Rein Perens: Veesoontest ja nende leidmisest (osa 1)
Avaldan Rein Perensi lahkel loal tema artikli veesoontest, geobioloogiast ja muust maa-alusest. Loo hilisemates osades on ka mõni kommentaar soomlaste uuringust, mis tehti külarahva tellimusel Tuhala piirkonnas.
Veesoontest ja nende leidmisest
Rein Perens, hüdrogeoloog
Viimastel aastatel on ajakirjanduses palju poleemikat tekitanud nn “maa-aluste jõgede” esinemine Nabala piirkonnas. On üldtuntud tõsiasi, et paese aluspõhja ülemine osa on lõheline ja täis veesooni. Hüdrogeoloogid ei eita pendli- või vitsameeste võimet leida veesoonte asukohti, kuid metoodika, kuidas need pendlimõõtmispunktid on omavahel salajõgedeks ühendatud, on ülimalt spekulatiivne. Keerulise konfiguratsiooniga salajõgede looked ei sobi kuidagi kokku põhjavee liikumise üldiste seaduspärasustega mööda aluspõhjakivimite lõhesüsteeme.
Eesti vitsa- ja pendlimeestele meeldib end nimetada geobioloogideks. Tegelikult on geobioloogia interdistsiplinaarne teaduslike uuringute valdkond, mis uurib biosfääri ja litosfääri või atmosfääri vastastikuseid mõjusid. Valdav enamus geobiolooge käsitleb oma töödes settekivimitesse talletatud Maa bioloogilist ajalugu, kasutades selleks geoloogilisi, paleontoloogilisi, mineraloogilisi, mikrobioloogilisi ja teisi uuringumeetodeid.
Meie pendlimeestest “geobioloogid” väidavad, et on Nabala lubjakivimaardla piirkonnas “geobiolokatsiooniga” või nagu geodeesiainsener Heiki Potter 30. aprilli “Postimehe” vahele pandud ajalehe “Tõru” artiklis kirjutab, “geobiotopograafilise kaardistamisega” avastanud terve rea maa-aluseid jõgesid. Sellise avastuse tähendus oleks palju laiem, kui mingite karstinähtuste väljaselgitamine väikeses Eesti maakohas. See oleks tõeline Eesti Nokia, mida seni tulutult on püütud leida.
Asi on selles, et kui sisestada NETI otsingusüsteemi või inglise keeles ka GOOGLE otsingumootorisse sõnad “geobiolokatsioon” või “geobiotopograafia”, siis otsing ei anna tulemust. Kogu maailmas lihtsalt ei tunta sellist meetodit. Mehed peaksid selle meetodi kohta võtma kiiresti patendi ja nad oleksid elupäevade lõpuni majanduslikult kindlustatud.
Maa-aluste veesoonte leidmine ja nende leviku väljaselgitamine on kogu maailma hüdrogeoloogide igapäevane töö. Selleks kasutatakse keerulisi geofüüsikalisi mõõtmisi ja kallihinnalisi seadmeid, töötatakse välja uusi põhjavee modelleerimise tarkvaraversioone jne. Milleks teha selliseid suuri kulutusi, kui saame vajalikud andmed kätte ka pendliga!
Paradoksaalselt on igast pendlimeeste poolt väljahõigatud jaburusest kinni haaranud ajakirjandus, produtseerides artikleid nagu “Nabalas ongi maa-alused jõed”, “Kaevandus kuivataks Ülemiste” jne. Kas sensatsioonijahist ja sellega kaasnevast loo müügihuvist ajendatuna või kohalike elanike survest tulenevalt on ajakirjanikud selgelt asunud paekivikaevandajate vastu kõikjal Eestis. Kuid ka kohalike elanike vastuseis kaevandamisele on suuresti tingitud teadmatusest tegelikest keskkonnamõjudest. Vallad on huvitatud küll parematest teedest, kuid kardavad samuti elanike vastuseisu. Seepärast oleks ajakirjanike erapooletu süvenemine keskkonnamõjude tegeliku ulatuse iseloomustamiseks vägagi tänuväärne. Kõigepealt tuleks endale selgeks teha, kes on libauurijad, kas geoloogid-hüdrogeoloogid või pendlimehed.
———————
Maa-alustest jõgedest skeptik.ee lehel:
- Kuidas teha jõge? Vits kätte ja võssa!
- Tuhala kandis EI OLE avastatud uut maa-alust jõge
- Tuhala ja Kirna nõidus on lollus
- Tuhala nõiakaev keeb (pildireportaaž)
Heiki Potteri kaks artiklit Eesti Looduses:
Kas see on argument? Sisestasin googlesse ‘tapjatomateid ei ole olemas’, vastuseks tuli üheksa kirjet. Kusjuures ükski neist ei õelnud, et tapjatomateid ei ole olemas…
@priitp – Nagu aru sain, siis rääkis Perens nimetatud meetodite tuntusest mitte olemasolust. Loomulikult ei saa seda võtta kui absoluutse tõena, kuid asjaolu, et neid meetodeid Googles mainitud pole, viitab ju tõepooest sellele, et need meetodid praktiliselt tundmatud on.