AS Fors MW — firma, mida vältida, sest juhtkond lasi end täis ja haisu jätkub kauemaks
Eveliis Kund-Zujev. Pilt: Annika Haas, Eesti Ekspress.Internet on selline asi, et kui seal juba oled, siis välja enam ei saa. Tobedaim asi, mida keegi teha võib, on üritada internetist midagi välja tsenseerida, avaldada survet blogijale või mingil muul moel oma väiklust välja näidata. Sellise käitumise tulemus on täpselt vastupidine. Kui firma tahab, et teda halvas valguses ei näidataks, siis viimane asi, mida ta tegema peaks, on üritada blogijat tsenseerida, talle survet avaldada, teda vallandada. Kui firma aga sellisele teele läheb, siis saab seni suht anonüümsest ja kitsa tähelepanu all olevast asjast avalikkuse asi — lugu pannakse lehte, seni loomingulise üldistusega tegelased saavad endale külge konkreetsed nimed, blogosfäär kihab ja firma, kes soovis avalikkust vältida, muutub naerualuseks. Tulemuseks on läbikukkumine PR rindel ja ehk isegi ka klientuuri vähenemine, sest minusugune kipub küll teinekord valima teenuse või toote pakkujat selle järgi, milline on firma maine. Ja kui mainega on kaasas sõnavabaduse pärssimine ja inimese tagakiusamine, siis otsin kellegi teise ja soovitan sama teha ka teistel.
Seega edaspidi tean, et kui mul peaks olema vajadust metsa- ja põllumajandustehnikat soetada, siis hoian eemale firmast Fors MW.
Kui firma tegelased arvavad, et Eveliis Kund-Zujev (blogis nimega Johanna Maria Prangel) on oma nimetu blogiga firma mainet kahjustanud, siis tegelikult pole neil maine kahjustamises süüdistada mitte kedagi peale iseenda väikluse, lolluse, saamatuse, lühinägelikkuse.
Ma loodan väga, et Eveliis Kund-Zujevil jagub jõudu asi õiglase lõpuni viia ja olgu see PR-viga õpetuseks kõigile teistele ettevõtjatele.
Aktsiaselts Fors MW, Tule 30, Saue, 76505, registrikood 10094723, juhatus, pankrotihaldur, likvideerija — juhatuse liige Leif-Göran Bertil Fors, aktsiakapital 13 000 000 kr.
Eesti Ekspressi paberlehes on firma esindajatena nimetatud personalijuht Siiri Raid, turundus- ja kommunikatsioonidirektor Ulrica Fors Stenmarck, asepresident Peter Kastberg.
Väljavõte Johanna Maria Prangeli blogist:
Ja siis teatas Tähtis Inimene, et talle on blogi veel rohkem tõlgitud ning keegi peab Mutrikesele teatama, et Mutrike ei ole enam Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse oodatud. Mutrikese Kolleeg oli hämmingus ja küsis, et kuidas nii, alles eile oli teine pakkumine? Tähtis Inimene aga ütles, et tema arvates kahjustab blogi Suure Ja Tähtsa Ettevõtte mainet. Mutrikese Kolleeg helistas Mutrikesele ja teatas: „Mul on väga kahju, aga täna ei ole enam sama, mis eile. Tähtis Inimene palus edasi öelda, et sul pole enam Tähtsas Ja Suures Ettevõttes töökohta ning käskis sul ka oma blogi kustutada!“
Mutrike oli nii hämmingus, et ei osanud ei a-d ega o-d öelda. KUIDAS? Blogi kustutada? Mille pärast? Sest Tähtsad Inimesed ja Tatraveskid tundsid end tema blogis ära? Kui Tähtsad Inimesed ja Tatraveskid end ära tundsid, siis järelikult peaks tegu olema millegagi, mis neil südametunnistusel kripeldab, sest inimesed loevad ja mõtlevad teiste ütlustest välja täpselt seda, MIDA NAD ISE TAHAVAD. Ja kui päris aus olla, siis Mutrike ise on ka uudishimulik ning tahaks hea meelega päriselus ka kohtuda Hr. Tähtis Inimene ja Pr. Tatar Veskiga. Oleks huvitav kohtumine…
Nähtuse nimetus on Streisandi efekt, mille käigus Barbara Streisandi esialgne soov infot tsenseerida ja internetist kustutada põhjustas hoopis selle sama teabe plahvatusliku levimise. Juhtum, mis muidu oleks oma loomulikul teel hääbunud, jõudis tsenseerimispüüde tulemusena hoopis miljonite teadvusesse.
Sama saatus tabas ka saientoloogia kirikut, kui see üritas üht Tom Cruise saientoloogiateemalist videot internetist välja juurida. Wikipedia artiklist leiate vastavaid lugusid veel.
Miks ma seda skeptik.ee-s kajastan? Olen ju ka blogija, blogimine pole mu põhitöö ja on üritatud mindki tsenseerida ja kohtuga ähvardatud, kui Elukultuuri Instituudi poolt tehtud abort.ee kuum teema oli ja mäletan väga hästi, et iga toetusavaldus oli toeks.
Antud juhul täiesti põhjendatud poolehoiuavaldus… aga!
Eestis ei puudu ka juhtumid, kus blogijad levitavad tagaselja isikute ja ettevõtete suhtes sulaselget laimu, mille mahaküürimine võib kujuneda väga kulukaks või suisa võimatuks. Selles valguses mõistan ettevõtteid, mis igasuguse blogimise suhtes väga umbusklikud on.
See muidugi ei anna alust ülalkirjeldatud tsenseerimiseks ja tagakiusamiseks. Tahtsin lihtsalt rõhutada, et (sõna)vabadus on kahe teraga mõõk.
Antud juhul siiski kehtib hea eesti vanasõna – pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Terve see blogi koosneb suuresti halast kui paha töökoht ja kuidas uut otsitakse, teisest küljest on eesti firmad töökeskkonnana ka tead hirmu ja tobeduste genereerimise kohad.
@Viki: aga kust sa võtad, et tegu on justnimelt selle töökohaga ja kirjutatu väljendab üksühele autori tegelikke läbielamisi ja tundeid? Ja surveavaldamine ning ähvardamine stiilis “kirjuta meie firmast midagi head” ja “kustuta blogi ära või muidu…” on üsna sarnane survele totalitaarsete režiimide tingimustes elavatele kirjanikele ja muudele loojatele.
EE artiklis on kirjeldatud ka muid nõiajahi võtteid, nt võeti liistule ka Eveliisi Facebooki sõbrad. No kuulge, selline nuhkimine töötajate eraelu kohta ei ole mitte ühelegi firmale väärikas tegevus.
Olgu ära toodud veel üks lugu, seekord küll konkreetsem ja firma nimega, aga suutmatus kriitikat taluda ja kirjutaja survestamine on sarnased:
Swedbank käskis blogipidajal panga logoga fotod kustutada
Ja Evelin Sepa kommentaar:
Swedbanki topeltämber
Indrek Vendelini algne lugu
Üleskutse Facebooki vahendusel:
Lugu kirjutab:
Tsiviliseeritud läänemaailmas on kombeks, et kaubamärgiõigus piirab ainult kommertskasutust ja mitte kriitikat või kommentaare — isegi siis, kui kriitika on kaunis terav. Eestis kirjutab näiteks Kaubamärgiseaduse §14(3) niimoodi:
Kuna isand Vendelin oma blogi vahendusel pangandusteenuseid pakkuvat ei paista, ei ole mingit hägustamist tarvis — panga jurist blufib ja tuleks kukeseenele saata. Seaduse alusel saab pank ainult hoiatustähist nõuda. Vajadusel oskab Kriku soovitada, missugune jurist kõnealuses kontekstis kukeseente alal osav on.
Mart K. ütles:
Jah, ksenofoobia niimoodi töötabki. Kodaniku X vanaisa rääkis eluaeg paarist juhtumist, kus neegrid läksid ülekäte ja ei lasknud end ära lintšida nagu kord ja kohus — ning nüüd on kodanik X igasuguste neegrite suhtes väga umbusklik. Aga seda ei ole tarvis ratsionaalseks pidada või mõistmist väljendada.
Vastupidi ka: mäletatavasti propageerisid mõned blogijad hiljuti Rimi boikoteerimist, kuna Rimis ei müüdavat eesti päritolu sealiha. Rimi võttis kätte, parandas end ja tänapäeval peab üleval suuri plakateid, millega nad teada annavad, et just neil kõige eestimaisemat päritolu sealiha on. Muist blogijaid ei lase end sellest häirida ja soovitavad ikkagi Rimi boikoteerimist, kuna Rimis ei müüdavat eesti päritolu sealiha. Pealegi näitab Rimi suhtumine ilmselgelt, et ta on ülekäte läinud ja ei lase end ära lintšida nagu kord ja kohus.
Kokkuvõttes: blogi ei ole kuuluvustunnus nagu nahavärv või kõneletav keel. Blogi on sotsiaalse infrastruktuuri sõlm nagu kirik või kõrts. Väljastpoolt on mõtlematul inimesel neid mõisteid muidugi lihtne segamini ajada (“näe, tema on sellest hõimust, kes kõrtse ehitab! Ilmselgelt on tal pahad kavatsused ja ta tuleks kohe preemptiivselt ära lintšida!”), aga nii ei ole mõistlik teha.
Vello42 paneb asjad taaskord paika nii nagu need tegelikult on:
Jõletu gerilja-blogija Kund-Zujev tabatud!
Seisukohavõtt Indrek Vendelini toetuseks. Panga käest ma nende logo pildistamise kohta kooskõlastust ei küsinud. Julgevad oma logo tänaval näidata, siis kannatagu ka kriitikat.
Facebook
Mida kollijuttu!? See on küll üsna sarnane saientoloogide ja homöopaatide taktikaga oma kritiseerijate vaigistamiseks:
E24
Arvan, et pank peaks keelama vastasmajadel klaaside kasutamise, kuna neilt võib nende panga logo ilma loata peegelduda.
Kui meil oleks tobedate põhjenduste auhind, siis Swedbanga kandidatuur oleks päris tugev.
Speedwank Facebookist
Ei tea, kui kaua selline seis küll kestab, aga kui guugeldada ‘fors mw’, siis on skeptik.ee lugu tulemuste seas üsna alguses… pr missugune.
Martin, ma olen selles firmas töötanud 10 aastat ja paremat tööandjat pole mul kunagi olnud. Miks sa lähed kaasa ühe pettunud töötaja algatatud mustamiskampaaniaga? Miks sa usud, et iga sõna, mida blogipidaja ja EE kirjutab, on tõsi? Pidid ju skeptik olema, võiks siis vähemalt esialgu veidi skeptiline olla.
Sa näed mu meiliaadressi ja saad minu nime järgi teada ka mu telefoni kui tahad – helista mulle ja ma räägin sulle, kuidas asi seestpoolt paistab.
@Maire: asi on ju avalik niiehknaa, vabalt võid oma arusaama ka siin kirja panna. Mina ju ei saa sind vallandada ega koondada :)
EE artiklist loen ka seda, et asepresident Peter Kastberg keeldus kommentaarist, kui ajakirjanik seda küsis. Seega mille põhjal ma muud arvamust saan kujundada? Ei, ma ei usu, et iga sõna EE artiklis tõde on, aga ega sinu näägutamine ‘pidid ju skeptik olema’ uut teavet pole ju ka lisanud.
Kedagi ‘pettunud töötajaks’ nimetada meenutab taaskord kangesti mõnest ususektist lahkunud inimese kohta algatatud laimu. Vabandust, kui mu paralleel kohane pole, aga mul pole hetkel ju muud materjali kui see, mida lehest lugesin ja sinu kommentaar.
Kui ettevõte on lasknud asjal nii kaugele minna, et lehes ja blogosfääris asja nämmutatakse, siis igal juhul ei näita see ettevõtte võimekust sedalaadi kriisiolukordades hakkama saada, või mis.
Ükski ettevõte ei ole kaitstud pahatahtlike või vaimselt ebastabiilsete inimeste eest. See kui PK ei osanud ootamatult midagi öelda, ei tähenda, et tal midagi öelda ei oleks. See näitab pigem seda, et ettevõtte pika ajaloo jooksul pole taolisi olukordi ette tulnud ja ootamatus olukorras võib igaüks kohmetult või valesti käituda. Mind tõesti masendab, kuidas inimesed usuvad sõna-sõnalt kõike, mida trükimust kannatab.
@Maire: samamoodi paistab, et ükski töötaja pole kaitstud väiklase tööandja ja haavatud egoga ülemuste eest.
Ettevõtte esindajal on alati võimalus paluda aega oma vastuse vormistamiseks, aga sedagi ei osatud teha, mis näitab, et ollakse selles osas oskamatud. Ja vaevalt, et selline küsimus ootamatult sai tulla, kuna see ju ei juhtunud eile.
Veelkord, mul ei ole oma praeguse arvamuse muutmiseks hetkel mingit põhjust ja kui ka sina meid ei aita, siis ilmselt nii ka jääb ja ehk saame kunagi teada ka töövaidluskomisjoni otsuse.
Martin, selle inetu pealkirja siia blogisse panid ju sina. See, et sulle ei selgitata piisavalt tagamaid, on üks asi aga see, et sa ise kohe õhinal mustamisega kaasa lähed ja õli tulle valad, hoopis teine. Sa mustad firmat, mis on sulle täiesti võõras ja millest sa arvatavasti kuulsid täna esimest korda.
Taltsuta oma noorusest tulenevat tormakust, see tuleb elus kasuks.
@Maire: igaks juhuks küsin, et ka sa EE artikli täispikkuses oled läbi lugenud? Seda saab lugeda paberväljaandes.
Maire ütles:
Tõepoolest, nii see on. Aga kuidas see käibetõde kõnealuse juhtumiga haakub? Kas Sul on näiteks andmeid, et kõnealuses firmas teevad töösuhte-alaseid otsuseid pahatahtlikud või vaimselt ebastabiilsed inimesed? Kui nii, siis anna sellest julgesti teada — ära hoia skandaali vaka all!
Jah, mul on see leht olemas ja olen lugenud.
Martin Vällik ütles:
Varjud ‘p’ peal jooksevad valepidi.
@dig:
Pahatahtlik on blogi kirjutaja ja seda ennekõike nende kolleegide vastu, kes sõna otseses mõttes alusetult mõnitamise osaliseks langevad. Ja ka tööandja vastu (mõtlen firma omanikku). Kui tööandja või töö ei sobi, tuleb ära minna, mitte alandada ja naeruvääristada avalikult nii ennast kui ka teisi.
Seda kätt, mis toidab, ei hammustata.
dig ütles:
Minu esialgset seisukohta kinnitab ka panga pressiesindaja, kes Postimehele pajatas:
Selleks, et juhtumit paremini pilada, on Postimees lisanud ka pildi pangamajast, kus Swedbanki logo suurelt näha on.
Maire ütles:
Hüva, oletame. Aga kui blogipidaja nii pahatahtlik on, miks ta siis oma blogis isegi tolle firma nime maininud ei ole? Isegi kõigil alusetu mõnitamise ohvrid on stereotüübid, pärisnimesid ei paista. Kas tegemist on nii kurja inimesega, et ta praktiseerib kõrgemat järku pahatahtlikkust, kus inimese mustamiseks teda isegi nimetada ei tule?
Tsiviliseeritud läänemaailmas on tänapäeval üldiselt kombeks, et tööalane lojaalsus ei ole tingimata absoluutne. Ühendkuningriigi juriidikast võib lühidalt lugeda Tema Majesteedi Otsevalitsemise veebilehelt; teistes euroopalikes riikides on reeglid sarnased.
Aga see käib Sinu mainitud vanasõna kohta. Kõnesolevas juhtumis ei paista lojaalsusprobleeme olevat; kõnesolevas juhtumis on tegemist sõnavabaduse küsimustega. Tsiviliseeritud läänemaailmas on tänapäeval üldiselt kombeks, et sõnavabadus on nii vägev õigushüve, et selle rakendamise pärsimine jääb taunimata üksnes väga vähestel juhtumitel — näiteks sotsiaalse viha õhutamise korral. Jällegi, imagoloogilisi probleeme võiks kõnealuses kontekstis koondamise alusena tõsiselt võtta siis, kui töötaja kõva häälega avalikus blogis teataks, et tema tööandja See Jasee ei kõlba kassi hänna allagi — aga kindlasti mitte siis, kui töötaja kirjutab töövälisel ajal följetone või joonistab töökeskkonnast naljapilte. Scott Adams joonistas neid Pacific Bell’is töötades kuus aastat ja vahetas karjääri alles siis, kui tema koomuskid juba kuulsad olid ja püsivat sissetulekut pakkusid.
Aga reaales elus on mittesobivuse astmeid ju päris hulka. Tööd, mis täiesti ilma mittesobivuseta oleks, ei ole kellelgi.
Vaata, dig, nimesid polegi vaja kui meilidest on tehtud copy-paste (valikuliselt muidugi, lõigates konteksti ka oma kasuks, aga siiski arusaadavalt, et näha, kust mida võetud on). Blogi on sageli suhteliselt väikese ringi omavaheline suhtluskoht ja ma tean neid inimesi, kes kõnealust blogi on kuude viisi lugenud ja kaasa itsitanud. Nii, et mulle piisab sellest teadmisest ja neile itsitajatele piisab ka – selleks, et aru saada, kes on kes. E tegi halba ka oma sõpradele, kes selles samas firmas edasi töötavad.
Inimeste mõnitamine ja naeruvääristamine on tegevus, millega ma kunagi ei lepi ja mida ma iial ei tolereeri.
Maire, jah, ma polnud sellest firmast varem kuulnud ja üsna suure tõenäosusega edaspidi ei puutu ka. Ilmselt on nad omas nišis tublid tegijad, selles pole mul ka hetkel põhjust kahelda. Seda enam on see esimene kohtumine selle firmaga läbi ajakirjanduse veergude olnud hämmastust tekitav. No kuidas on võimalik nii lihtsate asjadega ämbrisse astuda ja hulganisti halba pee-erri enda pea kohale koguda!
* Blogipidajale (kirjanikule või üldse loojale) ei öelda, mida ta peab oma erablogis kirjutama.
* Blogipidajale ei öelda, et ta peaks oma lood kustutama.
* Ettevõttel peaks keskenduma oma põhitegevusele, sellele, milles ta tugev on ja mitte tegelema oma töötajate tagant nuhkimisega.
* Ettevõttel peaks olema piisavalt enesekindlust, et jätta oma töötajate eralõbudele tähelepanu pööramata.
* Ettevõtja ei pea oma töötajatele ütlema, kes kelle sõber on või kellega Facebookis suhtleb.
* Kui asi jõuab ajakirjandusse ja pakutakse vastulaset, kuid keeldutakse sellest, siis pole ausaltöeldes ju enam millegi üle kurta ega sinulgi, Maire, ettevõtet millegi eest kaitsta. Kui ise ennast ei kaitse, siis kelle asi?
Ja sellise loo ja apsude rea peale polegi enam oluline, millest lugu täpselt alguse sai, sest ettevõtte poolne olukorra haldamine on olnud nõrk.
Ma ei tunne ka neid inimesi, kellest oletatavalt jutt, aga eks nii on iga teksti lugemisega, et tuntakse end ära kord ühes kord teises tegelases. Kas peaksin nüüd kuidagi Dostojevski või Tammsaare vastu kohtusse minema, et nad minu arvates minust halvasti on kirjutanud? Või võta Mihkel Raua Musta pori näkku…
Ja kui ettevõtte esindajatel puudub teatud kultuurikiht, siis väljendub see justnimelt haavatud ego väiklases solvumises, kättemaksuhimus ja paranoilises (ebaseaduslikus?) jälitustegevuses.
Maire ütles:
Nimesid on vaja, kui Sinu argument on, et toimus kellegi avalik mustamine.
Kui Sa oma argumenti muudad, siis võib küll ilma nimedeta toime tulla, aga kurtmine, et kurikael õhtuti joomakaaslastele (või muudmoodi “väikeses ringis”) oma rasket elu kurtis ning seeläbi ebalojaalne oli, oleks märksa pikantsem sõnavabaduse riive. Ja tööandja ettekirjutus, et töötaja peab ühel õhtul õlleklaasi taga tööandjat kiitma, näeks veel absurdsem välja.
Hüva, Sulle võib piisata. Aga selleks, et tööandja võiks töötaja suhtes sanktsioone rakendada, lääneliku moraaliruumi kontekstis ei piisa.
Tõsi ka või? Kuidas?
dig arvab, et niisugune leppimatus on naeruväärne.
Martin Vällik ütles:
Noh, alati võib ju väita, et ettevõtte juhtkonda on imbunud keegi tasakaalutu tegelinski, kes ülemäära muretseb töötajate mõttemaailma või kuulujuttude pärast, ning ettevõte tervikuna tolle tegelinski nuhkimist ei toeta. Iseasi, missugustel tingimustel seda väidet mõistlik uskuda oleks.
@Martin Vällik:
Ettevõtja ei pööragi kellegi eralõbudele tähelepanu, sina lihtsalt järeldad, et pöörab, sest sa usud kuulujutte. Kui töötajate hulgas on üks, kes oma kolleege mustab, siis ei ole see ettevõtte huvides ja siis on küll ettevõtja see, kes peab olukorra lahendama. Lojaalsus on midagi, mida paljud noorema põlvkonna töötajad tänapäeval enam ei tunne, kahjuks.
Juba see, et nimetad “ettevõtjaks” neid, kes selles firmas ettevõtjad ei ole, näitab, et levitad tegelikult kuulujuttu lumepallina edasi.
Muide, mina ei tea, mis EE loos on tõsi ja mis mitte või kuidas asjad kontoris täpselt käisid, seepärast ei võta seda osa ka kommenteerida. Minu kommentaarid lähtuvad konkreetsest blogist ja selles kirjutatust ja vaid sellest, millega olen kursis ja mille kohta tean, mis tegelikult toimus.
Sulle soovitan sama – toetu faktidele ja kui sul tõestatud fakte ei ole, siis ära parem oma järeldusi levita. Sõna jõud on suurem kui arvad ja selles loos siin on palju neid, kes saavad põhjuseta haiget.
Maire ütles:
see on küll ilmselt puhtal kujul mu oma eralõbu ja isiklik nägemus, emt minule isiklikult küll lausa meeldib igorantseid ja tobedaid jobusid naeruvääristada. olen oma pikal-pikal eluteel kogenud, et avalik naeruvääristamine on sageli ainus võimalus neid vaikima sundida.
@Maire: palun loe tähelepanelikumalt, räägin ettevõttest ja ettevõtte esindajatest, eksole. Mustamine on sinu tõlgendus asjast, minu jaoks on tekst tõsielu sugemetega ja sealt inspireeritud ilukirjandus. Kirjandus ei pea ju tegelema ainult lilledest ja liblikatest luuletamisega. Ja nagu dig juba ütles, on mustamiseks ikka vaja konkreetsete inimeste konkreetseid nimesid. See, et keegi iseennast Tatraveskis ära tunneb, on tema isiklik omapära.
Ühe asjaolu aga kordan veel üle — kui ettevõtte eesmärk oleks olnud oma töötajaid väidetavast mustamisest, nagu sina väljendad, kaitsta, siis sellega pole hakkama saadud, vaid just vastupidi — nüüd teab ilmselt terve Eesti mis värk on. Paari haavatud ego tõttu tõmmati avalikkuse tähelepanu enda peale; asi, mis varem oli kitsa siseringi teema, on üleriigilises ajakirjanduses. Palju õnne!
Marie, Eveliis Kund-Zujev’i blogi oli enamus inimeste jaoks anonüümne ilukirjanduslik online teos. Tema tööst sõltumatu ja osa tema eraelust. Alustades blogija terroriseerimisega jõudis aga AS Fors MW nii kaugele, et kleepis ise oma nime tollele blogile külge. Kui keegi tuleks vallandada, siis too, kes firmas avalike suhetega tegeleb. Lihtsalt kohutav PR kala… Narriks jääb alati ikka too, kes enda üle naerda ei oska.
@Jason:
See on tegelikult suhteliselt libedale teele minek, sest kust sa tead, kes on jobu? ok, mõnikord on keegi tõesti krooniliselt ja lootusetult valesti käituja ja teeb sellega võib-olla teistele väga palju halba, aga see, kuidas me kellegi käitumist tajume, on sageli väga subjektiivne ega toetu konkreetsetele faktidele. Minu kommentaar oli siiski mõeldud selle nurga alt kui kedagi alusetult mustatakse, sest siinoleva loo puhul see mitmel juhul toimub (järeldan faktidele toetudes!).
P.S. olen olnud skeptiku lugeja päris pikka aega, aga mind tõsiselt üllatab, et ma pole varem märganud kui palju skeptikud tegelikult ise spekuleerivad. Arvatavasti ma ei näinud seda, sest olin samas paadis. Hetkel olen nö teisel pool ja see on huvitav kogemus. Natuke kurb ka.
@Maire: pole hullu, skeptikud on tihti eri meelt nagu kõik teisedki inimesed :)
@Martin Vällik:
Ja mina räägin sellest, et sa ei tea, kes on ettevõtte esindajad.
Mis avalikustamisse puutub, siis ei teinud seda mitte ettevõte ega selle esindajad vaid ikka Eveliis ise.
Maire ütles:
Noh, kui Jason irvitabki mõnikord eksikombel mõne mittejobu üle, mis sellest siis katki on? Mõni teenib mittejobude üle irvitamisega igapäevast leibagi.
Küll oleks abiks, kui need faktid teistelegi saadaval oleksid. Muidu võib mõni veel arvata, et Sa oled mõni ebapiisavalt pettunud või ülemäära lojaalne tolle ettevõtte töötaja, kes kas käsu korras või omal algatusel blogis firmast head ja paremat räägib.
Skeptikute kavalus on selles, et vett mitte pidavad spekulatsioonid viskavad nad välja niipea, kui tõendid selleks põhjust annavad.
@Maire: vaata, ma lugesin lehest, eksole. Seal on kirjas, et Peter Kastberg keeldus kommentaarist. Kui see pole fakt, siis mis see on? Või pole asepresident Peter Kastberg ettevõtte esindaja? Või ei käskinud keegi Eveliisil oma blogi kustutada? Või millest sa räägib või rääkimata jätad?
Vabandust, aga kohati meenutab su jutt homöopaadi juttu sellest, et ‘kui ei tea, ärge rääkige ja mina ka teile midagi ei ütle, sest te olete uskmatud’, aga meil on ees artikkel, mis meid nii mõnestki asjast teadlikuks teeb ja miks seda eitama peaks või tähelepanuta jätma, ei saa ma aru.
@dig:
Faktid oleksid abiks jah, aga kahjuks pole mul õigust neid avalikustada. Asjaga tegelevad teised instantsid ja kui ükskord kogu see lugu lõpetatud, siis ehk võib mõne sõna ka poetada. Samas ei saa ma ju hakata omakorda oma töö meilboksist copy-pastet tegema, nii rumal ma ometi ei ole. Nii, et teil tuleb leppida sellega, mis teil on ja üleüldse – leidke parem muud huvitavat, mille üle arutleda, teil ju on ometigi mingi oma elu ka, mis blogide ja lehelugudeta elamist väärt:)
@Martin Vällik:
Jah, eks ole, ajalehelood on ju alati need kõige tõesemad:)))
Elagu skeptikud!:)
@Maire: vaat selle jutuga teed sa sama vea nagu Fors MW — no mida asja on sul öelda, mida ja millal mina siin blogis kirjutan või ei kirjuta või mis mulle huvitav on või ei ole.
Kui oled faktidega kitsi, siis ole, ootame ära ja hea meelega ootan su meeldetuletavat postitust, kui mingeid avalikustamist kannatavaid selgitavaid asjaolusid ilmuma peaks, aga seni tuleb ka sul leppida sellega, et internetis on selline lugu, mis näitab ettevõtet ja mõnda selle esindajat, nimelist või nimetut, halvas valguses.
@Martin Vällik:
No sa kirjutad ju minu tööandjast ja kirjutad halvustavalt. Juba pealkiri on selline, mis ei kannata mingitki kriitikat.
Sina ei tunne teda, mina tunnen, nii et rokem mul polegi siin enam öelda. Igaüks usub, mida tahab. Ja mõni üksik usub seda, mille kohta ka midagi teab:)
@Maire: siis oled sa kallutatud jõud, kel mängus oma huvid. Aga ma tunnustan su ausust, et su huvid kenasti ja avalikult deklareeritud on.
Jah, ma olen kallutatud jõud:) Sest mind on nii kasvatatud, et oma tööandjaga tuleb aus olla. Ma ei kujuta ette, et oleksin oma tööandjaga rahulolematu ja siis levitaksin seda infot mööda netiavarusi. Kus ei meeldi, sealt lähen ära, nii lihtne see ju ongi:)
Ja kui ei suuda olla palgatöötaja, siis teen oma firma ja kamandan ennast ise:)
Teile soovitan sama suhtumist!
Aga kas antud juhul tööandja oli oma töötajaga aus? Vägisi jääb mulje, et töötajale ei julgetud ametlikult midagi öelda, aga seljataga hakati otsima juba uut töötajat. Jätab väga selgrootu mulje, kui inimesele ei julgeta isegi otse öelda, et ta on vallandatud, vaid antakse sellest mõista kolmandate isikute kaudu.
Minu jaoks liigitub see juhtum kategooriasse: Suurte Ettevõtete™ sita tai chi. Kõigepealt läheb midagi sitasti ja siis hakkavad kõik tegema selliseid tüüpilisi tai chi liigutusi, et jumala eest just tema sellega tegelema ei peaks.
Aitäh, ma ei teadnudki, et selline blogi on olemas. Nagu ei teadnud ilmselt 99,999999999% eesti keelt vähemalt suhtlustasandil oskavatest inimestest. Kas see rahustab neid, kes selle juhuslikult üles leidsid ja ennast ära tundsid? Vist mitte, sest nad ei adu internetiavaruste lõpmatust.
Uurisin seda blogi kohe üksipulgi. Mitte kusagilt ei selgu, kelle kohta see asutusesisese elu satiir käib. Mitte kusagilt. Elupildikesed reisidelt ja suguslastega kohtumistest vahelduvad tööpäeva kirjeldustega – enamus Eesti elanikke käib (veel) tööl. Nii et minu hinnang oleks, et kedagi ei ole avalikult ei laimatud ega mõnitatud ega ole ka firma mainet kahjustatud. Firma maine kahjustajaks oli firma ise, mis ise enda nime blogile külge kleepis. Muide, ma ei teadnud ka sellest firmast varem mitte midagi ja ka minu tuttavatest polnud keegi sellest firmast midagi varem kuulnud. Nüüd nad teavad :)
Nii et see, kas blogija oli/on pahatahtlik ja/või ebastabiilne ja kas ta kirjutas sulatõtt või mitte, ei puutugi siin asjasse. Aga inimene, kes oskab sellisel viisil lugusid vesta ja neid asjakohaste vaimukate piltidega illustreerida ning seejuures MITTE MAINIDA ÜHTEGI TEGELIKKU NIME, ei ole ebastabiilne.
Mis puutub lojaalsusesse, siis see on natuke keerulisem teema. Keegi vist ei arva, et kui juhtkonnast või alluvatest keegi sooritab nt mõrva, või omastab suures koguses riigi või klientide raha mõne petuskeemiga (Sniffex nt, imeparandajad, püramiidskeemid…), siis peaksid nad suurest lojaalsusest väitma end mitte midagi mäletavat. Vastupidi, kui me sellist ringkaitset kohtame (kusagil struktuurides on kallutatud jõud…), siis oleme väga kurjad. Kui inimene tunneb, et töökohal ei ole asjad korras ja inimestele tehakse liiga, siis on tal õigus enda isiklikule arvamusele. Sõna- ja mõttevabadus on Eesti põhiseaduse üks olulisemaid punkte.
Selliseid asju arutatakse mõnel töökohal üldkoosolekutel, keskastme juhtide/töötajate vahel koos personalijuhiga. Kui see ei ole võimalik, kui sellist tava asutuses pole või ei pöörata sellele tähelepanu, siis mõni inimene laseb auru välja sõprade seltskonnas, ja siis, muide, näitab minu kogemus, räägitakse inimestest ja asutustest ÕIGETE nimedega. Mõni leiab teise viisi. Minu arvates (täiesti subjektiivne, isiklik ARVAMUS, ei pretendeeri tõele ega midagi!) olid need jutud tsiviliseeritud viis auru väljalaskmiseks. Kusjuures väga viisaka keelekasutusega, kedagi pole ropult sõimatud ega värdjaks või idioodiks tituleeritud (nagu sõpside vahel veiniklaasi taga seda tehakse). Hoopis tulemuslikum oleks varustada alluvad pealtkuulamisseadmetega, kui nad äkki juhtuvad seltskonnas ülemust kiruma. Skeptitsismiga pole siin midagi pistmist, sest kirjutised ei olnud mõeldud süüdistusmaterjalina.
KatrinV ütles:
Ei. Confirmation bias jätab neile sellegipoolest tugeva mulje, et just neid isiklikult on solvatud.
@Maire:
Lugesin ka nüüd seda blogi – tegemist on suurepärase satiiriga. Suurepärasega just selle pärast, et sellest ei tunne ära üht konkreetset ettevõtet, küll aga tunneb ära suhtumised, mida leiab veel väga paljudes teistes ettevõtetes või muudes koostegemistes praeguses Eestis. Ma arvan, et autor ongi sedasorti inimene, kes niisugusi juhtumeid tähele paneb ja piisava kirjandusliku andega, et neid teistele jagada – ei leiduks ühtegi firmat, kust ta seesuguseid lookesi jätaks kirja panemata.
Ja väga hea, et ei jäta. Sest kuidas üleüldse midagi muutuda saab, kui rääkida ei või…
Följetonižanr on nii populaarseks saanud, et Postimees kasutab seda juba ajutode müügikski: Ausa mehe esindusauto
Seesugused infomertsiaalidega saab Postimehest hõlpsasti paber-teleturg. Paremagi veel — elektroonilise teleturuga Artur ju suvila aknaid pesta ei saa.
Maire ütles:
Aga kas sind pole kasvatatud, et lisaks tööandjale tuleb aus olla ka ülejäänud kaaskodanikega? Tuled ja teed siin inimestele etteheiteid, samas keeldud rääkimast olulistest faktidest, et ka teised saaksid olukorda mõista. Mis mõte on siis etteheidetel?
Minu soovitus oleks Maire kommentaarid ära kustutada. Põhjendan ka, miks.
Tegemist on väga tüüpilise nn ‘trollimisega’ ( http://en.wikipedia.org/wiki/Troll_(Internet) ), mis ei rikasta diskussiooni vaid mille eesmärk on vastupidi diskussiooni häirida ja välja suretada.
Tavalised trollimise tunnused on Maire jutus näiteks isiklik rünnak (Martin olla “nooruslikult tormakas”), insaiderina esinemine (“Mina tean kogu seda asja palju paremini!”), faktoloogia täielik puudumine (leidke mulle selle ‘insaideri’ jutust kasvõi 1 asjakohane fakt), anonüümsus – kindlasti leiaks mõned tunnused veel.
Olen webmasteri ja blogija rollis trollijatega omajagu kokku puutunud ning avastanud, et kõige parem on nende ila lihtsalt ära kustutada. Vaidlemine annab neile täiendavat mental kick’i, mille peal nad tegelikult väljas ongi. Aga ignoreeriv ülbe ärakustutamine ajab nad juba paari korra järel minema.
@Nils Leven:
Vällik tundub küll tormakas. Kommentaarides on ta aeg-ajalt ise provotseeriv ja teisitimõtlejaid maha tegev. Alandamisele võivad järgneda tülid. Maire jutt paistis kaine ning ta kritiseeris siinseid probleeme millega nõustun. Näiteks kritiseeris ta pealkirjavalikut, mis paistab liialdusena.
Nils Leven ütles:
Aitäh, et põhjendad.
Aga … tont seda teab. Minu meelest on ta tolle tööandja lojalistina täiesti usutav ja mõjub siiralt. Siiani ei ole siinne thread ka palju ilmselgeid trolle kogunud, nii et tungivat põhjust puhastust tegema hakata veel ei ole.
Mõnikord ajabki. Aga siinsel foorumil on veel see iseärasus, et terve hulk paralasi vaatavad meid pealt ja ootavad iga võimalust, et skeptikuid seitsmes surmapatus — ja näiteks sõnavabaduse rikkumises — süüdistada. Milleks neile konte hambusse anda? Las otsivad ise.
@Maire:
Aga annate ehk teada kõigile kes lugema satuvad kuidas teile seestpoolt paistab, olen väga huvitatud! Ootan loo järge ja ausalt öeldes, tahan oma silmaga näha, kuidas Te seda nilbet lugu siluda kavatsete.
PS: kui vastate mu kirjale, paluks hoiduda usalduslikust sinatamisest.
Mul hakkab sellest ettevõttest juba täitsa kahju. Kuidas saab nii rumal olla? Vallandamise põhjusena piisanuks vaid viitamisest asjaolule, et osa blogiposte on koostatud tööajast (tõenäoliselt ka tööandja vahenditega).
dig ütles:
ahhaa! majanduskriis on tõsine asi ja iga uut võimalikku konkurenti kardetakse nagu tuld. küllap siis kartsid juristid, et vendeli näolgi on tegu mõne algaja pankuriga, kel pole äri kiire püstipanemise kõrvalt olnud mahti omale unikaalset nime ja logo välja mõtelda ning kasutas seetõttu esimest ettejuhtunut.
tjaaaaaaaaa……mõtlen vist kah, et peaks kuskile mujale kolima. no inimlikust perspektiivist ma muidugi mõistan pangaisandate reaktsiooni, aga samas mõtlen ma, et kui ma olen oma säästude kurja silma eest ära peitmise usaldanud sellistele härradele, kes on nii lollid, et isegi korralikult vassida ja vabandada ei ei oska, siis võibolla ei oska nad ka mu raha korralikult ära peita ning mõni kurinahk võib selle üles leida ja mult ära võtta.
kahju on muidugi sellest, et kuuldavasti polevat ka teised aardevalvurid palju arukamad.
Maire ütles:
kuna jobu on jobu, siis on ka kõik tema maskeerumispüüded jobulikud ja läbinähtavad.
Maire ütles:
kuna ma ei häbene olla inimene pole mul ka midagi häbeneda, kui vahel mõne inimliku vea teen. vähemalt olen ma nõus oma vigu tunnistama ja vajadusel (no muidugi jälle minu subjektiivsest hinnagust lähtuvalt) oma seisukohti korrigeerima.
Maire ütles:
sellest kommentaarist järelduks justkui, et skeptikud peaks kirjutama/rääkima ainult vaieldamatult tõeseks osutunud asjadest, nagu näiteks see, et maa tiirleb ümber päikese, et õuntel on kalduvus maa poole kukkuda jmt.
ma ise küll sellega ei nõustuks. spekuleerimine on muidugi libe tee, aga kui spekuleerimise asemel asju süvakuti uurida, võib mõnigi algselt ühtpidi paistnud lugu lõpuks hoopis teistsuguseks osutuda. nii võib juhtuda ka selle teemaga.
Maire ütles:
aga kas sa seda kujutad ette, et mõni teine võiks nii teha? või astusid just sellesse subjektiivsuse ämbrisse? vaata, igaüks ei taha, saa või ei julge mingil põhjusel ära minna. äkki tal pole kuskile mujale minna? samas ma ei näe aga mingit põhjust, miks peaks tõsiasi, et ma kellegi heaks töötan eeldama, et ma temasse igal tasandil hästi suhtun. jah, see eeldab, et ma teen oma tööd nii hästi kui mult nõutakse ja selles mahus, mida minult nõutakse (vastavalt varasematele kokkulepetele) pluss veel teatavad konfidentsiaalsusnõuded jmt. aga nõue, et mul peaks olema mingi kindel arvamus? kurat, isegi prostituudilt ei nõua keegi, et ta oma klienti kinnimakstud aja jooksul armastaks.
Dr. Spinn ütles:
see tundus NII naljakas, et lihtsalt pidin kommenteerima!
militaarpäevilt mäletan tervet hulka värskeid allohvitsere ja vaid mõnda üksikut (vanem)ohvitseri, kes alama auastmega sõjarditelt peaaegu relvaähvardusel “kulbilöömist” ja korrektset, auastmele viitavat pöördumist nõudsid. jälgides neid ka muudes tegemistes-toimetamistes sai üsna ruttu selgeks, et tegu on tõsiste egoprobleemidega.
mina hoiatan kohe ette, et kuni ma pole purjus ja kedagi topelt ei näe, ei hakka ma ka teesklema, et ma teda topelt näen. minu arvates on see täielik mõttetus ja sinatamise üle virisevad ainult katkiste egodega kodanikud. kui keegi minuga seepärast lausa suhtlemast keelduks, siis see ongi parem variant kui selle varjamatu egoprobleemiga isikuga suhtlemine.
Mul tekkis seoses loetud kommentaaridega selline mõtete ja tundmustetulv, et lappasin eile õhtul eri riikide töövaidluskomisjonide akte ja artikleid, mis seotud lojaalsusega tööandja suhtes. Materjal sai paks ja huvitav ning kuigi ma eelmises kommentaaris ütlesin, et “skeptitsism ei puutu siin asjasse”, siis tegelikult puutub küll. Sest sõna- ja mõttevabadus puutub asjasse, ilma selleta pole skeptitsismigi. Ega mingit teisitimõtlemist. Siin pole keegi kustutanud kommentaare, mis mistahes teemas skeptikute väiteid ja seisukohti kummutada või naeruvääristada püüavad.
Ma ei taha jälle liiga pikalt jorutada, aga mõni asi jäi kangesti kripeldama. Esiteks see lause, et koer ei hammusta kätt, mis teda toidab. See tõi mulle meedle ühe teise riigi, kus sai mõnda aega elatud ja kus see tõde oli vaieldamatu. Selles riigis ei vaidlustatud ülemuste tarkust muidu kui käsu peale (kui oli vaja mõnda kriitilist nupukest “Noorte Häälde” nt). Ja oma peaga mõtles ainult see, kes elada ei osanud – teiste eest mõtles Riik, st Tähtsad Ülemused, kes teadsid kõike kõige paremini ja tegid alati kõike kõige õigemini. Selles riigis käisid emad oma laste pärast KGB-onude vastuvõtul, kui lapsed oli kuhugi lorilaulu kirjutanud. Ja ootasid poegi sõjaväest koju elusatena, said nad aga tagasi sageli kirstus ja koos kirjaga, kui õige asja eest see juhtus. Ja seda ei vaidlustatud ja sellest ei räägitud, sest toitvat kätt ei hammustata ja tuleb olla lojaalne. Selles riigis kiskus isa poja peast sini-must-valge peapaela ja laskis selle vetsust alla, sest keegi võis ju kaevata mittelojaalsuse kohta.
Sõna- ja mõttevabadus on tohutult tüütu asi. Kõik on nõus, et sõna- ja mõttevabadus peab kehtima NENDE sõnade ja mõtete kohta. Kui aga selgub, et põhimõte on üldine ja kehtib ka TEISTE sõnade ja mõtete kohta, tõuseb suur kisa ja hammaste kiristamine. Ma olen tuttav inimestega, kes nõuavad ENDA õiguste austamist ja ENDA lugupidavat ja õiglast kohtlemist, samal ajal õigustades teiste inimeste sõnavabaduse piiramist ja seadustest tulenevate õiguste rikkumist. Olen vaielnud inimestega, kes nõuavad tsensuuri, ja seda loomulikult teistele. Olen vaielnud inimestega, kes jutlustavad demokraatia halbusest ja vajadusest “karmi käe” järele, ise samal ajal adumata, et kogu nende heaolu tuleneb demokraatliku ühiskonna põhimõtetest, ka võimalus selle üle kurta.
Ütlete: “Aga see on hoopis teine asi!” Ei ole. Orwelli “1984”, mõttepolitsei. Lugege ka Orwelli elulooraamatut. Igal inimesel on õigus isiklikule elule, isiklikele mõtetele ja väljendusvabadusele. Kui kedagi on laimatud või solvatud, siis selle üle otsustab kohus TÕENDITE alusel. Ütlus “Kui ei meeldi, siis mine minema!” sobib inimese kõnepruuki, kes peab end jumalaks. Nii ütlevad mõned ülemused oma alluvatele, kui nood maksmata palga pärast kurtma tulevad; uusi töövahendeid, tööohutusnõuete täitmist või vetsu…
.. kätepesuks seepi nõuavad. Mul just üks konkreetne juhtum lähikonnas olnud, kus tänu ühele ebalojaalsele töötajad lõpuks oma palga kätte said. Siiras heameel, et tänapäeva noored oma peaga mõtelda julgevad. Mina olen ses mõttes vana, minu sees on veel see vana hirm.
KatrinV ütles:
Toda sorti lojalism ei ole kindlasti ainult selle ühe riigiga seotud. See on üks klassikalistest killukestest, mis paljudes inimestes ja paljudes ühiskondades ikka ja jälle üles kerkinud on. Tõsi küll, erinevad ühiskonnad ja erinevad organisatsioonid on lojalismile erinevaid väärtushinnanguid jaganud.
Kanada ja Põhja-Ameerika kontekstis on sedasorti suhtumist uurinud psühholoogiadotsent Bob Altemeyer.
Põhimõtteid põhjalikumalt põrnitsedes torkab silma, et nad on piinlikult pirtsakad. Ja pahatihti lähevad juurdunud tavadega konflikti ka.
Ettevõte tegi muidugi igas mõttes valesti kui üritas koondada töötajat blogis avaldatu pärast või kui nad tõesti üritasid sundida teda blogi kinni panema. (Kommentaarist keeldumine nüüd küll mingi asi ei ole mida kellegile ette heita võiks)
Aga ega Blogija nüüd ka mingi ingel pole.
1) Blogija kirjutas oma blogis selgelt halvustavalt oma kolleegidest, kõige lihtsam näide on kellegi “Tatraveskiks” hüüdmine.
2) Blogija kirjutas nii, et kõik kolleegid said aru kellest täpselt jutt käib ja seejuures oli teada, et osa tema kolleege loeb blogi. Seega, selgelt said kahjustatud ettevõtte töötajate suhted.
Blogija kirjutas ikkagi nii, et asjaga mitte kursis olev avalikkus teada ei saanud mis firmast kirjutatakse, seega avalikku mustamist ilmselt ei olnud ja seaduse ees on blogija puhas poiss. Aga inimlikult võttes minuarust küll mitte ja minuarust on arusaadav, et ettevõte temast lahti saada igatses.
Mina ütleks selle peale et “räägi inimestega”. Ehk siis ära tigetse kuskil blogis vaid räägi oma mured avalikult välja ja asjad saavad lahendatud. Kui kõik kolleegid on tõesti nii idioodid et midagi lahendada ei õnnestu, siis vaheta töökohta.
Muuseas, mõelge sellele kuidas te käituksite kui te oleks Blogija otsene ülemus? No mõnda aega pigistaksite ilmselt lihtsalt silma kinni aga kui mõni töötaja tuleb äkki teie juurde ja ütleb et tema keeldub selle inimesega edaspidi koos töötamast sest vaadake ise mis Blogija oma blogis tema kohta kirjutas? Keeruline.
Vanasti lisati lorilaulu lõppu järgmised read – olgu lugu lühike või pikk, peaasi et oleks õpetlik.
Käesolev lugu ei ole vist veel lõppenud, aga mingeid järeldusi saavad end reklaamida püüdvad noorkirjanikud selle põhjal ikkagi teha, kui lähtuda mõne vandenõuteoreetiku arvamusest, et kogu see skandaal oligi tegelikult sel eesmärgil korraldatud, et Johanna Maria Prangeli nimi igaveseks lugejate alateadvusse kõrvetada. Olgu sellega kuidas on, aga kardan, et avalikkuse tähelepanu ei olnud piisav, et see end tulevikus raamatute müügil ära tasuks, eriti kui peab lühemat-pikemat aega ilma kindla sissetulekuta elama.
Palju olulisem on, et positiivsed vastukajad ununevad üsna pea, kui kohe ei järgne raamatut poelettidel, mida siis kirjaniku andunud fännide käed haarama tõttavad. Hulluks läheb lugu kätte siis, kui raamat kipub kehvapoolne olema ja ostjad hakkavad selle soetamiseks tehtud kulutusi kahetsema. Nojah, selle kannatab ka veel ära, aga mida teha siis, kui vaja jälle palgatööle minna, aga igas asutuses ootavad ees kurjad tatraveskid, kes töölesoovija tausta internetist uurima hakkavad? Ennustan, et siis läheb lugu karmiks kätte ja seda mitte ainult läitulevikus vaid ka 10-20 aasta pärast, sest internetti kirjapandu teatavasti ei kustu mitte kunagi, kui just mõnd globaalset katastroofi ees pole. Isiklikust kogemusest tean, et minu internetiajastu algul loodud kodulehed, mille enda arust olen juba 90-te lõpus kustutanud, ilmuvad ikkagi veel teatud märksõnu guugeldades välja, mis siis veel ajalehearhiividest rääkida, mida keegi ei kavatsegi kustutada.
Tegelikult on hea, et selline asi juhtus, kuigi paljud sest haiget said. Usun, et Prangli õpetlik lugu jõuab ülikoolide ja ka gümnaasiumide meediatundidesse, mitte ainult sõnavabaduse teemadel rääkides vaid ka sellest aimu andmiseks, kuidas noor inimene tööl olles kaastöötajate ja ülemustega suhtlema peaks, nii et kõik probleemid saaksid ilma inimestele haiget tegemata lahendatud, eriti kui need inimesed ei ole mitte kuidagi süüdi, et lugu nii läks, nagu me nüüd lugeda võime.
Santa ütles:
äkki siis uuriks, et kui seda kaebajat niisuguses pahas rollis kujutati, äkki on selleks ka alust?
Santa ütles:
Mina ei pigistaks silma kinni. Mina esitaks ametikõrgenduseks, sest on näha, et Blogija ei näe mitte ainult oma kitsast töölõiku, vaid ettevõtet laiemalt, seda kuidas võiks töötegemist korraldada ja igasuguseid muid strateegilisi asju. Kui mina ka sooviks, et see firma rohkem teeniks, kus ma töötaks, siis ma tahaksin, et andekate inimeste anne saab rakendatud.
Antud loo hunte ja lambaid ei tea, aga enamasti tasub intrigant meeskonnast minema ajada ka siis, kui tegemist on kõige võimekama tegelasega.
Jalgpallis jäätakse ka suurimad staarid koju kui nad võiskonna sisekliimale ülemäära halvasti mõjuvad. Üksikaladel võib sellistele rohkem vastu tulla, aga kollektiivsete tegevuste korral on lood teised.
Oudekki, Blogija ei liigutanud sõrmegi selleks et neid töökorralduse puudusi lahendada, ta ainult kirjutas neist oma blogis.
Mul enda kolleegidest kohe võtta 2 head näidet – üks kurdab pidevalt kõige üle, õnneks küll mitte blogis vaid üsna avalikult ja tihti isegi mõnusalt humoorikalt. Teine võtab asjad kätte, räägib inimestega ja korraldab ära. Täiesti erinevad inimtüübid. Iseenesest pole mul kumbagi vastu midagi aga firma jaoks on teine ikka oluliselt kasulikum.
Santa, seda me ei tea ju. Mulle jäi mulje, et ta blogisse kirjutas neid asju, mida ta ei saanud muuta, parimagi tahtmise juures. Veel enam, mulle jäi mulje, et paljude asjade korraldamiseks ei olnud tal lihtsalt piisavalt ametivõimu…
Veel enam, ma arvan, et inimene peaks saama palka selle eest, kui ta firmas asju korraldab. Lihtsalt selle pärast, et vabatahtlik motivatsioon saab jube kiiresti otsa…
@Oudekki:
Võin sulle kinnitada, et pole teada mitte ühtegi korda, kus ta oleks oma konkreetsete ettepanekutega läinud firma omaniku juurde. Pole ka teada, et ta oleks nähtud probleemidest omanikku või nõukogu informeerinud. Tagaselja kritiseerida ja puudustest blogida oskab meist igaüks, aga vaid vähestel on piisavalt oskust ja tahet midagi ka reaalselt muuta. Tööandja eelistab otse loomulikult neid, kes oma ideid ja eesmärke põhjendada ja teostada oskavad.
Vastukommentaare ennetavalt olgu ka öeldud, et firma omanikule väga meeldivad sellised töötajad, kes parema tulemuse nimel oma ettepanekutega välja tulevad. Ja omadele kogemustele toetudes võin ka väita, et kui on mõistlik ettepanek, siis seda ka arvestatakse ja rakendatakse.
Tänases Delfis kirjutab Sandra Jõgeva eraviisiliste tülide avalikkuse ette lohistamise perspektiivikusest. Miskipärast tundus, et artikkel pealkirjaga “Kättemaksumeedia karjatused” sobib hästi siia haisust ja täislaskmisest rääkiva jutu sabasse.
Maire ütles:
Jah ja ei.
Kriku näiteks on jah selline loom, kes on võimeline ükskõik kelle kabinetti marssima ja ütlema, mis talle ei meeldi. Erilisi tagasilööke pole see seni põhjustanud, nii et julgen soovitada :) Igasuguste moodsas keeles bitchimistega on ka nii, et tavaliselt jääb Krikul üle vaid imestada, miks küll keegi temaga niimoodi ei käitu. Teiste jutu järgi maod ja ussid on Kriku kogemuse järgi meeldivalt malbed tegelased. Müügimehed hoiavad ka eemale. Isegi “hispaanlanna” ei võtnud kordagi ühendust, nagu Kriku polekski inimene…
Aga.
Kõik ei ole Krikud. Pahatihti juhtub nii, et inimene, kes ei oska enda eest korralikult seista, jääb dilbertliku korporatiivse kultuuri surve alla ja ei ajagi ennast enam püsti. Kui ettevõttes lastakse dilbertlusel vohada, siis jääb niisuguste tagasihoidlikumate natuuride panus tagasihoidlikumaks ja nad koguvad sellevõrra stressi rohkem. Nemad ei ole süüdi, et nad ei ole psühholoogiliselt või väitlusoskuse poolest võimelised oma ülemustele välja ütlema, mida on vaja teisiti teha. Tegelikult nad ei peagi seda olema, sest see on ju ülemuste töö, mitte nende oma.
Niisugune juhtum peaks olema professionaalsele juhile ohu märgiks, lakmuspaberiks. Lakmuspaberit ei ole mõtet sõimata või karistada selle eest, et see värvi muudab, eksole.
Üldiselt soovitan üle vaadata filmi “Office Space”.
Eesti Päevaleht vahendab juhtmi kohta kommentaare ja arvamusi:
Ja jätkub kauemaks…
Kriku ütles:
tänan. tasus ära.
Siinsetele seaduse-entusiastidele võib ehk huvi pakkuda Töölepingu seaduse paragrahvi 28 lõike 2 punkt 11, mis ütleb järgmist:
Maire
Võin sulle kinnitada, et pole teada mitte ühtegi korda, kus ta oleks oma konkreetsete ettepanekutega läinud firma omaniku juurde.
Alati ju võib öelda, et polnud piisavalt konkreetne ettepanek, aga ok, ei hamba.
Rohkem huvitab, mis sunnib inimest nii andunult oma tööandjat kaitsma?
Kes ise käitus ikka päris matslikult
Ja Maire pakkumine, helista, räägin su pehmeks, st, ostan ära, topin suu penne täis, ei tekita ka mingit usaldust.
Kas jutt pole mitte pangast, kes käitub meiega siin kui ülbe peremees orjadega?
Et sul pole paremat tööandjat olnud, Hitleri ja Stalini jooksupoistel oli ka selline arusaam, niikaua, kui neid vaja oli.
Mis sunnib inimesi lömitama, eriti kui selleks nagu põhjust ka ei ole, või on?
Ma loen ja mõtlen, et lugege kõik parem Dilbertit. Mitte ühte riba korraga kuskilt lehest, vaid ikka terve raamat korraga. Võin laenata.
Terve karjäär on üles ehitatud enda endiste tööandjate lolluste lahkamisele, millele aitavad kaasa lugejate kirjad. Ja miljonid loevad ja tunnevad ära.
@catlyn:
Ma kleepisin töö juures vahel Dilberti ribadest päevakohaseid lehekesi kokku ja avalikustasin neid puhkeruumis, rahvas nautis – nagu rusikas silmaauku!. Lahti ei lasknud mind keegi… Muide, ma tegin neid enne tööpäeva algust.
Mõnel pool kleepivat Dilberti koomuskeid üles juhtkond. Igavene häda, kui juhtkond töökeskkonda paremaks teha ei suuda ja siis tegeleb asendustegevustega nagu iseenda üle irvitamine.
Dilbert ei tegele ju ainult juhtkonna lollustega, seal on kõiksugu asju. Sh debiilsete töökaaslaste ja alluvate tegemisi. Ma olin ka millalgi “juhtkonnas” ja jagasin ka ühte dilberti koomiksit, mis sobis suurepäraselt ühte meie töötajat iseloomustama.
Kõiki puuduseid ei saa juhtkond kõrvaldada. Näiteks töötaja, kes teeb oma tööd hästi, aga arvab, et tal peab emme lapikesega järel käima, mis sellisega teha? Lahti ei lase ju, aga tüütu on.
New York Times kirjutab mõneti sarnasest juhtumist Connecticutis: