Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 2)

Huangdi Neijing pole siiski ainus allikas, mille abil Vana-Hiina meditsiini uurida saab. 1973. aastal leiti Mawangdui haudadest muu hulgas ka hulk meditsiinialaseid traktaate, milles on kirjas põhjalik ülevaade tolle aja meditsiinilistest arusaamadest. Matus on dateeritud aastasse 168 enne meie käibeloleva ajaarvamise nullpunkti.

Protseduuridest on kirjeldatud moxa (puju) põletamist naha lähedal, suitsutamist, väiksemaid kirurgilisi operatsioone, massaaži, loitsimist, rituaalseid liigutusi (võimlemise moodi), survet kividega, lisaks on ülevaade 217 ravimtaimest.

Aga mida sealt ei leia, on akupunktuur. Isegi vihjet peente nõeltega torkimise poole ei ole.

Varaseim tuvastatud viide sõnale zhen seoses arstikunstiga on leida ajaloolises teoses Shiji aastast -90. Nagu eelmises osas kirjeldatud, tähistab sõna zhen igasugust tegevust, mis on seotud teravate või kuumade esemetega. Olgu siis karja märgistamine, mädapaise avamine või aadrilaskmiseks augu tegemine. Seega seost akupunktuuriga tänapäeva arusaama mõttes tuleb kaugelt ja meelevaldselt otsida.

Hiina meditsiini klassikaline teos Huangdi Neijing, mille varaseimad säilinud eksemplarid on pärit parimal juhul +V sajandist, defineerib “torkimist” kui soontes või kanalites voogava qi või tuulte manipuleerimist. Viiteid selle teose olemasolule on küll leitud juba -I sajandist, kuid pole kindel, kas sarnane pealkiri ka sama sisu tähendab.

Ajaloolastele on abiks arheoloogia ja 1968. aastal leiti prints Liu Shengi (surnud -113) hauast hulk terariistu, mida ravitsemise eesmärgil kasutati. Nende seas ka peenemat sorti nõela moodi asjad, mida osad inimesed akupunktuurinõelteks peavad.

Nende nõelte pikkus on kuni 7 cm, läbimõõt lubab oletada, et neid kasutati millekski muuks kui meridiaanides voogava qi korrigeerimiseks.

Kokkuvõte:

Akupunktuuri vanuseks väidetakse olevat üle 2000 aasta ja kaasaegsed autorid jätkavad vanade tekstide tsiteerimist, kui kirjeldavad selle teoreetilisi aluseid. Kui aga läheneda Vana-Hiina tekstidele kui ajaloolistele dokumentidele, mitte aga kui arstiteaduse lähtematerjalile, mida võib katkematult ümber tõlgendada, siis selgub tõsiasi, et on tohutu vahe, kuidas kasutati nõelu omal ajal ja kuidas kasutatakse neid akupunktuuris tänapäeval. See, mida tuntakse tänapäeval akupunktuurina, on pika arengu tulemus ja sel on vähe sarnasust oma varase eelkäijaga. (D.C. Epler jr)

Järgmises osas plaanin vaadata, kuidas tekkis see akupunktuur, mis tänapäeval tuntuks on saanud, ning kuidas see Läände jõudis.

————————-
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 1)
Akupunktuur — legendid ja tegelikkus (osa 3)