pH ja vähk ehk mida Nobeli preemia laureaat Otto Warburg avastas
2016. aasta märtsis on üheks kuumaks teemaks Eesti meedias ja sotsiaalvõrgustikes Riina Raudsiku juhtum. Ühelt poolt nuhtleb Raudsikut Terviseamet ning Eesti Päevaleht kajastab seda kõike tähelepanelikult, teisalt on loodud Facebooki grupp “Toetame Riina Raudsikut ning demokraatlikku sõna- ja mõttevabadust”, kus inimesed saavad avaldada oma toetust nende meelest nõiajahi ohvriks langenud Raudsikule.
Üks teema, mis toetajate poolelt läbi käib, räägib meile Otto Warburgist, kes sai Nobeli preemia väidetavalt selle eest, et avastas vähktõve tõelise põhjuse, milleks on keha happeline seisund, ning muidugi ka ravi, milleks on keha leeliselisemaks tegemine nt sooda ja sidruni abil. Ja kes on ajakirjanikud ja skeptikud ütlemaks, et Nobeli preemia laureaat udujuttu ajab?!
Sellisel puhul on vähemalt kaks võimalust. Esiteks võib olla, et väide vastab tõele ja nimetatud teadlane tõepoolest väidab, et tal õnnestus kõik see avastada ning raviviis leiutada. Sellisel puhul on võimalik, et edasised avastused sellist julget väidet siiski ei kinnitanud ja teooria kadus ajaloo kanalisatsiooni, kust alteratiivikud sageli punnsuutäie armastavad võtta. Või siis on tabanud teadlast Nobeli-needus, et on ära pööranud hea teaduse tegemise teelt (nagu näiteks Linus Pauling). Teiseks on võimalik, et teate edastajad, kelleks on alternatiivmeditsiinimeelsed, vandenõuteoreetikuks olemise kalduvusega, keskmisest väheke paranoilisema ilmavaatega inimesed, on ise millestki valesti aru saanud ja tõlgendavad asjaolusid täpselt sedasi, nagu neile kasulik tundub vaatamata sellele, milline see tõde tegelikult on.
Otto Warburg sai Nobeli preemia 1931. aastal avastuste eest rakkude hingamise selgitamisel. Muu hulgas selgus, et kasvajarakkudel toimuvad need asjad teisiti kui normaalsetel rakkudel. Nimelt, kui enamikes normaalsetes rakkudes lagundatakse glükoos kõigepealt raku tsütosoolis kiiresti püruvaadiks ning transporditakse sealt edasi mitokondrisse, kus toimub raku peamine energiatootmine, siis vähirakkudes surutakse mitokondrites toimuv oksüdatiivne energiatootmine alla isegi küllaldase hapniku olemasolul, mistõttu hakkab rakkudes püruvaat kogunema ning see muudetakse piimhappeks. [eelmine versioon: Nimelt toimub kasvajarakkude mitokondrites glükoosi lagunemine pigem fermentatsiooni teel isegi küllaldase hapniku olemasolul ja tekib suures koguses piimhapet, mis on anaeroobse glükoosi lagunemise produkt.] Ta töötas välja ka vähktõve tekke hüpoteesi, mida tuntakse Warburgi hüpoteesi nime alla. Selles väidetakse, et vähktõve tekke peamine põhjus on normaalse aeroobse glükoosi lagunemise asendumine anaeroobsega (fermenteerumine). Kuigi Warburgi efekt on olemas, siis põhjus ja tagajärg on edasiste uuringute käigus osaliselt teistpidi pööratud ja põhjusahelat täiustatud. Vähktõve põhjustavad geenide mutatsioonid ja piimhappe üleproduktsioon on selle tagajärjeks. (Huh, palun, kui keegi oskab neid asju inimkeelsena ja täpsemalt selgitada, siis võtan tänuga vastu.)
Kas Warburg rääkis midagi vähktõve ravimisest sooda ja sidruniga? Kui keegi leiab selle kohta viidatava allika, siis ootan põnevusega.
Ajaviitelugemisena saan pakkuda leiu internetist, kus üks inimene, kes paistab olevat minust paremini kursis ainevahetuse eripäradega ja lahkab ühe soodameditsiini pooldaja teksti, kus rakendatakse Otto Warburg ja tema Nobeli preemia umbluumeditsiini teenistusse. Paistab, et tegelike asjaolude väärtõlgendamine on osadel inimestel elustiili osa.
Hoopis ägedama lugemiselamuse rakkude ainevahetusest ja vähirakkudest saab ajakirjast Horisont nr 1 2013, mainitakse ka Otto Warburgi.
TUULI KÄÄMBRE JA MINNA VARIKMAA: Energia, elu ja tervis: süsteemibioloogiast, bioenergeetikast ja biomeditsiinist
See vist teemaga väga ei haaku. Olin 7, vanatädi Helene matused. Kirikus toimus ärasaatmine. Sellel hommikul kõndisime emaga kalmistu pargis. Ta rääkis mulle elust ja surmast. Ehk muretses, et matused võivad põhjustada hingelise trauma?
Samal õhtul olin ise suremas. Metsmaasika allergia. Ei oksendanud – aga kõndida ei saanunud. Ema võttis sülle, viis majja. Johanna käskis joota palju vett.
@ Klõbistaja:
Mõnikord juhtub sedasi, et emake Loodus annab kaasa liiga palju kaitsevõimet. See võib tappa. Enamasti ei tapa – aga on palju autoimmuunseid haiguseid. Mida siis teha? Kas põrna eemaldamine on parem ravimitest?
Ma mõtlen…
Soodateraapiast ei tea ma midagi, kuid ma olen Warburgi vähiravi kohta kuulnud sellist versiooni: vähirakud suudavad energia saada ainult glükoosist, tavalised rakud mitte ainult. Vähiravi idee seisneski absoluutses süsivesikute tarbimise keelus. Sellisel juhul jäävad vähirakud nälga ning nälgides nad ei paljune, st. vähk ei arene edasi. Arvati, et võib-olla õnnestub vähk panna ka taandarenema. Kahjuks uuriti seda teemat väga lühikest aega, sest siis leiutati keemiaravi ja kõik olid sellest kui imeravist vaimustuses ja Warburgi vähiravi teooria visati üle parda.
Aga miks ph muutub? Happelisus ei ole põhjus iseenesest, vaid see on millegi tagajärg. See miski on laias laastus stress, st. midagi on organismile antud tingimustes liiga vähe või liiga palju, tekkivad muutused energia ja ainevahetuses ja üheks näitajaks on ph.