Miks platseebokontroll oluline on?

Märkimisväärne osa tänapäeva meditsiinitehnikast seisneb kõikvõimalike huvitavate molekulide väljatöötamise ja seepeale uurimises, millist kasu need organismis teha võiksid. Klassikaline näide on sildenafiil, mille tsitraatsoola Viagra nime all laialt tuntakse. Esialgu sünteesid sildenafiili Pfizeri teadurid, kes otsisid abi kõrgvererõhutõve ja südame isheemiatõve vastu. Kuna aga kliiniliste katsete käigus selgus, et nonde hädade puhul pole too ravim kuigi tõhus, kuid aitab tähelepandavalt kaasa erektsiooni tekkimisele, tuntakse teda tänapäeval eeskätt just erektiilhäirete ravimina. Hiljem on sildenafiilile ka muid meditsiinilisi rakendusi leitud — näiteks teenisid Argentiina teadlased 2007. aastal IgNobeli lennunduse kategoorias oma avastusega, et sildenafiil vähendab hamstrites ööpäevarütmi järsu muutumise ebameeldivaid tagajärgi, nn. jet lag‘i. (Nende artikkel, Sildenafil accelerates reentrainment of circadian rhythms after advancing light schedules, on PNAS‘i vahendusel igaühele veebis lugemiseks saadaval.)

Tänu evolutsioonilistele mudelitele teavad teadlased, et paljud inimese füsioloogia aspektid sarnanevad rohkem või vähem mitmesuguste loomade füsioloogiale.  Seega saab eksperimentaalsete medikamentide katsehiirte, katsejäneste ja muude laborites pruugitavate katseloomade peal katsetamise teel koguda hulka vihjeid, mida nood medikamendid inimorganismis teha võiksid.  Kui vihjeid on juba piisavalt palju, et nende põhjal teha konkreetseid hüpoteese nagu 100 grammi kübarsalliumi inimesele manustamine toob kaasa vähem kui 1 patsiendi surma 100 000’st või mõnedes põlvekedra paistetuse all kannatavates patsientides toob 10-doosine (à 40 milligrammi) kaabulipsiumi manustamine kaasa paistetuse alanemise, saab medikamendiga tegelev töörühm neid hüpoteese kliiniliselt testida.