Millest ma Ahhaa konverentsil rääkisin

Reedel, 29. augustil toimus Tartus teaduskeskuse Ahhaa poolt korraldatud konverents Aeg teaduses, teadus ajas. Ime lugu küll, aga oli mindki sinna esinema palutud. Ja juba teist aastat järjest.

Aega anti mullegi 25+5 minutit. Ettevalmistusi tehes pabistasin, kas ja kuidas aeg täis saab jutustatud. Tegelikkus osutus vastupidiseks – osadest slaididest pidin väga kiiresti üle libisema, osadest ei saanud üldse rääkida. Võibolla poleks isegi tunnist piisanud ja kui küsimuste-vastuste voor oleks ka saanud omasoodu edeneda, kes teab, võibolla oleks siiamaani seal.

Aga ütlen juba ette ära: kui Tartusse satute, astuge kindlapeale Lõunakeskusest 4D kinost läbi.

Nüüd aga ettekande juurde, teemaks homöopaatia ja pildamine. Eurobaromeetri uuringu järgi peab eestlastest lausa 31% homöopaatiat teaduslikuks, seega tasub seda teemat ikka ja jälle meelde tuletada.


Mõned peavad homöopaatiat revolutsiooniliseks ettevõtmiseks, mis muudab tervishoiu paradigmat tundmatuseni. Raamatu pealkiri kasutab publiku veenmiseks küll vigast kuulsuste argumenti: kui kuulsad inimesed kasutavad ja kiidavad, järelikult on õige asi.

Esislaidi teisest teemast – pildamisest – paraku rääkida ei jõudnud, küll aga proovisime seda pealelõunases praktikumis.


Selleks, et homöopaatia tekkepõhjustest aru saada, peame vaatama, mida tolleaegne meditsiin tõhusaks pidas. Teoreetiliseks aluseks oli antiikajast pärit nelja huumori – kehavedeliku – põhimõte. Kui need on paigast ära, siis on haigus ligi ja arsti ülesandeks oli need vedelikud tasakaalu tagasi viia. Üheks võtteks oli aadrilaskmine.


Siin paar riista vere väljasaamiseks. Vasakpoolne on “The lancet” (ka kuulsa meditsiiniajakirja nimi), parempoolsega tekitati arme, millele nt kupud peale pandi. Käsitöö ja puha.


Teine võte oli oksendamise esilekutsumine. Selleks kasutati muuhulgas ka mitmesuguseid taimi ja nende segusid.


Kolmas levinud viis oli kõhu lahtistamine, mis on paljude lemmiksoovituseks tänapäevalgi. Mõnikord on sellest muidugi abi. Tänapäeval kasutatakse Aloe verat lahtistina. Tunti muidugi mitmesuguseid muidki taimi ja nende segusid, mis lahtistavana mõjusid.


Kui lahtistiga välja ei tulnud, siis tehti ka klistiiri. Klistiirgi on tänapäeval teatud ringkondades populaarne tegevus, nimetatakse seda küll coloni hüdroteraapiaks, jämesoole vesipesuks, kuid tegelikku praktilist kasu on sellel võttel tõendatud kujul vähe.


Sellel taustal väitis arst, tõlkija, õpetaja Samuel Hahnemann, et kangete ja tihti üsna mürgiste taimesegude kasutamine on irratsionaalne ja kurnab inimest. Ta ise soovitas keskenduda pigem ühele toimeainele ja tunduvalt väiksemates kogustes. Huumoriteooria asemel kaldus ta pigem vitalismi poole ning pidas haiguste põhjuseks spirituaalseid ja füüsilisi asjaolusid. Praegugi pädevad Hahnemanni soovitused muuta oma eluviise, toituda normaalselt, olla kehaliselt aktiivne ning hoida puhtust (mis polnud tol ajal sugugi nii iseenesestmõistetav).


Üheks pöördepunktiks oma teooria arendamisel sai Hahnemannile šoti arsti ja keemiku William Culleni raamatu tõlkimine saksa keelde, kus oli juttu hiniinipuu koore tõhususest malaaria ravis. Olles kahtlev Culleni väite “ravib, kuna tugevdab kõhtu” osas, võttis Hahnemann katse mõttes seda koorepulbrit sisse ja märkis üles oma keha reaktsioonid – palavik, külmavärinad, liigesevalud – samad, mis on ka malaaria varajasteks sümptoomideks, ja järeldas sellest, et aine, mis kutsub tervel inimesel esile reaktsiooni, mis on sarnane päris haigusega, ravib seda haigust. Sellest tähelepanekust kujunes hiljem homöopaatia “sarnasuse seadus”. Edasi katsetas ta samal põhimõttel paljude muude ainetega ja kirjutas neist tähelepanekutest kokku raamatu Organon der rationellen Heilkunde, mida trükitakse homöopaatide piiblina tänase päevani.


Hahnemanni miasmid ei ole samad, mis miasmad. Miasmateooria oli tollal valitsev põhjendus laastavatele massilistele haiguspuhangutele. Miasmat ehk halba õhku või kõduõhku peeti haiguste põhjuseks. Kuigi haiguste pisikuteooria kummutas miasmateooria, oli sel positiivne mõju linnade sanitaarolukorra parandamisel. Kuid Hahnemanni miasmid tähendasid hoopis sisemise elujõu häiritusi.


Mõned näited homöopaatilistest lahjendustest.


1854. aasta Londoni kooleraepideemia ajal oli homöopaatilistes haiglates suremus tunduvalt madalam kui tavahaiglates. Koolera põdemise ajal kaotab inimese organism väga kiiresti ja palju vett ja soola ning vedeliku ja elektrolüüdi taastamine on tänapäeval oluliseks võtteks koolerast ellujäämisel. Kui nüüd aga rakendada tolleaegseid ravivõtteid – aadrilaskmine, lahtistamine, oksendamine, siis on üsna selge, et ravi asemel kahjustati ja nõrgestati patsienti aktiivselt. Homöopaatiline mittemidagitegemine ehk isegi “potentseeritud” vee joomine olid koolera puhul kindlasti lootusrikkam võte.

Kaevupilt on seepärast, et John Snow tuvastas Soho piirkonnas konkreetse kaevu, kust elanikud haigustekitaja said ning kui ligipääs selle kaevu veele tõkestati, haigus taandus. Haiguste pisikuteooria tõestamiseni läks aga siiski veel aega.


Teadus ja elu arenesid jõudsalt edasi…


Louis Pasteur, Robert Koch ja paljud teised tõestasid haiguste pisikuteooria. 20. sajandi alguseks oli homöopaatia peaaegu välja surnud.


1953 tuvastati DNA stuktuur, 1969 viidi inimesed Kuu pinnale. Õpiti organeid siirdama ja miskõikveel. Tundus, et teadus on igas eluvaldkonnas kõva tegija ja aina paremaks läheb. Aga…


… seitsmekümnendad tõid igasugused rohkem ja vähem unustuses olnud muinasjutud taas päevakorda. Homöopaatia teiste hulgas.

Keskmisel pildil pole mitte Buddha, vaid Jeesus Kristus.


Pöörde põhjuseid oli kindlasti mitu, postmodernne relativism teiste hulgas. “Tõe” asemel muutus tähtsaks isklik lugu. “Tõde on see, mis mulle meeldib.”


Väljavõte Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutuses registreeritud homöopaadi kutsestandardist.

Tänapäeval on homöopaatia trügimas peavoolu ja seda sugugi mitte ausalt ning tõenduspõhisust silmas pidades, vaid üritustega mõisteid ähmastada, valvsust uinutada, teadust ümber defineerida. Juba on sõrm ka meie õdede ja ämmaemandate koolituses, juba on Eesti riik võtnud homöopaate riiklikult tunnustada.


Olgu. Me ei pruugi teada, kuidas homöopaatia mõjub, peaasi, et inimesed terveks saavad. Onju? Kas aga inimesed paranevad, kui nad homöopaatiat kasutavad? Teadusandmed näitavad, et sugugi mitte. Mõju ei erine platseebost.

RCT – Randomised Controlled Trial


Loomulikult on homöopaatidel hulk vabandusi, miks nende kunsti ei hinnata.


Pikemalt siin: Miks usutakse, et imeravitsemine toimib?


Kuigi homöopaatilised “ravimid” on enamus juhtudel ohutud, pole homöopaatia ise sugugi ilma ohtudeta. Negatiivseid näiteid on nii maailma kui Eesti kogemusest.


Mõned näited. Vasakpoolne peaks aitama suitsetamisest loobuda, keskel on homöopaatiline esmaabikomplekt, allpool skandaalne malaariavesi, paremal näeme, et ei säästeta ka koduloomi.


Homöopaatia taasärkamine on ilmekas näide, kuidas pseudoteadus igasuguseid trikke kasutades end peavoolu üritab smugeldada.






Pealelõunases praktikumis proovisime L-kujuliste pildadega midagi leida. Päris lõbus.

Praktikumis tegime ka lauapealset ionic-detox mõttevanni. Kogusime kõik negatiivsed-skeptilised mõtted ioonvette ja see vesi sai hästi-hästi mustaks ja koledaks. Alles siis sain näidata, kuidas käib homöopaatilise unerohu kofeinum 30C valmistamine.

16 Replies to “Millest ma Ahhaa konverentsil rääkisin”

  1. saan ma õigesti aru, et see käib umbes nii, et võtan ühe tera kohvi, valan keeva vee peale, siis võtan sellest tassist lusikatäie, panen teise tassi, valan vee peale, siis võtan sellest tassist lusikatäie, panen teise tassi, valan vee peale, siis võtan sellest tassist lusikatäie, panen teise tassi, valan vee peale, siis võtan sellest tassist lusikatäie, panen teise tassi, valan vee peale, siis võtan sellest tassist lusikatäie, panen teise tassi, valan vee peale, siis võtan sellest tassist lusikatäie, panen teise tassi, valan vee peale ja siis see, mis tassi jääb, ongi homöopaatiline unerohi :D ?

    vinge, mul ongi viimasel ajal uinumisraskused :P

  2. Peaaegu umbes sedasi tõepoolest. Oluline on aga õigel moel raputamine. Hahnemann töötas välja erilise nahkse aluse, mille peale ta lahjendatavat ehk potentseeritavat vaheprodukti 10 korda põrutas, et toimeaine molekulist tolle eriline mõjuenergia ümbritsevasse vette leviks. Seda spetsiaalset raputamist nimetatakse succussion. Eesti keeles ehk ‘sukussioon’?

  3. Muideks, 4d kino soovitan minagi. Väga lahe elamus, kui nahkhiired tunduvad eesistuja peas ringi lendavat ja puutükid otse näkku tulevad :)

  4. Paraku mitte. Küllap pole MTÜ Eesti Skeptik arvatud “Eesti juhtivate skeptikute” hulka. Aga ma vähemalt kirjutasin neile ja tuletasin endast meelde. Kui on viisakad inimesed, siis vastavad ka kunagi.

    Akadeemikuks on Anto Raukas, kriminalistiks Anvelt. Eksperdiks (ja ilmselt ka selleks uurivaks ajakirjanikuks) on veel Vahur Kersna! Aga vaatame mõne saate ära, siis oleme ehk targemad.

  5. Ootame jah mure ja ärevusega, mida need Kuradi käsilased (sest kõik nõiduse ja muu maagiaga tegelejad teatavasti seda on) välja hauvad televaatajate eksitamiseks ja nõdrausuliste Püha Piiblitõe juurest kõrvalekallutamiseks! Igatahes eilses saate eeltutvustuses oli juba kuulda prominentide vaimustunud hõiskeid sensitiivide soorituste peale. Issand olgu meile armuline ja võtku kaitsta televaatajaid selle saatanliku ründe vastu! Sündigu see siis kasvõi läbi usutaganejaist skeptikute tegevuse – ütleb ju juba Sõnagi meile, et Issanda teed on imelikud! Halleluuja!

  6. Homöopaatia on ka üks nõidumine ja vaimude väljakutsumine.

    See vesilahuse loksutamine on püha rituaal oma rekvisiitidega ja selle eesmärgiks on aines mingi nõiaväe äratamine, mis haiguse eemale peaks peletama.

    Patsiendi käik homöopaadi juurde on kui preestri pihil olemine, mille tulemusena patusele sobiv patukaristuse lunastus ehk terake-tilgake välja kirjutatakse.

  7. No siis saab Piiblile tuginedes olla kaks võimalust:

    1) Issand, kes on teatavasti püha vihaga Jumal, raevub taolise pühaduseteotuse peale üliväga ning läkitab süüdlasele mõne karmi, ent õiglase karistuse, näiteks telliskivi pähepudenemise. Ühtlasi neab ta ära ka kõik kurjategija järglased seitse põlve ühtejutti, nii et neilegi kole ots osaks saab. Sarnasel viisil saavad nuheldud ka kõik selle rüveda “saatanliku armulaua” vastuvõtnud “patsiendid”.
    2) Issand, kes on teatavasti ka ülimalt armuline Jumal, andestab sellele viletsale pimedusega löödud inimussikesele, kuna hindab tema loomupärasest rumalusest moonutatud häid kavatsusi Püha vee tarvitamise näol inimeste aitamiseks, saates talle vaid hemorroidid, kroonilise puhituse vms. Vääral viisil Püha Vett saanud “patsiendid” aga jäävad karistuseks lihtsalt tervendamisest ilma.

    Nii et, vend Jason, kui sina juhtumisi oledki too õnnetu patustaja, siis tuleb sul nüüd ja edaspidi igal hommikul ja õhtul 12 korda järjest Issameiet lugeda ja preventsiooni korras terve aasta lähimasse Jumalakotta kümnist tasuda! Samas hoidu igaks juhuks ka ehitusplatsidest ja talvel räästastest. Issanda arm olgu sinuga. Aamen.

  8. Aga kuidas jumal teeb vahet, et tegu on homöopaatilise lahuse valmistamisega, mitte näiteks tavapärase viinasegamisega, kus samuti kangem toimeaine veega lahjendatakse? Äkki homöopaat lihstalt keedab pühast veest teed ja lahjendab seda vanast harjumusest?

  9. Jason, oh Jason, pikk ja käänuline saab olema sinu tee püha Piiblitõe juurde! Pühaduseteotus seisneb ju juba Püha vee segamises mistahes muu pühitsemata (seega roojase) substantsiga! Rääkimata meeletust mõttest, nagu aitaks taoline sõge menetlus segu raviomadusi kuidagi parandada. Usk, palve, paast ja Püha vesi – see on kõik, mida inimene tervenemiseks vajab! Halleluuja, au olgu Issandal!

  10. Tean ma ka audiofiile, kes ülistavad kullatud voolukaablite kvaliteeti, mis stepslist võimendisse ulatuvad. Kuid see, et enne seda on mitusada kilomeetrit vaske ja alumiiniumi neile pärale ei jõua.

    Huvitav ettekanne oli!

  11. Martin rääkis konverentsil:

    1854. aasta Londoni kooleraepideemia ajal oli homöopaatilistes haiglates suremus tunduvalt madalam kui tavahaiglates. Koolera põdemise ajal kaotab inimese organism väga kiiresti ja palju vett ja soola ning vedeliku ja elektrolüüdi taastamine on tänapäeval oluliseks võtteks koolerast ellujäämisel. Kui nüüd aga rakendada tolleaegseid ravivõtteid – aadrilaskmine, lahtistamine, oksendamine, siis on üsna selge, et ravi asemel kahjustati ja nõrgestati patsienti aktiivselt. Homöopaatiline mittemidagitegemine ehk isegi “potentseeritud” vee joomine olid koolera puhul kindlasti lootusrikkam võte.

    Tuleb välja, et homöopaatilisel viisil dehüdratsiooni ravimisel on juba pikk ajalugu! :-)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga