Tervishoiuamet: saatke kaebus homöopaadi ohtlike soovituste kohta

Eestis on kõik niinimetatud alernatiivsesse meditsiini (iseenesest vägagi eksitav väljend, kuna ainus, millele nn alternatiivi pakutakse, on teaduslikkus ja tõenduspõhisus) puutuv paras džungel. Tundub, et kõik võivad teha kõike ja mitte keegi ei vastuta. Olukorra selginemist segab nii seadusandluse puudulikkus kui ka vastaval alal tegutsejate organiseerimatus, mille tõttu puudub riigil partner, kellega sellel teemal tõsiselt läbi rääkida.

Kannatajaks jäävad sellisel puhul vaid kodanikud, kes loodavad hädas abi saada, aga kel puudub tihtipeale pädevus otsustamaks, kas osutatav teenus ikka vastab sellele, mida lubatakse.

Rootsis on vastav seadus olemas ja see keelab homöopaatidel ja muudel alternatiivikutel (ravitsejad) uurida, diagnoosida, ravida alla 8-aastaste lapsi, tegeleda ohtlike nakkushaigustega (lastehalvatus, tripper, B-hepatiit, HIV…), tõsiste krooniliste haigustega (kasvajad, diabeet, langetõbi) inimestega, nad ei tohi anda suulisi ega kirjalikke ravijuhiseid.
(Lühike soomekeelne kokkuvõte Rootsi libaraviseadusest. Rootsikeelne seadus tervikuna.)

Eestis on seis veidi segasem. Eraldi seadust küll veel pole, aga mõningaid tegevusjuhiseid on võimalik ka olemasolevatest seadustest siiski välja lugeda.

Meil on kahesuguseid šarlatane:
* isehakanud ravitsejad, kes pendli, käte või ‘aura’ vaatamisega ‘diagnoosivad’ ja siis ‘aura’ korrigeerimise, püramiidi, palve, maarohtude või mingi muu ebateadusliku meetodiga ‘ravivad’, ja
* ametlikud tervishoiutöötajad, kes arstikutse kõrge usalduse all ebateaduslikke meetodeid kasutavad ja/või oma pädevuse piire ületavaid soovitusi jagavad.

Et ametlikest mõistetest aimu saada, loeme seadusi.

Tervishoikorralduse seadus ütleb meile:

§ 2. Tervishoiuteenus

(1) Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuste loetelu kehtestab sotsiaalminister.

Kes on tervishoiutöötaja, selgitab sama seadus:

§ 3. Tervishoiutöötaja

(1) Tervishoiutöötajad käesoleva seaduse tähenduses on arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on registreeritud Tervishoiuametis.

(2) Tervishoiutöötaja võib osutada tervishoiuteenuseid omandatud eriala piirides, mille kohta talle on väljastatud Tervishoiuameti tõend tervishoiutöötajana registreerimise kohta.

Tervishoiuameti tegevuslubade register on kõigile kättesaadav. Siit saab kontrollida, kas tervishoiuteenust (diagnoosimine, ravimine) osutaval inimesel on selleks vastav luba olemas ja mis erialal ta tegutseda võib. Nt kui inimene on registreeritud kui anestesioloog, siis vähiravialaseid nõuandeid ta anda ei tohiks.

Kui inimene osutab teenust, milleks tal luba ei ole ja ta selle eest raha võtab, siis tegeleb ta ebaseadusliku majandustegevusega.

Räägib karistusseadustik:

§ 372. Tegevusloata ja keelatud majandustegevus

(1) Majandustegevuse eest valdkonnas, mille kohta kehtis erikeeld, samuti tegevusloata, litsentsita, registreeringuta või tunnustamata ettevõtte kaudu tegutsemise eest valdkonnas, kus tegevusluba, litsents, registreering või ettevõtte tunnustamine on nõutav, –
karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.

(2) Sama teo eest, kui:
1) selle on toime pannud isik, keda on varem karistatud sellise teo eest;
2) sellega põhjustati oht paljude isikute elule või tervisele või
3) see on toime pandud tervishoiuteenuse, nakkusohtlike materjalide käitlemise, lennunduse, raudteeliikluse või krediidi-, kindlustus- või finantsteenusega seotud tegevusalal, –
karistatakse rahalise karistusega või kuni kolmeaastase vangistusega.

Vähemalt üks nõelraviteenuse pakkuja on selle paragrahvi alusel süüdi mõistetud. Sellest saab lugeda Postimehest.

Vastava kuriteoteate avaldusega tuleks pöörduda politseisse.

Teine lugu on arstide ja õdedega, kes on Tervishoiuametis registreeritud. Nende kahtlastest tegudest tuleks teada anda Tervishoiuametile.

Tervishoiuameti peadirektor Üllar Kaljumäe ütles mulle telefoniintervjuus, et kui tervishoiutöötajast homöopaat või mõne muu ‘alternatiivse’ koolkonna järgija annab soovitusi, mis ei ole kooskõlas raviarsti soovitustega (nt vähenda on vähiravimite kogust poole võrra või asenda oma lapse diabeediravimid homöopaatiliste terakestega), siis selleks, et Tervishoiuamet seda juhtumit tulemuslikumalt uurida saaks, oleks hea, kui need soovitused antaks kirjalikul kujul, sest muidu on hiljem väga raske sõnaga sõna vastu midagi tõestada.

Kaljumäe ütles veel, et tegelikult võib Tervishoiuameti poole pöörduda ka registreerimata tervishoiuteenuseid osutavate isikute korral. Tervishoiuamet on pädev asutus ütlemaks, kas mingi teenus kuulub tervishoiuteenuste valda või mitte ja niikuinii küsib nii politsei kui tarbijakaitse nende käest sellealast ekspertarvamust.

Vabas vormis avalduse võib saata kas posti teel aadressile
Tervishoiuamet
Gonsiori 29
15157 Tallinn

või e-kirja teel
info@tervishoiuamet.ee.

Mida üksikasjalisemalt kogemus on kirja pandud, seda kergem on seda menetleda.

Julgust, kodanikud, julgust! Kui Teil läks õnneks ja saite kogemuse võrra rikkamaks ja oskate järgmistel kordadel ettevaatlikum olla, siis neid, kel selline kogemus puudub ja oma teadmatusest võivad kergeks saagiks osutuda ning tõhusa ravi asemel rahaliselt ja terviseliselt kannatada saada, on ju kordades rohkem. Andke teada, hoolige kaasinimestest, et selliseid juhtumeid võimalikult vähe oleks.

Homöopaatia teema oli üleval ka esimese Eesti Vabariigi ajal.

1934. aasta Postimehes kuupäevaga 29. juuni ilmus Hans Leesmendi artikkel Homöopaatia – mustkunst või teadus? Homöopaatse ravimisviisiga teotsenud arsti arvamusi. Haridus-sotsiaalministri määrus takistab arstidel katsetamise… Eesti Punase Risti peavalitsuse president dr. H. Leesment on tegelenud homöopaatiaga üle 10 aasta. Arstidele peaks jäetama võimalus homöopaatseid ravimisviise kasutada.

Sama aasta Postimees kuupäevaga 11. juuli annab teada, et Bioloogilise Arstiteaduse Selts pöördus haridus-sotsiaalministri poole palvega uuesti läbi vaadata haigete ravimise keeld homöopaatilisel teel.

Millal ja millistel asjaoludel selline keeld peale pandi, ei osanud veel leida.