Andres Soolo: nõiavits ja veesoon
Nõiavitsaga veesoone leidmine on levinud rahvauskumus. Kuivõrd kaevukoht oli talumajapidamises eluliselt tähtis objekt, siis ilmselt seostati sellega varasematel aegadel mitmeid maagilisi omadusi ja toiminguid. Nõiavitsaga õige “veesoone” leidmine nende hulgas. Toimingu läbiviijatele (pendli- ja vitsameestele ja -naistele) omistatakse tänapäevalgi erivõimeid ja peetakse au sees.
Folklore.ee baasist esimese hooga kuigi palju teateid vitsameeste tegemisest siiski ei leia, kaevuga seostub pigem seal elav näkk, kes endale orjasid otsib.
Siin oli üks tark mees, kes keis kaevude kohti määramas. Metsast toodi vesipaiu vits ja sellega ta keis üle õue, kus vits kõveraks tõmmas, sinna tehti kaev.
ERA II 189, 513 (114) < Kullamaa khk., Piirsalu v., Kabeli k., Rehe t. < Vigala khk. - Enda Ennist < Mari Riimann, s. 1873 (1938) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Nõiavits ja veesoon
Andres Soolo. Lugu ilmus esimest korda skeptik.ee kommentaarides.
Nõiavitsaga veesoonte otsimisel on kaks huvitavat mittetöötamiskohta. Esiteks ei tööta nõiavits nii, nagu sellesse uskujad seda töötamist kujutavad, teiseks ei ole pärisgeoloogias veesooni sellisel moel olemas, nagu vanarahvas neid kujutab.
Kaevukoha leidmist saab selgitada järgmiselt. Kaevu kaevamiseks sobiv koht on selline, kuhu maa all mõistlikus sügavuses vesi koguneb — ja soovitatavalt aastaringselt. Vee kogunemise seisukohast on kivimeid peaasjalikult kaht sorti: “hõredad”, mida mööda vesi üles-alla voolama pääseb, ning “tihedad” millest vesi läbi ei pääse. Loomulikult kipub vesi gravitatsiooni toimel allapoole liikuma, aga mööda “hõredaid” kivimeid imbub ta mõnikord kapillaarjõudude mõjul ka ülespoole.
“Tiheda” kivimi peale jääbki vesi püsima — lihtsalt sellepärast, et sellest allapoole tal valguda ei õnnestu. Seda hüütakse veehorisondiks. Mitmesugustel geoloogilistel põhjustel on tegelikult paljudes kohtades veehorisonte üksteise peal mitu, aga kirka ja labidaga kaevukaevajaid huvitab neist tavaliselt ainult kõige ülemine.
Kivimikihid on üldjuhul ladestunud mitmete aastamiljonite jooksul laiaulatuslike geoloogiliste protsesside tagajärjel ning seeläbi tavaliselt kaunis suured. Aga see tähendab, et kus veehorisont leidub, on ka selle piirkond tavaliselt kilomeetrites, mitte meetrites mõõdetav.
Aastaringsuse saavutamiseks on kasulik teada, et veehorisondis on vett seda vähem, mida kuivem aastaaeg — ning seda rohkem, mida niiskem aastaaeg. Seega, kui kaevu kaevata kõige kuivemal aastaajal niisugusesse sügavusse, et sealt vett rahuldavas koguses kätte saab, on mõistlik loota, et see kaev ka muudel aastaaegadel toimib. (Aga mitte tingimata väga kuivadel aastatel.)
Kõige müstilisem kaevukaevamisparameetritest on sügavuse küsimus. Veehorisondi sügavust enne 20. sajandit olemasolnud riistadega enamasti adekvaatselt mõõta ei saanud, aga on paar rusikareeglit, mis kasulikud on. Kõige ilmsem neist on, et kuna veehorisondid kipuvad enam-vähem tasased olema, on tavaliselt mõistlikum kaevata oru põhjas kui mäe tipus. (Allikate või arteesiakaevude esinemine on muidugi erijuht.) Loomulikult saaks vee kätte ka mäe tipust kaevates, ainult kaevamist on siis mäe kõrguse jagu rohkem.
Aga kokkuvõttes tähendab see, et kui olemasolevast kaevust paari kilomeetri raadiusse uut kaevu kaevata ja seejuures mitte väga lollisti plaanida, on vee kättesaamine enam-vähem kindel, ükskõik, kus kaevata. Puurkaevudega veel enamgi, kuna puurides on iga meetri läbimine odavam kui kaevates ja “mõistlik sügavus” võib seega suurem olla.
Nõiavitsameeste jaoks on see probleem sellepärast, et nad võivad enam-vähem juhuslikult kaevamiskoha valida, ja on ikka “õigesti” valinud. Noh, “probleem” on suhteline mõiste — antud juhul pean ma silmas seda, et see fenomen võib neid kergesti juhtida oma vitsakest liigselt usaldama.
Miks veesoonte-uskumus populaarseks saanud on, seda ma paraku ei tea. Võib-olla maa-aluste jõgede — mis on olemas, aga sugugi mitte nii sagedased, et iga kaevu jaoks jätkuks — väärüldistusest?
Miks nõiavits liigub, saab lugeda artiklist
Ideomotoorne efekt – Sniffexi ja muu pildamise saladus
Hea artikkel.
Tekkis paar küsimust.
“Esiteks ei tööta nõiavits nii, nagu sellesse uskujad seda töötamist kujutavad, teiseks ei ole pärisgeoloogias veesooni sellisel moel olemas, nagu vanarahvas neid kujutab.”
Kuidas nõiavitsa uskujad kujutavad ette nõiavitsa töötamist?
Kuidas vanarahvas tegelikult kujutab ette veesooni?
Ise küsisin, ise vastan.
Tänapäeval peetakse veel erivõimeks seda, kui ilma vitsata ( ja nn.”kolmanda silmaga”) määratakse täpselt parim kaevu koht. Pendli ja vitsaga võib õppida määrama igaüks
Teie kujutate siis seda ette ideomotoorse efektina, nagu artikli viidetest saab välja lugeda?
Ideomotoorne efekt kirjeldab sisendusjõu mõju tahtmatule ja alateadlikule motoorsele käitumisele. William Carpenter võttis 1852. aastal kasutusele termini “ideomotoorne aktsioon”, seletamaks nõiavitsa ja pendli liikumist veesoonte otsijate käes… Carpenter väitis, et mõistus võib tekitada lihaste liikumist ka sõltumatult tahtest _
Tänapäeval kasutatakse Г-kujulist vitsa-raami. Tehkem siis katse. Võtke pihku mingi pulk hoides seda nagu lipuvarrast. Milliste lihastega te suudate nüüd seda varrast ümber oma telje pöörata? Ainult sõrmeotstega. Millisest tahtmatust liigutamisest siin juttu saab olla? Vast ainult deliiriumis olles, kui ei anna oma liigutustest ega olemisest üleüldse mingit aru. Pealegi, olen näinud, et vardaid ei hoita otse pihus, vaid need on otsapidi torgatud mingisse tuppe, näiteks vana pastaka kesta sisse.
Kas pärisgeoloogia väidab, et vettpidava „tiheda” kihi peal asuv „hõredam” kiht on ühtlase „hõredusega” ? Kilomeetreid ja kilomeetreid ilus piriühtlane „hõre” kiht nagu kollane autopesemise švamm? Kas tõesti ei ole hõredamas kihis veidi tihedamaid või veidi hõredamaid kohti?
Kust Te võtate, et vanarahvas arvas, et iga kaev on ehitatud jõele?! Miks ta pidi sedamoodu arvama, küsin ma? Vanarahvas, kes ise kangi ja labidaga ja kahe käega need kaevud kaevas pidi ju ometi oma silmaga nägema mis ja kuidas seal maa all on ja toimub.
Nii et, jah, Andres Soolo, Teie jutt on paras b.s.
v.a. geograafiaõpikust mahakirjutatud osa.
kui sa asja oma kätega järele prooviks ja katsetaks, saaksid piisavalt hästi aru, milliste lihastega neid keerlema saab panna.
mine ilma geoloogilise ettevalmistuseta labida ja kangida müdistama jning vaata, kui palju sa sellest aru saad, mis ja kuidas seal maa all toimub.
vice versa küsis:
See ei ole tegelikult oluline. Oluline on, et vesi suudaks toda kihti mööda piisavalt ringi imbuda, et tolle kihi sisse kaevatud auk ära täita.
Eeltööstuslike kaevude koormus on mäletatavasti väike, piirdudes eeskätt joogi- ja mõnel pool pesemisveega. Põllumajandusvett võeti looduslikust veekogust (nagu Niilus) või vihmast (nagu Niilus, mis uputas siis, kui Etioopias ohtralt sadas).
Üksikuid erandeid, kus põllumajanduslik vesi kaevandamise läbi kätte saadi, on olnud — aga minu teada ei pruukinud ükski neist selleks tavalise kaevu moodi rajatisi.
Kui kiiresti kaev täituda suudab, hakkab rolli mängima siis, kui kaevust suures koguses tööstusvett tarvis on — aga tööstuslikud tsivilisatsioonid kerkisid eeskätt piirkondades, kus tööstusvett jõest hõlpsam saada oli.
Kaevetöödega seoses tuli üks tore juhtum Lõuna- Eestist meelde. Pererahvas otsustas teha uue keldri. Koht valiti maja taha künkale, kus omakorda oli looduslik maakeldri sarnane mügarik. Kaevati siis mügariku keskel ja kui jõuti vaevu pool meetrit üldisest pinnasest allapoole, täitus auk veega. Jõge ei näinudki. Aga kes teab… auku ma igaks juhuks ei sukeldunud.
Veesoonte värk kipub jah jama olema, aga kas nõiavitsa liikumist gravitatsiooniliste anomaaliatega ei anna seletada? Mul pole aimugi, kui väikese pindalaga gravitatsioonilisi anomaaliaid olemas on või kui tundlikku kaalu annab koduste vahenditega nõiavitsa pähe valmistada. Äkki keegi kommenteerib?
Raamatus “Teine maailm” (mõni aasta tagasi eesti keeles ilmunud kogumik uskumusi ja lollusi paljastavaid artikleid soomlastelt) oli minu mäletamist mööda seletatud vitsa äkilist pöördumist vitsahoidja käte vaevumärgatavate liigutuste (mis võivad olla ka tahtmatud) tulemusel tekkinud jõuülekandega, mis vitsa kuju ja jõuõlga arvestades on üsna loogiline.
Palun parandage, kui see on ebatäpne.
ell,
ideomotoorsest efektist saad lugeda ka siit:
https://skeptik.ee/index.php/2007/04/22/ideomotoorne-efekt-sniffexi-ja-muu-pildamise-saladus/
Martin, aitäh viida eest.
Kunagi lapsena maal sai ka nõiavitsa proovitud ja oli selline efekt, et samas kohas eri inimeste käes vits liikus – seda võib seletada ilmselt siis sellega, et samasse kohta jõudes suurest põnevusest mõeldes et no kas nüüd liigub, käsi tahtmatult liigutabki :)
Kriku küsisu:
Pole tarvis. Ideomotoorefektipõhine seletus on piisavalt efektiivne ning hinnanguliselt oluliselt tugevam.
Hinnangu jaoks võid võtta vitsa massi kilogrammides, korrutada selle kümnega saamaks kaalu njuutonites ning resultaati usutava anomaaliaga suhtväärtusega. Saadud jõud on maksimaalne, mida gravitatsiooniline anomaalia tervele vitsale avaldada suudab — ja sedagi siis, kui vitsa ja anomaalse jõu mõjusuuna vaheline nurk on optimaalne.
Geodeesias kasutatavatest gravitatsiooniliste anomaaliate teooriast räägitakse näiteks sellel Kanada geodeetilise uurimise protsessi veebilehel, praktika jaoks aga mainitakse sellel Wisconsini Riikliku Kartograafiaameti lehel ära, et
* Minnesota ja loode-Wisconsini kandis on gravitatsiooniliste anomaaliate suurus 60-90 milligal’i;
* Rauajõe ümbruses Michigani ja Wisconsini piires on gravitatsiooniliste anomaaliate suurus 40-80 milligal’i.
See annab meile usutava gravitatsioonilise anomaalia suurusjärgu.
Nonde tegelaste kasutatav ühik on ‘milligal’. Üks gal — nimetatud Galileo järgi — on 0,01 m/s^2 ehk umbes 0,1% g’st. 100 milligal’i — mis jääb ülalmainitud piiridest ülespoole — on seega umbes üks kümnetuhandik g’d. Kui me võtame hea tugeva sajagrammise nõiavitsa, mille kaal on 1N, siis gravitatsioonilise anomaalia mõju temale võiks olla maksimaalselt sada mikronjuutonit — mis vastab kümnele milligrammile massile. Võrdluseks, liivatera mass võib küündida kuni umbes 20 milligrammini.
Kokkuvõttes, pigem võid Sa gravitatsioonilisi anomaaliaid leida Wii-pulga ja temasse ehitatud aktseleromeetriga kui nõiavitsaga.
Mina kirjutasin:
Wii-pulga sees on aktseleromeetriks ADXL330, mille datasheedi järgi on tema müraväljundi piirid 280-350 μg/√Hz rms. Niisiis, Wii-pulka ei saa ka gravitatsiooniliste anomaaliate leidmiseks kasutada — need upuvad müra sisse ära.
Ei ole nii lihtne – pikad kaarjad jõuõlad, elastsusjõu mõju jne. Peenike vits, kaks pikka haru inimese käes, liigub ainult nende ühenduskoht. Nii saab ilmselt päris tundliku kaalu teha. Kuigi jah, poolt liivatera sellega siiski ilmselt ei kaalu. Nii et ilmselt viljatu mõte.
Kriku kirjutas:
Hinnangu eesmärk on pigem lihtne kui täpne olla. Kui see töötab, siis ei pruugi täpsemat arvutust enam tarvis teha olla.
Sellel juhul on näha, et kogu too jõud, mida mõõta, on sellise mõõtmise jaoks selgelt liiga väike. Järelikult hinnang töötas — ja lihtsustas tervikülesande lahendamist oluliselt.
Sõber Crusoe on leidnud, et skeptikute tegevus sobib siiski aegajalt ka jumala töövankri ette rakendada:
Veesooned – vits ja pendel! Pitsu pissib ka täpsemalt!
Tagapool on ka kopipasta siinsest artiklist.
dig pointib outi, et isand Crusoe kui tuntud kreatsionist on koos kopipastega enesele saanud viite aastamiljonitele, mis veehorisontide moodustumiseks kuluvad. :-)
Noh, ja siis on muidugi see veel huvitav, et ühest küljest lahterdab ta nõiavitsa täiesti ebaefektiivseks ja teisest küljest äärmiselt efektiivseks kurjuse maaletoomise tööriistaks. Aga sedalaadi juhtumid ei ole tema tegemistega tuttavale inimesele ilmselt uudis.
Kui need veesooned oleksid nõnda tähtsad,oleks neil ka mingid geoloogilsed tagajärjed.Ladestised peaks seda näitama.Või hulguvad nad ringi?
Saan aru, et pea aasta aega vana teema, aga lihtsalt pidin veesoonte koha pealt kommenteerima.
Et kui veesooni väidetavalt “sellisel kujul nagu vanarahvas räägib” ei ole. Siis kust on tulnud nimetus veesoon?
Kui veehorisondid oleksid teatud kõrguselt kilomeetrite kaupa veega üle ujutatud siis oleks ju kaevu tegemine imelihtne, ainult võta labidas ja kaeva sügav auk – mida sügavam seda uhkem eks? Imelik, et vanarahvas siis seda võimalust ei kasutanud.
Ma olen ise kaevus käinud ja näinud, mismoodi vibropump on veesooned kinni varistanud. Olen ise neid samu sooni lahti urgitsenud. Kaevud ehitatakse justnimelt sellisele kohale, kust voolab läbi midagi arteri taolist – suur veesoon.
Mu enda maja juures taheti kaev teha strateegilisse punkti (hästi mugav oleks olnud trassi vedada). Kaevati pea 8 meetrit auku aga võta näpust… ei tulnud vett.
Vanaisa võttis 2 L kujulist traati ja kõndis veidi ringi. 10 meetrit sellest pilakaevust edasi lõid traadid risti. Kopp löödi maase ja nüüd on selle kohapeal 3 kaevurõngaga kaev. Ehk siis ca 6 meetrit sügav. Vahi imet.
Veel võin tuua näite, kus samuste L kujuliste traatidega on üles leitud vana veetrass.
Seda, mis väega need traadid kokku-lahku liiguvad ei oska keegi seletada, aga nad kipuvad seda tegema õigetel kohtadel.
Ma konsulteerisin geoloogiga ja ilmnes, et asi pole nii lihtne. Lõuna-Eesti savises moreenis on nii veesooni kui veeläätsi. Põhja-Eesti pae peal ei ole. Ühesõnaga vajab täiendavat selgitamist spetsialisti poolt. Kardetavasti meist keegi seda ei ole.
Nõiavits peaks sisuliselt reageerima lihaspinge muutustele. Kui seda on võimalik mõõta, siis pole tegemist paranähtusega.Pange lehma lihastele andurid külge ja nad kaardistavad kopli teie jaoks ära.Pakun, et vaime ja muud sarnast jura nad siiski ei avasta.
Oma silm on kuningas. Siin ei ole palju jahumist vaja, tehke lihtne katse, koguge kokku 2-3 inimest kes väidavad et vits nende käes näitab soont, laske siis ühes kohas kõigil üle käia ja kui samas kohas kõigil näitab, siis korrake katset tesises kohas, seekord siis pimekatsena kus teised on mujal ja ei ole teadlikud kus vits näitas ja kus mitte. Võrrelge erinevate vitsameeste tulemusi. Suure tõenäosusega ei vaja katse kordamist. Aga kindluse huvides võite veel korrata paaris kohas. Huvitav on vaadata vitsameeste reaktsioone peale seda katset.
Jah. Siiski, kui niiskuse jäine hingus mõjutab kõiki sarnaselt, võib tulemus olla vitsa- ja pendlimeestele triumfiks, ning heaks ettekäändeks nähtuste müstifitseerimisel.
valdek ütles:
Kas siit võib välja lugeda teatud kartust, et vitsameestel on tõsi taga:D
Tehnikakauge inimesena pakun välja sellise katse:
Lase vitsamehel määrata koht. Uuri, kas seal esineb mingit piiratud ulatusega (st. just sellele punktile omaseid) anomaaliaid, mida aparaatidega on võimalik registreerida – maapinna temperatuur, niiskus, magnetväli vms.
Proovi neid tehniliste vahenditega tekitada kohas, kus muidu kõik tavaline ja nii, et oleks võimalik sisse/välja lülitada.
Vaata, kas vitsamees reageerib samamoodi.
Korda seda kõike “tavaliste” inimestega.
Mõnda asja võib olla raske tekitada aga proovida ju tasub.
Neid katseid on tehtud küll ja küll. Siin allpool veelkord üks üks viit ühele neist (James Randi Austraalias. Pildamine on seal küll vaid üks katsetest, aga vaatamiseks huvitav ja kasulik ka muu):
http://video.google.com/videoplay?docid=7461912885649996034
siin aga ka meile lähemalt – Oulu ülikooli ammune uurimus:
http://www.skepsis.fi/jutut/maasateilyraportti.pdf
@Tarvo Kruus – Pigem oli siin point selles, et inimesed ise selle suhteliselt lihtsa katse läbi viiks ja kogemuse saaks kui enda vitsas nii kindlad on.
Ja soome keelt ma kahjuks piisavalt en ümäräää.
Katseid võib teha igasuguseid, kuid juhiksin tähelepanu reaalsele nööbile, mille külge vitsamehed on oma püksid õmmelnud. See on inimese kehal asuvate närvilõpmete reageerimine keskkonnamuutustele.
me võime nähtusele mistahes seletusi välja mõelda aga kui katsed näitavad, et nähtust ennast ei eksisteerigi, siis pole ka neist seletustest suuremat tolku. niisama teoretiseerimise mõttes (a’la aga mis siis, kui …) võib muidugi spekuleerida ja ulmetada aga sel juhul võiks ka ära märkida, et nüüd järgneb ulme.
Kui mingite eelduste abil seletatakse vale asja jättes mulje tõesusest, siis matemaatikud nimetavad neid sofismideks.
Päris huvitav lugeda:-) ja hea meel, et põhjavesi ikka ja jälle inimesi erutab.
Põhjavee tekke ja liikumise kohta võib lähemalt lugeda mu web’ saidilt:
http://andresmarandi.weebly.com/mis-on-phjavesi.html
Jõudu terve mõistuse eest võitlemisel,
Andres
Kas liikuvat vett on võimalik kuidagi mõõta mingi aparaadiga? Näiteks kas torus on vesi, kas liigub või on paigal? Kui on siis on võimalik, et see mõõdetav mõju avaldub ka L kujulisele traadile. Või ei ole? Sõber on mul tugevalt traadi vastu, samas tean inimesi kes kõnnivad traatidega ringi ja toimetavad nende järgi.
See mõju ei tohiks mingil juhul olla piisav, et traati liigutada. Ise teema on see, et mõju võib avalduda inimesele, kes siis traati tahtmatult õige koha peal liigutab. See oleks mõeldav, aga keegi ei ole suutnud demonstreerida, et ta traadi abil midagi ka üles leiab. Kui sa tead inimesi, kes leiavad traadi abil veetoru üles, siis anna Martinile teada, korraldame katse.
Ega ma ise ka sellesse usu, aga mõtlesin, et elektri “voolamine” tekitab magnetvälja, äkki on mingi väli ka voolava vee ümber. Kas see ei ole mingil mikromeeter skaalal võimalik, on seda uuritud?
Juss ütles:
Kindlasti. Kui keerleb veeklaasis, siis veebikaameraga, kui lainetab mererannal, siis mikrofoniga ja kui jookseb kraanist, siis veearvestiga.
Aga nõiavitsa väidetavate omaduste hulgaga ei ole ükski neist kooskõlas.
Juss ütles:
Niimoodi analoogiaid konstrueerida ei ole mõtet. Muidu jõuame sinna välja, et kena ümmargune kapsapea on söödav, äkki on siis keeglipallid ka.
Kriku ütles:
Kuitahes väike hälve ebastabiilsest tasakaalust saab põhjustada tasakaalu kokkukukkumise; kui vitsamees hoiab L-kujulist traati otsaga ülespoole, on vaja veel jagu saada ainult peopesa ja traadi teise haru vahelisest hõõrdejõust, mida saab määrde abil tühiseks teha. Nii et põhimõtteliselt pole mõeldamatu, et mingisugune väga väike jõud, mis vitsa tegelikult mõjutaks, oleks vitsa abil ka tuvastatav. Praktikas enam-vähem horisontaalselt hoitava traadi kõrvalelükkamiseks on muidugi parajat tuulehoogu või traadihoidja käe kallutamist vaja.
Juss ütles:
Just, liikuva elektrilaengu ümber on magnetväli. Vesi on summaarselt neutraalne; seal on küll nii H+ kui OH- ioone, aga ühepalju. Me võime isegi teooria järgi välja arvutada kummagi iooni tekitatud magnetväljad, aga need liituvad täpselt nulliks ehk magnetvälja puudumiseks. Lisaks on vees veel igasugust sodi, suur osa sellest jälle ioonide kujul, aga ka need on paratamatult summas neutraalsed. Eri märgiga laenud liiguvad ka samal viisil; kui nad seda ei teeks, lendaks vesi oja alguses ja lõpus elektriliste tõukejõudude mõjul susinal laiali.
Põhimõtteliselt ei ole kunagi välistatud, et asjadel (nagu näiteks veel) on mingi muu (mitte elektri-)laeng, mis põhjustaks mõõdetavat välja. Kohe, kui keegi selle välja olemasolu mingil viisil (näiteks vitsaga) demonstreerib, sööstavad kuulsust haistvad füüsikud vesiste suudega asja uurima. Häda on selles, et vähemalt vitsaga pole keegi suutnud nii usaldusväärseid mõõtmisi saada, et mõni füüsik oleks viitsinud rohkem kui minutiks pilku tõsta.
Vits vitsaks…. vastus teadusest on siis, et hetkeseisuga ei ole avastatud vee omadust mingit mõõdetavat välja või jõudu tekitada. Ja ma ei taha väita et siuke asi üldse olemas on.
@Juss:
Jah. Veele ega ühelegi teisele konkreetsele ainele spetsiifilist jõuvälja ei ole leitud. Üldse on kindlatel alustel seisval füüsikal teada neli jõuvälja, millest kaks (nn. tugev ja nõrk) on aatomi mõõdus mõjuulatusega ega tule millegi kaugtuvastajana seega arvesse, gravitatsioon on väga nõrk ja üleüldse eriliselt mittespetsiifiline. Elektromagnetiline väli võib põhimõtteliselt olla mingi aine ümber spetsiifiliste omadustega, kuna elektrilaenguid lahku-kokku ajades ja erineval viisil ringi käima pannes saaks keerulise kujuga välju teha. Magnet ongi hea näide asjast, mille läheduses on elektromagnetväli isesuguste omadustega; seda ju õigupoolest saabki (raudtraadist) vitsaga üles leida. Mingit veele spetsiifilist elektromagnetvälja kuju ega sõlme pole aga teada.
Pole kudagi välistatud rohkemate jõuväljade olemasolu. Muteada (aga ma ei ole füüsik) peetakse teoreetilises füüsikas mõnda neist isegi enam-vähem endastmõistetavaks. Selliste väljade hädisust vitsa ja vee vahekordade kujundajana illustereerib asjaolu, et hoolimata detailse teoreetilise käsitluse olemasolust pole keegi veel suutnud neid välju praktikas tuvastada. Aga nüüd ma astun mu kompetentsist väljuvast teemast otsustavalt kõrvale ja jätan lava kvantmüstikutele, kes kohe tulevad rääkima neile väga hästi teadaolevatest suure tugevuse ja mõjuraadiusega väljadest, mida lihtsalt füüsika üles leida ei oska.
Ingmar ütles:
Nad levitavad parawebis valeinformatsiooni ja ei saa aru miks üks füüsik nii kuri, blokeeriv ja neutraliseeriv on.
Siia nad ei taha tulla..
Juss ütles:
Iseenesest muidugi mitte. Aga sellest pole hullu, vesi evib hulka teisi põnevaid mõõdetavaid omadusi, mis võimaldavad maa alt vett leida näiteks georadariga.
Pole hullu jah…tahtsin igasugused vitsavõimalusi välistada.
Vee olemasolu kindlakstegemiseks maa-all on mitmeid võimalusi kasutades vee iseäralikke omadusi. Kõige lihtsam ja üsna kaua kasutatud meetod kasutab vee elektrijuhtivust. Vesi, eriti kui seal on ka soolad lahustanud kipub elektrit juhtima ja seetõttu juhib ka veega küllastunud pinnas elektrit paremini (või siis takistab elektri voolamist vähem) kui kuiv pinnas. Teisalt kasutataks ära vee tiheduse erinevust õhust, õlidest, kivimitest jne. Jällegi, kui pinnasepoorid on küllastunud veega, siis on ka summaarne pinnase tihedus erinev võrreldes gaase või õlisid sisaldava pinnasega ning erineva tihedusega pindade piiril (veetase näiteks) kipuvad erinevad lained murduma ning peegelduma.
Vee voolamist aga saab maa-all vaid kaudselt mõõta. Otse saab seda teha siis kui meil on tõesti tegemist suurte karstikoobastega, kuhu on võimalik veekiiruse mõõtjaid paigalda. Kahjuks/õnneks ei ole see Eesti teema.
Eestis on valdavalt tegemist poorse keskkonnaga, mis on veega küllastunud ning vee voolamise kiirust mõjutab seal vee rõhkude vahe (gradient) ja pinnase veejuhtivus. Kui tahetakse saada ka hulka, siis on vaja ka vee voolu ristläbilõiget. Kuna poorsus looduses ajas ei muutu, siis tegelikult on vee liikumise suurim määraja vaid rõhkude vahe. Rõhkude vahet näeb siis kui mõõta veetasemeid samas põhjaveekihis samal kõrgusel kuid erinevas kohas plaanis. Sellisel juhul võib eeldada, et vesi voolab väiksema rõhu poole. Kui põhjaveetasemed on võrdsed, siis on põhjavesi paigal. Arvestades põhjaveetsemete vahet erinevate punktide vahel ongi võimalik arvutada põhjavee liikumise kiirust.