Kuidas ma Universuse Sisemise Tarkuse Kooli tutvustusel käisin

Nagu eelteadetega teada oli antud, toimus 18. juunil algusega kell 18:00 Tallinna Reaalkooli võimlas UNIVERSUS Sisemise Tarkuse Kooli tutvustav üritus. Vaatamata kooli direktori kirjale, kus öeldi, et Universusega on ruumide kasutamise leping lõpetatud, poleks liig lühikese etteteatamisaja jooksul olnud võimalik seda kuupäeva ringi muuta, kuid õhtu jooksul selgus, et kooli õpilaseks registreerimine, mis pidi 16. augustil toimuma sealsamas Reaalkoolis, toimub juba hoopis teisel aadressil — Sõpruse pst 5, kuid paluti Universuse kodulehe vahendusel end võimalike muutustega kursis hoida.

Jõudsin mõned minutid peale algust ning Kaia-Liisa Reinut ja Janno Seeder esinesid sissejuhatavate sõnadega. Kaia-Liisa pajatas oma eluteest, mis ta selle kooli loomise idee juurde viinud oli, aga kahjuks ei saanud ma oma hilinemise tõttu sellest täit ülevaadet. Seejärel tutvustas Janno Seeder oma Feng Shui kursust. Samuti rääkis ta oma teest, mis läbi Tai Chi, jooga, Gunnar Aarma lõpuks Rein Weberi juurde viis ja Hansapanga karjääri Feng Shui vastu vahetama pani.

Siis sai sõna pendlimees Kalju Paldis, kes samuti isikliku loo kaudu oma õppekursust avas. Peale suurt Kaljut rääkis lühem Tiit Teras, keda rohkem tundus huvitavat oma raamatute vastu huvi tõstmine. Neid oli tal kaasa toodud päris mitu nimetust.

Ma pidin vahepeal ära käima, kuid ukse juures püüdis Janno Seeder mu kinni ja tegime teineteist üksteisele tuttavaks. Selgus, et ta loeb skeptik.ee-d ning on tuttav siinse meelsusega ja tunnustas meie tegevust igati vajalikuna. Ütlesin, et kriitikas pole midagi isiklikku, üldiselt. Perekond Seederitele on Feng Shui ja sellega kaasnev täieline elustiili küsimus. Siret Seedriga olen varemalt tööalaselt kokku puutunud.

Tööalane kokkupuude on olnud ka Kaia-Liisa Reinutiga, aga tema mäletas mind rohkem kui mina teda. Vabandust, mul teinekord ongi selle asjaga sedasi. Mis muidugi ei takistanud absoluutselt Kaia-Liisaga huvitavat juttu ajada.

Kui oma käigult tagasi jõudsin, siis rääkis oma asjust tšakra-daam Sülli Reet Vaino. Tal olid väljas ka värvilised tšakrapildid ning hulk ehteid, lisaks on kirjastus Pilgrim välja andnud tema piltide ja tekstidega Unistuste raamatu. Oma ettekande lõpetas ta ühismeditatsiooniga, mis algas jalgade maa külge juurimisest ja jõudis universumit hõlvava mina ning armastuse tunnetuseni.

Kirjastus Pilgrim oli ka kohal ning sai tutvuda ning soovi korral kaasa osta nende toodangut: Väli, Saladus, Kvantedu käsiraamat, Moosese kood, Uskumused ja bioloogia ja palju-palju muud. Sirvisin mõnd neist, aga ei ostnud. Selgus, et ka seal kirjastuses on tööl üks tuttav, kellega aastaid tagasi kokkupuude on olnud.

Seega mitu huvitavat taaskohtumist – miski pole juhus, mida see küll tähendada võiks :-)

Oma piltidest rääkis veel päikesejooga harrastaja Urmas Vaino (mitte see saatejuht). Päikesejooga seisneb Päikesesse vahtimises ja sealt saadud kujutiste üle mediteerimises. Tema puhul siis ka nähtu ülesjoonistamises.

Lõpus tutvustas Kaia-Liisa Universuse edasisi plaane — toimub kaks suvelaagrit ja sügisel alustab kool täisprogrammiga 6500 kr +km semestris.

Edasi jätkus jutt personaalsemalt raamatute ja muljete üle.

Lühidalt minu muljetest.
Läksin kohale selleks, et näha neid inimesi, kes sedalaadsete asjadega tegelevad ja kellele see on eluks ja ametiks ja ehk veidigi üritada mõista, miks sellisele teele satutud on. Miks küsimusele nii lihtsalt muidugi vastust ei saa, sest küllap on igal inimesel oma lugu. Kui inimesed on mingi teemaga pikalt tegelenud ja oma tegevust ka teistega jaganud ning sellest on lausa elatusvahend kujunenud, siis on ilmselt raske ehk lausa mittevajalik oma tegevuse põhialuseid kahtluse alla seada. Ses mõttes tundub, et perekond Seederid, Kalju Paldis, Kaia-Liisa, Vainod jt teevad oma asja ausalt, nad on kenad, viisakad inimesed, kel igaühel oma põhjus just sellega tegeleda. Mis muidugi ei tähenda, et tõeväärtusele või teaduslikkusele pretendeerivate väidete puhul ei peaks kriitikat tegema.

Janno Seeder ütles, et viimasel ajal on ühiskond selliste teemade suhtes tunduvalt vastuvõtlikum kui mõnigi aeg tagasi ja selle asjaolu üle tasub muret tunda. Kas see näitab hariduse puudujääke, kriitilise mõtlemise puudujääki meediamaastikul, inimeste soovi igapäevaelust mingil põhjusel müstikasse põgeneda või midagi muud, ei oska öelda.

Tunduvalt lihtsam on nähtusi ja arusaamasid kritiseerida nende tekstide põhjal, mida lugeda annab, keerukam on nende tekstide ja arusaamade taga näha inimest ja just seda inimtunnetust on hea aegajalt värskendada.

Peamine sõnum tundus olevat see, et inimesed, hoolige iseendast ja üksteisest, armastage, ärge süüdistage teisi oma õnnetustes, püüdke mõista ja küllap hakkab ka maailm me ümber ilusamana tunduma. Samas tekitab minus küsimuse see, et miks sellise lihtsa ja triviaalse sõnumi ümber peab ajama mingeid muinasjutte kvandist, pendlist, Feng Shuist ja sellest, kui teaduslik kõik on. Aetagu oma filosoofilist, metafüüsilist arusaama, no kelle asi, aga kui hakatakse väitma, et “teadlased on tõestanud” või tuuakse mingeid täpseid protsente, kui palju inimesest on füüsiline ja kui palju vaimne keha, siis uudishimuliku inimesena tahan ma niisama täpselt teada, millel sellised väited ja arvutused põhinevad. Igat suvalist väidet ei peaks mitte ükski inimene lihtsalt autoriteedi mõjul omaks võtma, olgu selleks autoriteediks kasvõi Gunnar Aarma, keda õhtu jooksul mitu korda mainiti.

Novatjah, selline veidi lõhestunud tunne jäi. Inimesed on ju oma otsingutes valdavalt siirad ja kujutan ette, et lõkkeõhtul elu mõtte üle arutleda on päris huvitav. Aga see, kuidas oma sisemisi nägemusi, uskumusi ja filosoofilisi arusaamu üritatakse võimendada sama kehtivaks ja universaalseks nagu teaduslikud teooriad seda on, väärib kindlasti kriitikat praegu ja edaspidi. Piiri pseudo ja päris vahel ei saa lasta liiga palju hägustuda.