Usk “alternatiivmeditsiini” on tervisele kahjulik +üleskutse
“Alternatiivmeditsiin” on lodev kogum tegevusi, filosoofiaid, arusaamu, mõtteviise, loitsusõnu, maagilisi vormeleid, ravimiteks nimetatud nostrumeid jne, mille kohta mõned väidavad täiesti alusetult, et nende abil on võimalik diagnoosida haigusi ja ravida kedagi terveks. Teinekord on erinevad süsteemid teineteisega karjuvas vastuolus.
Liitsõna “alternatiivmeditsiin” on praeguses keelekasutuses paremal juhul suhtekorralduslik sõnamäng, mille abil püütakse luua muljet, nagu oleks selle valdkonna harrastajatel midagi olulist ja tähelepanuväärset öelda, millega päris meditsiin ja avalikkus arvestama peaksid, kehvemal juhul aga eksitav vale ja tähendab konkreetsele inimesele enneaegset surma haigusesse, mis tänapäevase tõenduspõhise meditsiini abil ravitav on.
Meditsiinist eristab neid tegevusi ja mõtteviise asjaolu, et mitte ühegi nn “alternatiivse” kohta pole olemas sellist tõendusmaterjali, mis nende toimet kinnitaks. Veelgi enam – paljude kohta on piisavalt tõendusmaterjali, et need ei toimi ja on otseses mõttes kahjulikud (nt paljud taimetuletised).
Suhe risk/kasu on alati ebasoodne, kui kasu=0.
Näiteks on homöopaatia, mis naudib küll suurt populaarsust ja isegi seaduslikku soodustavat erikohtlemist paljudes Euroopa riikides (ka Eestis), läbi kukkunud kõigil korralikel uuringutel ja pole ühtki näidustust, mille puhul selle mõju erineks platseeboefektist.
Selleks, et oma ussiõli müügile, šarlatanlusele, posimisele, umbluu-teadusele, libameditsiinile, nõidusele, soolapuhumisele, nurgaarstlusele (inglise keeles quackery) positiivsemal energiatasemel resoneerivat aurat kanaldada, mõeldi välja üldsust eksitavad terminid nagu alternatiivmeditsiin (alternatiiv millele?), täiendmeditsiin (mida täiendamas? alternatiivmeditsiini?), holistiline meditsiin (“ravime kogu inimest, mitte haigust”), täiend- ja alternatiivmeditsiin (ingl complementary and alternative medicine – CAM, ka so-called complementary and alternative medicine – SCAM), integratiivne meditsiin (oskab keegi ette kujutada näiteks astroloogia integreerimist astronoomiasse?). Tõenduspõhisele koolimeditsiinile on antud sellised aunimetused nagu ortodoksne (vanaaegsed dogmaatikud), tavameditsiin (igav), allopaatia (vs homöopaatia), konventsionaalne (konservatiivsed ja jäärapäised), Lääne meditsiin (vs avar Ida), “tablett ja nuga”… elav fantaasia tuletaks kindlasti veel hulga.
See terminoloogiline segadus väärib kindlasti pikka ja põhjalikku omaette artiklit, aga peamine on see, et “alternatiivmeditsiini” ennast ei ole olemas; olemas on tõenduspõhine arstiteadus ja siis need teised tegevused, mille skaala ulatub tegevustest, millest võib peale korralikke uuringuid ja arendustegevust saada meditsiini pärisosa (mingi potentsiaal on selleks näiteks kiropraktikal), kuni täieliku udujutuni (nt reiki).
Nüüd siis pealkirja juurde. Teaduspõhise meditsiini blogis Science-Based Medicine räägib vähiarst David Gorski dokumenteeritud loo sellest, kuidas usk niinimetatud alternatiivse meditsiini võimesse vähki ravida võib inimese väga täbarasse olukorda seada.
Oma erialast tulenevalt on David Gorski mitmete vähikomisjonide liige. Komisjonides arutletakse kolleegidega konkreetsete juhtumite üle ja püütakse leida parim viis patsiendi aitamiseks. Ühe juhtumi peategelane oli varajastes kolmekümnendates naine, kes avastas rinnas väikese kombatava tüki. Esmatasandi arst suunas naise mammogrammi ja ultrahelisse. Tuvastati u 1 cm suurune moodustis, aga pahaloomulikkuse kindlakstegemiseks pidi veel koeproovi tegema, peale mida sai rinnavähi diagnoos lõpliku kinnituse.
Prognoos täielikult terveks saada oli u 93%, kuna kasvaja oli veel väike – alla 1 cm ja polnud märki sellest, et siirded oleksid ulatunud lümfisõlmedesse. Raviarstidele sellised juhtumid istuvad – piisavalt varases staadiumis avastatud rinnavähk on tänapäeval suhteliselt hästi ravitav ja tõenäosus, et patsient terveneb lõikuse ja kemoteraapia toel täielikult, on väga suur.
Kogu teave muidugi edastati naisele, kes aga kadus arstide vaateväljast kolmeks aastaks ja oli vahetult enne seda vähikomisjoni istungit taas välja ilmunud. Vahepeal oli ta proovinud mitmeid “alternatiivseid” ravimeetodeid – homöopaatiat, Gersoni teraapiat, reikit, külastanud mitmeid hiilereid ja palju muudki.
Tulemus? Kasvaja oli jõudsalt edasi arenenud, nüüdseks läbimõõduga 5-6 cm, haavandiga nahal, mis veritses, rinnanibu kuju moondunud, kaenla all olid kombatavad lümfisõlmed ja patsient kaebas luuvalu üle, mis viitas võimalikele metastaatilistele siiretele luudesse. Sellises olukorras on paranemislootus muidugi juba tunduvalt väiksem. Siirded luudesse oleksid juba parandamatud.
Sedasi oli kolme aasta jooksul tulemuslikult ravitavast I astme rinnavähist saanud väga raskelt ravitav staadium IIIC.
Kas patsient võttis nüüd aru pähe ja pöördus tulemusetust posimisest tõenduspõhise meditsiini poole? Kaugel sellest. Ta keeldus kategooriliselt lõikusest, kemoteraapiast, kiiritusravist. Vaatamata ilmselgele tõdemusele, et ta senised valikud polnud teda tervemaks teinud, eelistas ta siiski veel proovida mitmeid “alternatiivseid” meetodeid ja uskus, et ta hiiler suudab ta elu päästa.
Haiguse progresseerumine, adekvaatsest ravist keeldumine avaldas mõju ka naise pereelule. Peres on kolm last ja mees oli algatanud lahutusprotsessi nõudega laste hooldusõigus endale jätta, sest progresseeruva haiguse tõttu pole naine varsti suuteline kellegi eest hoolitsema ning vaatamata pidevatele veenmisüritustele oli naine keeldunud ravist. Dr Gorski võrdleb alternatiivmeditsiiniusklikku religioosse inimesega, kes keeldub ka surmasuus reaalsusega arvestamast ning kes pigem sureb oma uskumuste pärast kui tunnistab oma eksimust. Selline olukord on täiesti lootusetu, frustreeriv ja inimene on võimetu ja jõuetu oma lähedase vältimatu huku ees.
Lugu võtab veel ühe ootamatu pöörde, aga keda huvitab, saad siit edasi lugeda:
Death by “alternative” medicine: Who’s to blame?, kommentaarid on ka huvitavad ja mõtlemapanevad… patsiendi vabadusest, arstieetikast…
Kutsun üles Eesti arste ja teisi inimesi üles tähendama sarnaseid lugusid inimlikust traagikast. Anonüümsus muidugi tagatakse soovi korral.
Kahjuks tean mina just mitut oodatule vastupidist lugu.
Esimene juhtus mu vanaonuga, kelle arstid koju saatsid surema, öeldes lähedastele, et elada on jäänud vaevalt aasta. Külanaine tõi oma ravisegu, vanamehele joodeti seda sisse ja ta elas 90 aastani, seega hoopis mitte ühe aasta, vaid 30.
Kolleegil avastati munasarjas kasvaja ja kästi tulla operatsioonile. Ta valis Luule Viilmaa õpetused ja kasvaja oli mõne aja pärast haihtunud. See oli 90ndate alguses, nüüdseks möödas 18 aastat.
hr vällik.
ma väga hindan seda, mida sa teed – inimestele puust ja punaseks šarlatansuse olemuse ja kohati kahjulikkuse.
kui ma aga tohiksin teha ettepaneku, soovitaksin ma edaspidi kirjutada artikleid neutraalsema tooniga, vältides kollase ajakirjanduse võtteid, millele antud artiklis viitab emotsionaalsus, üldistamine ning sildistamine ja vastaspoolele argumentide suhutoppimine. ehk siis lihtsalt – demagoogia. ning demagoogia ei tohiks küll teaduslik võte olla :)
näiteid?
üldistamine – esiteks ei ole teps mitte iga ‘alternatiivi’ alla pandav asi ilmtingimata quackery. kohe esimesena tuleb meelde ravimtaimede kasutamine. jah, see, kas see on quackery või mitte, sõltub määrast ja konkreetsest kasutusest. aga just seda ma tahangi öelda, et ei tasu üldistada.
emotsionaalsus ja vastaspoolele argumentide suhutoppimine – “Tõenduspõhisele koolimeditsiinile on antud sellised aunimetused nagu ortodoksne (vanaaegsed dogmaatikud), tavameditsiin (igav) (…)”. kui sinul, hr. vällik, seostub näiteks sõnaga ‘tavaline’ emotsioon ‘igav’, tunnen ma sulle tõesti kaasa, aga üks võimalus seda asja on vaadata ka nii – ‘tõenduspõhine koolimeditsiin’ on tavaline, sest et TAVALISELT seda suunda kasutatakse (ja jumal tänatud selle eest, eksole!). või kui näiteks ‘tõenduspõhine koolimeditsiin’ ON oma juured saanud Läänest, võib teda nimetada ka Lääne meditsiiniks, ilma, et seal peaks juures olema head või halba hinnangut sellele või ka selle vastandile.
… ja samas vaimus edasi.
ma tõesti siiralt arvan, et su tublist ja tänuväärsest tööst võiks oluliselt rohkem kasu olla sel viisil, sest et rahulik tekst paneb inimesed pigem kaasa mõtlema. demagoogiline ja emotsioonidel põhinev tekst pigem lahmima.
aga kumb on su eesmärk? sõda vastasleeride vahel või teadmiste jagamine?
Ühinen e. arvamusega.
Toetaksin siinkohal Martinit, kuna nimetatud vastaspoolele “suhu topitud” argumendid on pigem siiski vastaspoole enda suust pärit. Kui valdav enamus “alternatiivmeditsiiniga” tegelejaid kasutab meditsiini kirjeldamiseks ära toodud nimetusi just sellises kontekstis kui Martin kirjutas, siis pole eriti oluline, et hea tahtmise juures saaks seda ka leebemalt tõlgendada. Meditsiinile erinevate eesliidete või täienduste lisamine on vajalik just selleks, et jätta muljet, nagu see oleks vaid üks erinevatest töötavatest ravimeetoditest, kuigi tegelikkuses on “ortodoksne, konventsionaalne Lääne tavameditsiin” ainuke raviviis, mis omab tõendatud toimet. Kui mõned ravimtaimed ka tegelikkuses töötavad, siis on nad meditsiini osa, mitte sellest väljaspoolseisev üksus, millele saab meelevaldselt külge pookida igasugust muud jama.
Igale sellisele näidisloole leiab alati vastukaaluks kümme lugu teiselt poolt, nii et nendest ei ole eriti kasu:(
Henrik kirjutas:
See on sellepärast, et neid ei koguta. Kui aga prääkstohtrite “töö-õnnetusi” usinasti kokku koguda, võib see muutuda.
Pole veel ühtegi siia kokku kogutud. Neid näiteid lihtsalt pole eriti, vastukaaluks aga imetervistumisi on küllaga.
Sergei, neid “ime”lugusid on ainult sellepärast küllaga, et ainult selliste “lugude” peal see turg ja usk püsti seisabki. Kas sa kujutaksid ette, et see vihatud “tava”meditsiin ka sellisena toimiks ja ennast tõestaks. “Minu vanaema sõbrannal oli kopsupõletik ja käis Pelgulinna haiglas arst selle-ja-selle juures ja sai terveks või et “äial oli eesnäärmevähk, sai kiiritust ja keemiaravi ja nüüd enam vähki pole”.
Alternatiivide juurest aga teistpidiseid lugusid lihtsalt ei kuule, kuuled vaid muudkui neid imelugusid, mille konfirmeerimine ja asjaolude selgitamine on sisuliselt võimatu. Ja isegi kui sa kuuled vastupidist lugu, nagu näiteks see siin, siis uskliku inimesena sekkub kiiremas korras confirmation bias ja pühib selle informatsiooni kähku luuaga välja.
Ülima tõenäosusega on neid tegelikke tervenemisjuhte alternatiivravi puhul just täpselt nii palju kui antud haiguse puhul statistiliselt ja vastava haiguse olemusele vastavalt ilma ravimata olema peaks. Ja need juhtumid on siis suure kella küljes (koos lugematu hulga välja mõeldud reklaamkeisidega). Kõik ülejäänud aga ei tervene, kuid keegi neist juhtumitest midagi ei kuule…
Lisaks – ega valdav enamus alternatiiviusku inimesi ei jätagi pärisravi katki ja saamata – nad teevad seda kõike paralleelselt. Kui siis “usklik” terveneb, siis hosiannat lauldakse kindlasti alternatiivile, mitte meditsiinile ja kui ei tervene, siis süüdi on kindlasti “tava”meditsiin. Võib ju muidugi ka olla, et süüdi oled ka ise (ja sinu lähedased jne.) kuna ei USKUNUD piisavalt või ei vabastanud oma hirme vms. Aga kindlasti mitte parapetis!
Sergei kirjutas:
Tegelikult on niimoodi, et prääkstohtrite bisnis seisab selle peal üles, et kui vahest keegi ravile vaatamata terveks saab, siis teeb ta palju kisa, aga need, kes ära surevad, enam kisa ei tee. Ja sellest saavad asjassepühendamatud ekslikult järeldada, et kuna ärasurnute tehtavat kisa kuulda ei ole, siis polegi kedagi ära surnud.
Aga mis värk selle http://skeptikonrumal.blogspot.com/ lingiga on? Mingit sisu selle otsas ei paista olevat.
Meditsiin on keeruline. Paljud inimesed väidavad tema kohta igasuguseid asju. Mõned on oma asju koguni ülikoolis õppinud.
Teadlased on tegelased, kes kuulavad väitjad ära, vaatavad Reaalsusele otsa, üritavad välja selgitada, kellel õigus on ja jagavad seejärel õiget seisukohta. Kui õiget seisukohta millegipärast ei ole või ei õnnestu välja selgitada, tunnistavad nad seda, roogivad sellegipoolest välja seisukohad, mille valesust õnnestub välja selgitada, ja tulevad tulevikus aeg-ajalt selle teema juurde tagasi — ehk on teadus vahepeal piisavalt edasi arenenud.
Aga on ka hulka inimesi, kes üritavad “palju inimesed on hulka väiteid esitanud” dilemmat lahendada teistmoodi: otsides Kuldset Keskteed kõikvõimalike väidete, nii tõeste kui väga jaburate vahel. Sageli kipuvad nood inimesed jahtima “neutraalsust” ja vaatama viltu inimestele, kes objektiivset tõde otsivad — eriti, kui need järjekordse tüki sellest üles leidnud on. Niisuguste inimeste arvates on jutt objektiivsest reaalsusest ainult ettekääne ning igasugune eksperimentaalne tegevus on ohtlik, kuna võib katsetajat “neutraalsuse” juurest minema eksitada.
(PR’i mõttes oleks vist mõistlik sellele inimgrupile mingisugune kõlav nimi panna. “Postmodernistlik relativist” on küll võrdlemisi õige, kuid pikk ja lohisev.)
Oluline probleem on, et niisugused postmodernistlikud relativistid teevad agarasti PR’i, esitades teadlasi dogmaatikutena, kes keelduvad “tõeotsimisest” konkreetsete woo-kivide alt lihtsalt sellepärast, et viimased üheksasada üheksakümmend üheksa korda nonde kivide all tõde ei olnud — ja woo-tegelasi, kes dogmaatiliselt oma kividest kinni hoiavad (ja mõnikord uusi juurde sigitavad) “ehtsate tõeotsijatena”, kuna nad “ei välista”, et tuhandendal korral võib “tõde” sellesama kivi all siiski olla. Ja selline ilmavaade on paraku saanud oluliseks osaks mainstream-kultuurist (mida ei tohi mitte segamini ajada mainstream-teadusega).
Kuna võlts-neutraalsust tagaajavad postmodernistlikud relativistid otsimist kui asja iseenesest väärtustavad ja leidmisest kramplikult eemale hoiavad, kõlbaks neid ehk laiskadeks otsijateks hüüda? Inglise keeles siis lazy seeker.
Ühinen e. arvamusega. Ei maksa umbluudele malakat kätte anda. Aga muidu tore leht, jah :)
ma olen tegelikult peaaegu kõigega nõus, aga mulle tundub, et kodulehe pidaja on populaarsuse tõttu natuke pinna jalge alt kaotanud ja peksab kohati üsna umbes, ise kogu aeg ringi piiludes kas ikka oli nägijaid ja kiitjaid.
tõsi, suurem osa alternatiivmeditsiinist, kuidas seda ka ei nimetataks, on selge sõnnik ja selle praktiseerimine on halvemal juhul kuritegelik pettus ning paremal juhul ehk kuritegelik lihtsameelsus.
siiski võiks vahelduse mõttes peksta nn. tavameditsiini. näiteks, milline teaduslik uuring näitab, et sünnitada on parem selili kui mõnes “loodustädide” poolt haibitud asendis? mina küll suudan leida mõned uuringud mis näitavad vastupidist. samuti ütleb lihtne loogika, et sellise toimingu juures minna sõtta gravitatsioonijõuga (ehkki selle täpne tekkemehhanism pole selge) ei pruugi olla arukas. jääb küsimus miks “päris meditsiin” ikka veel paljudes haiglates selliselt lähenema kipub? ma arvan, et kui sedasorti küsimused oleks lahendatud siis oleks alternatiivikuil märksa vähem publikut. kui perearstid vererõhurohu asemel soovitaks teinekord jalutuskäike… ei, see ei ole üksikute arstide probleem, see on suhtumise, koolkonna küsimus ja vajab muutmist. nii nagu Ellamaa ütleb, et suitsetajat ei pruugi ravida (õige kontekst tänastest ajalehtedest) siis tegelikult on küsimus suuresti selles, et madalama taseme arstid ei vaevu soovitama eluviiside muutmist ja muid taolisi meetodeid mis, enesestki mõista, aitavad paljude hädade korral.
ehkki ma hindan eesmärki ja üldisi põhimõtteid, tundub mulle kohati, et võitlus käib selle veski juures ainult seetõttu, et nii paistab kaugemale ning vastane on igal juhul nõrgem (vähemalt kui kasutada loogikat ning teadmisi). kui kogu sellest energiast mingi osa oleks suunatud sinna kus sellest võiks ka reaalselt kasu olla (aga kus muutuse esilekutsumine on kordades raskem kuna tegemist on põhiolemuselt toimivate süsteemidega mil on kalduvus kivistuda) siis…
ärge palun mõistke valesti, minu siiras lugupidamine skeptikule.
Usk millessegi ei saa tervisele kahjulik olla. Tervisele kahjulik on… negatiivne emotsioon.
Kui alternatiivmeditsiiniks õnnistatakse kõik, mis ei ole Vällikule meelepärane, sest nagu olen tema jutust aru saanud, ei jaga ta sellest ööd ega mütsi, peale juttude, mis naised saunas rääkisid, siis sorry, selline üleskutse on tobe.
Olen ise aastaid kokku puutunud selle alaga, arvan enam-vähem teadvat, mis toimib ja miks. Kui nüüd millegi kallal norida, siis pigem alternatiivmeditsiini esindaja-kandja kallal.
Nimesid nimetamata.
Inimesel oli surmahaigus. Läks ravile. Raviti terveks alternatiivmeditsiini meetodiga. Kuu aega pärast ametliku meditsiini poolt terveks tunnistamist sai autoavariis surma.
Kas ta läks siis arsti juurde ka või ainult soolapuhuja juurde? Selle põhjal järeldades, et ta lõpuks meditsiiniliselt terveks tunnistati, võiks nagu järeldada, et raviti reaalselt ka, mitte ainult “alternatiivmeditsiini” kasutades. Mille põhjal siis järeldada, kes ta terveks ravis?
Sellised detailideta lood ongi põhiline “alternatiivi” reklaamimise vahend. Mille põhjal algselt surmahaigus diagnoositi? Millega raviti? Kuna “alternatiivmeditsiini” kasuks otsustati? Kas peale seda arsti määratud ravi ka jätkati? Millal paranemine algas? Kuidas haigusest paranemine kindlaks määrati? Milline oli haiguse kulg kogu selle perioodi jooksul? Miks sellest keegi kunagi rääkida ei taha?
Ju sa ei oska õigesti küsida.
Panen käe südamele ja ütlen, et seda perearstid ja pereõed soovitavadki, samuti kui füüsilist aktiivsust, suitsetajatele suitsetamise mahajätmist ja ülekaalulistele kaalu langetamist.
On heameel, et on inimesi (ja mitte vähe, aga mitte kahjuks kõik), kes järgivad neid nõuandeid:)
pidasin silmas – muud sobivat füüsilist aktiivsust. Iga inimest ei innusta jalutuskäigud, liigutamisvõimalusi on tänapäeval päris palju:)
Just just, ja uskmatud ei saagi jumala imetegusid näha, ja kes ikka imearsti võimetesse ei usu, seda ei saagi ravida.
Asi pole selles, et kas või kuidas mina midagi küsin, vaid selles, et lähemal uurimisel pole ükski “parateadlane” oma jutu paikapidavust või oma “võimete” olemasolu tõestada suutnud. See jutt, mida keegi oma kergeusklikele klientidele räägib või oma kodulehel kirjutab, et tema või ta guru ja õpetaja pani tervel saalitäiel teadlastel suu lahti vajuma, ei lähe muidugi mõistetavatel põhjustel arvesse.
http://www.elu24.ee/?id=19653
Paluks , siin on üks lugu teile ;)
On sul konkreetseid viiteid anda?
Esiteks, kuna minu väide oli negatiivne, siis seda tõestama pole mõtet hakata, sest ükskõik kui palju üksiknäiteid minu väidet lõplikult ei kinnita. Loogiline oleks, et sina annad ühe konkreetse viite, mis lükkab kogu minu väite ümber.
Aga et mitte ebaviisakas olla, annan sulle just teise artikli alt läbi jooksnud lingi, kust võid soovi korral erinevaid konkreetseid näiteid sirvida:
http://www.randi.org/joom/challenge-info.html
http://www.randi.org/joom/mill.....e-faq.html
Läbikukkujate nimekiri, kus praegu paistab olevat üle 160 üritaja:
http://forums.randi.org/forumdisplay.php?f=43
Eelmine postitus kadus vist kuhugi juhtmetesse ära.
Kuna minu väide oli negatiivne, ei ole selle tõestamisel näidete abil mõtet. Pigem peaksid sina otsima kasvõi ühe dokumenteeritud näite, kus paravõimed on ümberlükkamatult tõestust leidnud.
Kuna see sulle kindlasti ei sobi, pakun välja, et võiksid alustada siit:
http://forums.randi.org/forumdisplay.php?f=43
Lisainfot võid veel otsida siit:
http://www.randi.org/joom/mill.....e-faq.html
Neid katsetajaid on seal ikka küllalt jätkunud.
Paistab, et ilmus ikka välja :)
rõõm kuulda. mina sattusin kahjuks ühe musta lamba otsa kes, kui ma nõu küsisin, oskas öelda ainult, et ma küsin huvitavaid küsimusi ning peaks ravimeid pruukima. tegelikult aitas minu pisikese vererõhujama puhul lihtsalt treeningu iseloomu pisike muutmine. ei olnud vaja soolapuhujat, aga arstilt asjaliku nõuande saamine kuulus minu esialgsesse plaani küll.
loodan siis, et M teab mida räägib ja minu kogemus oli lihtsalt erakordselt erandlik.
100% eest pead ei anna, aga 95% eest küll:)
Veelgi enam – järjest enam perearste ei diagnoosi kõrgvererõhktõbe vaid kabinetis toimuvate vererõhuväärtuste mõõtmise alusel, vaid ööpäevaringse vererõhu monitooringu alusel (nn vererõhu Holter-monitooring), et välistada nn. valge kitli vererõhu kõrgenemist või lihtsalt juhuleidu.
Mis kõik ei välista tablettravi, kui see on vajalik. Kõrgvererõhutõve medikamentoosne ravi on siiski ka (paljudel juhtudel) vajalik ja tõendatult tõhus:)
Veel Jürile. Kust sa küll ka need selili sünnitama kohustajad leidnud oled? Meie perel küll vastupidised kogemused – soovitatakse sünnitada just nii nagu endal mugavam on…
Rõõm kuulda. Ega ma ei sea ravumite vajalikkust kahtluse alla, räägin enda perearstist (kelle juurest ma pärast seda lugu kohe ära jooksin).
Eks see sünnitamiseasi saab ka tasahilju korda ja ilmselt on ka siin praegu veel see 5% reegel. Ma küll tean mõnd kohta kus on kurjad ämmakad, aga mis ma siin haugun.
Sünnitajatele on küll alternatiiv-aktivistid suure teene teinud, tundub. Või tuli see muudatus puhtalt meditsiinisüsteemist seest? Ah, ükskõik. Oluline on, et näiteks viktoriaanlikust Inglismaast oleme mitu meetrit ees (seal kestab see jama selilisünnitamisega edasi, vähemalt ühes Londoni haiglas)
Tänan asjalike vastuste eest ja loodan, et sain targemaks.
Patsiendiga suheldes ei maksa unustada psühholoogilisi aspekte. Kui arst nõuab suitsetamise kohest mahajätmist, aga patsient sellega hakkama ei saa, siis võib ta negatiivse tagasiside hirmus hakata arsti juures käimist vältima või edasi lükkama.
Jah, koostöö arsti ja patsiendi vahel on väga tähtis, mitte ainult patsiendi nõustamine, vaid ka jõustamine (ingl k. patient empowerment).
Endel ja teised viitasid meile artikli:
Posijad keelasid vähihaigele arstiravi
Tere Martin Vällik , mina olen kuulnud hoopis teisi jutte ja olen kogenud, et tavameditsiini suurest kahjulikkusest hoopis ja alternatiivmeditsiini toimimisest, ütlen kohe ühe hea lause kogu Eesti rahvale, et tõelised raviarstid teevad tööd tasuta või väga minimaalse raha eest ei tasu raha kulutada soolapuhjatele kes ainult mängivad ja miljoneid kokku ajavad, alternatiiv moodused on tihtipeale pehmemad ja paremad inimesele mis on toimid kümneid tuhandeid aastaid ja tavameditsiin ainult kolme kohalise numbi all ajaliselt, millega on tekitatud katke ja muid haigusi.
enamus haigusi ei ole vaja füüsilist ravigi, kuna haiguse kolle asub hoopis mujal näiteks emotsioonides.
Peale tavameditsiinist ära pöördumist on mu teris märgatavalt tervenend, ei ole jälgegi tugevast migreenist, südamehaigusest ning muudest hädaest…
Aga ega inimesed ei suudaks ilma tavameditsiinita läbi tänapäeval lüüa sest nende harjumused ei lubaks seda, ja linnades elades ei ole erilisi valikuid…
Loodus pakub inimesele kõike vajalikku, sealt leiab tervise terveks eluks.
Huvitav huvitav, miks kümnete tuhandete aastate loodusravi praktiseerimise jooksul on inimese keskmine eluiga olnud 2-3 korda lühem kui “kolme kohalise numbri all ajaliselt” kasutuses olnud teadusliku meditsiini kasutamise ajal?
Ja miks peaks loodusest leitav ja näritav juurikas olema kasulikum kui sama toimeaine puhtal kujul, ilma kümnete potentsiaalselt kahjulike kõrvaliste aineteta?
Ja kuidas põhjustas meditsiin katku?
Priit mulises:
Üks vastik tänapäeva maailma iseärasusi on, et päris-alternatiivik-fundamentalisti on võimatu eristada Markovi ahelaid mööda rändavast mëgahal’ist. :-(
Stjuuv küsis:
Kas see ei ole siis ilmne?
Pehme ja inimsõbralik loodusravi aitas inimesed kiiremas korras Nirvaanasse. Aga tänapäeva pärismeditsiin on sihuke kalk ja paha, et ta hoiab inimesi vägisi elus — lausa mitu korda nende ettemääratud looduslikust elueast kauem –, et nad mitte paradiisi ei pääseks.
;-)
Stjuuv küsis:
Üks keskaegsetest antisemiitlikest legendidest süüdistas katkus juute, väites, et need katkumaagiat kaevudesse puistasid. Võib-olla on Priidu väide mingisugune selle legendi derivatiiv?
Stjuuv küsis:
See on kõige huvitavam küsimus.
Minu arusaamine on niisugune, et mõnedele inimestele on iseloomulik kahtlustada, et teised inimesed on nende vastu tegutsemisega agaras ametis, ja eelistada teiste inimestega mitte tegemist teha. (Üks võimalik mehhanism niisuguse maailmavaate kujunemiseks on kasvamine düsfunktsionaalses peres. Kindlasti on teisigi.)
Edasi, mõnedele inimestele on iseloomulik kahtlustada, et Targad Inimesed(tm) on nende vastu tegutsemisega agaras ametis — ja eelistada niisuguste inimestega mitte tegemist teha. Kes Targaks Inimeseks kvalifitseerub, on, mõistagi, subjektiivne, aga farmatseut võiks sellesse lahtrisse üsna sageli mahtuda. (Niisuguse maailmavaate kujunemise põhjuseid ma kahjuks ei tea, aga mõnedes ilmanurkades on see kultuurilise hoiaku lahutamatu osa.)
Veel edasi, mõnedele inimestele on iseloomulik kahtlustada, et inimesed, kelle nägu nad ei näe, on lihtsalt pahad. Kuidas selline maailmavaade kujuneb, saan ma ainult spekuleerida.
Päris-farmaatsiale on tänapäeval omane, et ravimeid töötatakse välja laboris ja toodetakse tööstuslikult tehases. Tehas on loomulikult enamike inimeste ravimitarbimiskohast kaugel ja tavaliselt on tehase ümber seinad ka. See tähendab, et ravimite saamisteel esineb hulka Liiga Tarku Inimesi ja hulka Inimesi Ilma Näota. Lisaks sellele esineb ravimite saamisteel hulka Teisi Inimesi.
Kui nüüd üks konkreetne potentsiaalne alternatiivik ühte või rohkemat neist hoiakutest hoiab, siis on ilmne, kuidas need hoiakud võivad temas provotseerida vastumeelsust meditsiinisaaduste suhtes.
Ravimise alternatiiviga tegelevatele tegelastele on, vastupidi, omane, et nad
1. toodavad sageli oma ravimialternatiive ise;
2. suhtlevad kannatajaga pikalt ja põhjalikult, nii et see saab rohkesti võimalusi nende nägu näha;
3. kipuvad rõhutama, et kuigi nad Teised Inimesed on, ei ole nemad asjasse segatud ja tegelikult paraneb patsient ise või parandavad teda mitmesugused looduslikud (= mitte-inimlikud) maagilised jõud.
Jälle, kui üks konkreetne potentsiaalne alternatiivik ühte või rohkemat ülalmainitud hoiakutest hoiab, siis on ilmne, kuidas need hoiakud võivad temas indutseerida sümpaatiat meditsiinialternatiivide suhtes.
Minu arusaamine räägib, et need on tavalised põhjused. Aga tavaliselt ei seleta alternatiivikud põhjuseid niimoodi. Tavalised ratsionaliseerimised on seesama Priidu “looduslikud ravimid on pehmemad” idee (loe: kuri Teine Inimene on vähem asjasse segatud) ning variatsioonid teemal “õelad ja südametud korporatsioonid on vandenõudes inimeste tervise vastu” (loe: nüüd on meil ettekääne Teisi Inimesi, kes pealegi Liiga Targad on, kurjuses süüdistada).
Arvatavasti mängivad mingisugust rolli ka mõnedes inimestes leiduv hoiak Suurte Institutsioonide vastu ja usk, et “eriline” on parem, kui “tavaline” — aga minu arusaamist mööda on need võimalikud rollid selles protsessis nõrgemad.
dig, tänud hea analüüsi eest!
Priit:
Good for you! Jätka samas stiilis ja ole terve!
Kogu see jutt kinnitab minu arsti sõnu, et 1/3 patsientidest on põhimõtteliselt ise end haigeks mõelnud. Nende ravimisel on kõik meetodid ühteviisi edukad, mis panevad inimese mõtlema, et ta ei ole enam haige. Vahet pole, on see siis paltseebo, püha vesi või homöopaatia. Aga vähi ( Marguse näide ) puhul viib alternatiivmeditsiin inimese kiirelt ühe otsa piletiga Rahumäele.
Mina kirjutasin:
Üks spekulatsioon, mis ehk kirjapanemist väärib, puudutab tähelepanekut, et inimese evolutsioonist enamiku jooksul on inimesed kuulunud hõimudesse, geograafiline kaugus automaatselt tähendanud otsesuhtluse võimatust ning hõimud omavahel aeg-ajalt tülitsenud. Muster “see, keda ma näen, on sõber; see, keda ma ei näe, aga tean, et olemas on, on (potentsiaalne) vaenlane” töötab sellises maailmakontekstis võrdlemisi hästi.
Priit kirjutas:
Mitmed südamehaigused ja mõned “muudest hädadest” — nagu näiteks kõrge vererõhk — on võrdlemisi asümptomaatilised. Nii näiteks on angiinini jõudmiseks tarvis üsna tõsist pärgarteri ahenemist. “Asümptomaatiline” tähendab seda, et enesetundes nad otseselt ei kajastu; nende olemasolu tuvastamiseks on tarvis natuke professionaalsemat aparatuuri, kui keskmises kodus riiulilt võtta on.
Seega võib kahtlustada, et Priit hakkas end tervemini tundma siis, kui ta enam oma haiguste vastu huvi ei tundnud. Ebaviisakad inimesed — nagu näiteks üks teatav dig — hüüavad niisugust lähenemist jaanalinnutaktikaks.
Muide, täpselt nii meditsiinialternatiiv tapabki. Ravimisele eelistatakse alternatiivina ravimatajätmist, mis laseb haigus(t)el süveneda, kuni tõbi ühel ilusal päeval enam arstide kompetentsi ei kuulu ja selle asemel patsiendiga hauakaevajad tegelema hakkavad.
eesti tavameditsiini viga on see et ei raatsita uuringuid teha,inimene läks perearstile pidevate seljavaludega,30 aastane,arst küsis paar küsimust mingeid proove ega pilte ei tehtud,kirjutati antibiootikumi kuur,no võttis mees need ära,ei aidanud läks tagasi,tahtis perearst uusi aga kangemaid kirjutada öeldes et eks seal põletik ole,ega noorel mehel saa midagi tõsist olla,aga kuna need väga kallid rohud olid,vahetas mees perearsti,ja uues kohas hakati temaga tegelema,saadeti uuringutele ja eriala arstile.perearstide viga on see et nad on õppinud nõuka ajal lastearstideks ja vaatamata täiendkoolitustele ei oska vanureid ravida,ja analüüsid ju maksvad kõik.
Minu mäletamist mööda öeldi TÜs esimeses mikrobioloogia loengus, et kui perearst kirjutab antibiootikume ilma mingit vereproovi tegemata, siis neid võtta ei maksa, ja tuleb arstile selgeks teha, et niisama huupi ravida ei saa.
Nii ja naa.
Sõltub ikka haigusest ja kliinilisest pildist. Vere analüüs ei pruugi muuseas teps mitte alati anda täiendavat infot – võib olla teisi sama tundlikkuse ja spetsiifilisusega tunnuseid otsustamaks antibiootikumravi mittevajalikkuse või vajalikkuse üle.
Vajalikkuse või mittevajalikkuse üle otsustamine on muidugi üks asi, kuna gripi ja muude viirushaiguste ravimine antibiootikumidega on ka üks ilmselt üsna levinud lollus.
Kui aga antibiootikumiravi on näidustatud, siis tuleb nii või teisiti teha vereproov (eeldusel, et vastav bakter vereproovist välja tuleb), määramaks kindlaks vajalik antibiootikum. Silma järgi vaadates ei ole mingit viisi välja selgitamiseks, millisele antibiootikumile tundlik bakter haiguse põhjustaja on – isegi kui haigust põhjustav bakteriliik on ilma vereproovita teada, tuleb ikkagi testida võimaliku resistentsuse suhtes, et ravimine olukorda veel hullemaks ei muudaks, normaalse bakteripopulatsiooni tarbetu kahjustamise läbi antibiootikumidega, mis haigustekitajale mingit mõju ei avalda, nõrgendades lihtsalt organismi, või võimaldades haigustekitajal vähenenud konkurentsi tõttu veelgi rohkem levida.
Iga tarbetu või poolelijäetud antibiootikumikuur suurendab resistentsete bakterite arvu organismis, millelt järgneva haiguse korral resistentsus kahjulikele bakteritele üle kanduda võib, muutes ravi tunduvalt keerukamaks. Pool sajandit tagasi võis ravi seisneda lihtsalt penitsilliini manustamises, aga tänapäevaks on see ikka täppisteadus, ning perearstide teadmatus või hoolimatus muudab ravi järjest keerulisemaks.
Need on küll harvad juhud (perearstipraksises praktiliselt olematud), kui vereproovist (täpsemalt siis verekülvist) ägeda bakteriaalse infektsiooni tekitaja selgitada õnnestub. Kurb või mitte, aga tõsi.
Perearstipraksises ei õnnestu see seetõttu, et suurel osal perearsti poole pöörduvatel patsientidel ei esinegi baktereemiat, teisisõnu baktereid veres, ja kui ka esineb, siis haiglatingimusteski saadakse verekülvist suhteliselt harva positiivseid vastuseid, sest need proovid on kapriissed, nõuavad väga kiiret väljakülvamist ja kui see kohe ei õnnestu, ruttu termostaati paigutamist ja ikkagi kiiret külvamist etc)
Tunnistan ausalt, et viga on nüüd mu oma laiskuses, et ei hakka siia põhjaliku kompendiumi kirjutama infektsioonihaiguste diagnostikast üldisemalt ja perearstipraksises kitsamalt (aga no näiteks vere analüüsist saab tõepoolest määrata c-reaktiivset proteiini ja valgete vereliblede üldarvu ja vereliblede valemit, mis teatud juhtudel aitavad vahet teha bakterite ja viiruste põhjustatud nakkuste vahel, samuti saab määrata haigustekitajate vastaseid antikehi – aga need tekivad verre mitte kohe haiguse alguses, vaid alles paari nädala möödudes ägeda infektsiooni algusest …), aga mõningaseks pingelõdvenduseks paar fakti. Nimelt, Eestis kasutatakse antibiootikumravi üldiselt küllalt mõistlikult ja vähem kui teistes Euroopa maades, täpsemalt, meist veelgi vähem antibiootikume kasutatakse vaid Hollandis (vt näiteks täistekstist: Outpatient antibiotic use in Europe and association with resistance: a cross-national database study). Seetõttu on ühe levinuma tõsiste hingamisteede infektsioonide põhjustaja Streptococcus pneumoniae siiani väga hästi alluv penitsilliinravile, rahvastikupõhistes uuringutes ei olegi viimasel ajal leitud penitsilliinile tugevalt resistentseid tüvesid ning mõõdukalt resistentseid tüvesid on vähem kui 10% (vt näiteks sellest artiklist: Antimicrobial susceptibility and serogroup/serotype distribution of nasopharyngeal isolates of Streptococcus pneumoniae in healthy Estonian children in 1999-2003.– nii et suurt osa hingamisteede bakteriaalseid nakkusi saab Eestis edukalt ravida penitsilliini või amoksitsilliini abil. Tõsi, Lõuna-Euroopa maades ja USAs olukord nii roosiline pole.
Kusjuures vana hea penitsilliin on mitmeski mõttes siiani väga hea ravum, ja üheks heaks asjaks on see, et ta on kitsa toimespektriga, s.t. soole normaalset mikrofloorat ta praktiliselt ei mõjuta. Amoksitsiliin küll.
Aga ükspuha missugust antibiootikumi ilma põhjendatud näidustuseta tarvitada muidugi ei tohi!
Tänud kena seletuse eest.