Kas füüsikud on usklikumad kui teised?
Üks populaarne müüt on ringi liikumas. Müüdi kohaselt olla millegipärast just füüsikud need kõige usklikumad teadlased. Usklikkust pidavat soodustama tegelemine kvant- või astrofüüsikaga, kuna need teadusharud on otsapidi olemise ja kõiksuse sellistes sügavustes, et nendega tegelejatel ei jää justnagu mitte midagi muud üle, kui jumala järgi haarata (omamoodi augutäitejumal, või “GodDidIt!”-argument).
Müüdi algupära on mulle teadmata. Üks ähmane viide on leida ajakirjas Pere ja Kodu avaldatud intervjuus Tõnu Lehtsaarega, kus ta viitab, et (Walter?) Clark oli 1920. aastail uurinud inimeste ameteid ja religioossust ning leidnud, et just füüsikud on kõige religioossemad. Samas olid psühholoogid kõige vähem usklikud.
Ütleb Tõnu Lehtsaar:
Minu seletuse kohaselt võib psühholoogidel tekkida illusioon, et nad mõistavad elu ja inimesi. Füüsikud, seistes silmitsi tegelikkusega, jõuavad paratamatult sinnani, et kõike ei saa seletada materiaalse maailma seaduspäradega. Nii viivadki loogilised arutlused Jumala kui algpõhjuse juurde.
Jäägu see arvamine tema südametunnistusele ja olgu tema surmajärgne kohtumõistmine talle kerge, aga vastavasisulisi uuringuid on teadlaste seas aegajalt tehtud ning need andmed räägivad hoopis midagi muud.
1914. aastal tegi USA psühholoog James Leuba küsitluse USA juhuslikult valitud ning “juhtivate” teadlaste seas. 1996. aastal tegid Larson ja Witham analoogse küsitluse ning andsid oma tulemustest teada ajakirjas Nature.
http://www.stephenjaygould.org/ctrl/news/file002.html
Leuba leidis, et juhuslikult valitud teadlaste hulgas oli kahtlus või uskmatus omane 58%-le, kui kitsendada valik “juhtivatele” teadlastele, siis oli uskmatus ja kahtlus suurem – 70%. Korrates oma küsitlust u 20 aastat hiljem, olid arvud veelgi suuremad – vastavalt 67% ja 85%.
1996. aastal leidsid Larson ja Witham, et uskmatus oli muutunud peaagu totaalseks – vaid 7% väljendasid oma usku jumalasse ja 93% olid uskmatud või kahtlejad-agnostikud. Suurim usklike hulk oli matemaatikute seas (14,3%), väikseim bioloogide hulgas (5,5%) ning neist veidi suurem füüsikute ja astronoomide seas (7,5%).
Leuba arvas, et teadlaste uskmatus tuleneb nende kõrgemast teadmiste hulgast, mõistmisest ja kogemustest. 1996. aasta uurimuste tulemusi kommenteerides ütles Oxfordi teadlane Peter Atkins:
Sa võid olla teadlane ja omada religioosseid tõekspidamisi. Aga ma ei arva, et sa saaksid olla tõeline teadlane selle sõna sügavamas tähenduses, kuna need on teineteisele täiesti võõrad teadmiste kategooriad.
Seega, kui keegi tuleb jutuga, et jumalasse uskumine on täiesti õigustatud ja normaalne nähtus, kuna isegi teadlased ja eriti füüsikud on usklikud, siis küsige vastu, et millele küll selline väide tugineb ja kes pole tegu mitte usklike poolt levitatava lohutusmüüdiga.
Muidugi võib mõni leida lohutust sellest, et mõni tuntud füüsik või muu teadlane on usklik või oma retoorikas kasutanud “J”-sõna, aga samavõrra või rohkemgi on leida neid teadlasi ja füüsikuid, kellele ei paku see teema mingit pinget või kes on selgesõnaliselt väljendanud oma uskmatust.
Nii, ma olen oma füüsikust toanaabriga vaielnud sellel teemal ja ma võin öelda, et ta on usklik.
Ta usub Absoluutset Tõde. Tõde, mida pole veel leitud, sest inimesed ei ole suutnud (veel) seda hallata. Inimene on lihtsalt veel liiga rumal selle jaoks.
Aga tuleb kord aeg, kui inimene mõistab Absoluutset Tõde. Olgugi, mitte meie elu ajal aga ta tuleb.
Lõpuks.
Samas, see, et inimene on usklik, et tähenda, et ta kohe usub Jumalasse.
Ja samas, iga inimene on erinev.
Raske on teha üldisi üldistusi, sest tihti need tegelikult ei pea paika.
Nojah, aga konkreetne teema on siiski arendatud uskumisele jumalasse. Seda küsiti ka nendes küsitlustes.
.
See, kas ma usun, et maakera on ümar või kas kaugetel planeetidel on elu või et teadusliku uurimismeetodiga on võimalik aja jooksul peaaegu kõik teada saada, on veidi teistsugune teema. Ka nende uskumustega võib religioosseks muutuda, aga samas jumalate suhtes ateist olla.
.
Einsteini kohta öeldakse, et jumalasse ta selle abrahamliku traditsiooni kujul ei uskunud, kuid nimetanud universaalsed loodusseadused ümber jumalaks, võib teda panteistiks pidada.
Suured tänud hea info eest! See on täpselt minu mõte-mida rohkem inimesed hakkavad mateeria põhjuslikkusest ja determineeritust aru saama, seda vähem nad hakkavad “uskuma” millegisse üleloomulikku.
Ja absoluutset algust ega lõppu pole olemas. Olemine on Mateeria, mis on lõputult jagunev(lõputute piiridega suurenev ja vähenev). See ongi absoluutne tõde, mis on ainult ratsionaalselt hoomatav. Tänud!
Parandan oma vea. Kui Te võtate ikkagi täisarvud, te võite nendega lõpmatuseni suuremaks minna. kui te aga vähemaks võtate, te ei saa lõpmatuseni minna! Enne ühte tuleb piir ette, ja seal eelneb Looja. Ma tean, ma nägin Teda, peale aega natuke seda kui ma selle vea parandasin! Beware!
Mina oma isiklikust kogemusest pigem täheldan, et psühholoogid on usklikumad ja või usku aksepteerivamad ja oma maailmanägemuses postmodernistlikumad kui näiteks reaalalade teadlased. Kõige viimatisem jubedus mida ma lugesin oli sellise raamatu : Kõik, mida on vaja teada, et tunda end jumalikult
Candace B. Pert: tagalehelt. Seal oli Tallinna Ülikooli psühholoogia teadsukonna … ma hästi täpselt ei mäleta kes aga vist oli M.A kraadiga. Neile, kes ei tea siis tegu on ühe “Saladus” tüüpi raamatuga- et mõtled, et elu on lill ja ennäe imet nii ongi.
Ma ei saa aru sellest psühholoogide tolerantsist ja kultuurilisest relativismist. Mõned asjad(päris paljud tegelt) lihtsalt on ja nende üle ei vaielda. Ma ei taha kedagi vaigistada ega maha suruda aga selline “võimaldamine” ja pseodoteaduste toetamine tuleks ära lõpetada. Kuidagi tõsisem suhtumine võiks olla selle suhtes. Kui keegi tähtsal positsioonil olev inimene mingit jama promob siis peaks sellel tagajärjed olema.
Ma näen juba ette kuidas minu kommentaarist võib valesti aru saada. Ma ei taha mingit Orwelliku mõttepolitseid samas ma ei taha ka, vaktsiini-evolutsiooni-valikuvabaduse vastaseid. Meedia on täis näiteid kuidas pseudoteadused kurjasti kätte maksid ja väga tihti isegi inimestele, kes ise on skeptilised ja oleks targema otsuse teind aga keegi idioot otsustas nende eest.
Minu arvates agnostikute ateistidega ühte katlasse panek näitab, et kogu teemakäsitluses on veel arenguruumi. Agnostikud on reeglina siiski usklikud, kuid nad ei nõustu organiseeritud religioonide dogmaatikaga ning peavad kõigevägevama(te) teid ja mõtteid inimeste jaoks käsitlematuteks.
Pronto ütles:
Allikas?
Argumendi püstitus on selgelt vildakas ja segane.
Kui argument kõlab nii: Jumalasse uskumine on normaalne nähtus, sest füüsikud on usklikumad kui teised.
Kes need teised on? Ülejäänud inimkond kes pole füüsikud? On ilmselge, et füüsikud jäävad numbritega kõvasti alla.
Või kui see kõlab nii: Jumalasse uskumine on normaalne nähtus, sest füüsikud on usklikumad kui teised teadlased.
On muidugi küsimus, kes kvalifitseerub teadlasena, aga selle üle pole tarvis arutleda, sest miks peaksid füüsikud meid rohkem veenma uskumise normaalsusesse kui teised teadlased. Teadlane on antud kontekstis normaalne olemise garantii.
Mõne jaoks võib olla muidugi argumendiks, et mitmed äärmiselt kuulsad kooliõpikutes figureerivad füüsikud on olnud äärmiselt religiossed, vahel ka olnud religioonist rohem huvitatud kui füüsikast.
Olles ise mitmekordse ja -kihilise meditsiini ja äriharidusega, töötades geenitehnoloogia ettevõttes, olen siiski usklik. Põhjus väga lihtne: olen näinud, et mida kaugemale meie teadmised ulatuvad, seda kaugemal on horisont. Ehk siis: inimene on rumal just sel hetkel, mil ta arvab, et teab kõike. Sel hetkel peatub nii areng kui teadus kui uurimine. Muide, Discovery kanalite slogan on ses mõttes väga täpne, väites, et (tunnetatud) teadmatus on teadasaamise alus. Just need, kes tunnistavad, et horisont ei ole veel kinni püütud ja teaduse poolt ära seletatud, on tõele lähemal, kui need, keda huvitab vaid käegakatsutud ja äramõõdetud teadmine. Hüpoteetiliselt on usklikke teadlasi enam neis valdkondades, kus areng on ülikiire ja horisont lippab eest ära keskmisest kiiremini. Ja vastupidi, enam ateiste neis valdkondades, kus stagnatsiooni tõttu on tekkimas illusioon, et Inimene on Ülim ja Inimese Teadmine ongi Kõik. Loodetavasti selle viimase väite ilmselge absurdsus panem mõne skeptiku mõtlema oma ninaotsast kaugemale. Seega jätkan usklikuna, uskudes, et hea õnne korral ei saa inimkond veel niipeagi teadma lõplikku tõde ja horisondi taga on piisavalt ruumi nii Jumalale kui Ufodele ja muule, mida meie pisikesed peakesed veel ära seletada ei suuda:) Niisiis on minu usk konstrueeritud raudsele loogikale.
Kuni me ei saa väita, et Jumalat pole, ei saa me olla tõsimeeli ateistid. Tõsimmelne ateist on õigupoolest üsna hale tegelane, sest tema vaimu ja lootust ärgitavad vaid inimese piiratud teadmised, mis juba mõnekümne aasta pärast on suures osas suure tõenäosusega lootusetult aegunud ja naeruväärsed. Ateism on nagu telefoniputka internetiajastul.
Ma ei saa ikka aru, kuidas tõdemusest, et inimene tõenäoliselt ei saa kõike teada ja selgitada ja mõista, peaks järelduma, et tark on uskuda issandasse jumalasse (mitte, et ma füüsikuile usklikkust ette heidaks).
@Mart K.
Mart,
usk Jumalasse ei PEA järelduma sellest et me kõike ei tea.
See, et me kõike ei tea, teeb uskumise võimalikuks.
Ütleme siis nii, et pole võimalik leida piisavalt ratsionaalseid vastuargumente, et kõigutada usku Jumalasse.
Tänapäeva usk on suuresti individualiseerunud. See tähendab, et väga suur protsent inimesi kõikjal maailmas tõlgendab Jumalat individuaalsel viisil (sellest räägiti hiljutises saates Ajalik ja Ajatu, viidates globaaluuringutele). Huvitavam küsimusest, KAS uskuda Jumalat või mitte, on küsimus, kuidas Jumalat uskuda ja kujutleda.
Kui huvi, võime sel teemal väidelda. Võib juhtuda et jõuame maailmapildis küllalt sarnastele tulemustele:) Kõik on tõlgendamise küsimus.
Usklik ütles:
Minu jaoks tähendab see, et uskumine on mugav harjumus, mida tingib keerulistele küsimustele lihtsate valede vastustega leppimisest johtuv võlts rahuldustunne — ehk siis just selline inimloomuslik ratsionaalsusepuue, millest tõsimeelne teadlane peaks oskama mööda vaadata (jah, kunagi on religioossustung kahtlemata olnud liigi säilimise seisukohalt soodus, aga mis siis?).
Võib-olla on mul jäägituks usklikkuseks võimeliste inimestega võrreldes mingi puue, ülitundlikkus religioosse kogemuse suhtes — aga minu hingelis-igavikuliste vajaduste rahuldamiseks piisab üha rohkem lihtsatest asjadest nagu tähistaevas või rõõmus laps. Pühaduse “täislaksu” saamiseks pole mul endale vaja Loojat konstrueerida; imetluse asemel Looja kõikvõimsuse ees tunnen aupaklikkust olemasoleva maailma mitmekesisuse ja selle pakutavate erutavate väjakutsete üle.
Aga miks? See ei pea ju tema teaduslikke töid mõjutama. Kas tõsimeelne teadlane võib olla näiteks sotsialist või “Rammsteini” austaja?
Minu teada pole kuskil tõendamist leidnud, et religioossus oleks ka tänapäeva ühiskonna liikmele ebasoodus.
Igaühele oma.
Üks näide, kuidas religioossus tõsimeelset teadlast segab, on Harvardis geoloogia alal PhD kraadi omandanud Kurt Patrick Wise, kes usub kõigist vastupidistest tõenditest hoolimata, et Universum on alla 10000 aasta vana, kuna see on tema jumala sõnana raamatusse raiutud.
Tegu on muidugi väga haruldase erandiga.
Kriku ütles:
Kui tegemist on tõsiuskliku inimesega, siis on keeruline olvata, kuidas usklikkus tema elu kõiki aspekte, kaasa arvatud teaduslikke töid ei mõjuta, aga ega ma ka ei tea — pole selles mõttes usklik olnud.
Need on ju siiski kõik veidi eri kaaluga asjad, kas pole? Kui inimesed suhtuksid oma religioossusse samamoodi kui muusikalisse maitsesse või isegi poliitilistesse veendumustesse, mis mõlemad reeglina ajapikku muutuvad ilma, et see maitsja-veenduja maailmapilti kategooriliselt loksutaks, siis poleks vist kellelgi midagi kobiseda.
Ja ega minulgi suurt kobiseda pole; mu post oli reaktsioon avaldusele “See, et me kõike ei tea, teeb uskumise võimalikuks,” mis minu jaoks pole sisuliselt loogiline. Igale teadmatusele on mustmiljon võrdselt verifitseerimatut selgitust — miks peaks eelistama just seda, mida meie religioossustaju visandada tahab?
Religioossus per se ei olegi, see on lihtsalt üks tööriist. Küll aga kipuvad (eriti muidugi usklike) elu tülikaks muutma kõikvõimalikud religioossustajuga manipuleerijad organisatsioonid.
Oo, muidugi, taganegu minust kaugele soov kirjutada teistele ette, kuidas nemad oma usulisi vajadusi rahuldama peaksid. Ma lihtsalt võrdluse korras osutasin sellele, et mõni võib sakraalset kogemust ammutada ka lihtsamatest asjadest kui mõistetamatu, kujuteldamatu ja karistamatu Looja.
Ma ka mitte, aga selle kohta on hulk näiteid. Veel enam, hulk inimesi suudab oma teadusharus toimetada samal ajal uskudes mingit täielikult falsifitseeritavat või falsifitseeritud umbluud.
Minu arust ei pruugi olla. Esiteks on küllalt neid, kes oma poliitilist eelistust kunagi ei muuda või jäävad elu lõpuni ühe pundi fänniks. Teiseks on küllalt neid, kelle religioossed veendumused muutuvad, aga keda see siiski ei sega tulemuslikult töötamast (alates Ch. Darwinist). Inimesed üldiselt ja väga intelligentsed inimesed eriti siiski saavad endaga tavaliselt hakkama.
Aga miks mitte?
Oleneb vast ka organisatsioonist ja usklikust – aga see on juba järgmine teema.
Kellele lihtsam, kellele mitte. Mõne jaoks on kontakt oma Loojaga ka pimedas sahvris olemas, sina pead mängivat last hoovi peale vaatama minema. IMHO on sinu mõte üsna võrdne väitega, et kellele “piisab” kunstielamuse saavutamiseks kodus raamatu lugemisest, see “ei pea” minema teatrisse vaatama, kuidas mingid inimesed sedasama teksti maha ütlevad.
Jah, nagu lord Vetinari, kes pidas kohmakat sümfooniaorkestrit tülikaks butafooriaks, eelistades muusikat nautida otse noodist.
Mõistan Su vastuväiteid ja möönan enda omade küündimatust. Nagu juba eelpool osutatud, võib minu soodumus saada oma “usukaif” kätte pisiasjadest olla hoopis mingisugune puue või ebasoovitav ülitundlikkus.
Mis puutub väitesse, et hulk inimesi saab hakkama, uskudes umbluud — loomulikult saab. Hulk inimesi saab probleemitult hakkama ka igapäevaselt sõltuvusaineid tarvitades. Mõlemad harrastused võivad tööd isegi tulemuslikumaks muuta, aga samas võivad teatud tingimustel ka pärssida. Pop-laulja, ulmekirjaniku või teerullijuhi puhul pole see ehk oluline, aga teadmine, et too isik — olgu ta siis umbluu-uskuja või narkootikumipruukija — on näiteks suurriigi juht või väepealik, teeb juba natuke kõhedaks.
Lühidalt tunnen ma end kindlamalt, kui need, kes teatud määral määravad minu käekäiku (nt riigipead) või arusaamist maailmast (nt füüsikud), pole usklikud. Aga eks teistega on jälle vastupidi. Pole vist võimalik, et USA president ei oleks usklik kristlane.
Kriku ütles:
Sarnaselt usklikkuskalduvusele on ka rassism/ksenofoobia evolutsiooniliselt kujunenud loomulik reaktsioon. Kas rassism on Sinu hinnangul tänapäeva ühiskonna liikmele pigem soodus või pigem ebasoodus?
Aga rassismi soodustavad tegurid?
Mart K’le.
Mis loogika järgi oli religioossus kasulik mingis perioodis ja kuidas on võimalik, et evolutsioon suutis inimese religioossemaks teha? Pole mingit religioossusejupiga närvisüsteemis tutvunud ja need artiklid mis sellest räägivad tembeldavad väga mitmekülgsetes rollides osalevaid ajuosasid religioossuse andjateks.
Usklik. Tuhandete aastatega pole jumalast rääkijatel tekkinud mingit kindlat tõendit jumala olemasolust. Mugav öelda, et tõendi puudumine ei tõesta olematust, kuid miks mitte, kui igasugused manipuleerijad toovad jumala argumendiks oma plaanide jaoks. Näiteks eelviimasel USA presidendil oli julgust kaamera ees väita, et lähis-idasse sõdima minekul oli jumala tahe mängus. See näitab midagi millise suhtumisega on osad võimuinimesed jumalasse.
Muide ma pole kunagi kohtunud kedagi, kes alati usaldaks teadust või arvaks, et selles on kõik avastatud kuid enamus religioonikaitsjad keda tean kipuvad selliste inimeste väidetavat olemasolu tooma enda seisukohtade kaitseks nagu usklikud oleks ühed vähesed, kes näevad teadust poolikuna.
Mart K. ütles:
Poliitikud poliitikuteks, aga füüsika puhul on asi lihtne – see kas on hea või halb füüsika. Hea füüsika töötab, halb füüsika ei tööta. Ei ole mingit kristlikku või mittekristlikku füüsikat ja pole vahet, kes töötavat füüsikat formuleerib.
Kui indiviid peab teiste rasside esindajatega samas grupis (näiteks instituudis) kokku puutuma, siis kindlasti ebasoodus, kuna pärsib grupisisest koostööd.
Aga väide, et rassism on terve inimkonna ajaloo vältel kuidagi väga domineeriv suhtumine olnud, on ka kahtlane.
Märt küsis:
Võiks ju eeldada väga laialt levinud liigispetsiifilise omaduse kasulikkust?
Kriku ütles:
Ütleme siis nii, et mul on lihtne ette kujutada olukorda, kus religioosne indoktrinatsioon teeb füüsiku halvaks. Näiteks sunnib maha vaikima enda tehtud avastust, mis võiks aidata kõigutada tema eelistatud usu positsiooni ühiskonnas. Aga ideoloogilise kallutatuse eest pole muidugi kaitstud meist keegi, ka Rammsteini fännid ja sotsialistid.
Kriku ütles:
No seda minagi.
Kriku ütles:
Laialt võivad olla levinud tuhanded teised seisukohad nagu see, et elu on raske, sõda on lahendus või et naine on mehe omand. Laialt võidi arvata, et maailma on ei ole kerakujuline aga lai levik ei tõesta minu arust enamasti midagi selle kasulikkuse kohta kui just vastupidise seisukoha eest teadaolevalt agressiooni sihtmärgiks ei saadud.
Märt ütles:
Muu hulgas on sellest juttu siin:
Mart K. ütles:
Tihedalt seotud rühmi moodustavad paljud liigid ning seal paistab oksütotsiinil kindlam roll. Järglaste eest hoolitsemisele aitab ka oksütotsiin kaasa. See argument tiheda grupi moodustamisest paistab lihtsalt veidi teaduslikumaks riietatud argumendina sellest, et religioon annab midagi, mida loodus on nagunii peaaegu kõigile andnud nagu hoolivus ja armastus. Kui ma umbes viieselt esimest korda piiblit lugesin tundus see naermaajavalt absurdsena. Alles mõned aastad hiljem hakkas see paariks aastaks usutavana paistma kuid mingit positiivset mõju sotsiaalsusele seal küll ei paistnud.
Mart K. ütles:
Samas on neil endil hulk innukaid kristlikke organisatsioone ning Martin Luther King ise oli ka vaimulik.
Märt ütles:
Aga seda pole ma ju öelnudki?
Kriku ütles:
Näe, demagoogia. Nimeks kategooriaviga. Sinu näited esteetilistest eelistustest ja poliitilistest põhiväärtustest puudutavad teemasid, kus tõdesid on olemuslikult palju. Aga need religioonid, mille järgijaid usklikeks hüütakse, evivad kaunis eksklusivistlikke seisukohti oma falsifitseeritavate ideede tõeväärtusest.
Kriku ütles:
Näe, jama. Klassikaline kontranäide: inimeste liigi seas on väga laialt levinud teatud spetsiifiline C-tsütokroomi defekt, millest kõige vähematki kasu ei ole. Selle laial levikul on hoopis teine põhjus — geneetiline pudelikael kauges minevikus. Sääraseid näiteid on palju.
Märt ütles:
Ilmselt ei sattunud Sa sootsiumisse, kes baaris õlut oodates selmet teatada “Ilus ilm täna, kas pole?” pajatab hoopis “Piibel räägib tänasest ilmast Iiobi raamatu 37. peatüki 21. salmis”.
Sarnast nähtust võib täheldada ka teistes uskudes. Näiteks teatavad allikad New Yorgis, et mitte eriti kaua aega tagasi vaielnud Brooklyni hasiidi juutide kogukond peaaegu kuu aega järjepanu selle üle, kas Moosese seadused lubavad õigeusklikul Sabati ajal kasutada ilma nuppudeta lifti, mis on programmeeritud igal korrusel seisma jääma, kuid ootab reisijate puudumisel esimesel korrusel, kuni keegi sisse astub. Kindlasti avaldas säärane keskustelu asjaosaliste sotsiaalsetele sidemetele märkimisväärset — ja tõenäoliselt positiivset — mõju.
Mart K. ütles:
On küll. Valdav osa nendest jõududest, kes presidenti tingimata kristlaste seast valida tahavad, jäävad rahule butafooriaga, mis tähendab, et presidendiks võib hüpoteetiliselt saada ka ebaaus tegelane, kes kristlast teleris mängib.
dig ütles:
Täpselt samamoodi kipuvad poliitiliste ideoloogiate pooldajad oma lemmikideoloogiate kohta arvama. Loe siit samalt lehelt priitp postitusi, kui mind ei usu. Ja ka “Rammsteini” fännide hulgas on radikaale.
Aga ma ju ei vätnudki, et kõik laialt levinud omadused peavad kasulikud olema?
Kriku ütles:
Kui see nii lihtne on, ehk mõistatad siis ära, kas vendade Bogdanovite füüsika on hea või halb?
@itachi.
Täisarvudega on niisugune lugu, et kui lähed nendega peensustesse ja tekib vajadus murdarvude järele, siis on aeg vahetada konteksti, taustsüsteemi, korpuskulaarset tasandit või kvanti…
Või peate hakkama arvutusi tegema näiteks poolikute mullidega või murdarvuliste õhupallidega, mis on ju tegelikult võimalik, aga tavaliselt mittevajalik, kui ei taha just asja segaseks ajada.
Vabandust, aga minu meelest on teema püstitus vildakas ja selle tõestuseks toodud küsitlused täiesti sobimatud lähtudes siin toodud teemast vähemalt.
Väide algab näite ja põhjendusega “Usklikkust pidavat soodustama tegelemine kvant- või astrofüüsikaga, kuna need teadusharud on otsapidi olemise ja kõiksuse sellistes sügavustes, et nendega tegelejatel ei jää justnagu mitte midagi muud üle, kui jumala järgi haarata (omamoodi augutäitejumal, või “GodDidIt!”-argument).”
Ja siis hakatakse tooma küsitluse tulemusi igasugu teadlasi küsitledes. Andke andeks, see on ju absurd.
Enamik teadlasi ei jõua ilmselt iial oma alal selle tajumisega mida kvantfüüsikud, mida olen isegi oma nahal tajunud kuidas mõistus kergelt jookseb kokku….see loobi aluse usule minu sõnasustuses.
Mis need muud teadlased siia puutuvad?? Isegi üldises plaanis füüsikud ei puutu vaid just kvantfüüsikud ja sellele lähedal olevad füüsikud.
Ja alati sooviks mina näha täpsed küsitlust. Küsitluse sõnastik võib väga oluliselt muuta vastuseid.
Itachi ütles:
Ei tule mingisugust piiri. Suurim kahele eelnev täisarv on üks, suurim ühele eelnev täisarv on null, suurim nullile eelnev täisarv on miinus üks ja niimoodi tagasi.