Kuidas homöopaatilisi “ravimeid” valmistatakse

Eelmises loos homöopaatiast kirjutasin sellest, kuidas homöopaadid oma preparaate sümptoomidega seovad ja lubasin edaspidi pajatada sellest, kuidas homöopaatilisi ravimeid valmistatakse. Püüan seda protseduuri võimalikult tõsise näoga kirjeldada.

Homöopaatilise preparaadi valmistamiseks võetakse aluseks nn ematinktuur või lähteaine. Seda lähteainet võetakse 1 osa ja lahustatakse 99 osas lahustis, milleks on tavaliselt vesi, tihti ka alkohol. Vees lahustumatute pulbrite puhul kasutatakse täiteainet nagu näiteks laktoos. Saadud segu raputatakse energiliselt ehk põrutatakse kümme korda vastu elastset pinda; on teada ka vastavaid aparaate. Seda segamisprotsessi nimetatakse sukussiooniks (ingl succussion). Seejärel võetakse saadud lahusest üks osa ja lahustatakse 99 osas lahustis. Sukusseeritakse ja nii edasi kuni 30 korda, kuni 200 korda.

Kui seda protseduuri on korratud 30 korda ja tulemus purki pandud, siis kirjutatakse purgile 30C, kui 200 korda, siis 200C. C tuleneb ladinakeelsest sõnast centum, mis tähendab sadat. Preparaate võib toota ka skaalale 10, sel juhul võib purkidelt lugeda 6X ehk D6, 30X ehk D30. Tihti tilgutatakse tilk lõpptulemusest terakujulisele tabletikesele. Sellest rahvakeelne nimetus homöopaatilistele preparaatidele – terakesed.

Kui siiani oleme arvanud, et sedasi toimides mingi aine mahuhulk (kontsentratsioon) väheneb ja tema võimalik bioloogiline toime nõrgeneb kuni olematuks, siis homöopaatia puhul on täpselt vastupidi – dünamiseerimise käigus preparaati hoopiski potentseeritakse ehk mida rohkem tilk-ja-raputa tsükleid läbi tehakse, seda võimsam on preparaat.

Homöopaadid on teoretiseerinud, et raputades vabaneb algaine tervendav eluenergia lahusesse, mis salvestub vee struktuuris mõne kvantnähtuse või nanoskaalas toimuva molekulaarse mehhanismi abil (vt siit).

Kodused ülesanded

  • Mitu korda saab maksimaalselt läbi teha 1:100 ja 1:10 lahjendamist, et lahuses leiduks vähemalt üks algaine molekul üle 50% tõenäosusega?
    (Vihje: Avogadro arv)
  • Kui suur peaks olema vett täis anum, et selles leiduks üks algaine molekul, kui homöopaatilise preparaadi võimendusastmeks on märgitud 30C?

40 Replies to “Kuidas homöopaatilisi “ravimeid” valmistatakse”

  1. njaa…aga härrased…te ei saa ju asjast aru. homöopatia olemus ei tähendagi ju üleüldsegi mingi algaine olemasolu vaid selle aine poolt veemolekulidele antavat müstilist “välja” (võibolla midagi seoses torsiooniga). seega pole üldse oluline, palju molekule veetilgas on vaid see, et selles tilgas on KUNAGI olnud see molekul.

    ei mäleta, kust, aga kuskilt on silma jäänud väide, et härra emoto “avastused” vetevallas toetavad miskitpidi homöopaatia aluseid.

  2. Kui eeldada, et selline väli tõepoolest eksisteeriks ja sukussiooni käigus veemolekulidele antaks (see eeldus ei ole küll kooskõlas füüsika ja keemia seaduspärasustega), siis mis garanteerib, et välja ei anna hoopis veetoru seinalt vette sattunud plastmassimolekulid või üldise aineringe käigus vette sattuvad kasvõi uurea (kusiaine) molekulid ?

  3. Nii suure lahjendamise korral on seda vähemalt üht raske garanteerida. Aga kui eesmärgiks seada, et matemaatilise ootuse järgi keskeltläbi igasse terasse üks molekul kohale jõuab, saab tilga suurust umbes niimoodi rehkendada:

    Olgu lahjendusaste L ja lahuse keskmine molaarmass m. Homöopaatide nC’le vastab L = 100^n ehk 10^2n ja nX’le L = 10^n. Arvestades, et lahuses on palju-palju-palju rohkem substraadi kui “toimeaine” molekule, on m ligikaudu võrdne substraadi molaarmassiga, mis veel on ligikaudu 18u, piiritusel ligikaudu 46u ning piimasuhkrul ligikaudu 342u.

    Selleks, et lahjendamise tulemuses oleks üks ainemolekul, peab — eeldusel, et lahuse ja algaine hulk on sama — aine esialgse molekulide arvu suhe lahjendustegurisse L võrduma Avogadro arvuga, mis on
    N≈6*10^23. See tähendab, et lahjendusteguri 6X (L=10^6) korral peab algainet olema vähemalt 10^6 / N ≈ 1,7*10^-18 mooli (ehk 1,7 atomooli), lahjendusteguri 30X (L=10^30) korral vähemalt 10^30 / N ≈ 1,7*10^6 mooli (ehk 1,7 megamooli), lahjendusteguri 30C korral vähemalt 10^60 / N ≈ 1,7*10^36 mooli (ehk 1,7 triljonit jotamooli) ja lahjendusteguri 200C korral vähemalt 10^400 / N ≈ 1,7*10^376 mooli (mille jaoks SI prefiksitest kaugelt väheks jääb).

    Kui palju üks molekul kaalub ja ruumi võtab, sõltub loomulikult ainest. Kui me arvestame väikseima molekuliga, millele vastav aine standardtingimustes hõlpsasti käsitsetav ja lahustatav on — liitiumiga –, kaalub üks mool umbes seitse grammi ja selle ruumala on umbes 13 milliliitrit. See aga tähendab, et:

    * lahjendusteguri 6X korral peab liitiumi algkogus olema umbes 12*10^-18 grammi ehk 18 atogrammi. Selle ruumala on umbes 22*10^-21 liitrit ehk 22 zeptoliitrit.

    * lahjendusteguri 30X korral peab liitiumi algkogus olema umbes 12*10^6 grammi ehk 12 tonni. Selle ruumala on umbes 22*10^3 liitrit ehk 22 kuupmeetrit. Kui see ruumala oleks kera kujul, nagu ühele viisakale tilgale kohane, siis oleks selle kera diameeter 2 * (22 * 3 / (4 * π))^1/3 ≈ 3,5 meetrit.

    * lahjendusteguri 30C korral peab liitiumi algkogus olema umbes 12*10^36 grammi ehk triljon jotagrammi (või miljon jotatonni). Selle ruumala on umbes 22*10^30 kuupmeetrit ja kerakujulise tilgana on tema diameeter umbes 3,5 * 10^10 meetrit ehk 35 gigameetrit. Astronoomiline ühik on kõigest 150 miljonit meetrit. Pluuto keskmise orbiidi diameeter on ligikaudu 12 gigameetrit.

    * lahjendusteguri 200C korral peab liitiumi algkogus olema umbes 12*10^376 grammi ehk 12*10^373 kilogrammi. SI siin nimetamisega ei aita. Sellise tilgakese ruumala on umbes 22*10^370 kuupmeetrit ja sellise kera diameeter umbes 7,5 * 10^123 meetrit ehk umbes 8*10^108 valgusaastat. Nähtava universumi diameeter on kõigest umbes 92*10^9 valgusaastat.

    Kui arvestada kergesti käsitsetava tilga suuruseks umbes sajandik grammi ja piimasuhkrutera massiks umbes grammi, oleks algliitiumit umbes 70 millimooli ja piimasuhkrut umbes 3 millimooli. Selleks, et niisuguse algse liitiumitilga lahustamise tulemusel terasse üks liitiumi aatom jääks, tohib lahustamistegur olla kuni 70*10^-3 * 6 * 10^23 / (3 * 10^-3) ≈ 1,4 * 10^25. See vastab homöopaatide 25X’ile või 12C’le.

  4. M’i kommentaarid on asjakohased. dig lisab, et ühes korralikus homöopaatilises vesilahuses on õhust pärit lahustunud hapnikku ja lämmastikku palju kordi rohkem, kui “toimeainet”.

  5. Veel üks potentsiaalselt huvitav meetrika on Schwarzschildi raadius, mida saab arvutada valemist r=2 * G * m / c^2, kus G on gravitatsiooniline konstant, umbes 6,7 * 10^-11 N * m^2 / kg^2 ja c on valguse kiirus, umbes 3 * 10^8 m/s. Schwarzschildi raadius näitab, kui tihedaks tohib mateeriat kokku suruda, et ta veel vähegi tavalise mateeria moodi käituks — kui veel tihedamini suruda, saab temast must auk. Pärast seda näitab Schwarzschildi raadius tolle musta augu sündmuste horisondi raadiust. Natukese lihtsustamisega on kerge näha, et Schwarzschildi raadiuse ja massi suhe on konstant; igast kilogrammist massist johtub umbes 1,5 * 10^-27 meetrit (ehk poolteist tuhandikku joktomeetrit) Schwarzschildi raadiust.

    Lahjendusteguri 30C puhul rääkisime me 12*10^33 kilogrammist. Niisuguse massi Schwarzschildi raadius on umbes 18000 kilomeetrit — peaaegu kolm korda suurem, kui Maa raadius.

    Lahjendusteguri 200C puhul rääkisime me 12*10^376 kilogrammist. Niisuguse massi Schwarzschildi raadius on umbes 1,8 * 10^350 meetrit.

  6. Mina kirjutasin:

    * lahjendusteguri 30C korral peab liitiumi algkogus olema umbes 12*10^36 grammi ehk triljon jotagrammi (või miljon jotatonni). Selle ruumala on umbes 22*10^30 kuupmeetrit ja kerakujulise tilgana on tema diameeter umbes 3,5 * 10^10 meetrit ehk 35 gigameetrit. Astronoomiline ühik on kõigest 150 miljonit meetrit. Pluuto keskmise orbiidi diameeter on ligikaudu 12 gigameetrit.

    Tegelikult on astronoomiline ühik siiski 150 miljonit kilomeetrit ehk 150 gigameetrit. Pluuto keskmise orbiidi diameeter on umbes 80 astronoomilist ühikut ehk 12 terameetrit.

  7. Ärge vaielge, makske raha ja uskuge siiralt mistahes totrusi, siis on kõik korras. Peaasi on raha ja ullikeste uskumine, ülejäänul ei ole mingit tähtsust.

  8. Kaasaegses ühiskonnas jäävad ka lolle valikuid tegevad isendid ellu.

    Ja sealjuures vähendavad tihti oma lollide valikutega kaudselt ka teiste ühiskonnaliikmete elukvaliteeti.

  9. Ma ei ole homöopaatia fänn, ega ole kunagi selle (võimalikke) raviomadusi kasutanud. Siiski on tore jälgida, kuidas mingit asja “lammutatakse” asjadega, mida too kunagi pole väitnud. Nii palju kui mina aru olen saanud, ongi kõige “vägevamad” ravimid just sellised, kus algset toimeainet enam tõenäosuse kohaselt molekuli jagu alles ei ole. Seega peaks võimalike mõtiskluste teemaks olema: kas vesi peidab endas veel senituvastamata omadusi, nagu kasvõi näiteks mälu. Aga molekul? Kes saab väita, et see viimane ja jagunematu ei ole siiski jäänud just sinna anumasse, vaatamata kõigele ebatõenäosusele. Seega vist on see arutelu mõttetu.

  10. Mõtiskleda oleks põhjust siis, kui sellel veel oleks katsetes tõesti platseebost selgelt parem võime midagi ära teha-ravida-parandada – mis iganes.
    Aga pole – ja seega pole ka ainest mõtisklemiseks.

  11. Science Based Medicine üks autoritest David Gorski räägib, miks ja kuidas pakub homöopaatia talle nalja ja kuidas see teda samas ka õõvastab:

    Fun with homeopaths and meta-analyses of homeopathy trials

    Lisaks ka omamoodi ülevaade viimastest metaanalüüsidest, mis homöopaatia kohta tehtud on ja kus tõdetakse, et aina enam saab kinnitust hüpotees, et homöopaatia on üks kunstipärane platseebo.

    Mõned artikli osad sobivad eriti neile, kel statistilised operaatorid kenasti selgeks õpitud ja ka praktikas tuttavad. Aga on ka üldinimlikku juttu teaduse tegemisest üleüldse.

  12. Heakene küll, inzul on vististi õigus. Homoöpaatia peaväide näib tõesti olevat, et vesi või mõni muu lahusti omandab suksusseerimise käigus mingeid sellesse lahustatud aine omadusi. See on kaunis fundamentaalse olemusega väide, mis pööraks tõesuse puhul meie praegused teadmised keemiast, füüsikast ja aineehitusest pea peale.

  13. ma ei tea. pole veel nii kaugele jõudnud uurimisega ja ma ei tea isegi, misasi on sussisuksu ja miks see oluline on. ma tegelikult alles üsna algaja.

  14. ühes foorumis kirjutatakse:

    MADELEINE Ennis, Belfastis asuva Queeni ülikooli farmatseut, oli tulihingeline homöopaatia vastane. Tema arvates, oli kogu ravi põhimõte absurdne ja võimatu. Lõpuks otsustas ta avalikult oma vastased põrmustada. Oma viimases artiklis kirjeldab ta, kuidas tema meeskond uuris ülilahja histamiinilahuse mõju valgetele verelibledele. Vesilahus, kus tõenäoliselt polnud enam ühtegi histamiinimolekuli järgi, toimis nagu histamiin. Ennis polnud küll tulemustega rahul, kuid kinnitas et eksperiment oli õnnestunud ja tunnistas oma kaotust.

    mida keegi selle kohta öelda oskab? on täpsemat infi? tagamaid?

  15. http://en.wikipedia.org/wiki/Madeleine_Ennis

    A team of scientists failed to replicate these results.[4] These experiments were conducted by reputed scientists under protocols set by the James Randi Educational Foundation under their million dollar challenge. [5]

    Rühmal teadlastel ei õnnestunud tulemusi korrata. Need katesed viidi läbi tunnustatud teadlaste poolt katsetingimustes, mis olid määratud James Randi Educational Foundationi poolt nende miljoni dollari väljakutse raames.

  16. Katse tulemusi pole õnnestunud reprodutseerida, seega võib tegu olla statistilise anomaaliaga, katsetingimuste ebakohasusega, vaatluste subjektiivse hinnanguga, sihiliku sabotaažiga. Üks blogija on küll otsinud märke Ennise kriitilisest suhtumisest homöopaatiasse enne nimetatud katse ilmsikstulekut, kuid pole leidnud.

    Lisaks on üks nimetatud uurimuse autoritest Phillipe Belon ühtlasi homöopaatiliste nostrumite tootja Boiron palgal (oli/on?). Belon on töötanud ka koos kuulsa Benvenistega, kelle laboris suudeti samuti homöopaatiale soodsaid tulemusi saada. Seega leiame sest uurimusest selgepiirilise huvide konflikti, mis sugugi usaldusväärsust ei suurenda.

    See lugu stiilis “Olin skeptiline ja tahtsin ära teha, kuid siis nägin tõe valgust” on muidugi hea linnalegendi materjal ja tõsine hoiatus kõigile skeptikutele :-)

  17. Juba abstrakti esimene lõik paistab ümber lükkavat väidet, et Ennis asus katseid läbi viima homöopaatia suhtes negatiivselt meelestatult:

    Background:In order to demonstrate that high dilutions of histamine are able to inhibit basophil activation in a reproducible fashion, several techniques were used in different research laboratories.

  18. no nii väga tore tootetutvustus arvake millega tegu on-
    silt pakendilt-
    melissi on eelkõige ülistatud kui rahustavat ürti,mis pikendab noorust ja hoiab ära lupjumist(mille lupjumist kirjas pole).meliss toimib rahustavalt,lõdvestavalt ja meeleolu parandavalt,on valuvaigistava toimega,parandab mälu,leevendab stressi aitab unetuse korral.kõrgenenud vererõhu korral väheneb pearinglus ja kumin kõrvus.
    no nii arvake ära millega tegu-ei mitte toidulisand vaid
    stokkmannis hulludel päevadel müüdud trestan kräuter kurbad ravivannivaht 500 ml,maxis 25 kr.oli ka teisi sorte näitex rosmariini oma mis seedimist soodustas.seda texti lugedes oleks või kohe paar supilusikatäit sisse võtnud ja terveks saanud aga kasutamine oli siiski 2-3 korgitäit vannivette ja 20 minutix vanni.ei usu küll et erinevate lõhnade ja nimedega vannivahtudel neid toimeid olex mis külge luisatud olid saab vaid selja puhtaks.

  19. Tänapäeva arstiteaduski on sammhaaval avastamas vähemalt kakssada aastat ja vähemalt homöopaatiast tuntud tõde: ravi sarnast sarnasega. See on tore. Edasi ei muud kui lahjendama ja raputama, lahjendama ja raputama… Naljaks on aga see, millise innuga kiirustatakse endale “vaarao rõivaid” selga passima: “Arstide sõnul võib see olla esimene meetod, mis suudab inimesi toiduallergiast terveks ravida.” See ei ole tore, see on naljakas.

  20. Jehuu, mataülesanded! Tegelikult, teist kodust ülesannet lahendaksin täpselt nagu dig (vähema faktilise erudeeritusega) ja lihtsalt arvutuste kontrollimiseks ei viitsi üle teha. Esimest teen sedasi:

    Väga lahjas lahuses on lahustunud aine molekulide arv Poisson’ jaotusega. “Vähemalt 1” tähendab “mitte 0”, mille tõenäosus P(>0) = 1-p0 = 1-Exp(-m*n), kus m on lahustunud aine mooliosa ja n lahuse molekulide arv.

    Kui teeme k 10-kordset lahjendust, saame lahustunud aine mooliosaks m=10^-k (100-kordse lahjenduse korral sama tulemuse k/2 lahjendamise korral). Ülesande küsimust esitab võrrand 0.5=1-Exp(-n*10^-k), millest k avaldamine annab (vähetõenäolise eeldusega, et ma mingit lolli viga ei teinud) lahendiks k=log(n)-log(ln(2)) ~= log(n) +0.16.

    Võttes alustuseks natuke rohkem kui 1 mooli mingit Ainet (n=10^24 molekuli), on ~24 kümnekordse lahjenduse järel tõenäosusega 0.5 järel vähemalt 1 Aine molekul. Sajakordse lahjendamise kasutamisel oleme samas seisus 12 korra järel.

  21. Täpsustuseks, ülalöeldu kehtib täpselt juhul, kui homöosolgutaja lahjendamisel mooliosasid arvutab, mis pole väga tõenäoline. Massiosade järgi lahjendamisel on lahustatava aine molekulmass praktiliselt kindasti suurem kui veel, miska mooliosa tuleb väiksem ja küsitud tingimus saavutatakse natuke kiiremini. Mahuosade kasutamisel (mis on praktikas kõige lihtsam) on detailid lahuse kontraktsiooni tõttu ebainimlikult keerulised, aga kuna lahuse konts läheneb kiiresti nullile, peaks juba paari lahjendamise järel mooliosade järgi tehtud arvutus suure täpsusega kehtima.

  22. Homöopaadid pidid vist pidid taimi muuhulgas kullalahusega kastma? Hea viis likviidsuse tõstmiseks, eriti, kui kõvasti lahjendada! Vesialusel värvide ostmisel võib teid tabada samalaadne üllatus. Hind on, aga värvi pole (isiklikust kogemusest). Matemaatikutele üks ülessanne elust enesest, kui on huvi: Kui pedagoogid nõudsid eesti keskmist palka, siis kui suur protsent eestimaalasi oleks jäänud alla selle palgataseme?

  23. Homöopaatiline majandustegevus: võtame ühe osa väärtuslikku väärtpaberit ja üheksa osa rämpsväärtpaberit, suksusseerime ja müüme saadud kümme osa väärtuslikku väärtpaberit börsil õiglase hinnaga maha.

    ;-)

  24. Nalja kui palju, eks ole. Pole ju vaja lugedagi, mis öeldud, peaasi on järjekordselt kommenteerida neid muremõtteid, mida oma kräsupea täis. Aga ega aritmeetika või kõrgema matiga ega börsispekultasioonidega ikka kinni ei mätsi, et tavaarstid on viidatud artikli kohaselt saanud maha suure “avastusega” ja kiirustavad seda enda nimele kirjutama. Mis oli minu jutu mõte. Homöopaatia poolt või vastu ei oska mina midagi ütelda, sest ma ei usu lihtsalt sõnast ei eitajaid ega jaataid – mis peaks olema kohane ka skeptikutele – ja mul puudub isiklik kogemus. Aga põhimõte, mille “avastajaks” nood arstid ennast kuulutasid, on VÄHEMALT homöopaatiast tuntud juba VÄHEMALT 200 aastat. Isegi kui see ei mõju, on see seal deklareeritud. Mis prioriteedi ikka paika paneb.

  25. Ei, inz, homöopaatiaga pole Ameerika allergoloogidel kuigi palju seost. Püüan tuua mõned kiirelt pähe karanud põhjused, miks selline analoogia vildak võib olla.

    * Homöopaatilistes “ravimites” ei ole tihtipeale mitte ühte ainsamatki “toimeaine” või ematinktuuri molekuli või on seda nii vähe, et pole võimalik välja mõõta. Seda siinsed arvutused üritavadki näidata. Pähklite puhul aga süüakse reaalset pähklit, Reutersi vahendusel saame teada, et lausa kuuendik pähklit. Täiesti kaalutav ja mõõdetav suurusjärk.

    * “Sarnasega sarnast”-põhimõte olla pärit lausa antiikajast, kuni Hahnemann – homöopaatia rajaja – selle ükspäev üles korjas. (Maa-)pähkliallergia korral on uurijad siis leidnud, et selline lähenemine võib end õigustada. Homöopaadid aga väidavad, et see põhimõte aitavat pea iga tervisehäire korral.

    * Sellest lühidast artiklist ei leidnud viidet selle kohta, et oleks kasutatud kontrollgruppi – võibolla kasvavad osad lapsed mõnedest allergiatest niisamagi välja.

    * Asjaolu, et mingi uus võimalik raviviis kasutab näiliselt põhimõtet, mis on ühe teise raviviisi peamine hüüdlause, ei õigusta iseenesest seda teist raviviisi. Näiteks kui tänapäeval kasutatakse mingit taimest leitud molekuli mingi haiguse ravimisel, siis sellest ei järeldu, et kõik eri rahvameditsiinides kasutatavad taimed ravivad kõiki neid haigusi, mida pärimuses väidetakse.

    Seega su lootus, et “Tänapäeva arstiteaduski on sammhaaval avastamas vähemalt kakssada aastat ja vähemalt homöopaatiast tuntud tõde” on kaugelt haaratud ja sisutühi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga