Abordist kirgedeta

Hiljutise meediaveski käigus on selgunud, et eestikeelset neutraalset infot ei ole Internetist eriti hõlbus leida. Mitmed arvamusliidrid on tundnud huvi, kas niisuguse info Internetti saamiseks on tarvis 200 tuhandet krooni riigi raha. Skeptik püüab tõde leida läbi eksperimendi.

Rasedusprotsess

Üldtunnustatav normaalse raseduse kulg on selline:

• Naine ja mees, kes tunnevad, et on raseduseks ning hilisemaks emaduseks-isaduseks valmis, astuvad seksuaalvahekorda; sageli korduvalt.
• Naine rasestub.
• Raseduse käigus areneb välja loode (või mitu loodet).
• Naine pöörab erilist tähelepanu tervislikule eluviisile, aidates nii kaasa tulevase lapse tervisele.
• Raseduse lõpuks sünnib laps või lapsed, keda nende pere ootab ning kelle kasvatamiseks ja harimiseks pere kõigiti valmis on.

Paraku võib kõigis selle protsessi sammudes midagi untsu minna:

• Naine võib rasestuda plaanimata, juhusliku vahekorra või rasestumisvastase vahendi rikke tagajärjel. Naine võib rasestuda ka vägivaldse seksuaalvahekorra tagajärjel.
• Naine ei pruugi üldse rasestuda.
• Rasedus võib kulgeda ebanormaalselt või raseduse monitoorimisel võidakse leida märke tõsistest väärarengutest.
• Naine ei pruugi suuta tervislikke eluviise järgida, suurendades spontaanse abordi riski.
• Pere ei pruugi raseduse lõpul lapse kasvatamiseks valmis olla.

Mõnesid neist untsuminekutest saab ennetada või tagantjärgi leevendada:

• Plaanimata raseduse vältimiseks saab kasutada rasestumisvastaseid vahendeid. Vägivaldsesse seksuaalvahekorda sattumise riskide vähendamiseks on mõistlik järgida lihtsaid turvaabinõusid ning hoiduda kahtlastest tutvustest või piirkondadest.
• Algamas plaanimata rasedust saab kiire meditsiinilise sekkumisega ära hoida. On progestiinipõhiseid tablette, mis seksuaalvahekorrast lugedes 48–72 tunni jooksul sisse võetuna raseduse ära hoiavad; kuna blastotsüst — loote arengu varaseim staadium — ei kinnitu emakaseina külge enne umbes 120 tundi viljastumisest, ennetavad ka mitmed emakasisesed spiraalid raseduse algust. Mõlemal juhul saab täpsemat nõu günekoloogilt.
• Kui naine püüdmisest hoolimata ei rasestu, on mõistlik nõu küsida günekoloogilt ja androloogilt. Võimalikke põhjuseid on palju, aga tänapäevane meditsiin oskab suurt osa neist ravida.
• Kui naine käib rasedana regulaarses günekoloogilises kontrollis, on olulisemaid väärarenguid võimalik varakult diagnoosida. Väärarengud võivad takistada lapse tervena sündimist või raskemal juhul ka ähvardada naise elu. Niisugusel juhul võidakse rasedus katkestada tehisabordi teel.
• Kui laps sünnib, aga pereolukord on oluliselt muutunud — näiteks isa surma või lahkumise tagajärjel —, on paljudes riikides emal võimalik lapsest loobuda.

Abort

Abort on raseduse katkemine ilma sünnituseta.

Aborte jagatakse põhjuse järgi kolmeks:

• Mõnikord katkeb rasedus iseenesest ema või loote haiguse tõttu; seda nimetatakse spontaanseks abordiks, rahvakeeles ‘ärakukkumiseks’ või ‘surnult sünnituseks’.
• Mõned välised mõjurid võivad viia sünnitustegevuse enneaegse alguseni. (See on üks põhjuseid, miks rasedatel soovitatakse hoiduda raskete asjade tõstmist.) Mida enneaegsem on sünnitus, seda suurem on tõenäosus, et laps kannatab komplikatsioonide all või sureb; isegi tänapäevase meditsiiniga ei jää enne 24. rasedusnädalat sündinud laps tavaliselt ellu. Ka selliseid sündmusi liigitatakse sageli abortideks, eriti varajastel raseduskuudel.
• Mõnikord otsustab naine, et raseduse sünnituseni jätkamine ei ole mõistlik ning valib tehisabordi. Selle põhjused võivad olla nii meditsiinilised — näiteks suurendab raseduse ajal punetistesse nakatumine oluliselt väärarengute riski — kui ka sotsiaalsed — näiteks leiavad paljud vägistamise ohvriks langenud naised, et nende normaalne emadus või pereelu oleks niisuguse raseduse sünnituseni jõudmisel oluliselt häiritud.

Spontaanne abort on võrdlemisi juhuslik sündmus. Enneaegse sünnituse riske on võimalik ettevaatusabinõudega oluliselt vähendada, kuigi loomulikult mitte nullini. Tehisabordi valik sõltub naise tahtest. Loomulikult on otsustamisse mõistlik kaasata meditsiiniliste küsimuste asjus naistearst ning sotsiaalsete küsimuste asjus pere.

Aborte saab liigitada ka raseduse kestuse põhjal.

• Esimene trimester kestab viimasest raseduseelsest menstruatsioonist alates 12 nädalat.
• Teine trimester kestab esimese trimestri lõpust kuni raseduse 27. nädalani.
• Kolmas trimester kestab teise trimestri lõpust kuni sünnituseni, mis tavaliselt toimub 40. rasedusnädala ümbruses.

Kasulik on teada, et naistearstid loevad raseduse alguseks viimast menstruatsiooni, mitte munaraku viljastumist. Sellest johtub mõneti ootamatu tõsiasi, et esimesel umbes kahel rasedusnädalal ei ole loote areng veel alanud. Põhjus on eeskätt tehniline: menstruatsiooni saab naine hõlpsalt jälgida, aga viljastamishetke määramine võib mõnikord raskeks osutuda.

Tehisabordi vajaduse ennetamine

• Tõhusaim abivahend seksuaalvahekorra raseduseni viimise vältimiseks on kondoom. Kondoome on Eestis võimalik ilma retseptita osta suurematest toidupoodidest ning apteekidest. Eestis on apteegist saadaval ka naistele mõeldud kondoom Femidom.
• Rasestumist on võimalik ennetada ka hormoonpreparaatidega, mida on olemas tablettide ja plaastri vormis. Rasestumisvastaseid tablette tuleb tavaliselt võtta iga päev, rasestumisvastane plaaster kleebitakse nahale nädalaks või kuuks. Rasestumisvastaseid hormoonpreparaate saab Eestis retsepti alusel, retsepti võib väljastada günekoloog.
• Rasestumist võib ennetada ka hormoonspiraaliga, mis kombineerib hormoonvahendite ja emakasiseste vahendite toimepõhimõtteid ning — hormoonpreparaadi täpsema paigutuse tõttu — evib tablettidest või plaastritest vähem süsteemseid kõrvalmõjusid. Tuntuimaks puuduseks on tavalise spiraaliga võrreldes lühem tööiga.
• Rasestumist on võimalik ennetada emakasisese spiraali abil. (Huvitav on teada, et tänapäevased ‘spiraalid’ ei ole tavaliselt spiraalikujulised, aga eestikeelses kasutuses on see nimi neile külge jäänud.) Spiraali valiku osas annab nõu ja spiraali paigaldab arst.
• Vägivaldsesse seksuaalvahekorda sattumise vältimiseks soovitatakse enesekaitsevõtete tundmaõppimist, pipra- või CS-gaasi ballooni kaasaskandmist ning samuti ohtlikest piirkondadest hoidumist.
• Rasestumist on võimalik ennetada ka steriliseerimise abil. Erinevalt ülalmainitud võtetest ei pruugi aga steriliseerimine alati pööratav olla ja seepärast soovitatakse seda võtet tavaliselt üksnes vanematele paaridele, kes lapsi kasvatanuna uusi lapsi enam saada ei plaani. Naist steriliseeritakse tavaliselt munajuhade sulgemise teel, meest seemnejuhade sulgemise teel.

Kasulik on aga teada, et peale steriliseerimise pole ükski neist vahenditest absoluutne: igaüks neist evib väikest, kuid siiski statistiliselt mõõdetavat rasestumisriski. Seda riski on võimalik vähendada mitme vahendi — näiteks hormoonplaastri ja kondoomi — kooskasutamise teel, aga mitte nullini.

Millal ja kuidas tehisaborti teha?

Rusikareegel on, et mida varem tehisaborti teha, seda väiksem on risk.

Raseduse varajastes staadiumides — umbes esimese seitsme rasedusnädala jooksul — võib osutuda võimalikuks medikamentoosse abordi rakendamine. See tähendab, et otsese kirurgilise sekkumise asemel antakse naisele medikamenti, mis kutsub esile raseduse katkemise. Olenevalt medikamendi tüübist võib see olla suukaudne või tuppepistetav; medikamendi tarvitamisjuhend võib ette näha ka mitmekordse võtmise või tuppe sisestamise.

Kui medikamentoosne abort on vastunäidustatud, rakendatakse kirurgilist aborti. Kirurgilise abordi käigus eemaldab arst emakast loote. Eestis tehakse seda protseduuri üldnarkoosis ja see näeb ette umbes poolepäevast haiglakülastust.

Medikamentoosne abort on tavaliselt märksa ohutum, kui kirurgiline abort. Samas kehtib ülalmainitud rusikareegel ka siis, kui medikamentoosset aborti kasutada pole enam otstarbekas: mida väiksem on loode ja mida lühemat aega rasedus kestnud on, seda väiksem on tüsistuste risk.

Eestis näeb Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus ette (§6), et

• rasedust tohib üldjuhul naise soovil katkestada kuni 11. rasedusnädala lõpuni;
• erijuhtudel (kui ohus on naise või lapse tervis või kui naine on noorem kui 15 aastat või vanem kui 45 aastat) kuni 21. rasedusnädala lõpuni.

Raseduse katkestamise viisi valib günekoloog, kui naine on abordiotsuse langetanud ning arst on naise läbi vaadanud. Eestis teevad aborte günekoloogid ise; mõnes teises riigis võivad neid teha ka kirurgid.

Kellega otsustamisel nõu pidada?

Kui otsustamise aluseks on meditsiinilised kaalutlused, siis tuleks nõu pidada eeskätt arstiga. Arst oskab konkreetseid meditsiinilisi põhjuseid kõige paremini hinnata ning konkreetse naise ja raseduse eripäradele vastavat nõu anda.

Kui otsustamise aluseks on sotsiaalsed kaalutlused, siis tuleks nõu pidada eeskätt perega — inimestega, kes aktiivselt lapse kasvatamise protsessis osaleksid.

Lõpuks aga on otsustajaks potentsiaalne ema. Eestis kaitseb seadus naise iseseisvust otsustamisprotsessis ning keelab naise sundimise abordile.

Poliitika

Abordiküsimuste osas puudub lai poliitiline konsensus. Enamikus lääneriikides lubab seadus naisel endal otsustada tehisabordi üle ligikaudu raseduse esimese trimestri jooksul, piirab tehisabordi kasutamist ligikaudu raseduse teise trimestri jooksul ning keelab tehisabordid raseduse kolmanda trimestri jooksul, kuid täpsed piirid, võimalikud erandid ning kriteeriumid varieeruvad riigiti tublisti.

Üheks abordipoliitika faktoriks on demograafia. Nii näiteks on Hiinas, kes kannatab tugeva ülerahvastatuse käes, abort üldiselt hõlpsalt kättesaadav ja kohati on Ühe Lapse Reeglit järgimist isegi sunniviisiliste abortidega kehtestatud.

Teine oluline abordipoliitika faktor on religioon. Mitmed religioonid evivad abortide või tehisabortide osas tugevat arvamust; näiteks Islam, Shinto ja mitmed kristlikud usulahud peavad tehisaborti kas mittesoovitatavaks või lausa keelatuks. USA’s on see kohati välja viinud selleni, et kristlikud abordivastased naistekliinikuid süüdanud või neisse pomme paigaldanud on.

Kolmas oluline abordipoliitika faktor on praktika. Erinevate poliitiliste seisukohtade paljusus on kaasa toonud selle, et minevikus on paljusid erinevaid lähenemisi praktiseeritud ja tänased seadusetegijad saavad neist õppida. Nii näiteks on täheldatud, et mõnedes rangelt aborti keelustanud maades — näiteks Nõukogude Liit 1936.–1955. aastal või El Salvador käesoleval ajal — on kerkinud põrandaalused aborditeenuseid pakkuvad tohtrid ja suurenenud isetegevuslikult aborti teha üritavate naiste arv. See on omakorda toonud kaasa abortide meditsiinilise kvaliteedi languse ja abordikomplikatsioonide arvu tõusu.

Huvitav näide on Iirimaa. Katoliikliku riigina on abort Iirimaal kriminaliseeritud 1861. aastast (kuigi hiljutised pretsedendid näevad erandeid ette), aga statistika näitab, et igal aastal käib vähemalt 5000–6000 Iiri naist Ühendkuningriigis aborti tegemas. (Allikas: Irish Family Planning Association: Irish Abortion Statistics.)

Enamikes Lääneriikides domineerivad abordipoliitika küsimustes ühest küljest erinevate kristluse voolude — USA’s eeskätt protestantide, Euroopas ka katoliiklaste — abordivastane seisukoht ja teisest küljest eeskätt naise valikuõigust rõhutava pro-choice liikumise seisukoht. Tugeva kõrvalseisukohana on mõnedes riikides täheldatud rahvuslike või rassiliste liikumiste mõju; nendele liikumistele on iseloomulik teatava rahvuse või rassi esindajate jaoks tehisaborte pahaks panna ning muude rahvuste või rasside esindajate jaoks neid kas ignoreerida või soosida.

Ajalugu

Abordiküsimus on uusaegses Läänemaailma poliitikas üles kerkinud 19. sajandi keskpaiku. Enne seda oli autoriteetide seas abordipoliitikast rääkimine haruldane ning keskaegses praktikas oli abordi kättesaadavus suur. Kuna meditsiin oli vaid nõrgalt välja kujunenud ning mikroobe ei tuntud, ei olnud ka olulist vahet arsti tehtud ega isetegevuslikul abordil.

1850ndatel aga sai abort poliitilise diskussiooni objektiks ning järgmise paarikümne aasta jooksul kriminaliseeriti ta peaagu kogu (toonases) USA’s, samuti mitmetes Euroopa riikides ja nende ülemerekolooniates. Mõnedes neist piirkondadest lubati erandeid, eeskätt ohu korral naise elule, mõnel pool ka vägistamise ohvrite korral.

Vastupidine laine toimus 1960ndail. Osaliselt seksuaalrevolutsiooni (mida omakorda oluliselt mõjutas esimese rasestumisvastase tableti turuletulek Põhja-Euroopas 1961. aastal), osaliselt naisõiguslaste lobby mõjul, dekriminaliseeriti ja reguleeriti abort paljudes USA osariikides ja mitmetes Euroopa riikides. USAs jõudis see protsess lõpule 1973. aastal, kui USA Ülemkohus otsustas kaasuses Roe v. Wade, et vastavalt Põhiseaduse lisade aluspõhimõtete poolvarjudele rikuks osariikide seadused naiste fundamentaalset põhiseaduslikku õigust privaatsusele, kui nad keelaksid varajasi aborte või aborte naise tervise kaitseks. USAs on jätkuvalt abordivaenulikud need osariigid, kus poliitika ja kristlus läbi põimuvad; Euroopas on abort keelatud eeskätt tugevalt katoliiklikes maades nagu Iirimaal ja Poolas ning mõnedes katoliku kirikuga läbi kasvanud riikides range kontrolli all.

Nõukogude Venemaal legaliseeriti abort esimest korda Lenini ukaasiga 1920. aastal. 1936. aastal keelas Stalin abordid Nõukogude Liidus jälle ära ning Hruštšovi valitsuse ajal lubati neid uuesti 1955. aastal. Lenini argumendiks abortide lubamisel oli naise õigus oma keha valitseda; Stalini argumendiks abortide keelamisel tahe sotsialistlike tööliste arvu suurendada ning 1955. aastal argumenteeriti abortide taaslubamist leninliku poliitika taastamise ja suure illegaalsete abortide arvuga. 2003. aastal muutis Vene Föderatsioon abordiseadust rangemaks, argumenteerides seda vajadusega venemaalaste arvu tõsta.

Müüdid

Mitmed aborditeemalised linnalegendid ja ebausud on paraku laialt tuntuks saanud. Tänapäeval on aktiivseiks abordimüütide levitajaks ka religioossed abordivastased organisatsioonid. Viljakusteadus areneb väga tormiliselt: mitmed tänapäeval mittekehtivaist kuulujuttudest on 1960ndail ja 1970ndail, mil nii abordi- kui rasestumisvastaste valik kitsaim ja ebameeldivate kõrvalnähtude arv suurem oli, ka tõepõhja evinud.

Müüt: abort põhjustab rinnavähki või suurendab rinnavähi esinemise riski.

Tegelikkus: põhjalikud uuringud näitavad, et ei spontaanne ega tehisabort ei suurenda rinnavähi riski (US National Cancer Institute: Abortion, Miscarriage, and Breast Cancer Risk).

Kommentaarid: seda argumenti kasutavad eeskätt läänemaailma religioossed abordivastased kui meditsiinilist põhjust abordist hoidumiseks. Mõnel pool USA’s nõuavad nad lausa seadusega, et arst enne abordi tegemist patsienti sellest müütilisest riskist hoiataks. (C. T. Richardson & E. Nash: Misinformed Consent: The Medical Accuracy of State-Developed Abortion Counseling Materials).

Müüt: abordi läbi teinud naised (või paljud neist) kannatavad erilise abordijärgse sündroomi, mis sarnaneb traumajärgse stressi sündroomile, all.

Tegelikkus: põhjalikud uuringud näitavad, et abordi üleelamine ei mõjuta statistiliselt oluliselt naise vaimset tervist (S. A. Cohen: Abortion and Mental Health: Myths and Realities). See tähendab, et vaimseid häireid leidub ligikaudu sama palju nii abordi üle elanud kui abordikogemuseta naiste seas.

Kommentaarid: on olemas sarnase nimega abordijärgne depressioon — depressioon, mis vallandub abordi järel. Mõnikord külvavad abordivastased meelega nende kahe mõiste vahelist segadust, püüdes abordijärgse depressiooni olemasolust järeldada abordijärgse sündroomi müütilisi omadusi.

Müüt: abort põhjustab lootele valu ja kannatusi.

Tegelikkus: valu täpse mõõtmise raskusi ületades on teadlased leidnud, et on ebatõenäoline, et loode enne kolmandat rasedustrimestrit valu tunda suudab (S. J. Lee, H. J. P. Ralston et al: Fetal Pain: A Systematic Multidisciplinary Review of the Evidence, The Journal of AMA 2005; 294:947–954). Üks väljapakutud kriteerium puudutab taalamuse, vaheaju osa, mis tajuinfot eeltöötleb, närviühenduste väljakujunemist, mis toimub umbes 23.–30. rasedusnädalal ja võimaldab taju konsistentset töötlust alates umbes 29. rasedusnädalast.

Allikad ja lisalugemist

Eesti keeles:

• Eesti Seksuaaltervise Liit: Soovimatu rasedus ja raseduse katkestamine
• www.sinu-elu.com: Rasestumisvastased meetodid
• www.meelespea.net: Kontratseptsioon
• Hedviga Vei: Kogu tõde abordist
• Eesti Naistearstide Selts: kontraptsetsioonimeetodite meditsiinilised näidustused ja vastunäidustused, medikamentoosne raseduse katkestamine (ravijuhis)

Inglise keeles:

• American Pregnancy Association: Birth control & preventing pregnancy, Abortion Procedures
• Planned Parenthood: Pregnant, Now What?, Abortion Procedures
• Feminist Women’s Health Center: Birth Control Comparison Chart
• Pregnant Pause: Summary of European Abortion Laws
• ACLU: Biased Counseling Against Abortion

[24. aprillil 2008 lisatud teave hormoonspiraalist ja linke. Tänud lugejaile Lis ja Telle.]