Kuidas sõber homöopaadi juures käis, osa 3 ja mõned järelmõtted

Kolmanda külastuse ajaks oli ‘aurogramm’ juba päris kenakeseks kujunenud. Küllap ikka usina ja regulaarse graanulineelamise ning iseenda minevikuga tegelemise tagajärjel. Suhted isa-emaga on ju määravad – kas isa oli liiga range ja tulemustele orienteeritud, kas ema äkki ei soovinud teisest soost last… Need karidega suhted vanematega paistvat ‘aurogrammil’ kenasti välja ja neid saavat homöopaatiliste nostrumitega korrigeerida.

Homöopaat muidugi ei jätnud ka patsienti kiitmata, kuna ta olla homöopaadi targa juhtimise all endaga tublisti tööd teinud ning paljudest minevikuvaevustest üle saanud.

Kuna lõpusirge oli juba lähemal ja patsient oli siiski juba kolmandat korda usaldava näoga kohale tulnud, siis oli homöopaadil julgust pisike samm edasi astuda. Nimelt toodi välja mingid erilised super-graanulid, mis on tehtud seentest ja mida iidsel ajal vaid Jaapani keisrite laual näha võis, aga õnneks nüüd tänu homöopaatide ennastsalgavale tööle ka siin tavainimestele pakkuda võib. Hind üle 500 krooni.

Nende supergraanulite imeväge demonstreeriti sedasi, et paluti sõbral mõelda millegi hirmsa ja koleda peale, mille peale oom-meeter väga madalaid näite näitas, siis käskis vaadata supergraanulite peale ja – ime küll – aparaadi osutid lausa hüppasid positiivsete näitude poole. Tegelikult mõtles ta koleda asja asemel millelegi rõõmsale ja seenegraanuli peale vaadates püüdis üldse igasuguseid mõtteid vältida.

Visiiditasu 400 krooni. Sularahas ja ilma kviitungita.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et homöopaatia pole mitte niisama ohutu susserdamine platseeboefektiga, kuna ‘ravimid’ ei sisalda üldjuhul biokeemiliselt aktiivseid aineid, vaid potentsiaalselt eluohtlik ja hullem kui nõia posimine, kuna tihti õiendavad selle asjaga arstihariduse saanud isikud, mis loob patsiendile ohtliku illusiooni homöopaatia usaldusväärsusest.

Homöopaatial on õigustatud koht meditsiini ajaloos. Ajal, mil haigeid raviti tihti aadrilaskmise, klistiiri ja oksendamise esilekutsumisega, oli mittemidagitegemine ehk homöopaatiline platseebo tunduvalt patsiendisõbralikum ja tervist säästvam. Aga meditsiiniteadus on sellest ajast tunduvalt edasi arenenud – avastati bakterid ja viirused, juurutati aseptika, antiseptika, leiutati antibiootikumid, edendati üldist hügieeni jne.

Praegusel ajal omab homöopaatia mõningaid usukultusele omaseid tunnuseid – homöopaatia rajajat Hahnemanni ei kritiseerita, tema seisukohti võetakse kui püha tõde, homöopaatide seas on sekte, kes igaüks peab end selle ‘õige’ kooli järgijaks.

Homöopaatia on selgelt pseudoteaduslik, tihti lausa antiteaduslik, kuna ei tunnistata läbikukkumisi, mis teaduslike kliiniliste kaksikpimedate testide käigus homöopaatia kohta ilmnenud on. Selle asemel, et oma kivinenud dogmaatilisi arusaamu korrigeerida, nagu on kombeks loovatel ja avatud meeltega teadusmeelsetel inimestel, üritavad paljud homöopaadid teadust ja selle meetodeid ümber kujundada sellisteks, et nende ebausk sinna alla mahuks. Kui see aga ei õnnestu, siis neatakse kogu teadus maa põhja ja asutakse aktiivsele propagandasõjale.

Arusaamatul moel on homöopaatilistele ‘ravimitele’ registreerimiseks kehtestatud lihtsamad kriteeriumid kui päris ravimitele. Kui päris arstimite kohta peab olema tõendusmaterjal nii ohutuse kui ka efektiivsuse kohta, siis homöopaatiliste ravimite registreerimiseks efektiivsuse tõestamise nõuet ei ole.

Lõpp

Kuidas sõber homöopaadi juures käis, osa 1
Kuidas sõber homöopaadi juures käis, osa 2

Homöopaatia on hullem kui nõia posimine