Millest ma Ahhaa konverentsil rääkisin

Reedel, 29. augustil toimus Tartus teaduskeskuse Ahhaa poolt korraldatud konverents Aeg teaduses, teadus ajas. Ime lugu küll, aga oli mindki sinna esinema palutud. Ja juba teist aastat järjest.

Aega anti mullegi 25+5 minutit. Ettevalmistusi tehes pabistasin, kas ja kuidas aeg täis saab jutustatud. Tegelikkus osutus vastupidiseks – osadest slaididest pidin väga kiiresti üle libisema, osadest ei saanud üldse rääkida. Võibolla poleks isegi tunnist piisanud ja kui küsimuste-vastuste voor oleks ka saanud omasoodu edeneda, kes teab, võibolla oleks siiamaani seal.

Aga ütlen juba ette ära: kui Tartusse satute, astuge kindlapeale Lõunakeskusest 4D kinost läbi.

Nüüd aga ettekande juurde, teemaks homöopaatia ja pildamine. Eurobaromeetri uuringu järgi peab eestlastest lausa 31% homöopaatiat teaduslikuks, seega tasub seda teemat ikka ja jälle meelde tuletada.

Mõned peavad homöopaatiat revolutsiooniliseks ettevõtmiseks, mis muudab tervishoiu paradigmat tundmatuseni. Raamatu pealkiri kasutab publiku veenmiseks küll vigast kuulsuste argumenti: kui kuulsad inimesed kasutavad ja kiidavad, järelikult on õige asi.

Esislaidi teisest teemast – pildamisest – paraku rääkida ei jõudnud, küll aga proovisime seda pealelõunases praktikumis.

Selleks, et homöopaatia tekkepõhjustest aru saada, peame vaatama, mida tolleaegne meditsiin tõhusaks pidas. Teoreetiliseks aluseks oli antiikajast pärit nelja huumori – kehavedeliku – põhimõte. Kui need on paigast ära, siis on haigus ligi ja arsti ülesandeks oli need vedelikud tasakaalu tagasi viia. Üheks võtteks oli aadrilaskmine.

Siin paar riista vere väljasaamiseks. Vasakpoolne on “The lancet” (ka kuulsa meditsiiniajakirja nimi), parempoolsega tekitati arme, millele nt kupud peale pandi. Käsitöö ja puha.

Teine võte oli oksendamise esilekutsumine. Selleks kasutati muuhulgas ka mitmesuguseid taimi ja nende segusid.

Kolmas levinud viis oli kõhu lahtistamine, mis on paljude lemmiksoovituseks tänapäevalgi. Mõnikord on sellest muidugi abi. Tänapäeval kasutatakse Aloe verat lahtistina. Tunti muidugi mitmesuguseid muidki taimi ja nende segusid, mis lahtistavana mõjusid.

Kui lahtistiga välja ei tulnud, siis tehti ka klistiiri. Klistiirgi on tänapäeval teatud ringkondades populaarne tegevus, nimetatakse seda küll coloni hüdroteraapiaks, jämesoole vesipesuks, kuid tegelikku praktilist kasu on sellel võttel tõendatud kujul vähe.

Sellel taustal väitis arst, tõlkija, õpetaja Samuel Hahnemann, et kangete ja tihti üsna mürgiste taimesegude kasutamine on irratsionaalne ja kurnab inimest. Ta ise soovitas keskenduda pigem ühele toimeainele ja tunduvalt väiksemates kogustes. Huumoriteooria asemel kaldus ta pigem vitalismi poole ning pidas haiguste põhjuseks spirituaalseid ja füüsilisi asjaolusid. Praegugi pädevad Hahnemanni soovitused muuta oma eluviise, toituda normaalselt, olla kehaliselt aktiivne ning hoida puhtust (mis polnud tol ajal sugugi nii iseenesestmõistetav).

Üheks pöördepunktiks oma teooria arendamisel sai Hahnemannile šoti arsti ja keemiku William Culleni raamatu tõlkimine saksa keelde, kus oli juttu hiniinipuu koore tõhususest malaaria ravis. Olles kahtlev Culleni väite “ravib, kuna tugevdab kõhtu” osas, võttis Hahnemann katse mõttes seda koorepulbrit sisse ja märkis üles oma keha reaktsioonid – palavik, külmavärinad, liigesevalud – samad, mis on ka malaaria varajasteks sümptoomideks, ja järeldas sellest, et aine, mis kutsub tervel inimesel esile reaktsiooni, mis on sarnane päris haigusega, ravib seda haigust. Sellest tähelepanekust kujunes hiljem homöopaatia “sarnasuse seadus”. Edasi katsetas ta samal põhimõttel paljude muude ainetega ja kirjutas neist tähelepanekutest kokku raamatu Organon der rationellen Heilkunde, mida trükitakse homöopaatide piiblina tänase päevani.

Hahnemanni miasmid ei ole samad, mis miasmad. Miasmateooria oli tollal valitsev põhjendus laastavatele massilistele haiguspuhangutele. Miasmat ehk halba õhku või kõduõhku peeti haiguste põhjuseks. Kuigi haiguste pisikuteooria kummutas miasmateooria, oli sel positiivne mõju linnade sanitaarolukorra parandamisel. Kuid Hahnemanni miasmid tähendasid hoopis sisemise elujõu häiritusi.

Mõned näited homöopaatilistest lahjendustest.

1854. aasta Londoni kooleraepideemia ajal oli homöopaatilistes haiglates suremus tunduvalt madalam kui tavahaiglates. Koolera põdemise ajal kaotab inimese organism väga kiiresti ja palju vett ja soola ning vedeliku ja elektrolüüdi taastamine on tänapäeval oluliseks võtteks koolerast ellujäämisel. Kui nüüd aga rakendada tolleaegseid ravivõtteid – aadrilaskmine, lahtistamine, oksendamine, siis on üsna selge, et ravi asemel kahjustati ja nõrgestati patsienti aktiivselt. Homöopaatiline mittemidagitegemine ehk isegi “potentseeritud” vee joomine olid koolera puhul kindlasti lootusrikkam võte.

Kaevupilt on seepärast, et John Snow tuvastas Soho piirkonnas konkreetse kaevu, kust elanikud haigustekitaja said ning kui ligipääs selle kaevu veele tõkestati, haigus taandus. Haiguste pisikuteooria tõestamiseni läks aga siiski veel aega.

Teadus ja elu arenesid jõudsalt edasi…

Louis Pasteur, Robert Koch ja paljud teised tõestasid haiguste pisikuteooria. 20. sajandi alguseks oli homöopaatia peaaegu välja surnud.

1953 tuvastati DNA stuktuur, 1969 viidi inimesed Kuu pinnale. Õpiti organeid siirdama ja miskõikveel. Tundus, et teadus on igas eluvaldkonnas kõva tegija ja aina paremaks läheb. Aga…

… seitsmekümnendad tõid igasugused rohkem ja vähem unustuses olnud muinasjutud taas päevakorda. Homöopaatia teiste hulgas.

Keskmisel pildil pole mitte Buddha, vaid Jeesus Kristus.

Pöörde põhjuseid oli kindlasti mitu, postmodernne relativism teiste hulgas. “Tõe” asemel muutus tähtsaks isklik lugu. “Tõde on see, mis mulle meeldib.”

Väljavõte Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutuses registreeritud homöopaadi kutsestandardist.

Tänapäeval on homöopaatia trügimas peavoolu ja seda sugugi mitte ausalt ning tõenduspõhisust silmas pidades, vaid üritustega mõisteid ähmastada, valvsust uinutada, teadust ümber defineerida. Juba on sõrm ka meie õdede ja ämmaemandate koolituses, juba on Eesti riik võtnud homöopaate riiklikult tunnustada.

Olgu. Me ei pruugi teada, kuidas homöopaatia mõjub, peaasi, et inimesed terveks saavad. Onju? Kas aga inimesed paranevad, kui nad homöopaatiat kasutavad? Teadusandmed näitavad, et sugugi mitte. Mõju ei erine platseebost.

RCT – Randomised Controlled Trial

Loomulikult on homöopaatidel hulk vabandusi, miks nende kunsti ei hinnata.

Pikemalt siin: Miks usutakse, et imeravitsemine toimib?

Kuigi homöopaatilised “ravimid” on enamus juhtudel ohutud, pole homöopaatia ise sugugi ilma ohtudeta. Negatiivseid näiteid on nii maailma kui Eesti kogemusest.

Mõned näited. Vasakpoolne peaks aitama suitsetamisest loobuda, keskel on homöopaatiline esmaabikomplekt, allpool skandaalne malaariavesi, paremal näeme, et ei säästeta ka koduloomi.

Homöopaatia taasärkamine on ilmekas näide, kuidas pseudoteadus igasuguseid trikke kasutades end peavoolu üritab smugeldada.

Pealelõunases praktikumis proovisime L-kujuliste pildadega midagi leida. Päris lõbus.

Praktikumis tegime ka lauapealset ionic-detox mõttevanni. Kogusime kõik negatiivsed-skeptilised mõtted ioonvette ja see vesi sai hästi-hästi mustaks ja koledaks. Alles siis sain näidata, kuidas käib homöopaatilise unerohu kofeinum 30C valmistamine.