Niinimetatud looduslähedus võib olla surmav

Soome ajaleht Helsingin Sanomat kirjutab, et politsei uurib noore naise poolt planeeritud kodusünnitusel sündinud kaksikute surma.

Poiss sündis elusalt, aga muutus peale sündi kiirelt elutuks. Kutsuti kiirabi, kuid vaatamata pingutustele suri ta paar päeva hiljem. Tüdruk arvatakse olevat sündinud surnuna.

Kodusünnitusel oli juures abistaja, kes aga polnud tervishoiutöötaja. Vaatamata mitmete asjatundjate soovitustele ja hoiatustele, otsustas pere siiski kodusünnituse kasuks.

Politsei uurib juhtumit surmapõhjuste väljaselgitamise raames, kuid samal ajal uuritakse ka seda, kas on põhjust alustada eeluurimist kuritöö asjus.

Soomes valib aastas umbes kümmekond naist kodusünnituse kasuks.

Soomekeelne artikkel täispikkuses.
Postimees tegi ka lookese.

Uudise sõnastus on muidugi Helsingin Sanomatele kohaselt diskreetne ja jäetakse palju ütlemata, mida Iltasanomat või meie SLÕhtuleht kindlasti ütlemata ei jätaks.

Loomulikult pole mingit garantiid, et lapsed oleksid haiglaoludes sündides elus ja terved, seega ei saa välistada kehvade asjaolude kokkulangemist, aga kaksikute kandmine ise on juba suurem risk ja sellest riskist oli ema korduvalt teavitatud. See abiline ei oleks tohtinud minumeelest endale sellistes oludes sellist vastutust võtta, aga selle vastutuse määra peaks siis politsei välja uurima.

Eesti oludes meenus kiirelt erihariduseta isehakanud terviseteadlane Ülle Liivamägi, kes propageerib ja harrastab homöopaatiat ning muid tervele mõistusele alternatiivseid ravitsemismeetodeid, platsenta söömist (või on see juba moest läinud?), kodusünnitust, vaktsineerimisest hoidumist ja muid ebamõistlikke ja eluohtlikke tegevusi.

Soe soovitus ja täiesti tasuta: hoidke sellistest igaks juhuks eemale, kui kriitikameel pole korralikult välja kujunenud. Noored tulevased lapsevanemad on õrnas ja mõjutatavas seisus, alluvad kergemini igat masti hirmutamistele ning võtavad avasüli vastu neid, kes tunduvad maailma ja ilmsüüta lapsekesi päästma igatmasti kurjadest kollidest – ravimifirmadest, elektriliinidest, mobiilimastidest, vaktsiinidest ja sisseistutatud mõttemallidest, et rasedus võib kulgeda komplikatsioonidega ning et sünnitus ei pruugigi olla orgastiline elamus.

Loomulikult on igaühe enda valik, kas surra õndsas teadmises, et on ilgelt ‘looduslähedaselt’ toiminud, või langeda nii madalale, et paluda teaduspõhiselt meditsiinilt abi, aga riskida muu hulgas ka oma laste eludega – selleks peab ajupesu määr ikka väga suur olema. Siin aga loovad positiivset fooni kinnisideega psühhopaatsete kalduvustega tugevaloomulised ja sisendusjõulised isiksused, kes naisteajakirjade veergudel ja loengutel suudavad jätta väga sümpaatse, usaldusväärse ja hooliva mulje, kuid kelle kandev ideoloogia on lähemal analüüsil inimvaenulik, teadusvastane, usupõhine, ajuvaba ja eluohtlik.

Mitte et kodus sünnitamine ära tuleks keelata, kaugel sellest. Aga kui ikka on näha, et lapsevanem on eluohtliku kinnisidee küüsis ja riskidele ning hoiatustele vaatamata jäärapäiselt keeldub mõistlikke otsuseid tegemast, siis vähemalt vastutagu oma tegude ja tegematajätmiste eest ka seaduse ees.

Ning olgu hoiatuseks teistele.

Ja mitte ainult lapsevanem, vaid ka see, kes selliseid nõuandeid jaganud on ning seegi, kes sellisele tegevusele järelvalvet pole teostanud ja poodi kinni pole pannud.

Ülle Liivamägi firma Sternum tegutseb tervishoiuteenuste vallas, aga sel puudub vastav tegevusluba, samuti pole Tervishoiuameti andmetel arstilitsentsi mitte ühelgi seal tegutseval ‘terapeudil‘ (Annika Noor ja Siivi Tääkre on meditsiiniõed, aga andmed töötamise kohta puuduvad), aga muudkui diagnoosivad ja ravivad, mis Tervishoiukorralduse seaduse järgi on selgelt tervishoiuteenused, mida tohivad osutada vaid tervishoiutöötajad oma eriala piires.

Kas peame mõnd kohalikku laipa ootama, et mingeid konkreetseid tegusid tegema hakataks?