Kes on kes?

Entsüklopeediline kollektsioon Eesti vaimu-, para-, umbluumaailma tegelastest ja nende pöörastest väidetest: ravitsejad, posijad, nõiad, maagid, homöopaadid, pildajad, teoreetikud, gurud… (tähestikulises järjekorras ja täieneb jooksvalt).

Lugejate ettepanekud koos asjakohaste viidetega on teretulnud.

65 Replies to “Kes on kes?”

  1. Kas kellelgi on olnud kokkupuudet 40-50-aastase tumedate juustega umbes 170 cm pika meeskodanikuga, kes Tartus tegutseb nime all Aivar Aal?

  2. eile trehvasin teiste seas kokku niisuguse onuga, nagu urmas loige. kuna kuskilt kõlas läbi, et otsin tallinna lähiümbrusse maja, siis teatas see, seni väga veidralt käitunud ja üldse imeliku mulje jätnud kodanik, et tema on suur reikimeister ning muuhulgas tegeleb ka veesoonte ja kõiksuguste energiate tagaajamisega ning ma peaks enne ostuotsuse langetamist kindlasti laskma temal mõõduka tasu eest krunt üle käia. surusin tal siis kätt, tutvustasin end elupõlise skeptikuna ning pakkusin talle millegi tõestamisväärse eest palju raha. tema vaatas mind kilavate silmadega ja ühmas kõrgel toonil: “aga keegi ei pea ju midagi tõestama!”. seepeale meenutasin talle, et ta võlgneb mulle juba mitu aastat sada krooni ja küsisin, millal ära maksab? sai vist tigedaks, raisk…

  3. Selles nimekirjas on kõige toredam see, et kõrvuti soolapuhujatega on seal ka meie lugupeetud akadeemiks Anto Raukas… on’s ta selle tõesti ära teeninud?!

  4. Ohoh… see tuli nüüd küll üllatusena. Eh… sai just teisega ühise laua taga istutud… eks ma ole ka kuulnud üht ja teist, küll otse ja küll kolleegidelt, aga ma olen senimaani selle pigem veidra huumorimeele arvele kirjutanud.

  5. See on nii hea raamat, et on läbi müüdud. Maa Universumis ei ole – selle koostajate hulgas on samuti Anto Raukas ja seda on võimalik soodushinnaga osta. Näitab ilmekalt lugejate maitset.

  6. Mitte väga ammuses minevikus vedeles see varjatud ajalugu Tartu Apollos; olen teda paaril korral seal lehitsenud, aga eessõna pole märganud lugeda. Paraku on seesinane pood hetkel 95% kinni.

  7. Ah, te seal Tartus ei oska hüvast tõelisest teadusest lugu pidada! Tallinnas on kõige loetavamateks raamatuteks “Sinu igavene elu” ja.. äh, mis see teine oli? Menuraamatud, M-A Väljatagalt. Varsti tuleb kolmas, hoidke tengeplungad valmis ja hinged valla.

  8. Nii lollilt käituv persoon on siis moderaatoriks. Oh õudus!
    Kes ei ole samat sekti usku, seda sõimatakse mingis pudikeeles ja
    võetakse rajalt maha. Kits kärneriks.
    Eeldatavasti sobib igasse foorumisse ka objektiivseid isikuid, mitte ainult jalaga- persse- stiilis diktaatoreid.

  9. Kui Sa Dig hakkad kunagi viisakaks ja tsiviliseeritud isikuks, siis sihukeste kustutamsite korral oleks viisakas teatada, vabandada.
    Põhjendada Sa vist ei oska.

  10. Andres!

    Digi kommentaarid ajavad vähemalt naerma, Teie omad tihti nutma.

    Dig on arenemisvõimeline, kui külm teda ära ei võta, siis võib temast veel asja saada!

  11. Kui keegi oma pudikeelseid nalju pidevalt kordab, muutub see magedaks.
    Oakrosk! Tere jälle! Mind ei pea teietama. Miks oled nii vanamoodne?
    Järgmine jutt võib kohaliku usutunnistusega mitte kokku sobida, ja see eesel hakkab jälle seda trollibussi juttu ajama, aga igaks juhuks:
    On skeptikud.
    On esoteerikud.
    On teada, et tavaliselt ei tule siia linale üks normaalne esoteerik.
    Ent siia saabuv esoteerik on ise ka skeptik, olles sageli objektiivne nii ühes kui teises seltskonnas. Aga seda, et ta on skeptik ka skeptikute suhtes, seda sageli ei andestata.
    Elus tahetakse, et Sa kuuluksid kuskile, oleksid ühtede sõber ja teiste vaenlane. Kuid on ka niisuguseid, kes püüavad olla erinevas seltskonnas erapooletud. Ent nad ei sobi sageli poliitilisele võitlusväljale.

  12. Mõned kysimused kas nn Suur vend on olemas? Kas ta on seotud bilderbergi grupiga? Mis on Bilderbergi grupi eesmärk? MIks sinna ei lasta ajakirjanike? Miks nende nõupidamised on salajased nagu ka need kes sinna kuuluvad?
    Miks paljud kvantfüüsikud hakkavad oma põhiala kõrval uurima erinevaid iidseid joogade ja muid sarnaseid tarkusi?
    Mis x-faile riigid hakkavad avaldama/avaldavad kui pole olemas mingeid UFOsid, ainult atmosfääri nähtused ja hallutsinatsioonidega inimkond. Miks öeldakse, et inimkond ei ole veel valmis selleks?
    Miks katollilik kirik on välja tulnud lausega, mis tunnistab maaväliseid tsivilisatsioone? Sealhulgas vabandab jordano bruno ees kes põletati tuleriidal oma veendumuste eest.

  13. endine skeptik

    Kas Te kompate piire, kui palju on siin lehel lubatud haukuda???

    Mõned kysimused kas nn Suur vend on olemas?

    Kuidas meie netitegevusi jälgitakse? http://forte.delfi.ee/archive/.....d=40014727

    Andmekogumisega netis tegelevad peamiselt osapooled, mis sellelt teenivad (turundajad, veebistatistikat koguvad firmad). … Juba ühe saidi külastamine võib käivitada kümneid või isegi sadasid faile, mis kogutava info eri firmadele edastavad. … Teiseks on turundajate ja statistikakogujate jälitusvahendid (third party tracker), mis jälgivad kasutaja tegevust netis üldiselt.
    …………….
    Jälitustegevuse käigus (kriminaalasjas) on kindlalt kogu suhtlus politsei vaateväljas, kuid vaevalt nüüd kõiki jälgitakse. Tädi Maali maalt võib küll rahulik olla. Ka skeptikutel ei tohiks mingeid probleeme olla.

    Miks paljud kvantfüüsikud hakkavad oma põhiala kõrval uurima erinevaid iidseid joogade ja muid sarnaseid tarkusi?

    Kas mitte sellepärast, et kõik uus on ammu-unustatud vana. Vanades tarkustes on sarnasusi kvantfüüsikaga (mitte segi ajada uhuutajate erinevate väidetega!!!!).

    Miks katollilik kirik on välja tulnud lausega, mis tunnistab maaväliseid tsivilisatsioone

    Jah katoliku kirik on valmis pöörama kristluse teele kogu Universumi, aga …! I’d love to baptise ET, says Vatican’s stargazer http://www.dailymail.co.uk/sci.....stars.html

    The Pope’s Astronomer, Guy Consolmagno, says that intelligent life elsewhere is probable, but believes that we are unlikely ever to encounter it
    Intelligent aliens may be living among the stars and are likely to have souls, a senior Vatican scientist said yesterday.
    The Pope’s astronomer, Guy Consolmagno, said he would be happy to ‘baptise an al ien’ – but admitted that the chances of communicating with life outside the Earth were low.

    Sealhulgas vabandab jordano bruno ees kes põletati tuleriidal oma veendumuste eest.

    Kus see kirjas oli, et paavst vabandab Giordano Bruno põletamise eest? Giordano Bruno, philosopher and scientist, burnt at the stake 400 years ago 16 February 2000 http://www.wsws.org/articles/2.....-f16.shtml

    In 1992, after 12 years of deliberations, the Roman Catholic Church grudgingly admitted that Galileo Galilei had been right in supporting the theories of Copernicus. The Holy Inquisition had forced an aged Galileo to recant his ideas under threat of torture in 1633. But no such admission has been made in the case of Bruno. His writings are still on the Vatican’s list of forbidden texts.

  14. Ma võin x-failide osale vastata. Kui sa mõtled neid toimikuid, mis käsitlevad uurimusi UFO-de kohta, siis nende avalikustamises ei ole midagi müstilist. Nimelt ükski neist seni ei ole käsitlenud maaväliseid eluvorme mittemingil kujul. Miks ma seda tean? Sest väga väga mitu õhtut minu elust on raisatud lootusele neist leida midagi mida ma juba ei teadnud. Võin kinnitada, et tegu oli tõsise pettumusega.

    ”Inimesed pole valmis” loosung on ufoloogide ja nende mingitel halbadel põhjustel uskujate enda väide. Loomulikult võib inimkond natukene pahaseks saada kui vogonite laevastik tuleb Maad hävitama, et teha ruumi hüperruumi ümbersõiduteele, aga kuna see on väga tõenäoline, siis ebatõenäosus füüsika kohaselt seda juhtuda ei tohiks. Kunagi.

    Pealegi keegi ei ole hulluks läinud kui mõned teadlased 90ndatel korraks enda arust maavälise elu Marssil leidsid või kui Kepler tegi hiljuti avastusi või tõepoolest – Europal pesitsevate potentsiaalsete eluvormide pärast. Ja kui inimesed nii ebavalmis selleks on, miks saadavad teadlased sõnumeid kosmosesse ja informeerivad oma tegevusest inimesi? See peaks olema ksenofoobiliste ülestõusude otsimine, ometi kõik plaksutavad, noogutavad pead ja ütlevad ”jolly good, ol’ chap, jolly good indeed!”

    Kvantfüüsikute kohta on mul seevastu kontrküsimused – kust sa võtad, et paljud neist lähevad jooga juurde? Mida tähendab ”paljud”? Kas sa mõtled neid mõnda, keda mõni müstik on umbisikuliselt maininud? Kas kvantfüüsikud peaks olemuselt olema vähem inimlikud, et selles on midagi nii erakordset, et mõnda neist huvitavad ka ‘vanad tarkused’? Kui mõnda koristajat huvitab natsionaalsotsialistlik praktika, kas see tähendab seost kahe ameti tegevuste vahel?

  15. Päris kõhe on näha mitut head tuttavat avalikus “rahvavaenlaste” nimekirjas. Maailmavaadete olelusvõitlus on mõneti paratamatu, aga kusagil on eetilised piirid ja selline elavate inimeste avalik kollektiivne sildistamine mulle ei meeldi.

  16. Mis teha, Helle, kui inimesed on ohtralt udujuttu ajanud, mis konkreetsete viidetega ja tsitaatidega kenasti kaetud saab. Minumeelest nad rahvavaenlased seetõttu küll ei ole, aga kui nad julgesid avalikult esineda, siis pole ju mingit põhjust siinset spetsiifikat silmas pidades nende esinemisi ka tähelepanuta jätta, isegi kui mõni neist Helle Kaasiku hea tuttav on.

  17. Pealeselle võib julgelt väita, et inimesed, kes on mõnel vaimu-, para- ja/või umbluuettevõtjal end ära tinistada lasknud, näevad siinses nimekirjas pigem kasulikku infot koondavat abivahendit. Sisuliselt on vist tegemist ühe põhjalikuma ja korrastatuma parainfobaasiga eestikeelses veebis.

    Tõrvajussi printsiip ütleb, et mida agaramalt millegagi võidelda, seda sarnasemaks sellele muututakse.

  18. No aga ära siis kujuta endale ette, et selle nimekirja peale on kirjutatud Rahvavaenlased. Mõni võib muidu arvata, et Sind oleks ratsionaalne sildistada sildiga Hüsteerilise hüperbooli fänn.

  19. Keegi härra Veiko Lutsu hakkab vist ka vägisi siia nimekirja kandideerima veega vähki ravides.
    Tema pritsmeid ühe inimese FB postituse alt:

    “Lisan, et kõigil on võimalus olemas, kuid jällegi paljud ei tea! Lugupidamine Sinu sõbrannale ja rahu Talle! Vähi rakkude arenemise ja taandarenemise kohta tegi avastuse Nobeli preemia saamud Dr. Otto Warburg. Inimeste eest seda aga varjatakse, sest kes siis kalleid vähi ravimeid ostaks?” + viide Wikipedia artiklile Otto Friedrich Warburgist.

    Minu tagasihoidliku märkuse peale järgnes uus viide Warburgi biograafiale nobelprize.org-is ning otsene isiklik rünnak mis hämmastas ja pani guugeldama.

    Tulemus:
    http://www.pelgulinn56.ee/sundmused/
    Pelgulinna Rahvamajas 26.10 tulekul üritus
    UUE AJA KLBI ESITLEB: KORALLKLUBI.
    Läbiviija Veiko Lutsu. Osalustasu 2€, klubikaardiga tasuta.
    Kontrolli ise oma tervist! Silmiavav loeng tervise taastamisest ja säilitamisest Coral mine´ga rikastatud vee abil. Tervis ja see, kui kaua me täisväärtuslikku elu elada saame on tegelikult meie endi kätes. On olemas süsteem, kuidas ise kontrollida oma tervist! Olete oodatud!

  20. Sattusin juhuslikult telesaatele, mis lausa promob imeravitsejaid ja teeb inimestele ajupesu, justkui saaks ärevushäireid ja foobiaid ravida eksortsismi abil. Keegi ravitseja Marius ajas tüüpilist energia-tühijuttu, kuidas ta kõik halva oma energiakanaleisse imeb ja sealt universumi saadab. “Teekond iseendani” on selle saate pealkiri ja autor on Aveli Jänes, kes räägib tõsimeeli “maailmast, mida me ei näe ja olenditest, kes elavad koos meiega.” Tekkis tunne, et põhikooli loodusteadustest ei ole midagi külge jäänud, sest me ei näe ka gravitatsiooni, energiat, jõudu, takistust jne, kuid nende olemasolu kohta on meil tõendid ja mitte suvalised valitud seigad, vaid teadusliku meetodiga saadud aktsepteeritavad tõendid. Vaadake selle saate kodulehte tv3 kodulehel, kümnete kaupa paluvad inimesed imearstide kontakte. Kohutav, kuhu on jõutud rumalusega, ja samas jääb ka mulje, et ametlik meditsiin ei tegele inimeste muredega nii, nagu peaks. Miks muidu ei leita üles probleemide tegelikke põhjusi, lastakse inimestel süüa tablette, millest abi ei ole jne jne. Igatahes imestan, et skeptik justkui ei olegi sellele telesaatele tähelepanu pööranud. Vähemalt mulle ei ole silma jäänud. Kuid peaks!

  21. Väga skeptiline, ei saa salata, et antud saatesari on teaduse mätta otsast võetuna uhhuu, rumalus ja ajupesu. Samas tasuks silmas pidada, et konkreetsete abivajajate elukvaliteet saates näidatud protseduuride mõjul väidetavalt paranes. S.t nähtavasti oskavad need inimesed (kas teadlikult või teadvustamata) mingitele “õigetele nuppudele” vajutada, mis vähemalt teatava osa sobiva näidustusega inimesi end “ära remontima” suunavad. Samas nõustun Sinuga, et ametlik meditsiin jääb inimeste aitamisel pahatihti hätta. Põhipõhjuseks on ilmselt selle esindajate ebapiisav ettevalmistus tööks inimeste hingega. Nimetagem seda siis skeptikule kohasemalt empaatiaks või psühholoogi-oskusteks.

  22. Skeptikud vaatavad teatavasti vähe telekat ja seda saadet nad kindlasti ei vaata. Peale selle on nad ilmselt arvamusel, et igasugune tähelepanu on vaid reklaam saatele. Ise pole ka vaadanud, algusest nö ühe silmaga paari poolikut saadet sai vaadatud. Aga mida seal öelda ongi, inimestel pole ju päris päris reaalseid tõsisemaid füüsilisi tõbesid seal vaid ärevushäired, nagu isegi ära märgid.
    Pealegi pole nende paranemine kuigi kindel, saate lõpuks võib muidugi telekast öelda, et näe saigi terveks, aga kui kaua see terve olemise tunne mingil konkreetsel juhul püsima jääb, pole ju teada.

  23. Hingehädad lähevad pahatihti üle ihuhädadeks, psüühika ja füüsilise tervise seoseid uurib psühhosomaatika. (Muide, ka ärevushäired on ka nende all kannatajate jaoks väga tõsiseks ja normaalset elu segavaks probleemiks; neist jagusaamine ei ole sugugi lihtne, enamasti püüatakse neid rahustite abil lihtsalt maha suruda.) Saates esinenud inimestel oli tegelikult väga erinevaid probleeme, sealhulgas ka kehalisi vaevusi.

    Saates esitatud probleemid tundusid hädaliste endi jaoks väga tõsistena ja tavameditsiinist polnud nad leevendust leidnud. Kõik sarjas näidatud inimesed said endi väitel ravitsejalt-sensitiivilt olulist abi, kusjuures mitmed neist mõjusid saate lõpus silmnähtavalt rõõmsama ja reipamana. Muidugi võib spekuleerida mõjutusviisi olemuse ja seisundi väidetava paranemise tegelike põhjuste üle (salapärane ravijõud? platseeboefekt? osav hingeabi? mõnel juhul ehk hoopis valetamine / enesepettus?), aga minule jäi sarjas toimunust tervikuna pigem positiivne mulje.

    Tegelikult tasuks skeptikutel see saatesari hoolikalt üle vaadata, et hakata paremini aru saama nn imeravitsejate populaarsuse fenomenist. Lihtlabane üleolev ironiseerimine või pahur kurtmine petturlike posijate õilmitsemise üle jääb siin liiga primitiivseks lähenemiseks. Igaühel, kes suudab ligimesi aidata, on minu meelest koht päikese all, meeldigu nende meetodid siis kellelegi või mitte. Püüdkem mõista, enne kui hukka mõistame.

  24. Miskipärast ei tööta ei tsiteeri ega vasta nupp.
    Jah, ma olen sinuga nõus, Jasper, esimese kolmandiku ulatuses Sinu postitusesest vähemalt. Saadet ma siiski ülevaatama ei hakka.

  25. Jasper ütles:

    …ironiseerimine või /—/ kurtmine /—/ posijate õilmitsemise üle jääb siin liiga primitiivseks lähenemiseks.

    Üldiselt nõus. Skeptilisel mõttel, millega ei kaasne asjalikku lahendust, on vähe nakkuvust seal, kus traditsiooniline meditsiin ei ole aidanud, veel vähem seal, kus meditsiini alternatiiv on jätnud mulje mõjumisest.

    Mida soovitada inimesele, kes arstilt abi ei saanud, aga mugutajalt sai? “Mine ikka tagasi selle arsti juurde, kes sind enne ei aidanud, sest tal on tegelikult õigus” ei mõika ju (ja ei pruugi isegi mõistlik olla).

  26. Mart K. ütles:

    Mida soovitada inimesele, kes arstilt abi ei saanud, aga mugutajalt sai? “Mine ikka tagasi selle arsti juurde, kes sind enne ei aidanud, sest tal on tegelikult õigus” ei mõika ju (ja ei pruugi isegi mõistlik olla).

    Üks oluline erinevus pärisarsti ja posija vahel on, et kuna pärisarsti arusaamisest ravi tulemus sõltub, peab pärisarst kõigepealt patsiendile küsimusi esitama ja neile adekvaatsed vastused saama, aga soolapuhuja võib kohe oma tegevusega pihta hakata teadmatagi, mille ravimist haigel tarvis on. Mis saab siis, kui patsient ei suuda arstile selgeks teha, milles ta häda on, nii et ta annab alla veel enne seda, kui arstil jõuab õigus ollagi?

  27. Näiteks korras peresuhted, rahuldustpakkuv töö ja äraelamist võimaldav sissetulek (kindlasti leiab miskit veel nimetada) on tõepoolest valdkonnad, kus võimalikud arsti kirjutatud retseptid (ainuüksi) ei aita. Posija juures käimine võib aga mõnel puhul teoreetiliselt mõningast leevendust ja lohutust tuua küll. No näiteks – lubab tulevikuks asjade paranemist, põhjendab praeguse olukorra vajalikkust haige jaoks, soovitab näiteks laulukoori minna. (ma ei tea, ma pole ise posija juures käinud ja saadet pole ju ka vaadanud, aga ma arvan nii)

    Aga ma usun, et hea tahtmise juures oleks võimalik teha ka saade inimestest, kes on posijate (või sensitiivide juures, milline sõna rohkem meeldib) käinud, ja pole sugugi abi saanud.

    Üldiselt ei tõesta teleshou mittekui miskit.

  28. Telešõu ei tõesta küll midagi, aga annab kasulikku ainest juurdlemiseks nn posijate fenomeni üle. Võiks küsida, kummast on inimestele kokkuvõttes rohkem kasu, kas kehvast ja pahurast arstist (kes on pealiskaudne, teeb tihti ekslikke raviotsuseid ega suuda empaatia-puude tõttu ka innustada patsiente aktiivselt ravile pühenduma) või andekast “posijast” (lihtsuse huvides kasutan seda spetsiifilist sõna kõigi rahvaravitsejate jm “alternatiivikute” kohta, sõltumata nende meetoditest). Meenutagem näiteks mõne aasta tagust Kaika Laine juubelit – nii suurt ja siirast rahva tänu ei meenu vaat et ühegi tavatohtri puhul. Millest see tingitud on? Loogiline oleks arvata, et need inimesed ongi temalt reaalset, elumuutvat abi saanud. Aga millist ja kuidas? Ehk vääriks kogu see temaatika lähemat uurimist, enne kui kõik “posijad” punti seome ja allavett saadame? :)

    Salvey pakutu on pisut liiga üldine, et imeravitsejate tegevust ära seletada. Pigem seisneb see siiski kindlate ihu- ja hingehädade parandamises. Kui nüüd uhhuu-liinil jätkata, siis elulisi soovitusi annavad ju näiteks ka kaardimoorid, kes ravitsemisega ei tegele – kutselistele psühholoogidele kummatigi analoogset tuska tekitades. Tõsi, leidub ka ravitsejaid, kes oma klientidele laiemas plaanis nõustajateks kujunevad. See on mõistetav, kuna meie üldine eluviis ja tehtud valikutest tulenev enese & eluga rahulolu mõjutab tervist nii otseselt (toitumine, kehaline aktiivsus) kui kaudselt, stressitaseme ja meeleolu vahendusel.

    Dig ei ole sel korral vist ka naelapead tabanud. Kuivõrd suudavad tavatohtrid konkreetse tõve tekkimise taga peituvat “suurt pilti” haarata, saati siis seda ümber korraldada? Pigem tuleb neil siiski keskenduda valede eluvalikute tagajärgede paikamisele. Patsientide suur hulk ei võimaldagi arstile reeglina enamat kui vaid paar küsimust konkreetsete kaebuste kohta, kiire läbivaatuse, heal juhul ka arvatava tõve diagnoosimise ja tüüp-preparaadi väljakirjutamise. Seda enam austab rahvas üksikuid väljapaistvalt “inimlikke / “tarku” / “südamlikke” arste, kes leiavad kõige kiuste aega ka patsiendiga inimliku kontakti loomiseks, tema ärakuulamiseks, haiguse põhjusliku tausta avamiseks ja tavaravi toetamiseks “hingeraviga”.

    Ehk ongi parimad “posijad” just “hingeravi” spetsialistid, kes suudavad (võimalik, et kombinatsioonis jätkuva tavaraviga) klientide jaoks luua “tervikliku psüühilise tervenemismaastiku”. Siin võivad abiks olla juba erinevad platseebo-menetlused, aga kui kaasub mõningane oskus keha vahetuks mõjutamiseks (loodusravi, massaaž, ehk ka oletatav “energiaravi” vms), siis võivadki tulemused keskeltläbi väga tõhusad olla.

    Siinkohal nõustun skeptikutega, et “posijad” ei tohiks peavoolu meditsiinile vastanduda – sellest võib rängemate või tavaravile hästialluvate tõbede korral kergesti kahju sündida. Pigem jäägu neile täiendav roll. On teada, et mitmed “posijad”…

  29. Jasper küsis:

    Võiks küsida, kummast on inimestele kokkuvõttes rohkem kasu, kas kehvast ja pahurast arstist (kes on pealiskaudne, teeb tihti ekslikke raviotsuseid ega suuda empaatia-puude tõttu ka innustada patsiente aktiivselt ravile pühenduma) või andekast “posijast” (lihtsuse huvides kasutan seda spetsiifilist sõna kõigi rahvaravitsejate jm “alternatiivikute” kohta, sõltumata nende meetoditest).

    Küsija suu pihta muidugi ei lööda, aga mida sähenduse küsimuse vastusega küll peale hakata oleks? Iseäranis sihukese jätkuväite valguses:

    Siinkohal nõustun skeptikutega, et “posijad” ei tohiks peavoolu meditsiinile vastanduda – sellest võib rängemate või tavaravile hästialluvate tõbede korral kergesti kahju sündida.

  30. Hea küsimus, dig! Selle üle tasukski “posimise” suhtes laustauniva hoiaku võtnud skeptikutel ehk rohkem mõelda. Jätkuväide ei muuda asja, kuna minu tähelepanekute kohaselt enamus Eesti hinnatumaid “posijaid” ennast (korralikule) tavameditsiinile ei vastandagi. Näiteks keskendutakse vaid teatud hädadele, mida hästi tuntakse, suunatakse kliente tavatohtrite juurde diagnoosile kinnitust ja/või edasist ravi saama, jne. Samas on selge, et alternatiivmeditsiini sogases vees ujub ka röövkalu, kes ei püüagi inimesi aidata, vaid tegelevad teadliku raha väljapetmisega, määrides kogu valdkonna mainet ja ka skeptikuid tagajalgadele ajades. Aga infoühiskonna ja vabaturumajanduse tingimustes ei saa selline tegevus õnneks olla eriti jätkusuutlik.

    Põhjapanevamate üldistuste tegemisel tuleks kahtlemata kasuks “posijate” ja nende klientide süsteemsem uurimine, mida Eestis sisuliselt veel tehtud ei olegi (v.a etnograafide ja antropoloogide kirjeldav käsitlus, nt üks bakatöö). Teisalt, korralikku kvantitatiivset uuringut oleks ka päris raske teostada, sest valdkond on meil suuresti reguleerimata ja eks tegu ole ka tabuteemaga, mis edasist teaduskarjääri ei soodusta (juhul kui tulemused ei osutu päris ootuspärasteks). Siiski ei ole ka arstiteadlaste hoiak “posimise” suhtes ühemõtteliselt halvustav. Üpris tabavalt võtab alternatiivmeditsiini põhi-idee minu meelest kokku akadeemik A.-E. Kaasik.

    *************************
    P.S. Kindlameelsete skeptikutega (dig, Martin) väideldes on targem lähtuda vaikivast eeldusest, et “posimisel” puudub selle väidetav imetoime, st ravitseja tegelikult ei suuda haiguskollet vahetult tajuda ega mõjustada, luisates teadlikult või kujutades endale asju ette, ning tema abi saab seega olla vaid psühholoogilist laadi (jättes kõrvale massaaži ja ravimtaimed). Aga kas see ikka on ühemõtteliselt selge? Ehk ei ole teadus veel jõudnud vastavate mehhanismide avastamiseni? Süüvides kirjandusse, võib leida palju põnevaid tunnistusi inimestelt, kelle jahmatav tervenemine on kaasunud mitte-teaduspõhiste ravivõtete kohaldamisega. Skeptikud nimetavad neid põlglikult anekdootlikeks tõenditeks. Tõsi, kuni puudub teaduslik käsitlus “biovälja” ja “energiaravi” kohta, ei olegi taoliste tunnistustega midagi tarka peale hakata. Võib vaid spekuleerida biovälja remontimisest, blokeeringute kõrvaldamisest, külmast lugemisest ja tormilisest platseeboefektist, juhuste kokkulangemisest, pettusest jne. Kokkuvõttes taandub asi isiklikule kogemusele, maailmavaatele ja usule. Näiteks minul on kogunenud nii ühe- kui teistsuguseid kogemusi, mistõttu olen enda jaoks “otsad lahti jätnud”.</em

  31. Jasper ütles:

    Võiks küsida, kummast on inimestele kokkuvõttes rohkem kasu, kas kehvast ja pahurast arstist (kes on pealiskaudne, teeb tihti ekslikke raviotsuseid ega suuda empaatia-puude tõttu ka innustada patsiente aktiivselt ravile pühenduma) või andekast “posijast” (lihtsuse huvides kasutan seda spetsiifilist sõna kõigi rahvaravitsejate jm “alternatiivikute” kohta, sõltumata nende meetoditest). Meenutagem näiteks mõne aasta tagust Kaika Laine juubelit – nii suurt ja siirast rahva tänu ei meenu vaat et ühegi tavatohtri puhul. Millest see tingitud on? Loogiline oleks arvata, et need inimesed ongi temalt reaalset, elumuutvat abi saanud. Aga millist ja kuidas? Ehk vääriks kogu see temaatika lähemat uurimist, enne kui kõik “posijad” punti seome ja allavett saadame? :)

    Ma olen elu jooksul pidanud nii mõnigi kord patsiendi rollis olema ning tõe huvides olgu nüüd mainitud, et arstid ei ole sugugi nii kehvad-pahurad-empaatiavõimetud. (Kui Sa ise kunagi haigeks jääma juhtud, Jasper, küll Sa siis näed) Ilma kaasaegse meditsiinita ma tänase päevani tõenäoliselt elanud polekski, aga posijateta olen toime tulnud küll.

    Ma olen paar korda “Jututoa saadet” vaadanud ja minu arust oli tragikoomilisem ja kohati naljakam kui nii mõnigi lavastatud tõeline stsenaariumiga meelelahutussaade. Nii et jah, las nad posivad pealegi (minu poolest). Elu ju ära ei keela :)
    Aga üks mu lemmikumaid sarju on hoopiski “Kiirabihaigla”. Ja elu on siiski liiga lühike selleks, et vaadata saateid, mis sulle tõesti ei meeldi.

  32. Jasper ütles:

    Skeptikud nimetavad neid põlglikult anekdootlikeks tõenditeks.

    Miks põlglikult? Toortõlkelises terminis “anekdootlik” (ingl anecdotal) selle teaduslikus tähenduses (“dokumenteerimata üksikjuhtumite kirjeldustel rajanev”) pole midagi põlglikku. Anecdotal tähendab lihtsalt seda, et millegi kohta on küll mingid andmed, aga nende kvaliteet jääb allapoole eelretsenseeritud teadustöö taset, enamasti kuulujutu tasemele. Anekdootlike andmete puhul ei saa kunagi täie kindlusega väita, et need pole nt “nopitud” või muidu kallutatud. Kui aga paremaid andmeid pole kusagilt võtta, on just anekdootlikud andmed need, mida õige skeptik peaks eelistama “sisetundele”, “talupojatarkusele” ja laus-väljamõeldistele.

    Tihtilugu on nn anekdootlik andmestik tegelikult esimeseks ajendiks, mis motiveerib mingit küsimust tõsiteaduslikult uurima. Seega — kui kohtad kedagi, kes suhtub kõigisse “anekdootidesse” tõesti juba ette põlgusega, siis võid kindel olla, et tegu pole päris skeptikuga.

    http://en.wikipedia.org/wiki/Anecdotal_evidence

  33. Mart, enne oma postituse esitamist vaatasin selle Su osutatud wikipedia artikli põgusalt läbigi, et mitte terminiga “puusse panna”. :) Nimelt, millalgi vaidlesin digi ja Martiniga nn imetervenemiste üle ja sellest jäi küll mulje, et üks õige skeptik ei pea anecdotal evidence‘i eriti kõneväärseks argumendiks. Oli meeldiv tõdeda, et leidub ka teistsuguseid käsitlusi.

    Teatavasti tugineb anekdootlikel tõenditel enamvähem kogu “uhhuundus” / paravärk . Näiteks oma sugulastelt-tuttavatelt olen kuulnud üldist materialistlikku ühiskonnatausta arvestades lausa hämmastavalt palju pealtnäha seletamatuid juhtumeid. Samuti on paar üpris müstilist asja toimunud mu endaga. Kõik see tekitabki jäiga skepsise viljelejate suhtes vahel trotsi ja tahtmist neid pisut torkida.

    Osa skeptikuid näikse leidvat, et kui väidetavat müstilist ilmingut otsemaid teoreetiliselt, empiiriliselt ja kvantitatiivselt kinnitada ei anna, siis ongi tegu mõttetu umbluuga. Samas on (ausate) kogejate endi jaoks tegu reaalsete juhtumitega, mis on nende jaoks sama tõesed kui mõni teadlase vaatlustulemus. Sellistena väärivad tänase teadusega mittehaakuvad kogemus-väited minu veendumuse kohaselt siiski uurijate tähelepanu. Enamgi veel: neis võib peituda võti uute ja põnevate teadmiste juurde. Muidugi, suur osa neist on ühel või teisel viisil praeguse teadusparadigma raames seletatavad, aga eks uurijate asi olegi terad sõkaldest eraldada, või siis vähemalt kirjeldused fikseerida. Ehk avanevad kunagi tänasest paremad võimalused nende nähtuste teaduslikuks uurimiseks. Nõustun Sinuga täiesti, et parimad on “kõvad tõendid”, kuid “anekdootlikke tõendeid” tuleks eelistada hämarama päritoluga väidetele.

    Muide, kuidas peaks toimuma “anekdootliku tõendi” dokumenteerimine, et sellest saaks “juba teaduslikum tõend”? Pean silmas mõnd müstilist üksikjuhtumit, mis ei toimu otse teadlaste kolleegiumi silme all, näiteks imelist tervenemist, vaimolendi nägemist või poltergeisti-ilmingut. Näiteks Vatikan on püüdnud tervendamisimesid väga hoolikalt tõendada, et leida küllaldast alust kellegi pühakuks kuulutamisele.

  34. Salvey, Su positiivsetest meditsiini-kogemustest ja nende peamisest tulemusest on ainult rõõmu! :) Ka mul on arstidega üksjagu kokkupuuteid olnud, kusjuures arvestatav osa neist osutusidki toredaiks ja osavõtlikeks, aga mitte kõik. Kehvemate kogemuste peapõhjuseks on minu hinnangul olnud arsti ajanappusest tulenev napp süüvimine olukorra laiemasse tausta. Ehk siis ravitegevus kipub jääma pealispindseks ja piirduma sümptomite leevendamisega, selle asemel, et koos patsiendiga tõve põhjus(t)eni tungida. Just praegu turgatas mulle, et see dilemma sarnaneb haridusest tuntud “passiiv- ja aktiivõppe” vastuoluga (olen erialalt pedagoog). Kummalgi juhul on tulemus sügavam ja kestvam, kui asjaosaline saab temaga toimuvasse aktiivselt ja igakülgselt kaasatud.

    Samas oli mul lapsena pärast pikka palavikus vindumist ja tulutut arstimist ka üks jõuline kokkupuude “posijaga”, mille tulemus arstid üpris hämmeldusse ajas.

    Mulle meeldib ka “Kiirabihaigla”, aga veel rohkem “Dr House”, kuna selle peategelane on vastuvoolu ujuda armastav isepäine mõtleja ja seal lahatakse iga haiguslugu väga põhjalikult. :)

  35. Jasper kurtis:

    Nimelt, millalgi vaidlesin digi ja Martiniga nn imetervenemiste üle ja sellest jäi küll mulje, et üks õige skeptik ei pea anecdotal evidence‘i eriti kõneväärseks argumendiks. Oli meeldiv tõdeda, et leidub ka teistsuguseid käsitlusi.

    Kas üks õige autojuht peab kingi eriti kõneväärseks liiklusvahendiks? Kardetavasti sõltub vastus kontekstist — üks asi on kingadega poodi vantsida ja tagasi tulla, hoopis midagi muud aga üksnes kingade abil Tartust Riiga liigelda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga