Platseeboefekt – imeravim või misasi
Platseeboefekt tundub mõnikord justnagu imerohuna, mis ilma igasuguse bioaktiivse substantsita või tegeliku operatsioonita ravib osa inimesi terveks sama hästi nagu pärisravim või tegelik operatsioon. Seega tundub esmapilgul igati loogiline, et seda platseeboefekti tuleks teadlikumalt ära kasutada, et vähendada inimeste “mürgitamist kemikaalidega”. Platseeboefekti suurendamisel aitavad kaasa mitmesugused rituaalid (süst on mõjusam kui tablett) ja avaldavad mõju kultuuritaust (roheline tablett vs punane tablett), suur osa on muidugi ka terapeudi-patsiendi usaldussuhtel ja/või “ravimi” andja autoriteedil.
Uues heas blogis Science Based Medicine kirjutab närviteadlane Steven Novella platseeboefektist veidi pikemalt.
Alustab ta oma lugu teatega, et Ameerika turujärelvalvekomisjon (Federal Trade Commission – FTC) kaebas Q-Ray Ionized magnetkäevõrude tootja kohtusse tarbijate petmise eest. Kohus mõistis firma süüdi pettuses ja määras 16 miljonit dollarit trahvi. Kaitsja püüdis küll väita, et tema toode on igati seaduslik, kuna töötab platseeboefektil. Kohtunikku see väide ei veennud:
Nagu ka suhkrutablett, leevendab see [magnetkäevõru] sümptomeid isegi siis, kui selleks pole mingit silmatorkavat meditsiinilist põhjendust. Kuivõrd platseeboefekti saab esile kutsuda ka suhkrutabletiga, siis on küsida 200-dollarit seadme eest, mida reklaamitakse kui imeravivahendit, kuid mis ei tööta paremini kui toimeta tablett, üks pettuse liike.
Sellest otsusest võib saada huvitav pretsedent väga mitmesuguste “ime”seadmete üle otsustamisel. Aga autori hinnangul ei teata platseeboefektist piisavalt palju.
Kõige üldisemalt võttes on platseeboefekt mõõdetav reaktsioon toimeta tegevusele.
Selleks, et platseeboefekti demüstifitseerida, tuleb esiteks kirjeldada, mis asi see on. Töödefinitsiooni järgi on platseeboefekt iga mõõdetav tervisealane efekt, mis tuleneb muust kui bioloogiliselt aktiivsest ravivõttest. Kliinilistes uuringutes on platseeboefektiks nende inimeste tervisealane efekt, kes said võrdleva uuringu käigus toimeta ravi (ravim, muu sekkumine).
Seega ei ole platseeboefekt üks ja konkreetne asi, vaid summa mitmetest liidetavatest.
Esiteks osade mõõdetavate sümptomite subjektiivsus. Sellised asjad nagu valu, väsimustunne ja üleüldine heaolutunne on psühholoogiliselt väga mõjutatavad. Näiteks soovib kliinilisest testist osa võttev inimene, et tal hakkaks parem, ta soovib uskuda, et uus ravim aitab teda, ta soovib, et uuringule panustatud aeg pingutus poleks niisama tühja jooksnud ja ta soovib ka uurijaid õnnelikuks teha. Uurijad seevastu soovivad, et nende uus ravim toimiks ja patsiendid paraneksid. Neist asjaoludest tuleb aga päris suur raporteerimiste kallutatus. Patsiendid veenavad ennast tundma paremini ja raporteerivad sellest ka siis, kui nad tegelikult ei tunne end paremini. Ja uurijad on samuti kaldu positiivsete tulemuste poole.
Teiseks on üsna selge, et need patsiendid, kes osalevad uuringutes, tunnevad end ka objektiivselt paremini. See tulenebki üksnes sellest, et nad osalevad kliinilises uuringus – nendele pööratakse suuremat tähelepanu, patsient ise jälgib end terasemalt ja hoolitseb enda eest palju rohkem kui muidu.
Laialt on levinud väärarusaam, et platseeboefekt on midagi teemal “meel-üle-mateeria”. Pole veenvaid andmeid selle kohta, et meele abil võiks esile kutsuda tervenemist üksnes tänu usule või tahtejõule. Küll aga võivad meeleolu ja usk olulisel määral mõjutada inimese subjektiivset valuaistingut. Objektiivset valumõõdikut meil ju pole ja organismil on mitmeid viise, kuidas valu biokeemiliselt alla suruda. Näiteks suurenenud füüsiline aktiivsus võib vabastada endorfiine, mis on loomulikud valuvaigistajad. Seepärast on platseeboefekt valude puhul vägagi kõrge, umbes 30%.
Kuid mida konkreetsem ja füsioloogilisem on tulem, seda väiksemaks platseeboefekt muutub. Näiteks tõsiste vähktõbede puhul puudub see peaaegu üldse. Mõningal määral küll mõjub aktiivsem enesega tegelemine ja tervisliku seisundi jälgimine, aga muud platseeboefekti vähktõbede puhul pole. Pole mingeid tõendeid selle kohta, et üksnes meeleolu või mõtted suudaksid vähki või muud rasket haigust ravida.
Osade haiguste puhul on aga meeleolu oluliseks faktoriks, kuna mõju toimib läbi neuro-endokriinsüsteemi (närvid-sisenõrenäärmed). Psühholoogiline stress muutub stressihormoonide abil füüsiliseks stressiks ja sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsus kasvab. Näiteks on vihase ja pahase südamehaige inimese võimalus südamerabandusse surra suurem kui leebel. Siin on meil tegu tuntud füsioloogilise seosega meeleolu ja ühe organi – südame – vahel. See aga ei tähenda, et sa võid oma vähktõve ära naeratada.
Sarnane neuroendokriinne seos on teada ka immuunsüsteemiga. Stressihormoonid pärsivad immuunsüsteemi ja küllap on õige, et pidev suur stress teeb inimese mõnede haiguste suhtes vastuvõtlikumaks. Aga seos mõõduka stressi ja haigestumise vahel pole kindlaks tehtud. Samuti ei saa tõmmata otsejoont inimese võimes külmetushaigustega võidelda ja vähist paranemise vahel. Iga haigust tuleks ikka eraldi vaadata.
Seega on platseeboefekt suures osas vaid tehniline termin tähistamaks vaatluslikke ja muid segadusttekitavaid tegureid. Muud reaalset kasu, mida omistatske platseeboefektile, saab palju otsesemate abinõudega – tervislikud eluviisid, määratud raviskeemi täpne jälgimine ja korralik tervishoiusüsteem. Platseeboefekt ei ole tõend mingist müstilisest “meel-üle-mateeria” asjast, aga kuna meel ongi mateeria (aju) ja see on ühenduses meie muu kehaga, siis on meil teada mõned füsioloogilised efektid, kus see seos oma rolli mängib (mitte küll nii suurt, kui meile mõnikord tahetakse muljet jätta).
Seda arvestades arvab autor Steven Novella, et platseebo määramine ravimina ei ole mõjus ega eetiline. Moodne arstiteadus peaks püüdlema nende sekkumiste suunas, mis on teaduslikult põhjendatud, tõendatult ohutud ja efektiivsed. Küll aga on platseeboefektist õppida seda, et ravimisel on ka teisi olulisi asjaolusid peale otsese füsioloogilise sekkumise. Meditsiin ei ole ainult rakendusteadus, vaid ka inimsuhete kunst ning parima tulemuse saamiseks peame me kasutama kõiki võimalusi, kuid seda on võimalik teha teaduslikult pädevas raamistikus, ilma et ületataks eetiline piir pettuse poolele.
allikas: Steven Novella
Kas ei või spontaanne tervenemine raskest haigusest teoreetiliselt siiski toimuda näiteks ülimalt sugestiivse usuriituse (mille kaudu toimivasse raviväesse haige ihu ja hingega usub) toimel aktiveeritud ja suunatud sisemise ravijõu (või teaduslikumas keeles immuunsüsteemi ja organismi reparatsiooniprotsesside stimuleerimise) kaudu? Ehk siis imelisena näival tervenemisel ikkagi ON psühhosomaatiline seos usuriitusega, mis põhjustab platseeboefekti eriti intensiivse avaldumise? Ja kas sellist võimsat platseeboefekti generaatorit ei võiks pidada tervikuna positiivseks fenomeniks? (Arvestades, et tavameditsiin ilmutab inimese sisemise ravijõu stimuleerimisel sageli lausa üllatavat teadmatust ja saamatust.
Seda küsin loomulikult vaid siinsete õnnetute uskmatute Toomaste ja Martinitega ühise vestlusteema leidmiseks, kuna tegelikult on tervenduskoosoletutel kõigi tõbede tervendajaks, surnute elluäratajaks ja jäsemete tagasikasvatajaks mõistagi Püha Vaim isiklikult. Aga sellest te, vaesekesed, ju veel aru ei saa, nii et mis mul üle jääb, kui püüda teie tasemele laskuda! :(
Ja minusuguse tõsise ja ustava jumalasulase kahtlustamine naljameheks olemises on juba iseenesest ränk patt Püha Kolmainsuse vastu, mille lunastamiseks oleks tarvilik kaks kuud järjest igal õhtul enne uinumist lugeda tosin Meieisapalvet või siis alternatiivina annetada oma lähimale Kirikule need 10 000 krooni, mis praegu on teil kavandatud Jumalavallatuks eesmärgiks. Nimelt on imed üksnes Issanda võimuses ja ükski inimene neid omaenese väest teha ei suuda. Kes seda väidab, on kahtlemata petis ja šarlatan, taoliste testimine on tühi töö ja vaimu närimine. Uurige selle asemel parem koos Piiblist Issand Jehoova ja tema poja Jeesuse tõelisi imetegusid! Küll Kirik ise otsustab Jumaliku tarkuse abiga, kuidas seda raha kõige targemini kasutada Jumalariigi ülesehitamiseks – näiteks Pühapäevakooli tegevuse hoogustamiseks või mõnel muul Issandale meelepärasel viisil. Tõsi, teinekord võivad imed ehk “paranähtused” olla tingitud ka Kuradist ja tema deemonlikest abilistest, aga sel juhul on veelgi targem taolistest “imetegijatest” eemale hoida, vastasel korral olete pärast rahast lagedad ja kurjadest vaimudest vaevatud veel takkapihta!
Vagamees naljatas:
Ei.
Vagamees jätkas:
Ilmselt oleks abiks, kui Sa sellest jäsemete tagasikasvatamisest kiiremas korras raamatu ja veebilehe Why won’t God heal Amputees? autorile teada annaksid. Vaeseke ei ole nimelt ühtki niisugust juhtumit tuvastanud.
Õigupoolest ei ole ka minule teada ainsatki kindlat fakti amputeeritud jäsemete tagasikasvatamisest, isegi mitte vend Bentley poolt. Aga EE artiklis oli vastupidist väidetud, lisaks toonitades ka organite ja hammaste tagasikasvamist, rääkimata üliväelisest surnute elluäratamisest. Olgu, kuidas on, Issanda teed on imelikud ja äraarvamatud! Halleluuja!
Aga, oh, dig, kas Sa oled siis nii äärmuslik uskmatu ja skeptik, et ei usu isegi platseeboefekti toimesse? (Ma ei mõtle silmapilkset imetervenemist, mida Sa niikuinii ei usuks, vaid, ütleme, näiteks iseeneslikku vähist tervenemist mõne nädala jooksul pärast Pühast Vaimust rabandamist.) Nagu olen aru saanud, sõltub platseebo mõju otseselt usu tugevusest sellesse, ehk siis organismi psühhosomaatilise “tervenemise lainele häälestamise” intensiivsusest. Sulle, dig, soovitaksin ka lugeda tuhandete vähipatsientidega kokku puutunud kirurg B. Siegeli raamatut Armastus, meditsiin ja imed. Tolle raamatu kurvastavaks nõrkuseks on küll puudulik Piibellike usutõdede ja Püha Vaimu osaluse rõhutamine, aga see väärib siiski tutvumist (eriti kui iga peatüki lõpetamise järel mõni väeline Evangeeliumi kirjakoht peale lugeda).
Kui tervenemised ikka tõepoolest aset oleksid leidnud, siis oleksid need lood leidnud tee ka eelretsenseeritavatesse teadusajakirjadesse ning seda palve ja püha vaimu meetodit kasutataks haiglates igapäevaselt.
Aga muinasjutud täiskasvanutele peavadki vormi muutma, ikka veidi kaasaegsemateks. Imeootuse üldmotiiv on läbi aegade sama, muutub vaid ime sisu.
Mitte et spontaanseid ehk seletamatuid tervenemisi ei toimuks, aga need on nii harvad ning neid juhtub uskmatute ja pessimistidega, samas surevad nii siirasusklikud kui rõõmsameelsed, seega pole kuulda olnud, et usklikud ja eestpalve osaks saajad statistiliselt tervenemise osas esile tükiksid.
Martin, kas oled seda asja ikka piisavalt uurinud? Minu teada tervenevad kiiremini/sagedamini ikka aktiivse hoiakuga optimistid ja ravisse uskujad (vt näiteks minu soovitatud kirurg-psühhoterapeudi raamatut). See on ka teaduslikult ainuloogiline, kuna kestev psühholoogiline stress põhjustab immuunsüsteemi nõrgenemist. Üks meiegi meediast läbijooksnud uuring näitas ka hiljuti, et usklikud on keskmiselt tervemad ja kalduvad elama kauem kui mitteusklikud. M.O.T.T.
Arvata võib ju igasuguseid asju, küll aga oleks abiks viide vastavatele uuringutele.
Nii? Mis sellest järeldub? Inimesed võiksid rohkem end liigutada ja tegeleda rahuldustpakkuvate inimsuhetega –> vastastikune armastus sh homoseksuaalne armastus ennetab mõningaid haigusi või kulgevad mõned tõved vähemate vaevustega.
Stressi mõjust tervisele võiks keegi targem kirjutada.
Viide abiks, veel parem, kui originaali ka üles leiaks, siis saaks vaadata, mida millega võrreldi. Võibolla on õnnelikus kooselus inimeste eluiga veelgi pikem? Või neil, kel lemmikloom? Või hoopiski käsitööringis ja laulukooris käijad? Mälumängijad ja ristsõnade lahendajad? Kuidas usklikkust mõõdeti? Kui jumalateenistustest osavõtmisega, siis võib tulemus vildak olla, sest haiged ja liikumisvõimetud kirikus ju eriti ei käi. Ja niikunii käivad naised sagedamini kirikus kui mehed ja naised elavad niiehknaa kauem.
Seega pole veel tõestatud suurt midagi.
Haige psüühiline seisund omab ravimisel kindlasti tähtsust. Kui ma ei eksi, siis oli see professor Eeveraus, kes ütles, et optimist elab vähiga kauem, kui pessimist ilma vähita. See muidugi on pigem kõnekäänd, kui loodusteaduslik väide, aga oma iva selles ei puudu.
Aga ma ei näe, mismoodi see igasugusesse imeravimisse puutub. Rõõmus meel aitab paraneda, aga miski ei kinnita oletust, et mingi eriline rõõmurõkatus võiks ühekorraga terveks teha.
Kriku,
ühekorraga ehk ei teegi, aga võimas ja mõjus psüühiline “tervendamiskogemus” (olgu siis selle põhjustaja mis iganes) võib piisavalt vastuvõtliku isiku puhul tuua hämmastava paranemise päevade või nädalatega. Näiteid leiab muuhulgas minu osundatud raamatust. Siiski, võib ilmneda ka kohene “ime-efekt” näiteks valuaistingu kadumise näol – valu on põhimõtteliselt kesknärvisüsteemi kaudu kontrollitav ilming. Või siis saab maha võetud mingi ilmekat füsioloogilist väljundit omav psüühiline “blokk”. Asjalik eestikeelne lugemisvara on siinpuhul ka Aili Paju teos “Mõtisklusi psühhosomaatikast”.
Kui inimene usub nt sajaprotsendiliselt, et Jumal on teda läbi väelise pastori puudutanud ja tervendanud, siis häälestab ta oma organismi jõuliselt “tervenemise lainele”. Järgneb sõltuvalt selle usu (sisemise veendumuse/ tunde) püsivusest kas lühi- või pikemaajaline seisundi paranemine või isegi täielik tervenemine. Kuna inimese immuunsüsteem on piisavalt võimekas, et soodsate tingimuste korral ükskõik millisest tõvest jagu saada. Mispeale tema vennad ja õed Kristuses saavadki rõõmu tunda järjekordsest Issanda imeteost ja hõisata: Halleluuja!
Jah, valu jt. aistingute koha pealt muidugi on sul õigus. Aga see on sümptomite, mitte haiguse ravimine.
Vagamees kirjutas:
Fun fact: sellest fenomenist räägitakse massimeedias oluliselt rohkem, kui statistilise informatsiooni alusel paslik oleks. Pärismeditsiini seisukohast ei ole usuriitus tõsiseltvõetav ega usaldusväärne ravivõte.
Kui efekt on nii esoteeriline, et ta statistilisse mürasse ära kaob, mis kasu tast siis on?
Näiteks hüpnoosi kasutamine valuvaigistina on pärismeditsiini seisukohast igati aktsepteeritud (väga levinud meetod enne kloroformi tulekut). Kui mingis osas noist riitustest toimub osavõtja hünotiseerimine, siis pole mingi ime, et valu kaob. Samamoodi vabaneb orgasmihetkel organismi valuvaigistavaid ühendeid. Usulise ekstaasi sarnasust orgasmiga on ammu täheldatud.
Aga valu äravõtmine pole veel ravimine. Ükski ekstaas ei kaota orgaanilist kahjustust ja kui valu taga on tõsine haigus, on efekt väga ajutine. Sellele lootma jäävad isikud seavad ennast ohtu haiguse ravimisega viivitades.
Samamoodi võiks ju ibuprofeeni universaalseks ravimiks kuulutada.
Kriku, valu äravõtmise tõingi ju välja kohese, ajutise “ime-efektina”, ja selle peamine positiivne tulem on usu tugevdamine tervenemisse. Seejärel jätkab usklik ideaaljuhtumil juba “enesehüpnoosiga”, mille taustal toimub kiirendatult ka loomulik orgaaniline tervenemine. Ma ei jaga siin pelgalt oma arvamust, vaid ka minu tuttavate usklike juures on selliseid fenomene korduvalt ette tulnud. Samuti on mul üks huvitav sellekohane isiklik kogemus lapsepõlvest.
dig, nõustun igati Su seisukohaga, et ainult usuriitusele lootma jääda pole mõtet. Kui usk pole piisavalt tugev, nagu see paraku pärispatust rikutud inimloomuse puhul reeglina on) võib see lausa saatuslikuks saada. Kuid tõsiuskliku jaoks on tervendaval usuriitustel siiski oluline psüühikat edendav ja seeläbi immuunsüsteemi mobiliseeriv toime, mis võib avaldada positiivse impulsi loomulikule tervenemisele ja tugevdada tavameditsiini raviefekti.
Kriku kirjutas:
Kloroform avastati 1830ndail aastail. Meditsiiniteaduse, nagu meie seda tunneme, sünnini jäi veel peaaegu sajand.
19. sajandi keskpaiku ja lõpupoole olid väga levinud patentravimid, millest kuulsaim tänapäeval loomulikult ussiõli on. Frenoloogiat peeti veel tõsiseks teaduseks. Hüpnoosile omistati suurt perspektiivi ja teda rakendati paljudes kohtades, kus see tänapäeval mõeldavgi poleks.
Niisiis …?
Anesteetiliselt kasutati kloroformi esimest korda 1841. aastal.
Misasja sa ussiõliga öelda tahad? Valuvaigisti puhul on kohe selge, kas see töötab või ei, mis peaks välistama patentravimid.
Vabandust, 1847. Kehv mälu.
Kriku kirjutas:
Vahe ainult kümme aastat — ilma olulise paradigmanihkete nende seas.
Ussiõli aktsepteeritavus illustreerib kenasti meditsiini kvaliteeti tol ajal. Nagu öeldud, meditsiiniteadust nii, nagu meie seda mõistame, ei ilmunud enne XX sajandi algust. Lapsevoodipalavikkugi ei avastatud enne 1847. aastat.
Vastupidi. Valu on mäletatavasti ebatavaliselt hästi platseeboefektile alluv fenomen. Edasi, patentravimites oli sageli olulisel kohal destilleeritud alkohol, mis muuhulgas valu vaigistab.
Kokkuvõttes, “laialt kasutatud enne kloroformi” ei ole suurem asi näitaja. Hüpnoosi võidi laialt kasutada küll, aga tema toime ei olnud sellepärast veel platseeboefektist märgatavalt suurem.
Jah, kange alkohol on valuvaigisti.
Me ei räägi siin valust, mida saab platseebo abil vaigistada. Me räägime kirurgilistest operatsioonidest, mitte migreenist.
Kas ma saan õigesti aru, et sa väidad, et hüpnoosi pole kunagi kirurgide poolt edukalt valuvaigistamiseks kasutatud?
Kriku, kiirendatult toimuva loomuliku orgaanilise tervenemise all pidasin silmas, et organismi vastavad ressursid suunatakse positiivse psüühilise häälestuse korral terviseprobleemi kõrvaldamisse aktiivsemalt ja efektiivsemalt, kui see võiks toimuda pelgalt somaatiliste protsesside abil, kõrgema närvitalituse suunava sekkumiseta.
Minu andmetel on (enese)hüpnoosi abil võimalik valuaisting täielikult välja lülitada, ja seda praktiseeritakse eraviisiliselt ka tänapäeval. Kes vaidleb vastu?
Muide, olen tähele pannud. et “platseebo” on nn teaduspõhise meditsiini apostlite üks lemmikargumente, millega kaldutakse varmalt maha tegema kõiki alternatiivseid raviviise. Samas on see skeptikute sõjanuiana pruugitav, ent aeg-ajalt lausa imepäraseid tervenemisi pakkuv platseeboefekt tegelikult üks väga märkimisväärne nähtus (kahtlemata Jumala poolt välja mõeldud tublide usuinimeste aitamiseks), väärides senisest suuremat tähelepanu ja nutikamat meditsiinilist rakendamist.
Luban ka, et homme (kui Issand lubab ja vahepeal pole Armuaeg otsa saanud) püüan ka läbi lugeda siinse pika kreatsionismi-teemalise debati, et heale vennale (või õele?) Kristuses abikäsi sirutada tema vapras vaidluses eksitaja Kuradi väärõpetuste küüsis siplevate kaasfoorumlastega.
Kriku kirjutas:
Mis imeasjad need kirurgilised operatsioonid on, et nende ajal tekkiva valu peale platseebo hakkama ei peaks?
Aastatuhandeid on kirurgiat ilma suurema valuvaigistamiseta tehtud. (Loomulikult on nende aastatuhandete jooksul ka miljonid inimesed viletsa meditsiini kätte ära surnud.)
Ei saa. Ma väidan, et hüpnoosi toime valuvaigistamisel pole otseselt füsioloogiline ning on oma toimelt ja töötavuselt sarnane platseebole. Ja see, et hüpnoos ja muud keskaegsed valuvaigistavad menetlused eriti tõhusad ei olnud, ongi põhjus, miks tänapäeval valu medikamentoosselt vaigistatakse. Aga enne nonde medikamentide avastamist ei olnud suurt valikut.
Hüpnoosi füsioloogilise komponendina on huvitav mainida, et aju suudab genereerida morfiinilaadseid keemilisi ühendeid, mida hüütakse endorfiinideks. Need mõjuvad valuvaigistavalt ja evivad huvitavat funktsiooni muuhulgas stressiprotsessis. (Klassikaline näide on pärast märgatavat füüsilist koormust üles kerkiv kerge eufooriatunne — nn. runner’s high.) On mõningaid andmeid, et nad mängivad teatavat rolli ka platseebo-protsessis.
Valiku kontekstis on huvitav mainida, et on taimi, millest saab lihtsalt eraldada valuvaigistava toimega kemikaale. Läbi ajaloo on piirkondades, kus need taimed kasvanud on, neid ka aeg-ajalt kasutatud. Aga kaks geopoliitilist katastroofi — esiteks Rooma Impeerium, teiseks Suur Inkvisitsioon — on kaasa toonud seda, et vähesed neist on universaalselt kasutuskõlblikuks saanud enne tänapäevaseid, süstemaatilisi ravimtaimede biokeemilise analüüsimise kampaaniaid. Ehk siis, enne nüüdiskeemiat oligi destilleeritud alkohol tegelikult tugevaim kogu Tsiviliseeritud Maailmas(tm) saadaolev valuvaigisti. Mis seda auväärset positsiooni hoidis enne seda, kui araabia al-keemikud al-koholi destilleerimise avastasid, ei ole ma päris kindel, aga ma kahtlustan, et see võis olla hašiš, toimeaineks mäletatavasti tetrahüdrokannabinool.
Morfiin, üks tugevamaid tänapäevaseid valuvaigisteid, ei ole mäletatavasti kuigivõrd vanem kui kloroform — ning tema laiem meditsiiniline kasutamine ootas oma pool sajandit, kuni korralikud süstlad leiutati. (
Funfact: esimene teadaolev süstimisega seotud surm tabas tänapäevase süstlanõela leiutaja Alexander Wood’i naist, kes 1853. aastal endasse ülemäära palju morfiini süstis: http://www.general-anaesthesia.com/images/alexander-wood.html)Muide, http://www.general-anaesthesia.com/ on üpris huvitav lugemismaterjal.
Ehk kirjeldaksid platseebo kasutamist valu vaigistamiseks näiteks jäseme amputeerimisel?
Kriku küsis:
1. Patsiendile antakse platseebot.
2. Opereeritakse.
3. Kuna patsient kipub valust vingerdama ja oigama-karjuma, rakendab kirurg meetmeid operatsiooni kiirendamiseks ja müra summutamiseks.
Täpselt nii, nagu tänapäeval alternatiivikud platseebot rakendavad, pluss operatsioon.
Oluline on tähele panna, et:
* platseebol ei ole füsioloogilist toimet.
* agoonia on suur ja evib nii patsiendi kui arsti jaoks ebamugavaid kõrvalefekte.
* platseeboefekt võib pakkuda teatavat leevendust, mis omakorda tol kaugel ajal ka päris-arste uskuma veenda võis.
* ka subjektiivne, kujuteldav leevendus on selles kontekstis nii patsiendile kui arstile abiks.
Järelikult ei ole situatsiooni, milles patsient operatsiooni ajal ei vingerda, oiga ega karju, võimalik seletada platseeboefektiga. Õigus?
Kriku kirjutas:
Vale. Aga platseeboefekt üksi produtseerib selliseid harva.
Palun kirjelda, kus, kuidas ja millal on platseeboefekt selliseid tulemusi produtseerinud.
Kriku tegi midagi veidrat:
Nüüd mis?
Platseeboefekt avastati 1920ndatel aastatel. Tõhusad valuvaigistid läksid käiku ~70 aastat varem. Sestpeale loetakse valuvaigistamiseta operatsioone barbaarseks nii praktikas kui eksperimentides.
Kas Sa tõsimeeli ootad, et ma leiaksin Sulle kirjelduse põhjalikult läbiuuritud konkreetsest valuvaigistamiseta operatsioonist, mille käigus patsiendi agooniat jälgiti ning selle ebatavalist väiksust platseeboga seletati?
Kui see nüüd üks äraütlemata kaval Godwini manööver ei ole, ei oska mina küll arvata, mida Kriku taotleb.
Dig, mina ei teinud midagi veidrat. Ma küsisin sinu käest selges eesti keeles, mismoodi näeb välja platseeboefekti abil valu vaigistamine jäseme amputeerimisel. Sa vastasid, et nii, et patsient oigab ja vingerdab. Siis ma küsisin, et kas siis juhul, kui samasugusel operatsioonil patsient ei oiga ega vingerda, pole seega tegu platseeboefektiga. Sa vastasid, et võib ikkagi olla küll. Mina näen sinu väidetes vastuolu, mille kohta ootan selgitust.
Kriku kirjtuas:
Uuesti. Teeks puust ja punaselt, aga puust veebid ei ole 21. sajandil enam moes:
* Kirurg toimetab operatsiooni.
* Platseeboefekt toimub.
* Platseeboefekti tugevus valuvaigistamisel varieerub suuresti ja sõltub paljudest kummalistest üksikasjadest.
* Rusikareeglina ei ole platseeboefekt piisavalt tugev, et operatsiooni käigus patsiendile tekitatava valu leevendamisega üksinda toime tulla.
* Aga sellepärast ei ole see, et platseeboefekt piisav on, sugugi võimatu. Mõned operatsioonid teevad võrdlemisi vähe haiget, teistel patsientidel on jälle kõrge valulävi, millest alustades platseeboefekt kenasti valust üle saab.
* Kuna platseeboefekti valuvaigistava toime keskväärtus on kesine, kipub valuvaigistita opereeritav patsient nii karjuma kui vingerdama.
* Sellepärast teeb iga arst, kes kavatseb enne 1850ndaid aastaid kirurgiat praktiseerida, targasti, kui ta kiiret lõikamist praktiseerib, kõrvatropid varub, ning õpib, kuidas patsienti voodi külge siduda.
Sinu vastuolu tuli kunstlikult sisse sellel hetkel:
Mingisugust alust niisuguseks järeldamiseks ei ole.
Vagamees mainis:
Platseeboefekti häda on selles, et ta ei ole täiemõõduline fenomen, vaid fenomeni kummitus. Umbes, nagu fantoomtüüp mõnedes tüübisüsteemides.
Platseeboefekti ei saa nõutavas koguses nõutavasse kohta kohale kutsuda, et ta oma tembu ära teeks ja siis jälle vagusi püsiks, kui teda enam tarvis poleks. Platseeboefekt, vastupidi, kipub igasugustesse kohtadesse ennustamatul määral, ühest küljest kergendab mõnedel haigetel olemist, aga teisest küljest teeb ravitõhususe hingamise pagana mitteintuitiivseks ja sunnib statistikuid platseeboefekti kinnipüüdmiseks ja ärastamiseks kurja vaeva nägema.
Rangelt võttes on platseebo puhtstatistiline fenomen. Üksikisikute peale kidunud valimil minevikusündmuste kontekstis saab platseebo veel hädapärast ära defineerida ning niisuguseid platseebojuhtumeid analüüsida, aga vääritimõistmise ohtusid on siis juba karjakaupa platsis. Üksikpatsiendi platseeboefektist tulevikuvormis rääkida on nonsenss.
Vaat kus vigurivänt siis see platseebo. :)
Oot, aga hüpnoos siis ikkagi on ka olemuselt kõigest taoline sügavalt suvaline ja petlik platseebo ja seda ei saaks põhimõtteliselt kontrollitud moel (nii, et mõistliku tõenäosusega on eemaldatud patsiendi karjuma- ja rabelemahakkamise oht) kasutada valuvaigisti asemel? Näiteks hüpnoosile eelnevalt kindlakstehtult eriti hästi alluvate patsientide puhul, kellele, ütleme, üldnarkoos on vastunäidustatud? (Isegi kui asjale hästi teaduslikult ja muidu kavalalt lähenenda?)
Ei ole mõtet arutada platseeboefekti toimimise üle operatsioonide puhul, mis teevad niigi “võrdlemisi vähe haiget”. Ma valisin nimme näiteks amputeerimise kui üsna teisest äärmusest näite (mida sa näid järjekindlalt ignoreerivat). Mistahes võrdluse puhul platseebo ning keemilise valuvaigisti puhul tuleb ikka võrdseid operatsioone ning võrdse valulävega patsiente aluseks võtta.
Ma küsin uuesti – kas sa pead või ei pea võimalikuks, et tõsise kirurgilise operatsiooni valu saab normaalsele, keskmise valulävega patsiendile kergesti talutavaks muuta või sootuks ära võtta ainult platseebo abil?
siinne kommentaaririda algas siit:
Kuidas käib kristlik-kreatsionistlik hämamine
Jälle ringiga hüpnoosi juures tagasi?
Väidetavalt teeb hüpnoos kammbäkki
Lubadus helgest ja mürgivabast tulevikust ning ilmekad tunnistajate ütlused, viide salajastele militaarkatsetele lisavad muidugi usaldust kohe kuhjaga…
Dig, ae?
Põnev lugu platseeboefektist on Wired’is.
Platseeboefektil on ka füüsiline mõju
Siim Sepp, Novaator
Just jah, valu on üks vähestest valdkondadest, kus sedalaadi platseeboefekt toimida võib ja sedagi eri inimestel isemoodi.
Platseeboefekt on minu arusaamist mööda aga palju laiem asi ja tihti räägitakse platseeboefektidest. Lisaks patsiendi subjektiivsetele tundmustele väljenduvad eri platseeboefektid ka eksperimentaatori subjektiivsuses, teadustööde avaldamise või mitteavaldamise kallutatuses ja muudes asjaoludes, mida ülalolevas artiklis pikemalt kirjeldatud on.
Oman üsna isikliku kogemust valu kõrvaldamise osas. Tõsi, ei oska ma kommenteerida kas tekitas platseeboefekti refleksoloog valu siirdamisega jalalabasse või miski muu aga valu vähenes küll oluliselt.
Tavameditsiini kontole kirjutan aga igal juhul täieliku saamatuse.
2 erinevat ortopeedi ei osanud peale mitmete erinevate uuringute tegemise mingit diagnoosi panna kui vihje sünniaastale ja istuvale tööle välja arvata.
Mis ta selle jalaga tegi siis?
Platseeboefektist huumorivõtmes
http://www.colbertnation.com/the-colbert-report-videos/370182/january-06-2011/cheating-death—placebo-effect–immortality—wild-lynx
Austraalia teadusajakirjanik “Professor Funk” (Daniel Keogh) on koos graafik Luke Harrisega koostanud hoogsa animatsiooni “The Strange Powers of the Placebo Effect”, mis võtab platseebo fenomeni aimevõtmes üsna ammendavalt kokku. Koostamisel olla kasutatud Goldacre’i “Pahateadust”.
Tänan, Mart K, panen filmi otse siia ka:
Orac kirjutab huvitavast uurimusest platseebo ning notseebo omaduste kohta.
Külatola rollis astub üles Mike Adams, külalisesineja NaturalNews’ist.
Olgu siinkohal ära märgitud ka Hawthorne’i efekt — töötajate produktiivsus tõuseb (ajutiselt) siis, kui teadlased neid uurivad sõltumata sellest, kas uuritav produktiivsuse tõstmise vahend mingisugust kasulikku mõju evib. Kirjutab Stephen Draper Glasgow’st:
Platseeboravimi mõju ostja rahakotile on ka huvitav nähtus.
Platseeboefekt on oma olemuselt sarnane päikesejänkule. Kui valgustamismeetodi X igakülgsel uurimisel leitakse, et ta ei valgusta paremini kui päikesejänku, võib üsna kindel olla, et tegemist ei ole valgusallikaga vaid peegliga mingis soustis.
Platseeboefekti-teemalisest aju-uuringust kirjutab Science Daily.