Libateadus trügib vägisi pildile ja soov uueks aastaks
Ajaloost ja kirjandusest on teada, kuidas elukutselised seiklejad inimeste kergeusklikkust, lihtsameelsust, harimatust omakasu huvides ära kasutavad. Inimestele ei saa nende kergeusklikkust üldiselt pahaks panna, kuna usaldus kaasinimeste vahel on oluline tegur ühiskonna püsimise ja toimimise mõttes. Seda asjaolu kasutavad aga ära needsamad seiklejad, et mitte öelda petised, kuna pesuehtsate professionaalsete udupuhujate seas on oletatavasti päris mitu sellistki, kes tõemeeli usuvad sellesse, mida kuulutavad ja müüvad, aga vahet on neil raske teha ning tulemuski on äravahetamiseni sarnane ehk inimene kulutab raha tootele, mis ei toimi.
Alati võib ju üleolevalt inimeste üle naerda, et “lollidelt tulebki nende raha ära võtta”, aga mina pole sellise asjaga nõus kasvõi seepärast, et selleks lolliks võib järgmisel korral olla hoopis mina ise või lähedane ja pakutavaks kaubaks-teenuseks võib olla hirmkallis kasutu või lausa ohtlik asi. Olgu selleks siis meditsiinina näiv teenus, ennustus, kütuselisand, needuse mahavõtmine, finantsvõimalus, kinnisvaraarendus või mikromoodul. Ja kui neist petukaupadest ei räägi, siis pole inimestel võimalust ka muul moel õppida kui oma kogemusest, aga tsivilisatsiooni üks tugevusi ongi see, et üksiku kogemust ja ekspertarvamust saavad paljud teisedki kasutada.
Sellest mikromoodulist täna veidi pikemalt. Valeri Aljase Biofori artiklis oli viide Tartu Teaduspargis toimuvale reklaamüritusele, kus tutvustati mobiilikiirguse tervislikuks muundajat MICRIM Micro Fa:
Mobiiltelefoni kiip Micro Fa vähendab mobiiltelefoni kahjuliku mõju organismile ja ainsana maailmas annab millimeeter raadiolainete abil mobiiltelefoni elektromagnetväljale füsioteraapilised omadused!
[…]
Micro Fa kasulik mõju tervisele:
- Töötav e sisselülitatud mobiiltelefon, millel on mobiiltelefoni kiip Micro Fa, hoiab ära rakkude mutatsioonid ja vähendab onkoloogiliste haiguste riski
- Pikaajalisel telefonikõnelusel ei toimu aju eri osade temperatuuri ohtlikku tõusu
- Võimalik igas olukorras ‑ kodus, tööl või turismireisil ‑ kõrvaldada häireid organismi töös või ennetada onkoloogilisi haigusi mobiiltelefoni abil
- Raviefekt saadakse madala intensiivsusega elektromagnetvälja abil ja on ohutu igas vanuses inimestele
Esiteks lähtutakse tõendamata eeldusest, et mobiiltelefoni kiirgus on mingil moel kahjulik ja põhjustab “onkoloogilisi haigusi”, eesti keeles vähki; teiseks puudub igasugune põhjus arvata, et mingi tasapinnaline passiivne element peaks suutma raadiokiirguse lainepikkust muuta; kolmandaks on selgusetu, misasjad on need “elektromagnetvälja füsioteraapilised omadused”. Neljandaks ja viiendaks ja väga mitmendaks võib leida veel palju asjaolusid (mõelgem kasvõi raadiolainete levimisele ruumis, mida me keskkoolis õppisime), et viidatud toodet võib täie südamerahuga jamaks nimetada ja kuulutada kõva häälega, et selle toote ostimse peale ei ole mõtet mitte kellelgi mitte ühtegi krooni kulutada.
Ja nüüd siis sellise eseme promoüritus Tartu Teaduspargi Inkubatsioonikeskuses (seal ei ole enam ühtki jälge, et selline üritus toimunud oleks, kutse üritusele on leida fyysika.ee-st).
Ühelt poolt on arusaadav, et toote müüja teeb paljugi, et oma tootele müüki edendav kuvand luua ja sõnad teadus, innovatsioon, eesliited nano- ja kvant- sobivad selleks hästi. Üldsuse arusaam teadusest on tihtipeale ähmane ja moondunud üheks mustkunsti, maagia, religiooni ja meelelahutuse eriliigiks; teisalt on aga asjatundjate võimuses kasutada oma asjatundmist ning panna see inimesi teenima ka sedapidi, et hoiatatakse meid varitsevate ohtude ja kurenahka pugenud partide eest. Kõva häälega, selgelt ja avalikult. Üks nördimapanev seik on ka see, et libatoodete pakkujad kasutavad oma näiva usaldusväärsuse suurendamiseks võõrast vara. Sõnavara, hooneid, mainet, struktuure, ametkondi ja ka maksumaksja raha nagu näitas homöopaatide registreerimine Kutsekoja süsteemis.
Sarnaselt tegutses Universuse kool, kui soovis oma libateaduste pesa Tallinna Reaalkooli ruumidesse punuda, seda üritavad rännakumeetodi edendajad ja teatud tingimustega asetan siia ritta ka religiooniõpetuse ainekava.
Julgen ennustada, et sarnane trend jätkub ja kogub hoogu. Ikka uued ja uued posijad oma “teraapiatega”, libateadlased oma “leiutistega”, “koolitajad” oma kursustega üritavad näidata end lugupeetavate raviteenuste osutajate, innovaatorite, õpetlastena. Ja vähe on neid, kes sellise suundumuse suhtes otsustavat seisukohta väljendavad. Peavoolu meedia kiidab pigem takka kui kasutab skeptilist suhtumist.
Füüsikud antud juhul ilmutasid nii tsunftisisest kindlameelsust kui ka ühiskondlikku närvi, et kontakteeruti teaduspargiga ja avaldati oma arvamust, nagu tehti seda ka Tallinna Reaalkooli puhul. Ja mu uusaastasoov ongi see, et sarnast aktiivsust leiaksid endas ka teiste elualade esindajad ning üksikisikud — arstid, meditsiiniõed, keemikud, tarbijakaitsjad, ajaloolased, insenerid, klimatoloogid, bioloogid, ökoloogid, kunstnikud, kirjanikud, õpilased, üliõpilased, pereemad ja -isad, vanaisad-emad, koerad-kassid, professorid, akadeemikud.
Umbes viis ekraanitäit tapeeti, palun silmad üle tõsta (välja arvatud Vollil) ja andestada, et ma lühemalt hakkama ei saanud.
– – –
volli küsis:
Ei. Ei. Ei. Ei. Ei. Seda, mida ütlesin.
Hasartmängude statistika võiks ju ometi midagi õpetada, ma arvan.
Sinu jaoks.
Ei.
Enda jaoks.
Eksid. Põhimõtteliselt eksid. Tähendus sünnib Sinu peas ja pole suurt kellegi anda. Sina omistad vastavalt oma teadmistele loetule tähenduse ja pole teiste võimuses seda anda. (Kõrvalepõikena – hieroglüüfid, millel minu jaoks on mustri tähendus, on kirjaoskajale sõna või lause tähendusega. See, mis tähenduse hieroglüüfi ülestähendaja sellele andis, ei ole üheselt tuvastatav. Head sooviv hieroglüüf on tõlgendatav kaetamise, pahasoovlikkuse, kirjeldava või millena iganes, mis lugejal pähe tuleb.) Näiteks selles postituses minu antud kahetähelised lühivastused võimaldavad ühte tõlgendusviisi või mitut, mida nagu Sa märkisid, kasutatakse igapäevakõnes. Kas just esimest versiooni ja kas see kahemõttelisuse välistab, aga… õlgmehikese sünniks peaks materjali jaguma.
Just. Kuid isegi midagi spetsiaalselt silmas pidamata või muud õigustust vajamata on mul õigus. Versioon ühe või kahe kohaselt.
Ma ei tea. Mina kirjutasin leidmisest.
Mulle tundub tõenäoline, et Sa kütad ennast üles.
Norin natuke. Sellele sõnale – tõenäosusele? Eelnevas lauses kirjutad Sa mõistest, mitte sõnast, mis avab võimaluse mõista “sõna” all rohkem kui ühe “sõna”. (Viimane lauseosa Sinu keeles: mis avab võimaluse mõista selle all rohkem kui ühe selle.)
Oled lahke lubaja. Mis ajast Sinu luba millegi nimetamiseks on vaja? (Punun ajaviiteks õlgmehikest, võid jätta vastamata, kui soovid.)
Jah.
Enam ei taha ega oota.
Üsna otseselt. “In his studies, Mehrabian (1971) comes to two conclusions. Firstly, that there are basically three elements in any face-to-face communication:
* words,
* tone of voice and
* facial expression.
[…]
According to Mehrabian, these three elements account differently for our liking for the person who puts forward a message concerning their feelings: words account for 7%, tone of voice accounts for 38%, and body language accounts for 55% of the liking.
[…]
For effective and meaningful communication about emotions, these three parts of the message need to support each other – they have to be “congruent”. In case of any “incongruence”, the receiver of the message might be irritated by two messages coming from two different channels, giving cues in two different directions.”
Kui usutavad-veenvad-tõenäolised need arvud on ja kui täpselt see mudel tegelikkusega igal üksikjuhtumil klapib, on iseasi, aga sõnalise osa väike osakaal tähenduse sünniks kommunikatsioonis peaks olema nähtav. Kui Sa leiad, et see siinsesse suhtlusse ei puutu, siis jäägu nii.
On mis? Kas antud juhul on tõepoolest viga?
Mhmhh. Hirmsat moodi mõtlen. Muuhulgas olen mõelnud, et matemaatika abil on võimalik tõestada mida tahes. Ka vigase mõtlemise õigsust. Ma nimetan seda skolastikaks, kuigi see pole õige.
Panin tähele, varem.
Kui ei jõua jälgida, siis pole sel tähtsust, mida ma ei jõudnud jälgida ja sellest tulenevalt pole sügavat mõtet Sinu võimisel uuesti selgitada. (Norin muidugi. Jõudsin jälgida – Sa haakisid kinni sõna ‘tõenäosus’ minu võimaliku “antud” tähenduse külge ja punusid sellest vägeva õlgmehikese. Andsin Sulle märku, et minu vaidlusalune postitus ei olnud sellele pühendatud, kuid nähtavasti tundus Sulle vajalik olevat mind valgustada tõenäosuse küsimuses, mis mul mööda külgi sugugi maha ei jooksnud, tunnistan ausalt, ja selle eest aitäh!)
Kui Sul midagi selle vastu ei ole, siis ma püüan areneda vahepeal ja rohkem seda teemat tõenäosuse asjus edasi ei arendaks?
ajeke ütles:
Püha tõe juurde ei ole ka kuningatel lihtsat teed.
ajeke ütles:
Ei. Mitte ainult minu jaoks. Midagi kahemõttelist ja loogiliselt vildakat pole siin põhimõtteliselt. Paljudes olukordades ei räägita ega saagi rääkida tõenäosusest kui millestki objektiivsest, st kui sagedusest. Lausete puhul, mis on sarnased analyytiku esitatule, tuleb lähtuda tõenäosuse episteemilisest käsitlusest. Vastupidisel juhul võib sealt tõesti kõiksugu jaburaid järeldusi välja imeda. Seda Sa ka tegid. Loodetavasti mitte tahtlikult ja ehk isegi mitte teadlikult.
Millegi pärast oled keskendunud sellele, et veebis loetud teksti on tähendus paratamatult subjektiivne. (Vähemalt minu jaoks ja antud juhul. Sinul olevat siiski õigus.) Mehrabian ei puutu minu teada tõesti asjasse, sest tema räägib ju peamiselt emotsioonide vahendamisest. Neid ma hetkel edasi anda ei püüa.
Aga proovin veelkord selgitada. Luban, et see on viimane kord. Teisest küljest, Kriku väitis, et teadus ei tegele spekulatsioonidega – nendega tegeeb luule (näe, metafoor!). Millele sina lisasid, et tal on põhimõtteliselt õigus. Proovisin näidata, et millelegi episteemilise tõenäosuse omistamine on nii või teisiti kaunis subjektiivne oletus ja et ka teadus kasutab seda üsna usinalt. Millegipärast arvasin Sind teadvat, tõenäosust saab kasutada kahel viisil ja et analyytik ei saanud kasutada sagedusliku tõenäosuse mõistet. Nähtavasti eksisisin. Edasises keskendusin erinevate tõenäosusekontseptsioonide lahtiseletamisele, kuna see on erinevus on siin keskse tähtsusega. Seda ehk isegi selles osas, et Sa ka ise aru saaksid, mida öelda tahtsid.
Aga olgu. Lasen sul nüüd rahus arenenda.
volli eitas:
Ma pole väitnud, et ainult Sinu jaoks. Punud õlgmehikest.
Hmm. Mulle näib, et Sa vassid. Ühe lause, mis on sarnane Analyytiku esitatule, esitasin ka mina. Mis takistas Sind selle puhul lähtuda tõenäosuse episteemilisest käsitlusest?
Just jah.
Tahtlikult ja teadlikult. Sihilikult ja meelega. Sa oled väga suuremeelne, jättes mulle taganemisvõimaluse, aga meelevaldne ja valikuline lähenemine tõenäosuse episteemilise käsitlusest lähtumisel ei paista mulle kuigi põhjendatud olevat.
Nii. Mis veenaks mind Sinu peas sündiva tähenduse objektiivsuses? Mis sunnib Sind pidama Sinu tõlgendust õigemaks minu tõlgendusest? Mille alusel Sa väidad, et Sinu kriteeriumid on objektiivsemad kui minu omad? Milline on Sinu meelest ühe sõna või teksti objektiivne tähendus? Chandler kirjutab: “If the notion seems strange, we need to remind ourselves that words have no value in themselves – that is their value.”
Nii palju, kui heaks arvad ja kuni loodad puupeast midagi paremat saada. Sa oled väga kannatlik. Mina annan alla harilikult pärast teist luhtunud katset midagi selgitada.
Ma ei nõua Sinult sellest kinnipidamist. Ma olen alati püüdnud õppida esimese korraga, sest kunagi ei või teada, kas tuleb teist võimalust. Kui esimese korraga ei õnnestunud, siis iga järgneva korraga tõenäosus(?) näib veenvalt(?) vähem usutav(?) õpitava hüpoteesi omandamisel ja on oht muutuda papagoiks.
Ma nimetan vassimiseks Sinu seesugust tuletust või järeldust Kriku tegelikust väitest:
See võib Sulle tunduda tähenärimisena, aga mulle näib, et Sa interpreteerid Kriku väidet üleliia vabalt. Mõtet moonutamata võiks ümber sõnastada näiteks nii: Teadus ei ole puuduvate faktidega ükskõik millise hüpoteesi “tõenäoliseks tunnistamine”, vaid see on luule. Siit tuletada, millega teadus ei tegele, on seesama vigane mõtlemine, mille pärast ma esimese postituse tegin (ring täis*): millegi puudumisest ei saa tuletada mitte midagi muud kui selle millegi puudumist, st siit ei saa tuletada seda, millega teadus tegeleb või ei tegele. Samuti ei saa tuletada, millega luule tegeleb, vaid üksnes seda, mis luule on: Luule on puuduvate faktidega ükskõik millise hüpoteesi “tõenäoliseks tunnistamine”. Et see väide on luule definitsiooniks kõlbmatu, siis tuleb seda käsitleda ja tõlgendada metafoorina tuginedes näiteks sarnasusele fantaasiaga.
Ma jään selle juurde ja endale kindlaks. Sa ei ole mind suutnud vastupidises veenda ja Kriku ei ole vastupidist kinnitanud. Kohe, kui ta seda teeb, ütlen ma oma senisest arusaamast lahti ja väidan, et Krikul on põhimõtteliselt õigus. (Hmm, täpselt sama lause? Võibolla ma siis ei ütlegi oma senisest arusaamast lahti?)
välja arvatud, kui Sina seda teed või keegi teine Sinu valikul, eks ju.
Teistele teadmiste, arvamuste jms projitseerimine on inimlik, kuid õnnetuseks eksitav. Mehrabian võib rääkida peamiselt millest tahes, aga mina juhtisin Sinu tähelepanu (asjatult) asjaolule, et pelgalt teksti alusel toimuv kommunikatsioon on kaotanud märgatava osa tähenduse loomisel olulist rolli mängivatest komponentidest. Seega ei ole selline teksti alusel sündiv tähendus identne sellega, mis sünnib sama teksti põhjal seda esitava autori audio-visuaalse jälgimisega. Mitu erinevat tähendust võib sündida sõna ‘ei’ lausumisel? Kuidas need erinevad tähendused kirjapildis välja näeksid? Aga lause “see pole teadus”? Nt: See pole teadus. Või: See pole teadus. Või: See pole teadus. Miks Sa arvad, et Sinu interpretatsioon Kriku väitest on identne tema poolt omistatud tähendusega?
Kasutatakse, kui täpne olla. (Vea kordamine on korduv viga…) Kasutada saab ka rohkemal kui kahel viisil, näiteks: Sa ei ole tõenäoline (pro reaalne).
Sinu jaoks.
?
??
???
Kas Sulle jäi arusaamatuks minu vastus Sinu küsimusele:
Mis sunnib Sind arvama, et ma tahtmatuid häälitsusi kuuldavale toon või tahtmatult kirjalikku teksti moodustan? Kui Sa veel kord midagi seesugust endale lubad, siis ma saan pahaseks. Ma oskan tahtmatult Sulle omistada palju, kui Sa minu tahtevõimes kahtled. Ma olen kaunis hoolikas oma sõnavalikul ja lausete moodustamisel. Enamasti poogin meelega (tahtlikult, sihilikult, teadlikult) sisse nende – sõnade ja lausete – ambivalentsuse. See võimaldab (mul) tagasisides näha tõlgendaja intellektuaalset võimekust.
Ehk aitab?
_____
* Jõudes ringiga algusesse tagasi, tundub mulle käsitlus olevat ammendav.
Praegu Vikerraadio Huvitaja saates räägib Siret Seeder kuidas veesooned mõjutavad une kvaliteeti.
@ell: kes tänane saatejuht oli?
Huvitaja 8. jaanuar 2009
Küsimus veesoonest ja magamisest ja vastus Siret Seederilt alates 17:25.
ajeke ütles:
Olgu. Väljendasin end ehk natuke kehvasti. Pidasin silmas, et teadus võib olla mõne hüpoteesi tõenäoliseks tunnistamine ka siis, kui meil pole piisavalt fakte.
Olen nõus, et tõenäosuse mõistet kasutatakse ehk tõesti rohkem kui kahel erineval viisil, kuid kahel erineval viisil ([1], [2]), milles pole midagi loogiliselt vildakat ega mitmetähenduslikku, saab seda kasutada küll.
Mis minu küsimusse puutub, siis polnud su selgitus (“ütlesin seda, mida ütlesin”) tõesti just kõige informatiivsem. Ja minu poolest võid lõpetada. Ma ei sunni sind millekski.
volli meenutas:
Ei vaielnud sellele ennegi vastu, st ma sain sellest aru ja ma olin nõus.
Jah, ei vaielnud sellele ennegi vastu, st ma sain sellest aru ja ma olin nõus.
Sa ei küsinud, mida ma ütlesin, vaid mida ma öelda tahtsin. (“Või mida sa öelda tahtsidki?”, mitte “Või mida sa ütlesid?”) Praegu kasutasid ümbersõnastust ja näitasid, kuidas Sina minu vastusest aru said. Minu ümbersõnastatud ja peaaegu sama vähese informatiivsusega on “ütlesin seda, mida tahtsin”.
Mhmhh. (Selle Sinu lause juures oleks palju abi hääletoonist, näoilmest, kehakeelest jms ehk emotsioonidest, millest Sinu arvates Mehrabian peamiselt räägib. Täpsustavaid küsimusi sünnib hulgi, millest võiks uusi õlgmehikesi punuda: kas Sa solvusid? kas Sul on ükskõik? kas Sa tüdinesid? kas me ei ammendanud käsitlust? kas Sa tulid mulle (lõpetamisega) vastu? jne, jne. (Kõik on retoorilised, st esitatud illustreerimiseks.)
Mhmhh. (Sama lugu – Sinu hääletoon puudub ja õhku kerkib paaaalju küsimusi…)
Ma pisut kordan ühte oma ammust mõtet, mis siin taas kord esile kerkis: Sa oled kohati väga täpne ja järjekindel (nt tõenäosuse seletamisel). Kui Sa aga mõõdad oma vastuste kogupikkuse ja võrdled minu tapeetidega, siis kas Sulle ei tundu, et oma lakoonilisuses oled Sa jätnud mõned minu mõtted vahele? St mul puudub arusaam, kas Sa oled nendega nõus, ei ole nõus, jätsid nimme vahele, ei pea oluliseks vms.
Meie peades olevaid tähendusi on võimalik üksteisele lähendada ja suuresti sünkroniseerida, kuid sellist haruldast olukorda, kus üks alustab ja teine lõpetab lauset ning sünnib sünergia, tuleb väga harva ette. Sa tunned selle ära sellest, et Sul pole vaja teisele ega temal Sulle selgitada, vaid mõte areneb teise (jätku)sõnastuses just nii, nagu see oleks Su enda (mõtte)arendus. See teine on mõttekaaslane.
Kaasamõtlemine ei seisne vastuvaidlemises, vaid õhkuvisatud mõtte edasiarendamises. Vastuvaidlemisel on nõrk veenmisjõud. Vastuvaidlemisest saan teada, et on võimalik teistmoodi küll mõelda, aga ma ei näe, et see oleks parem. Kui Sa arendad oma mõtet, näitad ja esitled selle häid külgi ja erinevaid kasutusvõimalusi, siis oled Sa tavaline (mõttetu) müügimees, kes kiidab oma kaupa. Kuid kui Sa arendad minu mõtte absurdi ja mina Sinu oma ei suuda sinna viia, siis olen mina veendunud, et Sinu mõte on parem ja ma jätan igasuguste süümepiinadeta enda oma maha.
Lõpetada soovisin sellepärast, et
a) me oleme siin kohe Sinu esimesest postitusest saadik arutanud teemaväliselt ühe sõna semantikat ning võimalikke rakendusi;
b) me oleme tõlgendanud teiste lauseid neile pähe, mitte ei ole saanud nende kommentaari kõnealuste lausete mõtte selgituseks;
c) me oleme täitnud nii mahuliselt kui arvuliselt oma kahekõnega siin suurema osa pinnast ja sisuliselt lämmatanud teiste arvamusavaldused;
d) meil ei ole suurt midagi ka teemaväliselt enam teineteisele öelda, sest Sa proovisid korduvalt mulle seletada ja tagasisidena saadud tulemus Sind ei rahuldanud (ehk ei ole mõistlik sama reha otsas talluda; vahelduse mõttes võiks reha vahetada, mis Sa arvad?);
e) sapienti sat.
@ajeke: Olgu. Kui nende kahe väitega nõus oled, siis pole mul vast mõtet rohkem jutlustada. Oleksin soovinud, et Sa ka sellest aru saaksid, kuidas need väited sinu esialgse postitusega vastuollu satuvad. Kuigi ilmselt pole seda vastuolu nii või teisiti formaalloogika keelde võimalik valada, st kui Sa mu väiteid ümber tahaksid lükata, siis võiksid alati laskuda vaidlustesse selle üle, mida need laused ikkagi tegelikult tähendasid. Seepärast piirdusingi väitega, et midagi põhimõtteliselt valet analyytiku väites polnud (seda polnud ka Sinu poolt toodud õunakujulise analyytiku näites).
Mis kaasamõtlemisse puutub, siis minu jaoks tähendab see pigem püüdu teise mõtetest sisukalt aru saada ka siis, kui need mõtted ehk kõige korrektsemalt väljendatud pole või kui need isegi mõnd (näpukasarnast) loogikaviga sisaldavad. Teisest küljest pidasid Sa seda, mida ma Su mõtete jätkamiseks nimetaksin, õlgmehikeste punumiseks või vassimiseks. Miks jätkata? Pealegi, kui ma igast Su mõttest kinni oleksin hakanud, siis oleks see arutelu väga kiiresti väga laiaks paisunud. Jääksin parema meelega selle juurde, mida ma esialgu öelda tahtsin, ning prooviksin kõiki Su (minu silmis) kõrvalisi suuri ning väikeseid eksimusi ja tabamusi mitte edasi areneda. Peale märkuse, et antud arutelus ette tulnud olukordades peetakse silmas just tõenäosuse episteemilist käsitlust, ma tähenduse üle arutleda ei soovi.
Kirjeldatud sünergia tekkimine on keeruline siis, kui mina alustan oma vastuväidet viitest episteemilisele tõenäosusekäsitlusele, kuid Sina pole sellest midagi kuulnud. Soovisin seda mõistest Sulle selgitada, kuid inimesele, kes arvab, et mina pole positsioonis, et talle midagi õpetada, on väga raske midagi selgeks teha.
Saan aru, miks sa lõpetada soovid.
Sul on head silmad, mis näevad teiste eest, mida silmas peetakse.
Just-just: v a s t u v ä i d e t, mitte kaasamõtlemist. Mõtle selle peale.
Mhmhh, inimesele, kes niimoodi arvab, on tõesti väga raske midagi selgeks teha. Mina niimoodi ei arva. Kui Sa arvad, et mina niimoodi arvan, siis mina arvan, et Sina arvad valesti, et mina arvan, et Sina pole positsioonis. Huh, ma ei viitsi neid arvamisi nüüd kokku lugeda, aga selle arvamisega panid Sa praegu igatahes puusse. Ma loodan, et said suure muhu. Ma ei tea, kas meil pole Sinuga jutuks olnud oma mõtete ja arvamiste teiste pähe projitseerimisest? Ning midagi Mehrabianist ja tema poolt märgatud olulisest osast tähenduse tekkes, millest ta peamiselt rääkis? Ei ole, jah? Huvitav, mul oli siis ilmselt valesti meeles…
See on hea, et Sa aru saad, aga eelneva teksti põhjal on mul kahtlus, et Sa saad valesti aru ja sellepärast – kahtluse hajutamiseks – paluksin Sind täpsustada Sinu oma sõnadega, miks ma Sinu arvates lõpetada soovin?
Ma väga vabandan, kui kellegi rõõmu rikun, aga kas seda jura erakirja teel ei võiks ajada? On sellel ülejäänud lugejate jaoks mingi väärtus?
Pole vaja vabandada, ei riku. Ülejäänud lugejad otsustavad, kas nende jaoks on sellel mingi väärtus, kui nad seda loevad.
Aga Krikul on põhimõtteliselt õigus (huvitav, kus ma seda kirjutanud olen?) ja me võiksime, Volli, Sinuga näiteks tühjas teemas jätkata või parem palu Martinit, et ta Sulle minu loal minu meiliaadressi annaks, sest isegi kui meie jura kellelegi huvi pakukski, siis on see ikkagi selgelt teemast mööda.
@ajeke: Pean ütlema, et oma silmade üle väga ukhe olen, st ma ei pannud puusse. Samuti ei arva, et teineteisele kaasamõtlevad inimesed ilmtingimata teineteisega kaasamõtlemise käigus vaielda ei või. Kahjuks ei hakka ma ka su palvet täitma ega seleta, mida ma su lõpetamissoovi all silmas pean. Ütlen lihtsalt, et minu poolest võib lõpetada.
@volli: Mhmhh. Aga eraviisiliselt? Saatsin Martinile kirja palvega edastada Sinu soovi korral Sulle minu meiliaadress.