Ülestähendusi ja pilte Massimo Polidoro käigust
15. ja 16. mail külastas Eestit itaallasest müsteeriumite uurija Massimo Polidoro. Ta andis loengu Tallinna Ülikoolis ja Tartus Tasku Baeri saalis.
Tallinna loeng toimus Tallinna Ülikooli uue maja auditooriumis 225 ja selle 125 kohast olid ilma istujata vaid mõned. Kohal oli ka rektor Rein Raud.
Loengust oskavad eri inimesed kindlasti erinevalt rääkida, kuid oskus tõsistest asjadest sedasi rääkida, et see hinge ei hakkaks suruma, on omamoodi oskus. Samas ega väga traagiliseks just ka ei mindud. Juttu tehti katsetest ja väidetavatest imelistest võimetest, mida inimesed arvavad endil olevat. Jälgisime katseid, kuidas selliseid väiteid uurida saaks ja millistele järeldustele on jõutud ning mida asjaosalised peale katsetulemuste selgumist asjast arvavad.
Mõned ülestähendused:
- Kuidas kõik alguse sai? Lapsena nähtud telesaated lusikaväänajast Uri Gellerist, samas teaduse populariseerijate teated, et mitte ühtki nn paranormaalset võimet pole tegelikult sõelale jäänud.
- Film Harry Houdinist, peaosas Tony Curtis. Houdini tegevuse (mustkunst ja petiste paljastamine) uurimine ja fännamine.
- Nööritrikk, kus käed kõvasti kinni seoti, aga mis sugugi käsi kinni ei hoidnud.
- Kiri James Randile ja ühele Itaalia telestaarile, mille tulemusena Massimo Ameerikasse James Randi juurde uurimiskunsti õppima läks.
- Kuidas Massimo raadiosaates imevibratsioone saatis ja kuidas inimestel kodudes imelised asjad juhtuma hakkasid.
- Üks naine väitis, et suudab kätest väljuva väega taldrikule lahti löödud toore muna mumifitseeruma panna. Selgus, et ka “töötlemata” munad mumifitseeruvad samamoodi.
- Külm sõda ja selgeltnägijate sõda. Alla Vinogradova võime ilma puudutamata asju liigutada. Proovisime kohapeal järgi ja toimis suurepäraselt.
- Üle 90% testile tulijatest on ausad ja usuvad siiralt oma imevõime olemasolusse. Testi tulemused ei kõiguta nende usku, alati on leida mingi muu vabandus peale selle, et väidetavaid võimeid ehk polegi olemas.
- Siiski on ka mõned teadlikud petturid. Näiteks tüdruk Hispaaniast, kes väitis, et näeb läbi kinnise karbi sinna sisse peidetud paberi värvust. Massimol oli sarnane karp ja mõistatus lahenes.
- Kuidas nende qi-meistritega on, kes väidavad, et suudavad ilma puudutamata vastase pikali lüüa? Igatahes oli ühe mehe selgitus väga geniaalne, miks skeptikust katsealune kummuli ei kukkunud.
- Teinekord on seletused nö kaemustõrksad ehk kui juhtum on tavaelu olukorrast väga erinev, siis ei pruugi loodusteaduslikku seletust esimese hooga pähegi tulla. Mumifitseerunud muna oli üks selline näide, kuid teine näide oli sütel kõndimine. Me ju ei tegele igapäevaselt kuumadel sütel kõndimisega, seepärast võib see tunduda üle mõistuse asjana. Samas lubavad füüsikast tuttavad printsiibid sütelkõndimise ohutuse lahti seletada ja mitte segada sinna 20-aastast meditatsiooni Tiibetis ega muid “vaimseid” asjaolusid.
- Pareidoolia – inimese sünnipärane omadus näha tähenduslikke kujundeid juhuslikes ilmingutes. Nt jänes pilvedes, nägu maastikul, Jeesus viinamarjas, neitsi Maarja röstsaial.
- Evolutsiooniliselt on kasulikum ära joosta ka siis, kui tegelikku ohtu ei ole ehk kui põõsas ja vari vaid meenutavad tiigrit. Tunduvalt ohtlikum on ignoreerida tegelikke ohte kui reageerida olematule ohule.
- Pareidoolia on üks ilmekas näide, kuidas meie oma aju meid eksitada võib.
- Teine allikas eksimusteks on meie võime keskenduda vaid vähestele detailidele ja mitte märgata silma all toimuvaid suuri muutusi. Selle ilmestamiseks oli varjatud kaameraga võetud klipid, kus inimesel paluti tänaval kaardi peal teed näidata ja keset seletamist vahetus küsija ja vastaja ei pannud nagu midagi tähele. Teine klassikaline näide oli kaks meeskonda – must ja valge – ning ülesandeks oli lugeda valge meeskonna pallivahetuste arv.
- Seega kui keegi ütleb, et “nägin seda oma silmaga, järelikult see täpselt nii ongi”, siis on küllalt põhjust sellesse ettevaatlikult suhtuda. Samamoodi ei tasu alati ka oma silmi lõplikult usaldada.
- Vahepeal proovisime levitatsiooni maagilise vormeli Pizza margherita! abil. Nagu all piltidelt näha, tuli välja küll.
- Muidugi, lusikaid sai samuti väänatud, kuidas siis selleta.
Peale umbes tunnipikkust loengut, trikke, videosid oli küsimuste ja vastuste voor. Küsiti ühe või teise nähtuse kohta – Bermuuda kolmnurk, tulnukad, nutvad madonnad, veritsevad kujud, stigmad, kummitusmajad, kuidas Vatikan uuringutesse suhtub jne.
Nüüd mängib minu mälu omi trikke ja kuivõrd ma midagi eriti üles ei kirjutanud, siis võib mõni oluline asi ununenud olla, seega olge head ja täiendage kommentaarides nähtut-kuuldut ning palun jagage muljeid.
Muljetanud on Taivo, Erik Puura.
19. mai Tartu Postimees:
Skeptik vaatas veetut nõiakaevu
Marju Himma
Kas te võtate inimestelt võimaluse uskuda millessegi, mida muidu võiks pidada seletamatuks?
Ma ei võta inimestelt seda võimalust. Teen seda, mida iga teine teadlanegi: püüan leida seletusi asjadele, millest me veel midagi ei tea. Uudishimu on see, mis ongi teinud inimesest ju mõtleva olendi. Uudishimu ei saa takistada, sest muidu me elaksime siiani koopas.
Seega, eesmärk ei ole võtta inimestelt unistusi ära. Unistada võib ju ka maali vaadates, raamatut lugedes või tähti vaadates. Seega on fantaseerimiseks palju teisi võimalusi kui uskuda seletamatusse. Samas muidugi ka näiteks armastus on teaduslikult seletamatu ja ebaratsionaalne, aga me oleme selle olemasoluga igati rahul.
Pildirealt jäi silma nn. magnet-mees. Millega on seletatav tema fenomen?
Paduusklikkus on jama, samuti põhimõtteline uskmatus. Küll aga võib skeptikuks nimetada meest, kes muu jutu vahel annab sellise vastuse:
Olen kogenud kuut juhtumit, millised võiks liigitada poltergeistiks. Igatahes on need olnud seotud asjade seletamatu (vähemalt minu jaoks, ja vähemalt siiani) liikumise, kadumise ja ilmumise, ning asendi või oleku muutusega. Neli neist olid ühekordsed, viies koosnes kokku lugemata arvust episoodidest, mis toimusid järjest kahanevate ajavahemike järel umbes aasta jooksul ja rikkusid oluliselt mu tuju. Kuuendal korral toimus eelmisest seeriast episood, aga veidi teistsugustel asjaoludel. Kolmel juhul nimetatudest oli lähedal ka laps, ülejäänudel pigem noored inimesed. Viiel juhtumil, või siis juhtumi järelmõjul, olid tunnistajad. Üks juhtum, ainus, mille kirjeldust ka levitasin, läks käibele linnalegendina ja selle põhjal süüdistati mind peaaegu et “võõra autorsuse” omistamises, kui ma seda aastaid hiljem uuesti jutustasin. Tõenäoliselt on juhtumeid olnud rohkem, aga tihti ei viitsi inimene imestamiseks peatuda ja tihti ei ole enam tagantjärele kindel, kas asi algas just nii, kulges just nii, ja lõppes just nii nagu mäletab. Minu jaoks ei ole kahtlust, et poltergeist – nagu ka mitmed muud täna veel “paraks” liigitatavad nähtused – on reaalsus, leiavad millalgi seletuse ning saavad osaks ka masstunnustatud reaalsusest. Seda isegi siis, kui neid kunagi ei õpita tahtlikult ja kontrollitult taasesile kutsuma.
@inz – aeg-ajalt silmad-kõrvad-ninad petavad, me näeme tihti seda, mida soovime näha. Ka mälu veab tihtipeale alt.
@lauri – magnetmehe nahk on piisavalt rasune, et tekitada ühtlane kiht nahal, mis suudaks hoida enda küljes esemeid kinni.
Panne kaks siledat klaasi omavahel kokku ja proovi neid siis lahti kangutada.
Seda karpi pandud kaardi värvi äratundmise trikki saab vabalt teha ka niisuguse karbiga, mille kaane vahelt üldse sisse ei näe. Värvilised kaardid tuleb lihtsalt teha erineva paksusega materjalist, siis nad teevad raputamisel erinevat häält.
Teine võimalus on kaartide sisse kahe papikihi vahele kleepida erineva suurusega fooliumiribad ja karbi sisse mõned neodüümmagnetid. Sellisel juhul kukub pärast karbi ümber keeramist iga kaart erineva kiirusega magnetist mööda.
Kõige kindlam variant on aga muidugi kaartidele RFID-kiibid sisse panna ja varrukas hoida kiibilugejat. Sellisel juhul saab kasutada ka skeptikute antud pappkarpi, ainult kaardid peavad enda omad olema. Näiteks Soome suusakeskuste tõstukipiletite sisse on kiip nii ilusasti ära peidetud, et ilma papist kaarti lõhki lõikamata üldse aru ei saa, et seal raadiosaatja sees on.
Olen ka ühe korra elus midagi poltergeisti sarnast kogenud. Telekas hakkas äkki vibreerima ja viskas maha just enne seda tema peale asetatud mobiiltelefoni. Telefon ise kindlasti ei vibreerinud, ei olnud selline mudelgi. Küll oli tegemist paigaga, kus kummitusel oleks viibimiseks ehk põhjust leidunud.
Nõiadetektiiv: seletuse leiab igale trikile
Juune Holvandus, Õhtuleht
@salvey – võibolla vibreerisid ka teised asjad, aga kuna nende pealt telefone alla ei kukkunud ja olid ka muidu just telekavaatamisega hõivatud, siis ei pannud muid liikumisi tähele? (umbes nagu see loengus tehtud katse, kus pidi lugema valge meeskonna palli-passe, millest selgus, et meie tähelepanu on väga kitsas)
Vibratsiooni võis põhjustada nt mingi mööduv sõiduk, läheduses töötav teetööline, naabri või su enda pesumasin, või ka miski teleka sees (kõlar, kõrgepingetrafo)…
Või kui suudad täpset kuupäeva ja kellaaega meenutada, siis äkki oli tegu maavärinaga?
Hannese pilte Tartu loengust saab näha siit:
flickr
tere! olen juba mõnda aega skeptik.ee huviga jälgija. oleksin hea meelega osa võtnud ka teie üritusest, kuid viibisin kahjuks välismaal.
tahtsin märkida, et kui kedagi huvitab see, kuidas on võimalik, et me näeme tegelikult palju vähem, kui me arvame, siis võib teatavaks võtta, et kirjutan säärastest fenomenidest vahel oma blogis (konkreetselt sellest inimeste äravahetamise katsest ja söötude katsest siin: http://teadvus.wordpress.com/2008/11/14/nagemise-suur-illusioon/) ja et hiljuti ilmus kirjastuses Tänapäev ka raamat (http://www.tnp.ee/raamat?id=822) tähelepanu ja teadvuse ehk siis nende protsesside kohta, mis selliste fenomenide tekkimisel “süüdi” on ja kus neid fenomene mitmes peatükis lahatakse.
kirjutatu polegi mõeldud mitte niivõrd reklaamina, kuivõrd pigem sõbralike viidetena sellele, kust vastavate fenomenide kohta eestikeelset lisainfot saada.
ahjaa, midagi konstruktiivset ka – Pareidoolia pole ilmselt inimese sünnipärane omadus, vaid tekib ontogeneesi käigus ja selles väljendub aju omadus meelte kaudu sisenevat informatsiooni ajju salvestatud teabe valguses interpreteerida. (see, mida me teadvustatult näeme, pole mitte reaalsus, vaid aju rekonstruktsioon reaalsusest. kui see väide tundub huvitav, siis soovitan vahel kiigata eelpoolmainitud blogi aadressile)
aitäh selle toreda lehekülje eest. püsige skeptilised!
@Jaan – suur tänu, Jaan, viidete ja soovituste eest!
Pareidoolia kohta küsin siiski, et ilmselt tõesti on Neitsi Maarja röstsaial või suguelund puutüvel omandatud äratundmised, sest madonna või elundi äratundmiseks peab vastav ikonograafia ju tuttav olema. Aga kuidas on nägude tundmisega? Kas see omadus võib olla kaasasündinud? Mitte nüüd kohe sedasi, et imik oskaks kohe vahet teha eri inimestel, aga kas inimnäo üldskeem on meisse niiöelda hardwired?
Ehk kas meil on tegu kahe veidi erineva omadusega – üks kaasasündinud ja spetsialiseerunud nägudele, teine õpitud ja kõigi muude kujundite kohta?
tere. tõepoolest – näod on ajus erilised (inimajus ja ka ahvi ajus on piirkond, mis töötleb /väga suure tõenäosusega, kuigi selle üle endiselt vaieldakse/ ainult nägusid; selle piirkonna kahjustuse korral inimene enam ei teadvusta nägusid jne) ja on tõepoolest näidatud, et juba 10 minuti vanused beebid huvituvad rohkem (= vaatavad kauem) nägusid kui muid sarnaseid objekte. ajuteaduse seisukohalt tundub kõige mõistlikum (aga mitte ainuõige ja tõestatud) väide, et tõepoolest, ajusse on geneetiliselt konfigureeritud süsteem, mis on mõeldud nägude töötlemiseks. siiski, nagu õigesti märkisid, ei näeks ükski imik röstsaial Neitsi Maarjat.
väga tõenäoliselt on ka objektide töötlemiseks sarnased piirkonnad nagu nägude jaoks, aga nad pole lihtsalt nii spetsiiflised (paar spetsiifilist visuaalset piirkonda veel on: näiteks kohtade ja kehaosade jaoks). et otsadega kokku tulla: näod on erilised.
@Jaan – tänan selgituse eest.
Kusjuures – Massimo Polidoro esineb homme Saksamaal Hamburgis GWUP aastakonverentsil:
http://www.gwup.org/infos/veranstaltungen/gwup-konferenz-2009
Tegemist oli vaikse looduskauni kohaga ja telekas ei töötanud. Ise olin just telefoni sinna asetanud(et laadijat seina panna) ja mu tähelepanu oli seal, pesumasinat ruumis polnud. Kuupäeva ja kellaaega kahjuks ei mäleta. Ruum asus teisel korrusel. Mööblit ja muid asju oli toas vähevõitu nii et ei märganud et miski muu oleks vibreerinud.
Marv ütles:
Loomulikult – see on triviaalne tõde. Aga nii silmad kui mälu võivad petta mõlemas suunas. Me päris kindlasti ei taha märgata asju, mis tekitaks meis suuremat sorti konflikti meie maailmavaatega. Ja ega me ei taha neid ka mäletada. Minul pole enda teada (ja ka keegi mind tundev isik pole mulle minu jaoks arusaadaval viisil ütelnud, et mul oleks) selgelt väljakujunenud masohhistlikke kalduvusi. Seepärast on mul raske liigitada asjade hulka, mida ma “sooviksin näha”, pikema aja jooksul minu elukvaliteeti negatiivselt mõjutanud ja tuju rikkunud nähtust. Ja mälu pidanuks siis olema korrast ära seda kogenud neljal – kolmel veel elaval ja ühel tänaseks lahkunud inimesel. Seega, julgen ikkagi nähtust, millele on antud nimi “poltergeist”, pidada reaalsuseks, mida seda mitte kogenud inimestel on arusadavalt raske tunnistada. Skeptikute külalisel Massimol ilmselt ei olnud raske, kuna ta jättis selgelt mulje, nagu oleks tema ka kogenud. Kui just ei ole tegemist vigase tõlke või ajakirjaniku fantaasiaga.
Inz, kas seda kohta näha oleks võimalik?
siin ka päris hää artikkel sellest, kuidas me oma ajus kaosest korda luua üritame
http://www.scientificamerican.com/article.cfm?id=skeptic-agenticity
@inz – aga milline oli konkreetne juhtum?
Kriku ütles:
Marv ütles:
Ma vastan kindlasti. Aga seda tõesti ei ole võimalik lühidalt, ilma tausta kirjeldamata teha, seega võib vastus ajapuudusel viibida.
Massimo kirjutab ringkäigust oma blogis:
Mostri marini, streghe e cospirazioni: dalla Svezia all’Estonia
Guugel tõlkis inglise keelde:
Sea monsters, witches and conspiracies, from Sweden to Estonia
Ateistidel käis siis oma “jutlustaja” kohal.
Täielikud religiooni – sekti tunnused olemas.
– Juht – liider – liidrid
– Nende “pühakiri” – vankumatu “tõde”
– Vanelase otsimine ja üleüldine vastandamine
– Jutlustajad – üleskütjad – seletajad
– Massipsühoos ja muud taolised tundemärgid
– Ning viimane piisk – ühisüritused – kokkusaamised jms.
jne.
Keda te petate?
@Kroonik – just, õige! Varsti hakkame ühele ususektile kohaselt kirikutes nurka pissimas käima, et need ise kokku variseksid.
Ja vaata, mida veel ülikoolides üldisemalt tehakse – tervelt mitu aastat teaduslikku ajupesu nii kohalike kui ka külalisjutlustajate abil. Rektor on jumal ja dekaanid tema prohvetid, aktused kui jumalateenistused.
Hirmus-hirmus, millises maailmas peame elama! Ega see hästi lõpe…
Ateismi võib vahel religiooniks pidada küll, aga kuidasmoodi küll Polidoro ateismijutlustajaks kutsumise ära on teeninud…?
Huvitav, mida kroonik antud juhul ateistide pühakirjaks peab? Polidoro raamatut Houdinist ja Conan Doyle’ist või?
inz ütles:
Alustasin teemaga foorumis. Kui skeptikud ei hinda seda sobimatuks, siis jatkan ajaliselt edasi ka selle “kiusajani”. Mis ei tähenda, et skeptikud ei peaks kahtlema. Lihtsalt – kui see teema pühakoda ei risusta. :)
Delfi TV rõõmustab meid väikese lõiguga Massimo Polidoro külaskäigust.
Polidoro näitab, kuidas “mõttejõul” objekte liigutada (VIDEO)
Video on lisatud ka ülespoole loo lõppu.
Massimo Polidoro võtab tuuri oma blogis kokku:
Concluso il tour europeo
guugel tõlgib inglise keelde
Eestist on lausa kolm pilti kuuest :)
Massimo Polidoro reisi on veitsa mainitud ka kuulsas Science Blogs keskkonnas:
Martin Rundkvist: Massimo Polidoro Lecture Tour
Martin Rundkvist: Skeptical Homies