Wifi paanika Eestisse? Jätke jama!

Siim Nestor kirjutab Eesti Ekspressis seoses uue internetilahendusega KÕU, et Appi, internet jälitab meid!

Õnneks ta tunnistab isegi, et ta on

moodsa psühhoosi ohver – netisõltlane, kes käsi värisedes, silmamunad süütundest kuivad, juhtmeotsa avanedes hasartselt infomaan­teedele surfama kihutab.

Ja tunneb kahju selle üle, et enam ei saa rabaski olla, ilma et internet talle järgi ei roniks.

No mis sa teed? Vikerraadio ja ETV ei häirinud? Aga kosmiline mikrolaineline taustkiirgus, jäänuk Suurest Paugust? Või päikesekiirgus kogu oma spektri ulatuses? Rääkimata ülienergilistest kosmilistest osakestest, mis kaskaadina osakesteahela vallandavad? Või välgu põhjustatud raadiolained (Popov kasutas oma raadiot just välkude registreerimiseks).

Hea Siim, osade psühhooside vastu aitab sulaselge teadmine asjadest, mille suhtes muidu hirm on. Saad koleda kolli kohta teada, mis ta tegelikult on ja müsteerium laheneb ning hirm kaob ja siis võid vabalt enda üle naerda, et tavalist vihmaussi lõgismaoks pidasid.

Siim Nestor küsib:

…miks pole ma Eestis isegi kuulnud kõvema häälega esitatud küsimust või kahtlust neti-antennide ja -lainete võimalikust tervistkahjustavast mõjust?

Hea, et ei ole. Polegi vaja, kuna probleemi pole. Arutelu selle üle raiskaks asjatult ressursse ja segaks tegemast tähtsamaid asju. See oleks umbes sama, kui hakata arutlema selle üle, kas bioloogiatunnis tuleks lisaks evolutsioonile ka piibellikku loomislugu õpetada.

Alati on ühiskonnas mingi hulk inimesi, kes on koheselt valmis kisa tegema ükskõik mille üle, peaasi, et kaaskodanikke hirmutada ja valitsusi tegevusetuses süüdistada saaks ning endale meedia tähelepanu tõmmata. Sedasi juhtus kõrgepingeliinide väidetava leukeemiaseosega, kus kulutati miljardeid dollareid kuulujuttude ja kehvasti tehtud uuringute kummutamisele, et tegelikult mingit seost pole. Sedasi on juhtunud vaktsiinide ja autismi väidetava seosega, kus teemat kannustas tagant hoopis ühe advokaadibüroo ärihuvi, aga puhus üles laste surmadega lõppenud paanikalaine. Mobiilipaanika on veel suheliselt hiljutine ja vaibumata ja nüüd siis üritus wifi-st jama välja keerata.

Räägib Siim Nestor:

…podiseb Inglismaal möödunud sügisest siiani palavalt debatt Wi-Fi-ühenduse ohtlikkusest (vs. ohu puudumisest) lastele. Üks osa teadlasi – ja nende järel kooliõpetajad ning lastevanemad – löövad häirekella, et Wi-Fi-saatjad koolide ümbruses ja klassiruumides võivad põngerjatele kahjulikud olla. Et saatjate vahelistelt mikrolainetelt õhkuv radiatsioon võib tekitada keskendumishäireid, peavalu, kurnatust, probleeme mälu ja käitumisega ning kõige tipuks – luua soodsat pinnast vähile. Teine osa teadlasi väidab, et mingisuguseid tõendeid nende Wi-Fi-lainete tervistkahjustavast mõjust isegi õhukese kolba ning alles areneva närvisüsteemiga lapsukestele pole; asja pole ju korralikult uuritud.

Podiseb jah, aga sel podisemisel ei ole teadusega mitte mingisugust pistmist. Tavaline paanikakülvamine ja ühe selle paanika pealt teeniva ettevõtte ärihuvi müüa oma ‘kiirguskaitsevahendeid’ inimestele, keda ta on veennud selles, et nad kannatavad justnimelt elektri- või kiirgustundlikkuse all.

Jah, on olemas inimesi, kel on keskendumishäired, peavalu, kurnatus jne. Neid inimesi on olnud läbi ajaloo, ka siis, kui tehislikke kiirgusallikaid ei olnud. Ka siis haigestusid ja surid inimesed vähktõppe. Tihti ei leita nendele sümptomitele sellist arstiteaduslikku seletust, mis patsienti rahuldaks ja nii otsib ta endale sobivama seletuse ja nähtamatu raadio- või mikrolainekiirgus sobib patuoinaks küll. Eriti kui seda hüpoteesi toetavad mingid teadusliku jutu sarnast mula ajavad tegelased ja sulle enesekindlalt kaitsevahendeid ehk lahendust müüa pakuvad.

Neid inimesi, kes väidavad, et nad kannatavad elektrosudu või kiirgustundlikkuse all ja suudavad omasõnul eksimatult ära tunda, kas ruumis on töötav mobiiltelefon, on teaduslikult provokatsioonimeetodil uuritud. Lühike kokkuvõte kõlab, et me küll ei tea, mis põhjustab neil inimestel kirjeldatud sümptoome, kuid elektromagnetlainetus see pole ja nad ei tunneta, kas ruumis on töötav mobiiltelefon või mitte. Selliseid uuringuid on tehtud üle kolmekümne. Seega on vale väita, et asju poleks uuritud.

Lisaks muidugi pisike teadusfilosoofiline takistus, et olematuse olematust pole võimalik tõestada. Antud kontekstis tähendab see seda, et pole võimalik lõplikult tõestada, et wifi-lained või raadiokiirgus laiemalt (või miks mitte ka varbavahede sügamine) ei ole tervisele kahjulikud. Tõestada saaks kahjulikke mõjusid, kui need olemas on, aga seni puudub sellel uurimissuunal see edu, mida paanikakülvajad ootaksid.

Peamine süüdlane Suurbritannias selle wifi-paanika tekitamisel on telesaade Panorama. Kannatage alguses olev seebikalõik ja reklaamid ära, Panorama algab kell 02:45.

Sellest saatest ja elekritundlikusest kirjutab Guardiani kolumnist Ben Goldacre oma Bad Science veerus, mille mõningaid arutlusi olen juba siin edasi andnud.

Isegi BBC, kes oli algse Panorama saate tootnud ja eetrisse lasknud, pidas vajalikuks iseendale tuhka pähe raputada ja reporterit väheke teravate küsimustega nahutada.

Veidi füüsika-keemia poolest ka. Kiirgust jagatakse üldjoontes ioniseerivaks ja mitteioniseerivaks. Ioniseeriv kiirgus on kindlapeale ohtlik ja seda tuleks vältida. Nagu nimetus ütleb, suudab ioniseeriv kiirgus molekule ioonideks laiali lüüa ja sellest ka kiirguse ohtlikkus ja vähki tekitav võime, kuna võib muteerida dna ahelaid.

Kui tinglikult keskväljaks võtta nähtav valgus, siis suurema sageduse ehk lühema lainepikkusega ehk suurema energiaga kiirgus asub sinisemas osas. Sealt edasi on ulraviolettkiirgus, mille kahjulikust mõjust oleme kõik kuulnud ja mille eest end ka kaitseme. Veel energilisem ehk suurema sagedusega on röntgen- ja gammakiirgus. Nende eest tasub tuumavarjendisse vähemalt poolemeetrise betooni taha peitu pugeda. Ioniseeriva kiirguse hulka loetakse veel alfa- (heeliumi tuumad) ja beetaosakeste (elektronid) vood.

Ioniseerivast kiirgusest on hea eestikeelne ülevaade Kiirguskesuse kodulehel.

Kui nähtavast valgusest allapoole tulla, siis punasest valgusest pikema lainepikkusega ehk madalama sagedusega ehk madalama energiatasemega kiirgus on infrapunakiirgus, sealt allapoole mirkolainekiirgus ja veel allapoole raadiokiirgus. Meie wifi-lained töötavad sagedustel 2,4 GHz ja 5,2 GHz, mis jäävad sinna mikrolainete kanti. Kõu kõmistab internetti raadiosagedusel 450 MHz, mida kannavad madalama energiaga footonid kui need, mis wifi-ruuterist väljuvad, mis on omakorda madalama energiaga kui igapäevaseks vaatamiseks vajaminev valgus. Aga kas lülitame seepärast laelambid kui ohtlikult võimsad kiirgurid välja? Eriti kui mõelda sellele, et laes võib põleda 60-vatine pirn, aga wifi-saatja kiirgusvõimsus on lubatud olla kogunisti 100 mW :-) Ja veel tasuks koolifüüsikast meelde tuletada seda, et kiirguse intensiivsus ruumis väheneb pöördvõrdelisel kauguse ruuduga, ehk kui oled saatjast 10 m kaugusel, siis saad 100 korda vähem laineid pihta kui 1 m kaugusel olles.

Mis veel? Bob Park oma raamatus Voodoo Science toob mitteioniseeriva kiirguse ohtlikuse/ohutuse kohta sellise võrdluse: soovides footoneid kasutada keemiliste sidemete lõhkumiseks oleks nagu püüe tabada sihtmärki teisel pool jõge. Isegi kui su sihtimine on vilets, siis võib oodata, et ükskord saad ikka pihta, kui piisavalt palju kive lendu saadad. Aga kui jõgi on liiga lai selleks, et ühegi kivi jäksaksid üle visata, siis pole mittemingisugust vahet, kui palju sa neid loobid.

Loodame, et meil ei lähe asi nii lolliks nagu Londoni piirkonnas, kus kuuldavasti keelatakse wifi-seadmete kasutamine koolides, kuna need “küpsetavad laste ajusid”.

Või leiaks sellest elu mõtte mõni muidu igavlev lapsevanem, kui vaktsineerimisvastane võitlus tühja on jooksnud ja usuõpetust õppekavva ei võetud?