Kuidas ma Pealtnägijas käisin ehk kvantripatsi testimine
Kvantripatsit on skeptik.ee lugejad märganud ja kommentaarides sellele viidanud. Üks Kes on kes rubriigi kangelanna Ülle Adoberg-Mikk on ka ise aktiivne kvantripatsi pakkuja.
Kvantripats on selle müüjate sõnul üks peenteaduslik asi:
Jaapanlaste nano-tehnoloogial baseeruvad Kvantripatsid, mis võimendavad skalaar-energiat. Grupp jaapani teadlasi avastas, et naturaalseid mineraale sisaldav vulkaaniline laava muundab liikuva energia vajalikuks koguseks energiaks, mida meie keha vajab. Ripats koosneb 70-st erinevast mineraalist ja kristallist, mis asetsevad läbisegi õhukeste kihtidena. Mineraalide ja kristallide kokkusulatus-tehnoloogia tekitab kiirendatud energia üleviimise luues kauakestva loomuliku skalaarenergia (vaakumenergia, nullpunktienergia) resonantsi.
Veenmaks meid, et asjal on tõsine tõsi taga, on abiks viide maailmakuulsale Masaru Emotole, kes on väidetavalt uurinud kvantripatsi võimet vett struktureerida.
Skalaarenergia on ilmselt üks uus ja peenem ehk ka värskem nimetus “eluenergiale”, mida eri kultuurides nimetatakse veel nimedega chi, prana, ki jne. Ehk tänapäevasema kõlaga nimi iidsetest aegadest tuntud arvamusele, et just mingi lisasubstants teeb elututest asjadest elava. Sellist arvamust nimetatakse vitalismiks.
Kvantripatsi versiooni elektromagnetteooriast on lugeda seal täies ilus koos Maxwelli võrranditega, kuid ilmselt peljatakse hariduse mõju müüginumbritele ja hoiatatakse:
Parem ära üritagi nendest võrranditest aru saada.
Olgu selle füüsikaga kuis on, on seal ju ka tõeseid tsiteeringuid usaldusväärsetest allikatest, aga kuidas kõik see peaks kaelas kantava ripatsi väidetavat kasulikku mõju tõendama, jääb hoomamatuks. Aga et asjast tervisele kasu on, see on kodulehe koostajate arvates väljaspool kahtlust, kuna sellega on väidetavalt võimalik nii ennetada vähki kui ka ravida seda rasket haigust; lisaks muidugi veel igasuguseid muid haigusi ja tervisehädasid. Kvantripats hävitab viirusi ja baktereid, kaitseb DNA-d kahjustuste eest, aitab vabaneda mürkidest.
Kui asi aga ei toimi, siis loomulikult pole viga mitte ripatsis ega selle tööpõhimõttetuses, vaid tegelikult peaksid sa arvestama järgneva hoiatusega:
TÄHELEPANU! Tegemist ei ole meditsiinitootega. See ei ole mõeldud ühegi diagnoositud haiguse raviks või muudel tingimustel haiguste raviks, hoolduseks, leevenduseks või ärahoidmiseks. Toote kohta avaldatud seisukohad ei ole kontrollitud Ravimiameti poolt.
Ärge kasutage toodet haiguse ravi või ravimite asemel. Kasutage seda koos tasakaalustatud toitumise ja regulaarse treeninguga. Teste ripatsiga võite teha omal vastutusel.
Kokkuvõte kvantripatsist
Lühidalt öeldes võib kvantripatsi kodulehe materjalide põhjalt üsna kiiresti järeldada, et tegu on ühe järjekordse libavidinaga, millele luuletatakse külge imeomadusi, kuid mis tegelikult mitte midagi sellist ei tee ja ei saagi teha, kui arvestada meie teadmisi füüsikast, bioloogiast, keemiast. Teaduslikud terminid on vaid dekoratsiooniks, et tühja ja toimimatut sisu varjata.
Pealtnägija
Eesti Rahvusringhäälingu saade Pealtnägija on ikka aegajalt piirialadel seigelnud. Õnneks on mõnikord tuldud ka selle peale, et skeptikutelt nõu küsida, nii ka seekord.
Katse
Planeerisime lihtsa katse, kus meil oli kaks sarnast medaljoni, ühele oli külge kleebitud kvantripats, teisele samas kaalus münte. Mina viskasin kulli-kirja ja vastavalt selle tulemusele jätsin Ainarile ja Roaldile saali keskele ühe ümbriku, milles võis olla kvantripatsiga medaljon või ilma kvantripatsita medaljon. Ise liikusin eemale. Nemad tegid tasakaalutesti ja selle tulemusel sündis otsus, kas nende arvates oli ümbrikus ripats või mitte. Sama katset kordasime kokku 10 korda.
Test ise oli midagi sellist:
Kui kvantripatsit ei ole, siis on tasakaal kergemini häiritav või käsi vajub kergemini alla, aga kui inimesel on kvantripats käes, kaelas või taskus, siis peaks tasakaal paremini püsima.
Kui teha avatud katse, kus mõlemad teavad olukorda, siis võib nii testitav kui ka testija käituda täpselt ootuspäraselt; minu idee oli teha topeltpime katse, kus kumbki ei tea, kas katse on kvantripatsiga või ilma. Kui kvantripats tõesti töötab, siis katsealuste pimendamisel ei peaks mingit mõju olema ja enamvähem kõik üksiktestid peaksid olema positiivsed.
Tegime 10 üksiktesti. Puhtjuhuslikult valides on 4-6 tabamust täiesti ootuspärane, isegi 7 õiget pihta saada pole statistilises mõttes mitte mingi ime. Kümnest kümme või üheksa õiget vastust oleks ilmselt juba selline tulemus, mille puhul saaks nullhüpoteesi ümber lükata ja uurima hakata (ei ole veaarvutust läbi teinud), et äkki tõesti ses asjas midagi on või siis hakata otsima süstemaatilist viga, mis katset kiirelt korraldades kahe silma vahele oli jäänud. Matemaatikud ja statistikud, palun siinkohal täpsustusi ja arvutusi. Aitäh!
Tekkis kaks tulemuste rida — minu käes tegelik olukord, teine vastavalt testijate otsusele.
Millised olid katse tulemused vaadake saatest, mis võib eetrisse minna juba 13. oktoobril, kuid täpsustame veel üle. Mul pole muidugi veel aimugi, kuidas see lõik hakkab välja nägema, aga katse protokolli teen hiljem eraldi niikuinii ja avalikustan siin.
Pildil on testmedaljonid peale katsete lõppu lahtivõetuna. Ümbrikud olid tähistatud numbritega 1 ja 2, kuid need ei paistnud keskelt kokkumurtud ümbrikul testijatele välja, aga mina sain numbrite järgi määrata, kumma ümbriku ma testijatele testimiseks jätan. Kui mündiviskega tuli kull, siis jätsin ümbriku nr 1 (on kvantripats), kirja puhul nr 2 (ei ole kvantripats). Üleval vasakul on kvantripatsiga medaljon.
Vaata veel:
Avaldan kiitust ja tunnustust.
Olgu veel mainitud, et pärisfüüsikas ei ole skalaarväli mitte mingisugune eriline looduses kohatav väljatüüp à la magnetväli või gravitatsiooniväli, vaid abstraktne üldmõiste niisugustele väljadele, mis seavad ruumipunktidega vastavusse skalaarsed — praktikas kipub see reaalarve tähendama — suurused. Üheks konkreetseks näiteks füüsikas kasutatavast skalaarväljast võib olla temperatuuriväli.
Kasutatakse ka mitteskalaarseid välju, eeskätt vektor- ja maatriksvälju. Vektorväli seab ruumipunktidega vastavusse vektorsuurused — lisaks abstraktsele “suurusele” ka suuna. (Tõsi küll, misasi suund keerulisemate manifoldide peal on, on päris omaette teema.) Konkreetseks näiteks füüsikas kasutatavast vektorväljast võib olla gravitatsiooniväli — gravitatsioonväljas asuvale kehale mõjub mitte lihtsalt skalaarne raskusjõud vaid konkreetse suurusega jõud konkreetses suunas.
Maatriksväli seab ruumipunktidega vastavusse maatriks-suurused. Klassikalises füüsikas AFAIK maatriksvälju kuigivõrd ei pruugita, küll aga eksootilisemas 20. sajandi füüsikas õhukeste kilede optikast kuni ülijuhtivuse küsimusteni.
Veel põnevam abstraktne väljasort on tensorväljad, mis seavad iga ruumipunktiga vastavusse tensori. Et tensorvälju lihtsam ette kujutada oleks, on Eugene Zhang joonistanud hobuse.
Vaakumeenergiat käsitlev seade teeks igale füüsikalaborile au, millise printsiibi alusel aga ripats vaakumenergiat muundab jääb selgusetuks. Tõenäoliselt ripatsi potensiaalsed ostjad selliste küsimuste üle ei mõtiskle. Ripatsi turustajad, rääkige ikka ilmarahvale ka, kuidas asi toimib!
Kui “vaakumenergia” punnib vastu ja ei lase end kasutada, siis võiksid “spetsialistd” meresügavuses kätt harjutada. Seal ju midagi analoogset.
Tekita vaakum, säti takistus potensiaalide vahele ja vabasta kasulikuk töö. Lihtne ju! OOkeanipõhjas elektrijaamadele ruumi küllalt.
Energiajäävusseadust tuleks siiski eelnevalt korrigeerida…
Maxwelli võrrandid ei ole kvantmehhaanika. Need on klassikalise elektromagnetismi võrrandid ja kui keegi suudaks need väidetavad puuduolevad lisaliikmed ilusti välja arvutada ja kusagil füüsikajakirjas vastav töö avaldada, jumala eest, kui muidu ei saa, avalda blogis, Perelman tegi ju nii ja sai ikka oma preemia kätte, võiksime ehk kümmelda mingil hetkel tõesti vaakumenergia külluse käes.
Ma ei välista sarnast arengut, aga selline soolapuhumine kindlasti pigem hoiab tõsisema vaatluse eest kõrvale.
Palju neid kvantripatseid juba müüdud on, oleks huvitav küsimus.
Eks pärast Pealtnägijat on võimalik saada tagasisidet.
IMHO suurendab see saade ripatsite läbimüüki kümnekordselt.
Pffff, mul on palju lahedam ripats. Meriliilia kivistunud varrelüli, 400 miljonit aastat vana. Supervõimeid ma ei tea… sellega saab vb noore maa kreatsioniste närvi ajada /kui ma räägin et see oli nii vana ja mis loomad need meriliiliad üldse on/.
Esmapilgul võib tunduda kummaline, et emand Adoberg-Mikk ei tea, kas ta esindab FusionExcelit või ExcelFusioni. Täpsemal uurimisel selgub siiski, et FusionExcel’it võib esindada igaüks, kes vaid püramiidskeemiga liitub. Säärasel juhul ei saagi eeldada, et kvantritele patse müüv tegelane investeeriks niipalju oma aega, et esindatava firma nimi põhjalikult selgeks õppida.
Kvantripatsi tooteleht ei jäta loetlemata, kuidas toode kolmel viisil väärtuslik on:
Meenutagem klassikuid:
Nimetatud emanda isiklik blogi reklaamib muidugi juba uut püramiidskeemi nimega Spinglo.
huvitav miks tarbija kaitset selline äri ei huvita.
Muidu nõutakes pottidele ja pannidele kasutusjuhendeid, aga alternatiividelt ie midagi.
Venemaa ravimeid ei või turustada, need pidavat meile ohtlikud olema aga vidinad mobiilidele on süütud. Kes neid kontrollinud on.
Arusaamatu suhtumine riigi poolt.
Tänud siinsele rahvale, et no ükski koht, kus üritatakse veidigi valgustada nende jamade telgitagusi.
@kahtleja: küll huvitab, kui kodanik tarbijakaitse poole pöördub. Palun pöördu ja näed, kuidas huvi kohe kasvab ja isegi ettekirjutused liiguvad.
Vaata nt Kriku pöördumist ja tarbijakaitse vastust Ülle Adoberg-Miku poolt aetava asjus.
Seega võta aga kätte ja kirjuta tarbijakaitsele ja anna meile ka teada.
kahtleja ütles:
Ravimid on ravimid, telefonividinad on telefonividinad. Niikaua, kuni nad telefoni tegemistesse otseselt ei sekku, saab neil üsna vähe erinevaid vastikuid kõrvalmõjusid olla — nad võivad mürgiseks osutuda, kui neid limpsida; nad võivad väikelapsele hingekurku kinni jääda; nad võivad terava nurgaga inimese naha sisse auke torkida; nad võivad telefoni natuke rohkem võimsust välja kiirgama provotseerida, mispeale telefoni aku vähem aega kestab ja telefonikasutaja koed veidi rohkem elektromagnetkiirgust neelavad. Mingisuguseid keerulisi failure mode‘e keskmisel telefonividinal ei ole ja kolmest aastast vanemat kasutajat nad ka iseseisvalt ei tapa.
Kvantripatsiga on lugu veel keerulisem. Tema kuulub uue põlvkonna newage kraami hulka, kus tootja ja müüja kramplikult igasuguste tähenduslike lubaduste andmisest hoiduvad ja ainult vihjavad kõikvõimalikke omadusi. Tootja on püramiidskeemi ka ehitanud, et “no hea küll, kes patsisse ei usu, uskugu vähemalt ratsa rikkaks minemisse” täiendavaks moehulluse tekitamise motivaatoriks kõlbaks. Varsti saab mood otsa ja tuleb uus ning hullem. Vihjamistega on tarbijakaitsel enamikes riikides raske midagi tõsist ette võtta — ja Eestis töötav seadus ei olegi vist võimeline “Meie ei öelnud, et pats vähki ravib! Me ütlesime ainult, et patsi mittekandmisel jääb vähk ravimata, kui vähki mitte ravida!” tüüpi kaitsekõnest mööda saama. Õnneks aga ei ole — erinevalt riigiasutustest — skeptikute ampluaa piiratud otseste valede ümberlükkamisega, skeptikud saavad ka lobajutule ja klassikalisele hämale näpuga näidata. Nagu näha juuresolevalt pildilt, on see väga oluline ühiskondlik teenus.
Mis täpsustusesse ja arvutustesse puutub…
Esiteks pean ma deklareerima oma erapoolikust. Ma olen vähemalt 4 üheksa tasemel (siis tõenäosusega 0,9999) kindel, et testitavad ei suuda kvantripatsit tuvastada. Martini poolt läbiviidud testi vettpidavuses (et siis seal ei olnud mingit pettust või möödavaatamist) olen ma kindel parimal juhul ühe üheksa tasemel, ehk siis tõenäosusega 0,9 (sorry, Martin). Mis siis omakorda tähendab seda, et kui tehtud test peaks näitama, et kvantripats tunti ära statistiliselt olulisel tasemel, olen ma ikkagi kolme üheksa tasemel (0,999) kindel, et testitavad ei suuda tegelikult kvantripatsit tuvastada.
Õnnestumiste arv on binoomjaotusega juhuslik suurus, nullhüpotees oleks siis see, et üksiku katse õnnestumise tõenäosus on 0,5.
Binoomjaotuse kohta leiab infot ja vajalikud valemid näiteksingliskeelsest vikipeediast, aga google abiga leiab piisavalt ka eestikeelset materjali.
Arvutame välja tulemuste, ehk siis õnnestumiste arvu jaotuse nullhüpoteesi kehtimise korral.
Õnnestumiste arv Tõenäosus
0 0,000976563
1 0,009765625
2 0,043945313
3 0,1171875
4 0,205078125
5 0,24609375
6 0,205078125
7 0,1171875
8 0,043945313
9 0,009765625
10 0,000976563
Kuidas seda siis tõlgendada?
Esimene küsimus on see, et kas suurt ebaedu tuleks käsitleda samamoodi, nagu ka suurt edu? Minu arvates vähemalt äärmusjuhtumites ilmselt tuleks. See, kui testitavad ei suutnud kvantripatsit tuvastada mitte kordagi, on samamoodi huvitav tulemus, kui see, et nad said sellega iga kord hakkama.
Kui me nüüd näiteks seame kriteeriumiks, et me vaatame ainult neid juhtumeid, mis võiksid nullhüpoteesi korral toimuda väiksema tõenäosusega, kui 0,1, siis me peaksime tulemusi põhjalikumalt uurima ja otsima juhusest suuremaid selgitusi siis, kui õnnestumisi oli 0,1,2 või 8,9,10.
Muidugi, arvestada tuleb ka sellega, et kui testitav on suuteline kvatripatsit tuvastama näiteks tõenäosusega 0,6, mis on igatahes suurem tõenäosus, kui 0,5, siis ei pruugi me selle testiga seda tõenäosuse suurenemist tabada. Ka sellisel juhul jääb tulemus tõenäosusega 0,82 vahemikku 3-7 tabamuseni.
Kui viitsin, siis kriban hiljem midagi ka selle kohta, millisesse usaldusvahemikku jäävad tuvastamise tõenäosused erinevate katsetulemuste korral.
Rehkendused ja järeldused on loomulikult vaieldavad, esitatud tundmatu ja ekskliku isiku poolt internetis, väärivad ülearvutamist ja vaidlustamist.
@tq:
Minu meelest on mõistlik seda sorti analüüsis arvamise õigsuse määraks võtta õigete ja valede arvamiste vahe absoluutväärtus. Esiteks jookseb see intuitiivsemal viisil nullist (kehv tulemus) kümneni (suurepärane tulemus), teiseks lahendab see väga lihtsalt ära probleemi, mida teha võimalusega, kus kõik arvamised valed on (mis võiks tähendada, et katsealused oskavad kvantripatse müntidest eristada, aga sildistavad neid järjekindlalt valesti). Kui arvamisvariante on rohkem kui õige/vale, siis muidugi nii lihtsalt ei saa, aga sarnaseid skaalasid saab ka siis konstrueerida.
Üheksate suhtes mina nii kindel ei oleks. Too ümbrikute peale kirjutatud üks ja kaks näeb minule just seda moodi probleemina, mida mustkunstnik ekspluateerida suuta võiks. Aga loomulikult oskab sellealast hinnangut paremini anda päris mustkunstnik nagu Randi, Polidoro või Brown.
Usaldusvahemike kohta võib vaadata näiteks seda lehte.
Seal saab siis leida näiteks 95% usalduspiirid binoomjaotusega juhusliku suuruse parameetritele. Näiteks sisestades õnnestumiste arvuks (x) 8 ja katsete arvuks (N) 10, saab siis parameetri võimalike väärtuste vahemikuks 0,4439 kuni 0,9748. Seega isegi 8 õnnestumise korral kümnest on täiesti võimalik, et tegelikult saab testitav kvantripatsi olemasolust halvemini aru, kui juhuslikult oletades. Üheksa tabamuse korral võib valitud usaldusnivool öelda, et efekt on olemas.
Veel üks märkus testi kohta. Kui testitav ei ole päris kindel, et ta suudab alati kvantripatsi või mõne muu asja olemasolu või puudumist tajuda, siis on parem pakkuda alati ka kolmas alternatiiv, vastused oleksid siis “ei ole”, “võib olla”, “on”. Teste võiks sel juhul korrata nii kaua, kuni meil on 10 kindlat vastust (või ka näiteks 10 positiivset vastust). Ebakindlad vastused võib sel juhul üldse analüüsist välja jätta.
TS
Õnneks aga ei ole — erinevalt riigiasutustest — skeptikute ampluaa piiratud otseste valede ümberlükkamisega, skeptikud saavad ka lobajutule ja klassikalisele hämale näpuga näidata. Nagu näha juuresolevalt pildilt, on see väga oluline ühiskondlik teenus.
dig, aga miks piirdub (sest, nagu juuresolevalt saidilt näha, siis peamiselt piirdub) skeptiku agar näpp võluvidinate, imeliste newage elustiilide, soolapuhujate jms poole viipamisega ? (Ma väga palun, et seda küsimust sel korral, selle asemel, et viidata küsija madalalaubalisusele, käsitletaks mitte imemaailma kiitmise, vaid endiselt rõhutan, küsija uudishimuna, sest väidetavalt on ju leheküljel ühiskonda hariv missioon)
Miks ei näe siin reaalselt skeptiku “abi vajavaid” teemasid, nagu näiteks erinevate kirjastuste, sealhulgas ühe eriti intensiivselt kokaraamatutega ründava kirjastuse, telemarketingi osakondade pealetükkivust (mis on reaalselt ebameeldiv ja mida ei ole võimalik viisakalt vältida). Mitte ainult kirjastuste, soovitan uurida ka mobiilside operaatorite uskumatuid pakkumisi, mis sisaldavad lähemal süvenemisel tegelikult ohtralt õhumüümist ja missuguseid samuti telefoni teel inimese emotsioonidel mängides sissesöödetakse. Küllap neid teemasid leiab, sest sihikindlusega skeptikutel ei näi probleeme olevat.
Kas n.ö parateemad huvitavad eriliselt, kuna mõned endised mustkunstnikud on endale võtnud nime skeptik ja loovad paralleele selle, mida inimene ja teadus lihtsalt veel ei tea ning oma kenasti selgeks õpitud illusioonide vahel ?
Mitu võluvidinat vms on reaalselt müügist eemaldatud, kuna skeptikud viitasid nendes peituvatele võimalikele pettustele ?
Täiesti siiralt, otseloomulikult on vastuväited ükskõik millele oodatud, põnevad, vajalikud ja harivad, aga närida teie poolt sisuliselt vaimuhaigeteks “tõestatud” parateemade haiguslugusid.
Isiklikult mulle natuke sellise mulje jätab küll, et palju ei puudu, kui tungitakse mõne patoloogia juhtumi kallale med.-s, kuna haigusloo peakangelane hüüdis tänaval, et on kadunud popkuningas ise ja suur hulk rahvast nägi seda pealt ning nende reaalsustaju võib olla tugevas ohus, kui skeptikud oma saidil näppu ei viibuta.
Mõte on asjadele tähelepanu pöörata reaalse kasu/väärtuse puhul.
Eriti kahju on sellepärast, et mõned väitlejad on siin tugevad ja ma usun, et õigete teemade korral toimiks ühiskonnaparandamis asi ka silmale nähtavalt jõulisemal moel.
Ehk on tänapäeva skeptikul aeg ajaga kohaneda ? Mustkunsti trikkide paljastamine on kõigile nähtud teema.
Kuna ma juba siin olen, siis ma kirjutan veel korra.
shiuuut, üldiselt öeldakse, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Selge see, et skeptilise silmaga uurimist vajavaid asju on vägagi palju. Minu arust ei saa aga kuidagi öelda, et siinne leht ainult võluvidinate ja muude sedalaadi trikkidega tegeleks. Näiteks võiks tuua kasvõi vägagi olulise ja elulise vaktsineerimise teema ja ka erinevatest “toitumisõpetustest” on siin lehel omajagu juttu olnud. Ma arvan, et lehe halduril poleks midagi ka selle vastu, et näiteks mobiiltelefonifirmade pakkumiste skeptilist võrdlust siia üles riputada, kui keegi vastava uurimise ette võtaks ja selle siinsesse foorumisse sobivas kvaliteedis ja vormis valmis kirjutaks.
Siiski, kui keegi pakub müügiks midagi, millel olla üleloomulikke või muul moel teadusele tundmatuid omadusi, siis on ju iseenesest väga tore, kui keegi neid väiteid ka uurib ja kontrollib. Paraku kiputakse neid väiteid viimasel ajal esitama mittekontrollitavas vormis.
Tõsi on ka see, et siin lehel on palju sedagi, mis minu arvates siia kõige paremini ei sobi. Aga ega ma selle lehe eest ka midagi ei maksa, et mul oleks põhjust tahta, et ta kõiges minu soovidele vastaks.
tq, ma olen nõus, et uurima ja kontrollima peab. Paraku päris olulisel hulgal juhtudest ei ole tegu sisulise kontrollimise ja uurimisega, vaid ette umbluuks tembeldamisega (muidu poleks see küsimus minu esile tõusnudki). Õige on ka see, et meil on valida, mida tarbime, ostame, loeme. Aga ma ei usu, et skeptikud, kes samuti valivad ja oma valituid kritiseerivad, saavad mulle kriitikat pahaks panna. Seda enam, et see ei ole suunatud ühegi isiku vastu, vaid üldiselt siinsele definitsioonile skeptik. Skeptitsism on eksisteerinud oluliselt kauem, kui siinne foorum, selle olemust ei saa patendeerida, seega, peaks selle sõna kasutaja püüdma au sees hoida ka nende skeptikute mõtteid, kes pole kallutatud paramaailma “uurimisele”. Kui siin oleks näiteks marthällik.ee, ei ütleks ma ühtegi sõna.
shiuuut ütles:
On küll viisakalt võimalik. Palud neil, st osaühingul “Müügimeistrid” oma numbri taha kirja panna, et nad sulle rohkem ei helistaks. Kirjastus ise minu teada tegelikult reaalselt müügiga ei tegele vaid volitavad selleks selle osaühingu siis. Ja kui ikka helistatakse siis võid ju kohe kinni panna, see pole tõsine mure, mis kellegi elu ja tervist võiks ohustada või siis sinu raha kulutaks, muidugi siis kui sa ei nõustu lõpuks ikkagi seda kokaraamatut ostma. Kui aga ostad, ja siis selle järgi kokates avastad, et nende retseptide järgi söödavat toitu ei valmi, siis on iselugu.
Sisuliseks kontrolliks ollakse siin minu teada valmis ja selle eduka läbimise puhul on siin ka 10000 krooni ette nähtud.
Pealegi praegu oled sa teema all, kus just toote toimimise sisulisest kontrollist jutt käibki.
shiuuut ütles:
Küsija madalalaubalisusele viitab asjaolu, et küsimuses sisaldub otsene vale. Ilmselt küsija kas ei tutvunud meie materjalide valikuga või ei lasknud faktidel oma seisukohti häirida. Tegelikus maailmas tegutsevad skeptikud on näppinud haridus- ja pedagoogikaküsimusi, alternatiivfüüsilisi spekulatsioone, jamaväiteid mobiilsidemastide kohta ning võrkturundust, rääkimata säärasest newage elustiilist nagu abordivastasus või säärasest võluvidinast nagu suveräänkodaniku imeveksel. Regulaarselt ilmub meil ka uudisveerg, kus väiksemas ulatuses käsitatakse kõikvõimalikke kummalisi, uhuulisi ja teadusalaseid uudiseid kogu maailmast.
shiuuut ütles:
dig julgeb väljendada seisukohta, et väidetega mobiilsideoperaatorite õhumüümisest on sama lugu, mis väidetega Kriku deklaratsioonist, et skeptikud on alati objektiivsed — need väited ei pea paika. Tõenäoliselt on kõnealused väited alguse saanud kummalistest stereotüüpidest.
salvey ütles:
Mõni aeg tagasi tõusis summa lahkete toetajate kaasabil tuhande euroni.
Mina saan asjast nii aru, et skeptikut huvitab ikkagi väärinformatsiooni või demagoogia (avalikkuse eksitamiseks sihilikke loogikavigu sisaldava informatsiooni) levitamine kõigis selle vormides. Kokaraamatu levitamine ei ole iseenesest väärinformatsiooni või loogikavigu sisaldava informatsiooni levitamine ka siis, kui seda pealetükkivalt tehakse. Mind kui skeptikut huvitaks see alles siis, kui midagi kokaraamatus sisalduvate retseptidega lahti oleks.
Kogu see jutt tuleks aga suunata teemasse “Mis on skeptik.ee?”
Kvantripats oligi täna Pealtnägijas. Kordus reedel kell 23:20 ja laupäeval 11:15. Hiljem vaadatav ka ETV arhiivis. Seekord jäi kõlama pigem skeptiline toon, aga kui Kerttu Soans asja kiidab, siis midagi peab selles ju ikka olema. Või mis?
Selles videos on seletatud kuidas tasakaalu katsega petetakse inimesi.
Neljapäeval kell 11:45 on ka kordus.
Saatelõigu tutvustus ERR küljel:
Martin Vällik ütles:
Näedsasiis, mis juhtub, kui inimesed ei ole kirjandusklassikaga tuttavad ja ei mäleta Kuninglikku Kaelkirjakut.
Täiskasvanud inimesed istumas üheskoos, kõigil ühesugused ripatsid kaela riputatud, uskumas et selline ehteasjake võiks mingilgi viisil nende organismi mõjutada (väljaarvatud platseeboefekt muidugi) tundub lihtsalt hämmastav :) No kui selguks, et see tõepoolest midagi inimkehas füüsiliselt ringi struktueerima hakkab (nagu jutt lubab), peaks seda minu arust hoopis tervise kaitse uurima :) Õnneks aga ilmselgelt sellist ohtu pole.
Kui juba talismani soetamiseks läheks, eelistaks mina küll hoopis seda asjandust ,näeb ilusam välja, hinna poolest ka soodsam ja müügijutt mulle rohkem maitsejärgi :P (P.S. ise ma neid ei müü)
Kuna tasakaalutest on vaid kaval trikk, siis ripatsimüümine on ju teadlik pettus, st tegemist on lihtlabaste pättidega, kes pügavad kergeusklikke.
Hind on ka hea pandud, see tekitab usaldust:) Svarovski kristallid kukuvad küljest ainult ära.
Tore et sellised väiksed katsedki toimuvad, üritamaks pettusi ilmsiks tuua.
Aga millegipärast jääb kõlama petturi esitatu, ka antud juhul. Eesti riigitelevisoon ei vaevunud kokutavat ripatsikangelast suures plaanis näitama.
Aga küll siis, kui poisike enesekindlalt jama ajas. Küsige tuttavate käest, mis sõnum kohale jõudis?
Kurb, et riik oma kanalitega, televisoon, raadio, koolid, raamatukogud, isegi ülikoolid annavad oma ruume petturitele reklaamiks.
Mis on veel parem relklaam ripatsi sugustele jamadele, kui nende tutvustus ülikooli ruumides.
Ettepanek, skeptikud peaksid oma ridu tunduvalt laiendama ja mõjukamalt esinema.
Muidugi tänud ja kiitus selle kanali vedajatele, et niigi palju olemas on.
Eriti tore on väike selgitus ringkirjale “Seda juhtub kord 823 aasta jooksul.”
Aga kahjuks seda selgitust näeb vast 0,1% ringkirjaga tutvunutest ja neistki enamus on skeptilised skeptikute suhtes.
Mis teha – ei tea, aga alustaks asjast ja teemast huvitatute koondamisega. Ega muidu kui arutades tekkivad ideed.
Saates ei tõestatud mitte midagi. Tehti katse selle kohta, et mida üks inimene väitis. Teaduslikke mõõtmisi ju ei tehtud. Ainul jah või ei. Pärast veel kinnitati et inimeste kogemus on väga ebausaldusväärne tõendusmaterjal…, aga seda kasutati siiski oma katse tegemisel. Lisaks oli katsealune (saatejuht) erapoolik ning teadis mida tehakse… Ilmselt toimivad sellised asjad nagu kvantripats just läbi kogemuse, usalduse ja usu. Kui tänapäeva teadus ei suuda üht asja seletada, kas see on siis olematu? Kas tõesti oskame kõike teaduslikult seletada? Valdav osa intuitiivmaailmast on seletamatu. Kas on võimalik teaduslikult tõestada näiteks seda, miks ühele inimesele tekitab mõne luuletuse lugemine, muusikapala kuulamine või mõnes paigas viibimine meeldivad judinad turjale, teise aga jätab päris külmaks. Kui ei suuda, kas ta on siis petis, kui nii väidab? Igat asja ei peagi teaduslikult tõestama. Hea kui asi toimib. Las räägivad inimesed, kes väidavad, et neid on kvantripatsiga petetud. Muuseas on ka tagastamise võimalus 14 päeva. Piisav aeg, et endas selgusele jõuda.
@sk: tõestati küll, nimelt seda, et antud juhul ja antud koosluses ei pea paika väide, et kvantripats suudaks mõjutada inimese tasakaalu, nagu kvantripatsi müüja väitis.
Ei Ainar ega saatejuht ei teadnud, kas ümbrikus on kvantripats või mitte.
Absoluutselt kinnitamata ja põhjendamatud on kvantripatsi müüjate väited, et see üldse midagi teeks ja väita ilma teaduslike katseteta, et “annab energiat”, “struktureegib vett” jne on tühi kekutus. Absoluutselt tühi.
Kvantripatsi roll igasuguse väidetava mõju tekitamisel on olematu ja see väide kehtib, kuni pole statistiliselt usaldusväärsel tasemel tõendatud vastupidist.
Ja mis mõõtmisi sa tahad? Milleks üldse hakata mingi ülikalli teadusaparatuuriga mõõtma midagi, millel pole esmalt üldse mingisugust mõju leitud?
Su paralleel luuletusega ei kehti. Luuletuse kirjutaja ei väida üldjuhul, et ta luuletuse lugemine ravib või ennetab haigusi, struktureerib vett või parandab tasakaalu. Kui ta nii väidaks, oleks ta tõesti samasugune petis nagu kasutu vidina müüja, kes oma asja kohta kontrollimatuid ja sisutühjasid asju väidab.
Igat asja tõesti ei pea teaduslikult tõestama, aga kui väide on teaduslikult uuritav, siis mitte miski ei takista seda teha. Maailm on täis sisutuid väiteid ja kasutuid vidinaid; samuti on inimeste hädade hulk suur, nagu ka tahtmine neid hädasid leevendada. Ja milline on parim meetod eristamaks neid võtteid, mis tõesti aitavad, nendest võtetest, mis vaid aega, raha ja muid ressursse asjatult raiskavad?
Minumeelest on see nanotöödeldud kvantripats hea näide müstiliste maailmavaadetega inimeste paranoiliselt skisofreenilisest suhtumisest teadusesse ja teaduse saavutustesse, kuna isikud, kes näevad läbi sellelaadseid kergemeelsetele mõeldud pettuseid, ei ole võõrad müstikute vastuseisud nanotehnoloogia ohtlikusest elavale loodusele, müstik-energeetikale ning väidetavad teadlaste valetamised ja pettused (kvant)füüsika vallas.
Teen kopi/paste minuti keskkonnast, kus lingiti viidet, mis rääkis kvant-kommunikatsioonist. See teema peaks antud keskkonda sobima ja on teemat natuke lahti seletav:
Natuke müstikute ja müstik-vandenõulaste teksti
väljanoppeid:
kvant-kavand
kvant-tasand
kvantväli
kvantasju
kvant-osakesi
kvantumjäljend
kvantolek
kvant-DNA
kvantum-õppetunnid
kvant-purg
kvantum info
kvantum-kuju
kvantum-kannatlikkus
kvantum-partnerlus
kvant-tasandilt
kvant-energia
kvantseisund
kvantolendid
Nüüd mõtleme, mida nimetatakse kvandiks.
http://et.wikipedia.org/wiki/Kvant
Osalt õige, kuid enamus on väärad terminid, mis
ei oma mitte mingit reaalset tähendust. Tüüpiline
pooltõdede kuulutamine. Arvamusega, et kui osa
tekstist on tõde (teaduselt leanatud), siis peab
lugejale/kuulajale jääma mulje, et ka kõik
ülejäänud saast on tõde. Rumalatele vist ongi.
Pakun, et tulevikus jõuavad meieni järjest uued
ja uued osakestefüüsikast võetud laensõnad, et
kasutada neid väärterminitena müstika tõestuseks.
… ütles:
See on uuema aja rahvaluule ja rõõmuks folkloristidele, nagu ütleks Ülo Valk. Katsu vähem südamesse võtta, elad kauem.
See väärterminoloogia pärineb müstikutelt kanaldamise teel saadud infost kellegi Krayoni käest.
See tulnukas on ikka täielik tahm elementaarsetest füüsikaseadustest ja kosmoloogia tundmisest (ehk isik, kes seda fantastikat või siis “kultuuripärandit” kergemeelsetele ja harimatutele kirjutab).
Kanaldavad üsna rumala ja psühhiliselt ebastabiilse tulnukaga (ehk tegu on autori enese sisemaailma ja reaalsustunde väärastunud oleku väljanäitamisega)?
http://www.hot.ee/emfestonia/KrayonBalticsP%C3%BChap%C3%A4ev.html
… ütles:
Ei näe mõtet ega ole aega seda juttu läbi lugema hakata, sestap loobun ka kõikvõimalikest oletustest.
P.S. Vabal ajal loen hoopis Stefan Zweigi “Marie Antoinette” praegu, palju huvitavam. Zweig oli ka omajagu müstik ja uskus ilmselt muuhulgas ka saatusesse, vähemalt mulle selline mulje on jäänud. Aga raamatut see kehvemaks ei tee. Ja ammugi ei puutu kuidagi Krayonisse ja kvantripatsitesse :P.
Et minu teemaarendus ei lendaks tühja teemasse või ei kaoks kuskile teadmatusse, siis minu soov on natukene teistmoodi lahti seletada ja näidata, kuidas kasutatakse duubel-termineid, et oma jutu tõesust kinnitada.
Nagu kvantripatsi reklaam.
Alustatakse teaduslike faktidega ning siis lõpuks seostatakse enda müstiline toode, idee või arvamus reaalselt tõestatud teemadega.
Kuid kas juba siin ei ole vastuolu, et kuidas saab antud kaup, idee või isiklik arvamus tõene olla, kui samas tahetakse jätta mulje, et teadus, mis need faktid on esitanud tegelikult eksib? Kas pole vastuoluline?
… ütles:
Kui sa nüüd kvantripatseid mõtled, siis võibolla on tegu justkui mingi usulise kuuluvuse märgiga rohkem ja inimesed sisimas tegelikult teadvustavad küll, et see tilbendus ei saa kuidagi füüsiliselt mõjuda niiviisi nagu näiteks südamestimulaator mõjub.
Usul on ju mingeid alustugesid vaja ja siis võetaksegi mingid teaduslikult tõestamist leidnud faktid, aga teised faktid, mis usu tõesust ei kinnitaks, jäetaks lihtsalt tähelepanuta.
Või kui su küsimus oli lihtsalt retooriline, siis võib vastata nii ei ole vastuoluline või on küll vastuoluline, nii et mõlemad variandid poleks valed, minu arust.
Minu arust kogu see uue ajastu teema on mikstuur teadusest, fantaasiast ja erinevatest kultuuridest. Teaduslik osa peaks olema mõeldud inimese kriitilisele mõtlemisele, asi piirdub ju ainult teaduslike märksõnadega. Nanotehnoloogia on tore sõna, aga kuidas see nanotehnoloogia ripatsis rakendatud on, sellest turustajad vaikivad. Kui turustada kaupa, millel reklaamitud omadused puuduvad siis on see pettus! Kui inimene ise on nõus pettust uskuma siis ei suuda ükski skeptik seda muuta. Kui ininesel endal analüütilisus on ahtake, ega siis midagi teha annagi. Äri aetakse ikka edasi, leiutatakse mingi uus vidin, mille abil raha küsida annab.
Grafeen on praegu uus ja huvitav teema ning tavameedia on kajastanud ka osakeste spinni mõõtmisest natuke rohkem, kui tavaliselt.
Piisab ainuüksi sellest artiklist teadus.err.ee
ja arvan, et varsti saame midagi osta, mis skalaarenergia resonantsi juhtimisega grafeeni aatomite spinni energiavälja võnkeid muudab. Kasutatakse kasvajate raviks, inimese kvant-DNA puhastamiseks jne.
Kuidas suhtuda saates kõlanud väitesse, et inimeste kogemus on väga ebausaldusväärne tõendusmaterjal? Katse korraldaja sai tulemused (ei või jah) küsitlemise teel, kus üks inimene pidi otsustama oma tunnetuse kaudu, kas teine inimene on rohkem või vähem tasakaalus. Katse käigus sai vastuste andja teatud kogemusi, lisaks varasemad kogemused. Järelikult oli tegu väga ebausaldusväärse eksperimendiga, mida ei saa kasutada antud väite tõestusmaterjalina. Seega jäi väide tõestamata. Või on mõnikord inimese kogemus (tunnetus) siiski tõestusmaterjaliks? Siis kui on kasulikum? Võiks ikka katse korralikult ette valmistada ja siis teistele pealtvaatamisele minna.
@sk: sul on asjad segamini nagu pudru ja kapsad. Aga püüan.
Kvantripatsi müüja väidab (tema väidab, mina ei väida antud katse algtingimustes mitte midagi), et kvantripats teeb inimese paremini tasakaalu hoidma ja tema suudab seda lihtsa testi abil näidata. No testisime. Tuli välja, et kvantripatsi müüja ei suuda teha vahet, kas inimesel on kvantripats käes või mitte.
Kvantripatsi müüja väide ei leidnud kinnitust ja nullhüpotees kehtib jätkuvalt.
Mina pakkusin Ainarile võimalust veel katset teha. Tema keeldus, kuna tal polevat midagi tõestada. Aga samas ajab omaarust nii teaduslikku juttu, et kohe kõhe hakkab :) Ühest küljest on teadus hea, kui aitab inimestel pea sassi ajada ja oma ripatsit müüa, aga samas on teadus halb, kui see tema lennukaid väiteid ei kinnita.
Mina ei pea midagi tõestama, kuna mina ei väida midagi. Ma võin vaid tõdeda, et kvantripats on üks järjekordne petukaup, kuna puuduvad igasugused tõendid selle toime kinnituseks.
Sai selgemaks?
Pealtnägija arhiivi kommentaariumis viidatakse kvantripatsi konkurendile: Power Balance — Performance Technology
Saadaval on ka video. Päris-holograafia ei paista asjasse puutuvat.
Küsimus on uurimise METOODIKAST. Ma ikka loodan, et oled mõne uurimustöö või artikli kirjutanud? Pole vahet, kas inimene hoidis midagi käes või mitte, manustas mingit vedelikku või oli midagi muud. Arvestati inimese väidet, mida ta tundis ja väitis, kui hindas teise inimesetasakaalu. Tasakaalu ju otseselt ei mõõdetud. Seega arvestati inimese tunnetust ja kogemust. Või on inimeste kogemus vägagi usaldusväärne tõendusmaterjal. Saates väitsid vastupidist. Minu küsimus oli just selles väites, millega sa saates oponendi nullisid. Kus on siin pudru ja kus on kapsad? Kui sa ikka ei taha seda tunnistada, siis võiks arutelu lõpetada.
Olen nõus, et teaduslik jutt selle asja ümber oli hägune, kuid ta ei mõtelnud seda ise välja, on vahendaja ja räägib nagu vahendaja, kes on teksti selgeks õppinud, kuid ka selle järgi ei saa hinnata ripatsi mõju.
Kas müüja väited ei toetunud samamoodi inimeste endi hinnangule oma tasakaalu kohta? Kui ei, siis milliseid muid tasakaalu mõõtmise viise kasutab müüja oma toote efektiivsuse tõendamiseks?
Mu meelest on loogiline, et kontrollimisel kasutatakse sama meetodit, mida kasutab müüja.
Saates ripatsi müüja isiklikult ju testis tasakaalu või mis? Palju siin enam tõestada on vaja?
@Rasmus:
viitas ka ühele lingile, mis selgust võib tuua.
sk ütles:
Kui tänapäeva teadus seletada ei suuda, siis on täiesti müstiline, kuidas suudab imelisi omadusi tootesse sisestada tänapäeva tehnoloogia, nagu tootetutvustus väidab… ;)
Samas võib ju toimiv tehnoloogia toetuda nähtusele, mille kohta ei ole teada, mida see endast kujutab. Antud juhul pole lihtsalt mingit alust arvata, et kõnealune tehnoloogia toimiks.
@Kriku:
Tea nüüd, mu arust mõtleb tehnoloogia väljatöötamisel keegi ikka selle peale, mismoodi asi toimib. Iseasi kui asjalik see seletus on. Ma rohkem mõtlen seda, et nanotehnoloogia iseenesest (nt üksikaatomite istutamine vajalikku kohta või muud toimingud nanomeetriskaalas) on ju kaunis reaalne, aga see, et seda kasutatakse mingi ripatsi tootmiseks, kõlab jaburalt. Kui kasutataks, oleks toote hinnal tunduvalt rohkem nulle kui ainult kaks (2600 kr), mille tõttu aga läbimüük kõvasti kannataks ;)
IMHO pole siin vahet, kas seletus on ebaasjalik või puudub üldse. Kõige lihtsam näide on tuli, mida kasutati sadu tuhandeid aastaid, kuid mille kohta vähegi arvestatav teaduslik teooria tekkis alles 18. sajandil. Kõik, mida enne tule kohta räägiti, oli mingi loba, mida võib vabalt võrrelda ripatsimüüjate jutuga.
Nanotehnoloogiat võidakse kasutada ka ripatsi valmistamisel, aga see on nii umbmäärane fraas, et ei tähenda mitte midagi. Mida ütleb meile näiteks tõdemus, et mingi toote juures on kasutatud keemiat?
See ripats ei tööta ja minu jaoks on see kõik, mis loeb. Ma oleksin valmis ostma tõestatult töötavat asja olenemata sellest, mida räägitakse selle töötamise selgituseks. Eeldusel et mul seda üldse vaja läheb muidugi.
Päris hea klipp oli!
sk ütles:
Kulla mees, see on ju jama.
Inimkogemus on ebausaldusväärne subjektiivsete hinnangute kontekstis. Inimkogemusel ei ole suurt häda midagi, kui küsimuse all on, kas elavhõbedasammas on kriipsust x ühel või teisel pool või, kas katsealune kahest inimesest ja põrandast koosnev süsteem annab õigeid vastuseid, kui süsteemile antakse ümbrik ja süsteem ütleb, kas ümbrikus oli maagiline medaljon.
Mis nanotehnoloogiasse puutub, siis üks tuntud koduse nanotehnoloogia ohver on hõbeda nano-osakesi valmistanud ja sisse võtnud Stan Jones, keda võib Washington Post’i pildil näha smurfikarvalisena. Kalibreerimiseks on lisatud roosa nahavärviga kosmetoloog.
Kriku ütles:
Siin ma vaidleks vastu ja väidaks, et tuli on mitte tehnoloogia, vaid protsess. Tehnoloogia, mis seda protsessi kasutab, on nt küpsetamine ja selle kasutamist toetas asjaolu, et küpsetatud toit oli üht või teist moodi parem kui küpsetamata. Tulemust ei mõjuta mitte tule olemuse teadmine, vaid empiiriliselt tähele pandud toime.
Tule tegemine on samas tehnoloogia. Aga siin me läheme IMHO väga juuksekarvade kallale.
Jah, see mu jutu mõte oligi.
Andres Valdre ütles:
Aga kuivõrd samamoodi on tehnoloogiaks lõkke ääres käte soojendamine, on selle vahetegemise tähtsus üsna väike.
Seda tasakaalu testi teemat on selgitatud all. Fake värk
http://www.youtube.com/watch?v=2hkd4XHac8Q
Ma ei saa aru, mis eesti inimestel viga on. Kade meel vä, et teistel hästi läheb?! Endal nupp ei noki, siis kohe tänitama, et vale värk ja teaduslikult tõestamata. Mul tuli praegast sihuke idee, et ma olen poole aasta pärast miljonär.
Mina nimelt hakkan inimesi kvant-nanokristallidega ravima, ja teatud summa eest võin õpetada seda ka kursustel. Kvant-nanokristallide saamiseks pole vaja muud kui võtta labidatäis liiva (soovitavalt mere äärest, kus vee voogamisenergia seda pidevalt negatiivse energiaga (mis on kasulik!) laeb). See tuleb kohviveskiga peeneks jahvatada ja segada allikaveega, siis teha sellest jääkuubikuid (viide Masaru Motomotole või kuidas ta nimi oligi… kristallid ju tekivad ja kasvavad siis ja moodustavad kvartsi jt kristallidega nanostruktuure) ja neid kuubikuid tuleb lutsutada ja lisada toidu sisse. Vohh. Ja ma võin ka energeetiliselt laetud naatriumkloriidi ja sahharoosikristallidest samasuguseid kuubikuid teha ja neil on veel eriline mõju. Muidugi, kvant-nanokristalle võib ka peale määrida (võtab liigesevalu ja ravib roosi) ja sisse hingata (ravib põiepõletikku).
Tooraine ei maksa midagi, natukese peamurdmisega panen korraliku raamatu ka kokku, kus selgitan teooriat. Siis teen kursused ja saan meie vaimueliidi (Ingrid Tähismaa, Urmas Sõõrumaa jt) varustajaks. Vat nii. Jätke meelde – kvant-nanokristallid.
kulla katrin, aga kuidas sina hindad kuulsa liis haaveli tegutsemist? ilmselt hästi, sest idee on ju hea ja kordaminekul tagab kiire rikastumise. küllap kõik need, kes teda hurjutavad, on lihtsalt kadedad, et tublil ja aktiivsel tüdrukul pea lõikab ja hästi läheb.
@Jason:
Palun vabandust! Minu haige huumorimeel on mulle varemgi häda kaela tõmmanud, aga ma hüppan ikka ja jälle samasse ämbrisse. Kas te siis irooniat ja sarkasmi mu postituses ei märka? Mh…
Ma veetsin eile meeldivalt aega selle kvantripatsi tausta uurimisega. Sama firma näiteks turustab ka imevõimetega käevõrusid, millesse salapärasel moel on salvestatud just inimesele sobival sagedusel võnkumised, mis tema terveks teevad. Ülle Adoberg-Mikk ei ole seda veel avastanud, või pole ta veel piisavalt kõva tegija selle müümiseks.
Noormees, kes Ü. Adoberg-Miku müügilehel ülespandud juutuubivideos toda ripatsit reklaamib, ajab nii suurepäraselt lolli juttu, et see sobiks vana-aastaühtu saatesse. 70 mineraali ja kritsalli – huu, aga mineraalid ongi valdavalt kristallilise ehitusega juu? Et mis kristallid siis? Soola? Suhkru? Väävli? Kui jutt on laavast, siis viib mõte tardkivimitele. Tardkivimite koostises on sellised mineraalid nagu kvarts, päevakivid, biotiit, plagioklass jne. Milleks on meil vaja Jaapani värki, kui meil on omad tardkivimid, st maa sees tardunud või maa seest väljapursanud magmast moodustunud kivimid olemas – graniit, Läänemere kvartsporfüür, diabaas… mine randa, korja tasku kirjusid kivikesi täis ja tervis tuleb! Võid neid ka laadida päikese- ja tuleenergiaga, st soojendada, nagu Kivi-Karla. Ka pannil toidu soojendamine on nende laadimine päikeseenergiaga, kuna eks nii nafta, maagaas kui puuhalud ole oma kütteväärtuse omandanud ikka päikeseenergiat talletades.
Ja siis veel see naoks löömine – noormees korrutab: ja siis lüüakse see nanoks! Vanasti löödi rüütliks ja anti pioneerivanne, nüüd lüüakse nanoks?! Et valmistada nanoosakesi ja -materjale, on vaja natuke paremat tehnikat kui kohviveski või vispel, sest nanoosakestest rääkides me räägime osakestest, mida mõõdame nanomeetrites (10 astmel -9 meetrit). Ja see kuulus skalaarenergia, mis justkui olevat alles avastatud, on ilmselt hoopis staatiline elekter – vähemalt pidavat nende kaupade pakkujad ringi käima ja tegema ka staatilise elektri trikke (ma ka just tegin, lõbustasin oma last õhupalli külge hüppavate paberitükkidega). Staatiline elekter on inimkonnale teada juba ammustest aegadest. Skalaar aga on mistahes füüsikaline suurus, mis ei sõltu asukohast koordinaattelgede suhtes – tuletagem meelde kooliajast kasvõi vektor- ja skalaarkorrutis, jõudude liitmine (jõud on vektor, jõu mõõdetav tugevus aga skalaar).
Sellistest inimestest on jube kahju. Ühest küljest on nad ju hakkajad inimesed, kes teenivad endale leiba. Teisest küljest ei oska ma hästi seisukohta võtta, kas on parem, et nad ise usuvad seda lollust, mida suust välja ajavad (ega vaevu asja kooliõpikutest üle kontrollima), või et nad saavad aru küll, mis on jama, ja määrivad seda inimestele igasuguse süümepiinata pähe.
KatrinV ütles:
tavaliselt märkan aga sa oleks ilmselt üllatunud kui sa teaks, kui palju tuleb kõiksugustelt uhhuulastelt samalaadseid täiesti sarkasmivabu ja siiralt südamest mõeldud nördimusavaldusi. selles valguses on tõelist sarkasmi uhhuulaste murekirjadest tihti peaaegu võimatu eristada.
Jason ütles:
Suht kergesti tabatav sarkasm oli, muide. KatrinV, palun nii hoida! Huvitavad sõnavõtud on.
KatrinV ütles:
Mu veel paari aasta eest vabastava hingamisega leiba teeninud rühmakaaslane on leidnud uue kutsumuse: pH-korrektse toitumise. Kui rõhutasin oma taustale (materjaliinsener) ja vihjasin asja sügavale totrusele, tuli kohe vastus, et tema keemik ei ole, aga järgmises vastuses tuli selline laadung keemiaterminitega ehitud sula lollust, nt miks sidrun olevat „tegelikult” aluseline, et mul jäi üle vaid nentida, et selles õpetuses on kunagised teadusterminid omandanud uue, esoteerilise tähenduse, millel ei ole reaalsusega midagi tegemist. Sügavalt kahju, kuidas inimene ei mäleta midagi, mida ta koolis õppis.
@Andres Valdre:
Jah, tuleb tunnistada, et mulgi mõni kursusekaaslane, kes täna kõikvõimalikku esoteerikat propageerib. Kui juba meenutusteks läks, siis ikka ja jälle meenub mulle esimene-teine kursus, kui loodusteaduste üliõpilased siunasid lolliks füüsikaõppejõudu, kes nende arvates neile valesti hindeid pani. No kas ta aru ei saa, et ma kirjutasin just seda, mida tema meil üles kirjutada lasi – ma seletasin oma sõnadega! Tjah, tuli välja, et meil pool kursust noori njuutoneid ja maksvelle, kes käigu pealt teooriaid formuleerivad ja ümber sõnastavad…
Üks asi, mis meil omal ajal raudselt vajaka jäi – meile ei õpetatud teadust kui meetodit. Mis asi on teadus ja mis on teadusliku uurimistöö alused. Ega teaduse ajalugu poleks ka mööda külgi alla veerenud. Või teadusfilosoofia. Meile aga anti üldist filosoofiat ja mingi üldine kursus uurimistöö kavandamisest, kus keskenduti viitamisele ja kasutatud kirjanduse loendi tegemisele. Mõnda asja olin ma ise varem lugenud, palju enam aga õppisin alles peale diplomi ja kraadi kättesaamist ise tundma. Ja olen aru saanud, et inimesele, kellel puudub põhimõtteline arusaamine sellest, mis on teadus, ei ole erilist mõtet üritada selgitada, miks see, mida talle mingil kursusel pähe määriti, ei ole tõsi. See on ju ka paberil kirjas! Selle raamatu autor on ju ka PhD! Selles tekstis on ju ka keerulised sõnad! Aga teaduslik tekst ei pea keeruline olema, Maxwelli võrrandid on võimalik päris lihtsalt ja arusaadavalt lahti seletada. Üldiselt kehtib reegel – mida keerulisem ja arusaamatum tekst, seda suurema tõenäosusega jama (ma räägin eelkõige mitteteadlastele suunatud kirjandusest).
Lõpetuseks lõbus näide meie ajakirjanike ja toimetajate tasemest. Ingrid Tähismaa kirjutab nüüd Postimehe Arteri-lisas. Oli seal kena jutuke Märt Agust ja tema elukaaslasest. Ingrid ütles, et Märt ja tema sõber on nii nunnud ja ökod – nad ei kasuta ühtegi pesuvahendit ega tarbi sellist toitu, kus oleks keemilised ühendid sees. Punkt.
tere leitsin kaa ühe kivi oma hoovist (neid on seal veel)ja mõtlesin ka ,et kui segaks nanodega ja riputaks õige kaela.krt nüüd kisub see hoopis mind silla peale. tasakaalu hoidmisest pole juttugi,nii et ostke ikka selle spetsialisti käest see õige kivi.
Ääretult esoteerilise auraga ripatsid, mis ei pretendeeri mitte millelegi ebateaduslikule: http://www.newearthgallery.com/. Puhtakujuline reklaam, vabandust.