Teadus ja ebateadus Tartu Linnaraamatukogus

Tartu Linnaraamatukogu II korruse näitusesaalis on 15.09-13.10 avatud publikatsioonide näitus “Vesi – looduse ime”. Välja on pandud hulk raamatuid ja ajakirju, mis räägivad veest kõige mitmekesisemal moel – seoses keemia, geograafia, energeetika, mütoloogia jm. valdkondadega. Kapid kannavad pealkirju nagu “Vesi – looduse ime”, “H20”, “Veevarude uurimine ja kaitse”, “Mütoloogia”, “Veeuputus – müüt või tegelikkus?”, “Vee-energia” (hüdroenergeetika tähenduses), “Ähvardav vesi” (tsunamid jt. loodusõnnetused), “Hüdrosfäär”, “Pilved, vihm, lumi, jää”, “Vesi ja tervis”, “Joogivesi”. Publikatsioonide autorite hulka kuuluvad näiteks prof. Karik, Harry Jänes, Tiit Kändler ja rida välismaiseid autoreid. Sirvimiseks on väljas kaust Tiit Kändleri “Eesti Päevalehele” kirjutatud artiklitega, klaasi all vaatamiseks ajakirjade “Horisont”, “National Geographic” ja “Geo” veele pühendatud numbrid.

Üldiselt populaarteaduslikult väljapanekult leiab veeuputuse kapist aukohalt tuntud müstiku Graham Hancocki paksu raamatu “Allilm”, mida ei saa just rahvavalgustuslikuks nimetada. Minu arvates võiks selliste näituste eesmärkide hulka kuuluda lugejate suunamine väärt teoste juurde, mitte müstikute manu – aga heakene küll, selle raamatu pärast ei oleks mõtet eraldi artiklit kirjutada.

Kuid paraku on näitusel veel üks, ülal nimetamata jäänud klaaskapp. Selle pealkiri on lühike, kuid paljuütlev: “Masaru Emoto“. Tegemist on ühe 21. sajandi esiposijaga, kelle teadust matkiva sõnakasutusega, kuid sisuliselt täiesti ebateaduslikud üllitised leiavad aeg-ajalt tee isegi Tartu Ülikooli seinte vahele (jätan siinkohal teadlikult mainimata, milline humanitaar nimetatud isikule oma loengus viitab ja ei kavatse seda ka edaspidi kommenteerida).

Selline prominentsus tekitab rea küsimusi. Kas Emoto looming moodustab tõesti vee-uurimisel eraldi valdkonna võrdselt näiteks hüdroenergeetika või veevarude uurimise ja kaitsega? Kas Emoto on kõikidest teistest näitusel esitatud autoritest tõesti nii palju olulisem, et väärib personaalset kappi? Kas Tartu Linnaraamatukogu tegevusel on rahvahariduslikke eesmärke või ollakse mindud kaasa postmodernistliku “kõigi vaatenurkade esitlemise” kahtlasevõitu, kuid mugavalt otsustamise kohustusest vabastava põhimõttega? Või on tegu lihtsalt kellegi rumala veaga…?

20. septembril kell 11:00 toimub Tartu Linnaraamatukogu IV korrusel populaarteaduslik veeteemaline kohtumine Tiit Kändleriga. Igati kiiduväärt ettevõtmine, mille käigus võib-olla selgub midagi ka kõnealuse näituse koostamise põhimõtete kohta.