Jure Biechonski — õrnahingeline terapeut, kes vajab ajalehe Valgamaalane tsensorite erikaitset
Kirjavahetuses Jure Biechonskiga on selgunud, et tema ei ole palunud toimetusel kommentaare kõrvaldada, seega siinse loo kokkuvõttes kirjutatud “Jure Biechonski on nii “püha” mees, et tema kohta ei tohi negatiivseid või kahtlevalt küsivaid kommentaare avaldada” ei iseloomusta antud juhul Jure Biechonskit ega tema käitumist. Samal põhjusel ei iseloomusta pealkirjas nimetatud omadussõna ‘õrnahingeline’ antud juhul teda ja ta ei ‘vaja’ seetõttu ka kellegi ‘erikaitset’.
Kuivõrd ajalehe Valgamaalane lepinguline esindaja Tiia Luht nõudis ilmselt viitega siinsele loole:
Lisaks esitab OÜ Valgamaalase Kirjastus MTÜ Eesti Skeptik vastu nõude lõpetada koheselt pärast selle kirja kättesaamist OÜ Valgamaalase Kirjastus kohta ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangute avaldamine veebiportaalis aadressiga www.skeptik.ee, vastasel korral oleme sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole.
siis paar märkust ka selles osas.
Kui pidada loo juurde kirjutatud kommentaare lugejate poolt avaldatud infoks, siis toimetuse tegevus neid kord lubada, kord mitte lubada võib pidada manipuleerimiseks ehk käsitsemiseks (vt võõrsõnastik).
Mis aga ‘ebakohastesse väärtushinnangutesse’ puutub, siis nende üle võime kohtus arutleda küll, kui Valgamaalane seda vajalikuks peab. Kui aga osundatakse konkreetsetele faktivigadele, siis need parandan hea meelega.
Kokkuvõte: ajaleht Valgamaalane manipuleerib infoga ja Jure Biechonski on nii “püha” mees, et tema kohta ei tohi negatiivseid või kahtlevalt küsivaid kommentaare avaldada.
Pühapäeval (24. oktoobril 2010) ilmus Postimees.ee esiküljele viide samasse kontserni kuuluva ajalehe Valgamaalane loole Jure Biechonskist: Psühholoog julgustab tundeid näitama, autor Marge Väikenurm, reporter. Ülal pildil näete, et loole on lugejad lisanud 17 kommentaari, aga kui soovite neid kommentaare lugeda, siis see alates 25. oktoobrist ei õnnestu.
Kuna olin ka ise mõne kommentaari kirjutanud, siis hakkas see mind huvitama ja kirjutasin loo autoriks märgitud Margele.
Vastus oli lühike:
kuna kommentaarid antud teema juures olid suures enamuses ebasobivad, otsustas toimetus antud teema kommenteerimisvõimaluse sulgeda
Kuivõrd me neid kommentaare enam lugeda ei saa (ja nii paranoiline ma ometigi veel ei ole, et iga kord kommentaare salvestama hakkaksin), siis peate leppima minu subjektiivse mäletamisega. Ma ise kirjutasin lühidalt ja viitasin küsitavustele Jure Biechonski pädevusele esineda psühholoogi, terapeudi ja professorina. Üks kommenteerija teadis lisada, et professoriks on ta erakoolis “Terviklik mina”, mille peale mina julgesin kahelda, et ilmselt ei vasta erakool “Terviklik mina” akrediteeritud kõrgema õppeasutuse kriteeriumitele. Veel viidati mingile Inglismaa asutusele, mis peaks Jure Biechonski pädevust kinnitama, mille peale palusin täpsustavaid andmeid, mis aga saamata jäid.
Üleskutseid kellegi ahju ajamisele ei suuda ma meenutada.
Loomulikult ei jäänud ma sellise lühida vastusega rahule ja kirjutasin uue kirja:
Tänan vastuse eest, Marge!
Kas sellisest reaktsioonist saab järeldada, et mõned inimesed on toimetuse meelest puutumatumad kui mõned teised inimesed? Et kui kommentaarid toovad mõne inimese kohta välja fakte, mis ei pruugi kokku kõlada tema enda poolt soovitud kuvandiga, siis varjame need maha.Veel soovin teada, ega toimetust antud isiku poolt mõjutatud pole. Või on toimetuses mõni inimene, kes esindab mitte niivõrd lugeja huve kuivõrd hoopis portreteeritava isiku huve?
Lubage tähelepanu juhtida asjaolule ja kontrollitavale faktile, et Jure Biechonski on küll huvitava ja kirju elukäiguga inimene, aga tema pädevus psüholoogia vallas akadeemilises mõttes pole kinnitamist leidnud. Kui toimetus arvab, et isehakanud psühhoterapeut, kel puudub vastav pädevus, võib inimestele “teraapiaid” teha ja lisaks veel uusi “terapeute” koolitada, siis kahjuks eksib ajakirjandusväljaanne lugeja ausa informeerimise põhimõtte vastu. Kui artikli kirjutaja loo iseloomust tulenevalt ei tunne selliste asjade vastu huvi, aga kommenteerijad sellele osutavad, siis seda veidram on toimetuse käitumine kommentaarid hoopis ära varjata.
Seda teemat on omal ajal käsitlenud ka Postimees:
http://www.postimees.ee/130407/esileht/siseuudised/254997.phpTervitustega,
Martin Vällik
nüüd juba MTÜ Eesti Skeptik asutaja ning www.skeptik.ee toimetaja
Selle peale vastas mulle ajalehe peatoimetaja Sirli Homuha:
Tere
Kõne all olevate kommentaaride sulgemise aluseks on Eesti Ajalehtede Liidu kinnitatud online kommentaaride hea tava lepe (http://www.eall.ee/lepped/online.html).
Lugupidamisega
Sirli Homuha
Valgamaalase peatoimetaja
Mille peale mina oma küsimusi täpsustasin:
Tänan selle viite eest, lp Sirli Homuha,
seal on küll juttu üksikute kommentaaride kustutamisest, mis üksikisiku suhtes “levitavad valet või halvustavad põhjendamatult teisi isikuid;”. Antud juhul siis küsin, et millisel alusel on Teil põhjust arvata, et ühes või teises kommentaaris avaldatud arvamused on põhjendamatud ja millised väited olid valed?Teiseks, milleks sulgeda kogu kommentaarium, kui tegu võis olla üksikute kommentaatorite poolt avaldatuga?
Kolmandaks, kas portreteeritav isik võttis isiklikult toimetusega ühendust ja palus kommentaarid kõrvaldada?
Neljandaks soovin teada toimetuse seisukohta selles osas, et kas lugeja huvid on kaitstud sellega, kui eksperdina esitletakse isikut, kes hariduse poolest seda siiski ei ole? Ja kui tähelepanelikud lugejad sellele kommentaariumis viitavad, siis selmet fakte kontrollida, mis uuriva ajakirjaniku üks iseloomulik tegevus võiks olla, hoopis kõrvaldatakse kogu lugejatepoolne panus.
Lugupidamisega,
Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik
www.skeptik.ee
See kõik toimus esmaspäeval, 25 oktoobril. Kolmapäeval saatsin meeldetuletuse:
Tere, lp Sirli Homuha,
kas olete loobunud mu küsimustele vastamisest või plaanite veel juhtumit omal poolt kommenteerida?
Lugupidamisega,
Martin Vällik
MTÜ Eesti Skeptik
www.skeptik.ee
Vaikus eetris…
Võite ju ka peatoimetajalt küsida, kuhu kommentaarid jäid, ehk veab teil rohkem.
Selle peale tuleb siis endal taaskord käised üles käärida ja kirjutada Jure Biechonskist ise üks lugu, aga ma ei pea õigeks toimetuse käitumist oma lugejate ja kommenteerijate suhtes — kui olite inimesest loo kirjutanud ja selle kommenteerimiseks avanud, siis ehk kannatate ka need kommentaarid välja (niikuinii kaovad need kolme kuu möödudes silme alt). Ja kõrvaldate tõesti vaid need, mis “levitavad valet või halvustavad põhjendamatult teisi isikuid;”. Küsimused end psühholoogi, terapeudi ja professorina esitleva isiku pädevuse suhtes on täiesti legitiimsed. Ega te ju Kivi-Karlat ei lähe intervjueerima, kuidas sclerosis multiplexi ravida. Või lähete? Biechonski juhtumi põhjal paistab, et kindel ei saa olla.
Toimetus on igal juhul käitunud argpükslikult ja oma lugejaid mitteaustavalt, isalikult ettehooldavalt ja mitteusaldavalt, kuna varjatakse osa teavet ja asetatakse sellega inimesed potentsiaalsesse ohtu sattuda ebapädeva “terapeudi” ohvriks. Argpüksid ollakse siis, kui kommentaarid omal algatusel kõrvaldati, kuna kardeti juba ette võimalikku negatiivset reaktsiooni Biechonski ja kamba poolt; argpüksid oldi ka siis, kui Biechonski ja kamp toimetusele vastava märguande saatsid. Mis pagana vaba ajakirjandus see on, kui “telefoniõigus” infot manipuleerib?!
Olgem siis teadlikud, et Valgamaalane manipuleerib infoga ja Jure Biechonski on nii “püha” mees, et tema kohta ei tohi negatiivseid või kahtlevalt küsivaid kommentaare avaldada.
Seni skeptik.ee-s Jure Biechonskist:
Nõiakool inimesi eksitamas
ma ei mõista, miks ei tohi inimest kaitsta lahmiva lolluse ja nõmeduse eest. Kõik tema artiklis avaldatud mõtted ja tõdemused on täiesti pädevad.
@H.M.: ja kes see siis nüüd lahmib? Sa pole ju neid kommentaare lugenud ega näinud ja arvad selle põhjal lahmivalt, et küllap need väljendasid ikka “lahmivat lollust ja nõmedust”.
Küsimuste esitamine inimese kompetentsuse ja pädevuse kohta, kui teda esitletakse eksperdina, ei kvalifitseeru minu arvates küll selleks “lahmivaks lolluseks nõmeduseks”.
ok, unusta ära. ma olen ka õrnahingeline ja see on meil siin ebapädevuse põhitunnus. kustuta ära mu kommid ja vabanda, et tülitasin.
H.M. Ma ei teadnudki et lasteaias lubatakse arvutit kasutada :)
Kuid rääkides tõsiselt – kui inimene soovib teenida raha reklaamides ennast oma ala professionaalina, siis ma eeldaks et tal on ka vstavisusline kvalifikatsioon, kahtlase väärtusega diplom ei süvenda just kindlustunnet antava teenuse pädevuses.
Kui ajaleht otsustab teha personilugu, see on tema valik, ma saan aru, et äkki on kusagil mängus ka rahalised suhted (makstud artiklid ei tohiks ju kellelgi uudis olla), ajakirjaniku tegemata töö jms, kuid möödlaskmiste varjamine ei tohiks olla viisaka ajalehe töömeetodite hulgas.
@H.M.: vastupidiselt Valgamaalase toimetuse kommetele, ei ole siin kombeks kommentaare kustutada.
Saatsin Pressinõukogule kirja.
@Martin Vällik:
Kodanik Biechonskil võib isegi olla mõni tunnistus kuskilt saadud, kuid tundub, et tema rahvusvahelisus piirdub peamiselt Eestiga, tema Inglismaal asuva kooli tunnistust ei tunnistata ka Inglismaal. Kui veel lisada, et see nn psühholoog teeb omast arust süvatööd gupis, kus on 50! inimest, siis on igati põhjust teda ebapädevaks pidada. Ahnus on see, ei muud. Psühholoogilise treeningu rühmas ei saa olla üle 15-20 (max) inimese. asi ei toimi. Ja asi tema õpetusega ei toimigi. Enamus tema õpilastest ei tea psühholoogiast ööd ega maad. Olen näinud kooli õppematerjale. Enamus eiteakelle poolt loodud ja eesti keelde ilmselgelt psühholoogilist terminoloogiat mittetundva inimese poolt tõlgitud. Lisaks on need materjalid kõik oma 20 aastat vanad! See siis nn “uus suund”.
Kui mõelda juhtumile, millest räägiti eilses Pealtnägijas, siis on kõikvõimalike terapeutide hariduse järele küsimine tegelikult igati vajalik ja asjakohane. Ma ei hakka igaks juhuks praegu kiiruga refereerima, milles seal probleem oli, sest tegemist on keerulise looga, mis vist otsapidi politsei kätte üle antud.
Pealtnägija lugu on kahjuks teises kategoorias – sealse nn analüütilise terapeudi (kelle nime küll ei öeldud, aga keda oli häbemata lihtne tuvastada) taust oli aus psühholoogia kõrgharidus. Jama on selles, et terapeudiks võibki Eestis nimetada igaüks, seda ei reguleeri miski, ja – antud juhtumi kontektsis – kuigi psühhoanalüüsi läbiviimise õigus on Eestis vaid üksikutel inimestel, siis lihtinimesele ju kõlab analüütiline terapeut väga peenelt ja diibilt. Seda enam, kui terapeut enamvähem igapäevaselt meedias sõna võtab kõigil teemadel ja filmiski esineb…
Ehkki, jah, selle mehe TVs räägitud jutu põhjal ei jäänud mitte sedagi tunnet, et ta lõpetatud algharidus oleks olnud.
Postimehe Naises soovitab psühholoog ja psühhoterapeut Jure Biechonski õppida psühholoogiat lastelt, mitte käia kursustel.
Mart. K-le: hämmastav, milliseid järeldusi on võimalik genereerida .. Millele keskendud + mida otsid, selle leiadki.
Mulle tundub see nii nüri, et võtta ette kellegi kritiseerimine. Aga kindlasti saab tähtsate sõnadega täidetud elu, kuid kas elu mõte? Mul on raske austada sellist tegevust.
Oled Sa, Martin, käinud ühel või pigem isegi paaril kursusel, et oskad üldse öelda töö kvaliteedi kohta? Lihtsalt ebateaduslikult, ilma kogemuseta purskad välja iseenda mürgisust?
Vajalik ütles:
Kurb kuulda, et Sa ei ole kritiseerimist isiklikult kogeda saanud.
Siiski-siiski! Sinu esimene kriitika ei ole küll veel suurem asi, aga küllap harjutamine teeb meistriks.
Käisin kuulamas Jure tutvustavat loengut. Mina ei ole psühholoog, olen huviline ja ka ise kasutanud terapeudi teenuseid.
Publikust leitud näitliku “katsejänese” tunnetest teadlikumaks tegemise töövõtted tundusid suures osas (minu amatöörliku arusaama tasemel) nagu vilunud terapeut ikka.
Aga
a) tundus väga ebaprofessionaalne inimese tunnetes sorkimine ilma turvalisusele tähelepanu pööramata. Rühmas ei räägitud konfidentsiaalsusest, võeti video mille kasutamise osas midagi ei selgitatud. Ainult soovitusest “ärge vastake kui ei taha” jääb väheks kui hakatakse inimeste tunnetega sihipärastelt manipuleerima (kuigi heade kavatsustega) ja suunatakse inimest oma eraelu süvitsi avama.
b) julgelt-esoteeriliselt psühhosomaatiliste haiguste loosungi all somaatiliste haiguste kohta sõnavõtmine mõjus eemalepeletavalt, pidev disclaimer “see on minu isiklik ebateaduslik arvamus, teie võite teisiti arvata” ei aidanud.
c) “tavapsühholoogia” tõrvamine ei mõjunud veenvalt — kriitika et ainult teooriat taga aetakse psühholoogias ja inimest ei aidata, ei kehti teraapia praktikas, teoreetikud on omaette maailm ja nende kritiseerimine teiste asjadega tegelemise eest ebakohane.
Ise tema juurde ei läheks, eelistan koolitatud terapeuti.
Kas ta otseselt ohtlik on kliendile-patsiendile — ei oska öelda.
Ühiskonnas leviva esoteerilise udu taset ta tõstab, see on kindlasti negatiivne.