Skautlus – ainult usklikele
Maailmas ja ka Eestis on tuntud skautide liikumine. Eesti skautide leheküljelt loen, et skautluse eesmärkideks on:
Maailma skautluse eesmärk
Skautluse eesmärk on aidata kaasa noorte haridusele, tuginedes skaudiseadustele ja -tõotusele, aidates seeläbi muuta maailma paremaks ja arendada noori vastutustundlikeks isiksusteks, kes on ühiskonna aktiivsed ja täisväärtuslikud liikmed.
Selle eesmärgi täitmiseks pakub skautlus, kui mitteformaalne hariduslik liikumine, noortele nende isiksuse kujunemisaastatel arendavat tegevust.
Eesti Skautide Ühingu siht
Meie sihiks on aidata noortel areneda täisväärtuslikeks kodanikeks.
Inimene saab olla täiuslik ainult siis, kui ta pöörab tähelepanu oma isiksuse ‑ füüsise, intellekti, tunnete, sotsiaalsuse, hinge ja iseloomu – arendamisele ning meid ümbritsevale keskkonnale ja ühiskonnale.
Oma eesmärkide saavutamiseks korraldavad nad puhke-, spordi- ja õppelaagreid, seminare, matku jne, vahendavad noortevahetust ja palju muud.
Tundub nagu oleks tegu igati toreda ettevõtmisega, mida ilmselt kinnitavad sajad ja tuhanded Eesti skaudid, kes nendest tegevustest osa on saanud.
Aga.
Lapsevanem võiks teada, et tegu on religioosse organisatsiooniga.
Eesti Skautide ühingu põhikirjas on selgesõnaliselt kirjas:
4.3. Skautliku liikumise põhialused on järgmised:
1. kohustus Jumala ees:
– väärtustada vaimseid põhimõtteid, olla truu oma usule ja täita sellest tulenevaid kohustusi;
Hundud (6-10-aastased poisid ja tüdrukud) lubavad kõva häälega:
Luban olla sõnakuulelik, austada Jumalat, armastada Eestit, minu Isamaad, täita hundu seadusi ja teha iga päev head.
Skaudid (11-14-aastased poisid ja tüdrukud) tõotavad sedasi:
Tõotan pühalikult püüda teha parimat, et austada Jumalat, täita kohust Eesti, minu Isamaa ees, aidata kaasinimest ja järgida skaudiseadusi
Küllap on ilmne, et oktoobrilaste ja pioneeride asi, mida nõukaajal aeti, oli saanud inspiratsiooni skaudiliikumisest. Ainult austus jumala suhtes oli asendatud austusega Lenini ideede ja kompartei suhtes.
Arvata on, et kohalikel skaudijuhtidel pole selle tõotuse osas midagi ette võtta, kuna selline vanne on üleilmne. ‘Isamaa’ asemel võib kasutada muid sõnu (kuninganna, kuningas), aga jumal on vanade traditsioonide kohaselt ikka sees.
Skautlus on siiski näidanud, et uute aegade tulemisega ollakse võimelised muutuma. Skautlus algas poisteorganisatsioonina, kuna tol ajal ei tohtinud tüdrukud ja poisid ühes ühingus koos olla. Tänapäeval aga ollakse rõõmsalt koos ja ilmselt keegi ei igatse vanu aegu tagasi. Juba päris algusest peale on oma sekka võetud ka kehalise puudega lapsi.
Nii nagu sooline või rassiline eristamine on anakronism, nii on ka see tõotus jumalale ajast ja arust ning on hoopis kunstlikke ja mõttetuid piire seadev. Seda enam, et Eesti Skautide Ühingu põhikiri ütleb sedasi:
3.1. Skautlik liikumine on vabatahtlik apoliitiline hariduslik noorte liikumine, mis on avatud kõigile, sõltumata rahvusest, rassist, soost ja usust, olles kooskõlas skautluse rajaja poolt loodud sihtide ja eesmärkidega.
Ei ole ju kõigile avatud. Need, kes üleloomulikku tegelast või prisntsiipi oma elus ei tunnista või ei soovi, et nende lapsed (olematule, võõrale, valele või mis iganes veaga) jumalale midagi tõotavad, jäävad põhikirjapunktile 3.1. vaatamata kõrvalseisjaks, kui just silmakirjalikkust ei soovita edendada. Aga silmakirjalikkus on vastuolus skautide põhimõttega olla aus ja selle eest võib organisatsioonist välja visata.
Näiteks hakkab hundu lõkketule ääres arutlema-vaidlema jumala üle ja väljendab kahtlust, kas jumal üldse on olemas. Põhimõtteliselt on sellise mõtte väljendamine skautide põhikirja järgi väljaviskamist vääriv tegu.
Kas võiks nüüd ahastava häälega hüüda:
appiii!!! jälle ahistatakse ateiste!
???
:-)
Või lausa rikutakse Põhiseadust?
Nali naljaks, aga lapsevanemana pean ma paraku ka sedalaadi asjade üle järgi mõtlema, kui laps avaldab soovi skautidega liituda. Värbajad ju külastavad koole ja kutsuvad enda sekka.
Ameerikamaal on aegajalt ette tulnud, et eeskujulikke skaute, kes vanemaks saades oma ateismist teadlikuks on saanud, tahetakse organisatsioonist välja visata. Veel on tülikohaks olnud skaudiorganisatsioonide võimalus koolides tundide ajal oma värbamistööd teha.
Positiveatheism.org ja Atheist Eagle Scout Faces Expulsion.
Ameerikamaalt on alguse saanud ka Camp Quest liikumine. Vormilt nagu skaudilaager, aga harjutatakse ka kriitilist mõtlemist ega anta vannet üleloomulikule tegelasele.
Camp Quest on jõudnud ka Suurbritanniasse:
Camp faithless: Is Britain’s first atheist summer camp harmless fun or should we be worried?
Muidugi peavad usulevitajad muretsema, kui lastele kriitilist mõtlemist õpetatakse…
Skautluse maailmaorganisatsioon seab skaudivandele omad raamid ja üks asi, millest üle ega ümber ei saa, on seesama jumala värk. (scout.org)
“Jumal” võib küll vihjata eri religioonide supermanidele või vaimsetele printsiipidele, kuid teadlikult ateistlikke isikuid see muidugi ei rahulda. Eri riikide skaudiorganisatsioonid praktiseerivad jumala värki eri rangusega, kus ameeriklased on jäigemad kui näiteks kanadalased või eurooplased. Ameeriklastel on eraldi poliitika veel homoseksuaalsete isikute suhtes, mida võib iseloomustada kui diskrimineerivat.
See jumalavärk sai alguse juba skautluse rajaja Robert Baden-Powell (B-P) aegadest, kui ta skaudi käsiraamatus kirjutas, et “ükski inimene pole küllalt hea, kuni ta ei usu Jumalat ega järgi Tema seadust”.
Mõningast arutelu on tekitanud B-P biograafide spekulatasioonid selle üle, et skautluse rajaja võis olla homoseksuaalsete kalduvustega, kuigi teadaolevalt ta kunagi selles suunas tegusid ette ei võtnud.
Vaevalt, et see midagi erilist peaks tähendama, aga ajalooliselt huvitav killuke:
Skautluse looja kohtus mõjukate natsidega
Minu arvates on mure skaudivande pärast niisamasugune tühja tuule tagaajamine kui dollari pealiskirja “In God We Trust” või siis Eesti hümnis leiduva rea “Su üle Jumal valvaku” virisemine. Tõlkige see kõik enda jaoks ära “olen igati tubli, viks ja viisakas” või “mingu sul nii hästi kui minna annab” ja rahu majas. Iga Jumala mainimise peale protesteerida on hüsteeriline.
Ei usu mina, et meil seda keegi niimoodi tõlgendaks.
Kriku ütles:
Jah, kardinali meelest ei ole kah mõtet tühja vigiseda ristide pärast kooli klassiruumides, aga näe — mingisugused ühiskonna heidikud, kes Jeesust ei tunne, panevad seda mingitel täiesti arusaamatutel põhjustel pahaks.
Kriku ütles:
dig leiab, et jumalate mainimine võimukontekstides diskrimineerib ateiste. Kui usklikud kangesti tahavad oma jumalaid mainida, tehku seda seal, kus see ei kanna endaga “näe, minu jumal on raha peal, aga sinu oma ei ole”[1] alatooni. Suurepärased kohad jumalate mainimiseks on kirik, tekialune, ja tekialune kirikus. Hädapärast kõlbab linnapark ka, kui seda seal 24*7*366 ei tehta. Äärmiselt kehvad kohad jumalate mainimiseks on valitsusalased dokumendid, haridusasutused[2] ning relvad.
[1] Charles Darwin ei ole teadupärast jumal.
[2] Haridusasutustes mainitakse niikuinii eraviisiliselt kõiksuguseid jumalaid enne iga jumala eksamit. On’s tarvis säärast ebausku veel süvendada?
Kriku ütles:
1) äkki peaks jumalalähedased inimesed lihtsalt püüdma hoiduda oma usu eksponeerimisest kõikmõeldavates, tihti väga sobimatutes kohtades?
2) miks peavad jumalavõõrad inimesed pärast tõlkima nende jumalalähedaste inimeste usueksponeeringuid?
umbes sama loogika, et “ise oled süüdi, et mu segamatult ja rahumeelselt läbi õhu vihisevale rusikale ette jäid.”
Tänapäeval võiksid hoiduda küll, aga nagu öeldud, võtta tuurid üles igas kohas, kus Jumalat ajaloolistel põhjustel mainitakse on hüsteeriline.
@Kriku:
Mida sa kavatsed selle hüsteeria leevenduseks teha?
Meega teed pakkuda.
@Kriku:
Mulle tundub ka, et siin pandakse religiooni mõju osas üle.
Võid tuua näiteid oma vaatepunktist, kuidas siin üle pingutatakse.
Usuhirmus ateiste võib proovida panna probleeme perspektiivi mitte fantaseerima üksikjuhtude järgi nihkes maailmapilti ette.