Aura ja bioväli — uus füüsika või mäng sõnadega?
Selgeltnägijate jutulõngas on jutt sujuvalt kaldunud sellele, et kas on olemas mingi erisugune bioväli, mida mõõta saab ja mida mõned inimesed väidetavalt tajuvad-näevad ja mille abil vaadeldava inimese kohta tervisealast teavet loevad. Ja veelgi enam — seda biovälja “manipuleerides” inimest ravida suudavad.
Selge on see, et inimene kiirgab soojust, elektrilaengute liikumine närvides ja mujal kehas tekitab elektromagnetvälja, teinekord oleme täis staatilist elektrit, keha eritab ka lõhnu ning niiskust, mis kõik on ühe elusa bioloogilise olevuse normaalse elutegevuse pärisosa. Kas aga keegi seda kõike oma silmaga otse näeb? Ja sellest nägemisest objektiivset infot ammutada suudab?
Tõstan sellesisulised kommentaarid siia.
Ja ühtlasi esitan loo aurast, mis Skeptiku sõnaraamatu põhjal tehtud.
MEIE VÄGEV AURA
www.teadus.ee
teisipäev, 13. detsember 2005
Üks üleloomuliku energia väljendustest on aura — väidetavalt eseme pinnalt lähtuv värviline kuma või mitu üksteise sees olevat kontuuri. New Age’i õpetuse järgi on isegi amööbil aura, samamoodi nagu igal sääsel ja isegi kitsesõnnikul. Aura peegeldab väidetavalt okultset energiavälja või elujõudu, mis on olemas kõiges. Inimeste aurad lähtuvad tavaliselt tšakratest. Tavalistes oludes näevad aurasid vaid eriliste sensitiivivõimetega inimesed. Kui aga veidi treenida või kasutada spetsiaalse filtriga prille, siis võib igaüks aurasid näha. Aurasid võib ka Kirliani fototehnika abil filmile püüda.
Kui te aga aurasid näete, ei ole te tingimata üleloomulike võimetega. Teil võib olla hoopis migreen, teatud epilepsia vorm, nägemisaparaadi häire või ajuhäire.
Aurasid võib õppida nägema ka teatud harjutuste abil. Enamik aurade nägemist treenivaid harjutusi tähendab hämaras toas valgel taustal oleva eseme üksisilmi vaatamist. See, mida siis nähakse, on põhjustatud võrkkesta väsimusest ja teistest loomulikest tajuprotsessidest, mitte varjatud üleloomulike võimete vallandumisest. Midagi sarnast juhtub ka siis, kui vaadata pikalt teatud must-valgeid mustreid. See, mida näeme, ei ole välismaailma täpne salvestus. Kui me vaatame värvilist eset, ei edasta silm ajule katkematut topeltjäljendite seeriat. Aju ise lisab suure osa visuaalsest tajust. Värvid ei eksisteeri esemel endal, kuigi me seda nii tajume. Lühidalt, isegi kui aurasid nähakse, pole see tõend sellest, et füüsilises või üleloomulikus maailmas on olemas tajutavale vastav energiaväli.
Kui aurade tõlgendajaid kontrollitud tingimustes proovile pandud on, pole neil õnnestunud demonstreerida isegi seda, et nad tajuvad aurat, veelgi vähem on nad suutnud seda korrektselt tõlgendada.
Aurateraapia on üks paljudest New Age´i raviviisidest, mis diagnoosib ja ravib haigusi inimese aurat tõlgendades ja sellega manipuleerides. Auraterapeutide järgi on aura keha ümbritsev energiaväli, mis ilmutab haiguse märke enne, kui need füüsilises kehas ilmnevad.
Kõige populaarsem aurateraapia vorm on raviv puudutus (therapeutic touch). Seda õpetatakse paljudel õenduskoolitustel ja praktiseeritakse mitmetes haiglates. Veelgi ulmelisemaks lähevad asjaolud siis, kui aurasid kombineeritakse teiste New Age´i maailmavaates tuttavate asjadega, kristallid näiteks.
Inimesi, kes väidavad end aurasid nägevat, on Eestiski. Pole põhjust kahelda nende siiruses ning võib olla üsna kindel, et nende nägemistaju registreerib värvilisi helendusi objektide ümber, kuid paraku pole ühtki tõendit sellest, et see nägemine oleks põhjustatud vaadeldavatest objektidest. Selle koha pealt olen nõus omast taskust maksma 10 000 krooni sellele, kes objektiivse testimise käigus demonstreerib, et ta suudab auranägemisega kontrollitavat infot hankima. Testi tingimused lepitakse mõlema osapoole poolt eelnevalt kokku ja selle läbiviimiseks kutsutakse kokku vastav komisjon.
Raha ei pea sugugi endale jätma, vaid võib annetada puudust kannatavatele. Samas oleks positiivne testi tulemus inimkonnale igati kasuks — laiendame oma teadmiste piire ja meil oleks uus ja efektiivne võimalus oma tervise eest hoolt kanda.
Martin Vällik
Allikas: Robert Todd Carroll, Skeptiku sõnaraamat
http://www.skepdic.com Ilmub ka eesti keeles Eesti Entsüklopeediakirjastuselt.
Tõlge – Ingrid Järv.
Toimetanud Martin Vällik
inimese bioväli on ka praegu teadusele tuntud, saab mõõta spets aparatuuriga. samuti energiakanalid ja aurapildid, aga kuidas see bioväli ära isoleerida katse ajaks?
Paul, mis energiakanalitest me räägime?
“Energia on füüsikaline suurus, mis kirjeldab millegi suutlikkust olukorda muuta. Energia on keha või jõu võime teha tööd.” Selle definitsiooni kohaselt energial ja kanalil pole ühiseid kokkupuutepunkte. Energia pole üldse mingi iseseisev asi.
näiteks aju biovoolud- kui on vool, on pinge ja ka energia.
Ja praegu teadusele tuntud meetoditega ei ole võimalik aju biovoolude kaudu ühelt inimeselt teisele mingit vähegi sisukat infot üle kanda.
Paul, siis räägi asjast lihtsalt – kuumaveetoru on toru mida mööda voolab kuum vesi, mitte mingi “energiakanal”.
Inimese biovälja kaudu informatsiooni edastamine ei ole tänasele teadusele tuntud nähtus.
Kui see nii oleks, tuleks katsealune Faraday puuri panna.
Pole küll kuulnud, et oleks olemas mingi eraldi väli, mida bioväljaks kutsutakse. Ehk valgustab keegi.
Asjaolu, et inimene kiirgab soojust ning elektrilaengute liikumine tekitab elektrivälja, mis on igati tuntud asjad, ei anna alust neid mingiks eraldiseisvaks bioväljaks kutsuda.
Bioväljaks võib ehk hüüda välja, mille peal biomassi kasvatatakse. Igav liiv ega tühi väli siia alla ei kvalifitseeru.
Naljakas kui mõnel inimesel on biovälja asemel igav liiv ja tühi väli nagu ta väidab ja Martin pole kuulnud mis on inimese bioväli!
@Paul – aga palun seleta, mis on inimese bioväli. Mis on selle spetsiifilised omadused, kuidas seda mõõta jne jne.
Paul ütles:
Inimese keha kiirgab soojust, selle ümber on nõrk elektromagnetväli, inimene eritab erinevaid kemikaale (lõhnad jne), keha sisemuses toimuv liikumine võib tekitada nõrku helisid jne. Kõik selle võib võtta kokku sõnaga “bioväli”.
Inimest ümbritseva (nii indutseeritud kui loomuliku) elektromagentvälja pildistamine on üks parateaduse paljudest harudest. Sellega tegeleb nn aurafotograafia. “Aurafotoaparaate” on erinevaid, mistõttu varieeruvad ka nende aurade füüsilised tekkemehhanismid. Kuna aurade põhjuseks on elektromagnetism, on need seletatavad tänapäeva teadusliku maailmapildi raames ning midagi üleloomulikku neis pole. (Kuigi võib kohata ka vastupidiseid väiteid.)
Seega…
Paul ütles:
Bioväli
Aura (bioväli) mõiste pärineb kreeka sõnast «avra», mis tähendab «tuuleiil» või «briis». Aurast kiirguvad energiad sisaldavad informatsiooni isikust, tema eluviisist, tema mõtetest ja tunnetest. Fotograafilise täpsusega peegeldab aura inimese intellektuaalset, füüsilist ja vaimset arengut.
Mõned inimesed arvavad, et aura on elektromagnetilise kiirguse taoline asi ja ei pööra sellele fenomenile tähelepanu. Teiste arvates on aura «jumalik teadvuse säde», meie ülim «Mina», ilma milleta oleks inimese olemine üldse võimatu. On arvamus, et aura on isiku informatsioonipank, kus on andmed tema minevikust, olevikust ja tulevikust. Tegelikult vastavad kõik need arvamused tõele, sest aural on kõik ülalnimetatud tunnused olemas.
Aura koosneb mitmest kihist. Mõned selgeltnägijad on võimelised nägema praktiliselt kõiki kiirguse kihte, mida tuntakse peenkehadena. Enamik spetsiaalselt õpetatud inimestest näeb aga vähemalt kolme kihti.
Algusest peale on kõik auravärvid teravad ja säravad, aga sõltuvalt inimese iseloomust võivad nad oluliselt muutuda.
Ma leian, et selles viimases lauses esineb sõna “tegelikult” räige väärkasutus. “Tegelikult” eksisteerib aura, kui “jumalik teadvuse säde, ülim mina ja isiku informatsioonipank” vaid teatud inimeste soovkujutelmades, väärarusaamades või luuludes.
Paul ütles:
Aura pildistamiseks kasutatavad fotoaparaadid regsitreerivad põhimõtteliselt inimest ümritasevat elektomagnetvälja, olnevalt siis pildistamise meetodeist, on see väli kas indutseeritud või loomulik. Mõnikord mõõdetakse aurale värvi andmiseks veel naha takistust jne. Veebis veidi ringi vaadates leiab erinevaid meetodeid.
Aurad, mida pildistatakse, on tavalised füüsikalised nähtused. Sõltuvalt pildistamise meetodist on nende värve (mingil määral) ka võimalik ennustada (värvid sõltuvad peamiselt tegureist nagu keha(pinna)temperatuur, õhuniiskus, kui higine kellegi nahk on jne.) Ei midagi üleloomulikku.
Õige et ei midagi üleloomulikku, aga mõni inimene näeb seda, teised peavad kasutama aparatuuri. Õppinud inimene oskab sellest pildist välja lugeda haiguse koldeid (keha(pinna)temperatuuri muutused) jne. ei midagi üleloomulikku.Ainult et enamus inimesi ütleb, et ma ei näe mingit aurat- järelikult pole olemas.
biovaljast siin ka:
http://www.toitjatervis.ee/?ar.....tikkel=107
Head skeptikud, kuidas siiski seletate väga paljude isikute väiteid, et nad näevad/tajuvad detailselt inimeste jt elusolendite aurasid? Kas kõik need inimesed lihtsalt valetavad, et tähelepanu saavutada või lihtsameelseid lollitada? Või siis on nad vaimuhaiged ja näevad püsivalt hallutinatsioone? Saan nimelt aru, et teaduslikult aktsepteeritav “bioväli” ei tohiks olla inimmeelte abil tajutav. (Rääkimata siis väljade esoteerilisest tõlgendusest.)
@Prooton – ootamatult on su kommentaar ja küsimused sattunud loo alla, kus mõned vastused ilmselt juba olemas on.
Mind on alati huvitanud, kust võtavad erinevad njuueidzlased kõik need keeruliste nimetustega väljendid ja nende kohta põhjendused?
Mis on bioväli, kuidas on bioväli järsku aura, mis on aura jne jne. Kõik on segamini nagu pudru ja kapsad, üks räägib üht ja teine teist, mingit ühtset süsteemi ei ole.
Lisaks pole mulle kunagi keegi lahti seletanud, kuidas saab aura olla värviline? Värve me ju tajume tänu valguse murdumisele/neeldumisele/peegeldumisele seega on värvide nägemine puhtalt füüsiline nähtus, aura aga mitte. Energia on värvitu, seega jääb üle vaid öelda, et auravärvused on inimese enese taju tõlgendus millestki.
Tänan, Martin, operatiivse tegutsemise eest! Tõsi, ega ma siit küll oma küsimustele vastust ei saanud. Ise olen aurade küsimuses neutraalsel seisukohal. Ise ma aurasid ei näe ega mõista ka auranägemise mehhanismi. Samas ei anna see teadmatus mulle õigust halvustada paljusid inimesi, kes aurasid tajuvad ja nonde tõlgendamiseks endale süsteemi on loonud. Nähtavasti vähemalt nende inimeste endi jaoks “asi toimib”, olgugi et skeptikute katsetes pole see (veel?) kinnitust leidnud. Soovitaksin tutvuda näiteks Lille Lindmäe raamatutega (sh lisatud fotodega), mis annavad aimu, et see aura-asi on pisut komplitseeritum, kui skeptikute tavakäsitlus seda paista laseb.
Aga teine küsimus kerkis mul ka. Kas mitmesugused “aura fotografeerimise” tehnoloogiad on skeptikute meelest vaid meelelahutusliku väärtusega, või oleks vastavaid fotosid võimalik kasutada ka diagnostiliste vahenditena? St kas erinevate nahapiirkondade elektrilised ja soojuslikud omadused ei võiks endas kätkeda asjalikku infot vastava kehapiirkonna üldisema seisundi kohta? Teadupoolest on Eestiski laialdast populaarsust võitnud sedalaadi alternatiivne diagnostika (meie seast lahkunud Sirje Gabriel, dr Karpova jt). Isiklikult kuuldud tagasiside põhjal olid sellisel viisil diagnoositud probleemid olnud päris heas kooskõlas tavameditsiini poolt tuvastatutega.
Tallinna vanalinnas on kalev spa lähedal mingi selline väike poekene, kus tädikene väidetavalt teeb su aurast pilte miski spets fotoaparaadiga.
Kogu see asi ajab muidugi naerma kui inimene on õppinud natukene füüsikat gümnaasiumis 12 klassis ja aru saanud, mis asi on fotoefekt, mis moodi töötab filmile informatsiooni salvestamine & kuidas seda hiljem siis ilmutatakse.
Prooton ütles:
@Prooton –
Mõned seda, teised teist.
Mõned huvitavad optilised illusioonid tulevad ka difraktsiooni väärititõlgendamisest ja aju nägemiskeskuse ebatäiuslikkusest. Seda laadi illusioonide tahtliku esilekutsumise peale on kunagi isegi ärimudeleid ehitatud.
Celtic ütles:
Nondelt miljonitelt inimestelt, kes hipiliikumise ajastul toda jama kokku keerasid ja nendelt kümnetelt tuhandetelt, kes keeruliste nimedega jama abil enne ja pärast leiba teenisid.
Aa, kogu suure aurateooria taga on siis narkolaksu all nähtud hallukad?
http://forte.delfi.ee/news/var.....d=20535439
no vott milline nõmedus,ikka tehakse reaalteadlasmaha,ikka need zotsioloogid ja muud pseudokad on tasemel.
Kõrvalmärkus: üldjuhul on igasugune jutt, mis räägib “energiatest” mitmuses, pseudoteduslik jama.
Mis puutub energia värvilisusesse, siis energia ei ole isegi mitte värvitu. Energia värvuse mõiste on lihtsalt nii absurdne.
Prooton ütles:
Mitte päris.
* Esiteks ei ole Suurt Aurateooriat olemas.
* Teiseks vatravad erinevad inimesed auradest erinevatel põhjustel. Nood põhjused kobarduvad küll, aga mitte üheks.
Olen minagi keskkoolis füüsikat õppinud ja julgen väita, et difraktsiooniga väidetavat auranägemist seletada ei saa. Difraktsiooni nähtust võime kogeda siiski vaid kaunis spetsiifilistes tingimustes, mitte tavaviisil enda vastas seisvat inimest vaadeldes, nagu seda teevad auranägijad. Mitte et see “röntgenprillide” äri poleks nutikas viis raha teenimiseks, aga olgem ausad: auraga see asi küll ei haaku.
Võrkkesta nägemisrakkude väsimusest tulenevate efektidega olen kursis ja ka enda peal vastavaid katseid teinud, aga ka see tundub natuke liialt labase seletusena. Auranägijad ei vaata ju oma objekte hämaras ruumis valgel taustal.
Nii et ikkagi jäävad vist pinnale kolm võimalikku seletust:
1) pettus, teadlike valeväidete esitamine (tegelikult ei nähta midagi)
2) nägemishallutsinatsioonid mingi üldisema psüühilise kõrvalekalde, aju nägemiskeskuse spetsiifiliste probleemide või kunstlikult (nt hallutsinogeenide või autohüpnoosi abil) saavutatud muutunud teadvuseseisundi tõttu
3) mingi reaalse inimesi jt objekte ümbritseva substantsi (kas teadaolevate füüsikaliste väljade või millegi muu) tajumine meile veel mitte teadaoleval viisil.
Kaks esimest selgitavad üpris kindlasti teatud osa auranägemis-juhtumitest, aga kas ka kõiki, selles julgeksin ma sügavalt kahelda.
Narkootikumide-seletus mind ka ei veena, sest ei ole kuulda olnud, et LSD või seente pruukimine oleks aura vaatlemise kohustuslik eeldus.
Mis puutub Celticu väitesse, siis olen nõus, et aurat ei nähta kindlasti “füüsiliste silmadega”, vaid mingil muul viisil saadud tajud või pseudo-tajud liidetakse aju nägemiskeskuses kokku silmade vahendusel saadud infoga.
Prooton küsis:
Nood meelelahutuslikud tehnoloogiad, millel mingisugune diagnostiline väärtus on, jõuavad tavaliselt võrdlemisi kiiresti pärismeditsiini. Võta näiteks papa Röntgeni X-kiired: esimese pildi tegi ta oma naise käest 1895. aastal. Juba 1896. aastal oli Bostoni ülikoolis meditsiiniline röntgenituba, 1903. aastal alustati katsetusi X-kiirte tuumoreid vähendavate omaduste alal. Õige pea olid röntgenikabinetid “igal pool” olemas.
Vastupidise näitena, Kirlian avastas oma esteetiliselt lummavad pildid 1939. aastal — ja siiamaani on need jäänud “uueks perspektiivikaks tehnoloogiaks”. Järgmisel aastal on nad juba 70 aastat uued. Oleks neist mingisugust diagnostilist kasu, oleks see väga tõenäoliselt juba leitud ja Kirliani-pilte kasutataks päris-meditsiinidiagnostikas.
Siin on tegemist kahe erineva nähtusega: aurade pildistamine ja aurade nägemine.
1) Auraforograafia läbi saadud pildid on seotud erinevate inimest ümbritsevate füüsiliste parameetritega. Kuna pildistamise meetodid on erinevaid, on ka aurade väljanägemine pildil seletatav eri nähtuste abil. Üldjuhul on on eri meetodeisse sisse kirjutatud müra, mis aurafotograafia diagnostikavahendina võrdlemisi ebausaldusväärseks muudab. Kehatemperatuuri mõõtmiseks kasutage siiki termomeetrit.
Näiteks mõõdetakse teatud pildistamismeetodite puhul naha takistust, mis varieerub üsna juhuslikult. Lähtuvalt mõõdetud takistusest antakse aurale värv. Taolise aurafotoaparaadi kasutamine diagnostikavahendina on võrdlemisi ohtlik.
2) Mis aurade nägemisse puutub, siis väided korral, et nähakse sama aurat, mida pildistatakse ei saa õiged olla juba seepärast, et meetodeid pildistamiseks on erinevaid. Ning kuna see, mida pildistatakse on hästi tuntud, pole ka raske kontrollida, et inimese seda sellisel kujul registreerida ei suuda. (See, mida pildistatakse on füüsiline, seega räägin ka füüsilistest silmadest).
Aurade loomulik pool (pildistamine) on triviaalne füüsika. Märksõnad on: koroona, polariseeritud valgus, naha elektritakistus jne. (Elu vms)energiat sel viisil ei nähta ja diagnostikavahendina on see samuti võrdlemisi kasutu.
Samuti on nägemishallutsionatsioonid ja muud optilised illusioonid täiesti tuntud nähtused. Nähtavatel auradel pole objektiivseid püsivaid omadusi. Kas on põhjust arvata, et nägemishäired (, optilised illusioonid vms) ei suuda aurade nägemist seletada?
Üks lõik tuli jube vigane. Parandan…
Mis aurade nägemisse puutub, siis väited, et nähakse sama aurat, mida pildistatakse, ei saa õiged olla juba seepärast, et meetodid pildistamiseks on erinevad. Ning kuna see, mida pildistatakse on hästi tuntud, pole ka raske kontrollida, et inimese silm pildistatud nähtust samamood registreerida ei suuda nagu (aura)fotoaparaat seda teeb. (See, mida pildistatakse on füüsiline, seega käib hetkel jutt ka füüsilistest silmadest).
Dig, ma ei vaidle vastu, et diagnoosimiseks leidub kaasajal tõhusamaid viise kui Kirliani meetod. Samas näib sellel meetodil siiski leiduvat ka muid huvitavaid rakendusalasid, millest annavad aimu näiteks Lille Lindmäe raamatud (eriti just neis leiduvad fotod). Mul tekkis nende põhjal küsimus, kas Kirliani meetod pakub tõesti võimaluse parapsühholoogilise kaugmõju visualiseerimiseks, või on asjal siiski mõni labasem selgitus.
Samas on siiski alternatiivmeditsiinis päris laialdaselt kasutusel Kirliani meetodist veidi erinevad, naha elektrilisi omadusi mõõtvad ja visualiseerivad meetodid. Nagu juba mainisin, siis isiklike kirjelduste põhjal on mulle jäänud mulje, et teatav diagnostiline väärtus neil meetoditel siiski on. Samas nõustun volliga, et sedalaadi küsitava täpsusega alternatiivseid diagnostikavahendeid ei tohiks kaalukate raviotsuste langetamisel eelistada tavameditsiini pakutavatele.
Ma ei väida ka, nagu oleks pildistatav “aura” identne sensitiivide poolt tajutavaga. Samas ei saa välistada ka nende teatavat seost. Ehk ongi mõned inimesed ülitundlikud teatavate inimestest emiteeruvate füüsikaliste väljade suhtes?
Objektiivsete püsivate omaduste puudumine (milles mina siiski vähese süüvimise tõttu antud teemasse nii kindel ei ole kui end nähtavasti aura-asjandusega sügavuti kurssi viinud volli) on tõelevastavuse korral seletatav asjaoluga, et vastavad tajud läbivad iga “nägija” eripärase psüühika-filtri. Võimalik, et igaüks kodeerib tajutava mittevisuaalse info visuaalsesse vormi endale omasel, tähenduslikul viisil. Seega ei lükka visuaalsete aurakirjelduste mittekoherentsus kindlasti veel auranägijate väiteid ümber. Pigem tuleks tähelepanu pöörata väidete sisulisele küljele.
Võibolla suudetaksegi tulevikus aurade fenomen täielikult ära seletada nägemishäirete vms füüsikaliste asjaoludega. Aga see eeldab siiski nähtuse tõsist, erapooletut uurimist, mitte ette jamaks kuulutamist olemasoleva maailmapildi baasil. (Ma ei süüdista selles vollit, aga taoline hoiak on siiski ka skeptikute foorumis laialt levinud.) Korralike uuringute puudumisel võib millegi põhjuseid vaid oletada. Ja taolised katseliselt kontrollimata oletused, olgugi muljetavaldava teadusliku kõlaga, ei ole minu meelest asja sisulisel mõistmisel kuigi palju väärtuslikumad auranägijate selgitustest oma võimete olemuse kohta.
Martin, pole ju küll soliidne avalikult tunnistada, et oled ignorant. Minu teada meil isegi karistatakse inimesi seaduse rikkumise eest vaatamata sellele, kas ta tunneb seadust või mitte.
Mina isiklikult olen seda sõna (bioväli) kuulnud vähemasti viimaste 30 aasta jooksul.
Pistsin kõnealuse sõna Google otsingumootorisse ja sain üle 3 tuhande eestikeelse vaste (muudes keeltes seda sõna sellisel kujul ei esinegi). Iseasi muidugi on see, kuivõrd tõsiselt võetavad personaalsed kodulehed või Maalehe kirjanurgakesed on.
Paul ütles:
eks neid auranägijate katseidki ole tehtud hulgaliselt ja pole veel keegi läbinud. mõni aasta tagasi tegi ka herr Vällik delfis konkreetse ettepaneku ühes artiklis, et kümme tonni on välja käia. teadaolevalt ei kandideerinud keegi.
Jason, sedalaadi väiteid, et ühtesid või teisi positiivse tulemuseta katseid on tehtud hulgaliselt, on selles foorumis tehtud hulgaliselt. Samas olen siinsetelt skeptikutelt siira uudishimu ajel korduvalt palunud viiteid rikkalikele andmebaasidele, mis koondaksid sedalaadi laitmatult korrektse teostusega ning paranähtusi kummutanud katseid. Aga kahjuks pole ma ma neid seni veel saanud. Pean hetkel silmas just nn parapsühholoogia valdkonda, mitte alternatiivmeditsiini.
Herr Välliku rahajagamise ebaõnnestumine ei pruugi ka veel osutada vastava võimekusega persoonide puudumisele meie väikeses koduvabariigis. Tundub nimelt ebatõenäoline, et mõni edukat praksist omav sensitiiv oleks huvitatud enda kaasamisest küsitava väärtusega ja vaid tagasihoidlikku tasu lubavasse üritusse, mida korraldavad skeptikud – tema hinnangul küllap isikud, kelle elueesmärgiks on parailmingute ümberlükkamine. Igatahes oleks taolise ettearvamatu katsega nõustumine ka tunnustatud ja oma võimetes veendunud parategija poolt hulljulge samm – mine tea, mis ees ootab ja kuidas asja pärast avalikkusele serveeritakse. Rääkimata paranoilisematest seisukohtadest, et skeptikud esindavad vägevat teadus- vm egregori, mis parategelasi lõksu meelitab, et nende võimeid oma maagia abil ära nullida. :P
Päris huvitav on aeg-ajalt lugeda kirjutisi kõikvõimalikest positiivsetest ja negatiivsetest energiatest, energiakanalitest, bioväljadest, igat seltsi auradest kõnelemata. Mulle tundub miskipärast, et enamik kirjtajatest ei teagi, mis on energia, bioväli või kanal, ehk on tegemist sama klassi tegelastega, nagu perpeetuum mobile loojad. Muide, kui teatava koguse alkoholi sisse pressin, siis on ümberringi aiva positiivne energia ning enamiku inimeste ümber nimbus, tõsi, järgmisel päeval on energia muutunud kuratlikult negatiivseks. Peaks uurima, miks see küll nõnda on, ehk tuldaks kellegi kirjeldatud kavala riistapuuga mu aurat pildistama.
@Prooton –
Kas arvad, et üldse on võimalik katseliselt tõestada, et miski on võimatu? Igiliikuri põhimõtteline võimatus tuleb näiteks teooriast, mitte katsetest (mida muidugi ka suurel hulgal tehtud on – täies vastavuses teoorias ennustatuga, s.t positiivsete tulemusteta).
Tõsiasjast, et mingi nähtuse võimatust ei ole tõestatud või ei saagi seda põhimõtteliselt teha, järeldub vaid, et sellise nähtuse olemasolu võimalikkust ei saa eitada. Olemasolu ise tuleb aga tõestada (katseliselt või vaatlusega)- ja kuni seda pole tehtud, pole mitte mingit alust väita, et selline nähtus olemas on. Isegi siis, kui tugev teoreetiline põhjendus on olemas, aga katselist või vaatluslikku tõestust pole, saame väita vaid, et meie parimat teadmist mööda peab selline nähtus kindlasti eksisteerima, mitte aga, et ta ka tegelikult olemas on.
Nii et ainus, mille alusel saaks mingi nähtuse olemasolu põhjendatult väita, oleks korrektne üheselt tõlgendatavate tulemustega katse(te) või vaatlus(te seeria) …
Paranduseks:
… üheselt tõlgendatavate positiivsete tulemustega …
Kaskeptik, olen täiesti päri, et katseliselt saab tõestada vaid positiivset väidet. Väljendusin veidi ebatäpselt, tegelikult pidasingi silmas katseid, mille abil on kontrollitud kellegi väidetavate paravõimete olemasolu ja katse(d) on andnud ühemõtteliselt negatiivse tulemuse. Jason nimelt andis mõista, et näiteks siin kõneks oleva auranägemise puhul on taolisi veenva negatiivse resultaadiga uurimusi sooritatud suurel hulgal.
Kui ma teaksin näiteks, et 88 vastavat heatasemelist auranägijatega korraldatud teadusuuringut on andnud negatiivse ja vaid 2 ebaselge tulemuse, siis võiksin küll (pärast nende uuringute metoodikaga tutvumist) kaaluda auravärgi blufiks või enesepettuseks kuulutamist. Eriti kui suudetakse välja pakkuda ka mõni veenvalt mõjuv universaalne faktor, mis paneb neid inimesi uskuma oma “auranägemise” võimesse – näiteks selgub, et enamikul neist on sptsiifiline nägemiskeskuse kahjustus. Ehkki ka siis ei saaks asjas lõplikult kindel olla. Seni aga eelistan auranägijate jt para-praktikute väidetesse avatult suhtuda (see ei pea tähendama veel pimesi uskumist).
@Prooton –
Fenomen “aura” on täielikult seletatav juba tuntud ja uuritud nähtustele tuginedes. Puudub igasugune vajadus püstitada uusi hüpoteese. Vajadus nende järgi tekib alles siis, kui avastatakse midagi, mida teoorias eksisteerida ei tohiks.
Prooton pajatas:
Ja kui ühe faktori asemel on kaks või kolm, siis jätkub pimesi uskumine?
Täpselt nii nagu suurimad homofoobid on tegelikult kapipeded, tunduvad ka suurimad parafoobid olevat kapiparakad.
Sõna “bioväli” olen ma kuulnud küll, aga see ei tähenda seda, et ma selle mõiste sisust üheselt aru saaksin, kuna tundub, et sellest tõemeeli rääkijadki ei mõista, millest nad räägivad.
Kui on väli, siis sellel on mingid omadused ja seda saab väljendada valemitega ja mõõta aparaatidega.
Oma lollust pole mul sugugi häbi tunnistada :-) Isegi avalikult mitte.
Nojah, siis on veel olemas selline huvitav omadus nagu sünesteesia. Näiteks nähakse muusikat ja maitstakse värve.
Tuttav arst on kirjeldanud ka sellist asja, et praktika käigus ju tekib kogemus ning teinekord võib lihtsalt inimesele peale vaadates aru saada, mis hädad tal küljes on. Selle mulje tekkimist saab analüüsides tükkideks jagada, kuid aju toimetab meil omasoodu ja me ei pruugi oma teadvusega teadagi, mida aju omasoodu kalkuleerib ja kust infi kogub, teadvusesse jõuab vaid valmis otsus. Nojah, kui sedasi on “diagnoos” juba tekkinud, siis hea arst ei jää ainuüksi selle peale lootma, vaid hakkab oma hüpoteesi kinnitama või ümber lükkama, sest tunded on tihti petlikud.
Võib ju ka olla, et kui keegi inimene saab kaaskodanikust sellisel moel üldmulje koos võimalike vaevuste paketiga, siis “nägevale” inimesele moodustub sellest kaaskodanikust värviliste helendustega kujutis, kuna ta on kuulnud, et tundlikud nägijad aurasid näevad.
Aga enesekindel “nägija” ei pruugi selle pealegi tulla, et ta suure tõenäosusega eksida võib ja mõni hakkab suure innuga aura korrigeerimise teenust pakkuma.
@Prooton –
Minagi suhtun avatult – ses mõttes, et kuni pole tõestatud põhimõtteline võimatus, usun ma võimalikkust. Iseasi muidugi, millise tõenäosusega. Selle erinevusega, et minu “vaikeseade” on “ära usu olemasolu enne selle tõestamist”. Olgu siinkohal veel toonitatud, et olemasolu põhimõttelist võimatust katseliselt või vaatlusest tõestada ei õnnestu.
Kui asja kaine mõistusega võtta – siis milline võiks olla nähtuse esinemise tõenäosus, kui 2 katse ebaselged tulemused ei ole kinnitust leidnud 88-s heatasemelises katses? Kaduvväike suurus, mis kuidagi ei anna alust väiteks, et nähtus tõepoolest esineb, eks ole? Isegi siis poleks asi kuigivõrd parem, kui nood kaks katset justkui kindla tõestuse annavad (ehkki sel juhul oleks põhjust noid kahte skrupuloosselt uurida, et mis seal siis õieti toimus).
Alapealkirjade kujundust võiks ümber teha. Praegu on “Meie vägev aura” pealkiri täpselt samasugune kui postituse oma. Esilehel on niimoodi raske eristada postitusi postituste alapealkirjastatud osadest.
Kas keegi oskaks ja viitsiks ka mingit arvulist hinnagut anda (eeldusel, et katsed on piisavalt korrektselt korraldatud)?
Kuna osa ravijaid väidab panevat diagnoosi aura moonutuste põhjal, siis võis järgmine kogemus olla midagi taolist. Aga kuna ei küsinud ja ei uurinud, kuidas asi toimus, sis pead ei või anda.
Läksin ravija juurde kaasa inimesega, kellel oli lapsepõlve vigastusest tingitud diskogeenne radikuliit. Kuna haigushood olid kauakestvad ja meeletult piinarikkad (praktiliselt pidev kramp, asendist sõltumatult) ja kuna tavameditsiini abil toimus paranemine (kahel korral, haiglas) graafiku kohaselt: kaks nädalat haigushoog tuli, nädala püsis ja kaks nädalat taandus, siis otsisime abi mujaltki kui tavameditsiinist. Nii läksime ravija juurde. Enne kui jõudsime ülariided ära võtta, ütles ravija: “Selgroog on kahest kohast vigastatud”. See tundus täiesti võimatu, kuna vaatamata korduvatele uuringutele ja läbivaatustele juba mitmete aastate jooksul, olid tava-arstid tuvastanud ainult ühe vigastuse.
Kuna lugu ise ei ole oluline, siis vaid kaks asja. Esiteks: järgmisel visiidil tava-arsti juurde (haigusleht) tuvastati ka seni avastamata ja teisest väiksem vigastus selgroos kõrgemal, ja teiseks: ravija haigushoogude vastu väga mõjusat abi anda ei suutnud (ega ka ei väitnud, et suudab), kuid väga tõhusat abi sai haige hiljem nõelravist, millest millalgi siis ka vastava teema all.
Mis puutub ravija pandud diagnoosi, siis skeptik minus ei suuda siiski uskuda, et vigastus tekkis vale diagnoosi vallandatud autosugestsiooni mõjul. Aga eks kellelegi võib täiesti õigustatult seegi variant tunduda usutavam kui see, et seal kusagil on jäänud veel midagi, mida meile koolis juba ei õpetata – no kasvõi natukene – ja me puutume sellega aeg-ajalt kokku, vahel seda tahtes ja vahel tahtmata.
kaskeptik ütles:
See tähendaks, et katseseade oli efektiivne nii 97% juhtudest? Info puudus on info puudus ning see 3% on tume maa, selle kohta ei saa miskit öelda. Nähtuse enda kohta saaks järeldada nii palju, et 97% (+- x%) juhtudest on tegu väärinterpretatsiooniga.