Endine astroloog astroloogiast, osa 3

… jätkub

Kas astroloogia peab tõele vastama? Vastus kõlab: Ei.

Teine artikkel.
Geoffrey Dean

Autor kirjeldab oma eksperimenti 22 subjektiga, kus ta pooltele interpreteeris tema õiget sünnikaarti ja pooltele nö pööratud sünnikaarti. Pööratud sünnikaart on selline, kus planeetide asendid on asetatud kaardile sedasi, et nende tähendus muutub vastupidiseks. Nt kui inimene oli õige sünnikaardi järgi “tormakas”, siis pööratud sünnikaardi kohaselt sai temast “ettevaatlik”, introverdist sai ekstravert, karmist hell jne. Iga esoteerikapoest värvatud subjekt käis eraldi individuaalkonsultatsioonil. Indiviidil paluti kirjapandud tõlgenduses esitatud väiteid hinnata 3-palli süsteemis (täpne, ebakindel, vale). Pooled sünnikaardid ja nendele rajatud lahtikirjutised olid tehtud nii valed kui vähegi võimalik ja astroloogia teooria väidab, et inimene peaks selle kohe ära tundma, aga tulemustest on näha, et vahet pole. Mõlemas rühmas oli tabamusteks hinnatud 96-97% väidetest.

Teises samalaadses katses, mis viidi läbi 44 inimesega kirja teel, et vältida astroloog-konsultandi kohaolekust tingitud võimalikku mõju, saadi tabamuste suhtarvuks 95%.

Mida need tulemused meile räägivad?

Pööratud sünnikaardid ja kognitiivne dissonants

Nii eelnevast näitest kui ka teistest samalaadsetest analüüsidest on näha, et kui inimesele öelda, et jutt käib temast, aga räägitakse talle mida iganes, siis hindab inimene seda juttu väga kõrgelt kui enda kohta käivat. Miks aga hindavad inimesed seda juttu kui enda kohta käivat täpset interpreteeringut? Võimalikke selgitusi on üllatavalt palju:

– Barnumi effekt, inimene peab üldisi lausungeid, mis sobiksid ükskõik kellele, spetsiifiliselt just tema pihta käivaiks;
– valikuline mäletamine, jäetakse meelde vähesed mõttekad tabamused, unustatakse enamus möödalaske;
– külm lugemine, konsultatsioonil kehakeele ja muude märkide lugemine ning kliendile tagasisöötmine;
– Dr Fox’i efekt, jutt peidetakse näivteaduslikkuse ja humoorikasse pakendisse;
– tagantjärele tarkus;
– kognitiivne dissonants, psühholoogiline efekt, mille käigus inimene selleks, et vähendada reaalsuse ja ettekujutuse (või mõtete ja tegude) vahelist konfliktiohtu, mis kannatusi võiks põhjustada, alateadlikult või mõnikord ka teadlikult käitub sedasi, et oma usku mitte kahjustada, vaid seda hoopis kinnistada;
– platseeboefekt, asi teeb meile head, kui me usume, et see head teeb;
– positiivne tagasiside, tänuvõlg;
– pidev vabanduste leiutamine, kui mõni väide ebatäpseks osutub ehk falsifitseerimatus;
– isetäituvad profeteeringud, inimene hakkabki sedasi käituma, et jutt tõeks osutuks;
– eneseõigustused, nt kui on raha makstud, siis põhjendus, et parimad asjad polegi tasuta saadaval;
– näed seda, mida usud, kui usud astroloogiasse, siis ka näed neid märke, mis seda usku kinnitavad.

Deani uuringus ei pääse Barnumi efekt mõjule, kuna väited olid küllaltki spetsiifilised, seega on peamiseks seletusviisiks kognitiivne dissonants ehk vajadus õigustada oma otsuseid, et seeläbi vähendada konflikti mõtete ja tegude vahel. Ta subjektid olid astroloogiast huvitunud ja arvatavasti uskusid sellesse, seega olid nad motiveeritud võimalikku valu vältima, kui nende usk oleks kõikuma hakanud.

Kuidas hakkavad inimesed astroloogiasse uskuma?

Dean toob sellise skeemi:
* esiteks me kuuleme või loeme siit või sealt mingeid astroloogiaalaseid väiteid, näiteks esmalt saame teada oma märgi – kes on Lõvi, kes Jäär, kes mis veel;
* siis saame teada selle märgi põhilised ja kõige üldisemad omadused, mis on tegelikult üsna üldinimlikud, kuid parasjagu hingetungivad, et end nendega identifitseerida;
* oluliselt aitab kaasa asjaolu, et me huvitume üldjuhul vaid oma märgist ning ei loe teiste märkide kohta kirjutatut, mis võiks su enda kohta täpselt sama hästi sobida.

Kui käia läbi peamised päikesemärkide omadused Jäärast Kaladeni – enesekindel, omanikuinstinktiga, muutlik, tundlik, loov, kriitiline, harmooniline, salatsev, seikluslik, ettevaatlik, eemalolev, vaistlik – siis igaühel meist on üldjuhul kõik need omadused mingil määral olemas ja kui me vaatame vaid oma märgi iseloomustust ja see “täppi” läheb (miks ei peakski minema?), siis järeldatakse kiirelt, et astroloogia toimib ja ongi pandud esimene kivi astroloogiausu pikale teele.

Lisaks iseend kinnitav kalduvus küsida nt astroloogia järgi introvertselt inimeselt küsimusi, mis kinnitavad ta introvertsust (“Kas sa loed raamatuid?”) ja astroloogia järgi ekstravertselt inimeselt vastavaid küsimusi (“Kas sa käid pidudel?”).

Seega näib, et usk astroloogiasse saab alguse kahest peamisest asjaolust:
* astroloogia üleüldistest ja kõigile kehtivatest väidetest ning
* interpretatsioonistrateegiast, mis kinnitab iseenda väiteid.

Astroloogia ja inimese järelduskäik

Oleks vale järeldada, et astroloogilise nõustamise näiv kehtivus oleks selgitatav vaid inimliku kergeusklikkusega. Eelpool toodud põhjused väljendavad kõige üldisemalt seda, kuidas inimmeel maailma tõlgendamisel töötab. Seega astroloogia tõepärasuse hindamisel peame mõistma neid inimlikke omadusi ning kasutama meetodeid, mis aitavad meil hinnata õige ja vale vahel. Kuna meie igapäevane järelduste tegemise meetod on enamikel juhtudel päris edukas, ei tule me selle pealegi, et teatud olukordades juhatab see “terve mõistus” meid väga valedele järeldustele. Astroloogidel ei tule üldiselt pähegi valesid sünnikaarte testida ja seetõttu järeldatakse ekslikult, et astroloogia toimib, kuna see ainus sünnikaart tundub ideaalilähedaselt kliendiga sobivat.

Kui me aga soovime teada saada, mis tegelikult siin maailmas toimub, siis peame olema oma nõrkustest teadlikud ja vastavalt ka käituma. Siin aitab meid teaduslik meetod. Probleem lesib ilmselt seal, et astroloogid ja teised vastavad ei ole inimliku järelduskäigu puudustest teadlikud ja ei võta vastavaid meetmeid kasutusele. Kui seda tehtaks, siis poleks mõtet seda artiklit kirjutadagi.

Sünnikaartidega ja ilma

Kui astroloogia kohaselt on täpsed sünnikaardid inimese olemuse määramisel olulised, siis peaksid sünnikaarte kasutavad astroloogid tunduvalt täpsemalt määrama inimese iseloomuomadusi kui sünnikaarte mittekasutavad astroloogid.

Mõnede isiksusomaduste määramiseks sobib Eysenck’i test. Selle testi alusel valis Dean välja 60 selgelt introvertset, 60 selgelt ekstravertset, 60 selgelt stabiilset ja 60 selgelt ebastabiilset inimest. Nende sünnikaardid anti 45 astroloogile (peamiselt USA ja UK), et nad jagaksid sünnikaartide alusel inimesed vastavalt introverdiks-ekstaverdiks, stabiilseks-ebastabiilseks. Keskmiselt kulus neil aega 20 tundi ehk 4-5 minutit iga inimese kohta.

Teised 45 astroloogi pidid sama tegema, kuid ilma sünnikaartideta. Neil kulus aega keskmiselt 20 minutit ringid hinnangutele ümber tõmmata.

Astroloogia teooria väidab, et sünnikaartidega astroloogid peaksid oluliselt täpsemad olema, aga tulemused näitavad, et mittemingisugust vahet polnud – õigete ja valede vastuste hulk jagunes mõlemal rühmal täpselt sedasi nagu juhus ette näeb. Erinevusi ei olnud astroloogide seas – keegi ei esinenud täpsemalt kui mõni teine, erinevusi polnud ka hinnatavate inimeste osas – ühtki inimest ei hinnatud kõigi asrtoloogide poolt keskmisest kindlamalt ühte gruppi kuuluvaks.

Seega üht ja sama sünnikaarti hindavad eri astroloogid erinevalt.

On sel üldse tähtsust?

Kui astroloogia ei pea tõele vastama ja astroloogid tõlgendavad sünnikaarte täiesti kokkukõlamatult, siis mis tähtsust sel on? Kui astroloogiat võetakse kui meelelahutust või religiooni, siis pole tõesti mingit vahet. Kui aga astroloogiat esitletakse kui midagi tõele vastavat (ja enamus astroloogiaalast kirjandust sedasi väidab), siis tegeletakse professionaalse klientide petmisega ning sellega kaasnevad kõik vastavad ohud. Kui astroloogid soovivad, et neid tõsiselt võetaks, peavad nad olema vastutustundlikumad. Nad peavad vältima väiteid, mis on vastuolus uuringutega kindlaks tehtud teada-tuntud faktidega ja nad peaksid oma tootele märkima ausa hoiatuse, et avalikkust mitte eksitada. Enne kui seda ei juhtu, on mõiste “professionaalne astroloog” enesega vastuolus.

Seda probleemi tunnistab ka astroloog Best (1983):

Meil pole mingit teist võimalust. Me peame oma majas korra majja lööma või muidu teeb establisment seda suurima heameelega meie eest või lammutab selle kivihaaval.

Astroloogia ja seadused

Kuni mingi ajani käsitleti astroloogiat kui ennustamist ja oli paljudes maades keelatud. 1984 otsustati USA-s, et nii ennustamine kui astroloogia peavad olema lubatud kui sõnavabaduse väljendus. Selleks ei pea olema mingit teaduslikku kinnitust, et millessegi uskuda, oma usku praktiseerida ja sõnas väljendada.

Evangeline Adamsi juhtum

1914. aastal võeti Evangeline Adams kinni ja teda süüdistati tollal keelatud ennustamises. Kohtus kaitses ta astroloogiat ning interpreteeris katse korras ja enese teadmata kohtuniku poja sünnikaarti, mis legendi järgi olevat kohtunikule nii sügava ja veenva mulje jätnud, et kohtnik olevat tunnistanud astroloogia täppisteaduseks ning kohtualuse vabastanud.

Kohtumaterjalidest on aga lugeda, et ta vabastati, kuna ta ei väitnud midagi kindlat nagu ennustajad teevad, vaid võimalikke juhtumisi, mis võivad juhtuda. Mingeid märkusi sünnikaardi lugemise täpsuse kohta pole kohtumaterjalides kirjas. Samuti ei arvanud kohtunik, et astroloogia on täppisteadus, vaid kohtunik märkis kohtuotsuse kokkuvõttes, et kostja väidab astroloogia olevat täppisteaduse.

Seega astroloog mõisteti õigeks ilma selleta, et astroloogia tõele peaks vastama.

Esimese ja teise artikli kokkuvõte

Mitmed viimase aja uurimused kinnitavad sama asja:
* astroloogia ei vasta tõele, ei peagi tõele vastama, et inimesi rahuldada;
* vastupidiselt astroloogide väidetele, et täpne sünnikaart on oluline, pole sel uuringute põhjal tegelikult mingit vahet.
Oluline on usk, et astroloogia tõele vastab ja sünnikaardid midagi tähendavad.

Astroloogia ei tööta, inimene töötab ja mängib mängu, et astroloogia töötab.

Fullam (1984):

… mingi süsteem ei pea olema reaalne, et olla omaks võetud, niikaua kui see pakub rahuldust. Astroloogia on õitsenud seepärast, et see pakub raamistikku iseendasse vaatamiseks…

Tõeline astroloogia on seega nagu psühholoogiline närimiskumm, mis pakub rahuldust, aga millel puudub tegelik sisu.

jätkub…