Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis aetakse umbluujuttu
Hariduse küsimused pakuvad skeptik.ee-le ikka huvi ja on tore, kui sellealaseid teateid saadetakse. Mitu korda oleme siin arutanud teemal, et kas Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis sobib homöopaatiat, refleksoloogiat ja muud eelteaduslikku meditsiinialast juttu kriitikavabalt rääkida. Minuarust ei sobi.
Allolevast kirjast selgub, et umbluujutu patust pole puhas ka Tartu Tervishoiu Kõrgkool, sedapuhku siis homoseksuaalsuse teemal, mille puhul näikse vähemalt ühe õppejõu poolt edastatavat aegunud ning üleolevalt päheistuvat käsitlust.
Lugupeetud kommenteerijad on teretulnud seda teemat rikastama viidetega asjakohaste teadusuuringute ja seisukohavõttude juurde.
Omalt poolt viitan skeptik.ee küljel ilmunud loole Tallinn Pride – midagi enamat kui lihtsalt ‘homovärk’, kus on käsitletud mõningaid väärarvamusi homoseksuaalsusest ja viidatud vastavatele allikatele.
Tere,
Olen Tartu Tervishoiu Kõrgkooli xxx kursuse üliõpilane ja mind ajasid selgust saama vastuolud erinevate õpitud teadmiste vahel. Esimesel kursusel eetika aines käsitles õppejõud seksuaalse suundumuse teemat ning väitis, et:
• homod-lesbid ei sünni, vaid pigem kujunevad selleks
• enamasti põhjustab meeste homoseksuaalsust lapsepõlves kogetud isapoolne armastuse puudumine ja tõrjumine (ning tõi näiteid „kristlikest teadusuuringutest”)
• homoseksualism on psüühikahäire
• homoseksualism on ravitavKüsisin rebastelt, kas tänavu õpetatakse sama moodi; nemad ütlesid jah. Igatahes kasutab õpetaja samade väidetega konspekti.
Samas vanemal kursusel käiv ühikakaaslane kinnitas, et homoseksuaalsus ei ole kindlasti mitte häire, seda õpetati neile psühhiaatria aines. Rahvusvahelises Haiguste Klassifikatsioonis homoseksualismi häirete seas ei ole, see on selge. Novaatorist lugesin ka, et homoseksuaalsus on suure tõenäosusega enamikul juhtudel geneetiliselt determineeritud.
Kuidas siis asi on ja keda uskuda?
Uurimismetoodika õppejõud soovitas meil teadusel ja libateadustel vahe tegemise õppimiseks lugeda teie blogi ja Novaatorit.
Igatahes on olnud huvitav lugemismaterjal.Palun ärge minu meiliaadressi avaldage, sest olen sama aadressi õppejõududele kirjutamiseks kasutanud.
Muidu võib minu küsimust avalikult arutleda, kui soovite.Huvi ja uudishimuga
xxx
Lisatud 1. dets kell 18:08.
Meego Remmeli loengu
Mis on ja kuidas areneb seksuaalsus?
Kuidas kujuneb seksuaalne suundumus või sõltuvus?
Kuidas seksuaalsõltuvusest hoiduda või vabaneda?
slaidid saab alla laadida siit (pdf, 900 kB).
Vaata kommentaari nr 17412, kus on mõned slaidid välja pandud.
Kas tegemist pole pisut ebaolulise teemaga? Pigem kulub see ühiskondliku tolerantsi alla, kui paranähtuse rubriiki
Ebateaduse ajamine kuulub väga skeptik.ee rubriiki. Ja kui seda tehakse kõrgkooli kantslist, siis seda enam.
Siinkohal olen ma Martiniga nõus. Väited, et antud häire (või puue või hälve või ükskõik kuidas seda ka ei nimetata) on elu jooksul omandatav, on kindlasti loodusteaduslik ja seega ka falsifitseeritav väide. Veel enam, tänapäevaste teadmiste valguses näib see väide olevat väär.
Sama käib ravitavuse kohta. Mitmesuguste seksuaalelu häirete ravimine on keeruline teema ja tulemused tulevad väga raskelt, kui üldse. Pedofiilide rehabilitatsiooniprogrammid ei anna ses osas just erilist lootust.
a ma ei saa aru miks üldse mingitest homodest räägitakse seal koolis.õpetgau parem keelt,ükskord oli juhus kui patsient ei osand vene keelt ütles eesti keeles et ta on ühele rohule allergiline,õde ei saand aru süstis ja siis mees suri ära.see homondus on rohkem küll naljanumber,kui tõsiseltvõetav teooria,ega teadus neid eriti uurind polegi ja midas seal uurida ongi,väga palju on erinevate kiiksudega tegelasi,võtame või netikommentaatorid,kes päevast päeva delfis soppa produtseerivad.neist küll seal loengutes ei räägita.
Kaldun liisaga nõus olema, et on tõsisemaid probleeme, mida arutada: keele probleemid, loogilise mõtlemise puudujäägid jne.
Antud juhul ma ei kujuta ette, et kõrgkoolis esines kaks eraldi loengusarja, mis kumbki näiteks andsid 4AP-d ja käsitlesid ainult homoseksuaalsust; pigem ikka väike peatükk suuremast asjast.
Pealegi rõhutatakse ülikoolis tihti, et tuleb oma peaga ka mõtelda, ei tohi võtta puhta kullana kõike, mida õppejõud sulle räägivad.
Enamasti kipub olema probleemiks hoopiski see, et õppejõud on umbkaudu pensioniealine ja ei kavatsegi muuta enda suhtumist asjadesse, konspekt on kirjutatud aastal 1987 jne, see oleks pigem tõeline mure, mis vajaks lahendamist.
Ma arvan, et iga eriala üliõpilane oskaks räägika, et talle õpetatakse asju, mis on ajast ja arust ning minetanud oma tähtsuse.
Ja mis puutub “homondusse”, siis täiskonsensust ei ole siiani päris saavutatud- kaldub geneetilise eelsoodumuse poole
Margus
Marv kirjutas:
Puhtas matemaatikas niimoodi ei ole. ;-)
Homoseksuaalsus on nii geneetiline kui ka 21. sajandi infostunud ühiskonna (sotsiaalne) käitumishäire.
Kuskilt maalt tuleb sisse puhtalt akadeemilise vabaduse küsimus. Õppejõud, teadlane, peab saama ülikooli kateedrist, kui talle selline on usaldatud, esitada oma seisukohta vabalt, isegi siis, kui selline seisukoht on vastuolus mingite ühiskonnas tugevate mõjugruppide huvidega. Kui seda pole, siis on teadus surnud ja saabunud Lõssenkote aeg.
Sellises olukorras keerulise küsimuse tõstatamine varjatud nime all internetifoorumis, olgu või skeptikute foorumis, ei ole minu arvates ausa teadusliku väitluse võte.
Nii palju veel, et dig-iga ei saa ma kuidagi nõustuda. Omal ajal sai kõvasti kirutud õppejõudu, või täpsemalt algebra praktikumi juhendajat, kes pani meid paberi ja pliiatsiga pöördmaatrikseid leidma. Jube tüütu oli.
Kas ma seda ka praegu ajast ja arust asjaks nimetan, on iseasi. Aga ma pole enam ka üliõpilane. ;)
Mina jälle ei ole Tõnisega nõus. Info, mida õpilastele jagatakse, peaks olema loodusteaduslikust seisukohast võimalikult paikapidav. See ei ole seisukohtade esitamise või mõttevabaduse küsimus.
Huvitav, kas konspektis sisaldus ka väärtuslik teadmine, et homoseksuaalsus on kriminaalkorras karistatav, nagu see aastal 1987 oli…?
@dig –
Aga võta eriala õppekava kui tervik ette …
@Kriku –
… konspekt aastast 1987, 1988, 1971, 1931, 1817, kui on adekvaatne, miks mitte; reaalteadused (matemaatika, keemia, füüsika), samas bioloogias (eriti molekulaarbioloogias) ma ei julge tihti lugeda asju, mis on vanemad kui 10 aastat, sest nimetatud teadus on muutunud viimaste aastatega drastiliselt, tihti iga päev pööratakse mingi dogma ümber …
Aga juriidiline teksti aastast 1987? Tõenäoliselt oli Nõukogude Liidus tollal homoseksuaalsus karistatav, tõenäoliselt psühhiaatria kliinikumisse saatmisega …
Ei, KrK järgi oli homoseksuaalne suguühe karistatav vabaduskaotusliku karistusega.
Lugu läheb veel huvitavamaks. Olemas on ka loenguslaidid, mille saate alla laadida siit:
Mis on ja kuidas areneb seksuaalsus?
Kuidas kujuneb seksuaalne suundumus või sõltuvus?
Kuidas seksuaalsõltuvusest hoiduda või vabaneda?
Meego Remmel
Mõned magusamad palad.
Slaid nr 5
Slaid nr 6 sisaldab loetelu vastavast kirjandusest.
Homoseksuaalsus pole muidugi ainus pahe siin ilmas. Slaid nr 11 annab meile (spetsiifilisemalt vist ikka pigem naistele) hoiatava-õpetliku loo:
Ega nende homodega pole asi ikka õige:
Jumal ütles, et seksisõltlased ja homod ei pääse taevariiki:
Kus inimene kõige abitumaks muudetud, seal päästjad kõige lähemal:
Edasi loe juba siit: loenguslaidid (pdf, 900 kB).
Tegu ei ole kiriku pühapäevakoolis või koguduse koosolekul pajatatava jutustusega teemal “Maailm ja mida selle sees leida võib”, vaid Eesti Vabariigi poolt rahastatava Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppekavas oleva leongusarjaga.
Artiklid, mille viidatakse on liiga vanad, et neid tõsiselt võtta ja kiriklik propaganda on lihtsalt vastuvõtmatu; pigem kuuluksid need slaidid tsüklisse: “mida kindlasti ei tohiks õpetada”
Meego Remmeli puhul ei saa ilmselt kahtlustada ka seda, et ta üliõpilasi teadlikult isemõtlemisele ja vastuhakule ässitaks. Pigem tundub, et ta hoiab end tagasi.
Meego Remmel on Tartu Salemi Baptistikoguduse pastor.
Allikas:
TUDENGIKONVERENTS 2008
ESITLEVAD:
TEADUS JA ELU. SISU JA SIHT.
12/09/2008
TÜ ajaloo muuseumi valges saalis
Äkki võiks homoseksuaalsuse teema juures käsitleda ka teemat mille tõttu tekib homofoobia. Pakun et homofoobia puhul on tegemist väljakujunemata seksuaalsusega või äärmuslikul juhul isegi allasurutud homoseksuaalsusega. See seletaks ka seksuaalset vägivalda oma soost inimeste suhtes sellistes institutsioonides nagu vanglas ja … kirikutes! :O .Mõlemas on hierarhiad ja vähene läbikäimine vastassooga.
tqnis ütles:
Õppejõud, kellele on usaldatud teistele inimestele teadusliku hariduse pakkumine, peab pakkuma haridust, mis on kooskõlas uusimate teaduslike seisukohtadega. Auditoorium ei ole koht, kus hakata esitama mingisuguseid isiklikke seisukohti, propageerima oma religioosseid veendumusi ega lähtuma mingite huvigruppide (nt religioossete) mõjutustest.
Märkimisväärne on, kuidas esitatud kirjanduse loetelu sisaldab valdavalt eelmise sajandi keskpaigal avaldatud artikleid, kõige värskem viide on aastast 1993 ja seegi on avaldamata käsikiri. Ühegi viitena ei ole esindatud 21. sajandi seisukohad antud küsimuses.
Sellise selektiivsuse, vananenud allikate valikulise esitamise, religioosse propaganda tegemise jms alusel sean kahtluse alla nimetatud õppejõu sobivuse oma ametikohale ja leian, et EEsti skeptikud ei tohi seda asja niisama jätta.
See muudab muidugi asja. Ma arvasin oma naiivsuses, et tulevastele meditsiinitöötajatele peab loengut eetikast siiski mõni arst või arstiteadlane või ülepea keegi, kes on kompetentne omama seisukohta ka meditsiiniküsimustes.
Aga kui see nii pole, siis kas peamine probleem polegi mitte selles? Eetikaloengud “ostetakse sisse”! Umbes nii, et eetikast just nagu peaks rääkima ja siis pannakse lihtsalt keegi eetikaloenguid pidama. Jääb mulje, nagu erialainimeste hulgas ei huvitaks eetikaküsimused mitte kedagi.
Kas ka meie noortele teadlastele peavad eetikaloengud lihtsalt mingid elukutselised eetikud? Või siiski teadlased ise? Ja kas neis eetikaloengutes räägitakse ka vastava eriala eetilistest probleemidest? On need ju erialati üsna erinevad ja vaevalt, et kristliku eetika doktor neis kõigis kodus oskab olla.
@tqnis –
Ka eetika õpetamine on probleemiks, seda peetakse “pehmeks” teaduseks, kui mitte “väga pehmeks”.
Ja reaalse elu ja uurimustööga on eetikal vähe pistmist- teadlasel pole pahatihti aega, et kulutada tunde mõtlemaks selle üle, kas eksperiment on piisavalt moraalne (a’la aatompomm), tihti ei ole ka teist võimalust.
Reaalelust teame, et liiga palju inimesi ei üritagi käituda vastutustundlikult (näitkes prügi metsas)
Kuna on aga ette nähtud eetika olemasolu õppekavas, siis seda peab ju andma keegi …
Mida tähendab sõna “homofoobia”, on mul siiamaani raske mõista… Homo = sarnane, foobia = hirm: sarnastekartus?
Kui selle all mõeldakse keelelooogikat hüljates hirmu homoseksuaalide ees, siis miks krt neid keegi kartma peaks? Ma pole veel ühtegi näinud, kes hirmu peale ajaks.
Tsiteeritud lause on iseäranis jabur. Selle loogikat järgides on naine, kes hiiri kardab, ise tegelikult (allasurutult?) hiir.
Ja siis jääb õpetamata, vähemasti formaliseerimata, teadlase eetika. Aatompommi moraalsus on üks teema, aga see selleks. Tegelikult on ju kogu see arutlus, mis siin toimub, puhtalt arutlus eetilise küsimuse üle. Kas tervishoiu kõrgkoolis on eetiline anda loenguid ebateadusest või lubada õppurite ette õppejõudu, kes esitab neile põhjendamata väiteid teemal, milles tal puudub kompetents. See ongi eetikaprobleem. Paraku selline, mida sisseostetud elukutseline eetik kardetavasti ei püstita.
Teadlase eetika on üldjuhul märksa maisem asi, kui elukauged ja pahatihti võhiklikud arutelud tuumarelvast. Tulevasele teadlasele tuleks rääkida tavalisest, igapäevasest teadlase aususest. Sellest, et andmeid ei võltsita, sellest, et eksperimendi tulemusi kontrollitakse, et ebasoodsaid katsetulemusi ei vaikita maha, et oma teadmisi ei kasutata üldsuse või üldse võhikute eksitamiseks, et põhjendamatuid kannatusi tuleb vältida, et teaduslikel eesmärkidel kogutud andmeid ei kasutata isikliku kasu saamiseks, et inimeste privaatsust austatakse ja nii edasi ja nii edasi. Kogu skeptitsism on tegelikult otseselt eetika küsimus!
Meditsiiniõe amet on ammugi väga sügavalt eetikaga seotud amet. Patsient, õde, arst. Milline kolmnurk! Millised probleemid! Lisaks veel patsiendi omaksed, kasvõi, kõigist teistest huvilistest ja osapooltest üldse rääkimata. Ja kellele jäetakse selle õpetamine? Teoloogile.
Kahtlemata, see teoloog võib olla väga tugev eetika teoorias. Aga eetika on, või vähemalt peaks olema, väga praktiline aine, sest seda tuleb kasutada praktiliselt igapäevatöös. Muidu ei oma asi vähimatki mõtet.
Homode psüühiliselt haigeks pidamine väljendab tolle arvaja tugevalt ajast maha jäämist ja kui koolis õpetab õpetaja, kelle teadmised pärinevad vähemalt 50 aastat vanast õpikust (või piiblitõlgendusest?), siis pole ta õpetajaks sobiv, kuna nii psühholoogia kui meditsiin on pidevalt täiustuvad teadusharud. Haiglas ju ei praktiseerita enam näiteks aadrilaskmist või suurem osa inimesi ei usu, et haigused tulevad sellest, et keegi on su ära kaetanud. Seega peaks õpilasi õpetatama ikka viimaste aastate teadmiste järgi ja aastakümnete tagused dogmad on pigem tunni lõpuks, kui kõik on väsinud ja tahaks pisut naerda teemal: Kuidas oli vanasti.
Tegelikult on juba ammu arutletud teemal, et kas homofoobid on psüühiliselt haiged või mitte.
Homofoobia kohta kirjutasin makunagi 8. mai blogis: http://8mai.wordpress.com/2007/05/15/pisut-homofoobiast/
Mis puutub teadlaste kutse-eetikasse: võimalik andmete varjamine, võltsimine jne, need tulevad kiiresti välja ja tehtud vead korrigeeritakse ruttu ning paha teinud teadlase maine on igavesti rikutud …
@Anonymous – @Kriku –
See võibolla jabur aga miks mitte kasvõi selline põhjus :D .
Hirmud on seotud ju mingite allasurutud kogemustega mida pole korralikult läbi töötatud? Hiir hüppab ja mis siis saab… ?
Mõned inimesed on tavapärasest erineva seksuaalsusega mis siis saab.. ? Terve inimene ei hakka elavalt kujutlema mingeid härivaid pilte kuidas inimeste seksuaalsus väljendub või hiir imepäraselt näkku hüppab. Kõik sõltub muidugi ka eelarvamustest.. teadmistest…
Hitleri pilt seksuaalõpetuse loengu slaididel ütleb nii mõndagi…
On selle aine eesmärk ja kirjeldus muidu netis kättesaadav? Otsisin, kuid ei leidnud. Artiklis sai mainitud, et õpetati eetikat, kuid kas (ametlikult) püüeldi pigem õdede kutse-eetika, kristliku seksuaaleetika või hoopis millegi kolmanda õpetamise suunas?
Тема ну просто пиздец.
Неужели ничего поактуальней не нашлось?
Ivar ütles:
Mul ei ole allikat käepärast, aga IIRC on sotsiopsühholoogid uuringutega leidnud, et homoseksuaalsete inimeste vastu suunatud agressiooni kaks peamist tegurit on
1. ühiskondlike autoriteetide seisukohad homoseksuaalsete inimeste pahasusest;
2. soov demonstreerida kellelegi — kes ühiskonnale, kes taevas istuvale piilurile –, oma mitte-homoseksuaalsust, vältimaks ühiskondlike autoriteetide halvakspanu alla sattumist.
Ehk teisisõnu — on hulka inimesi, kes (alateadlikult) kahtlustavad, et nad võivad homoseksuaalsed olla või sellistena näida ning kes selle “probleemi” lahendamiseks homoseksuaalsust igati materdada üritavad.
Ei, kindlasti mitte. Küll aga seletaks see mõnesid Ameerika poliitikuid …
Meego Remmeli nime googeldamisel on esimene resultaat artikkel “Raha- või isadefitsiit” Postimehe arvamusnurgas. Sellest loeme, et lisaks ateismile ja homoseksuaalsusele põhjustab “isatus” veel muid koledaid asju — nagu näiteks skeptitsismi:
Nagu hingekarjastele kombeks, ei jäta too artikkel lugejat manitsemata abstraktse umbisikulise ebamoraalsuse pärast. Eestis mõnevõrra ebatavalisel viisil jõuab ta sellelt teemalt homoseksuaalsuseni edasi:
Paar vahepealset Google-resultaati kajastavad tema staatilist positsiooni, siis järgneb Powerpoint-slaidistu, mis jälle “defektiivset isasuhet” sarjab.
Freudi jüngritel oleks siit ilmselt midagi põnevat arvata. Enamik sellest oleks jama, aga see ei tähenda, et ta põnev olla ei võiks ;-)
Kõikvõimalike negatiivsete emotsioonide “hirmu” mõiste alla koondamine on meelevaldne ning demagoogiale lähenev lihtsustus.
Hiiri ega ämblikke ei kardeta sellepärast, et need näkku hüppavad…
Mitte et see kuidagi Tartu Tervishoiu Kõrgkooli või sinna imbunud jutlustajasse puutuks. Lihtsalt näib, et “homofoobiast” on saanud mugav väljend, millega üks survegrupp sildistab kõiki, kes nende seisukohtade või plaanidega nõus ei ole.
Sõna “homofoobia” võib võtta kui tehnilist terminit tähistamaks tõrjuvat, stigmatiseerivat, halvustavat, eelarvamuslikku, üleolevat, sallimatut suhtumist homoseksualismi ja homoseksuaalsetesse inimestesse.
Foobiaks nimetas sellise suhtumise psühholoog George Weinberg aastal 1972. Hirm saastumise suhtes ja hirm selle ees, et alandatakse kalliks peetud väärtusi. See on Weinbergi meelest religioosne hirm, mis on viinud brutaalsustele, kuhu hirm alati viib.
Wikipedia: Homophobia
Umbes nagu sina, Kriku, ei näe halvustust sõnas “omasooihar”, ei pea sa arvama, et sõna “homofoobia” halvustav oleks.
Kena on, et kellelgi Weinbergil oli selles küsimuses oma arvamus. Mulle näib see küll lihtsalt sildikleepimisena.
Täpselt sama on toimunud väljendiga “fashist”: omal ajal väga konkreetset poliitilist meelsust märkinud sõnast kujunes universaalne silt, mida kommunistid ja ka vasakpoolsed laiemalt üritasid ja üritavad külge riputada kõigele ja kõigile, kes neile ei meeldi või nendega nõus ei ole. Minu meelest ülimalt ebateaduslik lähenemine.
“Omasooihar” kirjeldab täpselt sama nähtust, mida “homoseksuaal”. Tegemist on üks-ühese tõlkega (homo = sarnane = oma sugu, seksuaal = seksuaalselt erutuv = ihar). Mina näiteks olen vastassooihar. “Homofoobideks” aga kiputakse nimetama kõiki, kes omasooiharate aktivistide seisukohti ei jaga või nendega vaidlema kipuvad.
Kuigi olukord on siiski veidi erinev – homoseksuaalsed inimesed on enda kohta neutraalsed või positiivsed sõnad käiku lasknud ja väljendanud arvamust, et “omasooihar” pole just kuigi sobilik väljend. Homofoobid seevastu pole organiseerunud ega end sellisena määratlenud ega ka protestinud, et neid seeläbi diskrimineeritaks.
Kui “omasooihar” kedagi solvab, siis on tegu lihtsalt puuduliku emakeele tundmisega. Sama küsimus nagu näiteks “munandi” ja “testise” puhul. Pole ühtegi põhjust, miks viimast kuidagi esimesele eelistama peaks.
“Homofoob” aga ei ole juba tähenduse poolest neutraalne, sest kätkeb eeldust, et vastavalt nimetatud isiku käitumine juhindub hirmust. See eeldus on üldistusena kindlasti meelevaldne ning peaks olema tüüpiline sildistamise juhtum.
mina aga ei saa aru, miks peakski inimesed omavahel seksuaalsete eelistuste üle vaidlema? ei kujuta hästi ette, et kaks onanistide koolkonda – parempoolsed ja vasakpoolsed (lähtuvalt siis tegutsemiseks kasutatavast käest) hakkaks omavahel vaidlema, kumma käega ikkagi parem, õigem, moraalsem jne pihku lüüa on.
mina arvan, et see, mida kõik ülejäänud inimesed (olgu siis üksi, paariti, kolmekesi või kõik ühekorraga koos) silma alt ära olles teineteise tussude-nokudega teevad, pole absoluutselt kellegi asjassepuutumatu asi. pahatihti jääb mulle aga mulje, et võõraste inimeste voodiharrastuste kallal nokkimine on väiklase inimese viimane võimalus saada ühiskonnas veel midagigi avalikult öelda ja pärast teataval paraadil muna lendusaatmist tõdeda, et “tehtud!”
Jasonil on täiesti õigus. Ja sellest tulenevalt tuleb ka paraade tõlgendada.
Siis, kui ühiskonnas üldine homofoobia lokkab, on paraadi tähendus “Meie, osavõtvad asjalised, ei karda!”. Bully-meelseid homofoobe loomulikult niisugune kartmatuse-väljendus häirib — ja mitte vähe.
Tasapisi on ühiskondlik tolerants homoseksuaalsuse suhtes kasvanud ja kartmatuse-demonstreerimise olulisus kahanenud. Tänapäevaste paraadide sisu on sageli “Meie, osavõtvad asjalised, ei ole üksi!”
Ja mõnel pool on kunagised geiparaadid lihtsalt seksuaaltabude-vastasteks paraadideks muutunud; nende sõnum on nüüd seega “Meie, osavõtvad asjalised, ei hooli palju, kes on gei ja kes pole, aga me pistame oma kehaosi sinna, kuhu isekeskis kokku lepime ja teistel pole sellega asja.”
nojah, see paraad on muidugi kah…osalejate poolt täpselt samasugune veidrus-väiklus nagu vastaliste poolt munadelennutamine. ehkki ma igasugust homovastasust (*.foobsel kujul esinevat) eriti millekski ei pea, ei pea ma millekski ka oma seksuaalse suunitluse eriti edevaid demojaid (a’la paraad) EHKKI sel VÕIB isegi mingi varjatud, minule seni tabamatuks jäänud, peen tagamõte olla.
küll aga on asjal kindlasti üks rõõmuvalmistav külg irvhammastele – saab esineda vaimukate ja veelgi vaimukamate poolt- ja vastuloosungitega, mida kõrvalseisjatelgi lõbus lugeda ;-)
Absoluutselt nõus nii Jasoni tsiteeritud kui ka viimase postitusega.
Oot, kes nüüd siis keda kardab? Osavõtjad tahavad näidata, et ei karda neid, kes neid endid kardavad?? Kriku jaoks läheb see natuke keeruliseks :s
Pole vajadust kõigele ja kõigile silte külge riputada, ega pöörata inimesi sunniviisiliselt usku , Igaüks peaks olema hea küllalt just sellisena nagu ta on, rohkem tolerantsi, ei maksa ei maailma ega oma pilti sellest vaesemaks muuta. Homoseksuaalsust pean isiklikult kaasasündinuks.
Huvitav kas Skeptikusaidi suur sõber dr Mardna kohe teadis, et teema päevakohane?
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=20512997&l=fplead
Samasooliste inimeste kooseluvormide kohta ühmas Mardna üheselt: „Psühhiaatrilises mõttes on omasooiharus haigus, seda teavad kõik,“ soovitas Mardna psühhiaatria ajalugu uurida.
@liisa –
… mulle on alati meeldinud sõnavabadus- kui aga midagi arvad, anna tuld, kas tead siis teemast midagi või ei. see annab ju võimaluse tunda end arvamusliidrina.
liisa- eesti riigi kodanikuna peaksid ju teadma, et riigikeel on eesti keel ja kõikidel mittekodanikel on kohustus sooritada tasemeeksam eesti keeles. seega- tartu tervishoiu kõrgkool ei ole keeltekool, kus keeli õppida, mis varem laiskusest või mõnel muul põhjusel õppimata jäänud… ja alati on ju eesti keelt mitte oskaval inimesel võimalus tööle minna narva- seal on eesti keele oskus tõepoolest väheoluline.
Kriku ütles:
Eks hirm põhjusta agressiivsust ja vastupidi ka, nii et ei midagi müstilist minu arvates…
Kriku ütles:
Omaenese latentse homoseksuaalsuse agressiivse eitamise kohta sobib vast küll homofoobia öelda, aga et igaühte, kes mistahes homoseksuaalsuse tahu kohta mingigi kriitilise märkuse poetab, homofoobiks pidada, on jah ilmselge liialdus.
Loogika kipub lähenema Carl Sagani raamatus “Deemonitest vaevatud maailm” kirjeldatud laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumeid iga hinna eest leida üritava psühholoogi omale, kelle jaoks oli väärkohtlemise fakti katergooriline eitamine üks võimalikke aluseid väärkohtlemise kahtlustamiseks.
Üldiselt ei anna mitte midagi niiöelda algpõhjustele taandamised, millele alluvad kõik nähtused meie ümber. Hea tahtmise korral annab absoluutselt iga inimkäitumist taandada ka mingile hirmule. Söögiisu – hirm nälja ees, armastus – hirm üksinduse ees, tervisejooks – hirm paksuksmineku ees, piisava uneaja kindlustamine – hirm kurnatuse ees, taimetoitlus – hirm enda rüvetamise ees tapmisega, skeptik.ee lehele kirjutamine – hirm maailma langemise pärast vääruskumuste levitajate haardesse jne jne.
Aga mida niisugune kõige hirmuga seletamine annab?
Vaevalt, et midagi mõistlikku… või õigemini, päris kindlasti kohe mitte. Mõned käitumismallid siiski võivad ilma erilist fantaasiat rakendamata olla ära tuntavad hirmust ajendatuina. Arahnofoobia, klaustrofoobia ja terve hulk muid foobiad näiteks. Kas homofoobia samasse ritta paigutamine võiks olla õigustatud? Võibolla mõnel, ilmselt harval juhul küll, aga pigem mitte.
Eelmise kommentaari lõpp pidanuks olema:
, aga enamasti pigem mitte.
Jah, kindlasti on inimesi, kes homoseksuaali nähes kriiskama pistavad ning jaluli lauale kargavad või midagi sarnast. Nii et kui “homofoob” oleks keeleliselt korrektne, siis võiks see nende kohta vabalt käia. Kahjuks ma ei tea, kuidas on kreeka keeles kõige levinum väljend homoseksuaali kohta, et täpsemat terminit pakkuda.
Kriku pajatas:
Siin on nüansse. Kui ikka vikaar tuleb traumapunkti, kartul urruaugus ja agarasti seksimänge eitab, siis võib selle eitamise agarus — küll aga mitte eitamise fakt ise — mingit sorti tõendiks olla küll.
Küllap psühhiaatrid mõtlevad korrektse termini välja, kui neil selle järele tarvidus tekib. Ju on sõna “homofoob” lihtsalt hägune väljend selle kohta, kes koledasti “homosid” vaenab. Ilmselt saaks autopelglik ja -vaenulik kodanik samast loogikast lähtuvalt rahvasuus “autofoobiks” ristitud :-)
Homofoobia on ikka pigem meeste homoseksuaalsuse kartus, mitte homoseksuaalsete meeste kartus. See, et mingi väljendi tähendust algsest sõnatüvest tuletada ei saa või et väljend oma tähendust muudab, on täiesti loomulik. Keelenormid määratakse ikkagi keelekasutuse järgi, mitte et sätestatakse eeskirjad ja kõik peavad selle järgi rääkima. Igapäevasest keelekasutusest oleks üks selline näide “autopede”.
@Starker –
Ehk tõesti – ainult et mehe homoseksuaalsus on homoseksuaalsest mehest ikka suht lahutamatu asi, mis siis, et nad ei samastu. Homofoob ju suunabki oma irratsionaalse hirmu omaenese võimaliku homoseksuaalsuse ees näiteks agressiivsuse näol homoseksuaalse mehe kui selle hirmu kehastuse vastu. Ja veel – kindlasti on homofoobilisi naisigi…
Jaah…? Omasooiharaid tegelasi pelgav naine ei ole homofoob?
“Autopede” pole üldse kirjakeelne keelend. Nagu ka “kõvakas” või “kottima”.
Ehk sobiksid sõnad nagu homoseksofoob, androerofoob, misoeroantroop, misofagoot või faggofoob?
“Seks-” on igatahes ladina keelest pärit tüvi.
Kriku ütles:
kaskeptik ütles:
Ma pidasin pigem seda silmas, et lesbilisus on võrdlemisi tolereeritud, mitte seda, et homofoobia oleks ainult meestele omane. Kuigi naised on selles suhtes ka mõnevõrra tolerantsemad.
Kui autopede kirjakeele norme eirava väljendina ei meeldi, siis kuidas oleks selliste sõnaga nagu pastakas, näts, limps, telekas?
Kriku ütles:
“Homoseksuaalsus”, mis on kokku pandud ladina “seksist” ja kreeka “homost”, on võrdlemisi laialt aksepteeritud termin st arvatavasti leidub neidki, kes selle sõna asemel midagi “korrektsemat” sooviks näha.
Kontrollimatu irratsionaalne hirm lesbide ees on minu meelest ka homofoobia.
Aga nagu öeldud, seda sõna tuleks tarvitada juhtude puhul, mis on võrreldavad näiteks agorafoobiaga või klaustrofoobiaga. Mitte inimese kohta, kes ütleb, et tal on vastik vaadata, kui kaks naist tatti panevad.
Sõna “homofoobia” kasutamist võib pigem võrrelda sõna “ksenofoobiaga” kasutusviisidega. Keeleliselt oleks teatud juhtudel mõlemas sõnas paslikum kasutada tüve “fobos” (hirm) asemel tüve “misos” (viha).
Ksenofoobia on samuti poliitiline silt, mida teatud ringkonnad oma vastaste kohta agarasti kasutavad. Nagu ka näiteks russofoobia.
Kriku ütles:
Väga õige, aga tähendusvarjund on sellel sõnal meeste homoseksuaalsust rõhutav, nagu ka sõnal homo. Ilmselt seetõttu, et meeste homoseksuaalsus on suurem tabu. Näiteks sõna pedofiil seostatakse ka pigem meestega. Võibolla sellepärast, et meessoost pedofiile tundub olevat rohkem.
Homofoobia ongi laiemalt võttes kartus mingi nähtuse ees. Samamoodi pole inimesel, kellele ämblikud vastikud vaadata on, veel ämblikukartust. Aga see, kuidas mingit väljendit tarvitatakse, ei sõltu väljendi algsest tähendusest, vaid pigem just selle kasutusest kontekstis.
Homofoobia on tõesti poliitiliselt laetud sõna, nagu ka rassist, ning homofoobia (sõna) konstrueerisid ja võtsid kasutusele küll poliitilised aktivistid, aga see on levinud ka laiemas kasutuses. Kui sõna on piisavalt suupärane ja pruugitud, siis ta ka käibele jääb.
Nagu ka vägistamise puhul on põhjus puhtanatoomiline.
Nõus. Minu jutu mõte on pigem selles, et inimesed, kes eelistavad argumenteeritud analüüsi emotsionaalsetele avaldustele, peaks olema selle väljendiga pigem ettevaatlikud.
Meie Postimees vahendab Aftenposteni lugu, mis vahendab Guardianni lugu, mis vahendab USA teadlaste uuringuid selle kohta, et homoseksuaalsus on pigem geneetiline iseärasus:
Teadlased peavad homoseksuaalsust geneetiliseks iseärasuseks
Norra keelt osatakse ilmselt vähem kui inglise keelt, seega edastan Guardiani loo:
US researchers find evidence that homosexuality linked to genetics
Eestikeelses on selline lause:
Kui kellelgi huvi on, võib Guardiani artiklite põhjal ka algtekstid üles kaevata. Ma ise hetkel ei jõua, homme on üks kontrolltöö ja vaja korrata…
Loota on, et noored päästavad maailma:
Eesti noorteühendused taunivad seksuaalvähemuste diskrimineerimist ja sildistamist ning leiavad, et kõik inimesed väärivad võrdseid võimalusi ja õigusi.
Eesti Noorteühenduste Liit
Loomulikult on homoseksuaalsus häire! See tuleneb sellest, kuidas on defineeritud norm, normaalsus. Kui on kindlaks määratud, et norm on statistiliselt sage ja ebanormsus (=häire) on harv, siis nende asjade kohta, mida on vähe ja millest usutakse, et neid on võimalik mingite vahenditega normipäraseks muuta, kasutatakse nimeks “disorder”, mis on eesti keelde tõlgitud sõnaga häire. (Täpsem tõlge on “ebakord” või “väärkord”.) Ei loe mitte see, kas homoseksuaalsust on võimalik normipäraseks heteroseksuaalsuseks muuta, vaid kas usutakse, et see on võimalik. Keegi ei tea, mis on selles asjas tõde. Fakt, et enamikku homoseksuaalsuse juhtusid ei ole võimalik muuta, aga vähemust on. Homoseksuaalsuse puhul ei ole tarvis hädaldada mitte sellepärast, missuguse väärtusmõistega teda nimetatakse (haigus, häire, kõrvalekalle, ebanormaalsus), vaid kas ta on genuiinne või tingitud. Kui homoseksuaalsus on nooreas inimesele peale sunnitud, siis vajab see inimene psühholoogi poolt nõustamist ja psühhoteraapiat. Tunnen meespsühhiaatrit, kes oli ülikoolist alates subdominantne homoseksuaal ja elas koos endast vanema mehega. Ligi neljakümneselt abiellus meditsiinieetikat õpetava psühholoogiaprofessoriga ja neil on nüüdseks juba suur poeg. Sellesarnasel juhul on sekkumine abiks. Kui homoseksuaalsus on indiviidi genuiinne omadus, siis on sellesse kõrvalt sekkumine vägivallaks. Kuid nii, nagu heteroseksuaalid saavad seksuaalkasvatust ja nõustamist, nii oleks see hea ka homoseksuaalide jaoks. Selline tegevusvaldkond võibolla eksisteerib, aga heteroseksuaalid võibolla ei tea sellest midagi ja tegelikult ei ole ka nende asi teada. Mina ka ei tea. Peale selle on isiksusehäirega inimesi, kes teesklevad homoseksuaalsust, sest see on neile mingil viisil kasulik. Nii nagu varem oli homoseksuaale, kes teesklesid heteroseksuaalseid ja kelle kaudu HIV liikus heteroseksuaalsete keskkonda: Homoseksuaalse orientatsiooni varjamiseks oli mees abielus või kooselus naisega, kuid ühtlasi käis dominantsele homoseksuaalile “naiseks”. Saadud HIVi andis edasi oma naispartnerile. (AIDSi algusaastatel oli 80% Lääne suurlinnade HIVikandjaid ja aidsisurijaid homoseksuaalid, 20 aastaga on homo- ja heteroseksuaalide osakaalud võrdsustunud. Edaspidi ja teadlikkuse kasvades ei ole meeshomoühiskond enam heteroühiskonda ohustavaks HIVi reservuaariks, nagu ta oli väheinformeeritud 1980. aastatel.
@V. Parve –
Jura! Kallutatud jutt.
Miks sa ei maininud narkomaaniat ja prostitutsiooni. AIDS levis nendel kahel põhjusel ja mingid seksuaalsed orientatsioonid olid triviaalsed.
Inimeste nõmedus ja suhtumine et AIDS levib peamiselt mingite vähemuste seas tekitaski tänapäevase olukorra.
Suurel määral levis HIV algselt siiski meessoost homoseksuaalide hulgas. Prostitutsioonist: anatoomilistel põhjustel on mehe nakatamine naise poolt sugulisel teel oluliselt vähem tõenäoline kui mehe või naise nakatamine mehe poolt anaalses või vaginaalses vahekorras.
@Kriku –
See tõenäosus on piisavalt usaldusväärne ,et nakkus leviks ulatuslikult inimgruppides kus harrastatakse juhusuhteid ilma kondoomita.
See jutt algse leviku kohta võib olla lihtsalt üks müüt. Kui uuringud keskendusid ainult meessoost homoseksuaalidele siis saab igasuguseid tulemusi. Samas prostituudid/narkomaanid oma terviseprobleemide ja kõrge suremuse tõttu ei paista silma ja ei alarmeeri.
Kujutan ette stsenaariumit kus tervishoiu ministeeriumis on üheltpoolt mõni tädi kes räägib inimeste teavitamisest ja narkomaania/inimkaubanduse probleemiga tegelemisest. Teisel pool aga mingi hämar usutegelane kes räägib , et probleemi pole , probleem on lihtsalt homodes ,kuhugi ta ei levi , laske usuorganisatsioonidel asjaga tegeleda ja hoiate kokku – tulemuseks tänanpäevane olukord.
Ei ole müüt. Vaata näiteks
http://www.scientificblogging.com/news_account/different_hiv_rates_among_homosexuals_and_heterosexuals_ignores_risky_behavior_data
http://www.lifesitenews.com/ldn/2005/nov/05111812.html
Kaks esimest guugli linki muide, kui otsisõnadeks on “homosexuals hiv”. Natuke võiks ikka ise ka oma väiteid kontrollida.
@Kriku – lifesitenews kui religioosse taustaga abordi- ja homoseksualismivastane koduleht ei ole üldiselt usaldusväärne ega neutraalne allikas, kust uudis- või teadusmaterjali otsida. Mitte et sealt asjalikku aegajalt poleks, aga samamoodi võib aegajalt mõne asjaliku mõtte leida ka Discovery Institute’i kodulehelt. Ometigi ei otsi me sealt teavet evolutsiooni kohta.
Nojah, kaks esimest guugli linki, nagu ma juba ütlesin. Minu arvates käib väide, et HIV ebaproportsionaalselt suur levik meessoost omasooiharate hulgas on müüt, erakorraliste väidete hulka kontekstis, et erakorralised väited vajavad erakorralisi tõendeid.
pinda käib aidisennetuse juures see,et ei räägita kaklustest,kui kaks purjus isikut kuskil joogikohas kokku lähevad,üksteisel näod rusikatega segi taovad siis ju veri lendab ja võib ka aidsi saada.seda miskipärast ei mainita.
@Kriku – Arvestades seda, et HIV levib kõige kergemini just anaalühte kaudu pole siin midagi ebaproporsionaalselt. HIV levikust rääkides narkomaanide ja prostituutide unustamine selgelt on kallutatud seisukohavõtt. Samamoodi on seda väide, et heteroseksuaale nakatasid valdavalt homod.
V. Parve ütles:
HIV’i levik on eelkõige seotud rohkete kaitseta juhusuhete harrastamisega. Süstalde jagamine ja regulaarne anaalseks soodustab kindlasti grupisisest HIV levikut. Üldistustega siit aga edasi minna ei tohiks. Samamoodi ei tohiks HIV levikus süüdistada seksuaalseid eelistusi vaid vastutustundetut käitumist näiteks kaitseta juhusuhete vormis.
HIV leviku rõhutamine teemal “eetika ja homoseksuaals” on homode ent HIV-positiivsete demoniseerimine.
Pealegi on see hetkel kõrvaline: Väidetavalt esitas Remmel oma loengu(te)s usupropaganda eesmärgil moonutatud tõde ning skeptika koha pealt tuleks lahata seda, mil määral see süüdistus tõele vastab. Omasooiharuse head ja halvad ei puutu asjasse.
Kriku ütles:
See väide on kolme pidi problemaatiline.
Esiteks käib jutt USA’st, mitte maailmast. Mitu head aastat oli enamik (loe: suurim identifitseeritav grupp, mitte “peaaegu kõik”) uusi HIV’iga diagnoosituid USAs meessoost homoseksuaalid — mis tõi paraku poliitilistel põhjustel kaasa AIDSiennetustöö venimise. :-( Aga näiteks Haiitil säärast silmatorkavat fenomeni ei tuvastatud, kuigi juba 1978. aastal seal silmatorkavalt palju AIDS’ijuhtumeid avastati.
Teiseks, ka USA kontekstis puudutab too väide just diagnoosituid, mitte nakatunuid. Ei ole välistatud, et toona diagnoositi meeshomoseksuaalidel HIV-nakkust statistiliselt rohkem näiteks sellepärast, et neid riskigrupina rahvastiku keskmisest rohkem kontrolliti. Enne kui AIDS laiemalt tuntuks sai, oli HIV-kontroll võrdlemisi kallis ja haruldane; kergekäeliselt seda ette ei võetud. (Ennetustöö venimine aitas siin kaasa.)
Kolmandaks, on natuke kaheldav, et HIV’i esmane laiem levik USA gei-populatsiooni seas valdavalt seksuaalne oli.
Ivar kirjutas:
Päris müüt ei ole, aga ta on kinni rohkes kontekstis. Ilma kontekstita tuleb temasse kaunis ettevaatlikult suhtuda.
limps ütles:
Isegi väheste ennetusteavituse rahade tolle erijuhu kuulutamise peale kulutamine ei oleks eriti otstarbekas. Mida inimesed selle teadmisega peale hakkaksid? Jätaksid AIDS’ihirmus kaklemata? :-P
volli kirjutas:
Tänapäeval. Aga meditsiini-ilma üleminek ühekordsetele süstaldele toimus alles reaktsioonina (muuhulgas) HIV-hirmule 1980ndatel, mõnel pool — nagu endises NSVL’is — alles 1990ndatel. Ja ka süstivad narkomaanid ei ole kaugeltki uus nähtus.
Ebaproportsionaalset selles mõttes, et 100 meessoost homoseksuaali kohta on väga oluliselt rohkem HIV positiivseid kui 100 heteroseksuaali kohta. Ilmselt ka sinu poolt nimetatud põhjusel.
Väga võimalik et polnud (et suur osa omasooiharaid oli ka süstla otsas näiteks), aga see ei muuda väite tõesuse osas midagi.
Teatud homoseksuaalsusega kaasnevad seksuaalsed eelistused soodustavad HIV levikut. Sama mõju on ka süstalde jagamisel ja ehk on neid faktoreid veelgi. Samas see osa geirahvast kes pidevalt ringi ei tõmba, ei süsti ega teineteist veristeks tompudeks ei armasta peksta, tõenäoliselt HIV-i ei nakatu.
Nagu juba ütlesin on HIV teema tõstatamine homoseksuaalsusega seoses kergelt öeldes kohatu. Paratamatult jääb mulje, et sõnavõtja soovib HIV-i maailma tutvustamises süüdistada just homoseksuaale nimetades neid “heteroühiskonda ohustavaks HIVi reservuaariks … 1980. aastatel” (V. Parve ). Samamoodi ei tohiks demoniseerida aidsihaigeid, pidedes neid peaasjalikult narkomaanideks või homoseksuaalideks.
Homoseksuaalsuse, narkomaania ja HIV leviku vahelised seosed võivad küll teiseti reaalsed olla, kuid mis puudub, on nende assotsatsioonide seos antud teemaga. Kas homode osalus HIV levikul õigustab kuidagi väärtõdede levitamist Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis?
Loomulikult mitte. Teemakohasus on kõigiti järgimistväärt põhimõte.
Inimkonda veel esialgu ju väljasuremis oht ei ähvarda. Vastupidi. Taime ja loomaliikide arv aga väheneb iga päevaga. Seega pole mingit karjuvat vajadust kellegi seksuaalorientatsiooni muuta või näiteks hädaldada naiste väljaheidete hormoonide sisalduse üle, mis pidada mehed viljatuks muutma, nagu paavst väidab. (Oli vist eilses postimehes).