Kas lastele tehakse liiga palju vaktsineerimisi liiga vara?
Üheks vaktsineerimisvastaste lootuskiireks oli Andrew Wakefieldi 1998. aastal ilmunud, kuid nüüdseks võltsimise ja ebaeetiliste uurimisvõtete tõttu tagasi võetud uurimus selle kohta, justnagu põhjustaks vaktsineerimine autismi. Milles see lootus küll seisnes, ei oskagi kohe öelda, aga autismi tekkepõhjused on tänasel päeval jätkuvalt üsna segased ja ilmselt seetõttu tundus lohutavana teada saada, et kõiges ses valus ja vaevas saab süüdistada vaktsineerimist ning ehk õnnestub vaktsiinitootjatelt isegi kahjutasu välja nõuda.
Järgnenud uuringud Wakefieldi hüpoteesi ei kinnitanud ja selgus hoopis, et Wakefield oli oma uurimust tehes advokaadibüroo palgal ja lisaks lootis kena kasumi teenida enda poolt patenteeritud üksikvaktsiinist, kui MMR kolmikvaktsiin ohtlikuks valetada.
Tänasel päeval on Wakefield laste tervise ja laiema avalikkuse kaitsmise huvides Briti arstiregistrist välja visatud.
Aga elupõlised, elukutselised vaktsiinivastased liigutavad reipalt väravaposte, et jätkata oma vastalisust. Kui MMR kolmikvaktsiini seos autismiga näib läbi kõrbevat ja teisi lapsevanemaid ei õnnestu sellega enam kuigipalju hirmutada, lisaks on ülinakkav ja sageli surmaga lõppevad leetrid hakanud tagasi tulema, siis leiutatakse uusi jutustusi, et jätkata oma elupõlist ja elukutselist vaktsiinivastast tegevust.
Üks jutustus on selline, et väikese lapse õrna ja veel väljakujunemata immuunsüsteemi ei olevat hea vaktsiinidega “mürgitada”. Kas on neid vaktsineerimisi lühikese aja jooksul liiga palju või polevat need haigused, mille vastu vaktsineeritakse, üldse nii ohtlikud. Ja lahendusena pakutakse siis kas pikendatud vaktsineerimisplaani või mõni vaktsiin üldse ära jätta. Peaasi, et ei peaks mingite arstide ja ametnike koostatud plaani järgi asju ajama, kes “tegelikult” on ju ravimifirmade palgal, eksole.
Kõigil vaktsiinides kahtlejatel ei ole küll selliselt välja kujunenud põhjendusi, aga kahtlust, kui see puudutab su omaenda last, on väga kerge tekitada ja väga raske mõistuslike argumentidega tõrjuda, sest “aga äkki siiski…?” kahtlev mõtteviis on väga inimlik ja seda inimlikku omadust kasutavad ära vaktiinivastastest vandenõuteoreetikud.
Just nüüd ilmutati üks uurimus, kus võrreldi soovitusliku vaktsineerimiskava järgi vaktsineeritud, hilinemisega vaktsineeritud ja puudulikult vaktsineeritud laste arengut peale 7-10 aastat vaktsineerimisest.
On-time Vaccine Receipt in the First Year Does Not Adversely Affect Neuropsychological Outcomes
Michael J. Smith, MD, MSCE, Charles R. Woods, MD, MS
Täistekst koos tabelite ja graafikutega on seal tasuta saadaval.
Plaanijärgne vaktsineerimine esimese eluaasta jooksul ei mõju neuropsühholoogilistele tulemitele kahjulikult, või umbes sedasi. Pealkiri ütleb olulise juba ära, aga lühidalt sellest, mida ja kuidas uuriti.
Esmalt võeti vaktsineerimise andmebaasist veidi üle 1000 aastatel 1993-1997 sündinud lapse vaktsineerimise andmed ja jagati need kolme kategooriatesse — plaanikohaselt vaktsineeritud, hilinenult vaktsineeritud, puudulikult vakstineeritud. Seejärel hinnati nende laste arengu erinevaid aspekte, kui nad olid 7-10aastased. Siis uuriti võimalikke korrelatsioone vaktsineerimise ja üksikute arengunäitajate vahel, seejärel ka kombineeritud näitajate vahel ja tulemus kajastub uuringu pealkirjas ehk need lapsed, kes said esimese eluaasta jooksul kõik vaktsiinid vastavalt heaks kiidetud vaktsiiniplaanile, ei olnud vaimselt arengult mahajäänumad kui need, kes vaktsineeriti hilinenult või siis need, kel üks või mitu vaktsiini üldse ära jäeti. Enamgi veel — 12 üksiknäitaja osas oli plaanijärgne vaktsineeritus hoopiski seostatav soodsama väljavaatega kui hilinenult või puudulikult vaktsineeritud juhtudel, kuid peamine ja statistiliselt kindlam kokkuvõte on siiski see, et plaanikohane vaktsineerimine ei ole lapse arengule kuidagimoodi kahjulik.
Siin skeptik.ee kommentaariumis oli kunagi juttu sellest, et millised on nende ainete suurusjärgud, millega vastsündinu peale sündi kokku hakkab puutuma ja millega immuunsüsteem hakkama peab saama ja kui palju hõivab vaktsineerimine kujunemisjärgus immuunsüsteemi, aga ei leidnud üles, seega palun seda valdkonda veelkord kajastada. Mäletamistmööda lisab vaktsineerimine immuunsüsteemile võrreldes muude sisevõitlustega niivõrd vähe koormust, et ei tasu nagu mainimistki. Aga mainime siiski.
Does antigenic overload exist? The role of
multiple immunizations in infants
Wikipedia
@M: tänan väga! Nii nunnu oleks, kui jõuaks sellest lühida eestikeelse kokkuvõttegi teha :) Võibolla jõuan varsti isegi, aga pole miskit selle vastu, kui keegi must ette jõuaks.
Siia juurde sobib tänane teade:
Eesti imikute peal plaanitakse hakata uut nakkusvaktsiini testima
Sealsest tekstist kumab läbi eriline püüe kinnitada, et kõik on hea ja ohutu, aga kujutan juba ette, kuidas vaktsiinivastased ahastusest pead haaravad ja süüdistavad koledaid ravimifirmasid meie laste katsejänesteks tegemises. No on ikka südametud jõhkardid, need ravimifirmad!
Oeh, vaatasin nüüd ka kommentaare ja vaimusilma viirastus juba osutuski tõeks…
Käed vajuvad rüppe seda kommentaariumit lugedes. Mõnelt meedikult tuleks selgitust ja arvamust paluda, et hüsteerikute ja vandenõuteoreetikute infomüra veidigi kompenseerida.
Kas nuriteatmiku “Vaktsineerimine. Varjatud tõde.” analüüs ja arvustus ei sobiks siia keskkonda? Pädevaid inimesi, kes teemat valdavad, skeptik.ee-d külastajate seas ju leidub, eks? Tegudele!
Sama lugu ka Delfis, aga miks mulle tundub, et pealkirjameistrid on andnud oma panuse paranoia ja paanika õhutamiseks?
Martin Vällik ütles:
digile torkas silma kellegi Varro Vooglaiu kommentaar:
Selle jutu lugemise peale (ja olles ise värske lapsevanem) tekib esimesena küsimus, et kas millegi suhtes skeptiline olemine nõuab automaatselt “vastaspoole” mõnitamist?
Tunnistan, et ei ole siin aktiivne lugeja, mõned korrad käinud, aga siiani oli mulje kui skeptilisest, ent konkreetsest ja erinevaid võimalusi arvestava kirjutajast, sellest kirjatükist kumab aga läbi midagi muud.
Kas skeptikul on läbitud mõni meditsiiniõping kuskil ülikoolis, ehk on isegi doktorikraad? või on skeptik viinud ennast kurssi _erinevate_, nii üht kui teist poolt kajastavate uuringutega antud teemal? (kui jah, siis ma, täiesti irooniavabalt, oleks huvitatud linkidest, suht keeruline on leida usaldusväärseid – ehk siis teaduslike artiklite tingimustele vastavaid – allikaid sel teemal)
Kui mitte, siis langeb siinne jutuke minu jaoks üsna ühte auku viidatud artikli “ahastavate” kommentaaridega.
Ahjaa, põhiküsimus – kas skeptikul juhtumisi omal on mõni laps?
Erik ütles:
dig väidab, et skeptikuid on mitu ja lapsi on neil kokku veel rohkem.
On ja rohkem kui üks.
dig ütles:
Vabandan, ei ole kursis, arvasin et üks. Tõmban siis küsimust koomale – kas antud kirjatüki autoril ka on mõni?
Ülejäänutele – kas te lasete oma lapsel ravimiuuringus osaleda?
@Erik:
Erik ütles:
Otsi PubMedist.
@Erik: palun argumente. Iga kord, kui loen-kuulen kurtmist “tooni” üle, tekib mul küsimus, et mida kurtja tegelikult varjata üritab, sest asja enda asemel tehakse juttu hoopis “toonist” ja see on siis selleks ületamatuks künniseks või kindlaks vabanduseks, miks asjast endast rääkida ei taheta.
Mis linkidesse puutub, siis algartiklis ju on otselink uuringu juurde, samuti lisas M alguses lingi asjassepuutuva uuringu juurde. Kui sul on oma seisukoht ja seda kinnitavad argumendid, siis anna aga tulla, alustuseks võiksid muidugi ka iseenda teaduskraade tutvustada, kui sa seda nii oluliseks pead.
Veel võiksid selgitada, mida sa “mõnitamise” all silmas pead, sest eri inimeste tajud on selliste subjektiivsete asjade suhtes väga erinevad.
Erik ütles:
On. Olen ise näinud. Kuuldavasti on autoril ka lapsi.
Erik ütles:
Mina küll laseks. Antud juhul on aga mõned nüansid – lapsed on selleks konkreetseks uuringuks suurevõitu ja sellist otsust ei saa ma teha üksinda, vaid tuleb ikka abikaasaga arutada.
dig ütles:
teen ettepaneku lugeda meie kõigi lapsed kokku. paistab, et nende hulk on üsna määravaks argumendiks. siis on meie arsenalis veel üks raskerelv juures – teinekord hea mõnele astroloogile lajatada: “aga meil siin on kamba peale 33 last! palju sinul on? ah?”
Erik ütles:
üks minu omadest osaleb parasjagu.
Martin Vällik ütles:
järgmine kirje paraargumentide leksikoni: 1) “kuna su toon oli vale, muutusid kõik sinu argumendid nulliks samas kui minu omade väärtus kasvas 200%” ja 2) “kuna su küsimuse toon oli vale, ei pea ma sulle mitte midagi tõestama”
Tegemist on kahtlemata üsna tundliku teemaga, aga oluline küsimus, mis peaks esitama on – kuidas me saame üleüldse mingi ravimi, ennetus- või ravimeetodi efektiivsust ja ohutust hinnata, ilma seda mingis etapis laste peal katsetamata?
See on praegu laste ja rasedate ravimisel tõsiseks probleemiks meditsiinis – kõik tahavad, et kui neil laps haigeks jääb oleks ravimil, mida kasutatakse (või vaktsiinil mida lastele süstitakse), kindlaks tehtud ohutusprofiil lastel, samas keegi ei taha et nende lapsel seda kindlaks tehakse.
Tehakse kõik, et need ravimiuuringud oleksid võimalikult ohutud, ravimit katsetatakse lastel alles viimases faasis, aga lõpuks ilma selleta ka ei saa.
Ma väga vabandan, aga ma tõesti ei näe edasisel siinsel keskustelul mõtet. Jah, siinne tonaalsus on see, mis minu jaoks segavaks asjaoluks saab. Halvustav / paduirooniline suhtlemisviis ei ole toeks et saavutada arutelus mõistlikke tulemusi, ega väärt kulutatud aega, minu arvates.
Lisainfoks:
– ei, ma ei arva et vaktsineerimine kui asi iseenesest on halb
– jah, ma arvan, et padu- ja pimesivaktsineerimine ei ole arukas
– ei, mul ei ole ühtegi teaduskraadi, mis on üks põhjusi ma ka ei väida ühte või teist vaktsineerimise kohta vaid pigem üritan enda (ja oma lapse jaoks) olukorrast parima info/lahenduse leida.
Skeptikutele aga siiralt jõudu ühiskonnas leiduva lollusega võitlemisel.
PS. Aitäh Andresele abiks viite eest!
Erik ütles:
Ega meil ega ilmselt ka kusagil mujal ei tehtagi ‘pimevaktsineerimist’. Vaktsineerimiskavad on pikalt arutatud ja teaduslike argumentide põhjal koostatud dokumendid. Muidugi ei tehta neid arutelusid meediakära saatel, aga vajadusel leiab vast vastavate komisjonide koosseisu üles ja ehk saab isegi ka protokollid välja küsida, kui tõesti väga vaja.
Meditsiinialaseid teadusuuringuid saab lapata viidatud PubMed andmebaasis, aga seegi vajab kogemust, kuid seal indekseeritud teadustööd on kindlasti usaldusväärsemad kui isehakanud panikööride raamatud või veebilehed, Delfi kommentaaridest rääkimata.
Vaktsineerimise puhul on oluline näitaja ka vaktsineerituse üldtase (ingl herd immunity), sest alati on hulk lapsi, keda ühel või teisel põhjusel ei saa vaktsineerida ja neid siis hoiab seesama üldvaktsineeritus, kuna pisikutel ei ole võimalik vaktsineeritud inimeste vahendusel levida. Kui üldfoon langeb, siis on pisikutel laiem levila ja kasvab tõenäosus, et nakatuvad ka need, keda meditsiinilistel põhjustel pole saanud vaktsineerida või kellel vaktsiin ei mõju (vaktsiinide toime ei ole 100%). Leetrid teevad juba päris kõva tagasitulemist just “tänu” vaktsineerimisvastaste propaganda tõttu langenud üldvaktsineerituse tasemele.
Skeptik.ee lehel on vaktsineerimistest rohkem lugeda, kui klõpsad rubriigile vaktsineerimine.
Mul on kaks last. Vaktsineeritud vastavalt plaanile pluss puukentsefaliit ja pneumokokk (viimane ainult nooremal, kuna vanema lapse ajal seda veel olemas polnud ja tal oli suur rõõm ja au kõikide vakstiinivastaste rõõmuks põdeda enne kaheaastaseks saamist keskkõrvapõletikku, kopsupõletikku, teha läbi kaks operatsiooni kõrvadele ja antibiootikumikuur).
Mul on neli õde-venda, kokku meid seega viis, kõik vaktsineeritud vastavalt nõukogude-aegsele plaanile (mina olin veel nende viimaste hulgas, kes rõugevaktsiini said) – kõik täie tervise ja mõistsue juures. Kusjuures, praktiliselt kõik, kes siin ja teistes foorumites vaktsineerimise vastu sõna võtavad, on ise sellesama nõukogude-aegse plaani järgi vaktsineeritud, seejuures halvemate ja ohtlikumate vaktsiinidega kui tänapäeval (ohtlikumate all pean silmas, et võimalike kõrvalmõjude tekkimine oli tõenäolisem). Kõik nad on nautinud leetrite, rõugete ja lastehalvatuse-vaba lapsepõlve. Ja peavad seda seepärast iseenesestmõistetavaks. samas pole need haigused kuhugi kadunud, maailmas on piisavalt paiku, kus senimaani surevad imikud ja väikelapsed meie jaoks eksootilistena näivatesse nakkushaigustesse, mis aga alles hiljuti ka meil inimesi sadade kaupa hauda viisid ja vigaseks muutsid. Kui minna kirjanduse juurde, siis soovitaksin lugeda raamatuid “Vaadeldes rändavaid pilvi” (Eduard Vilde), “Värdi” (Riho Lahi”) jt. Välismaistest sooviaksin Alan Marshalli “Ma suudan hüpata üle lompide”, mis räägib lastehalvatust põdenud poisi kasvamisest.
Mulpole mingit põhjust arvata, et mind ja minu õdesid-vendi ja mu lapsi ravinud või ravivad arstid on lollid või pahade farmaatsiatöösturite käpa all – mulle teadaolevalt on nende endi lapsed samuti vaktsineeritud. Kui aga kusagilt ilmub välja mõni perearst, kes aluselist suppi keedab, aurasid näeb ja tyeispoolsusega suhtleb, siis sellise inimese sõnade osas maksaks küll skeptiline olla, kui ta vaktsineerimisvastast juttu hakkab ajama.
KatrinV ütles:
See, et kas nad aluselisi hapukurke juba teevad?
Erik, ma ühelt poolt mõistan muret iroonilise suhtumise pärast, aga ka skeptik on emotsionaalne olend.
Vaktsineerimisega seonduv on ühelt poolt palju olulisem kui näiteks astroloogia või telepaatia teemad, sest vaktsineerimise puhul on väga otseselt kaalul inimelud.
Teiselt poolt, vaktsineerimine ei kuulu asjade hulka, mille kohta skeptik tavatseb öelda, et uhhuulased meelitavad inimesi tõendeid omamata. Vaktsineerimist on väga intensiivselt loodusteaduslikult uuritud alates 19. sajandist saadik ning katsete, vaatluste ja statitsiliste analüüside teel on kogutud aukartustäratav hulk infot. Vaktsiinivastased ei aja reeglina tõestamata mula nagu sõbrakesed astroloogid, vaid valetavad ja võltsivad külma kõhuga ja räigelt. See käib nii Wakefieldi kui iamfree lehekülje perenaise kohta.
Kolmandalt poolt, maailmas sureb või sandistub siiamaani suur hulk inimesi haiguste tagajärjel, mis on Lääne-Euroopast ja Põhja-Ameerikast vaktsineerimise tagajärjel peaaegu kaotatud. Viimane uudis on lastehalvatuse puhang Kesk-Aasia õnnetutes riikides. Kõik need haigused peale rõugete on paljudes maailma paigus igapäevane reaalsus ja nad tulevad tagasi, kui elanikkonna vaktsineeritus alla mingi teatud taseme langeb.
Küünik võiks öelda, et mis seal siis ikka, looduslik valik, jääbki minu lastele rohkem päikest ja heinamaad. Kui vaktsiinivastased ise kärvaksid, siis võiksin ehk minagi nii öelda. Aga nende lapsed ei ole ju süüdi, et neil sellised vanemad on.
KatrinV ütles:
“Vaadeldes rändavaid pilvi” on siiski Oskar Lutsu lapsepõlve mälestuste raamat. (Mitte, et sel tähtsust oleks eriti)
Mina olen siiski nii vana, et leetrite vaba lapsepõlve ei õnnestunud nautida. Ei vaktsineeritud tollal veel leetrite vastu.
salvey ütles:
Olen küll kahe käega vaktsineerimise poolt, aga siiski skeptikud ei tohiks teeselda, nagu kuskil oleks teaduslikult välja töötatud Absoluutselt Ainuõige Vaktsineerimise Graafik Imikutele. Võrrelge näiteks Eesti ja Austria vaktsineerimisgraafikuid:
http://www.pak-lm.ee/?q=node/24 ja
http://www.netdoktor.at/health_center/impfen/impfplan.shtml
Austria link on küll saksa keeles, aga Monat on kuu, Lebensjahr on eluaasta ja haiguste nimed peaksid olema üldiselt ära tuntavad.
Mis ma öelda tahan: graafikud on sarnased, aga natuke erinevad, näiteks Eesti tittedele on ette nähtud hepatiidi süst kohe sündides ja 1-kuuselt, austria tittedele alles 3-kuuselt. Torkab silma, et austria tited peavad süste saama harvemini, aga see eest korraga rohkem kui eesti tited. Eks mõlemas riigis määrasid ametnikud sellise süstiskeemi, mis neile õigem ja praktilisem tundus, aga kas kellelgi on teaduslik alus väita, et üks on parem kui teine? Kui keegi Eestis palub, ükskõik mis põhjusel, et tema last vaktsineeritaks Austria graafiku järgi, kas teda saab siis kohe uhhuutajaks ja vaktsiinipõlguriks sildistada?
lauri ütles:
Minu arust on ka tähtsust loomulikult, muidu ma poleks ju parandama tõtanud :)
Kahtlane tundub küll see, et vaktsineerimisvastased neid igati häid (eluloolisi) raamatuid oma veendumuste ümbervaatamiseks lugema hakkavad, aga ehk mõni siiski.
@kristina: ehitad ise õlgmehe ja ise selle vapralt kummuli lükkad :) Pole ju meist siin keegi ju öelnud (või on?), et on olemas ” Absoluutselt Ainuõige Vaktsineerimise Graafik Imikutele” (see on siis see õlgmees).
Aga miks peaks keegi tahtma Eestis oma lapse peal Austria vaktsineerimisplaani rakendada? Ega ometi mitte selle pärast, et saaks väljendada oma isepäisust ja usaldamatust meie tervishoiuametnike ja arstide suhtes?
Minu point on selles, et olgu see plaan kas Eesti või Austria või USA oma, mõõdetavat ohtu lapse tervisele ei teki mitte ühestki neist. Kindlasti on ühe või teise riigi plaanil omad head põhjendused, olgu need siis ajalooliselt välja kujunenud või lähtuvalt tervishoiu korraldusest või millest iganes, aga ilmselt oleks üleüldine WHO poolt käsukorras peale kästud ja kõigile riikidele kohustuslikult ühesugune kava veelgi rohkem vastalisust tekitav. Või mis?
kui vähegi aega leian, kirjutan pikema vastuse ka lõpuni, seniks aga küsimus – kas siinsed teavad, MIKS tehakse meil esimesed vaktsiinid sünnitusmajas põhimõtteliselt esimese paari elutunni jooksul?
Meie pere viivitas ka kuu aega b-hepatiidivastaste pookesüstide tegemisega. Perearst kauem jokutada ei soovitanud, tuues põhjenduseks selle, et kuna b-hepatiidi vaktsiini süst on ainus tõsiselt valus vaktsiinisüst, ja seda antakse kolmes jaos (plaani järgi kuuenda, meil seitsmenda elukuuni), siis kipub lastel, kellele seda hiljem süstima hakatakse, juba välja kujunema hirm süstimise ning üldine umbusaldus tervishoiutöötajate ja -asutuste ees. Minu arust täiesti loogiline põhjendus.
See on ilmselt küsimus M-ile.
Erik ütles:
Sest ohutuses vahet ei ole, kas alustada 1. elupäeval või 2 või 3 kuu vanuses ning 1. elupäeval tehtud süst hoiab ära ka võimaliku lapse sünnil nakatumise.
On maid, kus alustatakse B-hepatiidi vaktsineerimisega üldiselt 2 või 3 kuu vanuses.
Sõltub üldisest haiguse leviku määrast, kuna soovitatakse alustada. Eesti on olnud küllaltki kõrge B-hepatiidi levimusega maa võrreldes Lääne-Euroopaga, aga ka meil on selle haiguse levimus viimastel aastatel oluliselt vähenenud ja rasedate skriinimine paranenud. Kui on Eestil võimalik muretseda kombineeritud B-hepatiidi vaktsiini sisaldavat vaktsiini, millega saab vähemate süstidega haiguste vastu kaitset, siis võimalik, et ka meil lähitulevikus immuniseerimiskava muutub nii, et alustatakse 2 või 3 kuu vanuses.
haiglas öeldi mu küsimuse peale, et “siis on kindel et süsti kätte saab – muidu võib arstide vaateväljast kaduda”.
kristina ütles:
Saladuskatte all tunnistan Sulle üles, et vaktsineerimisskeeme ei tee tsiviliseeritud riikides nagu Eesti või Austria mitte ametnikud vaid arstid ja meditsiiniteadlased. Ametnikud tegelevad ainult vorminõuetega.
kristina ütles:
Ehk mängib siin mingit rolli asjaolu, et Eesti on väike riik, kus arsti juurde pääsemine hõlbus, aga Austria on suur ja mägine?
Ka hea põhjus IMHO.
Mart K. ütles:
Nagu ikka, koorub välja hulk täiesti loogilisi põhjendusi, miks on hea teha olulisemad vaktsineerimised võimalikult varases elueas – “laps ei puski vastu”, “pere ei kao arstide vaateväljast ja ei saa hiljem haiguste taimelavaks” jne.
Ootame lugupeetud vaktsiinivastaste loogilisi argumente oma seisukoha kaitseks. Millegipärast kahtlustan, et neid ei tule.
Täpsustuseks veel- “Vaadeldes rändavaid pilvi”, Oskar Lutsu mälestusteraamat, räägib, muide- sarlakitest. On meil sarlakite vastane vaksiin? Ei ole. kas lapsed surevad tänapäeval sarlakitesse? Ei sure. vahel haigestuvad küll, aga levik ei ole massiline.
Kes ennast veel harida tahab, võiks lugeda Aadu Hindi teoseid ka- katku teemadel.
kairit ütles:
Sarlakid on bakteriaalne haigus, mis allub hästi antibiootikumravile.
Tõepoolest, penitsilliini avastamisest peale on sarlakid üldiselt kiiresti välja ravitud ja sellepärast …
… on haiguskoldeid vähe, nii et populatsiooni-immuniteet töötab kaunis kenasti hoolimata sellest, et isiklikku immuniteeti vaid suhteliselt vähestel inimestel on.
kairit ütles:
Jah, tänapäeval ei sure. Veel 19. sajandi Eestis aga surid küll.
Inimene kipub asju kiiresti unustama. See on ka loogiline – kellelgi meist ei ole vanaema-vanaisa, kes oleks elanud 150 aastat tagasi ja teaks jutustada tolleaegsetest oludest. Küll oleks hea, kui meil sellised inimesed olemas oleksid: jahutaksid veidigi oma isiklike kogemustega heast elust ogaraks läinud vaktsiinivastaseid tulipäid. See tundubki olevat vaktsiinivastaste põhiline ühisjoon: kui pole asju ise näinud ja ära proovinud, siis neid asju pole olemas ja järelikult ka vastavasisuline teaduslik teave ei vasta tõele.
Suhtlesin täna dr Zilmeriga, kes kavandatavat vaktsiiniuuringut läbi viima peaks hakkama. Selgus, et mu tütar on osalemiseks veidi liiga kõrges eas; uuringutele oodatakse kahekuuseid imikuid. Kuni ravimiameti loa saamiseni (mis võib võtta veel kuni kaks nädalat) pole uuringu toimumine Eestis aga veel täielikult kindelgi.
@lauri: Sulle lihtsalt pole antud iroonia äratundmist eriti, ma arvan..
@uitlane: unustasin lisada, et pidasin antud kommentaari kirjutades omakorda silmas kommentaari nr 26 ja mujale see ei laiene
Artikkel sellest, et vaktsiinide ja autismi vahel pole selget seost ning et teadlased on vaktsiinivastastelt tapmisähvardusi saanud.
http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2682483/?tool=pmcentrez
Ma isiklikult pole leidnud artikleid ühestki ainest, mis autismi tekitaks. Paljusid geenimutatsioone seostatakse küll autismiga ning ühe näitena seostatakse autismi deletsiooniga oksütotsiini retseptoris või selle geeni epigeneetilise allaregulatsiooniga.
http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2774338/?tool=pmcentrez
Martin Vällik ütles:
Teistpidi ka: mitmed maailma kultuuripärandisse kuuluvad geniaalsed eufemismid, klassikalised solvangud ja innovatiivsed vandesõnad võlgnevad tänu oma eksistentsile tooni üle virisemisele vana hea Inglismaa parlamendis ja selle järglastes. Tänapäevane mälestus Winston Churchillist oleks kindlasti tunduvalt vähem värvikas, kui tema harrastuste hulka poleks kuulunud loominguline solvamine.