Kuhu lähed, rahvusülikool?
2. juunil toimus Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudis Edith Kaldma bakalaureusetöö kaitsmine. Sündmus oli märkimisväärne mitmes mõttes.
Teema oli intrigeeriv: “Ideoloogilised manipulatsioonid: kristluse ja kommunismi võrdlus”. Juhendaja oli Tarmo Strenze ja oponent Henn Käärik. Kaitsmist oli kuulama tulnud rida tööga eelnevalt tutvunud inimesi paljudelt erialadelt, sealhulgas teolooge ja ajaloolasi. Etteruttavalt tuleb avaldada tunnustust oponendile tuumakate küsimuste eest töös kasutatud põhimõistete avamiseks ja selgitamiseks.
Autor käsitles nii kristlust kui kommunismi ideoloogiatena, mis kehtestavad ennast ühesuguste, sealhulgas ka vägivaldsete veenmismeetoditega. Selle tõendamiseks toodi ajaloost rida näiteid. Samas rõhutas autor, et tema eesmärgiks ei ole ei töös kasutatud Bellah’ ja Hammondi tsiviilreligiooni alaste seisukohtade ega kummagi käsitletava ideoloogia analüüs.
Paraku avaldus diskussiooni käigus vähemalt kolm väga tõsist ebakohta. Esiteks autori suutmatus määratleda põhimõisteid nagu vägivaldne veenmismeetod (autori järgi vangipanek või tapmine, mille rakendatavuse osas veenmismeetodina oponent skeptiliseks jäi) või ideoloogiline manipulatsioon. Teiseks jäi vähemalt mulle arusaamatuks, kuidas on põhimõtteliselt võimalik võrrelda nähtusi, mille olemusse samal ajal ei süüvita. Kolmandaks näib, et autor võttis endale igal juhul üle jõu käiva ülesande, kuna nii kummagi vaadeldava ideoloogia leviku kui kasutatud ajalooliste näidete populaarnegi käsitelu ületab paljukordselt doktoritöö mahu.
Eriti abituks kujunes ajalooliste näidete osa. Kui autor teadis, et kommunistlikuks repressiivorganiks oli KGB ja NKVD, siis kristluse repressiivorganina nimetas ta invkisitsiooni, mis tegutses aga vaid 8 sajandi jooksul 20-st ja mille vaatlemine ühtse organisatsioonina või üleüldse ühtse nähtusena on äärmiselt keeruline. Lähimineviku näiteks massilisest ideoloogiat omaks mittevõtnute tapmisest kristlaste poolt tõi autor diskussioonis esile Serbia-Horvaatia sõja Jugoslaavia lagunemise käigus, kuid paraku on valdavalt kristlased nii serblased kui horvaadid. Hulka kurioosseid väiteid sisaldavas töös võib vast kõige kummalisemaks, kuid samas ka iseloomulikuks pidada järgnevat:
1914. aasta Konstanzi kirikukogul, kuhu [Jan] Hus meelitati valelubadusega vabaks sinna- ja tagasisõiduks, ning kus ta oli lootnud oma vaateid kaitsta mõisteti ta surma tuleriidal. /…/ Jan Husi algatatu viis 100 aastat hiljem tulemusliku lõpuni Martin Luther King.
Pärast korduvaid sellekohaseid tähelepanu juhtimisi möönis dissertant, et aastaarv 1914 on ilmselt siiski trükiviga, kuid kui ma küsisin, millist Martin Lutherit ta ikkagi mõtleb, vastas ta sõna-sõnalt:
Mina pean silmas mustanahalist, kes naelutas teesid kirikuuksele
Töös küllaltki sageli tsiteeritud allikate hulka kuulus ka ENE 2. köide. Jättes praegu kõrvale entsüklopeedia kasutamise võimalused ja piirid bakalaureusetöös üldiselt, ei saa siiski üle ega ümbert küsimusest, et kui autor kasutab ideoloogilisi manipulatsioone käsitlevas töös kirjastuse “Valgus” poolt 1987. aastal välja antud “Eesti Nõukogude Entsüklopeediat”, mille peatoimetaja oli Gustav Naan, kas ta siis ei ole ise langenud ideoloogilise manipulatsiooni ohvriks?
Eelnev – kaugeltki mitte täielik – ülevaade antud tööga seonduvatest probleemidest ei ole esitatud mitte selleks, et töö kaitsjat mõnitada. Ka ilmub meie keeleruumis kahetsusväärselt sageli kurioossemaidki tekste. Küll aga paneb see juhtum küsima – kas niisugune ongi tulevik?
Kuidas ometi on võimalik, et selline töö pääseb kaitsmisele?
Kahjuks ei selgitanud asja ka juhendaja hr. Strenze sõnavõtt, mida ma luban endale siinkohal üleskirjutuse järgi tsiteerida:
Teema pole minu valdkond ja ma ei tunne eriti religiooni […] Töö on heal tasemel tehtud, kokkuvõtlikult loogiliselt üles ehitatud ja sidusalt seostatud. Minu kiidusõnad.
Tingimata ei pruugi ette heita üliõpilasele, et ta ei tea, kas ENE 2. köide ikkagi on sobiv bakalaureusetöös – ja eriti antud teemal – tsiteerimiseks. Aga see on andestamatu lohakus juhendaja poolt. Mõista, kuidas on võimalik ülikooli lõpetades segi ajada Martin Luther ja Martin Luther King, on mööndavasti raske – aga suisa võimatu on aru saada juhendaja motiividest, kes niisugusele veale tähelepanu ei juhi. Kui üliõpilane kirjutab töösse järgmise lõigu:
Saatana võitmiseks on [kristlaste jaoks] lubatud kõik võtted, mis seda saaksid võimaldada – inimeste individuaalne ja kollektiivne manipuleerimine, füüsiline hävitamine, piinamine ja sandistamine; maade ja muu omandi vallutamine jõu- või ideoloogiliste veenmismeetoditega. Hüüdlause, mis on kattevarjuks kuritegelikule agressioonile kõlab: „Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel, Aamen!“ See mantra õigustab vägivalda, kaksikmoraali, mõrvasid.
kas siis tõesti peab selle sobimatusele tähelepanu juhtima auditoorium?
Ma olen täiesti valmis möönma, et suur hulk inimesi – mina ise kaasa arvatud – on täpselt niisama laisad ja lohakad, kui neil olla lastakse. Seda võib neile ette heita, aga vaevalt et ühegi ideoloogilise manipulatsiooniga seda fakti muuta annab. Sel põhjusel ongi välja töötatud süsteem, mis ei tohiks lasta olla inimesel laisk ja lohakas. Sellesse süsteemi kuulub antud juhul juhendamine, retsenseerimine ja kaitsmine. Miks küll see süsteem praegusel juhul ei toiminud? Kõnealust tööd hinnati hindega E, see tähendab, positiivse hindega, millele järgneb diplomeerimine. Kindlasti on värske bakalaureus selle nimel vaeva näinud ja jäägu minust kaugele mõte filosofeerida tema diplomi väärtuse üle. Diplom on diplom ja usutavasti on tegu tubli inimesega, kes teeb oma igapäevatööd hästi ja kellele võib edasiseks vaid edu soovida. Aga mida näitab see juhtum ülikooli kohta? Kas mõne aasta pärast oleme selliste lugudega juba nii harjunud, et need ei ületa kuskil uudistekünnist? Kas see ongi rahvusülikooli tulevik?
Veel pealtnägijate arvamusi:
Sotsiaalteaduskonnas tuleb kaitsmisele sensatsioon
Avalik hukkamine sotsiaalteaduskonnas
Värskelt kõrgharitud inimestest
Eesti kõrgharidusest on saamas naljanumber?
Antud seoses väärib mainimist veel ka hiljutine artikkel “Eesti Päevalehest”: Eesti ülikool: ei jõua, ei viitsi!
Lugesin artiklit, viiteid, olen ka mujalt juba sellest tööst kuulnud.
Aga mis mind näiteks viidete juures kommentaariumis pisut endast välja ajab, on suhtumine, et:”las ta olla, küll karma karistab või mis te selle kallal norite, on ka hullemaid olnud jnejnejne.”
Ei saa aru!
Ma ei ole sotsiaalteaduste kaitsmistele just tihti jõudnud, kuid paari olen näinud-kuulanud ja need olid küll asjalikud.
Aga sellise käki läbilaskmine viib suure hooga alla ka nende tulemuse, kes oma kaitsmine auga ja hea hindega läbi tegid. Ja neist on kahju. Ja juba nende tudengite kaitsmiseks oleks minu meelest praegu mingi ülikoolipoolne põhjendus sellele kaitsmise tulemusele vajalik.
Kas mitte mingeid elementaarseid teadmisi tõesti enam ei nõutagi?
Kui klaviatuuril suudad tähed enam-vähem õigesse järjekorda panna, siis ongi hästi? Ja rohkem bakalureusekraadi saamiseks pole vajagi? Siis tahan mina ka, palun, ühte sotsiaalteaduste bakalaureust. Ma kirjutasin kunagi gümnaasiumi ajal kirjandustunnis esseed, äkki sobib see töö pähe esitada. Faktivigu on seal vähem, selle eest ma vastutan.
Oh, jah, tigedaks tegi.
Põnev, et läbi sai. Ma TÜ olusid suurt ei tunne, aga ainus läbikukkunud bakalaureusetöö, mida tean, olnud Tartu keskaegsetest liiklusteedest, kus läbikukkumise väärt olnud mõte, et keskaegne Tallinna maantee tuli Tähtvere kaudu.
Mõnel pool on kombeks (magistritööde puhul) eelkaitsmine, kus siis töö kirjutajat hoolsamalt praetakse kui päris kaitsmisel ja kust töö ka tagasi saadetakse, kui ikka ei kõlba.
Ei jõudnud süveneda, kas tegu sama asjaga, aga link.
Ohjah. Käisin ka vaatamas (teoloogist tuttav reklaamis asja piisavalt põnevaks, nad olid ikka põhjalikult ette valmistunud oma publiku-etteasteks, väljaprinditud tekst ja puha).
Nukker iseenesest, see oleks nagu kõigi osapoolte jama. Poleks tohtinud nii lohakalt kirjutada, juhendaja poleks tohtind seda tööd kaitsmisele lubada jne. Kuna kuuldavasti see pole ainuke taoline juhtum siis eeldaks jah et ülikool midagi ette võtab. Natuke masendav iseenesest et lastaksegi ilmseid lollusi teha.
Bakatöödel minuteada eelkaitsmisi ei ole ka (mul ei olnud igatahes).
P.S. Kes on valmis kihla vedama mitme tunni pärast see asi meediasse veetakse (delfi, postimees online vms)? Ma pakuks et varsti.
Aga kus on hoiatussilt? “Pane kohvitass käest, hea lugeja! Sinu klaviatuur ei pruugi selle artikli lugemist muidu üle elada.”
Millegipärast meenus seda juttu lugedes taoline “aimefilm” aastast 3000.
Mulle tuli meelde hoopis järgmine lõik.
“Meier mõtles veidi, pühkis suud ja hakkas äkki mõtlema imestuseks lobisema samoakeeli, et tal olevat õllekannude kollektsioon. Tema oma “fenua tapu’lt” olevat see nõu, aga kapis seisvat palju ajaloolisi haruldusi. Üks hiina kann, millest hispaania kuningaas Ignaatius Lojoola olevat joonud Jošivaara linnas, kui ta oma laevastikuga käinud külas hiina mikaadol Jošitoomol ja võrgutanud ära selle naise Kleopatra, kes siis lasknud maol purda oma rinda. Itaalia nõu, millest kuulus Lukreetsia Bordžia, kellest tal ka mitu pilti olevat seinal, joonud koos maailma kuulsa saksa baptistijutlustaja Immanuel Kantiga sel rõõmupäeval kui nende poeg Karl Marks valitud Pariisis paavstiks. Siis tal olevat kruuse, millest meie Jööthe prassind koos Faustiga Auerbachi keldris õppides heebreakeelt, et tuhande aastases rahuriigis juutidele teha selgeks: mitte Maarja vaid blond Gretchen on sünnitanud Messia.”
“”Väga kahju, et Teil pole võimalust olnud tutvuda lähemalt nende erakordselt huvitavate esemetega, mis oleks auks igale kollektsioonile. Sääl on üks tamaskuse terasest, millest kuulus sepp Saladin tagus mõõga keiser Karl Suurele, jah, üks tamaskuse terasest suukord kenade sümbolitega ja kasinusvöö stiili lukuga, peaaegu selline nagu kasutas preisi kuningas Friedrich oma õuedaamide ohjeldamiseks. Kuid tegelikult Taaveti ajal juudid olevat taltsutanud sellega luuvapustust põdevat saksa ali’id, kes oli sepeliniga tulnud Marsilt põletama Jeruusalemma. Siis veel üks mammutinahast kõrgehinnaliste kalliskividega kaunistatud lehter, millega olevat valatud roosiveega lõhnastatud sulapigi suhu teatavat liiki mõrtsukaile prantsuse revolutsiooni aegu, muude hulgas ka sellele vürstile, või mis pagan ta oli, kes müünud kuulsa austria kirjaniku Schilleri Ameerikasse sõdima mongoli neegrite vastu, kes Robespierre’i juhatusel olid Kanadasse asutanud kuningriigi ning käisid halastamatult kiusamas saksa asunikke Hollywoodi piirkonnas. Ja sääl leidub veel paljugi muid selliseid üldkasulikke asju. “”
-Uku Masing, “Rapanui vabastamine ehk kajakad jumalate kalmistul”
Mind häirib eriti, kui ise tehes seotud teemal uurimust, siis ei ole raamatukogus kunagi bakatöödel selle-eest saadud hinnet (või kommentaari) ja alati võib eeldada, et tegemist on eelnevalt retsenseeritud korraliku ja kvaliteetse teadustekstiga, mille oma töös viitamine mingeid hilisemaid probleeme ei too.
Kas see ongi rahvusülikooli tulevik?
Ei, see on juba meie ülikoolide (s.h. rahvusülikool) minevik ja olevik.
Mind ärritab selle teema üles pumpamise juures kõige enam see, et isegi inimesed, kes ise on selle keskel aastaid on olnud, tulevad nüüd järsku kommentaariumitesse moraali lugema ja õiglasest vihast ning solvumusest lõhkema. See no evil, hear no evil…
Ülikooli sees juba ollakse selliste lugudega harjunud. Aga teatavasti on meie ülikoolid nagu päike. Selleks, et kiirgus välja pinnale jõuaks, võtab aastaid. Siis on üllatujad ja ohkijad platsis. Päris suur neist ohkijatest-insideritest ei suuda kahjuks oma silmakirjalikkust ise näha. Või suudavad… Vahet pole
Igas teaduskonnas asi siiski nii ei ole. Rääkisin eile ka ühe loodus- ja tehnoloogiateaduskonna instituudi doktoriga ja tema välistas täielikult ligilähedaseltki sarnase juhtumi nende instituudis. Minu arvates on sellisel tasemel minnalaskmine siiski teatud kindlate struktuuriüksuste probleem.
Kui keegi soovib minu täna edukalt kaitstud bakalaureusetööga tutvuda, siis palun väga:
Kosmonautika- ja astronoomiaalase veebilehe arendamine (pdf)
Selles on skeptik.ee-st ka juttu.
Palju õnne!
Asja telgitaguseid ei tea, küll aga tean asja üldiselt.
Kuidas selline asi sai sündida?
1. Bakatöödelt eeldatakse jätkuvalt sellist taset (teemamahtu) nagu 4-aastase baka puhul, teadmisi on aga vähem. Seega lastaksegi tudengitel võtta teemad, milleni nad ei küündi. Tõmmaku kokku ja keskendugu asjadele, millest nad teavad.
2. juhendajad on ülekoormatud ja/või laisad. Olles ise juhendaja olnud (ja olen ka edaspidi), võin öelda, et laiskus on suurem põhjus, kui koormus. Kui viitsid, siis tehtud saab alati. Strenze (kelle kohta pole ma veel elu jooksul midagi positiivset kuulnud) tõenäoliselt tööd ei lugenud ja midagi ka ei juhendanud. Martin Lutheri nalju muidugi jääb sisse ka tõsise lugemisega.
3. miks instituut töö kaitsmisele lasi üldse, kui see on nii halb, kui räägitakse? Ma arvan, et töö ei ole nii halb, aga kaitsmisele poleks ehk pidanud niivõinaa laskma. Töö tagasi võtta, sügisel uuesti esitada ning lõppkokkuvõttes võitjana lahkuda oleks olnud mõistlikum. See, et on kindlasti vaja kiirelt lõpetada (raha, vajadus diplomi järele jne) on juba üldise sotsiaalprobleemi osa.
4. Tüdruk ise on ka rumal, ikka juhtub..
Ma leian, et traagika ei ole tegelikult nii suur. Ennegi idiootseid töid kirjutatud ja huumorikilde leiab kõikidest lõputöödest (mõnest rohkem, mõnest vähem). Olen nõus, et kvaliteeti tuleb tõsta, aga nüüd üks vaene tüdruk selle nimel risti lüüa???
Kuidas vältida selliste asjade kordumine? Otseselt päris vältida ei saa, küll saab vähendada ja olukorda parandada. Alates sellest, et keskkoolis tegeleda rohkem mõtlemise ja vähem tuupimisega (ma ei tea peast, mitu teesi ML seinale lõi ja millal MLK täpselt maha lasti, küll võin ma selgitada ja analüüsida nende mõju jne) ning lõpetades sellega, et tuleb vaadata kas ja mida õppejõud (juhendajad) tudengitega tegelikult teevad. Selleks ongi loodud õppejõudude atesteerimine (mis vaikselt maad võtab). Tudengid ise peaksid olema aktiivsemad nõudma ja küsima ja see teaduskondadevaheline (teadusdistsipliinidevaheline) sõda tuleb ka ära lõpetada.
CK, tudeng, õppejõud, kõrghariduse parendamisega seotud aktivist. Muidu ka imelik.
@Martin Vällik:
Õnnitlused! Kui päris aus olla, siis sind ülikooli peal liikumas nähes arvasin, et sa oled õppejõud. Aga näed siis…
Ausõna, on.
Tüdruk ta nüüd päris enam ei ole, aga risti lüüa teda muidugi ei tasu. Lõppude lõpuks, mis vahet seal niiväga on, mida üks inimene oma bakalaureusetöösse kirjutas, kui edaspidi tubli on.
Aga ülikoolist ei jää nii lõpuks midagi järele.
@Martin Vällik:
Mis sa hindeks said.
Mul on homme üks kaitsmine.
Kriku ütles:
Ok. If you say so. Pole ise lugenud, ei oska hinnangut anda. Pakun lihtsalt kogemuse põhjal.
Ülikooli edu ei sõltu lõputöödest, küll on aga (lõpu)tööde tase mingi indikaator ülikooli enda elust-olust. Ja TÜs ei ole need asjad kohe kaugeltki roosilised. Mitte üheski teaduskonnas. TLÜs sama seis. Teiste kohta ei oma isiklikku kogemust.
1. See on Tartu Ülikoolis kaitstud bakatöö. See jääb raamatukogu(de)sse ja sellele saab viidata. OK, kui eripedagoogika töödes, siis on see arusaadav aga muidu?
2. Masendav bläkk kõigil administratiivsetel tasemetel – mina, kui UT lõpetanu pean seda solvavaks kui sellised tööd kaitstud saavad.
3. Tartu Ülikooli (sotsiaal- ja haridusteaduskonna sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi) lõpudiplomi koht on edaspidi WCs, paberirulli kõrval. Ei usu, ei usalda ja ei tahaks sellises kohas haridust saada.
lollus paljuneb, kiirelt.
Aga miks on kristlus osutunud elujõuliseks, kuid kommunism on lühikese ajaga visatud ajaloo prügikasti? Põhimõtteliselt on mõlemad ju samasugused elukauged umbluu-õpetused.
Ei puutu eriti asjasse. Kõnealune töö ei kõlba mitte ühegi nurga pealt akadeemilisse diskussiooni. Mis seisukohti töö aineks olevates küsimustes võtta, on hoopis teine küsimus, mida võiks lahata mõnes teises teemas.
@väike My:
Sel tööl oli eelkaitsmine, mille töö läbis.
Igasuguste lõpu-seminari-baka-jms tööde puhul on juhendajate passiivsus, ülekoormatus ja nende leidmine keeruline. Lisaks pole paljud juhendajad kursis teadustöö nõuetega, rääkimata siis kas või vormistusnõuetest (mida, tõsi, peab tudeng ennekõike teadma). Antuid töid võetakse kui järjekordset kohustust, mingisugust mõttetut takistust enne diplomi/kursuse lõpetamist ning teemade leidmise puhul on laiahaardelisus alati probleem. Olen oma elus kirjutanud mõned uurimustöö nime kandvad paberid keskkoolis, mis rohkem referatiivsed ja vaid pisut analüütilised. Nüüd ülikoolis just kaitsmas seminaritööd, mis sarnaselt eelpool nimetatule üsnagi rutakalt valminud ning seetõttu ka mitte täiust taga ajav. Miks nii? Sest teadustöö, maakeeli uurimustöö tegemine mind konkreetselt ei huvita, kuigi, tõsi, lõppkokkuvõttes on see vajalik ning teemat hallates ka väärt lisapunkt. Olen õnnelik, et oma eriala järgmisel aastal lõpetades, ei pea koostama bakatööd (kuid see on võimalik), mis oleks vaid mingisugune järjekordne ‘pean-uurima-sest-nii-on-kirjas’ käkk. Selle asemel on erialane praktiline töö ja selle kirjalik (väh 20-leheline) analüüs. Näitab mu kompetentsi ja analüüsivõimet tunduvalt rohkem, kui üks nõutav teadustöö.
Hannele, TÜ tudeng
Ahjaa, tahtsin lisada, et ei taha halvustada baka/magistri/jmt tööde esitamise kohustust ja neid, kes sellesse suhtuvad tõsiduse ja pühendumisega. Lihtsalt ehk tasub mõelda erinevatele variantidele, kuis oma ülikoolis saadud (mitte)teadmiseid lõpusirgel presenteerida.
Hillarp oma blogis Karulaas kirjutab:
Ei ole skeptikute puhul tegu usumeestega. Skeptik.ee ei ole “tõeministeerium”, mis väljendab ühtset seisukohta, vaid sõna saavad erinevad autorid, kel ühes või teises asjas võivad olla erinevad arusaamad.
Hillarp, kui soovid antud küsimuses selgust saada, siis pöördu otse artikli autori Kriku poole.
Hannelele:
Bakalaureustööd 3+2 süsteemis üldiselt ei peeta teadustööks. Ja üldse kõik inimesed, kes siin vinguvad, et pole teadus, pole analüütiline jne.. See ei olegi 4+2 bakalaureus! 3-aastase õpingu järel kirjutatav töö peakski olema laiendatud referaat ehk analüütilise lisandiga uurimus. See ongi kõik. Kas see on mõistlik või mitte, arutage kuskil mujal.
Kui uurimine ja teadus ei meeldi, suurem huvi on praktika vastu, siis Eestis antakse ka suurepärast rakenduskõrgharidust. Ma mõtlen seda tõsiselt.
Martin Vällik ütles:
Ärge teda küll siia meelitage! Meil on siin juba üksjagu kiiksuga nimesi.
@Umbluu: ilmselt seepärast, et kommunismi puhul jäi vajaka puuslikest, müstitsimist ja esoteerikast, mis on dogmaatiliste (ja umbluuliste) ideoloogiate püsimise üheks põhialuseks. kommunimsi puhul püüti küll luua märtreid, (maiseid) puuslikke ja (maist) müstitsismi (lenini ja episoodiliselt ka stalini muumiad pealinna keskses “pühamus”, erinevat sorti kangelased, kangelasmüüdid jnejne) aga ilmselt jäi neilgi puudu just sellest “ehtsast” müstitsimist, mis kaasnevad religioossete analoogidega. seega jäi rahva ehk “usklike” side ideoloogiaga liiga käegakatsutavaks, maiseks ja igapäevaseks ehk siis lihtsalt öeldes igavaks. lisaks on maist sorti puuslike jmt puhul liiga suur oht, et liiga palju inimesi näeb selle taga oleva pettuse läbi – on ju maised asjad erinevalt ebamaistest suhteliselt lihtsalt kontrollitavad.
noh…ja siis lisaks muidugi ka see majanduslik jama. kommunistlik leer sõna otseses mõttes võidurelvastas end kapitalismiga võideldes üle ning varises lõpuks selle relvade hulga alla varemetesse sest majadus ei suutnud seda koormat kanda. siin on muide kerge analoogia ristisõdade ajaga, mil sarnane vastasseis toimus kristluse ja islami vahel. suuremate ressurssidega krislikul maailmal õnnestus (hoolimata kaotusest) säilitada ja arendada kultuuri ja majandust samas kui islamimaailm oluliselt väiksemate ressursside tõttu (hoolimata võidust) korvamatut kahju kannatas ning põhimõtteliselt keskaega pidama jäi.
@Hannele:
Erm, mis on teadustöö ja “praktilise töö ning analüüsi” vahe? Suur hulk teadustööd ongi praktiline (empiirika kogumine) ning pärast selle tehtu analüüs.
Teine küsimus on muidugi see, et kui sind uurimine ei huvita, miks sa ülikoolis oled? Ei pea ju, sest ülikooli eesmärk on õpetada inimesi iseseisvalt küsimusi küsima ja neile vastuseid otsima (see ongi uurimine)
See kristluse ja kommunismi teema on osade Venemaa filosoofide lemmikteema (nt. Nikolai Berdjajevi, kelle üsna huvitavat raamatut ühe eesti tuntuma astroloogi tütar mulle kunagi lugeda andis – küll õnneks teisel teemal). Tean ka ühte eestlast, kes seda põhjalikumalt uuris. Vikipeediasse tegi keegi sellel teemal eraldi artikli, aga see visati sealt varsti välja.
Nii et faktivead faktivigadeks – teema ise ei olegi nii veider. Sltub ainult sellest, mida kristluses ja kommunismis tähtsaks pidada.
@Oudekki:
Võib-olla selgitab Hannele huvipuudust uurimise vastu fakt, et Hannele ei ole tegelikult tuumik-TÜ tudeng, vaid Viljandi Kultuuriakadeemia tudeng. Sisuliselt on kultuuriakadeemia ju rakenduskõrgharidust pakkuv asutus, endine tehnikum.
Olen kohanud arvamust (ühes Facebooki lõngas), et kohale tulnud teoloogidel oli käes bakatöö mustand, kus rohkem vigu kui lõppversioonis. Lisaks olla teoloogide poolne (organiseeritud?) pahatahtlikkus olnud silmnähtav, mis kaitsja veel ekstra verest välja lõi.
Kuigi mul on nüüd hakanud tekkima skeptik.ee kommentaariumis osalemise suhtes ka korralik vastumeelsus, nii et lausa raske seda kommentaari kirjutada, mainin ära veel paar aspekti…
1. Iga võimul olevat ideoloogiat või religiooni püütakse kasutada võimu eesmärkide täitmiseks. sellega seoses seda moonutatakse, tõstetakse võimu huvidega seostatavaid asju kontekstist välja või rõhutatakse jne… Seda tehakse ka ideoloogiatega, mis ei ole “võimul”, ent on siiski esindatud – aga vähem, sest sellise tegevuse “kasutegur” ei ole nii kõrge.
2. Ükski ideoloogia ei kaota ära vastandlikke huve – rahva huvi parandada elukvaliteeti, valitseva vähemuse huvi oma võimu tugevdada ja laiendada, mitmesuguste organisatsioonide ja sõjaväe huvi kehtestada oma võimu ka teistes riikides ning katsetada uut sõjatehnikat ning väljaõpet, omandada sõjalist kogemust. Alati ei ole kerge leida legitiimseid kohti, kus seda oleks kasulik teha.
3. Nii kristlus kui kommunism on täitnud sõjalise suurvõimu valitseva ideoloogia rolli ning iga ideoloogiat, mis on seda rolli täitnud, saab seostada sõdade, manipulatsioonide ja inimsusevastaste kuritegudega oma ja võõraste rahvaste vastu.
4. Selleks, et ideoloogia üldse võimule tuleks, peab see sisaldama programmi heaolu tõstmiseks.
Kõik neli punkti annavad tugevad alused seostada omavahel suvalist ideoloogiate paari. Võttes ajaloolisi ja sisulisi fakte valikuliselt ette, saab luua väga tugevaid seoseid – samas võib leida sama määravaid vastuolusid ning erinevusi.
Vähemalt minu poolt esitatu jooksis ka kaitsmisel läbi. Igaüks võib minna ja tööga teaduskonnas tutvuda.
Nii oponent kui teised kohalviibijad (mina ei ole muide teoloog) esitasid dissertandile tema tööd tsiteerides küsimusi. Autor ei väitnud kordagi, et teda tsiteeritakse ebatäpselt. Inimesel, kes peab küsimuste esitamist kaitsmisel pahatahtlikkuseks, ei ole aimu ei kaitsmise protseduurist ega üleüldse akadeemilisest diskussioonist kui sellisest. Mis puutub autori suulisi vastuseid, siis ma tegin kaitsmise ajal väljakirjutusi ning vastutan ülal esitatud tsitaatide õigsuse eest.
Mind huvitab, kuidas reageeris auditoorium sellele?
Naeru ja aplausiga.
@Kriku:
kes sa siis oled, kui sa teoloog ei ole?On hea, et sa vähemalt millegi eest oma sõnul vastutad.
ps. kui vana sa oled, ja kas sa tsiteerid avatud ülikooli bakatöid oma teadustöödes, nagu su mõttekaaslased-sõbrad
Ma olen ajaloo osakonna üliõpilane. Ma ei pea võimalikuks 3+2 bakalaureusetöid allikana kasutada. Ma ei tea ka, et ükski minu sõber peaks seda võimalikuks.
@Ahto:
õige, see jääb raamatukokku- seal on, muide, väga palju väga halbu igasugu raamatuid ja töid.Ka kutsebakatöid.Ka kutsemagistritöid.Aga ka teadustöid.Kas sa kavatsed neid oma teadustöödes tsiteerida!?
@Kriku:
mis oli sinu püha eesmärk üritusel muidu, kui ülikooli korrale kutsuda, miks siis suvalise võõra inimese sellise alandamise hinnaga-
seal toimus palagan.Kes vaest tütarlast aitab!?
Ei tea kellegi lolluse-tarkuse kohta midagi kosta.
Lugesin vaid kuskilt miskist inimesest suure, tohutu! suure! südamega!- miks sa mustandit siis ära ei parandand elik varem oma külluslikku oskusteavet kaasüliõpilasega jagand-kas sa ei tunne end niikui ühtse perena
Ma ei tegutse pühade eesmärkide nimel. Sattusin üritusele üsna juhuslikult, kuid sellest, mis toimus, ei saanud ka kirjutamata jätta.
Ma ei kirjutanud käesolevat artiklit dissertandi mõnitamiseks, nagu ka ülal öeldud.
Tegemist ei ole tütarlapsega. Teda pidanuks õigel ajal aitama juhendaja.
Millise suure südamega inimese kohta Te lugesite, ei oska öelda.
@Kriku:
50-se jaoks on 40-ne ka tütarlaps, mis iganes, teinekord võta seega juhendaja ette.Ja viisakamalt.Palagani ära korralda.Pole vaja, inimesed muidu aru saavad.
ps. ma küll ei kujuta ette, kui kõik halvad tööd, mis mingite koolide uste vahelt raamatukokku ja kuhu iganes satuvad, sellist “fanaatilist osavõtlikkust” leidma saavad, tundub ausalt öeldes hirmutav, mitte et halvad tööd kaovad, vaid see fanatism,
ma veidi tunnen seda..ja ajalugu räägib, mis paha sellest on kõik saand
Mina ei ole palagane korraldanud. Palun suunata sellekohane kriitika instituuti, kus kõnealune töö kaitsti.
Kus Te näete käesoleval juhul fanatismi, ei ole mul au mõista.
Tõsi, olen ise ka rakenduskõrgharidust omandamas Viljandi Kultuuriakadeemias, kuid tunnen end ka Tartu Ülikooli täieõigusliku liikmena. Kuna mind teadustöö tõesti ei huvita, vähemalt praegusel ajahetkel mitte, siis olengi asunud õppima sellises haridusasutuses, mis seda ei nõua. Nagu juba eelnevalt öeldud, suhtun respektiga inimestesse, kes teadustööd huvitavad ja neid ka erakordselt hästi kirjutavad.
Bakatöö puhul – nüüd, kus selle täpsem olemus selgem, on siiski imelikum antud juhtum, kus “laiendatud referaati ehk analüütilise lisandiga uurimust” on siiski võimalik teostada sellisel olematul tasemel. Igasuguses kõrgemat haridust andvas asutuses õppival isikul peaks kriitiline analüüsivõime siiski olemas olema või vähemalt õpitavate aastate jooksul tekkima-arenema. Niisiis jõuame jälle välja algpunktini ehk mida ülikoolist nõutakse, missuguste oskuste ning mõtlemisega väljuvad sellest inimesed. Pigem jääb praegu mulje, et iga hinna eest püütakse takistada analüüsivõimega inimeste harimist.
ole terve, kriku, homme oled sa parem kui täna, ja täna paistad sa parem kui eile-
kui mõnda tööd kunagi kaitsed, anna teada
Tänan heade soovide eest.
Kas arvutiklassi administraatori poolne inimeste kohale organiseerimine ja töö edastamine oli ka juhuslik?
Kas kohaletulnud 10-15 üliõpilast teistest osakondadest omasid juhuslikult allajoonitud tööd?
Kas akadeemiline diskussioon hõlmab ikka mõnitavat irvitamist ja plaksutamist?
@Martin Vällik:
Töö, millest tsitaadid pärinesid, oli lõppversioon. Selle pealkirja märkas üks sotsioloogidest ning seda lugenuna soovis teoloogidelt nõu küsida, kuna ta kartis, et see töö ära kaitstakse.
Seega töö pärines ning on praegugi kättesaadav TÜ Sotsioloogia osakonnast.
@Kriku:
Töö kaitsja on Google’i andmetel 38-aastane.
@Hannele:
mitte aru ei saa, mis selle viljandi kooliga siis veel on!?
Annab täpsed definitsioonid igasugu akadeemilise ja mitteakadeemilise töö vormidest, aga et mida ta siis ei anna!?- midagi ta nagu ei anna.Puuduolekutundega inimesed on kergelt manipuleeritavad.
Äkki just sellepärast ma unustasin näiteks ülikooli viljandi kolledzhi hoopis ära, ja pidasin kutsebaka- ja -magistritööde all silmas just tartu ülikooli avatud ülikooli vastavaid töid, mida nagu teadustöödena ei käsitleta.Ka mitte 3+2 bakat tõesti ülikooli statsionaarses tavaõppes endas.Või kuidas seda nüüd nimetada- definitsiooniga olen seega ilmses hädas.Dissertatsiooniga miskipärast seostub mulle doktoritöö- no ma ka ei tea…kas jäädagi selle üle targutama, millise nimetuse all mis koolis oma teadmisi presenteerida, ja kui vanalt, ja…midagi peab selle analüüsivõimega lahti olema,
ja et kas see on siis käesolev “tõeministeeriumi”teema ja loo moraal, mina vilistlasena tunnen end petetuna, pea 30-ne aastaga pole mittemidagi ka üliõpilaste mõtlemises muutund- paneks diplomi põlema?-sina nimeta seda paberit, kuidas tahad
Martin Vällik ütles:
Tundub uskumatu. Kas TÜ teoloogid ei peaks olema erapooletud kõige suhtes, mis puudutab usku ja Jumalat? Jääb mulje, et nad läksid sinna Jumalat kaitsma?
@juhuslik:
Tere
AK (arvutiklassi) valvur saatis info töö kaitsmise kohta – kaitsmine ei olnud kinniseks kuulutatud – kinnisesse eriala (usuteaduskonna) listi. aeg-ajalt saadetakse avalikesse listidesse (nt ülikooli infolistidesse) teateid kaitsmiste kohta (küll mitte bakalaureusetaseme kohta). kas see on inimeste kohale organiseerimine? võimalik. aga kui inimesel on töö, mida au ja uhkusega kaitsta, mis selles halba on?
tööd sai AK valvur lugeda seda vastavast osakonnas laenutamise teel, tagastades selle sama tööpäeva jooksul (ega edastanud seda kellelegi füüsilisel kujul). allajoonitud mitte tööd, vaid valitud lehekülgede paljundust omas üks kaitsmisel viibinu (mitte mitmed), teoloogia doktorant, kes vastavalt ka töö ebakohtadele osutas. kui ta oleks teadnud, et retsensent on seda juba kirjalikult teinud, oleks ta ilmselt oma närve säästnud.
mõnitava irvitamise all on ilmselt silmas peetud tahtmatult tekkinud naeruturtsatusi, millega leevendada piinlikkustunnet. ja kui naerdi, tegid seda kõik – ju kuulub huumor tõesti akadeemilise diskussiooni juurde. iseküsimus, et huumor oleks võinud olla paremal tasemel – selle eest oli võimalus eelkõige kaitsjal hea seista, aga paraku ta ei teinud seda.
Aplaus, tuleb tunnistada, kohalolijatele tõesti au ei teinud – allakirjutanul e AK valvuril ei ole enda pärast eriti hea meel, et sellega kaasa mindud sai. akadeemiline diskussioon hõlmab plaksutamist tunnustuseks tubli lõpptulemuse kohta ja seega oli antud kontekstis plaksutamine äärmiselt ebasobilik.
(muideks, töö autoril ei “kiilunud kinni”, nagu kuskil pakuti, vaid ta tõemeeli sai alles ukse taga teada, et enne Martin Luther Kingi oli veel üks teine Martin Luther)
vabandan, kui olen mõnest kommentaarist mööda rääkinud või kedagi korranud – ei ole jõudnud kõigi kommentaaridega tutvuda.
“ei mõista” kommentaarile: Vaatan ja imestan – judeomaffia on vist taas platsis? EPList tuntud “eesti mees” on vist ka siia jõudnud…
Muide, kui see töö sai positiivse hinde, siis oleks huvitav teada ka komisjoni koosseisu. Komisjoni positiivne otsus õigustab ju tagantjärgi ka otsust töö kaitsmisele lubada.
Kõigile neile, kes süüdistavad krikut “palaganis” või neile, kes tsenseerivad oma blogides selle akadeemilise kuritöö sooritajaid –
julged teha, julged ka tunnistada.
Tegemist pole mingisuguse “ristilöömisega” ja selle töö kirjutaja pole kindlasti mingi ohver. Olgu, tegemata töö on kindlasti ka juhendajal, teistel õppejõududel ja lõppeks ka austet alma materil.
Sellegipoolest tundub, et tegu on kergelt roosa elevandi situatsiooniga – praegu ei peaks leidma mingeid patuoinaid või diskuteerima töö teema või isegi “organiseeritud mõnitamise” üle. Tegemist on ilmselge näitega, et madalad lävendid ja veelgi madalamad standardid paiskavad “kõrgharitud” inimeste sekka tõelisi frukte.
Ja vabandust väga, aga kolmekümnendates naisterahvas võiks ikka natuke mõelda, enne kui oma töö avalikule kaitsmisele läheb.
Noh, “trükivigu” kontrollida, või nii.
Mulle helistas Nils Niitra ja küsis selle loo kohta. Mistõttu võib arvata, et homme on see lehes.
Tänane Cyanide & Happiness räägib samuti hariduse allakäigust ja temporaalsest obskurantismist.
Ei tea öelda, kas allpool tsiteeritud mõtteavaldus on seotud üleeilse juhtumiga.
Henn Käärik: kaalukas peatükk ainult kolme aastaga
Tere ööd, kui ma ei eksi, siis artikkel ilmus vist samal päeval, mil toimus ka see jutuks olev kaitsmine, mistõttu teatud paralleele võib ju vedada. Vaatasin, et Postimehes on Nils Niitra selleteemaline artikkel küll olemas, kuid kahjuks ainult tasulises osas. Äkki on seal kommentaare erinevatelt osapooltelt, mis asja veidi selgitaksid. Ma ei ole päris kindel, kas see on korrektne käitumine, kuid kas keegi oleks nii hea ja teeks sellest nt siia copy-paste? Selle eelduseks oleks see, et tekst on ilmunud trükitud Postimehes, millele korrektselt viidates ei tohiks tekkida õiguslikke probleeme. Kui see on ainult võrguversioon, siis ilmselt ei saa seda luksust endale lubada.
Nils Niitra: Vilets bakalaureusetöö põhjustas ülikoolis tormi
Ohsapoiss, tänud. Minu jaoks tõlgendub see järgmiselt:
1. Käärik on puhas poiss
2. Diplomand on loll
3. Juhendaja tegi tööd puudulikult
4. Hindamiskomisjoni seisukoht on mõistetav inimlikult, kuid mitte akadeemiliselt. Hindamiskomisjon on aga akadeemiline üksus. Result: FAIL!
@Ahto:
Viidata? Et nagu mismõttes see probleem on?
Kui viitaja ei suuda vahet teha, mis on õige ja mis rämps, siis viidaku terviseks, samuti võib ta siis viidata ENE 2. köitele ja tädi Maali arvamusele. TÜ raamatukogus on nende ja muude teemade kohta jama küllalt, ühe ühiku lisandumine ei ole mitte tilk tõrva meepotis, vaid see asi on juba enne tõrva ja mee segu.
Siin on hea teema uurimiseks avaliku arvamuse sotsioloogidele. Keegi võiks järgmine aasta nt. teha oma bakatöö teemal, kuidas ja miks see üks töö puhkes nii tuliseks diskursuseks. :)
Päris kindlasti pole see mingi üksik erandjuhtum. AÜ osas on aastaid kehtinud märgatavalt madalamad standardid kui statsionaarõppes. Ja osalt on see arusaadav – AÜ funktsioon on mõnevõrra teistsugune, sealsed õppurid on teistsuguse taustaga. Paanikaks pole põhjust, kuna “kvaliteedimärk” AÜ ise annab aimu, millega tegu. Probleem tekib siis, kui inimene saab diplomile lihtsalt TÜ+eriala ilma märkuseta, et ta õppis AÜ-s.
Olen käinud eri teaduskondade kaitsmistel nii pealtvaataja kui retsensendina ning kahtlasi töid näinud kõikjal. Jama lastakse kergelt läbi ka statsionaarses õppes, sest enamasti käib töö kirjutamise ja kaitsmise protsess nii: üliõpilane jätab töö tegemise viimasele hetkele ja peab kiirustama; juhendajal pole sageli aega ega ka viitsimist asjaga tegeleda ning kui töö on jäänud viimasele hetkele, siis ei anna ka midagi päästa eriti; oponent ei ole tavaliselt antud teemas kompetentne ega ka viitsi end kurssi viia, hea kui töögi viitsib enne arvamuse kirjutamist läbi lugeda; komisjon eniveis ei loe töid läbi ega ka esita küsimusi töö kvaliteedi kohta, kui juhendaja on oma nime tööle alla kirjutanud. Ei tahaks küll küünik olla, aga antud juhul lihtsalt keegi oma kiibitsemisega katkestas selle loomuliku asjade käigu. Poleks uduteadlaste listis sellest tööst kirjutatud, poleks ka massihüsteeriat tekkinud.
Karta on. Nagu ma Niitrale ütlesin: selleks et niisugune lugu juhtuks, peavad kokku langema teatud asjaolud – esiteks peab töö olema võimatult halb, teiseks peab tulema kohale teatud hulk ärksaid inimesi ja nii edasi.
Väljendiga “massihüsteeria” ma muidugi ei nõustu.
Ahjaa, unustasin lisada, et sotsiaalteaduskonna (vähemalt) mõnedes instituutides ei olegi traditsioonilist kaitsmiskomisjoni bakatööde kaitsmisel, vaid kaitsmise viib läbi juhendaja koos retsensendi ja kaitsjaga.
Vaadake seda: https://www.etis.ee/portaal/isikuPublikatsioonid.aspx?LastNameFirstLetter=S&PersonVID=39570&lang=et&FromUrl0=isikud.aspx
Tegemist on juhendaja Strenze eksperimendiga, vaadake millega ta kolmel viimasel aastal tegelenud on…
@MD –
tegelikult ei ole ikka AÜ standardid teised. Vähemalt ametlikult. AÜ tudengid läbivad sama programmi kui statsi rahvas, ainult teistmoodi.Iseseisva töö osakaal on oluliselt suurem ja seetõttu tuleb väga austada neid AÜ tudengeid, kes tõesti suudavad häid hindeid saada ja hea lõputöö kirjutada jne. AÜ ja statsi vahe on aga selles, et AÜs on tudengite võimete variatiivsus väga palju suurem. Seda näitavad ka sisseastumisel sooritatud akad.testi skoorid, millega pääseb ühe või teise eriala kas siis statsionaarsesse või AÜ õppesse – AÜ lävepakk on madalam.
Tegelikult pole ka õige öelda, et ah, las olla AÜs nõrgemad nõuded. Kui mingisse ametisse kandideerivad AÜ lõpetanud ja statsi lõpetanud tudeng, siis panevad mõlemad CVsse kirja, et nad on TÜ xyz haridusega ja kõik. Kelleltki ei küsita, et mis hinde su lõputöö sai või mis oli sinu keskmine hinne stuudiumi.
Minu jaoks on müstika hoopis teistes kohtades:
1) kuidas töö autor läbis stuudiumi edukalt, rohkete A-de ja B-dega – sest seda ta tegi;
2) kui juhendaja vaid suure vastumeelsusega võttis töö juhendada, siis kuidas töö kavandi-projekti esitamisel keegi ei palunud teemat kitsamaks, spetsiifilisemaks võtta – tõepoolest, selline teema oleks paras interdistsiplinaarseks ja mitmest valdkonnast väga laiade teadmistega inimese doktoritööks
3) kas ka enne eelkaitsmist keegi tööd läbi ei lugenud?
@catalina:
Asi selles ongi, et standardid kehtivad formaalselt. AÜ funktsioon praktikas on ülikoolile natuke lisaraha teenida. AÜ on suunatud eelkõige seltskonnale, kellel on mingil põhjusel vaja saada ülikooli nimega paber. Levinud põhjusteks arvatavasti vajadus säilitada ametikoht, saada mingeid lisahüvesid või tõusta karjääriredelil. See seltskond ei tule ülikooli eesmärgiga teha teadust. Ja keegi ka ei oota, et nad seda teeksid. Arvan, et paljud, kes on AÜ loengutes käinud või nendega pidanud viibima samadel üritustel, võivad tunnistada, et seal on ikka uskumatuid tegelasi, kelle jaoks õppimine targaks saamise eesmärgil ei ole peamine. Sageli on tegu justkui keskealiste väikeste lastega. Selle pärast ka õppetöös ja teadmiste kontrollis lihtsalt “lastakse üle”. Igaks juhuks olgu lisatud, et kindlasti on AÜ-s ka tarku ja asjalikke inimesi, kelle jaoks AÜ õppevorm on lihtsalt sobivaim.
Ülikoolil on lisaraha vaja. Seega AÜ võib vabalt olla edasi nii nagu see praegu on. Peamine, et AÜ-s õppinud oleks selgelt eristatud statsionaarse õppe läbinutest. Diplomile peab olema kirjutatud AÜ, nagu poes pannakse riknenud kaubale värvilised kleepsud allahindlusprotsendiga.
Mis juhendamisse puutub, siis väga võimalik, et õppejõul oli kohustus X hulk töid juhendada ning isikliku huvi puudumisel ta ei süvenenud väga. Õppejõu bläkk muidugi, aga samas tean juhtumeid, kus juhendaja saab “valmis” töö päev-paar enne tähtaega. Tean sellestki aastast mitut juhtumit, kus juhendaja lihtsalt keeldus oma nime alla kirjutamast, kuna üliõpilane poleks enam tööd kõlblikuks parandada jõudnud. Kuid on ka juhendajaid, kes saavad töö viimasel minutil, loevad sisukorra läbi ja lubavad töö kaitsmisele. AÜ puhul on kiusatus nii teha ilmselt üsna suur.
1) kuidas töö autor läbis stuudiumi edukalt, rohkete A-de ja B-dega – sest seda ta tegi;
Järelikult oli ta tark ja tubli inimene, kellel oli töö kirjutamise päeval lihtsalt halb päev :)
Vähemalt ÕT kohta see minu kogemustel ei kehti, et AÜ-sse ei tulda eesmärgiga targemaks saada.
Suuremat sel teemal sõna ei võtaks, aga kaks aspekti siiski:
Esiteks see 1914 on ilmselge trükikurat. Selle üle irvitada ei ole väga mõtet, kõigil juhtub, kui mõte korraks kinni jookseb. Ja enda kirjutatud tekstis ei märka selliseid vigu ka uuesti ülelugemisel, praktika näitab. Kui keegi teine loeb, siis leiab üles.
Teiseks Wikipedia-le viitamine – ma tõesti ei saa aru,miks see selliseks patuks on tehtud mõnede arvates. Reaalselt kõik me loeme Wikipediat, (pean siin just inglisekeelset silmas), tunnistame seda või mitte. Paljude teemade kohta on seal ilusti viidatud ja hästi süstematiseeritud tekst. Nüüd seetõttu, et mõnedele retsensentidele see ei meeldi peab töö kirjutaja tegema järgmist – loeb Wikipediat, võtab sealt viidatud algallikad (tihti teadusartiklid), loeb neid ka ja viitab siis oma töös neile. Nõnda jääb aga Wiki teenitud tunnustusest ilma, millest on kahju, sest esialgu saadi informatsioon just sealt.
@MD:
Jah, põhimõtteliselt nõus, et AÜ funktsioon ülikoolide jaoks on lisaraha teenimine – aga sedasama võib öelda REV tudengite vastuvõtu kohta. Olen ise olnud vastuvõtus ja väga tihti on komisjon pidanud tõsiselt mõtlema, et keda siis ikka võtta. Number (palju RE+REV tudengeid võtta) on ette antud ning et instituutide-teaduskondade eelarved ja raha eest õppivate tudengite arv on tõepoolest seotud, siis – vähem reeglina ei võeta.
AÜ ja statsi diplomit eristada ei tohiks, sõel peaks lihtsalt olema ühesuguselt karm. Mis annaks kõigile signaali – ükskõik, millises õppevormis sa õpid, allahindlusi ei tehta. Käi või viissada korda eksamit tegemas (AÜ korral vaikimisi lisades – ja täida sellega ülikooli eelarvet). Kordan veelkord – tean mitmeid väga tublisid AÜ tudengeid, kes kas asukoha pärast (elu-töö Tallinnas vm) või lihtsalt tööinimestena kuidagi poleks saanud päevasesse õppesse tulla.
Mis puutub sellesse, mis ajal juhendaja töö kätte saab, siis loomulikult on ka neid viimasel minutil töö kirjutajaid. Sellise asja vältimiseks saab õppejõud juhendajaks hakates erinevaid reegleid paika panna. Aga mitte keegi – kordan: mitte keegi – ei käsi juhendajal nõrka tööd kaitsmisele lubada. Seda isegi juhul, kui juhendamine on nii-öelda kaela määritud (tudengite rohkuse tõttu üritatakse mõnel pool tõesti öelda, et iga õppejõud peab juhendama nii ja nii mitut tudengit – mis siis, et osade õppejõudude teemad on paratamatult populaarsemad ja pealtnäha lihtsamad kui teised).
Ka mina ei teeks AÜ omi niivõrd maha. Olen olnud nii AÜ kui ka statside loengutes ja parajaid “pärle” on mõlemal pool ette tulnud, rohkem küll statsidega koos istudes.
Ka tööülesanded ja mahud on olnud mõlema süsteemi puhul samad – ei mingit hinnaalandust kummalgi pool.
Küll aga ühes aines statsidega koos istudes oli tahtmine aknast välja hüpata. Sellist rumalust, ignorantsust, hullumeelset totrust, mida inimesed välja ajasid, polnud ma veel üheski loengus kohanud. Kuid loomulikult leidub selliseid ka AÜ omade seas.
See AÜ omade raha eest paberisaajate kilda löömine on küll veidi ülekohtune. Kui muidugi olete mõlemal pool istunud ja oskate põhjendada, siis vai nott – igaühel oma arvamus. Aga lampi lahmimine, mitte väga asjalik…
Minu jaoks jääb arusaamatuks, miks mõned kommenteerijad tudengite õpihimu ja võimekust vaid selle põhjal lahterdada üritavad, kas tegemist on stats.õppe või AÜ-ga? See on äärmiselt lahmiv ja piiratud. Päevaõppes ei tohiks seega ühtegi laiska, lohakat ja mannetut tudengit olla?
Ühinen catalina arvamusega- paljude AÜ tudengite jaoks on selline õppevorm lihtsalt ainuke sobiv variant. Paljud õpivad töö ja pere kõrvalt, igapäevased loengud lihtsalt ei mahu nende päevaplaani.
Sama hästi võiks tõstatada teema päevaõppes õppivate tudengite töölkäimise ja õppimise ühitamise võimalikkusest. Tehes mitut asja korraga, ei tehta äkki midagi korralikult ja südamega?
Tulles aga põhiteema juurde, siis isegi mõistes tõstatatud probleemi teravust, hakkab vastu selle lahendamise viis. Inimlik mõõde puudub siin täiesti, irvitamine ja plaksutamine kaitsmisel on pigem lasteaialaste tase. Järjekordne näide selle kohta, et IQ ja EQ ei ole alati korrelatsioonis.
Ja milline oleks siis “inimliku mõõtmega” sellise probleemi lahendamise viis?
Ei tahaks kuidagi isiklikuks muutuda, aga korraliku lastetoaga inimesele ei peaks sellist asja küll selgitama hakkama.
Ei tahaks kuidagi isiklikuks muutuda, aga see on demagoogia.
See, et kaitsmisel tekkis skandaal, et see töö välja naerdi, on kogu selles kurvas loos ainus positiivne moment. See näitab, et ülikool on veel siiski mingilgi määral suuteline iseennast agara lolluse vastu kaitsma.
TÜ vilistlasena: aitäh Sulle, Kriku!
Autorile ääremärkus: sõna on süüvima, mitte süübima.
AÜ probleem ei ole see, et seal oleksid halvemad tudengid. Kõiki, kes inimesi õppevormi järgi lahterdavad, saadaksin ise kuhugile heasse kohta. Pigem on probleem TÜ enda suutmatuses AÜga tegeleda. Õppejõud ei viitsi, instituudid ei viitsi jne. Neid reaalselt (oleneb muidugi instituudist) ei õpetata. Sellest ka sellised lollused…
Tarmo Strenze on akadeemiliselt mõttetu mees. Tal on sügavalt savi.
Ma ütleks, et kogu sellest asjast on üks palagan saanud küll. Ja see on masendav.
@ catly@catlyn:
Teeks nii, et kui tudengite lahterdamine ei ole õige, siis ei ole kena ka kõiki õppejõude-instituute-teaduskondi AÜ-ga mittetegelemise asjas ühte patta panna, eks? Või mingis muus asjas :)
Nendega “tegeletakse” vähem muidugi – sest reaalset kohalkäimist eeldavat õppetööd on neil vähem. Koridoris satuvad ka vähem vastu seetõttu…või on neil väiksem võimalus maja peal õppejõudu trehvata (sest tihtipeale toimuvad AÜ õpped nädalavahetuseti). Aga olgu AÜ või mitte-AÜ tudeng, kui ta on mingist teemast huvitatud, küsib õppejõududelt arukaid küsimusi ja tõesti tahab õppida, siis ei saada keegi tudengit puu taha.
See on küll tõsi, et võibolla alati ei ole õppejõud AÜle nt nädalavahetuseti loenguid lugedes kõige säravamad – sest mingit lisa ei kiputa selle eest maksma, aga pääsu selle eest ka pole. Tavakoormuse osa.
Muide, Tiina Kirss kirjutas õppejõudude hädadest mõni aeg tagasi Päevalehes väga asjaliku artikli….
Enno Reinsalu päevik “Maa Vara”: Et tu, Brute!
Võibollla tuleks hariduse väärtustamise nimel teha samm tagasi, ja loobuda paljudel ametikohtadel kõrghariduse nõudmisest? Üldine seisukoht paistab ju olevat, et sel moel lõpetanu saab tööl hakkama. Milleks siis kõrgharidust nõuda? Keskharidusest ju tegelikult piisab.
Selle 3-4 päevaga on siinset lugu loetud umbes 6000 korda. See on vist mingit sorti rekord :)
Neil päevil on skeptik.ee külastatavus tõusnud 1500-2000 unikaalse külastajani (tavapärane on 500-700) päevas. Inimesed veedavad siin keskmiselt 8 minutit ja loevad 2,6 lugu.
Aitäh, Kriku, laialdast vastukaja tekitanud olulise teema kajastamise eest ja loodetavasti tulevad paljud selle loo tõttu esmakordselt siiasattunud ka hiljem tagasi.
Tänan heade sõnade eest, aga see lihtsalt läks nii. Kohtasin juhuslikult tänaval üht inimest, kes oli sinna minemas ja kuna tema jutt oli huvitav, läksin kaasa. Tulemus muidugi ületas kõik ootused.
Räägitakse, et teadusetempel on kahe ususekti omavahelisse kaklusse sattunud. Antud bakalaureusetöös avaldatakse nimelt korduvalt tänu abi eest Sai Baba järgijale Ilmar Soomerele. Käsitlus kristlusest pole neutraalne vaid teise religiooni silme läbi…
@Kriku:
(ehk raamatuürask- väga väsinud, väga nördinud, väga vana- mu lapsed keelasid mul 20-aastastega vaidlemise-, aga järjekindel)
Aga ei ületanud ju. Ootusi, ma mõtlen.Oma kasvavas häirituses näppisin seda lehte umbes 1000 x mina.Võib-olla näiteks lootuses, et keegi tol saatuslikul päeval kohalviibinuist, 10-12 välisest, allajoonitud tarkmeheta taskus, sõnakese poetaks.Mõni teine kaitsja, sotsioloogia üliõpilane, mõttetu sotsiaalteadlane.. või nii.
Omamoodi on vaikus mõistetav kaitsnute tuumkursuse puudumisega- paar ühest lennust, paar teisest lennust, paar avatud ülikoolist- muide, sealt tuli ka kõige tugevam päeva töö.Ei ole inimvõimed õppevormi taanduvad, ei ole.Ma võin ka soovi korral liialdada.Tuju korral.
Mida rohkem ma igasugu asjassepuutuvaid artikleid, kommentaariume vms-t seega loen, seda kurvemaks muutun, ehk seda selgemaks saab, et asja tuum-tuum-tuum???
Miks küsisin ma su vanust, sest mind imponeerib valdav jumalik ideaal: meie koolis, meie instituudis…, meie ja meie sõpradega…..sellist asja juhtuda ei saa.
Veelkord, ei hakka , ei pürgigi mitte end kokku võtta, arutlemaks, kui rumal täpselt käesolev kaitsja võis olla, rahuldun sellega, et võisin paari nädala eest oma silmaga lugeda lincolni memoriaali trepil sõnu: i have a dream- erudiit priimägi on ka lubanud endale luksust vishnut, krishnat vms-t, budistliku idee kandjaiks pidada.Ka kuuluvad talle kunagi mu kolleegile öeldud surematud sõnad : mulle ei meeldi ei teie, ega te raamatukogu- raamatukogudes töötavad kõige lollimad võimalikest isenditest jms-t.Jumal sellega.Too-eest kodanik hästi goethet valdab.
Üldse süveneb arusaam: iga kooli, selle iga instituudi või mistahes üksuse liige näib pidavat oma kildkonna baasteadmisi ülimaks miinimumiks, mille mittetundmine on vahendeid valimata karistatav!Samas infomonopoli tuleb kiivalt hoida.Seda paraku mitte üliõpilaskonnas, millest eel oli juttu, vaid ka õppejõudkonnas, millest võis nils niitra artiklist ka kinnitust saada- ega kodanik oponent ei võinud ju kodanik juhendajale vihjet anda.Olen tast kui suurepärasest religioonifilosoofist kuulda saand.Sellest on väga kahju, et igaüks kiivalt oma kuhja otsas suvatseb istuda.Jah, veelkord kahetsen väga.Siiani oli suurim nali, kuidas iga medprofessor oma tomograafi peidab.Ja seda samas asutuses nagu sama huvi kandmas- st võiks ju olla!??- üheskoos rahvusülikooli staatuse poole pürgimas- ka vanem inimene võib ehe idealist paremal päeval olla!
Rääkimata, et jumala eest mõne teise vabariigi kooliga peale lõputute koostöölepingute ka reaalset sisulist koostööd teha. Ei ole niitral hea artikkel, küsimuse püstitamiseni, mis sellist paranoilist olukorda tekitab, ta ei jõua.Midagi ei saa lugeda poliitilistest otsustest ja finantseerimisprioriteetidest ev-s.Pean langetama otsuse kaitsja, oponendi või…
Külastatavusstatistika selgitamise jätan Martinile.
Minu teada ei ole Te mu vanust küsinud ja ma pole seda ka öelnud. Mitte et see kuidagi oluline oleks.
Martin Lutheri isik kuulub minu teada põhikoolis omandatavate baasteadmiste hulka.
Inimene, kes endale töö teema valib, võtab endale ka kohustuse ennast selle teemaga kurssi viia. Kui mitteajaloolane valib teema, mille käsitlemisel tuleb viidata ajaloosündmustele, peab ta ennast nendega kurssi viima. Sama käib teoloogia või ükskõik mis muu teadusharu kohta. Nagu ülal öeldud, ongi üks suuremaid probleeme antud töö juures, et teema on nii lai, et seda ei annagi bakalaureusetöö raames korralikult käsitleda.
Samuti võiks iga lõpetaja olenemata erialast omada ettekujutust akadeemilisest kirjutamisest. Selleks on minu teada igas teaduskonnas isegi eraldi õppeained olemas.
Juhin Teie tähelepanu asjaolule, et vähemalt Tartu Ülikoolis on väga lubatav ja isegi soovitatav külastada silmaringi avardamiseks teiste erialade loenguid ja sooritada eksameid-arvestusi vabaainetes. Samuti ei tehta kellelegi takistusi ülikooli raamatukogu kasutamisel.
Juhin Teie tähelepanu asjaolule, et kui töö on juba oponendile antud, ei saa seal enam muudatusi teha. Juhendaja on juhendaja ja oponent on oponent.
Teemaväline palve – palun kasutage edaspidi lünka lauselõpu punkti järel. Palju parem on lugeda.
oi, kriku, Sa teed mu elu raskeks- on jube vaev vaielda samase järjekindlusega isendiga.
Kui ma vaid võiksin seda endale lubada, aga ma ei saa. Kas Sa siis aru ei saa, et ma tean, kuidas valgest sai must jms-t, ja seda nii mõnedki veel teavad, afektiseisundis võin ma ka midaiganes
kokku rääkida. Ma lihtsalt, noh kui vanem inimene, mõtlesin ikka hea pärast öelda, et äkki tegeleks põhjustega, aga kui teile kõigile seal nii hirmsasti tagajärjed meeldivad…mina suvatsen käed tõsta. Ega riigil raha ei ole ju ka.
Ma arvan, et kui väärnähtuste tagajärgedest ei räägita, siis ei hakka keegi põhjusi ka otsima.
Tartu Postimees valgustab juriidikat:
digile meenutab “Karistame! Keda ja kuidas, küll seda jõuab uurida.” küll natuke Cardassia rahva mõrvamüsteeriume.
Ülikool võtab lõputööde juhendajad liistule
Nils Niitra, Postimees
Juhendamisega on TÜl probleeme juba aastaid (aastakümneid?). Sama seis on ka TLÜga (teiste kohta olen kuulnud sama, aga puuduvad isiklikud kogemused). Juhendajaid vähe, lõpetajaid palju, juhendajad ei saa juhendamise eest eraldi tasu jne. See erineb muidugi erialati, aga väga roosilist seisu pole ma kuskilt kuulnud.
On selline huvitav fenomen ka, et mõnel pool määratakse juhendajaid kohustuslikus korras, sest populaarsemate juhendajate kohad on täis, aga teistel on vaja koormust (kui juhendamine arvestatakse koormuse hulka). Mõned juhendajad ongi aga ebapopulaarsed seetõttu, et nad ei juhenda ja on muidu mõttetud mehed (aka Strenze).
Ühesõnaga, jama on igal pool selle juhendamisega ja ainuke, mis meil on, on lootus, et asjad paranevad.
“Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudis on olnud paraku juba pikka aega probleemid kvaliteediga. Mind ei üllatagi nii väga, et see intsident juhtus just selles instituudis.”
– liiga pikka aega ei saa probleemid olnud olla. Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut, olgu, nimetatud valdkonnad, sarnaselt teoloogiaga!, on vähemalt tavainimese- eesti inimese tänavalt- kõnepruuki ja käsitlusse ilmunud ikka võrreldes ajaloo või klassikalise filoloogiaga vms-t suht hilja.
Minu lemmikaine on teaduslik kommunism ja poliitiline ökonoomia. Võimalik, et kaitsja E. omad ka. Juhtume enam-vähem põlvkonnakaaslased vist olema. Lemmikmajandussüsteem on plaanimajandus. Ka valdan ma suurepäraselt kõrgemat matemaatikat, eriti integraalarvutust ja trigonomeetrilisi funktsioone vms-t. Tore on matemaatiline statistika ja tõenäosusteooria! Protestantlusele möeldes meenub mulle esmalt näiteks hoopis äkki ….rooside sõda…aga mul on praegu kiire, pean emaga arsti juurde minema,
ühegi majandusega seotud instituudini ma seega veel ei jõua, millega mul üleüldse nagu mingitki pistmist võiks olla.
jooksupealt:
sest juhtunud on see, nagu ikka kipub juhtuma, kõige suuremad kisajad elik “teadjad”, usuteadlaste kõrval, on jälle paraku inimesed tänavalt
ps. küll on hea, et meditsiin on meil ikka väga pikkade traditsioonidega ala
Värske näide mujalt kui TÜst – minu poole pöördus inimene, keda olin TÜs bakatasemel juhendanud. Olgu mainitud, et väga tubli ja võimekas AÜ tudeng oli ta. Nüüd oli ühes Tallinna avalik-õiguslikus magistrit tegemas, tahtis kaitsta. Kurtis, et juhendajal on tervisega ja jumal teab veel millega probleemid, kas ma saaks ta töö üle vaadata. Ei, ei olnud talle asendusjuhendajat määratud. Ja kui ma nägin, kes juhendaja oli, pidin minestama – töö teema ja juhendaja nö teaduslikud huvid olid üksteisest väga kaugel. Pisut süvenemist ja tõepoolest – kuigi mainitud erialal ja justkui mainitud teema peal on kõnealuses ülikoolis ka lausa professor olemas, pole see professor kunagi teadustööd teinud….
Mitmendat korda ma pean ütlema, et õpin ajalugu?
Või käis määratlus “inimene tänavalt” Birute Klaasi kohta?
Mitmendat korda ma pean Sulle ütlema, et Su vedasid sinna teoloogid. Ma ei saa Sind teatud mõttes nendega seepärast samastamata jätta- selliseid radu käib näiteks minu väike isiklik loogika, võta või jäta. Ok, Sa võtsid kõvasti ja karmilt ja täitsa iseseisvalt! sõna, aga täitsa vastikult , seda tean ma ka!- aga mina tean!
“Teadjad tänavalt” on näiteks suur osa neist, kes esimest niitra lugu suvatsesid kommenteerida- mitu korda ma pean seda Sulle ütlema!? Teise loo kommentaaridega ei hakka ma end üldse vihastama. Kuigi ma olen nõrk inimene, aga ma vähemalt püüan. Igas harvas kommentaariumis, kuhu ma kogemata jutun sattuma, kaotan ma igasugu enesevalitsemises , noh ja pea …
ps. kui hästi järele mõelda, siis birute natuke pidas end ses artiklis ülal küll kui inimene tänavalt
Nagu juba ülalpool öeldud, mind ei vedanud sinna keegi. Ma kohtasin juhuslikult tänaval üht inimest, kes oli sinna minemas ja otsustasin kaasa minna.
Ma ei võtnud sõna ei kõvasti ega karmilt. Ma esitasin täpselt ühe küsimuse, mis tulenes otseselt kaitsja väljaütlemistest ja pärast kaitsja vastust esitasin täpsustava küsimuse, et millist allikat ta oma vastuses mõtles. Kõik. Mida Te mõtlete “vastikuse” all?
Teie eelmisest postitusest polnud võimalik aru saada, et räägite Niitra artikli kommentaatoritest, mitte üldistavalt kõigist, kes sel teemal arvamust on avaldanud. Palun väljendage ennast edaspidi selgemalt.
@Kriku:
Mitmendat korda ma pean Sulle ütlema, vastik on “akadeemiline diskussioon”, mis sarnaneb vägivaldse ärapaneva organiseeritud massipsühhoosiga. Ja kõik selles ürituses osalejad on mulle isiklikult vastikud ka- no mida ma pean tegema, et sest tundest vabaneda? Aga suvatseme nüüd minu isiku jätta. Mis Sa lased end sellest nii hirmsasti häirida? Räägime näiteks henri VII-ndast. Ei, vabandust, tema oli põdur ja suri ära. Seega, mis Sa arvad, kui ma mõtlen, et henri VIII- ndaI oli protestantlust , isegi mitte lutheri oma, vaja, et lõpetada oma naiste peade mahalöömine toweri õuel, ah!? Ma olen seda jubedat pakku isiklikult näinud ka. Siiani imponeerib mulle küll mehepoja raudrüü londoni toweri miskis kambris.
ps.Oh tulnuks te kohale enne e-d kaitsnud savisaare nõuniku esinemise ajaks- kohe kõva d sai tema, oleks äkki andnud asja parandada. Mõtle, kui järgmiseks peaministriks saab savisaar, oma nõunikega!? Kaob ka viimne lootus saada kunagi konstruktiivsem (kõrg)hariduspoliitika. Sotsiaalpoliitikast rääkimata. Ainult mädand kartul ja küttepuud.
@raamatuürask:
Sellise käitumise tingib usufanatism, kõik kes ei ole meiega, on meie vastu ja kuuluvad hävitamisele. Ajalugu kubiseb sellisest kristlikust vägivallast.
Sellisel juhul ma ei tea, millest Te räägite. Mingeid vägivaldseid episoode antud juhtumil ei esinenud.
Ma ei tunne Teid isiklikult ja Teie isik ei häiri mind kuidagi.
Teie ülejäänud postitus jäi mulle arusaamatuks.
“Postimehe” juhtkiri: Juhtkiri: ülikool, kuhu sa ometi lähed?
Ei lähe ta kuhugi, seisab juba mitusada aastat sama koha peal.
Ülle Madise: Haridustööstuse buum ja krahh
Ausalt öelda ei saa ma vastuväitest riigieksamitele ja lävendipõhisele süsteemile eriti aru. Ülikooli astuvate üliõpilaste arvu saab ju sujuvalt muuta lävendit muutes, n’est-ce pas? Selleks mingit ennustusvõimelist statistilist mootorit teha ei tohiks ju keeruline olla?
dig ütles:
Kui ülikool koosneks vaid peahoonest, siis küll.
@Kriku:
Ausalt öelda ei saa ma vastuväitest riigieksamitele ja lävendipõhisele süsteemile eriti aru
Teie arusaamatus näitab, et Teil on probleeme Haritusega, haridust on Teil samal ajal küllalt.
Kirjutasin samast teemast waldorf-koolidega seoses, kuid keegi tõstis selle jälle minu tarandikku.
Millal jõuab see skeptikutele kohale, et sellisel kujul ei ole võimalik enam vegeteerida? Vajalikud on tõsised ja sisulised reformid, mis hariduse õigetele rööbastele keeravad.
Ka Maalehel on põnevaid andmeid Martin Lutheri kohta. Rubriigis “Tuna & täna” kirjutatakse:
Artikli juures on foto Martin Lutherist, kus on selgelt näha, et tegu pole mitte mustanahalisega, vaid prillitatud ja ülikonnastatud härrasmehega, kes on äravahetamiseni sarnane Anonüümsete Alkohoolikute liikumise rajaja William Griffith Wilsoniga.
@Mart K.:
Martin Luther oli pikajuukseline, keskaegne inimene; sel ajal kaasaegseid ülikondi ei tuntud. Järsku pildi lisaja oli ka harimatu!
Kaarel Tarand: Nad petavad oma lapsi
Paraku ei ole autor vaevunud ennast antud juhtumi asjaoludega kurssi viima.
@Kriku:
See on kaasaegne reaalsus! Aeg oleks silmad lahti teha ja näha maailma niisugusena nagu see on.
Nendele probleemidele juhivad tähelepanu juba aastaid haridusega kokku puutuvad spetsialistid ja mõtlevad inimesed!
Oakrock ütles:
Laiemale avalikkusele oli vast tundmata ka fotoaparaat. Tõele au andes tuleb tunnistada, et ML artikli juures on koguni kaks Lutherit kujutavat pilti. Teine neist on repro maalist (millel on tõesti kujutatud valgenahalist ja pikajuukselist vanaaegset härrat).
Skandaal Tartu Ülikoolis muutis kaitsmiskomisjonid karmimaks
Rääkides veidi üldisemalt juhendamisest ja juhendatavatest, mitte konkreetsest juhtumist.
Ülikooli juhtkond leiab, et juhendaja asi on töö igal juhul kaitsmiseni viia. Samas nõutakse, et igaüks kes ülikooli uksest sisse suvatseb astuda, tuleb lõpetamiseni läbi vedada, sest pearaha on põhiline ja ülikooli allüksustelt nõutakse kasumlikkust, mis on tegelikult absurd, sest nad ei saa valida, milliseid erialasid õpetada ja milliseid kinni panna. Neile on jäetud ainult kohustused, aga õigusi pole antud.
Tõsiasi on ka see, et ülikooli võetakse sisse suurel hulgal inimesi, kelle teadmised maailma kultuurist on peaaegu olematud, kui välja arvata ehk see, mis nende meelest on massikultuuris parasjagu in, kui sedagi.
Teha õppejõude vastutavaks tänaste üliõpilaste eelnevas elus tegemata jäänud töö eest on täiesti ülekohtune.
Pealegi olukorras, kus õppejõudude põhitööks on kujunenud kõikvõimalike ja järjest kasvavate bürokraatlike plaanide, kavade, õppeesmärkide, pädevuste, strateegia ja muu mõttetu paberitöö tegemine, mis peaks olema tegelikult tugistruktuuride ametnike ülesanne, nagu tänases Päevalehes üks Tallinna Ülikooli õppejõud sellest väga asjalikult kirjutab.
Juhendaja asi võiks siiski olla üliõpilane nii kaugele viia, et tema töö kaitsmisele kõlbab.
@Kriku:
Ma ei tunne Teid isiklikult ja Teie isik ei häiri mind kuidagi.
Teie ülejäänud postitus jäi mulle arusaamatuks.
-ma arendasin oma! rooside sõja ja protestantluse versiooni lihtsalt edasi. Sain teada, et sa oled suur! mees! mitte väike! tütarlaps!
Eile õhtul hakkas mind piinama näiteks kohutavalt asjaolu, et mulle ei meenunud kuidagi, mida luther thomas more’i ukse taga karjus- see oli üks tore ladinakeelne laussõim. Küll suudan ma kuidagi meenutada miski thomas more’i ütluse:
asinus meus habet aures, et tu habes aures, ergo tu es asinus meus –
ma kujutan ette, umbes samamoodi rääkis ta lutheriga,
aga mida karjus luther more’i ukse taga, ah!??
ps. täna hommikul meenus mulle tore oscar wilde’i essee: “inimese hing sotsialismi ajal”. Sealt selgub kodaniku ilus ideaal: sotsialismi ajal muutub kõik. Siis pole enam inimesi, kes elavad haisvates urgastes ja haisvates räbalates ja kasvatavad võimatus ja täiesti vastikus ümbruskonnas üles haiglasi ja nälginud lapsi. Ühiskonna turvalisus ei sõltu enam ilmastikust. Ühiskonna iga liige saab osa selle ühiskonna üldisest heaolust ja õnnest, ning kui pakane tuleb, ei tee see kellegi elu halvemaks.
Sotsialism kaotab näiteks ära perekonnaelu. Abielu kaob koos eraomandi kadumisega. Individualism kiidab selle heaks ja teeb selle kauniks. See aitab isiksusel täielikult areneda, teeb naise ja mehe armastuse imeliselt ilusaks, õitsvaks. Jeesus teadis seda. Aga jeesus ja sotsialism? Isiksusele ei tohi mingeid nõudeid esitada. Üksikinimene ei saa anda järele kuulekuse nõudmisele ja vabaks jääda-
edasi jooksis mul mõte kokku, lugesin mitu korda kirjutatu üle,
võid ka lugeda, oscar wilde’i “esseed”.
“skandaal tartu ülikoolis muutis kaitsmiskomisjonid karmimaks” –
ja ongi rahvuslik kogutarkus päästetud!
Seda punkti sooviks täpsustada: töös oli 1914, nagu ma aru saan, aga kuidas täpselt see korduv tähelepanu juhtmine välja nägi?
Et üliõpilane rääkiski ettekandes muudkui 1914 ja 1914, auditoorium kahises ja korduvalt parandati teda, kuid ta ignoreeris? Või kuidas see toimus?
:)
Umbes nii jah. Lõpuks keegi tegi puust ja punasest ette, et 1914 + 100 = 2014, mis pole veel saabunud.
Cyanide & Happiness viskab ka lõputööde teemal nalja.
Vastse teenelise Eesti kodaniku Isidor Levini mälestused räägivad: