Teaduslik uurimus telepaatiast
Selgeltnägijat tõelises tuleproovis testisime inimeste väidetavat võimet mõtteid, kujutisi, teavet ilma tuntud viie meeleelundita ühest ajust teise saata. Sellist nähtust nimetatakse ka telepaatiaks. Meie katses see nähtus end ei ilmutanud.
Loomulikult pole MTÜ Eesti Skeptik esimene ega ainus telepaatia uurija. Sedalaadi katseid on tehtud varem ja tehakse ilmselt ka edaspidi. Kasutatakse eri meetodeid ja püstitatakse erinevaid hüpoteese, mida seejärel siis testitakse.
Teadlased Samuel T. Moulton ja Stephen M. Kosslyn uurisid väidetavat telepaatiat funktsionaalse magnetresonants-kuvatehnika (fMRI) abil. Lähtekohaks asjaolu, et kui telepaatia olemas oleks, siis peaks selle avaldumine kajastuma inimese ajus ning muutusi ajuprotsessides saab just fMRI-ga väga hästi kindlaks teha.
Selleks, et positiivsed tulemused kindlamini avalduda saaksid, kasutati testisikutena teiste hulgas ühemunakaksikuid ja emotsionaalselt lähedasi isikuid ning testpiltidena emotsionaalselt reaktiivseid kujutisi (vt pilti ülal).
Artikkel Using Neuroimaging to Resolve the Psi Debate (Funktsionaalse magnetresonants-kuvamise kasutamine parapsühholoogia-alase vaidluse lahendamisel) ilmus närviteaduste ajakirjas Journal of Cognitive Neuroscience 2008. aasta jaanuaris.
Tulemus: telepaatilised ja mittetelepaatilised närvireaktsioonid olid eristamatud. Selle uuringu tulemused on seni kõige tugevam tõend paranormaalsete võimete olemasolu vastu.
Selline tulemus ei vallutanud meediakanalite teadusrubriike, kuigi see võib olla ühe suure, palju vaidlusi põhjustanud, paljude uurijate elutööks, paljude inimeste uskumisobjektiks, paljudele teenistusvahendiks olnud nähtuse lõpp. Lõplik lõpp.
Samas, kui meil on kehvalt korraldatud, puuduliku teadusliku usaldusväärsusega teleprogramm näitamas õhkõrnu ja kontrollimatuid “tõendeid”, siis leitakse piisavalt põhjust neid kajastada kui tõelisi tõendeid telepaatia ja selgeltnägemise toimimise kohta.
Tõeliselt tõendab see viimane siiski vaid seda, et osadel inimestel on vajadus telepaatiasse uskuda.
Kajastusi teadlaste artikli kohta saab lugeda ka siit:
Deric Bownds’ MindBlog
Neurologica Blog: Looking for ESP in the Brain
Teaduse ajalugu on meile õpetanud, et väidetavad nähtused, mida on raske demonstreerida, millel pole tuntud toimemehhanismi ega ühtegi positiivset omadust, mida võiks kasutada markeri või tunnistähena, pole tõenäoliselt olemas. Sellist järeldust nõuab meilt säästuprintsiip. Terve sajand meeltevälise taju uurimusi on näidanud kõiki mitteolemasoleva nähtuse tunnuseid. See viimane uurimus lisab sellele pikale loole veel ühe löögi.
Telepaatiaga oli nii, et see oli esimene asi mille õpetaja õpilasele selgeks õpetas. See eeldas pikka aega (vist paar kuud) koos elamist, st õpetaja ja õpilase füüsiline kaugus oli rangelt määratud.
Hiljem ei pruukinud õpilane guruga enam kunagi füüsiliselt kohtuda, kõik mis oli vaja edasi anda, anti telepaatiliselt.
Ma ei väida, et lähedaste inimeste vahel ei pruugi telepaatiat iseenesest eksisteerida, küll aga leian, et mingid suvalised kaksikud, kellel võibolla aeg-ajalt, mingites kindlates meeleseisundites midagi sarnast samal hetkel pähe tuleb, ei ole küll piisav materjal, mille testimisega midagi kindlat (“lõplik lõpp”) väita annaks.
Kui tahetakse midagi tõestada või ümber lükata, siis on vaja leida sellised katsealused, kelle jaoks telepaatia on rutiin. Mitte stiilis “selgeltnägijate tõeline tuleproov”, kus kamp koomikuid endale oma võimeid ette kujutavad ning teine kamp, mitte vähem koomilisi tegelasi sellest suuri ja kaugeleulatuvaid “teaduslikke” järeldusi teevad.
Mitu korda olete märganud, et mõtlete kaua kaudunud olnud inimesele vahetult enne seda kui temaga juhuslikult kohtute või kui ta teile helistab? Katsu sa sellist nähtust kuidagi teaduslikult uurida!
Aga palun väga, Elmo, kui sa tunned mõnda sellist inimest, kellel sa tead telepaatiat igapäevaselt toimivat, siis seda tõendavat katset pole ju sugugi raske teha. Peaks piisama tunnist ajast.
Su viimast küsimust
tuleks laiendada: mitu korda sa oled mõelnud mõnele inimesele ja sa ei ole temaga kohtunud ja ta ei ole helistanud? Mitu korda sa EI OLE mõelnud mõnele inimesele ja sa ikkagi oled temaga kohtunud või ta on helistanud?
Kui ka need juhtumid saavad üles tähendatud, alles siis saaks midagi järeldada selle kohta, kas kellelegi mõtlemine ja temaga kohtumine, tema helistamine on omavahel kuidagi seotud. Muul juhul taandub see “tähelepanek” valikulisele mäletamisele ja ebaolulise unustamisele.
Asi selles, et juhtumid, mis juhtuvad, jäävad paremini meelde kui need, mida ei juhtu :-)
Soovitan lugeda Jonathan Margolise raamatut “Uri Geller”. kuna seal on ka James Randist päris palju juttu .
salvey,
kas oleks võimalik, et sa esitakseid meile siia mõne sulle olulisema episoodi sellest raamatust seoses James Randiga.
Randi on 80-aastane mees ja kindlasti on ta oma pika ja viljaka elu jooksul kogenud ja näinud nii mõndagi ja kindlasti astunud varbale nii mõnelegi, mille tõttu temast igasuguseid asju räägitakse ja kirjutatakse. Kas need kõik ka tõele vastavad, on muidugi iseküsimus.
Randi on legendaarne kuju ja kindlasti pajatatakse ta kohta mitmesuguseid legende.
Aga palun yourself, Martin, ma ei võta millegi tõestamist oma õlule – minu jutu mõte oli selles, et mittemiskiga ei õnnestu midagi tõestada. Et aus on üritada telepaatiat kas tõestada või ümber lükata ainult neid isikuid testides, kes asja tegelikult (väidetavalt) valdavad.
Selle viimase küsimusega tahtsingi näidata, et kui nimetada telepaatiaks taolisi hetki, siis jõuabki sellisele järeldusele nagu sa jõudsid.
Ja kas neid väidetavalt valdavate inimestega on siis vähe katseid tehtud ja tõdetud, et mingit tulemust pole? Tegelikult räägitakse ka üsna laialt sellest, et kõigi lähedaste inimeste vahel pidada tekkima telepaatiline side, aga kõik ei oska seda lihtsalt nii hästi rakendada kui “professionaalid”, nii et isegi kui antud uuringus mingeid konkreetseid telepaate ei testitud (ei oska täpselt öelda, artiklile ligipääsu hetkel ei saanud), on see siiski asjakohane.
Kui need teadlsed oleks uurind telepaatia olemasolu, siis nad poleks lähtekohaks aju valinud. Ja see pole kindlasti ‘tugevaim tõend’ paranormaalsete ‘tõendite’ vastu. Samamoodi võiks ma lahmida, et tegu on nõrgema tõendiga.
Kus see telepaatia siis avalduma peaks kui mitte ajus? Munandites?
Tsitaat: “Lähtekohaks asjaolu, et kui telepaatia olemas oleks, siis peaks selle avaldumine kajastuma inimese ajus ning muutusi ajuprotsessides saab just fMRI-ga väga hästi kindlaks teha.”
Ma küsin selle peale, et miks see peaks kajastuma ajuaktiivuses? Miks seda peaks saama MRI abil tuvastada? MRI abil näed aktiivseid ajupiirkondi aga mis seos on sellel telepaatiaga? Mis on telepaatia toimemehhanismid? Mida tegelikult selle tööga uuriti? jne
See katse oli senstatsiooniline. Miks sensatsioonilisi tulemusi siis pole?
Kas see, et põhjaliku otsimise käigus telepaatiat ei leitud, ei kvalifitseeru siis sensatsiooniliseks tulemuseks?
kui eksisteeriks muust maailmas isoleeritud pimedate maailm, siis seal kehtiks (muu hulgas) kaks tõde:
– kiirused üle heli kiiruse ei ole võimalikud
– mõnede väited, et olevat võimalik tuvastada kilomeetri kaugusel sadade meetrite kõrgusel lendavat kotkast, ei saa mõtlevad inimesed tõsiselt võtta. viimane väide on ebateaduslik ja seda pole veel kellelgi õnnestunud tõestada, vaatamata sellise tõestuse otsimisele kulutatud ajale ja juurviljadele.
ei saa kuulutada olematuks nähtust, mille ilmnemise tingimustest pole kellelgi vähimatki aimu. võib ju ka kellegi pea vee alla suruda ja imestada, et miks ta ei hinga.
samas, kahjuks, telepaatiat, ja muid paranähtusi kogenud ei saa omalt poolt millegagi tõestada, et see toimunud on. seega jääb maailm jagatud kaheks pooleks, millistel omavahel kokkupuutepunkt puudub. ja hea niigi – vähemalt ei kiputa enam ühtesid ega teisi tuleriidale saatma.
To Dig: mis asi on põhjalik uurimine?
inz, ka pime on suuteline lihtsa tehnika abil tuvastama helist kiiremat liikumist. rääkimata lendavast linnust.
MMM küsis:
No kuidas ma niisugusele keerulisele küsimusele vastan? Kõige lihtsam on ilmselt niimoodi:
põhjalik uurimine on niisugune uurimine, mis on põhjalik.
Ega meie, nägijate, maailmas valguse kiirust küll paljaste silmadega ei mõõdeta.
Sellises pimedate maailmas oleks need pimedad ehitanud endale seadmeid, mis mõõdavad kõiksugu universumis leiduvaid asju ja edastavad saadud andmed pimedatele loetavas kirjas. Valguse olemasolu tuvastataks sama hõlpsasti kui nägijad teadlased tuvastavad igasuguseid silmale nähtamatuid kiirgusi. Ning kaugel lendav kotkas tuvastataks palju lihtsamalt kui praegu astronoomid oma kosmoseuurimisriistadega tuvastavad kujuteldamatus kauguses asuvaid silmale nähtamatud objekte ning oskavad koguni nende koostise ja kiiruse ja suuruse kohta andmeid välja tuua.
Muide, kuidas pimedad üleüldse selle peale oleksid tulnud, et on veel selline nähtus nagu valgus? Minuarus on silmale nähtamatute kiirguste avastamise üks eeldus see, et on olemas ka silmale nähtavad kiirgused – nende abil ju ka neid nähtamatuid sai tuvastatud.
Ei, silmale nähtamatuid kiirgusi ei avastatud ainult nähtava valguse abil. Seda küll, et meie teaduse ajaloos on silmaga vaatamisel tähtis roll kasvõi nt termomeetri näidu jälgimisel või mikroskoobi abil mingit protsessi uurimisel, kuid näiteks soojuskiirgust, mis on üks elektromagnetlainetuse pika spektri osa, tunneme oma nahal ilma silmade abita.
Põhimõtteliselt on võimalik konstrueerida selliseid kiirgusvastuvõtjaid, mis vastuvõetavat kiirgusnäitu või pilti või spektrit ei esita mitte visuaalsel kujul, vaid hoopis teisel moel. Näiteks punktid paberil, õhuvool vastu nahka, helid.
Mul on kodus raamat pimedatele, mis räägib astronoomiast, pildid ka sees ja puha. Selles on esitatud silmale nähtava valguse lainealas ja nt röntgenkiirguses võetud pildid täpikestena paberil. Mulle maailma avardav kogemus, seda enam pimedatele inimestele, kellele on universumi imed sedasi “nähtavaks” tehtud.
Ja valguse värvilisust ei pea sugugi kvalitatiivsetes kategooriates “punane”, “sinine” jne esitama, vaid läbi kvantiteedi – lainepikkus või sagedus või energia.
Tänapäevane näide võiks olla tume aine ja tume energia. Või minupärast kasvõi planeedi Neptuun avastamine, mis leiti esmalt paberil läbi arvutuste ja alles siis otsiti see taevast üles. Tegelikult on vist ju enamus tänapäeva teaduse tegemisest sellises piirkonnas, kus oma silmaga pole otseselt midagi teha, olgu siis kvantmehaanika või astrofüüsika.
Elmo küsis:
Nii, nagu kõik suured avastused tehtud on — vea läbi. ;-)
Nii näiteks võib kujutleda, et kui neil valgusteooriat poleks, võiksid nad oma seleenist elektririistad ebapiisavalt kinni katta ja siis ühel ilusal päikesepaistelisel päeval avastada, et nood riistad ei tööta, kuna kuskilt kummalisi elektrone tuleb.
Ei, nende jaoks oleks üks elektromagnetkiirgus puha. Nemad ei oskaks kuidagi sellele konkreetsele spektriosale tähelepanu pöörata.
Pimedate maailm ei jõuaks kunagi elektromagnetkiirguse tuvastamiseks vajalikule tehnilisele tasemele, sellega olen nõus. Aga see on vist midagi muud, kui jutu autoril mõtteis mõlkus.
Kriku kirjutas:
Miks?
Kas sa tahad plõksida, et infrapunast võib igaüks tuvastada või küsid tõsiselt?
Jah. On selline asi nagu allegooria. Kahtlemata enamik allegooriaid, kui neid sõna-sõnalt võtta, on naiivsed või võimatud. Aga kui neid võtta allegooriatena, sisaldavad siiski sõnumit.
Mind eriti ei huvita, mis vahendid OLEKSID pimedatel nende maailmas – see lihtsalt oleks absoluutselt erineva loo teema – ja ega keegi seda päris tegelikult teada ka ei saa. Aga paranähtuste maailmas me oleme nagu pimedad ilma tehniliste abivahenditeta. Sest me pole leidnud üles seda suurust, mida registreerida või mõõta ja vastavalt pole me konstrueerinud aparaate selle tegemiseks. Kahtlemata oleks meil ammu juba see tehnika, kui – eeldades et paranähtused on olemas – me tajuks neid niisama loomulikult nagu tajume valgust. Ja võiks ka olla nii, et tehnika asemel oleks pimedate maailm välja arendanud enda para-võimed ja oleks nende abil meist maailmast arusaamises kaugelt ees. Ent seegi oleks teise jutu teema.
Niisama hästi, kui me pole suutnud ehitada aparatuuri, mille abil tõestada paranähtuste olemasolu, ei ole me suutnud ka ehitada aparatuuri, millega tõestada paranähtuste mitte eksisteerimist. Sest meil ei ole vähimatki aimu, millise enda tegevusega katse käigus me võime takistada nähtuse ilmnemist. Vägagi hästi võib olla nii, et me tegeleme objekti destruktiivse uurimisega.
Inimkonna kasutuses ei ole ka mingit aparatuuri, millega tõestada, et minu esikus kalossi sees ei ela Suur Sinine Sokipäkapikk.
Sellest hoolimata ei ole sellise päkapiku seal elamine või mitteelamine 50:50 tõenäosusega ega ole need kaks seisukohta võrdväärsed alternatiivid.
dig ohkab Kriku geneerilises direktsioonis ja deklareerib, et tegelikult ei ole mingit põhjust, miks üks pimedate inimeste tsivilisatsioon valguse olemasolu avastada ei võiks. Aga viis, kuidas nad selle saavutuseni jõuavad, on sellegipoolest võrdlemisi huvitav ja spekulatiivset fiktsiooni väärt.
Valgustundliku nahaga näiteks, silmade asemel oleks neil mingid muud elundid hästi arenenud. Kas te ei magagi kunagi või?
inz:
selleks, et mingi asja olemasolus veenduda, ei peagi seda mõõta saama. inimesed olid tule olemasolus veendunud ammu enne termomeetri leiutamist ja tule olemuse lahti selgitamist. (muideks, ka radioaktiivne kiirgus avastati tagajärgede abil. ka nii on tegelikult vist peaaegu iga seda sorti avastusega, et enne märgatakse mingit tundmatut mõju, siis hakatakse seda uurima, luuake mõõteriistad ja lõpuks tõlgitakse nähtuse olemus teaduskeelde.)
samuti, nagu tuld, nii annab ka enamust paranähtusi tuvastada ümbritsevale avaldatava mõju põhjal. kaka lugu on aga selles, et seda mõju pole kuskil näha. seega pole alust ka arvata, et eksisteerib mingi salapärane asi, mis toimib sajaga aehkki tema toimimise tagajärgi pole võimalik kuskil näha.
Oota oma aeg ära ja küll mõju tuleb. Kui mitte selles elus, siis järgmises:)
………..
salvey lobises:
Derren Brown, tuntud briti illusionist, on kokku pannud õpetliku video tõenäosusest. Selle lõpupoole, Youtube’i 10-minutistest juppidest neljandas, näitab ta, kuidas ühte münti kümme korda järjest visates kuninganna pea saada.
Ainuke häda on, et — nagu kõigi mustkunstitrikkide korral — kipub illusioon siin inimesi väärale teele juhtima. Sellest, et niisugusel viisil, nagu tema seda teeb, niisugust tulemust, nagu tema sai, saada saab, ei saa järeldada, et müntidele oleks loomuomane käitumine nõudmise peale väikese vaevaga kümme korda järjest päid näidata.
On pisavalt põhjusi, miks pimedate tsivilisatsioon ei jõuaks kunagi kiviaja tasemest kaugemale. Metalli sulatamine või kuumtöötlemine ei ole ilma nägemismeeleta võimalik.
Inz, ma kasutan oma jutus juhuslikult sama allegooriat… Ja ka minu jutt sisaldab juhuslikult sõnumit.
kriku, sa esitad kahtlaselt kardinaalseid väiteid. ma võin nõustuda, et metallide töötlemine oleks pimedate jaoks äärmiselt keeruline ja vaevarikas aga kindlasti mitte võimatu.
Selline nägemisvõime on meil kujunenud seetõttu, et meie keskkond on sellele valgusele läbipaistev ja selle valguse tajumisvõime on andnud ellujäämisel ehk geenide edasikandmisel eeliseid.
Kui meie keskkond oleks teistsugune, kuid elu kandmiseks siiski kohane, siis küllap oleks evolutsioon kulgenud vastavalt nendele tingimustele. Kuhu see välja oleks jõudnud, pole ilmselt võimalik liiga täpselt oletada.
Aga ilmselt on suur vahe, kas meiesugustelt võetakse korraga ära need omadused ja võimed, millega me üles oleme kasvanud või puuduvad need algusest peale.
Jah. Võimatu. Kui sa väidad vastupidist, siis demonstreeri seda.
Kriku demagoogis:
Palun too meile üks saaretäis sihukest tsivilisatsiooni, mille peal demonstratsioonkatseid korraldada. :-P
Ise sa demagoogid. Demonstreerida saab ka üksikisiku tasandil.
miks ma seda lausa demonstreerima pean? ma võin ka vaid seletusi pakkuda, kuidas metallitöötlemine pimedale võimalik oleks.
KINDLASTI oleks see raske ja VÕIMALIK, et selleni kunagi ei jõutaks aga selle otsene välistamine on selge liig.
Samal põhjusel, miks nõidadelt demonstratsiooni oodatakse.
Seletusi loeksin huviga.
kas kriku on vahepeal mingeid tundmatuid seeni söönud?
nõidadelt oodatakse demot vaid eeldusel, et nad väidavad end midagi oskavat. mina pole isiklikult pime ega väida endal olevat ka oskusi metallitöötlemist avastada :-) seega saan ma sel teemal vaid teoretiseerida.
kui aga minna taas nõiademo juurde, siis vajadusel luuakse demojale sobiv keskkond, kus oskusi demoda. seega peaks siiski digile sekundeerides paluma sult ühte eraldatud saart ühes teatava hulga sünnist saadik pimedate asukatega. siis võiks edasi vaadata. saare ja pimedate eraldamiseni peame piirduma teoretiseerimisega.
PS! paraku pean ka teoretiseerimise peensustest loobuma, kuna võin mingis olulises nüansis komakohaga eksida, mis kindlasti kogu mu hüpoteesi purustaks.
Heakene küll, siis ütleme, et samal põhjusel, kui nõiduse olemasolu kinnitajatel, kes ise ei pruugi nõiad olla, demonstratsiooni nõutakse. Ma ei suuda sisulist vahet näha.
Nagu ütlesin, on demonstratsioon võimalik ka üksikisiku tasandil. Ma rahulduks esimeses astmes isegi sellega, kui mõni sünnist saadik pime nägijate verbaalsel juhendamisel metallide kuumtöötlemisega hakkama saaks. Kui ilmneks sellise tegevuse võimalikkus, võiks edasi vaadata.
Üldiselt jah, Jason, ma soovitaks sul enne teoretiseerimist vähemalt ühe soojaga naela tagumise ära õppida :)
su esimese astme soovides pole küll miskit erilist. oleks mul vaid mõni sepp ja pime käepärast võtta….
Metallide kuumtöötlemine:
1) puhta metalli maagist eraldamine;
2) valamine;
3) sulami valmistamine (pronks, teras);
4) sepistamine;
5) termiline töötlemine (karastamine, lõõmutamine jne).
Ühtegi neist töödest ei kujuta ma pimeda poolt sooritatuna ette. Võimalikkust eitan kuni demonstratsioonini.
Minumeelest ei saa asjale läheneda sedasi, et võtame tänapäeva inimestelt nägemismeele ära ja vaatame, kas ta saaks ühe või teise asjaga hakkama.
Sekundeerin Jasoni sõnavõttu. Olgu see paranähtuse mõju meile nii arusaamatu kui tahes, siis selle tagajärjed peavad ikkagi nähtavad olema, ja selle “vastu” ei aita ka allegooria pimedate maailmast, sest kui mõni pime peaks järsku ka nägijaks saama, ja teised seda paranähtuseks nimetavad, saab tema väiteid väga vabalt ajutegevuse uurimisel kas kinnitada või ümber lükata.
Tänapäeva inimesel on kindlasti kergem pimedana hakkama saada, sest ta ei pea hakkama kõike nullist leiutama. Pimedana mõistuslikuks evolutsioneerinud liigil on väga raske üldse sinnamaanigi jõuda, et metallid kui ainete rühm olemas on. Rääkimata tõdemusest, et nende töötlemine võiks millekski hea olla.
Ei ole nõus. Pimedana mõistuslikuks evolutsioneerunud liigil oleks kahtlemata arenenud mõni muu meel, millega edukalt maailma tajuda. Muidu ta mõistlikuks ei evolutsioneeruks.
Võimalikke näiteid:
1. Radar-sonar. Nahkhiirte näitel. Nagu arvatakse, ei seisne see lihtsalt peegeldunud kaja kuulamises, vaid nende aju paneb tõepoolest kokku 3D pildi ümbritevast maailmast, mis võimaldabki nii edukalt pilkases pimeduses manööverdada.
Ka delfiinide näitel. Kasutavad ka seda ümbritseva kompimiseks.
2. Kompimine. Pesukaru näitel. Arvatakse, et pesukaru ülitundlikud käpad, millega ta kiiresti igasuguseid asju käperdab, võimaldavad tal panna kokku 3D pildi sellest, kuidas asjad paiknevad. Seda hoopis paremal tasandil, kui inimene seda suudab midagi käppides.
Inimesel on ilmselt raske ette kujutada, mismoodi selliste meeltega saadud maailmapilt välja näeb.
peavad nad siis ilmtingimata metalle töötlema? Võibolla nad rajavad oma tsivilisatsiooni mingil muul alusel?
Jason
Just nimelt. Väga õnnestunud võrdlus. Inimesed olid tule olemasolus kindlasti veendunud ka enne, kui nad seda “katsete” käigus ise tekitama õppisid. Ja kes ei olnud veendunud, need arvatavasti surid välja metsatulekahjudes. Vahe paranähtuste ja selle näite vahel ei ole kvalitatiivne, see on kvantitatiivne. Tuld (arvatavasti) olid kohanud enamik algsetest inimestest, paranähtusi on siiani kogenud vaid osa inimestest. Mis ei tähenda, et need nimetatud inimestele vähem reaalsed oleksid või et oleks ilmtingimata vajalik tõestada ka ülejäänud osale inimkonnast nende nähtuste olemasolu – ka nood inimesed on kohandunud eluga neile sobivas paranähtusteta maailmapildis. Ja kohati saavad isegi päris hästi hakkama :) Küll aga on mõttekas juhtida tähelepanu sellele, kui vigaselt baasilt väidetakse tõestatuks, et paranähtusi ei eksisteeri.
Ja nagu Teadusemees õigustatult väitis
Ka see on suur puudujääk teaduse ja tehnika arengus, arvestades neid masse, kes väidavad vastupidist. Mina taas tunnen päris mitut, kes väidavad, et paranähtused on olemas. Ja võrguavarustest ning raamatulettidelt võib veel mõne juurde leida. Nii et oleme leidnud kaks arendamist vajavat valdkonda loodusteaduste valdkonnas.
Niinimetatud paranähtuste uurimine on teaduse jaoks suuremalt jaolt juba minevik. Möödanik. Läbitud etapp, kuniks midagi põrutavalt uut ei juhtu selguma.
Enamvähem on teada, mis selliseid lugusid sünnitab ja uskumusi elus hoiab. See on folkloori, psühholoogia, ajuteaduse ja muu säärase uurimisvaldkond. Ufoloogidel ja telepaatidel ei ole sellesse valdkonda lisada muud kui uusi “huvitavaid” lugusid, mis tõestavad vaid seda, et inimloom on mustrit nägev loom, kes tahab näha seoseid ka seal, kus neid tegelikult pole.