Uus hea raamat eesti keeles: dr Ben Goldacre “Pahateadus”
Lühidalt öeldes soovitan seda raamatut kõigile, keda huvitab teadus, tervis, meedia, iseenda ja teiste harimine, teavitamine.
Ben Goldacre’i tekste oleme eesti keeles varem saanud lugeda ajakirja Tarkade Klubi lehekülgedel, meditsiinist ja muidu teadusest huvitatud inimesed teavad kindlasti Beni blogi badscience.net või jälgivad regulaarselt samanimelist kolumni Briti ajalehes The Guardian.
Aga väga palju vahet pole, kas oled temast kuulnud või mitte, raamat on lugemist väärt ja sobib minumeelest lausa õpikuks kõigile, kes õpivad või praktiseerivad meditsiini arsti või õena, kirjutavad terviseteemadel ajakirjaniku, toimetaja või peatoimetajana, või kes on loomu poolest uudishimulik ja tahab teada, kuidas asjad käivad ja teadmised tekivad. Ja kõige selle teemade tõsiduse, statistika ja matemaatika, ahhetama ajava rumaluse paraadi juures oskab Ben Goldacre täiesti tõsiseltvõetavat ja akuraatset teadust esitada lõbusalt, ladusalt ja kohati lausa ülevoolavalt.
Tegelikult on mu lugemissoovitus eriti just ajakirjanikele suunatud, sest nende käes on vastutus ja võim paljundada ja levitada teavet läbi isikliku prisma. Ja nagu raamatust ilmekate näidete toel selgub, võib see teave kas tappa või päästa.
Kirjastuse loal esitan siin autori sissejuhatuse kui stiilinäite ja lühiülevaate raamatu sisust. Peab veel mainima, et eestikeelne versioon sisaldab peatükki, mida originaalis seoses ühe pika ja tüütu kohtuasjaga ei olnud, kuid sellestki kohtuasja põhjuseks olnud asjast saab raamatust pikemalt lugeda.
Sissejuhatus
Las ma räägin teile, kui hulluks on olukord muutunud. Lastele õpetatakse igapäevaselt, et kui nad jõnksutavad pead üles-alla, siis see suurendab verevarustust eesmistes ajusagarates ja aitab nii paremini keskenduda. Neile räägitakse, et kui nad hõõruvad oma sõrmi erilisel teaduslikul viisil üksteise vastu, siis see parandab „energiavoolu“ kehas. Ja veel, et valmistoit ei sisalda vett ning kui nad hoiavad vett keele peal, siis see niisutab aju otse suulae kaudu. Seda kõike räägivad neile nende õpetajad tuhandetes Briti riiklikes koolides. See on osa erilisest harjutuste programmist, mida nimetatakse ajuvõimlemiseks (Brain Gym). Me pühendame käesolevas raamatus osa aega nendele nii öelda harjutustele ja mis veel olulisem – nendele nõdrameelsetele meie haridussüsteemis, kes seda programmi toetavad.
See raamat ei ole vaid lihtsate absurdsuste kogumik, vaid järgib oma ülesehituses loomulikku crescendo’t. Alustades petiste rumalusest ja tavameedia poolt nendele omistatud tõsiseltvõetavusest, jätkates 30 miljardi naelase toidulisanditööstuse trikkidega ja 300 miljardi naelase ravimitööstuse pahelisuse teemaga, jõuame teadustulemuste kajastamises valitseva traagilise olukorra tõttu juhtumiteni, kus inimesed on sattunud vanglasse, muutunud naerualusteks või surma saanud ainult sellepärast, et meie ühiskonnas on levinud vähene arusaamine statistikast ja tõendusmaterjalist.
Pool sajandit tagasi, kui C. P. Snow esitas oma kuulsa teaduse ja humanitaaria vahekorda käsitleva loengu „Kaks kultuuri“, humanitaarid lihtsalt eirasid teadlasi. Tänapäeval on arstid ja teadlased sattunud vastamisi ülekaaluka ja neist paremini relvastatud inimeste leegioniga, kes leiavad, et neil on õigus avaldada arvamust tõendusmaterjalide kohta – mis iseenesest on imetlusväärne ambitsioon – vaevumata seejuures kõnealuste teemade kohta põhiteadmisi hankima.
Teile räägiti koolis kemikaalidest katseklaasides, liikumist kirjeldavatest võrranditest ja võib-olla midagi ka fotosünteesist – mida käsitleme hiljem lähemalt. Aga väga tõenäoliselt ei räägitud teile mitte midagi surmast, riskist, statistikast ega teadusest nende asjade kohta, mis võivad teid tappa ja mis ravida. Meie kultuuris on suur tühimik: tõenduspõhine meditsiin on olulisemaid rakendusteadusi, mis hõlmab mõningaid viimase kahe sajandi kõige targemaid ideid ning on päästnud miljoneid elusid, aga Riiklikus Teadusmuuseumis ei ole selles valdkonnas mitte ühtegi eksponaati.
Põhjuseks ei ole huvipuudus. Me armastame tervise teemat hullupööra – pool kõigist meedias avaldatavatest teadusteemalistest lugudest puudutavad meditsiini – ning meid pommitatakse pidevalt teaduslikena tunduvate väidete ja lugudega. Aga nagu te varsti näete, saame oma informatsiooni nendelt samadelt inimestelt, kes on korduvalt tõestanud, et nad ei suuda teaduslikke tõendeid näha, tõlgendada ega usaldusväärselt edasi anda.
Enne jätkamist lubage, et teen kokkuvõtte sellest, millest edasises juttu tuleb.
Kõigepealt vaatame, mida tähendab eksperimendi läbiviimine, tulemuste oma silmaga nägemine ja hinnangu andmine sellele, kas tulemused sobivad antud teooriaga või on mõni alternatiivne teooria parem. Need esimesed sammud võivad teile tunduda lapsikud ja üleolevad – toodud näited on tõepoolest värskendavalt absurdsed, kuid tavameedias on neid kõiki püütud esitada usutavatena ja autoriteetsetena. Vaatame ka meie kehade kohta esitatud teaduslikena tunduvate lugude köitvust ning segadust, mida need lood võivad tekitada.
Seejärel läheme edasi homöopaatiaga – mitte seetõttu, et homöopaatia oleks tähtis või ohtlik. Homöopaatia pole kumbagi, kuid kujutab endast ideaalset mudelit tõenduspõhise meditsiini õpetamiseks. Sest lõppude lõpuks pole homöopaatia tabletid muud kui väikesed mõjuaineteta suhkrutabletid, mis näivad siiski avaldavat toimet. Seega nad kehastavad kõike, mida teil on vaja teada ravimeetodi ausast testimisest ja sedagi, kuidas meid saab panna uskuma, et mingi ravimeetod on tõhusam kui tegelikult. Te saate teada, kuidas teste korralikult läbi viia ja kehvasti tehtud teste ära tunda. Tagaplaanil peidab end platseeboefekt, mis on inimese tervenemise vast kõige hämmastavam ja vääritimõistetum aspekt ning on midagi palju enamat kui vaid suhkrutabletid. See on intuitsioonile vastukäiv, kummaline ja kujutab endast meele abil keha tervendamise tõelist lugu ning on palju huvipakkuvam kui mis tahes väljamõeldud mõttetused kvantenergia terapeutilistest mustritest. Vaatame üle tõendid platseeboefekti mõjust ja laseme teil oma peaga järeldused teha.
Seejärel jätkame suuremate tegijatega. Toitumisnõustajad on alternatiivterapeudid, kuid mingil viisil on nad suutnud liigitada end teadusetegijateks. Nende vead on palju huvitavamad kui homöopaatide omad, sest neis on tõepoolest terake teadust. See teeb toitumisnõustajate eksimused mitte ainult huvitavamateks, vaid ka hirmutavamaks. Petturite tegelik ohtlikkus ei seisne klientide võimalikus surmas (eks vähesel määral esineb neidki juhtumeid, kuigi sellest pidevalt leierdamine oleks juhmivõitu), vaid asjaolus, et nad õõnestavad süstemaatiliselt üldsuse arusaama tõendusmaterjali olemusest.
Näeme oma silmaga retoorilist mustkunsti ja amatöörlikke vigu, mis on teid toidu ja toiteväärtuste osas korduvalt eksiteele viinud. Samuti näeme, kuidas see uus tööstusharu juhib inimesi kõrvale tegelikest eluviisis peituvatest ja halba tervist põhjustavatest ohuteguritest kui ka seda, kuidas see vähemmärgatavalt kuid sama ärevusttekitavalt mõjutab meie arusaamu endast ja oma kehast, nimelt laialt levinud viisi näol sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme meditsiiniliste probleemidena käsitleda, neid reduktsionistlik-biomeditsiinilisse raamistikku suruda ning neile probleemidele tarbekaupadeks muudetud lahendusi pakkuda. Viimaste näideteks on igasugused tabletid ja moekad dieedid. Ma esitan teile tõendeid selle kohta, et ehtsa akadeemilise toitumisalase teadustöö kõrval imbub Briti ülikoolidesse ka hämmastavalt suur valede arusaamade tulv. Samuti leiate sellest raamatu osast riigi lemmikdoktori Gillian McKeithi. Seejärel lahkame samade vahendite abil päris meditsiini ja vaatame, milliseid trikke kasutab ravimitööstus, et arstidele ja patsientidele „kotti pähe tõmmata“.
Pärastpoole uurime, kuidas meedia edendab avalikkuse väärarusaamu teadusest, samuti uurime nende kõikumatut kirge mõttetute, sisutute lugude vastu ning põhilisi eksiarusaamu statistika ja tõendite kohta – need selgitavad, miks me üleüldse teadust teeme: selleks, et mitte lasta oma üksikkogemustel ja eelarvamustel endid eksiteele viia. Raamatu minu jaoks kõige murelikukstegevamas lõpuosas näeme, kuidas kõrgetel mõju- ja võimupositsioonidel olevad inimesed, kes peaksid olema targemad, teevad ikkagi põhimõttelisi vigu, millel on ka rängad tagajärjed. Samuti näeme, kuidas meedia moonutas küüniliselt tõendeid kahe konkreetse tervisekaitsepaanika juhtumi korral ning jõudis sellega lausa ohtlike ja ausalt öeldes grotesksete mõõtmeteni. Teie ülesandeks on mõista, kui uskumatult levinud sellised asjad on, ning samas ka mõelda, mida te saaksite selles osas ette võtta.
Ei saa veenda inimest loobuma arvamusest, mida tal ei ole. Raamatu läbilugemise järel on teil vahendid võitmaks mis tahes vaidlust, mille te algatate – või vähemasti saamaks sellest aru – olgu siis vaidlusteemaks imeravi, MMR liitvaktsiin, suurte ravimifirmade pahelisus, tõenäosus, et ühel või teisel köögiviljal on võime vähki ära hoida, teadusest rääkivate lugude ülemäärane lihtsustamine, kaheldavad tervisekaitsepaanikad, üksiklugude kasutamine tõendusmaterjalina, keha ja vaimu seosed, irratsionaalsuse teaduslik käsitlus, igapäevaelu meditsiiniliseks muutmine või muu taoline. Te saate tõendeid mitmete väga populaarsete valede kohta ja omandate kasulikku teavet uurimistööst, tõendusmaterjalide tasemetest, erapoolikusest, statistikast (rahu, ainult rahu), teaduse ajaloost, teadusevastastest liikumistest ja petistest. Samuti leiate raamatust mõningaid hämmastavaid lugusid, mida loodusteadused meile maailma kohta jutustavad.
Garanteerin, et raamatu läbilugemine ei ole üldse raske, sest see on ainuke teadusealane õppetund, kus rumalaid vigu teevad teised, mitte teie. Ja kui te lõpuks olete ikkagi arvamusel, et minuga ei saa nõustuda, siis olete saanud kasu vähemalt niipalju, et kuigi te ikkagi eksite, eksite te kaugelt suurema teatraalsuse ja elegantsiga kui te seda praegu suudaksite.
Ben Goldacre
Juuli 2008(c) Ben Goldacre 2008
(c) Tõlge eesti keelde: Kadri Koitsaar ja kirjastus NoriaBooks 2009
Raamatuid saab hinnaga 150 kr +postikulu tellida aadressilt kadri@noriabooks.com või helistades telefonile 5845 3452. Vaata ka Noriabooks blogi.
dig ütles:
Kuidas “eitamismus” tundub?
dig tahtis teada:
Õudne. Lihtne “eitus” ajaks asja palju paremini ära. Pakun salgamisele jms juurde: vastuseis, tõrjumine, tagurlus, keeldumine, äraütlemine, tahtmatus või suutmatus (willingness), eksiradadel vms. Ma ei oleks väga jäigalt tõlgitavas pealkirjas kinni, pigem vaataks sisu järgi (vajadusel uue ja) sobiva. Ingliskeelne pealkiri näib kui märksõna, mille tähendus sealsamas alapealkirjas lühidalt avatakse. Eesti pealkirjatraditsioon on jutustava lause asemel rohkem “Roosi nimi”, mis töötab ise ja enda eest. Minu poolest võiks olla kas või “Nüüdispaganad”. ;)
Pole raamatu tõlkesse veel süveneda jõudnud, aga olles ise Goldacre’i kolumnide eestistaja, tean, et ta on tõlkimiseks raske autor ning tema tekstides on kohti, mis eesti keeles ka parimate püüete puhul kohmakana kõlama jäävad.
ajeke ütles:
Ei aja. Oluline motivism denialismoloogias on eitamise ja eitamise-ismuse üksteisest erinemism. Ja sedaismust on raske edasi anda, kui mõlemismust sama sõnaismusega tähistada.
Kindlasti nõustud Saism, et -ism ei ole lihtsismuslikult üks tähenduseta silpism?
dig ütles:
:)
Eesti keele käsiraamatu andmetel tähistatakse selle järelliitega suunda või voolu (osa SM 43):
-ism kr suund või vool: sotsialism, freudism, realism, pluralism, humanism, separatism
Siia juurde võiks vaadata veel osa SM 21 -mine ja -us lõpu kohta. Kui Sa hoiad kinni järelliitest -ism, siis kontaminatsioon eitamismus = eitamine+ism+us tundub mulle võõrapärase sõnaga overkill. Tüvi ja vastav liide võiks näha välja nii: ei+mine (eimine, eitamine), ei+us (eius, eitus) või ei+ism (eiism, eitism, eitaism, eism). Hea pole neist minu meelest ükski. Ma jääksin denialismi juurde või siis ikkagi sisust tulenevalt alternatiivne samalaadne või lähedane sõna.
Deny on papa Silveti järgi: eitama, salgama, tagasi tõrjuma, ümber lükkama, dementeerima, keelduma, ära ütlema, keelama. Denial aga on eitamine, salgamine, keeldumine, äraütlemine. Vaata millise nurga alt tahad, seda Sinu soovitud nüanssi ei õnnestu kuidagi maakeelde ismida. Ikka kas -mine või -us. Kui -us sobib mu meelest rohkem seisundi märkimiseks, siis -mine jälle rohkem protsessi jaoks. Sellist vahepealset suundvoolu või voolusuunda tuleks abisõnaga üles tähendada: ei-voolus, ei-suund, tõrjevoolus, vastuism, vastasus, vastumine, vastandumine, äraism, ärastus… Don’t know.
Amazoni sünopsisest “Michael Specter reveals that Americans have come to mistrust institutions” võiks pakkuda veel võõrdumist, võõrdust… Üht sõna kontekstiväliselt raamatupealkirjaks tõlkida näib mulle praegu natuke üle jõu käiva kõrgema pilotaažina, mistõttu annan alla ja eelistan siiski tulla pärast raamatu ilmumist rusikatega vehkima ja näpuga näitama, kuidas ikka oleks pidanud jms. ;)
Mis ma oskan soovitada? Lase mõte vabaks, hinga 10 korda sügavalt sisse ja välja, ja unusta see pealkiri. Inspiratsioon tabab Sind ootamatult keset parimat und. Pane pliiats ja paber padja alla valmis, sest hommikul ärgates mäletad vaid seda, et said valgustust. :D
@dig:
Kirjutasin pika vastuse, mis ilmselt Martini spämmifiltrile kurku kinni jäi. Saatsin ühtlasi selgitava kirja Martinile meili peale, milline nimelt neist paljudest sinna kinnitunutest oleks see õige avalikustamiseks :)
Salgurlus? Denialistid oleks siis muidugi salgurid.
@dig:
Esimese hooga tahtsin hõigata, et jah! see on õige sõna! Aga nagu ikka heade asjadega… Kindlasti mõtlen üle, aga teine assotsiatsioon tõi sulgurluse, mis polegi vast väga paha, ja kolmas sangarluse… Tõele au andes kõlab ja tundub salgurlus mulle igatahes arusaadavam, suupärasem ja asjakohasem kui “eitamismus”. Äkki hommik toob sobivama sõna, aga praegu jääks küll salgurluse juurde.
Mingit konksu tahaks talle veel külge sokutada… Äkki peaksid algus- ja lõputäht kuidagi omavahel kinni seotud olema või peaks üks S algama ussi peaga ja lõppema õngekonksuga ja lõpu-S ülal teokarbi koja moodustama ja all ankru või… Noh, kaanekujundusest siin mõlgutasin. Või essid omavahel peegelpildis? Midagi, mis sangarluse välistaks ja mõtte kinnistaks eitus- ehk salgurlusmotiivile.
kui Sa niimoodi assotsiatsioone leiad, siis pean ma outi pointima, et salgurid ise üritavadki kangestki sangarid olla — ainult välja kukub nii, nagu alati. Sedaviisi võiks peaaegu-aga-mitte-päris seos kenasti asjakohane olla.
Ah, ega’s minu assotsiatsioonide leidmine mingi näitaja ei ole. Pigem võiks seda pidada rikutud fantaasiaks, mida vastav käibefraas mõtlemisest iseloomustaks. :)
Mul uut ja paremat sõna pähe ei turgatanud ja nagu ma aru saan, on ka Sinu padjaalune saak nigelavõitu? Noh, omamoodi võit ju seegi. :)
Millal uut raamatut parematesse poodidesse otsima võib minna?
kuulde pealkirja-ahvid. pealkirjatage selline asi kah ära, nagu “predictably irrational” et hiljem poleks kellelgi kobinat, et pealkiri on nii kole, et ei tahagi teada, millest raamatus endas kirjutatakse…
:P
“Mõistuspäratu, nagu oligi arvata”
Või mis kontekstis see olema peaks?
No mida-mida? Ainult pealkirja? Ja raamatut ei tahagi siin tõlkida lasta? No ma ei tea… Ma ühes kohas juba ohkisin, et niimoodi kontekstiväliselt ühe sõna kaupa ümber panna on mu jaoks liigkõrge pilotaaž. Pealegi pole loomine ja lammutamine võrdväärsed tegevused, palju lihtsam on takkajärele tark olla. Proovi näiteks ‘ettearvatavalt tobe’, ‘eeldatavalt mõistusevastane’, ‘aimatavalt asjatu’, ‘äratuntavalt äbar’ vms (predictably irrational). :P
Ootuspäraselt mõistuspäratu?
Pealkirja kontekstis vist pigem ootuspärane mõistuspäratus.
Mis “irratsionaalsel” viga, kas sellist sõna “mõistuspäratu” tähenduses ÕSist ei leiagi (pole käepärast)?
Denialismi juurde tagasi tulles: jätke “salgamine” mistahes vormis rahule, see tähendab ju mulle teadaoleva info teistest eemale hoidmist, sellal kui denialism on teistele teadaoleva info endast eemale tõrjumine. “Tõrjumine” tundubki hetkel hea lähtepunktina, aga kuis sinna ismus külge kleepida?
Ingmar ütles:
Võõrsõnadele peaks minu arust võimalusel alati eelistama omakeelseid, eriti veel pealkirjas.
Veebiversiooni 2006. a. ÕSist leiab siit. Sõna “mõistuspäratu” seal ei leidu; küll aga on olemas “mõistusevastane”.
@Tom:
Asi on selles, et keskmine eestlane ei ole varem olnud huvitatud ka tavalise gripi vastu vaktsineerimisest. Igal aastal levivad gripid ja muud haigused, siin ei ole midagi erilist. 1 haigus juures või vähem ei muuda oluliselt siinseid tingimusi, eriti kui seagripp on oma olemuselt samasugune kui kõik muu. Miks siis ennast vaktsineerida? Miks kanda sel aastal maske suu ja nina ees, kui varasematel aastatel selleks vajadust pole olnud? Ei saa aru mis eesmärgil seda paanikat meediamaastikul külvatakse, varasematel aastatel pole väga märganud. Võib-olla olen nädal aega nohune-köhane, võib-olla mitte, tõenäoliselt ma sellesse ju ära ei sure (sest suremuse protsent on väike).
@Mart K.:
Aituma ÕSi eest!
Mart K. ütles:
Minu arust mitte, aga õnneks ei küsita minu käest :) Võimaluse leiab alati, kasvõi mingi hirmsa värdverbaali sünnitamise teel, miska selline juhis välistaks automaatselt igasuguste võõrsõnade lisandumise eesti keelde. Hästi, käesoleval juhul on võimalus ehk tegelikult ka olemas.
Küll aga on mul hägune mälestus teisest reeglist, mis ei luba kahest eri keele sõnast liitsõna moodustada – välistades kaugel ülal esinenud “tõefoobia”. Kas pole ka võõrsõnaliste liidete lisamine eesti keele sõnale vähemalt taunitav (välistades igasuguse eestiismi)? Viluloogid, auu?
väga hea, lausa suurepärane :D midagi sellist peaks esinema ju ka skunksidel ja kalmaaridel?
ja teine võiks olla “skepsispäratu, m.o.t.t.”
@skeptikuskeptik:
Eesti keeles on selline mänguruum olemas jah. :) Verbi us-itamine ehk us-itus (ja mitte ainult) annab võimaluse üksiku sõna mitmeseks tähenduseks. Professor Anne Lillelt sõnu laenates: “Sõnade sarnase ja kokkulangeva kuju üle arutlesid kreeka filosoofidest juba Herakleitos ja Demokritos. Viimase jaoks oli homonüümide olemasolu keeles selle tõestuseks, et keel põhineb kokkuleppel ega pole loodusest antud.”
Daniel Chandler väärtustab mõistet kui sellist: “If the notion seems strange, we need to remind ourselves that words have no value in themselves – that is their value.”
sestap, kui sisu seda sõnamängu ikka toetab, ongi suurepärane leid. kes mida raamatus eitavad? kui taaskord “vaimuinimesed” ja “ratsionaalset maailmakäsitlust”, siis küllap on seal kirjeldatud kõikvõimalikke tehnikaid selle tegemiseks, mida tinglikult võiks ehk võrrelda skunksi pahvakuga tema iseolu ohustava elemendi liiga lahedale ilmumisel. mõtlen, et see oleks humoorikas, samas mitte sedavõrd vaenulikult hinnanguline, nagu see pahateadus tõepoolest on – sõna ju lapsesuust võetud ja millal kasutab laps sõna paha? konkreetselt hukkamõistuks – mööndusteta. ent intelligentsele inimesele pole see siiski kohane, rääkige mis tahes :D
Ingmar ütles:
Kas Sa tõesti arvad, et Discovery Institute’i tegelased on nii lollid, et nad ei saa aru, et nad jama ajavad?
ajeke ütles:
Laias laastus tuleb muidugi nõustuda. Samas loetleb Priit Põhjala ajakirja Akadeemia tänavuses novembrinumbris artiklis “Arutlus keelemärgi arbitraarsuse üle” mitu huvitavat erandit. Tõsi, need puudutavad suuremas osas kõiksugu onomatopöat — näiteks on kuke kiremist markeeriv sõna paljudes omavahel võõrastes keeltes sarnane.
Ingmar ütles:
Tõrju(s)ism, tõrjutsism, tõrjusus, tõrjuvus, tõrjurlus (nagu kahjurlus), tõrjakus, tõrkurlus, tõõrakus, tõõraksus, töllaklus… [läks käest ja suust ära, vabandust, aga ehk annab mõne idee?]
@Mart K.: näe, selles kontekstis
Minu meelest on tõrjumisele keskendumine natuke vale tee, kuivõrd mitte kogu denialism tõrjumises ei seisne. Proomarlus ehk promoganda-tootmine on samuti osa denialismist. Võtame näiteks sellesama kreatsionismi; ainult üks osa kreatsionismi-denialismist seisneb evolutsiooniteooria positiivses eitamises, terve hulk kreatsionismist on selle eitamise saavutamise vahendina keskendunud hoopis “teach the controversy!” tüüpi kreatsionismipropaganda promomisele.
Phil Plait:
Global warming emails: followup
skeptik on see, kes kasutab järelduse tegemiseks tõendusmaterjali ja loogikat. Denialist (eira-isik) on see, kes ütleb ja teeb mida iganes, et teemat eirata.
Paremad versioonid teretulnud :-)
Eirik on ilus sõna küll, aga kuidas seda nimetada, millega eirik tegeleb? Eirikluseks?
dig ütles:
Eiram (nagu kurjam) on veel üks võimalus. Aga tegevuse nimetusega on ikka pahasti. Eire võib eiramisega kergesti segamini minna või iirlasi solvata.
dig tahtis teada:
Eesti keele käsiraamatu (2000: 309) järgi väljendavad tegevust nimisõnaliited: -mine, -m, -us, -e, -ng, -k, -nd, -e: -me, -(a)m, -is
Kogu või ala väljendavad: -kond, -stik, -(i)stu, -la, -mu, -mik, -ndik
Olekut või nähtust väljendavat tuletist annab -lus -> eirlus. Veel võiks kõne alla tulla eirindus, eirimine, eiring. Eire praakisid Sa juba välja…
Mulle tundub, et eirik on väga hea sõna ja kindlasti parem salgurist, aga hea koht pärast üle küsida on Eesti Keele Instituudi keelenõuandest, vastavad nii telefonitsi kui ka meilitsi.
“Vaimupimestajate välimääraja ehk kuidas võtta vastu arukaid otsuseid”?
Mart K. ütles:
khm!
Paluks pedantsel tedusrahval mitte omavahel kokku segada* vaimu ja mõistust!
———
*taotluslikult ei kirjutanud ma “segamini ajada”
skeptikuskeptik ütles:
Et kuda seda mõista? Kas vaim ja mõistus ei mahu Sinu arvates ühe mütsi alla ära? Mulle ütleb Sinu toodub Mart K. tsitaat , et pimestatud vaimuga inimestel on tema arvates raske arukaid otsuseid vastu võtta ja ma saan sellega vaid nõus olla. Kas Sina pole?
Tunnistan, et see oli otsitud alliteratsiooniga variant ja tegelikult ei anna asja olemust edasi.
Denialism: How Irrational Thinking Hinders Scientific Progress, Harms the Planet, and Threatens Our Lives
Eiardlus – kuidas mõistusevastased arutlused takistavad teaduse võidukäiku, kahjustavad planeeti ja ähvardavad meie elusid.
Kriku on rääkinud.
Kriku sõnastas:
:cool: Aplaus, kestvad kiiduavaldused ja hüüded saalist: “See on õige!” (Ja muu seesugune müra.)
Eiardlus on silmapaistvalt täpne ja loob kohase assotsiatsiooni sõjardlusega. Olen poolt.
Eiardlusele aplodeerin minagi, aga võidukäigule teps mitte – nii pretensioonikat sõna sisaldava pealkirjaga raamatut ma ei ostaks, kui pealkirja tähendus just selgelt irooniline pole.
Olles kõigi jäsemetega eesrindliku keeleloome ja verbivermingu pooldaja ning räsinud emakeelt isiklikult mitme vastuoksliku tehissõna tekitamisega, ei pea ma arukaks nende kasutamist pealkirjades, mis algupärandis tehissõnu ei sisalda: see lihtsalt peletab potentsiaalset klienti. Kui keegi peaks soovima “denialismi” “eiarluseks” tõlkida, lasku minu poolest käia, aga see eeldaks siiski pikka selgitust või vähemalt jämedat joonealust märkust.
Pakun “Vabatahtlik nõdrameelsus: kuidas mõtlemisvead pärsivad teaduse arengut, laastavad Maad ja võivad meid tappa”.
Ingmar ütles:
Jah, ‘võidukäik’ ei lähe mitte.
Mart K. ütles:
‘Denialism’ on ka algupärandis tehissõna …
… enamgi veel: see raamat puudutab just nimelt tolle sõnaga nimetatavat mõistet. Kui soovid, hüüa seda kaantevaheliseks märkuseks ;-)
dig ütles:
Ei ole ikka küll.
See raamat tutvustab täiesti olemasolevat nähtust, mida seni on eesti keeles nimetatud sõnaga “eitamine”. Kui seda tüve pealkirjas kasutada ei taheta, tuleb ümber öelda. Kui soovitakse aga, et raamatut kindlasti ei ostaks keelekasutuse suhtes tundlikud inimesed, võiks sellele muidugi veelgi eemaletõukavama pealkirja panna.
Mart K. pani ette:
Mul sisuliselt enam midagi öelda ei ole ja ka tähte närida ei leidnud, näksin siis vähemalt kirjavahemärgi kallal. Olen põhimõtteliselt vastu inglispärasele kooloni sokutamisele pealkirjadesse. Koolon pannakse:
1) koondlauses loetelu ette, mille ees on mingi kokkuvõttev sõna,
2) saatelause ja talle järgneva otsekõne vahele,
3) rindlauses seletava või täpsustava osalause ette,
4) tundide ja minutite eraldamiseks,
5) suhtemärgina.
(Vt näiteks Eesti keele käsiraamatust osa O58.)
Eesti pealkirjatraditsioonis on kasutusel punkt, millega moodustatakse pealkiri ja alapealkiri või sidesõna ehk, näiteks Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi.
Rahva Raamatu kodukal on Pahateadus teaduseteemaliste raamatute TOP 10-s neljandal kohal.
Samas esimesel kohal on raamat nimega Väli, kuid see on valesti liigitatud, kuna teadusraamat see küll ei ole. Pigem sobiks Astroloogia ja esoteerika või Vaimsus alajaotusesse. Sama kahtlane on raamatu Uskumused ja bioloogia paigutamine teadusraamatute juurde.
@Martin Vällik:
Viru keskuse Rahva Raamatus nägin Pahateadust meditsiiniteemaliste raamatute riiulis ja Lauerma Usk, lootus ja ohtlik bluff oli kenasti nii esoteerika raamatute vahel kui ka religiooni riiulis muude väärikate usuteemaliste raamatute vahel esindatud. Sagani Deemonitest vaevatud maailm on muidugi puhas religiooniteemaline raamat ning samuti sellele vastavalt paigutatud.
Ega Apollos parem ei ole. Mingi raamatu kohta kuulsin Kristiine Apollos poole kõrvaga pealt, et raamatud paigutatakse sellega kaasasoleval saatesedelil märgitud teema järgi. (Jutt ei käinud siinmärgitud raamatuist, vaid keegi otsis mingit ajalooalast menukit. Piilusin küll, aga ei näinud, mida nimelt. Kõigest kümne minuti ja hääleka keskusteluga omavahel leidis klient selle kõige kõrgemalt riiulilt ise üles, mis müüjannas rõõmsa sõnavalingu esile kutsus.) Mina hoidsin suu selle koha pealt muidugi kinni, sest ei sobi ju mingil suvalisel raamatuostjal hakata õpetama, milline raamat kuhu paigutada. Ehkki suurema osa trükiste kohta on mul tihtipeale küsimus, milleks ja kellele seda makulatuuri toodetakse ja miks sellega raamatupoes peab üldse kauplema? Aga see väljub juba käesoleva teema raamest ning põhjust viriseda leiab alati. :)
raamatute omavoliline liigitamine on üks poodide suur probleem. ise olen hädas Saatanliku Nõiaga, mis järjepidevalt esoteerika lettidesse rändab, samas kui tegu on kõige ehtsama eneseabiraamatuga. mõnikord aitab poodidele järjepidev kirjade saatmine.
PS! märgin ära, et RR meditsiiniraamatute topis on Pahateadus lausa kolmandal kohal.
Jason ohkas:
Esoteerika või esoteeria on koondnimetus salapärastele või salajastele õpetustele, teadmistele ja oskustele.
Saatanlik nõid (sisukirjeldus) — See on lahjendamata mustlastarkus võrgutamise ja manipuleerimise keelatud kunstist.
Minu tönts silm siin suurt vahet ei seleta. Ja kui vikilt küsida eneseabi kohta, siis Luule ja Robert oma tarkustega on minu silmis vaieldamatud korüfeed selles sigri-migri valdkonnas. Üks vudistamine kõik mu jaoks. Tunnistan pattu, et sinna sekka liigitan ka auväärt Sigmundi koos tema unenäolise psühhoanalüütika ja kompleksides vaevelnud Jungaga.
kuivõrd esoteerika all mõeldakse pigem ikkagi hookus-pookust, siis ei sobitu see raamat samasse riiulisse wicca, saladuste, aigarsäde, vanaküla, necronomiconi ja muude nõiaraamatutega.
pealegi – vaevalt keegi poes selle liigitamisel sinu kombel sõnaraamatu abi kasutab. pigem vaadatakse, et “ahhaa, nõid, saatanlik pealegi – no siis on ju esoteerika”
No olgem ausad, “Saatanliku nõia” paigutamine eneseabi asemel esoteerikariiulile (kas nood pole enamasti niikuinii kõrvuti?) on suurusjärgukese võrra andestatavam ämbrissekomistamine kui ebateaduste kokkusahteldamine teaduslektüüriga.
Esimene raamat, mis meelde tuleb, mis võiks korraga sobida nii teaduste kui ebateaduste lahtrisse, on lapsepõlves loetud kellegi Rožnovi ideoloogiline tellimustöö. Mäletan teost eelkõige seetõttu, et Elron Hubbardi isiku ja tema vahva ulmekiriku kohta sain esimesed andmekillud just sealt.
Umbes samal ajal tutvustas entusiastlik Enn Eesmaa Reklaamiklubi vahendusel rahvale toredat tööjõu-uuringute firmat U-Man, mis lähemal uurimisel osutus saientoloogiapesaks.
Oh-oh-oh-oo, ja-jah.
Jason selgitas:
Mhmhh, just see, mida ma mõtlen, kui räägitakse eneseabist, milles “on lahjendamata mustlastarkus võrgutamise ja manipuleerimise keelatud kunstist“. Nagu öeldud, mina (võhikuna) vahet ei näe. Kui kunagi aega saan, siis võtan raamatukogust Su raamatu ja kontrollin, kui palju ma eksin, aga sisetunne ütleb, et sügavale silmavaatamine, enda ehtimine ja muu sihuke tabor-läheb-taeva mustlaslik kribu-krabu elik “praktilised vormelid” on just see, mille pärast ma liigitan igasuguse sarnase kohvipaksuteaduse rahumeeli esoteerikaks. Ära lase ennast sellest väga häirida, et üks minusugune harimatu loll sellest nii valesti aru saab, neid on teisigi. Vaata mõni praktiline vormel Antoni käsiraamatust selle kohta, tema teab naiseksolemisest kõike, “Sest just niimoodi tõeline nõid mehi vallutabki.” ;)