Ravitseja suri ära
Ravitseja Russell Jenkins (pildil vasakult kolmas) astus kodus elektripistikule ja vigastas oma jalga. Haav aga läks pahaks, kuid 52-aastane mr Jenkins ei tahtnud arstidest ega tavameditsiinist midagi kuulda ja kuulas hoopis oma sisemist olevust, kes keelas tal haiglasse minna.
Oma nakatunud haava ravitses ta iidse ja looduspärase ravimiga — meega. Paraku see ei aidanud, gangreen levis ja mees suri.
Arstid ütlesid, et kui mr Jenkins oleks kasvõi paar tundi enne oma surma abi saanud, oleks ta siiani elus.
Mr Jenkinsi ema Eileen ütles, et tal on raske leppida selle viisiga, kuidas ta poeg suri. Oleks piisanud ühest telefonikõnest, et kutsuda arst, kutsuda kiirabi, võtta antibiootikume ja ta poeg oleks tänagi meiega.
Surmajuhtumi uurimine tuvastas, et arstliku abi kutsumise peale ei tulnud ei mr Jenkins ega ta partner Cherie Cameron, kes on endine meditsiiniõde ja juhendab Vaikse Meele Keskuses esoteerilise tervendamise, reiki, lilleteraapia ja muid kursuseid.
Mr Jenkins juhatas oma kodust Vaikse Meele Keskust. 2006. aasta detsembris ta oma jalga vigastas, sellest vigastusest kujunes tollipikkune (2,54 cm) haavand, mis gangreeni pesaks sai. Mr Jenkins, kes oli ka dibeetik, küsis 2008. aasta aprillis nõu miss Finnilt, kes on homöopaat. Homöopaat miss Finn soovitas mr Jenkinsile, et ta oma haavale Manuka mett määriks. Homöopaat Finn lisas, et mr Jenkins ei soovinud näha arsti ega minna haiglasse.
Mr Jenkinsi seisund halvenes ja 13. aprillil pidi ta voodisse heitma. Homöopaat miss Finn külastas teda jägmisel päeval ja nägi voodis verd ja tundis halba lõhna. Jalg oli paistes ja varbad värvi muutnud. Kahe päeva pärast oli olukord kiiresti hullemaks läinud ja varbad olid lausa mustaks muutunud. 17. aprilli varastel tundidel mr Jenkins suri.
Veresoonte kirurg Mark Pemberton ütles, et mr Jenkinsil oli kaks tundi enne surma 30% ellujäämisvõimalus, kui ta oleks siis õiget ravi saanud. Seda õnnetut surmale juhtinud sündmustejada poleks juhtunudki, kui teda algusest peale tavametsitsiini võtetega ravitud oleks.
Koroner David Horsley ütles surmajuhtumi uurimise otsuses:
Mitte ühelgi hetkel peale oma jala vigastamist ei otsinud mr Russell Jenkins ega mitte keegi teine tema nimel nõuannet ega ravi tavameditsiinilt tema olukorra parandamiseks. Selle tulemusena raviti ta seisundit sobimatult ja ebaefektiivselt nii tema enda kui ka teiste poolt ja lõppes tema surmaga.
Allikas:
Healer dies after failing to treat a foot wound, Clare Semke, Portsmouth
Leitud badscience.net kaudu.
Esitasin loo kangelase Darwini auhinna nominendiks, aga keegi oli juba ette jõudnud.
noojahh,täitsa ajuvaba,haavale magusat määrida ,bakterid ju suhkrust toituvadki,mis ime mesi see siis olema pidi?
kummaline et ravitseja ei teadnud et on vaja hoopis soola panna haavale, et see ära paraneks,aastasadu on ju soolaga ravitud pahaks minevaid haavu,haiglas ka ravitakse troofilisi haavandeid soolalahusega(eriti viimasel ajal,arstid rohtusid kasutada ei taha, vanurite puhul tuleb odavam ju).ja kodus ka kõigil sool olemas.
näide elust: oli nõuka aja lõpp, minul jalal juba mitu kuud haavand, mis ei näidanud paranemise märki. Suundusin siis kohaliku meditsiinitöötaja poole, kirurg vist hariduselt. Tema vaatab jalga ja kutsub õe “õde tulge vaadake kui ilus väljakujunenud haavand siin on!”.
“Aga rohtu lihtsalt pole, kas teil kedagi tuttavat posijat ei ole?” küsis vaid, andis mingit lillasegust vedeliku puhastamiseks.
Mõni aeg hiljem kuulsin raadiost proviisor K.Mandre nõuandeid raskesti paranevatele haavadele panna aaloe ja mee segu.
Ja imede ime, haavand hakkas paranema! Arm vaid meenutab naljakat arstivisiiti.
kk kirjutas:
See ei ole päris nii lihtne. Kuigi mitmed mikroobid lahusest suhkrut pruukida suudavad, on kontsentreeritud suhkrukeskkond enamikele neist — ja minu teada kõigile bakteritele — mürgine. Seetõttu on suhkur suurepärane säilitusaine näiteks maasikate hoiustamiseks.
Sama mehhanismi pidi on meest tõepoolest natuke kasu värske haava desinfitseerimiseks ja kaitsmiseks. Üldjuhul on see kasu võrdlemisi raskesti kättesaadav ja seetõttu nõrgavõitu, aga vahetevahel harva juhtub inimestega seda, et pärisplaastrit pole käepärast.
Aga gangreense haava kontekstis ei puhu see enam pilli — ükskõik, kui palju mett ka haava peale ei määriks, koe sisemuses elavaid baktereid häirib see vähe. Gangreeni vastu ei aitaks pärisplaaster ka.
Ja diabeetikud peavad oma jalgade haavadesse muidugi eriti tõsiselt suhtuma.
Muide, sool ka ei ravi gangreeni. Varajast gangreeni saab mõnikord taandada antibiootikumidega, aga arenenud gangreenist lahtisaamiseks on pahatihti tarvis amputatsiooni.
Mind hakkas see gangreeni asi huvitama. Kas näiteks küüslauk oma antibakteriaalse toimega oleks kuidagi aidanud?
Mõtlen siis mingi ülisuure küüslaugukoguse sissesöömist.
Imelik et ravitseja olles ise veel suhkruhaige ei olnud teadlik suurendatud riskist. Ja halba lõhna tundes oleks pidanud seda seostama gangreeniga.. Võibolla ülipositiivne mõtlemine keelas tal kohe halvimat karta.
Gangreeni puhul ei aita tõen küüslauk ka – seal tek hapnikuvaene keskkond, kuhu veri suurt ei jõua. Küll on “halvaks” läinud haavade puhul abi saadud teatud vakladest, kes ainult surnud koe ära närivad ja nii haava puhastavad ning kokkukasvamiseks hea olukorra tekitavad. Seda kasutataksegi n Saksamaal, Inglismaal jm diabeetikute jalahaavade puhul…
Eestis on korra katsetatud, kuid see lõppes kahjuks edutult .
Wikipeediast lugesin et gangreeni hoiab ära kui vigastatud kudedesse vereringlus taastada. Haava põhjalik puhastamine ilmselt oleks aidanud, see aga oleks siis olnud ikkagi meditsiini abi nõudev kirurgiline toiming.
Ma sain artiklist aru et ta astus elektripistikule , sai tugeva elektrilöögi mis küpsetas mingi piirkonna tervikuna. Sealsed surnud rakud hakkasid lagunema ja mürgitama ülejäänud kahjustunud kudet, takistades paranemist. Mees määris jalale mett peale ja jäi ootama tulemust..
Ivar ütles:
Sellises kontekstis aitab küüslauk peale määrituna paremini kui sissevõetuna, aga ainult küüslaugu peale ei maksa gangreenis jalahaava korral kindlasti lootma jääda.
Ivar ütles:
Gangreeni hoiab ära, kui gangreeni väljakujunemine õigeaegselt peatada. Kõige paremini peatab see, et haava ei tekigi. Kui haav juba tekkinud on, siis on abiks see kiiresti-kiiresti põhjalikult desinfitseerida ja kaitsta — kui haav ei nakatu, ei teki ka gangreeni. Vereringluse säilitamine on üldiselt samamoodi ennetamisel abiks. Kui haav juba nakatunud on, siis on abiks see, kui nakkuse põhjustanud bakterid kiiresti-kiiresti põhjalikult maha tapetud saavad; olenevalt sellest, mil määral nad levinud on, võib seda veel “lihtsate” antibakteriaalsete vahenditega saada suuta, aga antibiootikumid ja arsti järelevalve on kindlamad.
Kui nekroos juba tekkinud on, siis ei ole gangreeni osas enam midagi ennetada, siis tuleb tagajärgi ravida ja surma ennetada. Bakteritest lahtisaamine on muidugi jätkuvalt vajalik, aga tagajärgede ärastamise hulka kuulub ka surnud kudede eemaldamine — mida mõned vaglad tõesti hästi teevad. Vajalikuks võib osutuda septilise šoki neutraliseerimine. Olenevalt nekroosi ulatusest ei pruugi surma ennetamine selles staadiumis enam üldse võimalik olla. Kui nekroos pole luuni jõudnud, siis on enamasti alust kiire sekkumise korral paranemist loota; kui luu paljastunud on, siis on tavaliselt vaja amputeerida, aga paranemislootused on väiksemad ning kui nekroos on jõudnud suuremate veresoonte või elutähtsate organiteni, on aeg kutsuda notar ja panna surnumatja juures aeg kinni.
Haav nakatub mingil määral alati. Võibolla on sõna nakatumine kasutamine natuke sobimatu aga teatud tühine hulk baktereid jääb ikkagi ka puhastatud haava ja nendega peab keha oma immuunsüsteem toime tulema.
Ivar ütles:
Rangelt võttes on see tõsi. Aga kui baktereid on piisavalt vähe või immuunsüsteem piisavalt võimekas, siis tapab immuunsüsteem nood bakterid iseseisvalt ära ja bakterikoloonia vohamisele iseloomulikke nakkuse-tagajärgi ei ilmne.
pakun et asi oli siiski suhkrutõves,isegi Meiusil ju jalg selletõttu ambuteeritud.ei saand pihta kas elektrilöögi ka sai või oli pistik terav?ükskord ehitusel astusin roostes naela jalga sai kohe viina kompress pandud päevaga paranes ära,aga mõni on teetannuse saanud,oleneb juhusest,aga eestis vaadatakse tihti peale trauma punktis pahasti kui keegi sellise haavaga läheb ja sõimatakse nägu täis,aga aidsihaiged ja teiste krooniliste haiguste põdejad võivad ka väikeste vigastuste korral teise ilma minna.
mati kirjutas:
Mina olen kunagi pärast jalgrattaliiklusõnnetust roostes naelast väiksema haavaga — vastiku abrasiooniga — traumapunktis käinud ja teetanusevaktsiini nõudnud. Ei sõimatud, haav puhastati põhjalikumalt ära kui ma ise oskasin, teetanusevaktsiin anti, röntgenipilt tehti ka ja leiti, et luu on terve.
Aga võib-olla sõltub see asukohast.
Loost tõesti ei selgu, kas ta sai elektrilöögi või mitte. Pigem kaldun arvama, et ese oli terav ja tegi naha katki.
Mu meelest on loo üheks iseloomustavaks asjaoluks see ajavahemik, mille jooksul see toimus:
* 2006. aasta detsembris toimus vigastus
* 2007. aasta 17. aprillil surm
Üle kolme kuu oli aega ja silmnähtavalt ning ninaga tuntavalt läks olukord aina hullemaks.
Teine asjaolu on need inimesed, kellega ta kokku puutus:
* (äri-)partner Cherie Cameron, kes oli hariduse ja eelneva praktika poolest meditsiiniõde;
* homöopaat Susan Finn, kelle haridusest ei tea me hetkel miskit, kuid juba sõna homöopaat viitab kaudselt veidi sinnapoole, et terviseteemad vist päris võõrad ei ole. Või tont neid homöopaate muidugi teab.
Aeg oli pikk ja ta ei olnud üksi.
Targemate inimeste (TM) lisandusi loole:
Respectful Insolence
Ja veel üks kajastus:
Layscience.net
Meega haavde desinfitseerimine töötab. Seda tehti omal ajal edukalt ka Afganistaani sõja ajal.
Antud juhul oli probleemiks see, et inimene oli diabeetik. Diabeetikute igasugused kriimustused vajavad palju rohkem hoolt ja tähelepanu.
Martin Vällik ütles:
Austraalia seinapistik on märgatavalt teravamate servadega kui Euroopa oma. Pilt on siin, ise ma vist seda artiklisse lisada ei saa.
Dig, lugu juhtus Suurbritannias Portsmouthis.
32 Lorne Road
Southsea
Hampshire
PO5 1RR
Aa. Briti seinapistikud on veel hullemad: nad on teravate servadega ja piisavalt jämedad, et inimese all mitte kõveraks minna. Pilt ka.
Ma olen kuulnud, et nad ravivad pahaks läinud haavasid (kärbse)vakladega ja päris edukalt, isegi pärismeditsiin on seda meetodit pika hambaga tunnistama hakanud. Asja iva siis selles, et vaglad söövad surnud koe ära ja ei lase seal mädaneda sellel.
Kogu juhtum on aga hea näide sellest, et vanapoiss Darwinil oli õigus – survival of the fittest.
Darwin ei olnud vanapoiss, tal abiellus Emma Wedgwoodiga 1839. aastal ja neil oli 10 last, kellest seitse jõudsid täisikka.
Sama lugu oli Bob Marley-ga, kes jalkat mängides vigastas oma suur varvast. Ka temagi ei tahtnud kuulda midagi arstiabist, kuid gangreen arenes väga kiiresti. Kui ma õigesti mäletan pöördus ta lõpuks arsti poole, kuid oli juba hilja. Ta suri 36 aasta vanuselt.
Hea, et sa kuulnud oled. Vaklu on haavadesse lastuad aga juba sajandeid ning kirjeldatud sellistes haavades toimuvat vähemalt Napoleoni sõdadest saadik. Nii et siin pole midagi uut ega huvitavat. Täpselt niisama “alternatiivne” teraapia kui küüslaugu söömine külmetusega.
Bob Marley puhul oli tegu siiski pahaloomulise melanoomi ehk vähkkasvajaga, mis sai alguse tema jalgpalli mängides viga saanud varbast, ning mille amputeerimisest ta religioossetel kaalutlustel keeldus, ja mis seetõttu levis kõikjale üle keha, kaasaarvatud ajju, ja mis tõi viimaks kaasa surma. Muust arstiabist ta vist ei keeldunud, aga amputeerimine kui selline oli tema jaoks vastuvõetamatu.
Ravisin 1×1 cm lõuahaava (ja sama sügavat) meega,kuigi traumapunkt andis saatekirja kirurgile,ja olin paari päevaga terve.Ei maksa mett alaväärtustada.Sain õpetuse iidsest vene ravimiseraamatust.See,mis ma sellest vistrikust tekkinud august välja pigistasin ,ületas oma mahult uskumise võime.
See lugu leidis tee trükimasinasse ja ilmus Terviselehe külgedel 25. novembri numbris.
/reklaam/
Ostke ja tellige Terviselehte!
/reklaami lõpp/
(Õiend: selle reklaami eest pole keegi mulle mitte midagi maksnud.)
Õhtuleht leidis ka selle loo:
Ravitseja arstis oma gangreenis jalga meega ja heitis hinge
Õhtuleht on aga lugu omalt poolt täiendamas, lugege homsest lehest!
Seda, kuidas ravivad gangreeni Eesti rahvatohtrid, tahaks teada küll.
vastan krikule: kopsudele tuleb anda energeetiline tõuge ja seejärel veri puhastab ise organismi ära.
Ehk siis anname lingi ka:
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=307995
Muideks, suhkruhaigus on võimukate inimeste haigus. Näe, inimene saab iga päev midagi väärtuslikku ja uut teada.
Tänases Õhtulehes:
Meega gangreeni vastu?
Kaja Roomets
Esikoha võidab osteopaat Ragna.
Nii palju kui mina oma tutvusringkonnas suhkruhaigeid tean, on nad kõik väga mõjuvõimsad inimesed, nende sõna peab jääma viimaseks, nende tahe peab maksma. Suhkruhaigete laste puhul on tavaliselt üks vanemaist selline.
Volli on lihtsalt ülbe, paide Anna juttu ma eriti tähele ei soovita panna, see naine on tõsine varas ja petis.
Minu tutvuskonnas on aga 4 suhkruhaiget, kellest ükski pole mitte mingil moel võimukas ega mõjuvõimas. Tegu on tavaliste inimestega. Üks on lausa eriliselt vaikne ja tagasihoidlike vennike.
Celtic ütles:
Järjekordne tõestus sellest, et inimene näeb täpselt seda mida tahab! Huvitav kumba tüüpi diabeet see võimukate oma on? Teed sa neil vahet ka?
Aga prooviks väljaspool oma tutvusringkonda vaadata. Neid võimuhulle on ju inimkonna ajaloos jalaga segada.
Kui paljudel poliitikutel, suurettevõtete bossidel, usuliidritel vms. suhkruhaigust esineb? Või nende vanematel?
Teist tüüpi diabeet on teatavasti peamiselt ülekaalust põhjustatud. Ülekaalus inimese võimukana tajumine on isiklik probleem.
ravitseja olex päästnud Vene riikliku sõjameditsiini
unikaalne looming –POLÜMEDEL
http://villandi.planet.ee/polumedel/
http://www.polimedel.ru/
ja tsitaat lehelt-
Ärge hüljake uusi ideid mõtlematult ainult sellepärast, et see läheb vastuollu senise koolis ja ülikoolis õpetatuga. Skeptikud tunnevad end väga kaasaegsete ja tarkadena arvates teadvat kõike vajamata midagi uut ning püüavad seetõttu teisi sageli välja naerda. See alateadvuslik blokeeriv mehhanism on psühholoogidele hästi teada. Sellistest inimestest on kahju, sest nad mööduvad pimedatena sellest, mis on avatud ja kättesaadav. Ei ole vaja “uskuda – mitte uskuda”, vaid püüdke tundma õppida ja natuke mõelda ning kogemuste ja ajaga tulevad kindlasti nii usk kui arusaamine. Loodame, et Polümedeli unikaalsed omadused tekitavad teis rõõmu ja vaimustust.