Paul-Eerik Rummo: abordi keelustamine ei anna soovitud tulemust
Kirjutasin riigikogu liikmele ja endisele rahvastikuministrile Paul-Eerik Rummole kirja:
Tere, lp Paul-Eerik Rummo,
olete oma kaaskirjaga toetanud Elukultuuri Instituudi rahataotlust Hasartmängumaksu Nõukogule internetilehekülje abort.ee teostamiseks.Nüüd on nimetatud portaal valmis ja avalikkusele selle olemasolust teada antud. Kas olete selle portaali sisuga tutvunud ja kas see vastab sellele, millele Te algselt oma toetust avaldasite?
Kas näete põhjust end sellest portaalist distantseerida? Kui jah, siis millega Te seda põhjendate? Kui ei, siis hea meelega loeksin Teie arutlust.
Lugupidamisega,
Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik
www.skeptik.ee
Ja siin tema vastus, millest ehk kõigil midagi õppida on:
Kõigepealt kaks postulaati asja enda ehk abordi kohta. Esiteks, abort on igal juhul õnnetus, hõisata pole siin midagi. Teiseks, otsus, kas laps lõpuni kanda või aborteerida, on raseda langetada. Abordi totaalne keelustamine ei mahu isikuvabadusele rajatud õigusruumi ega anna ka praktiliselt soovitud tulemust.
Otsused (valikud) on seda asjakohasemad (ja seda vähemate negatiivsete tagasilöökidega otsustaja hilisemale enesetundele), mida põhjalikuma informeerituse pinnalt nad tehakse. Ministrina andsin oma õnnistuse rasedusnõustamise ülemaalise süsteemi väljakujundamisele (riigi ja kodanikualgatuse koostöös), selleks et igal rasestunul, eriti kui ta tunneb end hingeliselt, majanduslikult, sotsiaalselt ebakindlalt, oleks hõlpsasti kättesaadav võimalus kõik oma väljavaated heade asjatundjatega aegsasti läbi arutada. Ootan just teateid, kui kaugele sellega jõutud on.
Jättes kõrvale abordi meditsiinilistel jms näidustustel, peaks abort pereplaneerimise meetmena olema midagi ammu unustatut. Soovimatu lapse tegemata jätmiseks on küllaldaselt teisi, väiksemate või olematute moraalsete ja füüsiliste kõrvalmõjudega teid.
See ongi asja sisu ja eesmärk: austades igaühe õigust isiklikele valikutele, püüda luua võimalikult avarat ja kvaliteetset info- ja haridusruumi, kus igaüks leiaks mõtteainet ja faktilist teavet, mis aitavad tal kriitilistes situatsioonides parima otsuseni jõuda.
Nüüd siis küsimus sellest, kas riik tegi õigesti, toetades omalt poolt kodanikualgatusliku abort.ee portaali loomist. See taandub küsimusele, kas see portaal on oma loomult kooskõlas eelkirjeldatud eesmärgiga. Vastus võib olla nii hinnanguline kui põhimõtteline.
Minu põhimõtteline vastus on: jah, riik ei ole siin eksinud, kuna mitmekülgselt informeeritud kodanikkond ongi riigi alus. Kahtlustused desinformatsioonis (nt kas portaalis kasutatavad fotod esitavad seda, mida portaali autorid väidavad neid esitavat, või kas teatavad ennetusvahendid on tõepoolest tegelikult abortiivid) jäägu asjatundjate kinnitada või hajutada, terava vajaduse korral miks mitte ka kohtu teel. Kui osutub, et tegemist on ühemõtteliselt desinformatsiooniga, mis selle tarbijaid otseselt kahjustab, ei saa selle levitamist toetada. Praegu pole mulle teada, et need kahtlustused paika peaksid.
Minu hinnanguline vastus on, et meie n-ö keskmise inimese stardipositsiooni ja eelhoiakuid arvestades ei tarvitse portaali tegijate valitud väga range ja pedantlik joon soovitud tulemusteni viia, olgugi eesmärk õilis ja argumendid adekvaatsed. Kuid see on pigem maitseasi ega ei sea kahtluse alla portaali eluõigust, mis sisaldab ka võimaluse oma esitustaktikat korrigeerida.
Lõpuks veel pisut üldisemalt. Olenemata sellest, kas ja kui, siis milliste vahelülide kaudu on üks või teine algatus seotud mõne kiriku/uskkonnaga, oleks riigist väga rumal vältida nendega koostööd pelgalt nende võimaliku religioossuse tõttu. Rääkimata sellest, et riik ei võiks teha koostööd vahetult kirikute/uskkondade endiga. Eriti olukorras, kus kodanikuühiskond on kujunemas trendimõisteks ja ka riik panustab kõvasti aktiivse kodanikutunde edendamisele, oleks möödavaatamine suurte traditsioonide ja sajandite jooksul kristalliseerunud vaadetega ühendustest lausa kummaline.
Moodsale ajale, liberaalsele demokraatiale iseloomulik riigi ja religiooni lahutatuse printsiip ei välista nende ühistööd kuidagi, pigem vastupidi – annab sellele raamistiku seal, kus ristuvad avalik huvi ja igaühe privaatsfäär. Tulemuse, nagu alati, määrab selle koostöö ja selle kõigi osapoolte panuse kvaliteet, mis areneb tegevuse käigus. Ettekujutus, et ilmalik ja usuline või usuline ja teaduslik arusaamastik tingimata teineteist välistavad (või on lausa verivaenlased), on kahetsusväärselt primitiivne ja ammu aegunud.
Paul-Eerik Rummo
Riigikogu liige
Imelikult valitud pealkiri. :???: Küsimus oli ju, et mida arvab Paul-Eerik Rummo portaalist abort.ee, mitte aga mida ta arvab abordi keelustamisest.
Minu meelest oleks õige pealkiri pidanud kõlama nii:
Pealkiri ei väljenda jah artikli sisu väga objektiivselt aga ka Costello pakutud pealkiri ei väljendaks kohe kindlasti seda.
Põhimõtteliselt ütles Rummo et portaal oli toetust väärt juhul kui asjatundjad ei leia et seal väärinformatsiooni levitatakse.
Kuna umbes selline lause oleks pealkirjaks liiga pikk, siis võiks pealkiri olla midagi täiesti neutraalselt millest ei saakski midagi loo sisu kohta järeldada ilma lugu ennast lugemata. Näiteks “Paul-Eerik Rummo arvamus abort.ee kohta.”
Skeptik.ee’l on võrreldes näiteks delfiga see eelis et ei pea muretsema lugejanumbrite eest, seega pole vajadust iga hinna eest kõmulisi pealkirju välja pigistada.
Minuarust skeptik on esitanud abort.ee vastu 2 süüdistust:
1) väärinfo
2) ühekülgne info
Rummo nõustub skeptikuga punkti 1 osas aga punkti 2 osas sisuliselt leiab et eks riik võib ju vahel ka natuke kallutatud arvamusi toetada, oluline et kokkuvõttes oleks kättesaadavad erinevad vaated asjast.
Pigem on asi selles, et Rummo ei saa poliitikuna tagasi võtta oma toetust Elukultuuri Instituudi toetamisele ja peab jääma keskjoonele.
Muide, seriaalist “Seintel on kõrvad” on kuulda olnud, et Miikaeli ühenduse poolt abort.ee loomise jaoks sots. min.-le esitatud taotluses oli märgitud koostööpartneritena Eesti Naistearstide Selts ning Seksuaaltervise Liit, kes asjast midagi ei teadnud.
See vihje on sulle, Martin, võimalikuks laskemoonaks, kui Miikaeli pühamehed peaks sind veel ähvardama :)
(Peaks olema ju võimalik sots. min-ist välja nõuda MÜ abort.ee rahataotluse koopia?)
Mul on õnneks/kahjuks küll nüüd vist teised kohustused, aga muidu peaksin 16. mai lõvikoopasse minema ehk siis Miikaeli ruumidesse ;)
Vastuseks Santale: pole õige öelda, et nõustun skeptik.ee kahtlustega abort.ee info usaldatavuse suhtes. Minu väide on, et kui mingi avalikult levitatav info tõestatult osutub ühemõtteliselt vääraks ja oma tarbijaid otseselt kahjustavaks, on vale selle levitamist toetada. Nagu öeldud, pole mul praegu teada, et kahtlused abort.ee’s esitatu suhtes peaksid tõestatult paika. Seetõttu ei näe ma ka põhjust oma eelsoovitust tagasi võtta.
Vastuseks mr. Costellole: ma ei väida kindla peale, et abort.ee argumendid on adekvaatsed. Ma esitan hinnangulise väite, et ka eesmärgi õilsus ja argumentide adekvaatsus ei tarvitse sihile viia, kui esitustaktikas ei arvestata adressaadi eelhäälestust.
Mu põhiväide on, et nii abordi kui ka muude oluliste teemade puhul on õige suunata mõtlemine ainult halbu lahendusi omavate olukordade vältimisele. Abort on igal juhul halb – paraku ka juhtudel, kui ta on või näib olevat ainumõeldav ja vältimatu. Ka väga tugeva emotsionaalse laenguga väited (nt et abort on olemuslikult ja kõigil juhtudel tapmine, inimolendi tapmine) võivad ennetamisele kaasa aidata. Võivad, aga ei tarvitse: just oma liiga tugeva laengu tõttu võivad nad samahästi põhjustada vastuvõtja blokeerumise.
Tegelikult pole ju midagi halvasti, kui mõni soovimatu laps või, teiselt poolt, järelemõtlemise korral välditav abort jääb tegemata just sellepärast, et asjaosalisi hoiavad tagasi kategooriliste abordivastaste argumendid, isegi kui viimaste vettpidavust pole võimalik lõplikult teaduslikult tõestada. Kõige olulisemad asjad, elu ja surma eksistentsiaalsed küsimused, kuuluvadki pigem tunnete ja usu kui ratsionaalse väitluse maadele.
Mis puutub skeptik.ee poolt pandud pealkirja mu kirjutisele, siis pole see tõesti just ammendav, kuid jäägu see skeptikute südametunnistusele. Santa pakutav on kahtlemata asjakohasem. Tõepoolest, kui miski juba ette kahjustab nii väga soovitavaid ühiskondlikke debatte, siis on see asjaosaliste ületamatu sensatsioonijanu!
Lugupidamisega
Paul-Eerik Rummo
Sain lõpuks ka abort.ee tegijate originaaltaotluse kätte:
https://skeptik.ee/wp-content/uploads/2008/04/abortee_taotlus.pdf
Ooooooooot! Ja sotsmin nüüd avastab, et asi on kallutatud?
Keegi seda teksti nagu varem ei viitsind läbi lugeda?
Kogu see tekst on hoolikalt sõnastatud niimoodi, et heausklik inimene teda “kogemata” valesti tõlgendaks. :-(
Just nagu lehesaba-horoskoobid.
Võtame näiteks sihukese lõigu:
1. Elujaatamine on üldsõnaline mõiste, mida rutiinselt noorteprojektides mainitakse. Projekti lugeja teab, et see ei tähenda midagi sisulist; projekti kirjutaja aga väidab tagantjärele, et ta on prolaiferluse ilmutatult ära märkinud.
2. “Inimese lootelise arengu” rõhutamine on heausklikkuse kontekstis täiesti legitiimne, üks võimalik viis abordist kirjutamiseks. Projekti lugeja eeldab, et jutt käib veebilehe struktureerimisest loote arengu kui mindmap‘i keskmes asuva mõiste ümber, projekti kirjutaja aga väidab tagantjärele, et jutt käis abordipiltidest.
3. “(tekstiline ja interaktiivne audio-visuaalne (pildid, tekstid, helid) informatsioon)” on see buzzword, mida lühidalt multimeediaks hüütakse. Juba Tiigrihüppe päevist saadik on rutiin, et multimeediast kirjutatakse peaaegu igas projektis, sest niimoodi on kombeks. Projekti lugeja teab, et see ei tähenda midagi sisulist; projekti kirjutaja aga väidab tagantjärele, et jutt käis abordipiltidest.
4. “füüsilist, psüühilist ja sotsiaalset reaalsust” tähendab, et portaalikirjutajad plaanivad Öelda, Kuidas Asjad On(tm), aga ei täpsusta mingisugusel moel, kuidas nende arvates asjad on. Aga projekti kirjutaja väidab tagantjärgi, et kuna reaalsus on, et abort mõrv on, siis on nemad oma kaardid algusest peale lahtisena hoidnud.
Ja niimoodi lehekülgede kaupa.
Kui mitte-ministeeriumilased kuskilt kinni saavad hakata, siis ilmselt sellest, et projektitaotluses eesmärgiks abortide ennetamine seatakse ja isegi kurdetakse, kui paha on aborti “esmase pereplaneerimise vahendina” kasutada, aga valmis portaal ei räägi midagi rasestumise ennetamisest.
Peas käib igasugu mõtteid ja diskursuseid ning reaalsustõlgendusi, mis tihti kinni tajuja uskumustest, traditsioonist, kasvatusest ja muust subjektiivsest. See kõik on kena ning demokraatlik riigikorraldus annab meile võimaluse ja õiguse kõike seda väljendada kas kunsti keeles üht või teist aspekti eriliselt välja tuues ning rõhutades, mis teatud puhkudel tõepoolest katarsise-laadsesse äratundmisse võib juhatada, või religioossel moel inimese helisema lööb ja ilmsiks saadud tõetaju laiemalt kajastama sunnib.
Loomulikult pole õiglane “suuri traditsioone”, nagu lugupeetud riigikogulane neid nimetab, kuhugi kõrvale jätta või ilmaasjata marginaliseerida, sest neidki esindavad kodanikud, kes on osalised meie kõigi elus, seda enam, et “kristalliseerunud vaated” on tihtipeale paljule üldinimlikule kenal moel pihta saanud ja kaunil kujul materialiseerinud. Nende vaadete seos reaalsusega – sellega, mida teaduslike meetoditega uuritakse – ei pruugi küll alati olla see, mida väidetakse, kuid sedagi ei heidaks ma ette, kui puuduks pretensioon reaalsust objektiivselt vahendada, sest usutõde, kunstitõde pole ette nähtudki korratavaid katsetulemusi tootma.
abort.ee taotluses on kirjas, et nende eesmärgiks on anda teaduslikult korrektset informatsiooni, mida kolmandal etapil pidid psühholoogia ja anatoomia vaatenurgast vastavad eksperdid teadusliku täpsuse ja usaldusväärsuse tagamiseks hindama ning kuuendas etapis veelkord testitama, et ebatäpsused korrigeerida. Eriliselt rõhutatakse, et “abort.ee saab sisaldama vaid faktidel põhinevat informatsiooni, mitte arvamusi ega poliitilisi argumente”.
Seega pole idee järgi justnagu tegu kunsti- või religioosse projektiga, vaid teaduslikule korrektsusele ning faktitäpsusele pürgiva ettevõtmisega. Sellisel pürgimusel on omad reeglid. Ausus ja avatus kriitikale käivad sellise pürgimuse juurde, olgu maailmavaateline taust milline iganes. Projektis nimetatud koostööpartnerid The Center of [for] Bio-Ethical Reform ja Human Life International ei ole teadusasutused.
Projektis on loodetavate koostööpartneritena märgitud veel Eesti Kristlike Arstide Ühing (kas kristlastel on teistsugune anatoomia?), Eesti Naistearstide Selts, Eesti Seksuaaltervise Liit. See viimane on eriti – no kuidas nüüd öeldagi – kummaline, kuna Varro Vooglaid ütleb Eesti Seksuaaltervise Liidu kohta järgmist:
http://www.abort.ee/uudised/article_id-339
Lisaks on ESTL kinnitanud, et nendega ei ole seoses abort.ee-ga ühendust võetud.
Teadusliku täpsuse saavutamine on keerukas ülesanne, see eeldab materjali tundmist, allikakriitilist meelt, piisavat ajavaru, kogemust, suutlikkust isiklikke eelistusi faktide hindamisel võimalikult tagaplaanile jätta, et faktid juhiksid arusaamise poole, mitte aga sedasi, et arusaam (dogma) määrab faktivaliku.
Noja mis oleks juhtunud, kui abort.ee tegijad oleksid taotluses otse ja keerutamata välja öelnud, et teevad religioosselt kallutatud pro-life kodulehe loodetavasti šokeerivate katkiste loodete piltidega ning kasutavad allikatena vastavaid pro-life agentuure ja ei soovigi koostööd kohalike abordikaubitsejatega? Kas oleks riigil olnud põhjust keelduda? Vist mitte? Kas oleks sel juhul olnud põhjust abort.ee-d valeinfo levitamises kahtlustada? Ilmselt palju vähemal määral kui praegu.
200 000 täiesti ebaoriginaalse veebilehe eest – see on iseenesest juba argument.
poliitiku jutule on muidugi viga erilist kaalu omistada, aga mis puutub võlaõigusseaduse § 1047 lõikesse 2, siis see on üks väga vastik säte – tõenda, et sa ei ole kaamel või söö oma sõnad ära ja maksa kohtukulud.
peaks hakkama allkirju koguma selle sätte tühistamiseks.
http://www.amor.ee/
vs
http://www.abort.ee/
Kumb on propaganda, kumb on info? Pole mustvalge? Kumb on rohkem kumb?
Kui ma kahtlustasin, et olen rase ja mõtlesin, et kas teha aborti või mitte, sain ma oma info näiteks amori lehelt.
Eesti Ekspress pidas tsiteerimisväärsena esile tõsta:
http://www.ekspress.ee/paeva_valik/tsitaat/645
näe usuhull rabab komme kribada:
http://www.delfi.ee/news/paeva.....#038;no=20
GNU libc manuaal hoiatab lugejat võimaliku tulevase aborditsensuuriseaduse suhtes.
Anna-Maria Penu, Eesti Päevaleht:
Abordikeelu kaotamine kütab Hispaanias kirgi