“Psühholoba” uued vallutused Haridus- ja Teadusministeeriumi toel
Kirjutasin mõni aega tagasi “psühholobast”, mida meie kaitseväes ajateenijate testimisel kasutatakse. Päris “kitsede jõllitamiseni”* pole umbluulisusega küll veel jõutud, kuid kes teab — ega kõik asjad ju ei imbu (veel) skeptikute kätte. Aga esimesi samme nii imbumise kui ka kaitseväelaste “kitsede jõllitamise” osas on siiski juba tehtud.
Näiteks on Kriisinõustamise ja Eneseleidmise Keskus Mahena (MTÜ) osalenud “rännakumeetodil” põhineval koolitusel, korraldajaks Kaitseväe tervisekeskus (allikas, vt 10. aprill 2010). Rännakumeetodist on veidi juttu skeptik.ee artiklis pseudoteaduste tungist meie koolidesse.
Veel on siin vaadeldud olukorda Eesti koolitusfirmade turul. Eesti riik Haridus- ja Teadusministeeriumi vahendusel jagab koolituslubasid igasugustele asutustele ja koolitustele — tõsistest ja tarvilistest asjadest kuni Feng Shui, pendeldamise ja muu pseudoteadusliku meelelahutuseni. Ise arvan, et kui nõudlust selliste koolituste järele on, siis andku aga minna, aga riik ei peaks sellistele asjadele oma heakskiidupitserit lööma. Lisaks võib sellise koolitusloaga koolituse ostja selle kulu oma maksustatavast tulust maha arvata, seega maksavad kõik maksumaksjad pseudoteadustele peale. Riik võiks muidugi tõenduspõhiseid asju ajada ja toetada — nii nagu pole põhiseaduse järgi meil riigikirikut, nii ei peaks ka pendlikõigutaja või astroloog saama osa maksusoodustustest, nagu oleks tegu inimeste kvalifikatsiooni tõstva ja riigile olulise valdkonnaga. Lisaks annab riikliku koolitusloa olemasolu mõningaid muid eeliseid, nt võimaluse osaleda EAS-i poolt rahastatud programmis kvalifikatsiooni tõstmisel.
Ühtlasi tõdesin:
Tunnistan, et igasuguseid psühholoogilisi nõustamisi ja kursusi on ilmselgelt üsna keeruline pealiskaudse pealevaatamise teel umbluuks ja umbluumaks liigitada, aga kui homöopaatia, Feng Shui, tšakra, energiatase ja muud signaalsõnad hindajates kahtlusi ei ärata, siis on kusagil miskit mäda.
Mädaseks on asi läinud ja sellest kirjutab tänane Postimees (2. detsember 2010), kus kajastatakse probleemi, mis on seotud koolipsühholoogide ja nende koolitamisega. Juba juhtkiri leheküljel 2 juhatab teema sisse:
Seda jahmatavam on avastus, et üks koolituste läbiviija, OÜ Mahena esitab haritud koolitajate pähe inimesi, kes endale vajaliku hariduse ja akadeemilise tegevuse teaduartiklite näol juurde on valetanud. Sõnaraamatu seletus ütleb, et šarlatan on asjatundjana esinev petis.
Ninanips tehakse ka ministeeriumi ametnikele, kes peaksid paremini teadma:
Kui üldse, siis just sellelt ministeeriumilt võiks oodata, et seal töötavad inimesed, kes oskavad teadmistepõhist teenust osta ja selle teenuse osutajate teadusalast pädevust hinnata.
Ja mitte ainult seda ei peaks ametnikud suutma, vaid olukord kogu koolitusmaastikul on käest ära, kui posijad pääsevad riigi toel ja heakskiidul maksumaksja kukru kallale.
Ajalehe külgedel 4-5 kirjutab Tuuli Koch:
[kärbe]
Tsiteerin siin seepärast, et vähemalt 2. detsembril on need lood Postimehe tasulise tõkke taga. Väike sissejuhatus on aga siin. [Enam ei ole. Lugu on võrgust eemaldatud.]
Mahena peamised toimeisikud on [kärbe].
Tiina Naarits väljendas arvamust, et teema ülespuhumise taga on “professionaalne rünne kolleegide poolt”, keda võib ajendada “kadedus” ja “kommunikatsiooni puudus”. [kärbe]
Kindlasti on siin veel hulk nüansse, mida teemaga lähemalt kursis olevad inimesed võivad täpsustada, aga selge paistab olevat see, et paraku tehakse ebapädevaid otsuseid ka neis kohtades, millelt seda kõige vähem oskaks ootata — teadus- ja haridusministeeriumis, kus ei paista olevat piisavalt teadmist selle kohta, mis on teadus ja kuidas hinnata teenusepakkuja haridust.
Mahenal on lehekülg Facebookis, kus reageeritakse Postimehe artiklitele. Muu hulgas selline lubadus:
2.12.2010 Postimehes avaldatud valedel põhineva laimuartikli põhjalikumal läbitöötamisel kaalub Mahena kohtusse pöördumist ajakirjaniku ja väljaande vastu, kes ei ole kontrollinud fakte ega andnud tasakaalustatud võimalust valel põhinevate laimavate väidete kummutamiseks.
————————————————
* “Kitsede jõllitamine” on viide Ron Johnsoni raamatule ja filmile “Mehed, kes jõllitavad kitsesid”, milles räägitakse USA sõjaväelaste seiklustest para-maailma võimaluste rakendamisel militaaroludes. Jõllitamisega (mõttejõuga) kitse tapmine oli üks katsetest.
See pole küll päris teemasse, aga minu meelest terve meie riik on igasugu”pehmete” teaduste poole kaldu. Ja seda viljelev seltskond ei taha mõistetavalt aru saada, et nad on ühiskonna jaoks kasutud ja koormaks. Selles peitub ka vastus miks meie elatustase nii madal on. Liiga palju inimesi tegeleb psühholoogia, sotsiaalteemadega jne.Ning püüavad omale ka väljundit leida, nagu eeltoodud artiklist näha. Samas on nad kõik ju ülalpeetavad ühiskonna selle osa poolt, kes loob väärtust. Selget piiri väärtuse loojate ja mitteloojate vahele on muidugi raske tõmmata ja see on omaette pikk teema. Näiteks mina ei saa aru, miks on 21 sajandil Tartu ülikoolis usuteaduskond ? Ma päris tahaks teada, mis teadus on usuteadus ? No õpetage siis seda kasvõi ajaloolastele aga usuteaduskond, no ma ei tea. Mul oleks kohe päris tahtmine rektori käest küsida, et mees mis toimub, et miks maksumaksja raha eest tehakse täna veel Eestis usuteadust ? Et kas meil on muud asjad kõik tehtud, et võime sellist teadust teha ?
Vat sellised asjad juba mitmeid aastaid kripeldavad.
priitm ütles:
Samas igasugust pahna, ilma milleta suurepäraselt hakkama saab, on ka paljud poed täis ju juba. Mis mõtet seda juurde oleks toota?
Jutt on maksumaksja raha raiskamisest. Poes käiakse oma raha eest. Kui on pahn, siis teoreetiliselt ei osteta ja nõudluse puudumine kaotab ka tootmise.
Priitm kirjutas:
Oled sa õppekavaga tutvunud ka?
Õppekava saab internetist vaadata:
https://www.is.ut.ee/pls/ois/!tere.tulemast
Ma ei saa aru küsimuse püstitusest ? Alati saab väita, et ma ei ole piisavalt tutvunud. Tean vaid mõnda inimest, kes seal on õppinud ja õpetanud. See mida ma öelda tahtsin on see, et need inimesed ei loo ühiskonda rikkust, mida meist enamik tarbida tahab. Kui nende inimeste hulk muutub ebaproprtsionaalselt suureks või nende mõju ühiskonnas valdavaks, ei ole varsti enam midagi ümber jagada. Ja asi ei ole ainult materiaalses. Ka väärtushinnangud mida need inimesed edasi kannavad ehk mõju järglastele jne.
Lühidalt: Insenerid toodavad insenere ja humanitaarid humanitaare. Mis muidugi ei tähenda, et insenerid on õiged ja humanitaarid valed. Aga täna ei ole reaal ja humanitaar eestis minu meelest tasakaalus.
Sa väitsid, et sa ei saa aru kõnealuse aine vajadusest ja küsisid, mis teadus see usuteadus üleüldse on. Üks võimalikke arusaamise puudumise põhjusi on infopuudus. Seetõttu ma küsisingi, et kas sa oled tuttav õppekavaga, st. kas sa oled kursis, mida õpetatakse Tartu Ülikooli Usuteaduskonnas? Kas sa siis oled tolle õppekavaga tutvunud või ei?
Kahtlane. Kas kirjanikud näiteks loovad?
Kui sulle mõne sinu tuttava väärtushinnangud ei meeldi, on see muidugi sinu asi, aga mis annab sulle õiguse tervete teadusharude kaupa nendega tegelevate inimeste väärtushinnangute kohta üldistavalt halvasti öelda?
Et mis mõttes? Muidugi tasub inimeste võimetes eeldada geneetilist komponenti, aga seda sa vist silmas ei pidanud…? Arvad sa tõesti, et tubli matemaatik läheb loodusteadusega mitte tegelevate vanematega kasvades “raisku” ja tema anne avaldumata? On hulganisti näiteid vastupidisest. Maxwelli isa oli näiteks advokaat.
Ja on sul mingeid argumente ka või on sul lihtsalt selline usk?
Mumeelest polegi vahe niivõrd humanitaar- või reaalvaldkondade vahel, vaid kvaliteedis, kuidas üht ja teist õpetada. Kvantmüstika ja skalaarenergia võib ju ka väga teaduseline kõlada, aga tegelikult on see hoopis kehv ilukirjandus, millest aitab üle saada nii hea reaal- kui humanitaarharidusega. Psühholoba on ka sageli kehvapoolse lohutuskirjanduse matkimine, mille läbinägemiseks on kasu maailmakirjanduse tundmisest.
Ressursse — nii inimeste kui riigi — aitab tõhusalt tühja kulutada ehk ilma kütta ehk entroopiat suurendada asjaolu, et riik, antud juhul siis HTM koolituslubade ja Kutsekoja mõnede kutsestandardite näol, annab tunnustust valdkondadele ja ametitele, millel pole reaalse elu ja teadusega palju pistmist. Kui juba riik nt homöopaatia kutsetunnistuse ja -standardiga heaks kiidab, siis suunab selline tunnustus osa inimesi seda valdkonda õppima ja sellega elatist teenima. Homöopaatiaga nõidumisele hukka läinud inimressurss tooks tunduvalt rohkem ühiskonnale tulu tõenduspõhiste hoolekandeteenuste, taastusravi ja muude tegevuste näol, mida empaatiavõimelised inimesed suudavad edukalt teha.
Seega tuleks nõuda hoopis paremat humanitaarharidust (mis kulub marjaks ära ka inseneridele) ja paremat reaalharidust (mida läheb vaja ka humanitaaridele).
Luuavarrest ei tule pauku, kuigi vanasõna võib ju teisiti öelda. Ehk see, et usuteadlane ei tegele materiaalse väärtuse loomisega. Kingad, söök, auto, elekter jne. Õppekava on siin teisejärguline.
Ma juba ütlesin, et ei suuda tõmmata jäika piiri väärtuste loojate ja mitte loojate vahele. Sellist jäika piiritlust ei tohiks vist tehagi. Kirjanik ei loo materiaalseid väärtusi, aga tema olemasolu on vajalik.
Probleem ei ole mitte a la ühes usuteadlases või õppekavas, vaid selles kui palju on väärtust loovat ja mitte väärtust loovat seltkonda ühiskonnas, et see normaalselt toimiks. Normaalseks ei pea ma seda kui teed on lumest lükkamata, päästeteenistus ei suuda rahapuudusel ennast formeerida jne sest raha ei ole. Lihtsa inimese jaoks ei ole keerulisi põhjendusi vaja(Hommikul tööle ei saa, sest sahk pole käinud). Aga televiisorist vaatab , kuidas vabadusesamba remonti planeeritakse.
See mida öelda tahan on, et meelelahutusega saab tegeleda siis, kui elu põhivajadused on tagatud (söök, arstiabi jne).
Seos siis järgmine: Traktori, mis lund lükkab mõtles välja insener, mitte usuteadlane. Tuletõrjeauto kah.
priitm ütles:
Tead, kõiki inimesi ei rahuldagi vaid järjest uuemate, kiiremate, võimsamate vidinate tarbimine.
See rohkem nende jagu, kelle elu mõte keerleb kolme essi ümber. Ja sellised teavad täpselt, mis väärtushinnanguid kõik teised kummardama peavad. Reeglina on need tema enda omad.
Üks õige insener elab samasuguses loomepalangus nagu humanitaargi ja lisaks oskab nautida nii head raamatut, kui kunstinäitust.
Nõus.
Aga kinno läheb siis, kui söögist raha üle jääb.
Võimsus,kiirus jne ei ole ka selles võtmes, nagu vice versa ütleb tõesti vajalik. Aga kui operatsioonilaual pikali oled, mõtle korraks, et sinu elu päästab see vidin, mille insener välja mõtles.
Ministeerium teatab:
Priitm ütles:
Ja usuteadlase oma ei ole?
Sellele ühele õnnetule sambale kulus muide rohkem kui 10 aasta usuteaduskonna eelarve.
Ja mis siis? Meil on traktor või tuletõrjeauto välja mõtlemata või?
Mina olen küll näiteks toiduraha eest raamatuid ostnud.
Või peaks hoopis mõtlema kõikvõimalikele teadlastele, ilma kelleta poleks insener üldse midagi välja mõelnud? Või juristidele, ilma kelleta ei oleks seda leiutist haiglas rakendatud? Või arstidele? Või hoopis veel kellelegi neljandale-viiendale…?
Kriku ütles:
Ei, meie ühiskonnas ei ole. Mõnes teises ühiskonnas, kus usuteadus poliitikast või insenertehnilisest maagiast lahutamata on, võib teistmoodi olla.
Ei ole mingit põhjust, miks teoloogia-asjandus kogu täiega erasektori ajada ei võiks olla.
Martin Vällik ütles:
Muide, loen praegu Vilen Künnapu raamatut “Koht, kujund, energia”(raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Tallinna Tehnikakõrgkool) Kuna ta on arhitekt, siis ei saa teda nimetada lihtsalt üheks mõttetuks humanitaariks, nagu Priitm ehk muidu teha võiks(Künnapu on olnud Tallinna peaarhitekt näiteks). Kuna ta on ka filosoofiateaduskonna professor olnud, siis küllap ta on ka maailmakirjandusega tuttav.
Ta kirjutab, et praegu kuuluvad tema lektüüri näiteks Uus Testament, Carlos Castaneda, Gunnar Aarma, Lille Lindmäe, A.Nekrassov jne. Informatsiooni saab ta tänapäeval:”ühisväljast, unenägusest,mediatsioonist, inimestest ja ei-tea isegi kust. See lihtsalt antakse”(tsitaat) Raamatus on juttu veel näiteks arhitekt Steinerist, intervjuu Ursula Liblikasega, kes räägib oma eelnevatest eludest Lemuurias ja muust taolisest. Küsimusele, mis on tema jaoks arhitektuuris oluline, vastab ta nii: “Miljonite aastate jooksul on arhitektuur ajanud Jumala asja. Templid ehitati energiasammaste kohale. Pühakodade, matmispaikade ja riitusehitiste arhitektuur oli kui ruumiline instrument, mis vahendas maist reaalsust ja taevast reaalsust. /…/”
Tallinna vanglas asuva ehitise kohta kirjutab ta näiteks: “Energeetiline tempel on mõeldud vangide loovuse vabastamiseks, kurjade vaimude ja deemonite eemalepeletamiseks ning positiivse vaimse välja tekitamiseks”
Mul polnud endal Vilen Künnapu raamatust rääkides plaaniski mingeid hinnanguid jagada(selleks puudub mul igas mõttes pädevus), tahtsin rohkem nö lugemiselamust jagada.
Usuteadus usuteaduseks – seni, kuni inimene end ausalt usuteadlaseks või minugipoolest hüpnoterapeudiks nimetab, on enamvähem kõik hästi. Kui hakkab end nimetama aga neurokirurgiks või – antud kontekstis – psühhiaatriks, siis enam ei ole. Või kui riigiametid enam vahet ei tee, mis on mis – siis ka ei ole.
Mu meelest on antud loos põhimured järgmised:
1) kuidas need, kes on kutsutud ja seatud inimeste avalike teenuste eest hoolitsema, ei huvitu teenuseosutajate taustast? – Kutseregister on väga avalik asi, mõni teine riigistruktuur küsib projektide puhul ka akadeemikuilt kvalifikatsiooni tõestavaid dokumente…aga mõnes kohas siis nüüd ei saa CVd ja paari doku koopiat tehtud. Või siis pole kohe üldse kedagi võtta selliste tegevuste peale, nii et lepitakse kõigiga, kes vähegi midagigi teevad (aga see pole ju tõsi).
2) koolituslubade jama – selgub, et see ongi puhas formaalsus, see loa saamine. Kui kellelgi ei teki probleeme, et psühhiaatria koolitust pakuvad inimesed, kes on “õppinud Eestis ja välismaal” ja kindlasti mitte psühhiaatriat, siis on ikka väga hull lugu.
3) Miks peab justkui oma valdkonna tipptegija vassima? – Naarits on ju laias meedias väga tuntud ja teatud tegija. Ja temal on ka korralik diplom (ok, mitte psühholoogi oma). Aga inimesi aidata saab ju ka muul moel, ilma võõraste sulgedeta.
4) Mida haridusministeerium nüüd ette võtab? – on selgunud, et inimesed on esitanud teadlikult valeandmeid. Kas jäetakse alles koolitusluba, kas nende juhtida jäävad endiselt väga tundlike teemadega projektid? Kui jah, siis mis sõnumi see HTMist saadab välja? Et me siin ühes majaotsas küll räägime teadusest ja arendusest ja kvaliteedihindamisest ja akrediteerimistest jms, mille pärast kõrgkoolid end ogaraks pingutavad. Ja teises maja otsas tundub, et pole oluline üldse, mis kvalifikatsioon inimestel on.
Küsimus siis selline: Kui Tartu ülikoolis ei oleks täna usuteaduskonda, mis te arvate, kas siis loodaks selline teaduskond ja miks ?
Teema areneb edasi ja minister Lukas lubas, et edaspidi kontrollitakse täpsemalt:
Kriisikoolitaja keeldub haridusteed selgitamast
Lisaks selline detail:
Kuidas siis küll Feng Shui ja pendlikoolituste tarbeks lubasid hakkab saama?
@salvey:
See on lihtsalt näide sellest, et me kõik oleme inimesed. Martin Vällik nimetas Linus Paulingut hiljuti hüperprääksuks ;);) jah, ja ühes teatud valdkonnas ta seda oligi – nimelt sellises valdkonnas, mis ei olnud tema pärusmaa, aga milles ta oli endale välja kujundanud väga kindlad seisukohad, ehk siis tal oli kujunenud kinnisidee. Jutt siis vitamiinidest ja nende toimest inimorganismile (eelkõige c vitamiin). Kinnisideede käes vaevles ka geniaalne Nikola Tesla, kellel elu lõpuks kujunes välja midagi psühhoositaolist – ta piinas ennast äärmusliku askeesiga, tegeles müstikaga ja pooldas ning propageeris eugeenikat (mh üliinimese loomise/kujundamise ideed, mis samasuguse hullusena vallutas Adolf Hitleri haige aju).
Lille Lindmäe kohta on siin lehel artikkel, ja ma kirjutasin sinna ühe kommentaari, kus lahkasin natuke proua teadmisi geneetikast ja molekulaarbioloogiast – arhitekt pole muidugi bioloogiat õppinud, mistõttu ei pruugi ta proua sõnade rumalust tabada (põhi- ja keskhariduse omandamisest ju kah kaua aega möödas, kesse seda nõmedat koolibioloogiat ikka mäletab).
Reaalteaduste puhul on oluline silmas pidada, et seda õpitakse tavaliselt väga spetsialiseeritult, ja seetõttu ei tea füüsik sageli midagi bioloogiast, bioloog aga ei pruugi jagada ei füüsikat ega keemiat (oleneb muidugi tema uurimisvaldkonnast ehk kitsamast spetsialiseerumisest). Keemik võib suurepäraselt tunda ainete omadusi ja nende omaduste kujunemise tagamaid, keemilisi reakstioone jne, aga kui me küsiks, et kuidas need ained elusorganismis toimetavad, siis jääb ta ilmselt vastuse võlgu. Ainult sellise väga tugeva spetsialiseeritusega võib selgitada seda, et medistiini tudeerinud proua Ilves tegeleb valkude, süsivesikute ja rasvade ERALDI tarbimisega (iga koolijüts seletab teile, et igas rakus on need kolm asja korraga esindatud, nt üks paha rasv nimega kolesterool on rakuseinte koosseisus, DNA ise aga sisaldab sihukest asja nagu desoksüriboos elik teatud süsivesik elik sahhariid), ning väidab seejuures, et see on vaegade vajalik – kuna ühtede ainete seedimiseks või imendumiseks on vajalik happeline, teiste jaoks aluseline keskkond. Mismoodi proua oma mao soolhappe asemel miskit aluselist ollust tootma paneb, on teadmata (KOH nt?). Või mismoodi ta takistab peensoolde jõudmast kõhunäärmest erituvaid HCO3- elik vesinikkarbonaatioone (mis teevad seal keskkonna aluseliseks).
Mulle sattus näppu Aigar Säde surematu teos “Seest välja”. Kas te teate, et juudid on siiriuslaste järglased ja on meie sisse pannud orjaprogrammi? Kinnisideed koos puudulike teadmiste ja kriitikameeleta annavad tulemuseks JAMAJAMAJAMA!
katrinv ütles:
Siiriusli? Sellepärast siis ongi Siiriuse nimi eesti keeles Orjatäht! Aga kuidas on asjasse segatud koerad? Muudes keeltes on Siirius ju Penitäht.
Veebruaris toimuvad Ringo Ringvee loengud teemal “Erinevad religioonid-erinevad maailmad”.
Loengute tutvustuses öeldakse:
Enamus maailma elanikkonnast seab oma elukorraldust mõne religiooni arusaamadest lähtuvalt. Sageli on religioon see, mille abil inimene suhestab end maailma, inimeste ja inimmaailmast väljapoole jäävaga. Laiale kuulajaskonnale suunatud kursusel teeb Ringo Ringvee ülevaate nii religioonist kui nähtusest, mis mõjutab inimeste elusid, aga samuti suuremate usutraditsioonide kesksetest arusaamadest ja tavadest, millest võib olla abi võõraste religioonide ja kultuuridega kohtumisel.
Tallinna Õpetajate Maja, Raekoja plats 14
teisipäeviti, 1 kord nädalas: 15., 22. veebr, 1., 8., 15., 22., 29. märts, 5. aprill, kell 18 – 19.30
Ringo Ringvee tööd võiks ka uurijale Itaaliast huvi pakkuda
dig arvas:
Lugedes, kui palju sulaselget rumalust kirjutatakse religioonide kohta kasvõi skeptik.ee leheküljel (“Delfist” rääkimata), paistab vähemalt mulle, et just meie ühiskonnas on kohe eriti… Religioon on väga oluline ühiskonnanähtus ning on äärmiselt lühinägelik kuulutada, et seda ei ole vaja teaduslikult uurida.
Priitm küsis:
Loodetavasti – selleks, et leiduks inimesi, kes religioonist rohkem taipavad kui dig või Oackrock.
Praegune TÜ usuteadus pole ajaloost eriti palju erinev. Juures on keeled, eksegees jne., aga tegu on siiski selgelt mittekonfessionaalse teoloogiaga (erinevalt Haameri erakoolist näiteks). Ütlen kolmandat korda – õppekavaga tutvumine on enne tugevate avalduste tegemist ülimalt soovitatav.
Psühholoba teemadel oli juttu ka Pealtnägijas.
Esimene saatelõik
Marti Aavik jätkab Postimehes teemat. Kohutavalt suur hulk taustatööd on ära tehtud. Aplaus ja kiiduavaldused!
Isehakanute võidukäik Eestis [lugu on võrgust eemaldatud]
jne, väga lõbus, kuid teisalt mõtlemapanev lugu
EPL avaldas anonüümse hoiatuse: ettevaatust, šarlatanid!
Mahena jääb koolitusloast ilma
Pendlikoole saab HTM-i poolt väljastatud lubadega ikka pidada:
Noh, ka pendlimehed võivad saada kurjaks, kui nt pendlikoolitusloa saab inimene, kes pole pendliakadeemias tasemeõpet läbinud (see oleks siis see jäik lähenemine…) vaid on ainult kodus pendlit võngutanud (st “töökogemus” olemas, pere tõendab)
Aga tundub paraku jah, et koolituslubade andmise juures sisulist analüüsi siiski ei tehta, tähtsam on kasvõi koolitusruumi olemasolu. Nii et vaatame aga kõik üle oma tunnistusega täiend-ja hobikoolitused, olgu see niplispits või seltskonnatants või levitatsioon, ja taotleme aga koolitusluba.
Koolis töötavadki sotsiaalpedagoogid nõustajatena, miks siis ei sobi neid koolitama selle ala doktorikraadiga isik ?
ka koolipsyhholoogid peaksid sots-pedagoogi puudumisel noori nõustama, siin on sulaselge juuksekarva lõhkiajamisega tegu ajal, mil paljudes koolides annavad inimeseõpetuse ja psühholoogia tunde kehalise kasvatuse, keemia-bioloogia või muud õpetajad.
CV-s valetamise probleem jääb ju ikka.
Loodetavasti positiivne uudis, ehk läheb täiskasvanutele mõeldud koolituste kvaliteet ülesmäge ja kontroll tõhustub:
http://teadus.err.ee/artikkel?id=3383&cat=1
Üldse on imelik, miks neil libateaduste koolide enamikul koolituslube ei ole. Mis takistab neid näiteks täiskasvanute koolitusasutuseks registreerimast?
ell ütles:
Huvitav küsimus. Kahjuks ei ole mul adekvaatset vastust, aga pakun välja paar spekulatiivset põhjust:
* uskumatus, et sellest kasu võiks olla või oskamatus seadusenõudeid (“bürokraatiat”) järgida;
* taotluslik vastandumine kõigele “ametlikule”, mõnikord ehk ka kombinatsioonis pseudoseaduslike teooriatega.
Mis puutub psühholoogia õpetamisse muude ainete õpetajate poolt, siis viimased aastad on vähemalt TÜl olnud süstemaatilised täiendkoolitused neile tegelastele. Et nad valdaks teemat ja oskaks ainet anda.