Kalev Jaik: Revolutsioon majandusteaduses
Edastan vabakutselise filosoofi Kalev Jaiki loo, mis viskab kinda praegusele majandus- ja juurateadusele.
MV
Revolutsioon majandusteaduses
Kalev Jaik, vabakutseline filosoof
Alates iidsetest aegadest on inimkond määratlenud ja tõlgendanud omandussuhteid ja üldse majandussuhteid põhimõtteliselt valesti, seda vähemalt suuremas osas. Samamoodi on omandussuhted ja majandussuhted valesti määratletud ja tõlgendatud ka kuni tänapäevani eksisteerivate akadeemilise majandusteaduse ja juurateaduse poolt, ning sellest tulenevalt ka vastavalt olemasolevas majanduspraktikas ja sotsiaalsetes suhetes. Peaaegu kõik nendes õpetustes ja doktriinides on alates ürgajast kuni tänapäevani põhimõtteliselt võlts ja viltune. Sellepärast vajab inimkond põhjalikku revolutsiooni nii majandusteaduses, õigussuhetes, kui ka majanduspraktikas ja üldse sotsiaalsetes suhetes. Olemasolev akadeemiline majandusteadus aga on algusest lõpuni tegelikult nii võlts, et ilma igasuguste kahtlusteta tuleb see liigitada pseudoteaduseks, mitte aga tõeliseks teaduseks.
Kõige selle kohta olen ma täpsemalt kirjutanud oma kolmes majandust käsitlevas raamatus: „Kaks majandusteadust: pettus ja majandusteadus“ 2004; „Mina ja Eesti: üks elulugu“ 2005; „Majandusalased mõisted: illusioonid ja varad“ 2008.
Põhiline viga, mida inimkond on majandussuhete käsitlemisel alates iidsetest aegadest sooritanud, ning mille sooritamist jätkab kuni tänapäevani ka eksisteeriv akadeemiline majandusteadus ja juura, seisneb sellises inimpsüühika iseärasuses, nagu seda on subjektiivse ja objektiivse üksteisega segiajamine inimese maailmatunnetuses. See viga või iseärasus on üldomane arhailisele-primitiivsele maailmatunnetusele, ja selle esinemise teisteks avaldusteks on näiteks ka sellised nähtused inimese maailmatunnetuses, nagu üleloomulike jõudude ja olendite (haldjad, jumalad) tunnetamine ning hallutsinatsioonide esinemine.
See subjektiivse ja objektiivse omavahel segiajamine majandussuhete käsitlemisel väljendub esmajoones omandiõiguse ja omandi üksteisega segiajamises, ning vastavalt sellele omandiõiguse tõlgendamises omandiks – omatavaks ja rikkuseks olevaks asjaks. See on see saatuslik viga, mida inimkond on läbi aegade sooritanud, ja mille sooritamist jätkab jätkuvalt kuni tänapäevani ka olemasolevate akadeemilise majandusteaduse, juurateaduse ja toimuva majanduspraktika tasanditel.
See saatuslik ränk viga omakorda saab alguse laenu ja laenulepingu omavahel segiajamisest ning „võlakirjaks“ nimetatud laenulepingu tõlgendamisest laenuks ehk laenatavaks ja omatavaks asjaks. Kõik saab alguse võlakirja valesti tõlgendamisest, et mis asi see on ja mis ei ole.
Tegelikult on võlakiri üks omandiõiguse alaliik – nimelt laenatud asja ehk laenu omandiõigus. Omandiõigus aga on mõtteline ehk kujutletav asi, mis ei saa kunagi omatav asi ehk omand olla, järelikult ka mitte laenatav asi, millegi vastu vahetatav asi, hoiustatav asi, investeeritav asi, ega ka mitte kapital. Mingisugune omandiõigus ei saa kunagi olla maksevahend, rikkuseks olev asi ehk vara. Omandiõigus, kaasa arvatud ka üks selle alaliik – võlakiri ehk laenuleping – on subjektiivne asi ehk inimese teatud teadmine omatava asja kohta, kaasa arvatud ka laenatud asja ehk laenu kohta. Kuid arhailine inimene, ning tema järel ka akadeemiline majandusteadus ja juura alates iidsetest aegadest kuni tänapäevani, on tunnetanud omandiõigust kui tegelikult subjektiivset asja millegi objektiivsena, ning vastavalt sellele on omandiõigused alates võlakirjadest teinud omatavateks, laenatavateks, vahetavateks ja investeeritavateks asjadeks Niimoodi subjektiivse tunnetamisel objektiivsena on inimene teatud omandiõigused alates võlakirjadest teinud fantoomilisteks varadeks ehk varadeks-fantoomideks, mida saab laenata, vahetada, hoiustada, millega saab maksta ja mida investeerida. Need fantoomilised varad on tuntud „finantsvarade“ ja „raha“ nimetuste all.
See tähendab seda, et asjade väärtõlgenduste ja vääriti tunnetamise teel on inimene omale loonud finantsvarade ja raha nimelised fantoomid, ning on oma majandussuhted suures osas üles ehitanud just nendest fantoomidest ehk fantoom-varadest ja toetuvalt nendele fantoomidele. Need aga on tegelikult hallutsinatsioonide ja haldjate taolised fantoomid. Olemasolev akadeemiline majandusteadus ja juurateadus aga on õpetused, mis kinnitavad, õigustavad ja süstematiseerivaid neid väärtõlgendusi ja nendega võltse manipuleerimisi, ning on ideoloogiliseks aluseks edaspidisele asjade väärkäsitlustele. Nende teaduste olemus seisneb teatud väärtõlgenduste süstematiseerimises ja inimeste veel täiendavas eksitamises selles suures väärtõlgenduste ja võltside manipulatsioonide labürindis, mida kujutab enesest praktiline majandus kuni tänapäevani.
Milles see kõik konkreetselt väljendub, selle kohta toon ma järgmised näited. Tänapäevase akadeemilise majandusteaduse ja juurateaduse järgi tõlgendatakse näiteks laenud ja hoiused rahaks, ning tegeletakse raha laenamise ja raha hoiustamise põhimõtteliselt võltside protseduuridega. Tegelikult aga ei ole võimalik raha üldse laenata ega hoiustada, ning tegelikud laenud ja hoiused on hoopis laenatud reaalvarad. Sest raha kui selline on üks liik omandiõigusi, omandiõigusi aga ei ole võimalik ei laenata ega hoiustada. Kuid lisaks sellele annavad akadeemiline majandusteadus ja juurateadus ühiskonnas teatud klikile veel ka valerahategemise õiguse, milline valerahategemine on võltsitud võlakirjade abil varade riisumine turult ehk ühiskonnalt. Valerahategemine aga põhjustab raha inflatsiooni, ning inflatsiooni katte varjus toimub omakorda nende teaduste õigustusel, heakskiitmisel ja katte varjus ulatuslik laenude ja hoiuste riisumine.
Vastavalt sellele on kogu tänapäevane majandus üks suur finantsvarade abil teostatava riisumiste ja sabotaaži areen ning vaevleb krooniliselt kriisides. Riisumine ja sabotaaž aga saavad võimalikuks tänu sellele, et omandussuhted ühiskonnas on põhimõtteliselt vääriti määratletud, näiteks nagu nii vääriti määratletud, nagu on laenatud ja hoiustatud varade tegelikud omanikud tõlgendatud hoopis rahaomanikeks ja nende see „raha“ nimeline fantoom allutatud raha inflatsioonile, samal ajal kui laenatud ja hoiustatud tõeliste varade omanikeks on tõlgendatud hoopis valed isikud.
Tõelised varad on kohati tõlgendatud finantsvarade nimelisteks fantoomideks ning need fantoomid tõelisteks varadeks. Pealeselle on tehtud finantsvarade nimelised fantoomid turul vahetatavateks tõeliste varade vastu, mis on juba oma olemuselt varade riisumine fantoomide abil. Lisaks sellele on kõiki neid ja taolisi väärtõlgendusi ning võltse manipulatsioone mugandatud veel niimoodi, kuidas nende katte varjus hõlpsam varasid riisuda oleks nende varade tõelistelt omanikelt mitmetel meetoditel.
Kuid inimese maailmatunnetus on alates iidsetest aegadest ka edasi arenenud ning see areng jätkub, mistõttu hakkab ka igasuguste väärtõlgenduste, vääriti määratluste ja pseudoteaduste aeg pikapeale otsa lõppema. Igasuguste religioonide, teoloogiate ja astroloogiate aeg hakkas otsa lõppema juba mitu sajandit tagasi, ning tänaseks on asjade areng jõudnud juba nii kaugele, et otsa hakkab lõppema ka olemasolevate akadeemilise majandusteaduse ehk pseudo-majandusteaduse ja võlts-juura aeg. See areng on tingitud sellest, et inimene, vastavalt tema maailmatunnetuse ja psüühika üldisele arengule, hakkab järjest enam ja järjekindlamalt eristama subjektiivset objektiivsest, ning vastavalt sellele hakkab pikkamööda vabanema ka oma varajasematest väärtõlgendustest ja fantoomidest. Tähendab see seda, et inimene lakkab järjest suuremas ulatuses tõlgendama omandiõigust omandiks, näiteks nagu võlakirju ja raha varadeks, vabanedes niimoodi pikkamööda oma hallutsinatsioonidetaolistest fantoomidest ja fantoom-varadest, milledeks on finantsvarad.
Vastavalt sellele on see täiesti paratamatu, et majandusteaduses, juuras, ja ka praktilistes majandussuhetes tuleb läbi viia põhjalik revolutsioon, mille käigus toimub vabanemine finantsvarade nimelistest lummustest ehk fantoomidest ja viimaste viskamine ajaloo prügikasti haldjate, maagia ja jumalate kõrvale. Algab see suur revolutsioon omandussuhete õieti paikapanemisest ühiskonnas, kus hakatakse lõplikult loobuma mingisuguse omandiõiguse tõlgendamisest omandiks. Selle revolutsiooni käigus kaotavad finantsvarad ja raha oma senise varade staatuse, mis on võlts staatus, ja neid hakatakse tõlgendama mitmesugusteks omandiõigusteks. Näiteks raha kaotab selle revolutsiooni käigus oma maksevahendi, vahetuse, laenamise, hoiustamise ja investeerimise objekti staatuse, ning omandab laenatud varade omandiõiguse staatuse, milline laenatud varade eriline omandiõigus, ning ei midagi enamat, on ka raha tegelikult.
6. nov. 2008
Kriku ütles:
Ei päde. See artikkel ei tee neist ju ühtki ;-)
Anyway, ma usun ikka, et aeg-ajalt ilmse jama avaldamine selle analüüsimise eesmärgil skeptik.ee eesmärkidega kokku sobib. Siinne probleem on pigem eeskätt selles, et kõnealuse vähetuntud jama kontekstis teenib avaldamine pigem propageerimise eesmärki. Meditsiinilise probleemi üle irvitamise viisakus on ka üks potentsiaalne valukoht.
Mina olin avaldamisotsuseni jõudmise protsessi juures ja sellisena evin ka parajat tükki süüst. Mul oli toona kiusatus selle artikli järele eraldi analüüsiartikkel kirjutada ja kuigi ma seda kiusatust vekslina välja ei hõiganud, toetus minu arvamus mõneti sellele kiusatusele. Ka ei googeldanud ma Jaiki ja KL’i piisavalt, mistõttu mulle esmapilgul ekslikult tundus, et tal järgijaid rohkem kui üks on.
Võib-olla on mõistlik see artikkel asendada analüüsiga sellest, kuidas skeptikud ämbrini jõudsid ja seda jalanõuks pidasid.
Aga nüüd kriteeriumide juurde:
* kui palju liikmeid peab ühel jabural subkultuuril olema, et ta skeptiliselt huvitav oleks?
* millist sorti pläma on olemuslikult igav?
* kuidas objektiivselt sotsiaalset trollimist ära tunda?
Sellepärast tulekski sellele artiklile siin kirvest anda. See teeb ju lausa vastupidist, kui aus olla…
Sellisel juhul sobivalt skeptiliseks esseeks või artikliks vormistatuna. Häid näiteid on siin ju küllalt ees juba.
Kui on väga jabur, siis ühest piisab IMHO :)
Selline, mis on juba igal pool lõputuseni läbi käiatud. Holokaustieitajatega vaidlemine on nagu laiba mõnitamine.
See ei tugine reeglina teaduslikul meetodil kogutud teadmistele.
Ma võin näiteks tuua ühe juhtumi, kus ise ebaõnnestunud kaastööd avaldamiskõlblikuks tegin:
Avaldamata kirjatöö jälgedes
Kriku kirjutas:
Mõned jamalised võivad seda pidada nende mõtte moonutamiseks. Muutmata avaldamine aitab niisuguse süüdistuse riski vähendada.
Vastupidi. Ajakuubimehega ei ole meil midagi peale hakata — tema ideed on liiga jaburad.
Selleks, et ühest piisaks, peaksid ideed olema eeskätt põnevad ja natuke jaburust ei pruugi seda tingimata segada. Aga Jaigi-jama on ilmselt ülemäära jabur.
Jälle, Jaigi-jama on vähe käiatud, sest paljud toimetajad saavad aru, et ta jama on. Aga see ei tähenda, et ta igav poleks.
Isand KL on ilmselt juba pikka aega kõikvõimalikke kanaleid trollinud, et Jaiki avaldada õnnestuks. Mõni on nähtavasti alt ka läinud. Võib-olla on mõni kuulutuse-maksu küsinud — nagu Saalomon Vesipruuli luule eest. Aga kuidas me aru saame, et siin trollimise ja mitte reaalse sõltumatu huviga tegemist on?
Võib ju algse teksti säilitada ja samas teksti sisse kommentaare lisada.
Minu arvates pole oluline, mis motiivil materjali avaldada tahetakse. Peaasi, et materjal ise ülaltoodud tunnustele vastaks.
@volli –
Paistab, et minu seisukohti siia rohkem ei oodata. Seega siis ka lõpetan.
Muutused saavad olema üldjoontes sellised:
1) hoiustamisel ei loeta hoiustamise objektiks enam raha: hoiuse objekt on reaalvara, mille suurus on mõõdetud teiste reaalvaradega
2) laenamisel ei ole laenamise objekt raha vaid reaalvara, mille suurus mõõdetakse nagu hoiuse korralgi
3) reaalvara raha vastu vahetamist (praegune ost ja müük) käsitletakse kui laenu saamist või laenu tagastamist
4) raha ennast mõistetakse kui teatud liiki omandiõigust, ehk kujuteldavat asja
5) aktsiate omaväärtus tühistatakse, ning neid hakatakse käsitlema kaasomandis oleva reaalvara omandiõigustena (praegu kehtiva praktika kohaselt ei ole aktsionär ettevõtte reaalvarade kaasomanik vaid ettevõtte aktsia omanik: ettevõtte reaalvarad kuuluvad ettevõttele – omanikuks osutub mitte inimene vaid ettevõte ise)
6) kommertspankadel keelatakse arveldusraha emiteerimine ehk raha multiplitseerimine keelatakse
7) võrdväärse vahetuse kriteeriumiks saab Say seadus: ost ja müük reaalvarade proportsioonis on võrdne.
Kriku ütles:
Enamasti ei anna see, et kommentaarid teksti sees on, midagi olulist juurde. Kui kõnealune kirjutis just nonde erandite sekka ei kuulu, kaldun mina arvama, et mõistlikum on jamalasele vastu tulla ja kommentaarid tema kirjutise kõrvale paigutada.
Fair enough.
Jaik ei saa aru lihtsast faktist, et inimesed aeg-ajalt lepivad milleski kokku, sest see leping teeb elu mugavamaks. Ja noile kokkuleppijaile pole oluline, kas see leping on tõde, väär, võlts või fantoom. Oluline on lõpptulemus.
Jah, Jaigil on õigus – raha pole olemas. Inimesed on selle üleüldise ekvivalendi välja mõtelnud, sest nii on mugavam. Jah, Jaigi moodi annaks elada ja majandada küll, ilma rahata, arveldades reaalsetes asjades ja see oleks isegi tänapäeval võimalik (kõvakettamaht ei maksa enam midagi), aga sellest hoolimata oleks see JUBE ebamugav. Seepärast on mugavam rahaga.
Muide, ega Jaik selliseid kokkuleppeid ei oska aduda mujalgi, guugeldame ja satume Postimehe kommentaariumisse. Kirjutab Jaik: “…Muuseas, ka mina olen selle all palju kannatanud, et olen keeldunud kandma seda võltsmaski, mille kandmist peetakse meie kultuuris normaalsuseks. Näiteks olen ma keeldunud ehtima ennast sellise obligatoorse võltsmaskiga, nagu ilus-moodne riietus, ning arvatavasti ka vist sellepärast ei ole omale isegi naist saanud…”
Siit pole keeruline tuletada järgmist – ilu pole olemas, see on fantoom, väljamõeldis, miks mitte ränk viga jne jne.
Ega mindki ei huvita, mis _tegelikult_ toimub. Kas Higgsi boson on _tegelikult_ olemas või on ta fantoom ei sega mul määrimast puuviljast nimega porgand tehtud moosi pehme saiaviilu peale. Mis sest, et puuvilja nimega porgand pole _tegelikult_ olemas (Euroopa Liidus on kokku lepitud, et mugavam on, kui porgand nimetada puuviljaks), maitseb see sai hästi. Ikkagi raha eest ostetud.
Tundub, et Jaigi jüngrid ei mõista ka fractional-bankingu toimimist.
KL, keegi ei “emiteeri” raha. Kommertapank töötab lihtsalt veidi teistmoodi kui Balti jaama hoiukamber. Pannes raha panka võetakse see raha sinu käest ära, mitte ei võeta hoiule. Pannes oma raha panka, annad sa pangale õiguse selle rahaga teha mida iganes k.a. välja laenata.
KL,
ja kuidas tööjõu ost-müük hakkab toimuma. Kui ma teen tööd, mis ei tooda mingit reaalvara, siis kuidas saan ma tasustatud.
Panganduse vääriti mõistmine on juba piisavalt laialt levinud jama, et see artiklit vääriks.
Peeter, paistab et see on mingi stap, et esimene asi, mida väide, et raha on illusoorne varana, paljudel mõttesse toob, on et raha kaob kasutuselt, ning edaspidi käib kõik stiilis kurgid kõvaketaste vastu.
Jaik ei väida, raha peab kaduma: vastupidi raha ei kao kuhugi, sest raha teeb turu toimimise ja üldse tööjaotuse ühiskonnas võimalikuks. Sa ei leia sellist raha kadumise väidet isegi kaudselt mitte Jaikil.
See, mille vastu Jaik oma rahanduskäsitlusega võidelda soovib, on turumoonutused, mis tekivad rahamassiga suvaliselt manipuleerimise tõttu.
Ja veel…
kommertspankades toimuvaga sa ei ole lihtsalt praegu kursis: need emiteerivad raha ning seda nimetatakse arveldusrahaks.
Sularaha moodustab rahamassist üldse tagasihoidliku osa. Umbes 1/10.
Kui sa mind ei usu, siis võta mõni autoriteetsem rahandusõpik.
Näiteks see:
http://ester.nlib.ee/search~S1.....8;4%2C%2C5
See on Villu Zirnaski ja Karin Liikane
Raha, pangad ja finantsturud. Sellel on kaks osa, üsna õhukesed ja küllaltki loetavad raamatud.
Raha loomisest kommertspankades on seal lühike u 4 lk peatükk.
Ja palju siis neid Jaiki jüngreid meil on, keda sa siin mainid?
dig ja kriku?
Nad läksid vist kohvile, või siis nuge teritama.
KL,
mida sa selle emiteerimise all silmas pead?
Kujutame ette, et on linnas 100 autot ja 1 autoparkla. Kõiki neid autosid hoiavad omanikud seal parklas (siis, kui ei sõida). Parkla omanik jälgib mängu ning avastab, et parklas on igal ajahetkel vähemalt 20 suvalist autot. Inimesed toimlevad ju juhuslikult. Parkla omanik tuleb ideele – ma võin 10 autot välja rentida. Ja rendibki. Kui auto omanik tuleb autole järele, siis talle antakse parklast suvaline auto. Vahet pole, kõik on punased Opelid. Nii. Mis meil nüüd “on”? Sajal inimesel “on” auto? “On”. Kümnel rentijal samuti “on” auto? “On”. Meil “on” 110 autot! Parkla on emiteerinud 10 autot! Ime on sündinud, füüsika ei kehti. Meil “on” 110 autot! Turg on moonutunud!! Inimesed elavad patus ja vales ja orjuses?
“Pannes raha panka võetakse see raha sinu käest ära, mitte ei võeta hoiule. Pannes oma raha panka, annad sa pangale õiguse selle rahaga teha mida iganes k.a. välja laenata.”
On olemas mõiste: hoius. Pank ja teoreetikud väidavad, et see hoius on raha.
Kui pank pankrotti läheb, siis kaotasid hoiuse, kui tehti rahareform, siis kaotasid hoiuse, kui oli inflatsioon, siis raha jäi alles.
Nüüd on meil siin üks teine teoreetik, kes väidab, et hoius ei saa põhimõtteliselt olla raha. Kui keegi peab seda rahaks, siis ta ei analüüsi piisava põhjalikkusega ja hakkab tegema seetõttu edaspidi vigu. Näiteks teeb vea, pidades raha rikkuse ekvivalendiks, või kaubaks.
Ta põhjendab seda raha mõiste kaudu.
dig
“Tõenäoliselt ei õnnestu loogika abil ei KJ’d ega KL’i ümber veenda, ülejäänud inimesed aga saavad isegi aru, et selle jama sees midagi väärtuslikku pole.”
dig i ja kriku´t ka tõenäoliselt ei õnnestu veenda.
Kuhn (või oli see Lakatos) kirjutas, et mingi teooria omaksvõtt teadlaste poolt on rohkem sarnane religioosse uskumahakkamisega, kui sellega, et keegi võtaks uue käsitluse omaks seetõttu, et loogilised argumendid on “niiii veeenvad”.
Emiteerimine on see kuidas raha tekib.
Parkla ja panganduse võrdlus on üsna hea. Sinu kirjeldatud loos on ainult see aps sees, et sa samastad reaalvarad (autod) rahaga. Samuti on see aps, et renditud auto ei ole rentija oma. Auto on omaniku oma ka siis, kui sellega sõidab rentnik.
Ja otse loomulikult on halb see, kui autoomanik ei saa selle eest, et keegi tema autot vahepeal kasutab, renti. Kui autoomanik teadlikult paneb oma auto sellisesse parklasse, mõistes, et vahepeal kasutavad seda autot teised inimesed, siis ta on sellega nõus ainult sellisel tingimusel, et ta saab selle eest tasu. Nõus on ta ka sellega, et osa renditulust saab parklapidaja, kes äri üleval hoiab ja renditeenust korraldab.
Jaik käsitleb seda kujuteldavat “õiglast” pangandust üsna selle parklaäri moodi. Selle vahega, et parkla asemel on tal kõik ühiskonna suuremad tootlikud varad. Hoiustajad on selle ühiskonna varade (tehased, koolid, teed, haiglad, kokkuvõtvalt kogu ühiskonna tootlik rikkus ehk kapital) kaasomanikud.
Nende hoius on just nimelt see kaasomand üldisest rikkusest ja ei ole raha.
Tänan head võrdlust sisse toomast!
dig kuulas puhta masohhismi mõttes selle ööülikooli ära.
Teistele ei soovita. See oli pikk nimekiri asjadest, millest isand Jaik aru ei saanud ja siis deklareeris, et neid pole olemas. Ei mingisugust arutlust, ei mingisuguseid tõendeid — üksnes jada jaburaid väiteid. Vahele rääkis veel, et tema utoopilises maailmas ei ole enam majanduskriise ja kapital ainult kasvab.
Ühesõnaga, harukordne jama natukese mania grandiosa‘ga jama koos hoidmas.
to dig ja teised
Väidate, et mind ja KL ei õnnestu loogika abil ümber veenda. Aga millise loogika abil? Hoopis lonkab teie eneste loogika, ja te sooritate selle saatusliku vea, millest minu artiklis ja raamatutes on juttu. Te kirjutate järgmist.
“Kui Alice on Bobilt tüku juustu laenanud, on Alice bilensis deebetpoolel tükk juustu, krediidipoolel aga kohustus juustutükk Bobile tagasi maksta … Bobil see-eest on bilansi deebetis nõudseõigus Alice vastu.”
Vaadake, siin selles käsitluse loogikas on selline viga sees, et te panete ühte bilanssi laenatud juustu ja mingisuguse nõudeõiguse, kokkuleppe või kellegi kohustuse. Laenatud asja ehk laenu ja mingisugust õigust ega kohustust aga ei saa üldse ühte bilanssi panna, sest need on erinevatesse maailmadesse kuuluvad asjad. Teie viga on võrreldav näiteks piletikontrolöri veaga, kes paneb oma asjade käsitluses reisijad ja sõidupiletid ühte bilanssi. Selle teie vea baasil te sooritate järgmise vea, et teie bilansis (ehk majandussuhete käsitlemise kontseptsioonis) muutub laenatud juust mingisuguseks nõudeõiguseks. Kui teie sellist muutust just selgelt ei konstateeri, siis konstateerivad sellist muutust teie asemel olemasolev majandusteadus ja juura küll igal sammul, ja selline konstateering eksisteerib varjatud kujul ka teie kontseptsioonis.
Parandage see viga ära, ja siis veendute, et laen jääb laenuks, muutub vaid laenuna teisteks reaalvaradeks, ei muutu aga mingisuguseks õiguseks ega kohustuseks. Kui olete selle vea ära parandanud, siis veendute, et mingisuguseid õigusi ega kohustusi ei saa üldse laenata, ega ka mitte osta ega müüa. Siis veendute samuti, et raha laenata tegelikult ei saa, sest raha on üks õiguse —omandiõiguse — alaliik.
Nii et loogiline on hoopis minu kontseptsioon, mitte aga see, mida teie kaitsta püüate. Et nendes asjades suuremat selgust saada, soovitan lugeda minu raamatut Kalev Jaik “Majandusalased mõisted”. Seal on need asjad selgelt ja põhjalikult lahti seletatud.
KL pajatas:
Jama! Vähem kui 24 tundi tagasi oli dig seisukohal, et ülalavaldatud artikli avaldamine oli täiesti mõistlik mõte. Siis tutvus dig põhjalikumalt nii argumentide kui tõendusmaterjalidega ja jõudis veendus diametraalselt vastupidise seisukoha paikapidavuses.
Otsi võrdväärse veenvusega argumendid ja tõendid ning dig veendub ümber kui tuulelipp loogikaiili käes.
Ainult üks äärmiselt lihtne jaigilik viga:
Aga mis on bilanss tegelikult?
Raamatupidamise seaduse §18(1) kirjutab selge sõnaga:
Ei mingeid abstraktseid majandussuhteid, ei mingit häma kontseptsioonidest. Kõik on lihtne ja loogiline. Just nagu sellel kaugel päeval, kui dig kunagi raamatupidamise eksamit andis.
Kas keegi seletaks?
Ok, raha ära ei kao, aga “raha laenata tegelikult ei saa, sest raha on üks õiguse —omandiõiguse — alaliik.”. Nii, nüüd kuidas tegelikult ei saa. Mingi nähtamatu käsi, politsei, keelab minul anda 100 krooni oma vennale, koos tagastamise kohustusega 10 päeva pärast. Või on kogu Jaiki teooria geniaalsus selles, et seda saab küll, aga sellele peab miski teise nime välja mõtlema? Või on geniaalsus selles, et roogime juurast laenu mõiste välja ning siis muutub laenamine mõttetuks, kuna kellelgi pole nagu kohustust seda tagasi maksta, ehk “laenamist ei ole olemas”? Veel midagi?
Kriku ei terita midagi. Kriku on elus pidanud nii palju haigeid inimesi nägema, et küllalt. Kriku oleks tänulik kui vähemalt skeptik.ee nende hääletoruks ei muutuks.
KL ütles:
Need punktid kirjeldavad pelgalt ümberdefineerimist, millele viitab ka esiletoodud sõnade kasutus. Uus teooria nõuab uusi mõisteid, saan aru. Sisuliste muutuste puudumise tõttu ma neil punktidel pikemalt ei peatu.
Neis punktides keelatakse teatud tehingud. Nagu juba mainitud, siis praktika näitab, et raha siiski saab laenata. Peale niinimetatud revolutsiooni see õigus kaob, nagu aru saan. (Poliitiliselt korrektne on öelda, et see tehing muutub mõttetuks, kuna raha mõiste hinnati ümber.)
Võrdväärne vahetus pole järelikult alati võimalik.
Kokkuvõttes taotleb Jaik teatud tehingute keelamist, mida õigustatakse majandusteooria aluste ümberhindamisega?
Raha mõistet ja tähendust senini võib kirjeldada järgmise (väga tugevalt lihtsustatult, kuid võrdlemisi range) loogilise konstruktsiooni abil:
1) Asjad. On olemas asjad a, b, c jne. (asi ei pea ilmtingimata tähendama midagi füüsilist. lihtsalt nimetus)
2) Väärtus. Anname asjadele a, b, … väärtuse V(a), V(b), V(c), … . Asjade väärtus on üldjuhul subjektiivne. Objektiivsest väärtusest saab rääkida, kui kauplejate hulk on suur ja on tekkinud arusaam sellest, kuidas eri asjade väärtused teineteisesse suhtuvad st kriitilise sotsiaalse massi olemasolul loksutab turg asjade väärtused ise paika ning need väärtused on kõigi kaupmeeste jaoks enam-vähem samad. Väärtuse all mõtlen edaspidi just objektiivset väärtust. Sellel on järgmised omadused:
i) Asjade väärtust saab alati omavahel võrrelda (on olemas suurema ja väiksema väärtusega asjad). Järelikult peab väärtus olema mingisugune arvuline, kvantitatiivne suurus, ülejäänud võimalused välistab loogika.
ii) Kahe asja a ja b väärtus V(a,b) ei pruugi ilmtingimata olla nende väärtuste summa V(a)+V(b).
3) Omand, omanikud. Asjadel on omanikud ja omanikuga asi on omand. (Omand ja asi pole selles kontekstis samaväärsed. Omand eeldab omaniku olemasolu ja on ses suhtes ka subjektiivne.) Eeldame, et iga asi on midagi sellist, mida saab omada.
4) Kauplemine, vahetamine, ost müük- omanikud võivad omavahel asju vahetada. Kauplemisel vaadatakse loomulikult, et vahetatud asjad enam-vähem sama väärtuslikud oleksid. Neil ei pruugi taolisi asju loomulikult olemas olla.
Kui on olemas väärtuse mõiste on tehingute organiseerimiseks võimalik teha ka veidi raamatupidamist olgugi, et raha kui sellist olemas pole.
5) Raha. Majandustegevuse lihtsustamiseks võetakse kasutusele uus asi – raha. Inimene loob raha, mis ei tähenda veel, et see midagi subjektiivset oleks – raha on siin objektiivne. Rahaühiku y väärtus V(y) olgu 1. Suvalise arvu n rahaühikute väärtus V(n*y)=n. Viimane eeldus tähendab, et raha on objektiivse väärtuse “füüsiline” ekvivalent.
6) … defineerime võlakirjad jne.
Kui Jaigil on õigus, peab punktis 5) tekkima esimene viga – seal leidub kas loogiline vastuolu, mittekokkulangevus vaadeldava reaalsusega (ilmsalt mitte) või kehv strateegia – raha kasutuselevõtt pärsib kuidagi majanduse arengut (ilmselt mitte). Vastuolu peaks algama, kui öeldakse: “..leiutame uue asja – raha.” Samas ei paista kusagilt välja, miks me seda teha ei tohiks.
to dig
“Bilanss on raamatupidamisaruanne, mis kajastab teatud kuupäeva seisuga raamatupidamiskohustuse finantsseisundit (vara, kohustusi ja omakapitali).”
Selles lauses on vähemalt üks fundamentaalne viga sees. Nimelt pole varad ja kapital mingisugune millegi “finantsseisund”, ega pole mingisugused finantsid ega finantsseisundid vara ega kapital. See viga seisneb varade ja raha omavahel segiajamises, ja siit edasi nii varade tõlgendamises rahaks, kui ka raha tõlgendamises varaks. Kõige selgemini ilmutab see fundamentaalne viga ennast näiteks laenude ja hoiuste tõlgendamises rahaks. Kogu minu uue majandusõpetuse point seisneb selles, et vara ja raha senine üksteisega segiajamine tuleb ära lõpetada, ehk siis nende vahele tuleb ehitata ületamatu nn “hiina müür”.
to Peeter
Miks ei saa raha laenata?
Sellepärast, et laenata saab ainult vara, mitte aga mingisugust omandiõigust. Raha aga ei ole vara, vaid on omandiõigus. Laenata saab küll varasid raha vahendusel, mis tegelikult toimubki nn “raha laenamise” korral, mitte aga raha. Laenamise ja hoiustamise objekt ei ole raha vaid on varad (reaalvarad)!
to volli
“Vastuolu peaks algama, kui öeldakse: “… leiutame uue asja — raha”. Samas ei paista mitte kusagilt välja, miks me seda teha ei tohiks.”
Raha leiutada ja kasutada tohib küll, kuid mida minu teooria järgi teha ei tohi, on selle raha valesti tõlgendamine, et mis see on ja mis ei ole. Raha ei tohi tõlgendada varaks, vaid see tuleb tõlgendada selleks, mis ta tegelikult on — teatud laenatud varade omandiõiguseks! Seniste ekslike käsitluste suurim viga ongi selles, et raha tõlgendatakse varaks. Raha aga ei ole vara, ning mingisuguseid finantsvarasid ei saa üldse olemas olla!
Sellest tuleneb näiteks järgmine järeldus, et raha laenata ega mingi vara vastu vahetada tegelikult ei saa, et laenud ja hoiused ei ole ega saa olla raha.
Ahah, selge, tegemist pole mitte teaduse, vaid korraldusega. Teadus uurib ja seletab tegelikkust. Jaik seda kahjuks ei tee. Ei ole võimalik teaduses selline asi, et “minu teooria järgi seda teha ei tohi”. Kuigi saab. Neli korda neli on 16, aga ruutjuurt 16 võtta ei tohi. Teooria ei luba.
Jaik tahab “keelata, kästä, puua ja lasta” ehk viia sisse uue ühiskonnakorralduse, kus paljud hetkel lubatud asjad on keelatud. See pole teadus, see on miski utoopilise sotsialismi taolist, see on fantaasia.
Peaks vist kullastandardile üle minema, veel parem kuldmüntidele. Siis oleks Jaik rahul.
Kalev Jaik ütles:
Häda teooriale, mis pole reaalsusega kooskõlas. Ma soovitaks Kalev Jaikile tegeleda natuke bridzhimänguga ja valida oma partneriks mõni emotsionaalne ja suurekasvuline inimene. See peaks praktikas hästi lihtsalt selgeks tegema sellised asjad nagu kokkulepped ja mismoodi tagatakse, et kokkuleppetest kinni peetakse ( inimkonna ajaloost on selleks tavaliselt olnud eelistatud meetodina kasutusel vägivald, mille alla liigitub ka sõnaline vägivald) Suurekasvuline sellepärast, et sinu tapmisähvardus 2 meetrise inimese suust kõlab palju tõsiseltvõetavana.
P.S
Ärge seda juttu väga tõsiselt võtke.
to Peeter
Te ei ole mind õieti mõisnud. Minu väljendus “minu teooria keelab” tähendab siinkohal mitte mingit käsku ega keeldu, vaid tähendab teaduslikku järeldust või seisukohavõttu. Samamoodi võib näiteks ka väljendada, et keemia keelab aine tekkimise ja kadumise, milline “keelab” samui ei tähenda seda, nagu keelaks keemia maagidel nõidumisega tegelemise.
Peeter,
teaduses on olemas keeluseadused. Näiteks on kvantmehaanika kuulus oma keeluseaduste pooles. Meenuka kasvõi Pauli reeglit. Iga seadus on ühtlasi teatud moel ka keeluseadus.
Jaiki käsitluse aluse moodustavad kaks tuummõistet: omand ja omandiõigus.
Kõige fundamentaalsem definitsioon selle juures on omandiõiguse definitsioon: kujuteldav asi, ettekujutus omandi kohta.
Kõik teised kujuteldavad asjad – võlakirjad, laenulepingud, kokkulepped, raha, aktsiad – on alusmõiste omandiõigus teatud modifikatsioonid või liigid, mis on tuletatavad omandiõiguse mõistest loogilisel viisil.
Samuti on olemas sellele alusdefinitsioonile – omandiõigus –vastav reaalse maailma kuuluv objekt, mille alusmõisteks on omand: ehk on omand omandiõiguse objekt. Ka omandi kohta on olemas veel üks fundamentaalsem definitsioon, mis on sõnastatud omandi tekkimise mehhanismi kaudu.
Ka omandi mõistest kui alusmõistest tulenevad teised reaalseid asju kirjeldavad mõisted nagu hoius, laen, kaasosa, ühisosa, kapital, ning need on omandi mõistest loogiliselt tulenevad omandi modifikatsioonid või liigid.
Seejuures on omand primaarne, kui reaalia, omandiõigus sekundaarne kui imaginaarne ehk kujuteldav. Ehk kui omandit ei ole, siis ei ole ka omandiõigust.
Kui ei ole omandit, ei ole ka neid teisi omandist tulenevaid nähtusi. Samuti, kui ei ole omandiõigust, siis ei ole ka neid teisi omandiõigusest tulenevaid omandiõiguse liike.
Iga teadusprogrammi, kui kasutada seda mõistet Lakatose mõttes (enam vähem loodan, et saan sellele määratlusele pihta), määravad omadused on selle programmi kuuluva käsitluse tuummõisted, nende edasiarendused ehk süsteem ühelt mõistelt teisele liikumisel. See korrastav süsteem sisaldab ka keelureeglid ehk seadusi.
Ma võin Lakatosega väga mööda panna, kuid kui keegi tunneb Lakatose konkureerivate teadusprogrammide metodoloogiat põhjalikult, siis ta võiks analüüsida Jaiki käsitlust kui ühte konkureerivat teadusprogrammi olemasoleva majandusteaduse erinevate variantide, kui selliseid põhimõtteliselt omavahel sobimatuid leidub, kõrval.
Mis Lakatose puhul meeldejätmist tasub, on kindlasti tema järeldus, et ühegi teadusprogrammi edu teiste ees ei ole lõplik, niisamuti nagu ka mingi teadusprogrammi mahajäämus ei ole kunagi lõplik, vähemalt seni kuni leidub nende arendajaid.
Jaiki käsitlus toetub oma olemuselt filosoofilisele koolkonnale, mis sai alguse Spinozast, arenes edasi Kanti filosoofias, ning kulmineerus Schopenhaueri filosoofias.
Teiselt poolt on Jaiki käsitlus juurtega Adam Smithi ja Jean Baptiste Say majanduskäsitluses, eriti aga just Jean Baptiste Say käsitluses, mille vaimse pärandi edasikandjana on Jaik käsiteldav.
Ma leian, et siinsete oponentide avaldus – loogikaga JK midagi selgeks ei tee – on vale.
Vastu vaidlemiseks võiksite nüüd kasutada argumenti: majanduses ei ole loogikaga midagi peale hakata.
Ei, keemia ei keela. Näiteks pole võimalik ühe keemilise elemendi muundumine teiseks keemilise reaktsiooni tulemusena. Aga ma tohin alkeemiaga tegeleda, kuigi kulda ma ei saa. Üritan, aga ei saa.
Seevastu Jaiki “laenu anda ei tohi” ei transleeru kuidagi “laenu anda ei saa”‘ks. Või kui transleerub, siis palun selgitust, et kuidas.
Üritame siis veelkord. Lihtne näide. Mul on 100 kr ma annan selle vennale, vend kohustub selle tagastama 10 päeva pärast pluss 10kr intressi. See on võimalik, eks? Teostatav. Raha on? On. Vend on? On. Raha anti käest kätte? Anti. Praeguses majanduses see on laen ja täesti tehtav. Kuidas sellist asja tõlgendatakse Jaiki abil ja mis on fundamentaalne vahe. Miks peaks see mulle kui laenajale või laenuandjale oluline olema?
Pakuksin siis veel abiks ühe omapoolse tõestuse väitele, et laenuleping on mõtteline asi.
Väide on siis, et laenuleping on mõtteline asi, mida ei saa omada nagu reaalset eset.
Eeldusena kasutame mõistet omandiõigus: omandiõigus on teadmine omandi kohta, kujutlus reaalse eseme kuulumisest omanikule, ning see on mõtteline asi ning seda ei saa omada nagu reaalset asja.
Kui on olemas see reaalne asi ja see on kellegi omand, siis on olemas ka mõtteline asi: omandiõigus.
Reaalse omatava asja laenamisel omandiõigus ei kao, kuid omandab teatud uue sisu: laenatud asja omandiõigus, ehk võlakiri.
Toimub selline operatsioon: omandiõigus teiseneb teatud toimingu läbi.
Nüüd küsime, kas saab olla mingit sellist kujuteldava asja, omandiõiguse, teisendusvõimalust, mis muudaks selle varem kujuteldava asja reaalseks asjaks?
Olukord on sarnane sellega, kui matemaatilise teisenduse teel püütakse kujuteldavat arvu a muuta reaalseks esemeks A.
Vastus saab olla ainult eitav, sest teisendus ise on samuti kujuteldav operatsioon, ning kujuteldava operatsiooniga mõjumine kujuteldavale asjale ei saa kuidagi anda tulemuseks reaalset asja.
Kuid oletame, et teisendus ise on reaalne ja füüsiline.
Siis tekib küsimus, et kuidas saab füüsilise asjaga mõjutada seda, mida ei ole füüsilises mõttes olemas?
Ikkagi peame järeldama, et kujuteldav asi – omandiõigus – muutus küll teiseks asjaks – laenatud füüsilise eseme omandiõigus ehk võlakiri – kuid reaalseks ei saa see asi kuidagi muutuda.
Kui siit loogiliselt edasi arutada, siis jõuame ka ühe teise omandiõiguse alaliigi – raha – määratluseni, ning ikkagi peame järeldama, et see on mõtteline asi, ning sellel on kõik mõttelise asja mõttelised omadused.
Palun nüüd teie loogika, mis selles loogikas midagi vale leiab.
Siin on see viga, et sa pead laenatavaks asjaks raha. See, et sa laenad raha, on näiv. Tegelikkus on aga selline, et sa laenad mingi reaalse eseme raha vahendusel, raha (sa pead silmas raha sümboliseerivat paberit) funktsioneerib selles toimingus kui laenulepingut tõendav dokument. Tegelikuks laenuks osutub see reaalne ese, mille vastu sinu vend selle raha turul uuesti vahetas: näiteks 1 kg õunu kuldrenett.
Sinu laen vennale on see 1 kg õunu kuldrenett.
Kui sinu vennal ei oleks võimalik seda raha kasutada suvalise eseme 1 kg õunad kuldrenett saamiseks turul, siis ta ei tunneks selle paberi vastu, mis raha sümboliseerib mitte vähematki huvi, kui siis võibolla näiteks tunneb huvi, et kas seda paberit saaks kasutada märkmete tegemiseks nagu suvalist teist paberit.
Kuidas siis keemia ei keela?
See on ju selge keelureegel: madalaenergeetilises füüsikalises protsessis, mida tavalised keemilised reaktsioonid endast kujutavad, on tuumade muundumine keelatud. Nad ei tee seda. Seetõttu on keemiku arutluses, kui ta teeb hüpoteesi reaktsiooniproduktide kohta, selline hüpotees – ühest stabiilsest elemendist, milleks on näiteks süsinik ,tekkis teine stabiilne element kuld – keelatud.
KL,
ja mis siis? Mis edasi?
Aga Archmedese ja kilpkonna paradoksi teate? Analoogne Jaikiga. Archimedes ei saa kunagi kilpkonnast mööda. Loogika on veatu. Aga edasi?
Või täpsemalt, raha on mõtteline. Mis siis? Mis sellest _konkreetselt_ tuleneb ja miks see kasulik on?
Tõepoolest selliste lühiajaliste laenamiste korral, nagu see igapäevaselt leiva-saia ja oma tööjõu vahetamisel, vahe ei ilmne, sest rahamassi suurendamine finantssüsteemi poolt on lõpliku kiirusega. Vahetuse võrdväärsus on ainult veidi rikutud.
Kuid nüüd võtame pikema ajavahemiku: näiteks kümme aastat.
Viite selle raha, mida loetakse hoiustamise objektiks, panka.
Saate igal aastal oma hoiuselt intressi ja panete selle ka järjest sinna samasse panka.
Tulemus on selline, et hoiustades 10 aastat tagasi 1 krooni, saate täna tagasi 3 krooni, kui oma hoiuse lõpetate ja raha välja võtate.
Nüüd tehke võrdlus reaalvarades: kümme aastat tagasi oli 1 kroon käsiteldav näiteks 1 kg musta leiva võrakirjana ehk turul oli see vahetatav 1 kg musta leiva vastu.
Tänaseks on tulemus, et 3 krooni osutub näiteks 0,3 kg sama sorti leiva võlakirjaks.
See, miks te raha vastu võtate ja soovisite hoida, oli soov säästa see 1 kg leiva suurune hulk rikkust ja kasutada seda rikkust ning sellest saadavat omanditulu täna mingi teise ja suurema koguse rikkuse saamiseks.
Kuid tulemus on hoopis selline, et jäite vaatamata sellele, et saite kogu aeg veel ka intresse, vaesemaks, ning see rikkus on teie jaoks kaotatud rikkus.
Siin tuleb vahe väljs, sest rahamass on võrreldes turul saadaoleva reaalvarade massiga, suurenenud kiiremini, ning teie hoius (1 kg leiba) on osaliselt kaotanud kehtivuse.
Lühiajaliselt tõepoolest midagi märgata ei ole, kuid pikaajaliselt on probleem ilmne.
Seetõttu kärbib Jaik kõik need rahale omistatavad funktsioonid, millisena raha kasutusel on meie mõistes, maha. Järgi jääb ainult turuvõlakirja funktsioon, ning kõik teised funktsioonid – raha kui kaup, raha kui väärtuse ekvivalent, raha kui akumulatsioonivahend, hoiustamise objekt jms – osutuvad näilikeks.
Et nüüd mitte väita, et sellist “maha kärpimist” tehakse meelevaldselt, siis Jaik näitab loogiliste arutluste toel, et rahal need üldtunnustatud omadused ka tegelikult puuduvad, ning sellel on kindel teoreetiline alus.
Kasu on see, et kui näiteks autovargus on seaduslikult kuulutatud kuriteoks, kui see auto oli teie auto ja varastati teie käest, siis ka see vargus, et te kaotasite oma hoiuse (reaalvara, mis oli ekvivalentne rohkem kui 0,7 kg teatud musta leivaga näiteks) finantssüsteemi ebardlikkuse tõttu, osutub samal põhjusel kuriteoks.
Praeguse süsteemi juures seda kuritegu keegi kusagil üldse ei näe: vastupidi, kui kommertspangad korraldavad hüperinflastiooni või deflatsiooni, ning lähevad veel pankrotti ka veel nii, et need nn hoiused kaovad, siis riik maksab veel neile “raskustesse sattunud” pankadele maksumaksja raha veel juurde.
Nii, et kui panku ei oleks, inflatsioon puuduks sootuks?
KL ütles:
Sama loogika alusel ei saa üldse midagi omada. Kuna omand kui selline on kokkuleppe küsimus. Looduseseadused kui sellised ei tunnista sidet nagu omandisuhe. Igasugune omand on inimestevaheline kokkulepe, mis algselt tuleneb sellest et omanik suutis takistada antud objekti (omandit) kellegi teise poolt kasutamast. Kui sa sul juhtub olema verine lihatükk näpus ja sa kohtud näiteks tiigriga, siis tiigril on omandisuhtest natuke teine arvamus, nii et kõhu saab see kord täis tiiger…..
Seega on igasugune omandi käsitlemine ilma kokkulepeteta täiest mõttetu.
Matemaatiliste teisendustega ei saa muuta midagi reaalseks esemeks. Matemaatiline teisendus ei muuda midagi, vaid seab sisse seose kahe hulga vahel või ehk siis seab ühele hulga elemendile vastavusse teise hulga elemendile( tegelikult samaväärne) . Ja loomulikult on tegu puhtal kujul kokkuleppega.
Algselt ma juba kirjutasin et ka omand ei ole tegelikult midagi muud kui eeldefineeritud seos omaniku ja omandi vahel.
Seda see ei ole.
Sinu loogikas on vale see, et sinu arvates on omand materiaalne nähtus, mida see ei ole. Kuna eeldus on vastuoluline, siis sellelt baasilt võid tõestada mida tahes.
“Jaiki käsitlus toetub oma olemuselt filosoofilisele koolkonnale, mis sai alguse Spinozast, arenes edasi Kanti filosoofias, ning kulmineerus Schopenhaueri filosoofias.”
Ma kahtlustasin juba varem, et Jaik on oma arengus XIX sajandisse kinni jäänud. Pealegi polnud Schopenhauergi minu silmis teab mis geenius.
“… kommertspangad korraldavad hüperinflastiooni või deflatsiooni …”
Niisugune asi pole võimalik. Pole võimalik põhjusel, et kommertspankadel pole õigust emiteerida raha ja seda nad ka ei tee. Nad annavad mõnikord välja katteta laene, seda küll. Kui mina annan välja võlakirja miljonile kroonile (see on katteta laen), siis ei emiteeri ma miljonit krooni ega üldse mingit raha. Kommertspangad pole teistmoodi.
Ja katsu nüüd ette kujutada olukorda, kui sa oleks 10 aastat tagasi hoiustanud panga hoiulaekasse 1 kg musta leiba? Ma kahtlen, et sa oleksid sealt tänasel päeval leidnud ka 0,3 kg jagu söödavat materjali. Väärtuse kahanemine ajaga ei ole mingi inimese poolt konstrueeritud nähtus, vaid see on kõige põhilisemas plaanis tingitud füüsikaseadustest.
Teiseks on sinu poolt näitena kasutatud Eesti olukord üldse täiesti sobimatu, kuna meie olukorras tingis kõrge inflatsiooni see, et meie kogu majandus asus ühtlustuma Euroopa ja maailma majandustega, ning ei ole viimase 10 aasta jooksul olnud tasakaaluseisundis. Minu teada on üldjuhul siiski võimalik hoiuse eest saada intresse vähemalt inflatsiooniga võrdses ulatuses, nii et sa kirjeldasid lihtsalt ühte ajutist erijuhtu, mille laiendamine kogu tänapäevasele majandusteooriale on täiesti võimatu.
See aga, et sinu raha ostujõud ajaga pangahoiusel ei vähene, aga sularahas kodus kapi taga hoides väheneks, on tingitud sellest, et raha hoiustades annadki sa pangale õiguse teatud aja jooksul seda raha oma äranägemise järgi kasutada, ning pank kasutab seda (laenu võtvate ettevõtete abil) üsna otstarbekalt, mis võimaldab sellest heal juhul teenida nii ettevõtetel, nende töölistel, pangal endal, ning raha ostujõu languse vältimise (või isegi ostujõu kasvu) kaudu ka sinul endal. Loomulikult ei toimi see süsteem igal pool nii efektiivselt, kuna regulatsioonid ei ole alati piisavalt leebed, et efektiivset kasutust lubada, või piisavalt ranged, et kuritarvitamist vältida, aga need probleemid on juba seotud inimloomusega, mitte ei ole põhjustatud sellest, et raha väärtus ei ole seadusega muutumatult seotud reaalsete kaupadega.
Mu ind siin väidelda hakkab raugema: võhm saab otsa.
Omand on siiski olemas ja keegi ei kavatse siin pangašeifis hoiustada leiba.
Need küsimused on kõik lahti kirjutatud eelpoolnimetatud raamatuis, kui peaks olema soov, siis ma saaksin soovijaile saata Majandusalaste mõistete elektroonilise versiooni läbi e-posti.
See majandsukäsitlus on olnud ja on ka praegu minu hobi. Mul on muud kohustused nagu kõigil, kes ei ole selle ala palgalised uurijad.
Ma leian, et olen piisava selgusega esitanud vajalikud postulaadid, ning ei nõustu väidetega, et omandit ei ole olemas.
Maailmas on palju asju, mis ei ole omand: näiteks õhk õues ei ole omand, tähed taevas, Kuu ja Päike. Neid asju, mis omand ei ole, on mõõtmatult palju rohkem, kui neid, mis on, sest Universum on väga suur, et mitte öelda kujuteldamatult suur.
Omand on spetsiifiline inimühiskonnaga kaasaskäiv nähtus ning moodustab selle ühiskonna rikkuse.
Kui olete siiski kuidagi moodi minust ja Jaikist aru saanud, et omandiõigust pole olemas, siis te ei olnud piisavalt tähelepanelik. Info arutluste kohta on teie ees ja kättesaadav, ning midagi ei ole varjatud.
Omandiõigust pole olemas füüsilises tähenduses, kuid on olemas kujuteldavas tähenduses. Sama moodi nagu numbrid on olemas kujuteldavas tähenduses.
Omand on seevastu olemas füüsiliselt, ning omandiks teeb selle teatud ühiskondlik kokkulepe kui kujuteldav asi.
Kui soovite, mõelge sellest nagu kompleksarvust: Z=Z(Re)+j*Z(Im).
Ma tõesti loodan, et ma siinkohal lõpetan, sest alati on hirm vastata, ja saada vastuseks järjekordne psühhotrauma.
Kuid eks ole kogu see Jaiki käsitlus sellega esmakordselt tutvujaile psühhotrauma. Mäletan, milline pettumus mind valdas, kui hakkasin aduma seda, milline on ühiskonna tegelik ülesehitus.
Nii et küllap olen selle ära teeninud, et ei pidanud seda lolluseks siis, ega pea ka praegu.
KL ütles:
Omand on olemas täpselt samavõrd kui raha või võlg või laen või kohustus. Kui ühte pole pole ka teist.
Seda juttu olen ma korduvates vormides juba kuulnud teistes teemades ja teistes võtmetes, aga põhimõtteliselt tähendab see seda argumendid said otsa. Et loe ikka raamatut! :) Samuti rääkis meile Andres astroloogiast.
Võtame sellise koleda stsenaariumi, et keegi suur kuri mees tuleb sinu juurde ja ütleb, et õhk on tema omand ja sina pead selle kasutamise eest maksma, vastasel korral tõmbab ta sulle kilekoti pähe kuni sa enam õhku ei vaja. Tahes tahtmata pead sa siis nõustuma, et õhk on tema omand. See on lihtsalt teievaheline kokkulepe. :) Teie kokkulepe on sama reaalne nagu omandisuhe.
Ma olen vägagi tähelepanelik. Ma lihtsalt kasutan teie loogikat ilma teie poolt välja pakutud tehislike kitsendusteta ja vaatan kas saan vastuolu.
Ja mismoodi see erineb võlaõigusest?
Siin on liiga palju matemaatikuid, et kompleksarvu mainimisest kellelgi juhtmed “kokku läheksid”. Sa üritad tõestada, et omand ja raha paiknevad eri tasanditele, aga sinu postulaatidest jääb väheks.
Jälle olen ma kellegi minema peletanud… ma kardan, et Martin paneb mulle niimoodi kirjutamiskeelu varsti.
Kalev Jaik ütles:
Minu lihtsas ja naiivses majandusteoorias (vähem naiivsed teooriad väidavad põhimõtteliselt sama, kuid põhjalikumalt) võeti äritegevuse mugavamaks muutmise eesmärgil kasutusele uus omandi liik – raha. Raha on sel juhul inimese välja mõeldud kuid siiski täiesti objektiivne ja omatav. Kus on vastuolu? Saan aru, et Jaigi teooria ei luba seda, kuid ma ei saanud vastust küsimusele, miks minu teooria vale on.
KL ütles:
Väiteid on erinevaid ja igat väidet ei saa tõestada. Kuid, et vaidlus mõttekas oleks, tuleks leida kriteeriumid, mis alusel üks väide teisest paremaks tunnistatakse. Eristada tuleks järmist:
1) Loogiline väide: Neid väiteid saab tõestada loogiliste argumentidega. Loogiline väide on tõestatav teooriasiseselt st et midagi tõestama hakata, peab juba eeldama teatud väidete õigsust. Näiteks: Jaik väidab, et raha pole omand ja mina väidan, et raha on seda. Üksikute väidetena võivad need olla küll vastuolus, kuid kui mudelid, mis neile väidetele sisu annavad, sisemiselt kooskõlalised ei saa ma puht loogilistele argumetidele tuginedes üht mudelit teisele eelistada.
2) Kirjeldav väide: Need väited kirjeldavad mingisugust reaalset süsteemi näiteks majandust. Neid väiteid saab kinnitada või ümber lükata eksperimendi või vaatlusega st need väited on falsifiteeritavad ning neid saab uurida teadusliku meetodi abil.
3) Metodoloogiline väide. Väide on seega esitatav stiilis: “kui me tahame seda, siis peame käituma nii”. Sellel väitel on tegelikult kaks osa. Esmalt tuleb inimes veenda, et me seda ikka tahame, ja seejärel näidata, et taoline järeldus kehtib. Viimane järeldus peab jällegi eksperimentaalselt kontrollitav ja seega falsifitseeritav olema.
Tonda
“Omand on olemas täpselt samavõrd kui raha või võlg või laen või kohustus. Kui ühte pole pole ka teist.”
Just. Omand on olemas kui reaalne vara ning selle vara omandiõigus on olemas kui mõtteline asi.
Siin on vahe: kas on olemas kui reaalne asi või on olemas kui kujutlus.
“Teie kokkulepe on sama reaalne nagu omandisuhe”
Just. Mõlemad on reaalsed kui kujutlused.
Õhk aga on reaalne kui tegelikkus.
Et ellu jääda tuleb mul sellelt koledalt mehelt laenata õhku, kuid kokkuleppe laenamine mu elu ei päästaks.
“välja pakutud tehislike kitsendusteta”
ehk siis kitsenduseta, et kokkulepet saab laenata.
“Ja mismoodi see erineb võlaõigusest?”
Erineb selle poolest, et võlaõiguse objekt ei saa olla teine õigus.
Oleks meeldiv, kui siin ei laskutaks metafüüsikasse, ning ei hakataks vaidlema selle üle, mis on reaalne ja mis mitte. Oma eelmise postituse vaimus lisan ja küsin, et…
1) Jaigi teooria võib olla loogiliselt vettpidav, mis ei tähenda veel, et kehtiv majandusteooria seda pole.
2) Jaik ei üritagi kirjeldada seda, mis majanduses tegelikult toimub. Kui, siis oleks oodatud vaatlused ja katsed, mis tema ideid toetaksid.
3) Jaik propageerib nähtavasti uut metodoloogiat majanduses. Küsimus: Mis eesmärki see täidab ja millised vaatlused näitavad, et nii toimides taotletud eesmärk tõepoolest saavutatakse?
ehk siis kitsenduseta, et kokkulepet saab laenata
parandan
ehk siis kitsenduseta, et kokkulepet ei saa laenata
Volli:
1) Loogiline väide selle kohta et raha pole omand:
Võtame ühe ühiskonna,
a) kus ei ole raha, ja turul toimuvad vahetused kaup kauba vastu ehk kõik vahetused toimuvad tohutute takistustega.
Aga oletame, et vahetused siiski toimuvad ja ühiskond toimib.
Teeme selles olukorras varade inventuuri:
loeme üle kõik varad ja väljendame nende varade väärtuse turu vahetusproportsioonide kaudu näiteks teatud seal turul pakutava leiva kilogrammide arvuna.
Oletame et see arv on A kilogrammi leiba.
b) võtame selle sama ühiskonna, kuid selle erinevusega, et seal on raha.
Vahe on selles, kõik kaubad, mis olid enne turul, on seal ka nüüd, erinevus on ainult selles, et turule on lisandunud raha.
Teeme uuesti inventuuri ja väljendame turul oleva rikkuse hulga sama leiva kilogrammide arvuna.
On selge, et arv ei muutunud ning tegemist on endiselt A kg leivaga.
Järeldus on, et raha pole rikkuse osa. Seetõttu, et omand on alati ka rikkus, järeldub, et raha pole ka omand.
KL,
misasi selle laenamisega kogu aeg on:
Kuidas see punkt 3 täpsemalt toimib. Praegu: mina olen näitleja ja müün sulle oma aega 1 tund hinnaga 1500 kr. Teiste sõnadega ma etendan sulle ühe tunniajase näidendi. Sina maksad. Kuidas see Jaigi järgi välja näeb? Kes laenas kellele mida ja kes kellele laenu tagastas?
Volli: ma vist ajasin segamini: see pidi olema kirjeldav näide.
See kirjeldus peaks olema eksperimentaalselt falsifitseeritav.
Volli:
Loogilise väite selle kohta, et kui omandiõigus on kujuteldav asi ehk subjektiivne asi, siis ka sellest tuletatud laenatud vara omandiõigus ehk võlakiri on kujuteldav asi.
Sellega nõustun, et vale eelduse kasutamisel loogiliste tuletuste korral saadakse vale tulemus.
Nende loogiliste väidete õigsus on seega sõltuv väitest “omandiõigus on mõtteline asi” õigusest.