Peeter Saari: Libateaduste anatoomiast ja taksonoomiast (osa 2)

Artikkel ilmus ajakirjas AKADEEMIA nr 10 2008, lk 2225-2239 ning on avaldatud siin ajakirja Akadeemia toimetuse ja artikli autori lahkel loal.
Suur tänu! Esimese osa leiad siit.

Libateaduste anatoomiast ja taksonoomiast (osa 2)

Peeter Saari

LIBATEADUSE ÄRATUNDMISEST

Libahunte eristavat tavalistest huntidest valge märk kaelal. Kust otsida libateaduse valget märki? Kõigepealt peaks aga küsima: milleks üldse neid teadusi vastandada ja sildistada?

Tänapäevase postmodernistliku maailmavaate kohaselt on ju kõik reaalsuse peegeldused võrdväärsed.⁴ Või nagu postmodernistliku teadusrevolutsiooni olemuse resümeerib teoloogiaprofessor Stanley Grenz (tsiteerides korüfeed Jean Lotard’i):

Küsimus ei ole enam: “Kas see on tõde?”, vaid pigem “Mis sellest kasu on?”. Küsimus kasulikkusest tähendab ka küsimust: “On see müüdav?” (Grenz 1996).

Tore, piirdumegi kasulikkuse kriteeriumiga ja mõtleme järele, missugusele teadusele tugineb kogu tänapäevane inimkonda tegelikult teeniv tehnoloogia. Või küsime retooriliselt, kas on kasulik või mitte eristada libaravimit, libakaupmeest, libamaaklerit, libapolitseinikku jne jne tõelistest? Libateaduse “sireenilaul ei meelita meid pelgalt kultuurilisele ummikteele, vaid suisa ohtlikku pimedusse, mis ähvardab hävitada meie põhivabadused”—need sõnad on USA astronoomi Carl Sagani New York Times’i bestselleriks saanud raamatu eestikeelse tõlke tagakaanel (Sagan 2006).

Niisiis, mis kriteeriumide järgi otsida demarkatsioonijoont?

Falsifitseeritavus on Carl Popperi järgi üks selge kriteerium: hüpotees, väide, teooria jms liigitub teaduslikuks ainult siis, kui ta on põhimõtteliselt ümberlükatav, näiteks experimentum crucis’e abil. Väide “Jumal lõi maailma” ei ole ilmselgelt falsifitseeritav, mistõttu religioon ei kuulu teaduse alla (küll aga saab olla teadusliku uurimise objektiks). Ehkki mitmed autorid on näidanud, et falsifitseeritavuskriteerium on filosoofilises plaanis puudulik (vt Lakatos 1978 ja sealsed viited), ei muuda see olematuks tema rakenduslikku väärtust. Libateaduses ei ole kombeks näidata, kuidas mingit väidet falsifitseerida, veelgi enam, seal lokkab veendumus, et mis pole ümberlükatav või ümber lükatud, see on (“järelikult”!) tõene. Näiteks vaimude maailm, bioenergiaväli jne “on olemas, sest pole tõestatud nende puudumist”!

(Tõendus)katsete reprodutseeritavus ja statistiline usaldusväärsus on teaduse alussambad. Raadiolaineist sai teaduslik avastus sellepärast, et katsed nendega “tulid välja” nii Hertzil kui ka paljudel teistel uurijatel, sh raadio leiutajatel Marconil, Popovil ja teistel. Uute ravimite tõhusust määratakse isegi topeltpimetestidega, kus ei katsealustest patsiendid ega ka neid vahetult uurivad arstid ei tea, kes sai rohutableti, kes platseebo. Katseandmete hulk on piisavalt suur, et matemaatilise statistika universaalsete ja rangete kriteeriumide järgi saaks teha piisava tõenäosusega usaldusväärseid järeldusi, ja loomulikult lähevad arvesse ka negatiivsed tulemused. Libateadusele on seevastu iseloomulik tuginemine vähestele väljavalitud juhtudele. Juudi vanasõnagi ütleb: “ “Näiteks”. . . ei tõesta midagi!” Kui paljud pojad pole erinevalt André Nephtalist kuulnud mingit hüüet oma isa surmahetkel, ehkki pole viibinud sel ajal mitte kaugel merel, vaid samas linnas! Meediumide puhul, kes on väidetavalt võimelised vaime välja kutsuma, telekineesi abil esemeid liigutama jne, tekib teatavasti tavaliselt see probleem, et katsete korraldamine kontrollitud tingimustes ja objektiivsete uurijate juuresolek kipub meediumi võimetele halvavalt mõjuma. . .

Selgelt näidatud kehtivuspiirid ja kooskõla fundamentaalsete loodusseadustega on teadusliku teooria tunnuseks, nii nagu realiseerimistähtaeg ja vastavus toiduseadusele on korraliku toidukauba tunnuseks. Libateaduslik toodang oma kõlblikkusele piiranguid ei sea. Fundamentaalseid loodusseadusi eiravate ja olemasolevat teaduslikku maailmapilti pea peale pööravate “avastuste” autorid viitavad enda õigustuseks teaduse enda arenguloole — et näiteks Einstein ju lükkas ümber Newtoni mehaanika! Tõepoolest, teaduse ajaloos — ja eriti kaugemas — on olnud küllalt juhtumeid, kus isegi mingis valdkonnas võhiklik või amatöörlik inimene on teinud revolutsioonilise avastuse, mida autoriteedid on algul ilmvõimatuks, mõni aeg hiljem aga juba enesestmõistetavaks pidanud. Nagu eespool mainitud, on teaduse ja ääreteaduse piir liikuv ja nende eraldamine võib olla võimatu ülesanne. Siiski tuleb tähele panna, et relatiivsusteooria ei muutnud Newtoni mehaanikat kehtetuks — see on endiselt õige, kui vaid kiirused on palju väiksemad valguse kiirusest vaakumis. Teadus areneb enamikus oma valdkondades teadmishulga suurenemise, teooriate täpsustumise ja seletuste sügavuti mineku suunas pideva ja halastamatu enesekriitika ja -kontrolli saatel. Libateaduses ollakse aga kinni algsetes dogmades ja uskumustes, uurimistöö ei laiene, vaid tegeleb eelkõige oma “olemasolu tõestamisega”. Näiteks on astroloogia põhikontseptsioonid ja -skeemid püsinud enam-vähem muutumatuna antiikajast saadik, kusjuures sõltuvalt päritolust—Euroopa ja Egiptuse, Hiina või India—on need erinevad. Põhimõtteliselt ei ole hüpotees taevakehade vastastikuse asendi mõjust inimeste saatusele lootusetult vastuolus fundamentaalsete füüsikaseadustega, nagu seda on näiteks ajas edasi-tagasi rändamine või hinge taassündimine mõne teise olendi sees. Siiski saab see mõju olla vaid kaduvväike ning jääb lootusetult teiste, “maiste” tegurite varju. Mingit mehhanismi sellele mõjule pole leitud ning paljud katselised kontrolluuringud pole astroloogiliste ennustuste täitumist avastanud (üle juhuslike kokkulangevuste nivoo). Seetõttu tegid 1975. a 186 tippteadlast, nende hulgas 18 Nobeli preemia laureaati ühisavalduse (Objections. . . 1975), milles astroloogia liigitati libateaduseks (vt ka Sagan 2006).

Sedasama võib öelda artikli alguses toodud telepaatianäite kohta. Isegi kui oletada, et aju elektrilised signaalid ja nende genereeritud elektromagnetväli on võimelised edastama mõtestatud teateid, pole niisugune telekommunikatsioon juba energeetiliselt võimalik.⁵

Üldse, kui fundamentaalsed füüsikaseadused on sisult keeluseadused, mille kvintessents kõlab üldinimliku tarkusena “tasuta lõunaid pole olemas”, siis libateadus lubab lahkelt kaduvväikesi või olematuid mõjutusi tasuta “üles võimendada”. Võtame näiteks nõiavitsad, olgu vee, varanduse, pommide vm otsimiseks. Põhimõtteliselt ei saa muidugi välistada veesoonte mõju Maa magnetväljale, pinnasele jms — ehk siis kuldmündid ja lõhkeaine kahtlemata “lõhnavad”, s.t eritavad mingil määral molekule atmosfääri. Ent kuidas nad panevad vitsa inimese käes liikuma, jääb ilma igasuguse mõistliku seletuseta. Õnneks saab sellistele seletamatu tööpõhimõttega riistapuudele alati teste korraldada. Näiteks korraldati USAs lausa riiklikud katsetused ülemaailmselt turustatud populaarsele pommiotsimisvitsale Sniffex,⁶ mille meiegi päästeamet on ostnud, nagu võis lugeda suvelõpu lehtedest. Tulemus — kallis riistapuu on petukaup ja sama tõhus kui kulli-kirja viskamine (Vällik 2008). Tähelepanu väärib tõsiasi, et seade näeb küll välja nagu nüüdisaegne kõrgtehnoloogiline vidin, kuid sees pole tal isegi vooluallikat, milleta mingi detektori toitmine ja selle signaalide töötlemine pole võimalik.

Siit saamegi jätkata libateaduse väliste tunnusmärkide loeteluga.

Erialaterminite ja -žargooni resp. tehniliste detailide tarvitamine (enamasti küll väärtarvitamine), et jätta muljet asja teaduslikkusest. Püüdlik-siiras, kuid konteksti arvestades kohatu keeruliste terminite tarvitamine on amatöörteaduse põhitunnuseid. Samas võib seda laadi tunnuseid esineda ka igati tõsises ja väärtuslikus interdistsiplinaarses uurimistöös, mille autor(id) ei ole päris kodus teise eriala žargooniga.

Rasketele probleemidele kergete lahenduste pakkumine, mis töötavat lausa imeväel. Siin on heaks näiteks kõikvõimalikud raskete haiguste ravimised imerohtude ja posimisprotseduuridega. Samas tuleb tunnistada, et geniaalsetel väljamurretel kriisi jõudnud paradigmast päris teaduses või suurtel leiutistel ummikusse jõudnud tehnoloogias on samad tunnused — vähemalt pealtnäha.

Autoriteetidele viitamine objektiivse tõendusmaterjali esitamise asemel. Oma esimesel ülikooli lõpetamise järgsel teaduskonverentsil, mis toimus Baikali kaldal, sain sellekohase õpetliku kogemuse. Keegi turist kuulutas välja konverentsivälise loengu Newtoni kolmandat seadust ümberlükkavatest uuringutest. Läksin koos mitme kolleegiga kohale, lootuses nautida intellektuaalset lahingut ja paradokside lahendumist teaduslikus dispuudis. Kuid lektor, selmet esitada mingeidki arutlusi või tõestuskatseid, muudkui korrutas: “Nagu ütles teaduste kandidaat Ivan Petrovitš. . . ”

Tegelikult patustab eelviidatud astroloogiavastane ühisavaldus oma rõhutatult imposantse allakirjutanute nimekirjaga sama reegli vastu. Võib muidugi leida õigustuse, et Peltsebuli tulebki Peltsebuliga välja ajada. . . Igatahes see, kes usub astroloogiat, saab oma usule tuge tõsiasjast, et astroloogiat õpetatakse Sorbonne’i ülikoolis Pariisis, Kepleri kolledžis Lynnwoodi linnas Washingtoni osariigis ning ka India ülikoolides.

Siinne libateaduse märkide loetelu pole ammendav. Internetist võib leida isegi teste, mille humoorikas-iroonilistele küsimustele vastates saab kokku lugeda punktid otsustamaks, kas uurimistöö on libateaduslik või mitte. Üks neist sisaldab näiteks järgmisi ridu:

10 punkti iga väite eest, et üldtunnustatud teooria on fundamentaalselt vale;
30 punkti iga vihje eest, et autor on langenud teadusringkondade vandenõu ohvriks;
40 punkti iga teadaande eest, et autoril on salajast informatsiooni (Fitzpatrick-Matthews 2006).

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ehkki praktilisel tasandil on libateadust võrdlemisi lihtne suure usaldusväärsusega tuvastada, nugib ta jõudsalt inimkonnas edasi, sest ei toitu mitte ainult harimatusest, vaid ka inimloomuses peidus olevatest süvainstinktidest. Rangel filosoofilisel tasandil ei võta aga tänapäeval keegi vastutust pakkuda sellist hõbekuuli, mis kindla peale libateaduse rajalt maha võtaks, kuid päristeaduse puutumata jätaks.

Jätkub…

PEETER SAARI (sünd. 1945) on füüsik, füüsika-matemaatikadoktor (1981, TA füüsika instituut), akadeemik (Eesti TA a-st 1986, Euroopa TA a-st 2002). Lõpetanud cum laude Tartu ülikooli teoreetilise füüsika erialal (1968), töötanud muu hulgas Eesti TA Füüsika Instituudi direktorina (1981–1988) ja TÜ erakorralise professorina (1994–1997), alates 1997. a-st TÜ laineoptika professor ning 1976. a-st TÜ Füüsika Instituudi laborijuhataja. Avastas 1968. aastal koos Karl Rebase ja Vladimir Hižnjakoviga kristallide kuuma luminestsentsi.

⁴Autor ei saa üle kiusatusest rämedalt küsida: kas pole postmodernistide käsitlus teadusest äkki lihtsalt kõrgeks filosoofiaks sublimeerunud alaväärsuskompleks kooliajast, mil pea ei võtnud reaalteadusi ja teistele poistele jäädi alla oskuses masinatega hakkama saada? Selmet urmasotilikult otsekoheselt hüüda: “Mina ei taipa tehnikast tuhkagi ega tahagi taibata!”, hakati looma uut “-ismi” kui lohutusfilosoofiat.

⁵Elektromagnetlained ja igasugune radiatsioon peaksid nõrgenema võrdeliselt kauguse ruuduga. Mingi “uut tüüpi senitundmatute omadustega” välja appivõtt telepaatia seletamiseks oleks aga täiesti ad hoc-spekulatsioon. Isegi kui füüsika kunagi avastab uut tüüpi välja, puudub igasugune alus oletada, et seda võiks tekitada bioloogiline kude, mis ammu tõestatult funktsioneerib ainuüksi elektromagnetilise vastasmõju baasil (makroskoopiliselt alludes muidugi ka gravitatsioonile).

⁶Google leiab otsisõnaga “sniffex” 22 300 veebilehte.