Paul Cameron rääkis homoseksuaalsusest, VHK-st ei saanud ajutine homoviha kants
Täna toimus Tallinnas siis see sündmus, mis tekitas skeptik.ee-s esimese hooga pealkirja Vanalinna koolist saab ajutine homoviha kants. Suhtluse ja korraldamiste käigus muudeti ära Tallinna tegevuspaik, mida Varro Vooglaid põhjendas sedasi:
Et vältida negatiivset tähelepanu VHK suhtes ja kesksete küsimuste tähelepanu fookusest väljanihkumist, otsustasime loengu üle viia lahkelt koostöövõimalust pakkunud ja VHK gümnaasiumist napi 100 meetri kaugusel asuvasse EELK Usuteaduste Instituuti.
Varro Vooglaid loeb ka skeptik.ee blogi ning talle jäi silma mu märkus, et ma kaalun loengut kuulama minna. Selle peale kirjutas Varro Vooglaid mulle kirja, kus on muu hulgas öeldud:
Kirjutan Teile teatamaks, et Te ei ole ei sellele ega ühelegi tulevasele Elukultuuri Instituudi (EKI) üritusele teretulnud.
Minu vastuse peale tehti mulle asi veelkord selgemaks (no olen teinekord pikema taipamisega):
Teie olete ainuke inimene, keda me ei soovi endi seas näha ja kellele oleme seetõttu teatanud, et ta on persona non grata.
Antagu mulle mu põmmpäisus andeks, aga läksin sinna siiski. Jäin küll veidi hiljaks, kuna mu sisemine heitlus ei lõppenud õigeks ajaks ära. Väike võbelus oli sees, aga täiesti asjata. Istusin rahulikult pinki, tegin ülestähendusi ja mõned pildid. Kohal oli umbes 30 inimest, Taivo Niitvägi võttis kõik videosse, see lubati koos eestkeelsete subtiitritega võrku üles panna; kes soovis, sellele tõlgiti P. Cameroni jutt eesti keelde, ukse juures olid infovoldikud.
Kui mina kohale jõudsin, oli jutt juba alanud. Parasjagu rääkis VHK juhataja Kersti Nigesen. Ta nimetas Kaur Hansonit ja Toomas H. Liivi kui viimase aja näiteid probleemidest, millega ka kool kokku puutub. Nüüd kahtlustatakse pea igat meesõpetajat, et äkki on ta pedofiil. Parandagu mind kohalolijad (või täpsustame videost), aga minumeelest väljendas Kersti Nigesen selgelt, et probleemiks on justnimelt homoseksuaalsus. Tõlgendan seda niimoodi, et Kersti Nigesen ei tee vahet homoseksuaalsusel ja pedofiilial.
Seejärel rääkis Varro Vooglaid veidi korralduslikust poolest ja esitas oma seisukohad, miks tänast üritust vaja on. Ühiskonnas on probleem, kui asjadest ei saa avalikult rääkida. Valdav on relativism, on kaotatud usk sellesse, et tõde on olemas; materialism jätab arvamuse, et peale materiaalse maailma midagi muud polegi, eetika ja moraal selle alla enam ei mahu. Siit tuleneb eriline nägemus tolerantsusest. Isegi ülikoolid ei ole vabad ideoloogilisest kallutatusest ja ei saa enam sanktsioone kartmata väljendada teatud seisukohti.
Dr Paul Cameroni tuuri Eestisse, Lätti ja Leetu toetas rahaliselt organisatsioon, mille nimes olid sõnad Tradition, Family ja Property
(kas see: American Society for the Defense of Tradition, Family and Property (TFP)?).
Dr Paul Cameron tegeles 1960. aastatel passiivse suitsetamise kahjulikkuse uurimisega. 70. aastail alustas ta homoseksuaalsuse uurimisega. 80. aastatel, mil AIDS välja lõi, tegeles ta teavitustööga, et homoseksuaalide doonoriveri teistest lahus saaks hoitud, kuna homoseksuaalid tegelevad tegevustega, mis asetavad nad suuremasse riski mitmete haigustekitajate suhtes. Homoseksuaalide seks on “bioloogiliselt intiimsem”.
Tema ja Family Research Institute’i arusaama kohaselt on Lääne ühiskonna inimestel elus kolm eesmärki: abiellumine ja saada lapsi, mitte rikkuda korda (sh mitte haavata teiste lapsi) ning toota rohkem kui tarbitakse.
Esimese punkti pikemas seletuses sai mainitud, et nüüd on olemas The Pill, mis võimaldab naistel ise valida, kuidas oma suguelu elada ja mitte saada lapsi. Teiste laste mittehaavamise alla mahub ka homoseksuaalide avalik käitumine, mis kahjustab lapsi sellega, et need hakkavad ka siis kergemini homoks. Homoseksuaalsuse majanduslik külg kajastub selles, et homod saavad selliseid haigusi, mille ravimine või kontrolli all hoidmine on ühiskonnale väga kallis, kallim kui nad ise toodavad, lisaks on homode oodatav eluiga lühem kui teistel.
Kas homoseksuaalid on rohkem pedofiilid? Cameroni vastus on selge jah. Ühe näitena viitas ta John Jay College of Criminal Justice uuringule, mille oli tellinud katoliku kirik ja kust selgub, et 1100-st preestrite poolt toime pandud seksuaalteost on 885 (80%) toime pandud poiste ja 215 (20%) tüdrukute suhtes. Järgnes veel hulk numbreid ja näiteid, mille mõte oli see, et homod on suuremad pedofiilid kui teised.
Ühe uuringuallikana viitas ta meediamonitooringule, kus oli kogutud inglisekeelses ajakirjanduses avaldatud lugusid pedofiiliajuhtumite koha ja selle põhjal selgus ka, et pedofiilide hulgas on ebaproportsionaalselt palju homoseksuaale. Samuti on homoperedes palju rohkem koduvägivalda.
Jutu mõte siis umbes selles, et homoseksuaalsed inimesed on rohkem altid seksuaalkuritegusid tegema ja lapsi ahistama, on vägivaldsemad, oma eluviisi tõttu vastuvõtlikumad haigustele.
Vahepeal küsis Varro Vooglaid, et millel võiks põhineda APA (American Psychological Association) seisukoht, et ei ole seost homoseksuaalsuse ja lapseahistamise vahel. Vastus kõlas, et ei tea, teadusuuringud näitavad just vastupidist.
Kuidas homoseksuaalseks saadakse? Täpset vastus ei tea temagi, aga vihjeid lapseea seksuaalsetele kogemustele, värbamistöö mõjule esines ikka. Eriti kehtib see poiste puhul.
Homoseksuaalsus on taunitav, kuna see ei vii abieluni ja laste saamiseni ja kuivõrd inimene õpib jäljendamise teel, siis avalik homoseksuaalsus võib korrumpeerida järeltulevaid põlvi.
Kas homoseksuaalsus on ravitav? Jah, loomulikult. Seda näitab kasvõi see, et end homodeks pidavate inimeste seas on väga väike hulk neid, kes on olnud ainult homoseksuaalses suhtes. Paljud inimesed vahetavad oma suundumust sagedasti ja ilmselt on siis võimalik seksuaalset suundumust ka soovitud suunas korrigeerida.
Järgnes pärasooleseksi jutt ja sai nimetatud ka muid seksuaalse suhtlemise viise, mis kõik on seotud suurendatud riskiga mitmesuguseid haigusi saada.
Oeh, rohkem ei jäksa. Kui videod tulevad, siis on võimalus ise vaadata. Võtsin kaasa ka voldikud, mida oli kuus, aga mul on neid viis – Homoseksuaalide tegevuse meditsiinilised tagajärjed, Vägivald ja homoseksuaalsus, Mis põhjustab homoseksuaalset iha ja kas seda saab muuta?, Kellena sündinud?, Kõnelevad faktid: Samasooliste abielu.
Lugesin need läbi, need on varustatud ohtrate viidetega teadusuuringutele, võtsin ühe suvalise viite, mis ei olnud otseselt seotud P. Cameroni enda nimega ja püüdsin algallikast järgi kontrollida, kas viidatav uuring toetab tekstis esitatud väidet. Konkreetselt see juhtum ei toetanud. Kas nii on kõigi viidatud uuringutega, ei oska muidugi öelda.
Abstract: Examined whether parents’ sexuality can influence the sexual orientation of their children. Subjects were 27 lesbian mothers with 39 children, and 27 heterosexual single mothers and their 39 children. Found that although children from lesbian families were more likely to explore same-sex relationships, the large majority of children who grew up in lesbian families identified themselves as heterosexual. (MOK)
Suurema osa ülalolevaga olen siis andnud foorumi ühele poolele, aga paraku pole mul hetkel mahti neid väiteid ükshaaval ja viidetega varustatult lahti harutada. Ilmselt on selline töö kusagil juba ka ära tehtud ja kui teil, head lugejad, on vastavad viited varnast võtta, siis palun jagage neid.
Meie Kirik kajastab:
UUDIS: Haridusamet surus homoseksuaalsuse mõju käsitleva loengu koolist UI-sse
Elukultuuri Instituut, mis seda üritus siin korraldas ja mille tegelane Varro Vooglaid on, on osa Miikaeli Ühendusest, mille üks osadest on ka Vanalinna Hariduskolleegium (VHK).
Üritus oli selline nagu oodata võis, demagoogia meisterklass. Rahva sekka tulistati suuri kohutavaid numbreid ja pooltõdesid kui kuulipildujast, mis pidid maalima pildi homodest kui ühtedest kohutavamatest kahjuritest.
Pärlina võiks esile tõsta, et ajaleheartiklite põhjal 1:1 koostatud statistika andvat teadusliku, tõepärase pildi vägistatute ning kuriteo toimepanijate soolisest ja ealisest jaotusest. Oh, oleks vaid ajakirjandus selline tõetruu päriselu peegeldus, arvestades kollase meedia osakaalu, peaks vähemasti iga teine naine-mees filmitähe välimusega olema… Lõpetuseks “põrmustati” homoseksuaalsuse loomulikkus/looduslikkus võidukalt väitega, et jumal või evolutsioon ei looks ealeski ometi sellist isikuomadust, mis suurendab haigestumise riski ja raskendab järglaste saamise võimalust. Jällegi täiesti tore idee ju, näiteks seljavalu või tegelikult üsna ükskõik milline häda oleks siis lõppeks lihtsalt luul ja enda vaimu leiutis.
Oli ka tõsiseltvõevavaid väiteid, kuid kahjuks varjutas kogu asja räme põhimõtteline homovastasus. Täiesti otseselt midagi välja loomulikult ei öeldud, kuid psühholoogiat oli see mees kindlasti hoolsasti õppinud ja eriti tähelepanelikult inimmõisutse (vaba) seoste loomise võimet. Nagu öeldud demagoogia meistriklass oli.
Niipalju siis praegu minu poolt, jätan Martinile au asja pikemalt avada.
Mnjah, ühelt poolt ma ei kahtle, et esitus neutraalsest kaugel võis olla, aga teiselt poolt jääb see tõdemus ilma loodus- ja sotsiaalteaduslike väidete ja allikaviidete lahtiharutamiseta lahjaks. Ega kodanik lubanudki ju neutraalset esitust – algusest peale on ta välja hõigatud kui ühe kindla maailmavaate esindaja. Selles mõttes oli ta sõnum kõigiti ootuspärane. Palju huvitavam oleks teada, kas ja kui palju ta teaduslikus mõttes vassib.
Kas teaduslikus mõttes või teaduslike allikatega? Kaks väga erinevat asja.
@mina: loengus sai mainitud, et kohtud ei ole leidnud, nagu oleks ta teadusandmeid otseselt võltsinud. Aga nagu minu üks konkreetne allikakontroll näitas, ei toetanud see tema väidet nagu oleksid lesbipaari peres kasvavad lapsed rohkem homoseksuaalsed kui heterovanematega peres kasvavad lapsed.
Näiteks Kanada psühholoogide liit on on teatanud Cameroni kohta järgmist:
Sarnase liigutuse tegid ka Ameerika sotsioloogid:
APA kohta ütles P. Cameron loengul, et ta ise astus sealt välja. See on vabatahtlik organisatsioon ja kuulumine-mittekuulumine pole määraja. Veel arvas ta, et kuivõrd APA liikmete seas on umbes 10% homoseksuaale, siis seetõttu väljastab see organisatsioon homosõbralikke seisukohti, mida päris teadusega tegelikult toetada pole võimalik.
California ülikooli kodulehelt võib hulgaliselt Paul Cameroni debunki leida:
http://psychology.ucdavis.edu/rainbow/html/facts_cameron.html
Üldiselt tõsised teadlased Cameroni peale oma aega ei raiska, kuna ta metodoloogia ei kannata lihtsalt mingit kriitikat. Mu eelmises kirjas toodud näited peaks asja üsna kenasti demonstreerima.
Kindlasti peaks tähelepanu pöörama Cameroni üldisemale oraatorlikule taktikale, kuna ta on psühholoogi haridusega poliitiline äärmusideoloog. Kõva sisendamine ning coginive bias‘te orkestreerimine käis. Mõne psühholoogia tudengi jaoks võiks päris huvitav olla proovida kõiki mõjutamise nõkse täpselt välja otsida.
Noh näiteks valgustati meie vaest vaimupimedat eesti rahvast tõsiasjaga, et islamistlik Pakistan on tegelikult ülimalt homotolerantne riik, kuna seal soositakse ohtrat poiste vägistamist ja tapmist.
Martin, selle sinu näitega on ka nii ja naa. Oleneb tema väite sõnastusest, mida on jällegi raske mälu järgi täpselt taastada jne.
Kas ta üldse viitas valdavalt enda või teiste töödele?
Miral on muidugi õigus, et demagoogitsemine hävitab usaldusväärsust ja muudab kogu jutu raskesti tõsiseltvõetavaks. Ja ilmselgelt ei ole ta vähegi arvestatav teadlane.
Martin Vällik ütles:
Kord ennemuistsel ajal oli “Sir” ja tema vasted teistes keeltes suursugususe indikaatorid, aga ajapikku muutusid nad viisaka kõnepruugi osadeks.
Kord ennemuistsel ajal oli @ nime ees IRC kanali operaatori tähis. Aga nagu @Martini postitusest näha võib, on sellest nüüdseks tavaline viisakusväljend saanud.
Paul Cameron on väga-väga-väga vanatestamentlik kuju. Leidsin tema kodukalt skandaalset Uganda homopoliitikat innukalt pooldava artikli. Kes kuulnud pole, siis nimetatud poliitika näeks hea meelega ette homodele eluaegset vangistust, teatud juhtudel isegi surmanuhtlust ja karmid karistused homode varjajatelegi.
P. Cameroni helesinine unistus ehk Uganda homopoliitika, ABC Nightline:
http://www.youtube.com/watch?v=XIXiNX71coc
Paul Cameron’i toetusartikkel:
http://www.familyresearchinst.org/2010/02/dec-2009-the-ugandan-anti-homosexuality-bill/
Vat siis millise mehe me härdad ligimesearmastusest pakatavad usutegelased seekord Eestisse importisid.
Asi läheb üha “huvitavamaks”. Tuleb välja, et härra P. Cameron jagab muuhulgas üsna avalikult natsisaksamaa teooriat homoseksuaalsuse tekke, leviku ja ühiskondlike mõjude kohta. Kõige jubedamate praktikate väljatoomisest hoidub ta aga loomulikult kiivalt ja valib üli hoolikalt esitletavaid fakte.
Päris kobeda ülevaate annab järgnev artikkel tolle mehe teooriatest ja maailmavaatest:
http://www.boxturtlebulletin.com/Articles/000,020.htm
Kunagi kirjutasin mingit artiklit teemal noored seksivad vanemate inimestega (umbes, et kui oled 14 siis võid Eestis magada kellegagi, kes on 24 või 42). Siis sattusin veidi lugema ka pedofiilia kohta asju (tunnistan, et ma väga tõsiselt asja ei uurinud ) ja selle põhjal selgus, et pedofiilile pole tegelikult sugu oluline. Täpsemalt siis sugu on niivõrd palju oluline, et ohver peaks olema selline, kellel on võimalikult vähem väliseid soolisi tunnuseid.
Seega see, et pedofiilid pigem poisse ahistavad ei ole mingi näitaja homoseksuaalsuse kohta.
Ilmselt siin on need algsed inglisekeelsed voldikud, millest eestikeelsed valmistatud on: Pamphlets.
Viitesüsteem paraku ei funka. Kahel on all arusaadavad viited, teised on küll varustatud numbritega, aga need ei viita millelegi.
Tegelikult on mul tunne, et oleme sellele marginaalile liigagi palju tähelepanu pööranud ja EKI peaks meile selle eest hoopis medali andma, sest ilmselt loeb skeptik.ee-d rohkem inimesi kui Elukultuuri ja Varro Vooglaiu blogi kokku.
Väikene mure on mul aga selles, et Varro Vooglaiu poolt esindatav paralleeluniversum ei ole ainuüksi tema isiklik asi, vaid see üritab aktiivselt ajada siirdeid endast väljapoole. Isiklik luul on kaastunnet äratav, aga kui sellest ühiskondlikku normi üritatakse luua, siis tuleb vastu astuda. Lisaks ei ürita VV isegi mitte tekitada olukorda, kus ta oma arvamusi kriitilise hindamise alla paneks, et sellest edasi areneda. Hoopis vastupidi — eriarvamusi välditakse, tsenseeritakse, leitakse misiganes põhjusi nende eiramiseks (nt “ebaviisakas”), sildade asemel ehitatakse kõrgemaid müüre, avatuse asemel suletakse end veel sügavamale keldrisse, kui keegi väljastpoolt midagi hõikab.
Muidugi ei kutsu ma üles mingile oma põhimõtetest loobumisele, sest need on igaühel omad ja sellisena väärtuslikud, aga inimene saab ka siis väärikaks jääda, kui ta oma mõttelise vastandiga (mis on sageli hoopis iseenda ajutegevuse looming) suhtleb ja asju arutab, mitte ei püüa nina ees ust kinni lüüa.
Teine asi on see, olles teatud seltskonnas (homovastased, abordivastased), meelitab see ligi sarnaste sümpaatiatega äärmuslasi, kelle eesmärgid ei pruugi olla nii siirad ja inimsõbralikud nagu esmapilgul tunduda võib. Olgu see P. Cameron selliseks näiteks. Siinset kohalikku struktuuri ja aktiivi kasutatakse ära oma propaganda levitamiseks.
Näha teadlaste, meedia, homode, illuminaatide, punkarite, satanistide, materialistide jne vandenõusid siin ja seal ei ole hea märk, pidada end tõe esindajaks samuti mitte, teha aktiivselt tõrjuvaid otsused nende suhtes, kes viitsivad (just viitsivad, sest kes kurat ja mis põhjusel peaks viitsima mingi äärmusmarginaaliga pikalt midagi arutada) oma teistpidi arvamust väljendada, pidada arvet väljendite üle, mida keegi aastate jooksul on öelnud… kõik see teeb inimlikult veidi murelikuks, aga kuivõrd sellisel tegevusel on ühiskondlikud väljundid, siis päris eirata pole seda ka võimalik.
Olgu, varsti tuleb eetrisse uus lugu.
Martin Vällik ütles:
Minu meelest on asi keerulisem. Sedasorti ekstreemsektandid ei hoia üldsusest mitte lihtsalt eemale; nad üritavad üldsusele esitada ilustatud pilti ja isekeskis teha tavatuid või isegi koledaid asju. Kui ajakirjandus neid lähemalt uurima ei lähe, võib sektantide enda PR avalikkusele nende tegemisest ilusamaks moonutatud mulje jätta, see aga sekti mõjuvõimu kasvatada. Kui ajakirjanikud — ja siinkohal oled Sina ilmselgelt ajakirjaniku rollis — noid kummalisi mõtteavaldusi, mis sektis tegelikult toimuvad, avalikkusele esitavad, siis tõmbab see loomulikult rohkem tähelepanu — skandaal müüb —, aga see-eest annab avalikkusele täpsema pildi sekti olemusest ja neutraliseerib seega tollest sektist lähtuvat ohtu.
Otsustamine, kas konkreetsel juhul on sekti huvi ja võimekus PR’i osas piisavad, et tasuks muckraking ette võtta, on tricky business. Minu hinnangu kohaselt on isand Varro regulaarne esinemine Delfis tugevaks argumendiks selle poolt, et kõnealusel juhul on sõltumatu vaatleja aruannetest johtuv lisatähelepanu pigem positiivne kui negatiivne.
dig ütles:
Üht põnevat sedasorti intsidenti — Hutaree militantide oma — lahkab sulide ja valevorstide spetsialist David Neiwert:
Martin Vällik ütles:
Raamat, mis mind taolistes küsimustes on suuresti harinud, oli psühhopatoloogia õpik. Vandenõud (tüüpilistelt juutide ja vabamüürlaste vandenõud) on klassikaline jälitusmaania, end tõe esindajaks pidamine on samuti teatud luul (vahest keegi paremini teadja aitab, aga mu arusaama järgi mania grandiosa tänapäeval enam eraldi diagnoos ei ole, see esineb mitme häire korral) ning ebanormaalselt täpne arvepidamine meenutab ka midagi sealt raamatust. Päris mitmed käitumishäired võivad tunduda kõrvalt vaadates huvitavad või lausa toredad, aga kes teab, see teab, et neid tekitab ebanormaalne mõtlemine. (Huvitav, kas on uuritud nt poliitikute edukuse ja sotsiopaatia seost? Evolutsioonilisest vaatenurgast pakuvad sedasorti häired teatud eeliseid.)
Lahtiütlusena lisan kohe, et need täheldused ei käi kellegi kohta konkreetselt, vaid taolise käitumislaadi kohta üldse, nagu küllap ka Martini väide.
Andres Valdre ütles:
Eraldi võib-olla mitte, aga ICD-10 F30.2 Mania psühhootiliste sümptomitega katab selle ilmutatult ära.
Andres Valdre ütles:
Natuke on. On tähele pandud mõnesid psühhomeetrilisi riistapuid, mille väljundid korreleeruvad nii psühhopaatia kriteeriumite kui poliitilise edukusega. Aga need seosed ei ole lihtsad ja paistavad osaliselt sõltuvat ka konkreetsest poliitilisest ideoloogiast.
Märtrivärk on käima lükatud:
Ministeerium surus homovastase loengu koolist välja
Terve Mõistuse Sündikaat
Eee, et kui mina kohale jõudsin ja kuni lõpuni istusin, siis ei pannud ma seda tähele, et keegi peale Varro Vooglaiu oleks aktiivselt sõna võtnud. Võibolla võttis keegi sõna päris alguses, aga seda mina ei näinud, kuna hilinesin ja kuulsin alates Kersti Nigeseni sõnavõtu lõpuosast.
Lisaks lahkusid osad inimesed, keda millegipärast “grupiks homodeks” nimetatakse, vaikselt ja kära tekitamata enne lõppu. Kuidas on aga võimalik kedagi välimuse järgi homoks nimetada, jääb mulle mõistatuseks ja kuulub paraväidete valdkonda.
Kiriklikes ja homovaenulikes ringkondades on tõepoolest märgata seda, et pidevalt aetakse segi homoseksuaalsus ja pedofiilia ning näidatakse homoseksuaalseid inimesi potentsiaalselt sagedamini pedofiiliale kalduvatena kui teisi.
Eesti riik keelas homoideoloogide poolt tagakiusatud psühholoogil pidada koolis loengut
SI teade
(Sõna)vabadusel on hind. Näiteks selline, et lisaks võimalusele oma mõtteid avaldada saad ka kuulda arvamusi mis sulle ei meeldi. Samas keegi ei sunni kuulama ega midagi arvama. Kainelt mõeldes ei ole olemas ei pedepropagandat ega homovastast propagandat, vaid on olemas mõnede isikute arvamused ja kirjutised ja tegemised. Propagandaks muutuvavad nad siis kui neil leidub kuulajaid ja vastuvaidlejaid. Näiteks kasvõi sadadest postitustest koosnev internetikommentaarium, kus kogu vaht on ju osalejate endi üles keerutatud.
Miks peaks mingi tegelase loeng kedagi segama? Meie riigis ei takistata kedagi kellegagi koos elamast. Tundub et ka see “homofoobia” eksisteerib rohkem mõnede inimeste peas.
uurija ütles:
Tõsijutt. Ja kui mingi jobu kuskil nurgamajas loengut peab, siis on sõnavabadusest johtuv tradeoff, et jobul ei võeta pead maha, vaid inimesed, keda too loeng häirib, vangutavad päid (reeglina enda omi) ja nurisevad, olgu siis loengu või lugejakirja vormis või kasvõi televaatena. Ja nende päid ei võeta ka maha, isegi, kui keegi nende arvamuse üle nuriseda peaks tahtma.
Ja kindlasti ei tohiks kool olla koht, kus sõnavabaduse võimalusi demonstreerida.
Kriku ütles:
See fraas tuleks küll tihedasti kontekstiga kokku plötsida, ennegu keegi sind autoritaarsete haridusmeetmete õhutamises süüdistada jõuab.
Haridussüsteem ongi suures osas autoritaarne nii ehk naa. Õpilaste käest ei küsita ega saagi küsida, mida nad õppima peaksid. Nende eest otsustavad seda targemad inimesed. Seda suurem on nende targemate inimeste vastutus.
Misasja te siin seletate! Sellel Cameronil on kindlalt arvestatavam akadeemiline taust kui siinsetel homopromojatele. ja jutt jumala tõsi, mis ta rääkis. Kogu see homopropaganda on ületanud juba igasugused piirid. Loogiline, et vaatlusõpe toimib vääramatult ja see, et meie lastele ja noortele seda peale surutakse, ei ole midagi rohkemat ega vähemat kui inimsusevastane kuritegu.
kreisi ütles:
Miks arvad, et Cameron homopropagandat teeb, kui see “jutt jumala tõsi, mis ta rääkis”? Kas see siis mitte kirikupropagada hoopis ei ole? Jumala tõde kuulutavad papid, keda kahtlustatakse pedofiilias. Ma arvan, ei ole õige Cameroni homoseksuaaliks pidada. Võibolla on võimalik teda kahtlustada nagu teisi kirikupappe, kes jutlusi peavad, ma ei tea, aga piirideülene ehk transtsendentaalne homopropaganda? Ei usu, et Cameron mingeid inimsusvastaseid kuritegusid sooritaks sellega.
Family Research Institute kohta veidi uudiseid:
http://www.colbertnation.com%2Fthe-colbert-report-videos%2F308752%2Fmay-05-2010%2Falpha-dog-of-the-week—george-rekers&h=d50e3
Family Research Institute kohta uudiseid: (korrektse lingiga)
http://www.colbertnation.com/the-colbert-report-videos/308752/may-05-2010/alpha-dog-of-the-week—george-rekers
Homode sirgeks väänamine isiklikul näitel rentboy.com abil.
Võrdõiguslikkuse nimel on Roy Zimmerman’i Defenders of Marriage nüüd saadaval ka viipekeeles.
Veel üks vastukaja Eesti Päevalehe MÖTE homo-erist:
„Brünost” tuttav homofoob käis Tallinnas
Fagira D. Morti
See on lihtsalt jama, mitte “vana kooli mees” olemine.