega paralleelsed lõhed.

Kitsad lõhed paiknevad puuraugu läbilõikes küll keskmiselt 1–1,5 m järel, kuid vettandvaid on neist vaid 10–15%. Keskmiselt tuleb 100 m kohta viis veesoont, seega üks iga 20 meetri kohta. Kuigi maapinnalähedastes kihtides hõlmavad veesoontega kihid kohati 25% uuritud kihtide kogupaksusest, tuleb arvestada, et sügavuse suurenedes veesoonte esinemissagedus järsult väheneb, moodustades keskmiselt vaid 8–12% läbilõike kogupaksusest (joonis 2). Ülejäänud kihid on peaaegu veetud. Üksikute veesoonte levik ei ole pindalaliselt kuigi hästi määratletav: juba paari kilomeetri kaugusel võivad veesooned paikneda sellises läbilõike osas, mis naaberpuuraukudes oli veeta. Kokku moodustavad mingi piirkonna veesooned suuremal või vähemal määral omavahel seotud ühtse veekompleksi.

Sageli esinevad veesooned erisuguse stratigraafilise kuuluvusega ja litoloogilise koostisega kihtide kontaktikohtades (joonis 3). Ilmselt on kihilisuslõhede kujunemisele oma mõju avaldanud juba kunagised paleogeograafilised tingimused, veelgi rohkem aga hilisemad välisjõud (rõhk, tektoonilised liikumised, murenemisprotsessid), millele koostiselt ja struktuurilt erisugused kivimid reageerisid erinevalt, mistõttu tekkisidki avatud lõhed kihipindadele.

Vastavalt veesoonte esinemissagedusele ja kihtide filtratsiooniomadustele on hüdrogeoloogilises läbilõikes tinglikult võimalik eristada vettandvaid, lokaalselt vettandvaid ja nõrgalt vettandvaid (suhteliselt vettpidavaid) kihte. Märgatavalt erinevad on kihtide vertikaalne ja horisontaalne veejuhtivus. Kui horisontaalne veejuhtivus (filtratsioonikoefitsient) on maapinnalähedastes kihtides keskmiselt 20–50 m/ööpäevas, ulatudes üksikutes kihtides 100–200 m/ööpäevas, siis risti kihipindadega on filtratsioonikoefitsiendi suuruseks arvutatud 10-5–10-2 m/ööpäevas.

Veelgi rohkem kui kivimite litoloogiline koostis ja tekstuurilised iseärasused mõjutab veejuhtivust kihtide lasumussügavus. Rohkem kui 300 hüdrogeoloogilises uuringu- ja kaardistamispuuraugus tehtud vooluhulga-karotaaž on näidanud, et karbonaatse kompleksi ülemise 20 m filtratsioonikoefitsient kõigub enamasti 10–50 m/ööpäevas. 20–50 m sügavusel väheneb see 5–8 meetrini ja 50–100 m sügavusel 1–2 meetrini ööpäevas. Sellest sügavamal lasuvate kihtide filtratsioonikoefitsient ei ületa tavaliselt üht meetrit ööpäevas ja neid võib üldjuhul vaadelda kui nõrgalt vettandvaid kihte. Kuna 75 meetrist sügavamal lisandub väga vähe veesooni, siis võib seda sügavust pidada ka kogu Siluri–Ordoviitsiumi ladestute karbonaatse veekompleksi kõige veerikkama osa tinglikuks piiriks.

Üheks perspektiivseks geoloogilise ja hüdrogeoloogilise uuringu meetodiks võib pidada ka georadarit. Kuidagi ei saa aga nõustuda ajakirjanduses levinud väitega, nagu oleks 2008. aasta veebruaris Soome firma OÜ Roadscanners georadariga tehtud uuring tõestanud mingite ainulaadsete maa-aluste jõgede olemasolu Nabala lubjakivimaardlas. Juba soomlaste maa-aluse jõe määratlus erineb oluliselt Eesti pendlimeeste käsitlusest. Kui viimased peavad maa-alusteks ehk salajõgedeks 5–8 m sügavusel paekihtide vahel esinevaid keskmiselt 4 m laiuseid ja 0,3 m kõrguseid veesooni, siis soomlaste jaoks on maa-alune jõgi urbne aluskivim, milles on veeühendusi. Põhimõtteliselt mahub soomlaste salajõe käsitluse alla kogu Eesti paekiviavamus, mille ülemine osa on peaaegu kõikjal murenenud ja lõheline. Suurema lõhelisusega tsoone on kindlasti võimalik geofüüsikaliste meetoditega, sealhulgas ka georadariga tuvastada, kuid esmalt oleks vaja radaripilt siduda mingi kindla olemasoleva puuraugu läbilõikega või puurida nn salajõe kohale mõni kuni 10 meetri sügavune puurauk ning selle kaudu uurida salajõe olemasolu televiisorisondi või puuraugusisese vooluhulga-karotaaži abil. Salajõe uurimist puuraugu kaudu on soovitanud ka Soome georadarimehed ise. Georadariga mõõdistatud nn maa-aluste jõgede laius on kuni 200 m, mis erineb oluliselt meie pendlimeeste poolt kirjeldatud salajõgede laiusest – 4 m.

———————
Maa-alustest jõgedest skeptik.ee lehel:

• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)

Heiki Potteri kaks artiklit Eesti Looduses:

• Tuhala–Nabala salajõed: kas vitsameetod valetab?
• Kus voolavad Tuhala-Nabala piirkonna salajõed?

Joonistega artikkel maa-alusest:

• Geology and Water, Wayne I. Anderson

Veesoontest ja nende leidmisest

Rein Perens, hüdrogeoloog

Viimastel aastatel on ajakirjanduses palju poleemikat tekitanud nn “maa-aluste jõgede” esinemine Nabala piirkonnas. On üldtuntud tõsiasi, et paese aluspõhja ülemine osa on lõheline ja täis veesooni. Hüdrogeoloogid ei eita pendli- või vitsameeste võimet leida veesoonte asukohti, kuid metoodika, kuidas need pendlimõõtmispunktid on omavahel salajõgedeks ühendatud, on ülimalt spekulatiivne. Keerulise konfiguratsiooniga salajõgede looked ei sobi kuidagi kokku põhjavee liikumise üldiste seaduspärasustega mööda aluspõhjakivimite lõhesüsteeme.

Eesti vitsa- ja pendlimeestele meeldib end nimetada geobioloogideks. Tegelikult on geobioloogia interdistsiplinaarne teaduslike uuringute valdkond, mis uurib biosfääri ja litosfääri või atmosfääri vastastikuseid mõjusid. Valdav enamus geobiolooge käsitleb oma töödes settekivimitesse talletatud Maa bioloogilist ajalugu, kasutades selleks geoloogilisi, paleontoloogilisi, mineraloogilisi, mikrobioloogilisi ja teisi uuringumeetodeid.

Meie pendlimeestest “geobioloogid” väidavad, et on Nabala lubjakivimaardla piirkonnas “geobiolokatsiooniga” või nagu geodeesiainsener Heiki Potter 30. aprilli “Postimehe” vahele pandud ajalehe “Tõru” artiklis kirjutab, “geobiotopograafilise kaardistamisega” avastanud terve rea maa-aluseid jõgesid. Sellise avastuse tähendus oleks palju laiem, kui mingite karstinähtuste väljaselgitamine väikeses Eesti maakohas. See oleks tõeline Eesti Nokia, mida seni tulutult on püütud leida.

Asi on selles, et kui sisestada NETI otsingusüsteemi või inglise keeles ka GOOGLE otsingumootorisse sõnad “geobiolokatsioon” või “geobiotopograafia”, siis otsing ei anna tulemust. Kogu maailmas lihtsalt ei tunta sellist meetodit. Mehed peaksid selle meetodi kohta võtma kiiresti patendi ja nad oleksid elupäevade lõpuni majanduslikult kindlustatud.

Maa-aluste veesoonte leidmine ja nende leviku väljaselgitamine on kogu maailma hüdrogeoloogide igapäevane töö. Selleks kasutatakse keerulisi geofüüsikalisi mõõtmisi ja kallihinnalisi seadmeid, töötatakse välja uusi põhjavee modelleerimise tarkvaraversioone jne. Milleks teha selliseid suuri kulutusi, kui saame vajalikud andmed kätte ka pendliga!

Paradoksaalselt on igast pendlimeeste poolt väljahõigatud jaburusest kinni haaranud ajakirjandus, produtseerides artikleid nagu “Nabalas ongi maa-alused jõed”, “Kaevandus kuivataks Ülemiste” jne. Kas sensatsioonijahist ja sellega kaasnevast loo müügihuvist ajendatuna või kohalike elanike survest tulenevalt on ajakirjanikud selgelt asunud paekivikaevandajate vastu kõikjal Eestis. Kuid ka kohalike elanike vastuseis kaevandamisele on suuresti tingitud teadmatusest tegelikest keskkonnamõjudest. Vallad on huvitatud küll parematest teedest, kuid kardavad samuti elanike vastuseisu. Seepärast oleks ajakirjanike erapooletu süvenemine keskkonnamõjude tegeliku ulatuse iseloomustamiseks vägagi tänuväärne. Kõigepealt tuleks endale selgeks teha, kes on libauurijad, kas geoloogid-hüdrogeoloogid või pendlimehed.

jätkub…

———————
Maa-alustest jõgedest skeptik.ee lehel:

• Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
• Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
• Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
• Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)

Heiki Potteri kaks artiklit Eesti Looduses:

• Tuhala–Nabala salajõed: kas vitsameetod valetab?
• Kus voolavad Tuhala-Nabala piirkonna salajõed?

Kaguya missioon oli aga jaapanlaste panus inimkonna teadmistele Kuu kohta. Lisaks ohtrale teadlastele vajalikule teabele püüdsid Kaguya kõrge lahutusvõimega videokaamerad kinni ka hingematvalt kauneid kaadreid, millest üks näide siin (soovitan vaadata HD versiooni üle ekraani):

Iga asi saab kord otsa ja Kaguya lõpust andis ERR meile teada sellisel moel:

Jaapani Kuu-uurija põrkas vastu Kuud
Jaapani Kuu-uurimisjaama Kaguya töö on lõppenud. Maapealne juhtimiskeskus suunas enam kui poolteist aastat meie looduslikku kaaslast uurinud kosmoselaeva vastu Kuu pinda, kus see purunes. Kaguya, mis oli tuntud ka Selenena, kaardistas Kuu pinda ning gravitatsiooni- ja magnetvälja.

Samuti tegi ta Kuu pinnast üksikasjalikke videoülesvõtteid. Andmete analüüsist loodetakse pikapeale välja lugeda uut infot Kuu tekke ja kujunemisloo kohta.

Vastu Kuud purunedes tekitas see Maa pealt nähtava valgussähvatuse, mida tõepoolest ka nähti ja pildile püüti. Lisaks saavad teadlased uurida põrkega välja heidetud pinnasetolmu ja võrrelda seda 2006. aastal Kuuga kokku põrganud SMART-1 poolt tekitatuga.

Selline on siis üks lõik astronoomide tööalalt, aga kuidas astroloogid, need ajas paartuhat aastat maha jäänud tegelased siia puutuvad? Astroloogid, kes on peale astronoomia ehk täheteaduse tekkimist suutnud inimkonda rikastada sellega, et on ilmekalt illustreerinud inimliku lihtsameelsuse kolossaalsust?

Astroloog Satya Harvey mõtiskleb oma Examiner.com kolumnis:

Paljudes traditsioonides, sh astroloogias, tähistab Kuu naiselikkust. See on yin, intuitiivne, emotsioonid. Fertiilsed naised on Kuuga seotud oma menstruaaltsükliga ja kõik olendid, kaasaarvatud Maa ise, on mõjutatud loodeliste tõmbejõududega.

Tahtlikult midagi Kuu peale kukutada, lihtsalt selleks, et vaadata, mis juhtub, on nagu koolipoisi huvi lõigata lahti konn, et vaadata, mis ta hüppama paneb. See on näide vasakajulise ratsionaalse teadusliku lähenemise domineerimisest intuitiivse üle.

Kas teadlased rääkisid Kuuga? Ütlesid talle, mida nad kavatsevad? Küsisid luba? Väljendasid talle oma austust?

Kui me oleme ühendatud eluvõrgustikku, siis teame, et mida me teeme ühele osale, teeme kõigile. Teadmiste hankimine läbi hävingu on tühi võit.

Arvan, et miljardite aastate elukogemusega Kuul oli selle pooleteise aastaga küllalt aega aru saada, mis eesmärkidega see sell tema ümber tiirutab, ega ta muidu poleks ju lubanud noorukesel poisil endale nii lähedale tulla. Austust sai avaldatud sedasi, et vastupidiselt meteoriitidele, kes otsejoones sisse põrutavad, ootas Kaguya-san kannatlikult ja sobitas mitmekülgset tutvust, uuris siit küljest ja sealt küljest ning alles lõpus heitis end ürgnaise ootavasse rüppe.

Probleemi teaduslikust olulisusest annab märku see, et teadusajakirja Science 125. aastapäeval valiti välja kõige tähtsamad seni lahendamata teaduslikud küsimused ja küsimus teadvuse kohta oli teine küsimus, mida seal kirjeldati (esimene oli „what is the Universe made of?“). Lisaks on teadvuse probleemi kesksust tänapäeva teaduse jaoks toonitanud mitmed Nobeli auhinna saajad, kellest nii mõnigi on ka ise teadvuse probleemi aktiivselt uurinud (nt Francis Crick, Gerald Edelman, John Eccles, Roger Sperry).

Teadvus ja aju

Hoolimata sellest, et on tunnustatud teadvuse probleemi olulisust ja teaduslikkust, on teadvuse küsimust ümbritsemas ka palju mitteteaduslikku. Arvatavasti tuleneb see teadvuse müstilisusest — kuidas on võimalik, et ajus toimuvad neurobioloogilised protsessid on seotud teadvusega? Ehk tundub, et sõna „müstiline“ on liigne, kuid peab mainima, et hoolimata sellest, et probleemiga on jännanud ka teadusmaailma suurimad geeniused (nagu Francis Crick), pole meil tegelikult endiselt vähimatki aimu, kuidas midagi kogemuslik-kvalitatiivset saab tekkida aju füüsikalis-keemilistest protsessidest! Seetõttu ehk ongi osati mõistetav, et leidub inimesi, kes on kindlal veendumusel, et teadvus ei saa olla ajuga seotud ja ei saagi tekkida ajuprotsessidest — see, et teadvus kaasneb aju tööga, tundub neile lihtsalt võimatu.

Vaatamata sellele, et olen ise teadvuse probleemiga teaduslikult tegelenud rohkem kui neli ja pool aastat, on minu jaoks nende inimeste kahtlus mõistetav — kui põletan kogemata oma kätt kuuma veega, siis ma saan küll meditsiiniõpikust täpselt järgi vaadata, kuidas informatsioon põletuse kohta käest ajju levib ja mis ajus selle tagajärjel toimub, kuid ma ikkagi ei tea, miks ma seda põletavat valutunnet teadvuslikult kogen. Miks mingi ajuaktiivsusega kaasneb põletustunne? Nagu juba mainitud — hetkel ei suuda mitte keegi maailmas sellele küsimusele teaduslikku vastust anda. Osati seetõttu ongi ehk lihtsam arvata, et teadvus polegi ajuga seotud.

Olgu tõe huvides ka kirjas, et üks tänapäeva teadusliku mõtlemise alusepanijatest — Rene Descartes — ja üks teadvuseteaduse isadest, Nobeli meditsiinipreemia laureaat Sir John Eccles, olid mõlemad arvamusel, et teadvus on midagi ajust sõltumatut ja kontrollib aju. Seega ei ole teadusliku mõtteviisi järgimine iseenesest mitte sugugi alati viinud järelduseni, et teadvus peaks olema seotud ajuga sel viisil, et ta ajust tuleneb ja sõltub. Siiski otsivad tänapäeva teadvuseteadlased teadvuse probleemi lahendust just ajuteaduse abiga. Miks?

Järgnevalt kirjeldan vaid kõige mõjuvamat põhjust, miks on teaduslikult põhjendatud seisukoht, et teadvus tekib aju töö tulemusena: muutes väga piiritletud piirkondade tööd ajus, saame süstemaatiliselt muuta teadvuse erinevaid sisusid ja aspekte. Loogika seisneb selles, et kui see, mida me teadvustatult kogeme, on mõjutatud ajus toimuvast ja see tõsiasi kehtib erinevate piirkondade puhul ja on spetsiifiline (mõjutades piirkonda A muutub teadvuse aspekt A*, mõjutades B’d muutub B* jne), siis on mõistlik järeldada, et teadvustatud kogemus tekib ajus.

Tõendusmaterjal

(suvaliselt valitud näited; enamus käib nägemismeele ja teadvustatud nägemise kohta, kuna nägemine on lihtsalt kõige enam uuritud tajumodaalsus)

1. kui kahjustatud on esimene piirkond ajukoores, mis töötleb nägemismeele kaudu tulevat informatsiooni, siis kaob teadvustatud nägemine.
See efekt on spetsiifiline: kui see piirkond on kahjustatud ainult ühes ajupoolkeras, siis on teadvusest kadunud ainult üks nägemisvälja pool; kui kahjustatud on ainult teatud osa ühest ajupoolkera vastavast piirkonnast, siis on teadvusest puudu ainult sellele ajupiirkonnale vastav nägemisvälja osa.

2. Ajukahjustused võivad mõjutada ainult teatud kindlaid teadvustatud nägemise aspekte:
Näiteks väga kindlapiirilise piirkonna kahjustuse tagajärjel ei näe inimene enam teadvustatult värve, kusjuures kui kahjustatud on vastav ajukeskus ainult ühes ajupoolkeras, siis piirdub efekt ka ainult ühe nägemisvälja poolega — inimene näeb näiteks vasakul pool kõike hallitoonides, paremal aga värviliselt. Ühe teise piirkonna kahjustus viib aga liikumise mittenägemiseni — tee tassi valamine muutub keeruliseks, sest ühel hetkel on tass tühi, järgmisel juba täis. Patsient näeb küll teadvustatult tassi ja muud ümbritsevat, kuid ei teadvusta liikumist. Võib aga ka olla, et jällegi teiste kõrgemate visuaalsete piirkondade kahjustuse tagajärjel ei näe patsient enam tassi, kuigi näeb, et midagi nagu liiguks. Üsnagi tuntud sündroom on prosopagnoosia, mille teatud vormi korral inimesed ei teadvusta nägusid ja ei suuda teadvustatult nägusid üksteisest eristada. Niisiis kaasnevad väga kindlapiiriliste ajukahjustustega süstemaatiliselt puudujäägid objektide ja nende omaduste teadvustamises.

3. Kas saame vastavaid süstemaatilisi seoseid ajupiirkondade ja teadvusliku kogemuse vahel korrata ka tavalises terves inimeses?
Jah, saame! Esiteks on saadud väga palju tõendusmaterjali ajukuvamismeetodite abil, kus on võimalik näidata, et kindlapiirilise ajupiirkonna aktiivsus on seoses kindla teadvuse aspektiga, kuid kuna tegemist on vaid korrelatsiooniga (millele võiks ette heita, et enne tekib teadvus ja pärast tekib ajuaktiivsus), siis ma nendel töödel pikemalt ei peatu. Nimelt on teiseks tänapäeval võimalik valikuliselt mõjutada ka hea tervise juures olevate katseisikute ajupiirkondi, tekitades niiöelda „virtuaalsed ajukahjustused“. Selleks kasutatakse transkraniaalset magnetstimulatsiooni (TMS), mille abil on võimalik üsnagi kindlapiiriliselt mõjutada teatud ajupiirkondade tööd. Selle meetodi abil ongi korratud tulemusi, mida mainisin punktides 1 ja 2: näiteks suunates TMSi ajukoore esimesse nägemispiirkonda, võib katseisikul valikuliselt teadvusest kaotada osa nägemisväljast. Lisaks võib visuaalseid keskuseid TMSi abil stimuleerides tekitada katseisiku teadvusesse fosfeene — sähvatusi, mille täpne asukoht sõltub süstemaatiliselt sellest, millisesse ajupiirkonda TMS anti. Lisaks võib iga katseisiku puhul tekitada liikuvaid fosfeene, kui eksperimentaator stimuleerib piirkonda, mis on seotud liikumisinformatsiooni töötlemisega. Tegu on selle sama piirkonnaga, mille kahjustamine viib liikumise mitteteadvustamisele — järelikult on seda väga kindlapiirilist ajustruktuuri mõjutades võimalik liikumisinfo kas teadvusest kaotada või sinna tekitada.

4. Lõpetan, tuues tõendusmaterjali ühest hoopis teistsugusest teadvustamisest — tahte teadvustamisest.
Kas see, kui ma näiteks tahtlikult oma kätt liigutan ja seda tahet teadvustan, on seotud mu ajuga? Tõepoolest, hiljuti publitseeritud töös näitasid prantsuse teadlased, et kui elektriliselt stimuleerida teatud piirkonda kiirusagaras, siis väitsid patsiendid, et nad teadvustasid tahet liigutada mõnda oma kehaosa. Taaskord oli stimulatsiooni kindel piirkond seotud spetsiifiliste efektidega teadvuses: üht piirkonda stimuleerides tunti tahet liigutada jalga, natuke eemalt stimuleerides teadvustus tahe liigutada kätt. Seega — ka teadvustatud tahe tekib ajus. See väide on kindlasti nii intrigeeriv, et sellest tuleb pikemalt kirjutada mõni teine kord.

Kokkuvõtteks

Muutes ajus midagi väga kindlapiirilist, saame manipuleerida seda, mis on teadvuses. See pole nii mitte ainult ühes ajupiirkonnas, vaid kehtib mitmel pool. See efekt on ülispetsiifiline — olenevalt mõjutatava piirkonna täpsest asukohast ajus võib olla mõjutatud vaid teadvustatud kogemus liikumisest, värvidest, nägudest, tahtest jne. Seega on mõistlik ja loogiline järeldada, et teadvus tekib ajus. (Täpsuse ja täielikkuse huvides tuleb öelda, et üldspetsiifilised efektid, mis näitavad aju vajalikkust teadvuseseisundi üldisel reguleerimisel, on muidugi samuti olemas: nt kindla koosseisuga anesteetilised ained pärsivad vaheaju struktuuride talitlust ning selle tagajärjel teadvusseisund kui selline taandub hoopis.)

Küsimus teadvuse olemusest pole mitte ainult keeruline teaduslik probleem, vaid on keskne meie kõigi jaoks: meie igapäevane elu ja olemine oleksid teadvuseta võimatud. Seetõttu on huvitav ja tähtis üritada mõista, mis on teadvus ja kuidas ta on seotud ajus toimuvaga. Seni on teadvuse probleem hoolimata kõigist katsetest püsinud kõva pähklina — siiani pole selge, millised on neurobioloogilised protsessid, mis on piisavad ja tarvilikud, et tekiks teadvustatud kujutis skeptikute kodulehest. Õnneks tegeleb üha enam teadlasi selle küsimusega ja seega on lootust, et peagi astub kuskilt välja teadvuseteaduse Francis Crick, kes näitab, mis on teadvuse mõistatuse juures see topeltheeliks. Lahendus on arvatavasti esialgu üllatav, kuid pikapeale kõigile ilmselge. Teaduslik on ta igal juhul.

PS: Keda huvitab (või hakkas huvitama) teadvuseteadus, see teadku, et Eestis töötab rahvusvaheliselt tunnustatud teadvuseteadlane professor Talis Bachmann, kellega võib antud tüki autori kaudu kontakti asuda, kui on tõsisemat sorti soovi probleemile teaduslikult läheneda. Kes aga soovivad teemast rohkem teada saada ilma (kohese) isikliku teadusliku sekkumiseta, võiksid endale üles märkida veebipäeviku http://www.teadvus.wordpress.com ja raamatupoes või raamatukogus uurida sel aastal kirjastuses Tänapäev ilmunud teadusraamatut „Tähelepanu ja teadvus“.

Jaan Aru,
jaan punkt aru ättt gmail.com

• Kas vasaku ja parema ajupoolkera erinevused ikka on sellised, mida pop-psühholoogia meile väidab?
• Kas ja kui palju on alalävise mõjutamisega võimalik inimeste käitumist suunata?
• Kas neurolingvistiline programeerimine (NLP) on pseudoteadus või tõhus meetod?
• Kas me tõesti kasutame oma ajust vaid 5-10%, nagu mõned koolitajad väidavad?
• Kui paljut me oma ajutegevusest üldse teadvustame?
• Kas teadvus eksisteerib ka ilma kehata?
• Mida arvata ohtratest moodsatest nn psühhoteraapiatest – Silva meetod, NLP, transpersonaalne psühholoogia, regressioonteraapia, tõrjutud mälestused, sündimise taasläbielamise teraapia, hingamistöö, kvantteadvus, vabastav hingamine, naeruteraapia, ürgkarje, hüpnoteraapiad oma laias varieeruvuses jne – kus igaüks ilma igasuguse erialase hariduseta ehk nädalase kursuse tulemusena võib saada “terapeudiks”?

Astronoomia.ee-s on kohad ja kellaajad kenasti üleval, kuid siikohal lühidalt, et üritused on välja kuulutaud Tartus, Sindis, Pärnus, Valgas, Viljandis, Rakveres, Tõraveres, kuid igaüks võib oma kodukohas ise oma teleskoobi püsti panna, kutsuda seekord ka naabrid, lapse sõbrad, ülemused-alluvad, laulukoori, tantsurühma, maleklubi, sukeldumisseltsi või mis iganes seltskonna, kellega sul tore on.

Loomulikult toimuvad üritused ka Tallinnas ja vähemalt kahes kohas:

• 2.-5. aprillil Tallinna Tehnikaülikooli peahoone juures kell 19:00-23:00.
• 2.-4. aprillil kutsub astronoomiahuviliste ühendus Ridamus kõiki huvilisi Tallinna Linnahalli promenaadile algusega kell 20:00.
• 4. ja 5. aprillil on plaanis päevased päikesevaatlused, kuid nende toimumise koht on veel lahtine, kuid alata soovin kell 12:00 ja paigaks võiks olla koht, kus liigub palju inimesi niisamagi. Mõne ostukeskuse parklas? Head ettepanekud teretulnud.

Õhtustel aegadel vaatame kindlapeale Kuud, püüame pihta saada mõnele satelliidile, võibolla saame selgeks mõne tähtkuju ja tähe nime ja uurime, kas Saturn ikka näitab oma rõngaid või enam mitte.

Sündmusest tuleb juttu neljapäeval (2. aprillil) Vikerraadios algusega umbes 13:30.

Kõik huvilised on väga oodatud, võtke kaasa oma vaatlusvahendeid, kui on, kui pole, pole hullu — meil on; küsimused, mis astronoomia ja taeva asjadega seoses meelel on mõlkunud — võibolla saame kamba peale mõne asja selgemaks.

Tähtis!
Palun pange soojalt riidesse.
Vaatlused toimuvad vaid selge ilmaga.

Näiteks selgitatakse seal meilgi ilmutatud uudise Rohke kohvijoomine põhjustab hallutsinatsioone (pikemalt Delfi Fortes) pealkirjatagust.

Uudises öeldakse:

Rohke kohvijoomine põhjustab aistingute häireid. Briti psühholoogid märkasid katses, et liigne kofeiini nautimine võib tekitada nägemis- ja kuulmishallutsinatsioone.

NHS selgitab, et see töö oli alles eeluuring, millega testiti teooriat, kas kofeiin võib tugevdada kehaomase stressihormooni mõju. Leiti, et kofeiini tarbimise määr on seotud nii stressi kui kalduvusega hallutsinatsioone näha. Kui stressi mõju kõrvaldati, siis jäi ikkagi mingi kalle selles suunas, et kofeiin võib olla seotud hallutsinatsioonide nägemisega. Põhjuslikku seost see uuring ei väida. Ei saagi väita.

Nagu öeldud, oli uuring esialgne ja autorite sõnul oli vaadeldud efekt nõrk. Enamgi veel, küsitlustes hinnati uuritud 219 üliõpilase “eelsoodumust hallutsinatsioonidele” mitte aga seda, kas nad ka tegelikult olid hallukaid näinud või kogenud. Kokkuvõtteks ei ole millegagi tõendatud, et kohvi või kofeiinirikkaid tooteid juues inimene hallutsinatsioone nägema hakkab.

Seega kui keegi soovib hallukate nägemist kogeda, siis paraku pole kohv just see, mida sel eesmärgil tarbida. NHS hoiatab, et kui inimesel on psühhootiline episood (nt hakkab hallutsinatsioone nägema), siis pöördugu ta arsti poole konsultatsioonile, mitte ärgu arvaku, et see kohvijoomisest põhjustatud on.

Meie kohaliku ajakirjanduse tase näib olevat välismaistest analoogidest vaid ühe sammu tagapool — nopitakse väljamaa väljaandest pealkirja järgi uudis, mis vahendab uudisteagentuuri teadet, mis on koostatud PR-agentuuri poolt kokkuvõtvate materjalide põhjal, mis kajastab tegelikult tehtud uuringu abstrakti ja mõnikord ka mõnd uurija kommentaari, millest usin ajakirjanik rebib välja sõnumi või teeb ise kaugeleulatuva fantaasiarikka järelduse, mis inimesi kõige rohkem vapustama peaks. Mida tegelikult uuriti, teada saadi ja järeldati, see jääbki pahatihti teadmata.

On muidugi meeldivaid erandeid ja nimetan neist mõned – ajakirjad Horisont ja Tarkade Klubi (Arko Olesk ja meeskond), “vanad kalad” Priit Ennet ja Tiit Kändler, blogijatest on silma jäänud Marek Tihhonov ja muidugi Tartu Ülikooli ja Äripäeva ühisprojekt Novaator (Villu Päärt, Siim Sepp).

Palun nimetage kommentaarides veel häid ajakirjanikke, kes teadusuudiseid hästi vahendavad, ja kohti, kus neid lugeda saab.

Teadmine selle kohta, et asja taga on C-vitamiin ning millist biokeemilist tähtsust see meie organismis omab, selgus alles 20. sajandil. Teadmatusest ülehindamisele on tihti väike samm. Nii ka C-vitamiini puhul. Suuresti kuulsa keemiku ja kahekordse Nobeli preemia laureaadi Linus Paulingi mahitusel kasvas müüt C-vitamiinist kui imerohust üle igasuguste mõistlike piiride ning loomulikult täitis vastavate töösturite taskuid, millest Paulingki oma noosi sai.

Skorbuut ja C-vitamiin on siis näide selle kohta, et alati pole vaja teada, kuidas mingi asi toimib, aga kui empiiriliselt ehk kogemuslikult on toimivus kindlaks tehtud, siis on kasulik seda kasutada.

Tänapäeval aga teame sedagi, et vabadel radikaalidel on inimkehas oma roll vähi tekkimises. Loogika ütleb, et kui neid vabu radikaale keres vähendada, siis peaks vähenema ka vähirisk. Vabu radikaale peaksid püüdma antioksüdandid ja nendeks võivad olla vitamiinid. Järelikult kui manustada vitamiine, siis peaks vähenema risk haigestuda vähktõppe.

Vabade radikaalide teooria on ilus ja on biokeemikute poolt kinnitust leidnud, seega tundub ka vitamiinide toimemehhanism usutav. Vitamiinide propageerijad on aga väljendanud kahtlust, et kuivõrd vitamiine ei saa patenteerida, siis puudub nende mõju uurimiseks kommertslik huvi ja nii jääbki Big Pharma majandushuvide ja vandenõu tõttu tõhus ja odav vitamiinipõhine vähiravi ilma vajaliku tähelepanuta ja nii täidavad ülikalliste ravimeetodite müüjad teiste õnnetuse arvelt oma taskuid.

Nüüd jõuame siis lubatud päris teaduse juurde. Ameerika teadlased avaldasid pikaajalise uuringu tulemused meditsiiniajakirjas Journal of the American Medical Association (JAMA). Randomiseeritud, kaksik-pime ja platseebokontrolliga uuring algas aastal 1997 ning sellest osales 14 641 meest vanuses 50 aastat ja vanemad. Mõõdeti eesnäärmevähi ja üldise vähki haigestumise sagedust, kui mehed võtsid 8 aasta jooksul iga päev kas 400 IU E-vitamiini, 500 mg C-vitamiini või siis platseebot ehk ilma bioloogilise toimeta ainet.

Kokkuvõte kõlab, et keskealiste ja vanemate meeste puhul ei vähendanud vitamiinide E ja C igapäevane manustamine ei eesnäärmevähi ega ka üldist vähktõppe haigestumise sagedust.

(Linus Pauling suri eesnäärmevähki, kuid oli seejuures 93-aastane.)

Vaatamata asjaolule, et alles viimasel ajal on hakanud ilmuma põhjalikke uuringuid nn toidulisandite pikaajalistest tervisemõjudest, söövad üle poole USA täiskasvanutest E- ja C-vitamiini. Lihtsalt tarbivad toodet, mille kohta pole teada, kas see neile üldse midagi head teeb.

Seega isegi kui meil on mõistuspärane toimemehhanism mingi aine võimaliku mõju kohta, ei tähenda see, et see toimemehhanism ilmtingimata ka toimib. Võibolla on probleemseks kohaks suukaudne manustamine ja peaks uurima seda, millist mõju avaldab vitamiinide sisestamine otse veeni. Võibolla on sel toimel väga kitsad piirid või puudub üldse ja neid piire saab vaid hästi kavandatud uuringutega kompida.

Ühes hiljutises uuringus aga selgus, et C-vitamiin võib hoopis kahandada käimasoleva vähiravi mõjukust. Cochrane Collaboration raames tehtud kokkuvõte tõdes, et vitamiinide A ja E ning beeta-karoteeni manustamine suurendas suremust märgatavalt ja seda nii tervete kui ka mingi haigusega inimeste seas. C-vitamiinil sellist mõju ei tuvastatud.

Isegi selliste näivalt süütute asjade üle nagu vitamiinid tasub oma arstiga nõu pidada, eriti olukorras, kus mingi tõsisem ravikuur on käimas.

Ameeriklaste pikaajalise C- ja E-vitamiini uuringu täistekst:
Vitamins E and C in the Prevention of Prostate and Total Cancer in Men
The Physicians’ Health Study II Randomized Controlled Trial

J. Michael Gaziano, MD, MPH; Robert J. Glynn, ScD; William G. Christen, ScD; Tobias Kurth, MD, ScD; Charlene Belanger, MA; Jean MacFadyen, BA; Vadim Bubes, PhD; JoAnn E. Manson, MD, DrPH; Howard D. Sesso, ScD, MPH; Julie E. Buring, ScD

JAMA. 2009;301(1):52-62. Published online December 9, 2008 (doi:10.1001/jama.2008.862).

Samas väljaandes ilmus ka teine lugu, milles tõdetakse, et E-vitamiin ja teine populaarne toidulisand seleen ei vähenda samuti ei üksiti ega kombineeritult eesnäärmevähi riski muidu tervetel meestel.

Effect of Selenium and Vitamin E on Risk of Prostate Cancer and Other Cancers
JAMA. 2009;301(1):39-51. Published online December 9, 2008 (doi:10.1001/jama.2008.864).

NASA launch blog on juba ärganud ja saadaval aadressil http://www.nasa.gov/mission_pages/ibex/launch/launch_blog.html