Carl Sagan: Mõttetuse tuvastamise tööriistad
Mõttetuse tuvastamise tööriistad
Baloney Detection Kit
Carl Sagani raamatust “Deemonitest vaevatud maailm” (The Demon-Haunted World).
(Tõlkisin selle enne eestikeelse raamatu ilmumist.)
Teaduses võime kõike alustada katsetulemustest, andmetest, vaatlustest, mõõtmistest ja “faktidest”. Kui saame, siis leiutame rea võimalikke selgitusi ja seame need süstemaatiliselt faktidega vastakuti. Teadlased on oma õpingute teel varustatud mõttetuse tuvastamise tööriistadega. Need võetakse välja iga kord, kui on vaja kaaluda uusi ideid. Kui uus idee meie uurimise üle elab, on tagatud selle soe, kuid siiski ettevaatlik vastuvõtt. Kui sa siiski kahtled ega taha mõttetusega leppida isegi siis, kui see sulle rahuldust pakuks, on sinu jaoks olemas õiged ja järeleproovitud vahendid.
Mis need on? Skeptilise mõtlemise tööriistad.
Skeptiline mõtlemine võtab kokku meetodid, mille abil konstrueerida ja mõista põhjendatud väiteid ning mis eriti tähtis – tunda ära eksitavaid ja valelikke väiteid. Küsimus pole selles, kas meile meeldivad järeldused, milleni arutluse jooksul jõutakse, vaid kas need järeldused tulenevad arutluskäigu eeldustest ja kas eeldused ise on tõesed.
Peamised tööriistad:
- Kui vähegi võimalik, peaks “faktidele” saama sõltumatut kinnitust.
- Innusta tõendite sisulist arutelu, kaasates kõigi seisukohtade tuntud pooldajaid.
- Autoriteetide seisukohtadel on vähe kaalu – “autoriteedid” on eksinud minevikus ja teevad seda ka tulevikus. Pigem võiks öelda, et teaduses ei ole autoriteete, parimal juhul vaid eksperdid.
- Arvesta rohkem kui ühe hüpoteesiga. Kaalu läbi kõik võimalikud tõlgendusviisid. Mõtle välja katsed, mis süstemaatiliselt iga alternatiivi kummutaksid. Mitme tööhüpoteesi seast ellujäänul on suurem võimalus olla õige vastus kui lihtsalt esimesel kaasahaaraval ideel.
- Ära kiindu liialt hüpoteesi lihtsalt seepärast, et see on sinu oma. See on lihtsalt üks vahejaam teadmiste poole püüdlemisel. Küsi endalt, miks see idee sulle meeldib. Võrdle seda ausalt alternatiividega. Vaata, kas leiad põhjusi oma idee hülgamiseks. Kui sina neid ei leia, leiavad teised.
- Loenda, mõõda, näita arvudes. Ükskõik mida seletades tuleb kasuks, kui sel on mingi mõõdetav omadus, numbriline väljendus – siis on sul palju parem eristada seda võistlevatest hüpoteesidest. Ebamäärane ja kvalitaiivne on alati avatud paljudele selgitustele. Loomulikult on meil vaja leida tõdesid ka väärtushinnangulistes küsimustes, kuid see ülesanne on palju raskem.
- Pikema arutluskäigu puhul peab vastu pidama keti iga lüli (kaasa arvatud eeldus), mitte lihtsalt enamik neist.
- Ockhami (Occami) habemenuga – mugav rusikareegel, mis sunnib meil kahest algandmeid võrdväärselt seletavast hüpoteesist valima lihtsama.
- Küsi alati, kas hüpotees on vähemalt põhimõtteliselt ümberlükatav, falsifitseeritav. Väited, mida ei saa kontrollida ja mis on seetõttu ümberlükkamatud, pole palju väärt. Kujutle meeletut ideed, et meie universum ja kõik selle sees on lihtsalt üks elementaarosake, ütleme näiteks elektron, palju suuremas kosmoses. Kuna me ei saa hankida teavet väljastpoolt meie universumit, siis kas on meil võimalik seda teooriat ümber lükata? Paadunud skeptikud peavad saama võimaluse jälgida su arutluskäike, korrata su katseid ja vaadata, kas nemadki jõuavad samade tulemusteni.
Toetumine korralikult plaanitud ja kontrollitud katsetele on asja võti. Lihtsalt mõtisklemisest me palju ei õpi. Ahvatlev on rahulduda esimese seletusega, sest “üks on palju parem kui mitte midagi”. Mis juhtub aga siis, kui mõtleme välja mitu seletust? Kuidas nende vahel valida? Me ei valigi – laseme seda teha eksperimendil. Francis Bacon esitas klassikalise põhjenduse: arutluskäik üksi pole uue avastuse tegemiseks piisav, sest looduse keerukus on kordi suurem kui arutluse keerukus.
Kontrollivad eksperimendid on hädavajalikud. Kui näiteks väidetakse, et uus ravim arstib haigust 20% juhtudel, siis tuleb kindlaks teha, kas näiteks rühmas, kes võtab omateada ravimit, kuid tegelikult ilma toimeaineta suhkrupille, ei toimu samuti 20% spontaanset tervenemist.
Muutujad peavad olema eraldatud. Oletame, et oled merehaige ja sulle antakse nii akupunktuurne käevõru kui ka 50 mg meklisiini. Vaevused kaovad. Aga kas tänu käevõrule või tabletile? Selle saad kindlaks teha vaid siis, kui järgmine kord merehaigeks jäädes kasutad ainult üht vahendit. Ent kui sa pole pühendunud niivõrd teadusele, kuivõrd merehaigusest tuleneva ebamugavustunde tõrjumisele, ei eralda sa muutujaid. Sa kasutad järgmisel korral taas mõlemat meetodit. Sa saavutad jälle oodatud praktilise tulemuse ning võid samas öelda, et uus teadmine pole selle hankimiseks vajalikku ebamugavustunnet väärt.
Tihti peab katse olema tehtud kaksik-pimemeetodil, et teatud tulemuste ootus ei kahjustaks resultaadi hindamist. Näiteks uue ravimi proovimisel ei tohiks katsealuseid hindav arst teada, millistele patsientidele ravimit anti. Teadmine võib mõjutada arsti otsust kas või alateadlikult. Selle asemel peame võrdlema kaht iseseisvalt kujunenud nimekirja – leevendunud sümptomitega patsientidest ja uut ravimit saanud patsientidest. Alles siis saame seoste üle otsustada. Või kui politseiametnik näitab tunnistajale kahtlusaluseid, ei tohi ta teada, kes peamine kahtlustatav on, et ta teadlikult või alateadlikult otsust ei mõjutaks.
Peale selle, kuidas uusi teadmisi hinnata, õpetab mõttetuse tuvastamise meetod ka seda, mida EI tohi teha. See õpetab meid tundma kõige tavalisemaid ja ohtlikumaid arutlusvigu loogika ja kõnekunsti vallas. Palju häid näiteid leiame religioonist ja poliitikast, sest nende valdkondade esindajad on tihti kohustatud kaitsma kaht vastandlikku seisukohta. Tuntumad arutlusvead on:
- Ad hominem – lad inimesest lähtudes, rünnatakse väitlejat, mitte väidet. Nt: pastor dr Smith on tuntud piiblifundamentalist, seega pole tema vastuväiteid evolutsiooniteooriale mõtet tõsiselt võtta.
- Autoriteedi kinnitus – nt: peame president Nixoni tagasi valima, sest tal on salajane plaan Kagu-Aasia sõja lõpetamiseks. Aga kuna plaan oli salajane, polnud valijaskonnal võimalust seda hinnata. Väidet pidi usaldama, sest Nixon oli ju president, kuid hiljem selgus, et seda tehti asjata.
- Argument “vastasel korral” – nt: jumal, kes jagab karistusi ja tasu, peab olemas olema, vastasel korral oleks ühiskond palju ohtlikum ja vähem seaduskuulekas, võib-olla isegi valitsematu. Või: laialt kajastatud mõrvas kahtlustatav tuleb süüdi mõista, sest muidu saaksid teised mõrvaplaanide sepitsejad sellest innustust oma abikaasasid tappa.
- Viide teadmiste puudumisele – see, mille puhul pole tõestatud, et see on väär, on tõene ja vastupidi. Nt: pole olemas mõjuvaid tõendeid, et ufod ei külasta Maad. Seega on olemas nii ufod kui ka intelligentne elu mujal universumis. Või: võib ju olla olemas miljon muud maailma, kuid kuna keegi ei tea, et kusagil oleks nii kõrge moraal kui Maal, oleme meie universumi keskpunkt. Selliseid kärsituid otsustusi võib kritiseerida fraasiga “tõendite puudumine ei tõenda olematust”.
- Eriline vabandus (special plead) – kasutatakse tihti keerulises retoorilises olukorras, et päästa algväidet. Nt: kuidas võib halastaja jumal järgmised sugupõlved piinadesse mõista sellepärast, et üks naine meelitas mehe keelu vastaselt hea ja kurja tundmise puu vilja sööma? Eriline vabandus: sa ei mõista nüansirohket vaba tahte doktriini. Või: kuidas saavad olla ühes isikus võrdselt jumalikud Isa, Poeg ja Püha Vaim? Eriline vabandus: sa ei mõista jumalikku püha kolmainsuse müsteeriumi. Või: kuidas saab jumal lasta judaistidel, kristlastel ja muslimitel – kõik muidu ju omamoodi kangelaslikud, armastavad ja halastavad – olla vastastikku nii julmad? Eriline vabandus: jälle ei saa sa aru vabast tahtest. Ja üldse, jumala teed on tundmatud.
- Tõestatava eeldamine – ka vastuse oletamine. Nt: peame kehtestama surmanuhtluse, et vähendada raskeid kuritegusid. Kas aga kuritegude arv üldse kahaneb, kui on kehtestatud surmanuhtlus? Või: börsihinnad langesid eile tehnilise korrektsiooni tõttu ja seepärast, et paljud investorid kasumi välja võtsid – aga kas on sõltumatuid tõendeid, et korrektsiooni ja kasumivõtmise vahel on põhjuslik seos? Kas me üldse oleme asja uurinud?
- Vaatlusandmete selekteerimine – soodsate asjaolude loendamine või nagu filosoof Francis Bacon seda kirjeldas: võtame arvesse kokkulangevused ja unustame möödalaskmised (nt USA osariik tõstab esile kõik tähelepanuväärsed presidendid, kui vaikib maha sarimõrtsukad).
- Väikeste arvude statistika – eelmise lähedane sugulane. Nt: iga viies inimene on hiinlane. Kuidas nii? Ma tean sadu inimesi, aga ükski pole hiinlane. Või: viskasin just kolm korda järjest täringutega seitse. Täna ma ei saa kaotada!
- Statistiliste andmete väärtõlgendamine – nt president Eisenhower avaldas imestust, et lausa poolte ameeriklaste intelligentsus on alla keskmise.
- Ebajärjepidevus – nt: valmistutakse halvimaks võimalikuks stsenaariumiks, mille sõjaline vastane võib käivitada, kuid tõrjutakse kõrvale teaduslikud ennustused keskkonnaohtudest, kuna need “pole tõestatud”. Või: inimeste lühike eluiga Nõukogude Liidus näitas kommunismi läbikukkumist, kuid mitte kunagi ei seostata vastsündinute suurt suremust USAs (üks tööstusriikide suurimaid) kapitalismi läbikukkumisega. Või: arvata, et universum jätkab oma eksistentsi lõputult, kuid pidada absurdseks võimalust, et universumi eluiga ulatuks lõputusse minevikku.
- Non sequitur – väide, mis ei tulene eeldusest. Nt: meie rahvus on loodud valitsema, sest jumal on vägev. Iga suurem rahvus pretendeerib sellele, sakslastel oli ütlus “Gott mit uns”. Tihti ei ole need, kes on sellise arutlusvea ohvriks langenud, teisi võimalikke seletusi lihtsalt näinud.
- Post hoc, ergo propter hoc – juhtus pärast seda, järelikult on sellest põhjustatud. Nt: preester ütleb, et teab üht 26aastast naist, kes näeb välja kui 60, kuna võtab rasestumisvastaseid pille. Või väide: enne kui naised hääleõiguse said, polnud tuumarelva.
- Mõttetu küsimus – nt: mis juhtub, kui vastupandamatu jõud kohtub liigutamatu objektiga? Kui on olemas vastupandamatu jõud, pole olemas liigutamatut objekti ja vastupidi.
- Välistatud keskmine või väär dihhotoomia – tervest skaalast võetakse arvesse vaid kaks äärmust. Nt: “Muidugi, hoia aga jah tema poole; mu abikaasa on ingel, mina aga alati halb!” või “Sa kas armastad või vihkad oma riiki!”. Või: “Kui sa pole osa lahendusest, siis oled sa osa probleemist”.
- Lühiajaline vs pikaajaline – üks variant eelmisest, kuid üsna tihti esinev, et pöörata sellele eraldi tähelepanu. Nt: me ei saa endale lubada programme, et aidata alatoidetud lapsi, me peame kohe võitlema tänavakuritegevusega. Või: milleks uurida kosmost või edendada alusteadusi, kui meil on nii suur eelarvedefitsiit?
- Libe kallak – seotud välistatud keskmisega – nt: kui lubame aborte esimesel raseduskuul, siis pole võimalik vältida ka õigeaegselt sündinud beebi tapmist. Või vastupidi: kui riik keelab abordi isegi üheksandal kuul, siis varsti hakkab riik meile ette kirjutama, mida me peame eostumise ajal tegema.
- Korrelatsiooni ja põhjuse segiajamine – nt: uuring näitab, et ülikooli lõpetanute seas on rohkem homoseksuaale kui madalama haridusega inimeste hulgas, järelikult muudab haridus homoseksuaalseks. Või: maavärinad Andides on korrelatsioonis planeedi Uraan vastasseisudega – järelikult põhjustab viimane esimest, vaatamata igasuguse seose puudumisele Jupiteriga, mis on palju suurem ja lähemal.
- Hernehirmutis (ingl straw man) – vastase väitluspositsiooni karikeerimine, et seda kergemini rünnata. Nt: teadlased oletavad, et elutu aine sattus juhuslikult elusorganismideks kokku. Selline väide eirab teadlikult Darwini evolutsiooniteooria keskset ideed organismide arengus – looduses jäävad püsima omadused, mis toimivad, ja kõrvalduvad omadused, mis ei toimi. Või (see on näide ka lühiajalise/pikaajalise arutlusvea kohta): looduskaitsjad hoolivad rohkem madukaeltest ja tähnikkakkudest kui inimestest.
- Mahavaikitud tõendid või pooltõed – nt: televisioonis näidatakse hämmastavalt täpset ja laialt tsiteeritud “ettekuulutust” atentaadist president Reaganile, kuid üks pisidetail jäetakse nimetamata – kas see salvestis oli tehtud enne või pärast atentaati. Või: rahulolematus valitsusega nõuab revolutsiooni, vaatamata asjaolule, et kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad (muna purustamata omletti ei tee). Jah, aga kas on tõenäoline, et revolutsioon ei tapa rohkem inimesi kui eelmine režiim? Mida räägib eelmiste revolutsioonide kogemus? Kas kõikide rõhuvate režiimide kukutamine on soovitatav ja inimeste huvides?
- Puiklevad sõnad – asja nimetamine millekski muuks. Võimude lahususe printsiip USA põhiseaduses ütleb, et sõda ei saa välja kuulutada ilma Kongressi deklaratsioonita. Presidentidel on ahvatlus korraldada sõdu ja selle ümber kära teha, nimetades neid “politseiaktsioonideks”, “relvastatud sissetungiks”, “kaitseaktsioonideks”, “rahutagamiseks”, “Ameerika huvide kaitsmiseks”, neile lisaks veel lai valik “operatsioone”, nt operatsioon “Õiglane põhjus”. Sõja eufemismid on keeleuuenduslikud leiutised poliitilistel eesmärkidel. Talleyrand on öelnud, et poliitikute suur kunst on leida uued nimed institutsioonidele, mis on end rahva silmis vana nime all täis teinud.
Teades sedalaadi loogilisi ja retoorilisi arutlusvigu, täiendame oma tööriistu. Nagu kõike muudki, saab ka mõttetuse tuvastamise tööriistu vääralt kasutada, väljaspool konteksti või lausa pähetuubituna mõtlemise asemel rakendada. Kuid mõistlikult kasutades võivad need muuta maailma või vähemalt aidata hinnata oma väiteid enne teistele esitamist.
Mu enda lemmiklugu räägib Itaalia füüsikust Enrico Fermist, kes oli just saabunud Ameerikasse ja värvatud Manhattani projekti, mille raames töötati välja tuumarelva. Sattunud keset Teist maailmasõda vastamisi USA vanemohvitseriga, kelle kohta oli öeldud, et too on suurepärane kindral, küsis Fermi talle omasel moel:
“Kuidas defineerida suurepärast kindralit?”
“Arvan, et see on kindral, kes võitnud järjest mitu lahingut.”
“Kui palju?”
Pärast mõningast arupidamist lepiti kokku, et viis.
“Kui suur osa Ameerika kindralitest on suurepärased?”
Pärast järelemõtlemist otsustati, et mõni protsent.
Aga Fermi arutles, et juhul, kui pole olemas sellist asja nagu suurepärane kindral, on kõik armeed võrdsed ja lahingu võitmine vaid juhuse küsimus. Siis on ühe lahingu võitmise tõenäosus 1 : 2, kahe lahingu võitmise tõenäosus 1 : 4, kolme lahingu puhul 1 : 8, nelja puhul 1 : 16 ja viie puhul 1 : 32, mis ongi umbes 3 protsenti. Nii saame eeldada, et väike protsent Ameerika kindralitest võidab viis lahingut järjest lihtsalt juhuse tõttu. Seega, kas mõni kindral on võitnud kümme järjestikust lahingut…?
———————————
Marek Strandbergi poolt kirjutatud eestikeelse raamatu järelsõna saab lugeda siit:
Marek Strandberg: külm tuumasüntees köögilaual.
Üks parimatest raamatutest R.Dawkinsi teoste kõrval mis ma lugenud olen. Kahju, et nii vähesed seda hindavad: või pigem mõistavad.
Ei ole olemas maailmas mõttetust, on vaid inimesed kes ei suuda teatud asju enda jaoks mõtestada.
Vaatan homöopaatiat siit nurgast ja sealt nurgast ja midagi pole teha – täielik mõttetus.
Ainus pisike mõte oli sel 19. sajandil esimeses pooles koolera puhul, kuna ei nähtud ette kurnavat ja tegelikult halvasti mõjuvat aardilaskmist. Aga muu meditsiin sai vahepeal teaduslikuks, homöopaatia püsib eelteaduslikus nurgaarstluses.
Inimesed võivad ju teha oma peas mõtteakrobaatikat ja mõttetu asja endale mõttekaks mõelda, kuid ega asi ise seepärast paremaks muutu. Jama tuleb ikka maha jätta, utiili saata, muuseumisse hoiatuseks seada, ikka selleks, et paremale teadmisele ruumi teha.
Inimeste päid asustavaid ja seal parasiteerivaid mõttetuid, vananenud, ekslikke, ohtlikke mõtteviirusi on muidugi teisigi, religioon ja usk selgeltnägemisse nende hulgas.
Iga inimene loob ise oma mõttemaailma. Pole meie asi öelda mida keegi mõelda tohib. Sellega tegeleb niigi kirik jõuliselt. Ma leian, et millegi vastu peab võitlema vaid siis, kui see muutub ohtlikuks teistele inimestele, mitte aga siis, kui sa usud, et tegemist on mõttetusega.
Asi ei saa olemas olla, kui ta oleks mõttetu. Sel juhul teda polekski olemas, sest tema eksistentsil puudub mõte. Asjad ja olemused on üldse üldiselt neutraalsed, meie oma äranägemise järgi lahterdame neid kastidesse.
homöopaatial on siiski mõte – lollid rahast vabastada – just business, ju nõu.
“Rohelised pingid on sõrmedele kahjulikud”
Käesolevaga muutsin maailma, nüüd on üks mõttetus kindlasti olemas. Ükskõik kui innukalt te üritate seda enda jaoks mõttestada, ma võin teile kinnitada et see jääb endiselt täiesti mõttetuks.
Minnes veidi reaalsemaks siis näiteks kui minu laps ütleb mulle et “emme tahab mind ära süüa” siis see on ju mõttetus (ta ise teab ka seda hetkel kui ta seda ütleb.
Järgmine aste: mängime kodus et emme on kuri hunt, laps läheb asjaga nii kaasa et tõesti paaniliselt kardabki et emme teda hammustab (täitsa elust võetud juhtum). On ju mõttetus hoolimata sellest et ütleja ise sellesse usub?
Järgmine aste: täiskasvanud inimesele tundub et keegi jälitab teda kogu aeg (no näiteks eesmärgiga ta ära süüa). Kui on teada et ta põeb paranoiat siis on ju selgelt arusaadava et mõttetus.
Järgmine aste: täiskasvanud inimene arvab et tema välja lülitatud mobiili kuulatakse pealt. On ju selgelt mõttetus isegi kui inimene ei põe isegi paranoiat mitte?
Celtic, kas ka selle jutu peale väidad et mõttetusi pole olemas?
Või sain ma kuidagi valesti aru su väitest?
Ma arvan et sa said väga valesti aru, sest sinu näited ei näita mitte mingil moel nagu oleks su kirjeldatavad asjad mõttetud.
Mis ajast on eksisteerimise eeltingimuseks “mõte” või “mõttekus”?
See, et lahterdada saab ühtemoodi ja teistmoodi, ei muuda kõiki lahterdamisi reaalse maailma olukorras võrdseteks. Umbes samamoodi nagu evolutsiooni ja kreatsionismi korral ei ole tegemist olukorraga, kus mõlemad seisukohad on võrdväärse väärtusega.
Kõikides olukordades ei ole võimalikud tagajärjed piisavalt üheselt vaadeldavad, et sellist põhimõtet rakendada saaks. Näiteks võib ju öelda, et see on inimese enda asi, kui ta lapsepõlves koolis käia ei taha, ja jäägugi siis igasuguse hariduseta, mis see teistesse puutub. Sellele vaatamata on ühiskonnas rakendatud koolikohustus, sest vaatamata otseselt mõõdetava kahju puudumisele teiste inimeste suhtes, on igasuguste teadmisteta ja oskusteta inimene lõppkokkuvõttes ikkagi ühiskonnale ja seega teistele inimesetele kahjulik.
Homöopaatiale raisatud raha ja võimalik et ka tervis võib lisaks inimesele endale mõjutada ka kõiki tema ümber olevaid inimesi ulatuses, mille etteennustamine pole üldjuhul võimalik ja selles olukorras ei saa lihtsalt piirduda tõdemisega, et las loll teeb mis loll tahab, eriti kui antud valdkonna suhtes teavitustöö tegemine pole teab mis keeruline.
Ma siin nende kommentaaride kohta ei oska suurt midagi öelda, aga raamat on hea. Mõningad asjad on, mille puhul võiks öelda, et oleks võinud natuke rohkem uurida, aga üldiselt on Sagan asjalik. Parem, kui Dawkins.
Hea raamat oli tõesti. Kui oleksin õpilane, kellel oleks võimalus Ameerikasse vahetusõpilaseks minna, siis selle raamatu lugemise järel kõhkleksin küll rohkem, kuna sealse tänapäevase hariduse kirjeldus jättis päris kahtlase mulje, vähemalt mulle. Kuid eks Ameerika ole suur ja lai, haridust saadaval igasugust ja noored inimesed teadagi julgemad.
Mina soovitaksin lugemiseks Carl Saganilt kindlasti veel ühte raamatut, mille Viru Keskuse “Rahva raamatu” kõige tagumise sopi nurgariiulilt leidsin: tema 10ndaks surma-aastapäevaks väljaantud “The Varieties of Scientific Expirience”. Tegemist on ühe loengusarja materjalidega ning raamatu lõpus on ka toodud loengutele järgnenud diskussioonidest säilinud salvestiste ümberkirjutused. Need on eriti kõnekad.
Carl Sagan on kindlasti üks 20. sajandi suuremaid inimesi ja samuti ka üks suuremaid teadlasi. Teda ei saa kindlasti süüdistada selles, et ta mõnda küsimust vähe uurinud on – temalt on ilmunud palju raamatuid ja mitmeid auhindu pälvinud “Cosmos” TV-sari (täiesti tellitav netipoest, loodusteaduste õpetajatel soovitan KINDLASTI seda vaadata ja tundides kasutada), nii et kellele huvi pakub – põhjalikumaid käsitlusi mõnel kitsamal teemal leiab ehk neist. Minus on alati imetlust tekitanud inimesed, kes lisaks puhtale oma kitsa valdkonna teadustööle suudavad ja soovivad olla kursis ka teiste teadusvaldkondade saavutustega, ja mitte ainult – C. Sagani lai silmaring haaras ka filosoofiat, teoloogiat, ajalugu. Eelkõige oli ta aga humanist, kes valutas südant inimkonna heaolu pärast ning kes kasutas oma ladusat sõnaseadmisoskust (ja mitte ainult!) tõsise teaduse viimiseks koolilaste ja täiskasvanuteni. Sellise laia haardega tõsiseid teaduse populariseerijaid pole just palju – liiga lihtne on libiseda üldsõnalisusse ja ülelihtsustamisse.
Minu poolt mainitud raamatu tagaküljel on C. Sagani sõbra Kurt Vonneguti sõnad: [..] I miss him so. Rohkem sõnu vast polegi vaja?
Mainiks igaks juhuks, et SubClubis on valmimas Cosmose sarjale eestikeelsed tiitrid. Seega kui keegi tahab antud sarja netipoest osta, aga kardab, et inglise keelest hästi aru ei saa, siis on ka neil võimalus sest suurepärasest sarjast osa saada. Olemas on ka tiitrite sünkroniseerimise ja DVD-le lisamise õpetused.
Vabandan, kui minu jutt ületas lubatu piiri.
Teemaväliselt: minu meelest on SubClubi puhul ilmselge konflikt era- ning avalike huvide vahel.
Jah, ma tean, et ükski kohus minuga ei nõustu.
Seda mõttetust paluks küll selgitada. Et kas arvatakse, et tehnika välistab sellise võimaluse, või et pealtkuulamise oletamine iseenesest viitab paranoiale vms?
toonik ütles:
Jah, tehnika välistab sellise võimaluse. Ja kuna teada on, et võimatutesse ning tarbetutesse pealtkuulamisjuhtumistesse uskumine sageli paranoiale viitab, ongi mõistlik paranoiat kahtlustada.
tehnika välistaks selle võimaluse vahest alles siis, kui telefonist on eemaldatud energiaallikas (näiteks aku, kui eeldada, et seal neid rohkem pole).
Mingi lühikese maa pealt saab väidetavalt ka kella patareid kasutada. Aga pole minu ala, täpselt ei tea. Igatahes näib väide väljalülitatud telefoni pealtkuulamise võimatusest olevat liiga julge.
võimalik, kes teab. ilma telefoni ehitust lähemalt tundmata ei oska ega julge spekuleerida.
Kuna väljalülitatud telefon on äratuskella puhul suuteline ise sisse lülituma, on niiöelda väljalülitamine ilmselt mingi stand-by rezhiim.
Kriku ütles:
@Kriku –
Just. Kuna me ei saa täpselt teada, millised telefoni funktsioonid on endiselt aktiivsed, ei tohiks üks endast lugupidav skeptik ka pealtkuulamisvõimalust välistada nii kategoorilisel moel.
Mina väidaks et ühtegi seeriatootmises valmistatud ja spetsiaalselt pealtkuulamiseks ümber ehitamata telefoni ei ole võimalik pealt kuulata.
Niisiis, teoreetiliselt on võimalik ka väljalülitatud telefoni pealt kuulata kuna “välja lülitamine” ei pruugi telefoni tegelikult toiteallikast ära lahutada, tänapäevaste telefonide puhul enamasti ei teegi seda. Ma tegelikult isegi usun, et kuskil maailmanurgas on kindlasti ka keegi selle ära teinud et moblasse pealtkuulamisseadme kas siis täiesti eraldi riistvara näol või siis softi muutmise teel paigutanud.
Aga, kui mõni tootja ehitaks selle võimaluse oma masstootmises olevasse telefoni sisse, tuleks see päris kiiresti avalikuks.
Arutades pealtkuulamisseadme võimalikkust, tuleb eelkõige mõelda sellele kuidas see pealtkuulatud info telefonist pealtkuulajani toimetatakse. Siin oleks 2 varianti:
1) Samamoodi nagu tavaline moblakõne või andmesessioon. (kasutades siis GSM-UMTS võrku). Ilmselt enamik inimesi pakuks seda varianti aga seda märkaks pealtkuulatav kõige kiiremini. Näiteks vähemast Eesti piires võin teile öelda väga lihtsa ja kindla viisi selle avastamiseks – vaadake oma kõneeristust ;-)
Ja teine variant, hoidke oma moblat kuskil kõlari lähedal. (ei toimi 3g võrgus, seega kolige ajutiselt kuhugi kus 3g levi pole)
Kolmas variant veel, vaadake kui kähku aku tühjeneb. (võrrelge suvalise telefoni kõneaja ja ooteaja pikkust. Kas te märkaks erinevust, kui teie telefonil 24h kõnesessioon püsti oleks?)
2) Täiesti eraldi raadiosaatja täiesti eraldi sagedusel. Vot see on minuarust ainus variant mida üks endast lugu pidav salapolitsei üldse vaevuks realiseerima, just seepärast et seda kahtlusalune nii lihtsalt ei avastaks. Muidugi, ega see lihtne ei ole tänapäevase tihedalt täis mobla korpuse sisse veel eraldi mingi seade paigutada… aga põhimõtteliselt ikkagi võimalik. See eeldab muidugi et ka pealtkuulaja käib vastuvõtjaga teil pidevalt kannul aga eks need salapolitseinikudki pea millegi eest ju palka saama. Kui aga juba masstootmises selline eraldi raadiosaatja telefoni lisada, usun et siis tuleks see ikkagi päris kähku avalikuks. Igasugu fanatte on kes iga uue moblamudeli kohe juppideks võtavad nii füüsiliselt kui softi mõttes, küll keegi miskit kahtlast sealt avastaks (noh, hea näide on kuidas leitakse telefonidest üles mingid võimalused mis mingil põhjusel on tootja poolt välja lülitatud)
Hmm…. siit koorus soovitus: Kui oled maffiaboss, siis ära osta mingit Verttu vms ilgelt kallist ja eritellimusel tehtud moblat vaid parem supermarketist kõige odavam ja levinum mobla mis võimalik. Eritellimusel tehtud telefonis võib ehk tõesti miskit sees olla mida sa omateada ei tellinud.
@Santa –
Tegelikult on variant ka Bluetooth. Ei kõneeristusi, ega undamist kõlarites. Vastava softi sokutamine telefoni ei ole vast ülemõistuse keeruline. Vaatan näiteks, kui levinud on arvutites igasugune pahavara.
Kriku ütles:
Näiteks minu telefonil lülitab väljalülitamise nupp välja ainult ekraani, nii et kui näiteks Opera mini genereerib mõne vahva sündmuse, siis lülitub ekraan uuesti sisse. Näikse olevat HTC Touch Pro ja Windows Mobile 6.1 eripära ;)
Kui eemaldatud akuga telefon äratuskella peale ise sisse lülitub, siis see oleks päris huvitav featuur…
Santa ütles:
Kui mu nöder mälu mind ei peta, siis viimases Bourne’i filmis kasutati sellist trikki.
toonik ütles:
Tegelikult on variant ka Bluetooth. Ei kõneeristusi, ega undamist kõlarites. Vastava softi sokutamine telefoni ei ole vast ülemõistuse keeruline. Vaatan näiteks, kui levinud on arvutites igasugune pahavara.
Ma soovitaks esmalt bootstrappida kompilaator ja seejärel opsüsteem ja rakendused . Iseehitatud opsüsteemi ja rakenduste puhul on maagiliselt tekkiva pahavara võimalus mõnevõrra väiksem.
Ainus asjakohane näide kus sellist trikki on tehtud (mis esimesena pähe tuli), on Strossi Accelerando. Kes kõiki jutte ei viitsi läbi lugeda, siis stringi ‘Aineko’ jägri greppimine päästab hädast välja :)
Bluetoothi annab näiteks satelliitidelt pealt kuulata, ja muidugi ei tohi unustada neid musta värvi furgoone maja ees. See on aga pigem juba luul kui ulme :D
@priitp –
Ma tegelikult ei saanudki aru, kas sa soovitasid mul oma opsüsteem kirjutada, või majaesiseid furgoone jälgima hakata :P
Bluetoothi mainisin, kuna see on veel üheks sidekanaliks telefonides.
Pahalasi on täiesti võimalik telefonidesse sokutada, lihtsalt näitena, üsna hiljuti avastatud iPhone turvaauk.
Minu ainus väide seiseb selles, et väljalülitatud telefonidega pealtkuulamine ei ole võimatu. Mis omakorda tähendab seda, et soodsa tulu/kulu suhte korral seda ka tehakse.
Jah, nii bluetooth kui wifi oleks uuemate telefonide puhul ehk tõesti heaks võimaluseks pealtkuulamisseadet realiseerida, võimalik et mõnel telefonil saakski seda vaid softi modifitseerimisega teha.
Ja võimalik, et softi modifitseerimise augud on ka masstootmises telefonides sees. Kui paljud telefonid on üleni open-source tarkvara peal?
Jason ütles:
Sa lähened asjale vale mätta otsast.
Mida kujutab endast usk sellesse, et väljalülitatud telefoni kuulatakse pealt?
Ühest küljest tähendab see, et inimene usub, et siis, kui tema läheduses on too väljalülitatud telefon, kuulatakse teda pealt.
Teisest küljest tähendab see, et inimene usub, et kui seda telefoni tema läheduses ei ole, ei kuulata teda pealt.
Selles kontekstis on see usk telefoni kui maagilise objekti pahasusse. Patsient usub, et maagiline telefon on pahalase pandud pealtkuulamise-loitsu all.
See, et mingit sorti telefone õnnestub ümber ehitada ja/või konfigureerida, võib olla põnev tehniline uurimisvaldkond, aga ei puhu selle paranoilise luulu kontekstis eriti palju pilli.
Miks “tehnika välistab” selle, et “väljalülitatud telefoni kuulatakse pealt”?
Sellepärast, et telefoni varjatud salvestusseadmeks konfigureerimine on kallim ja tülikam kui alternatiivid.[1] Ratsionaalne pahalane valib ratsionaalse alternatiivi, aga luululine pea jääb nõiaringis otsima võimalusi, kuidas pahalane “oleks võinud” telefonile kurja loitsu peale panna, ükskõik, kui irratsionaalne selline ettevõtmine ka poleks. Teisisõnu, kuigi maagilisest telefonist eemale hoidmine pealtkuulamise riski ei välista, keskendub patsient just nimelt telefoni pahakspidamisele, mitte võimalikust pealtkuulamisriskist hoidumisele. Ja see on alus kliinilise paranoia kahtlustamiseks.[2]
—-
[1] Üksikud erandid tulevad mängu siis, kui potentsiaalne pealtkuulamise ohver juba rakendab abinõusid nonde alternatiivide kalliks ja tülikaks tegemise jaoks. Nood vahendid kipuvad veel kallimad olema ja enamasti tähendavad, et tollel potentsiaalsel ohvril ei olegi endal mobiiltelefoni tarvis, mis selle maagilise küsimuse juba iseenesest ära lahendab.
[2] Kui patsient peaks telefonile keskendumise asemel süstemaatiliselt pealtkuulamisvõimalusi läbi käima, võib see olla sümptoomiks liigsest (arvuti-)turvalisuse alal töötamisest.
Jason ütles:
Ei välista. Kui pahalane tahab just tingimata oma pealtkuulamissüsteemi telefoniga siduda ja on selle nimel nõus hulka ressursse irratsionaalselt ära kulutama, võib ta telefonisse paigaldatud pealtkuulamissüsteemi ilma traaditagi toita. Sellel võimalusel on muuhulgas veel see põnev külg, et “nigu Tesla”. Mäletatavasti on Teslal paljude tehnoloogiliste luulude seas täiesti aukartustäratav koht juba olemas.
priitp ütles:
Tolle kompilaatori jooksutamiseks tuleb loomulikult ka riistvara ise bootstrappida, nii lihtsatest detailidest kui võimalik. Ken’i usaldusküsimus ronib muidu lihtsalt natuke madalamasse kihti :-)
Mitte musta värvi, valget ikka. Valgevärvilised furgoonid näevad linnapildis ebatavaliselt tavalised välja. Mustad furgoonid oleksid ebatavalisem ning torkaksid rohkem silma.
Jah ja ei. Kui inimene arvab, et teda kuulatakse pealt, siis peaks olema mingi mõistlik põhjus, miks üleüldse peaks keegi olema huvitatud tema pealtkuulamisest.
Kui selline põhjus on olemas – inimene näiteks veab narkootikume või vahendab altkäemaksu või tegeleb mingite väga põnevate teadusuuringute või suurte äritehingutega vms. – siis on telefoni abil pealtkuulamise riskiga arvestamine igati mõistlik.
Kui pole tegelikult ühtegi mõistlikku põhjust antud subjekti pealt kuulata, siis võib tõesti mingil juhul olla üsna ükskõik, kas talle valmistab muret võimalik pealtkuulamine telefoni või WC poti abil.
Aga öelda, et mobiiltelefoni abil pealtkuulamise pärast muretsemine on põhimõtteliselt haiglane, on kindlasti vale.
Meenus ajakorjandusest loetud lugu praegu pommimehena tuntud Ringmaast kes kunagi tegeles seifide muukimisega. Sellel ajal, kui tema viibis ühes toas ülekuulamisel, paigaldati tema kasukasse, mis oli palutud eeskotta jätta, pealtkuulamisseade. Ringmaa läks aga peale ülekuulamist joonelt koju , harutas kasuka lahti ning leidis seadme üles.
Telefon tundub päris mõistliku kohana pealtkuulamise teostamiseks minumeelest, sest inimene peaks seda teoreetiliselt pidevalt enda lähedal hoidma. Kasukat ei pruugita koguaeg seljas hoida. Muidugi, juhul kui on tegemist sihukese paranoilise tüübiga, nagu Ringmaa, võib juhtuda, et ta viskab kahtlase telefoni minema vms.
Õpetlik lugu väljalülitatud riigivapi pealtkuulamisest. Illustreerib kenasti telefonidele keskendumise mõttetust.
dig tõstab igaks juhuks veel kilbile asjaolu, et tolles riigivapis polnud ühtki toiteallikat.
Ja kuidas täpsemalt illustreerib see lugu telefonidele keskendumise mõttetust?
Ma tegeleksin natuke kaevamisega, aga ei saa märkimata jätta.
Artikli algtekstist:
Antud juhul toodud näite puhul ongi tegemist statistika väärtõlgendamisega, sest et suvalise valimi puhul ei tähenda (aritmeetiline) keskmine sugugi seda, et sellest ühele ja teisele poole jääb võrdne arv väärtuseid. Küll aga näitab seda mediaan.
Aeg-ajalt langevad mediaan ja keskmine kokku. Väidetavalt juhtub see nii ka ameeriklaste intelligentsuse kontekstis. (Fun fact: ameerika raamat nimega The Bell Curve just sellest räägibki.)