Lille Lindmäe
Posija, auranägija, elektromagnetmüstik, vaktsiinivastane, maaväliste olenditega suhtleja
Pseudoteaduslikud teooriad:
- elektromagnetmüstitsism: Kirliani fotode abil inimese tervisliku sesundi hindamine, segaselt sõnastatud väited “Maa energia vibratsioonitasemest”, “torsiooniväljast” jm.-st;
- posimine – Kirliani fotograafia abil tuvastatud “biovälja” nn. “korrigeerimise” teel ravimine;
- prohvetlikud nägemused;
- vaktsineerimise eitamine;
- astroloogia – uskumus, et inimese elu ja saatust mõjutavad mingil tänapäeva füüsikale tundmatul viisil tähed jt. kauged taevakehad;
- maaväliste mõistuslike olenditega suhtlemine;
- animistlik maailmapilt.
Kirliani fotode tegemisel tegutseb koos Heldur Haldrega.
Reklaamib OÜ “Biolatte” tooteid, mis tegeleb “piimhappebakterite ja koensüümide propageerimisega ja Yves Delatte avastuste edastamisega.” Yves Delatte on Soomes elav patentravimimees ja vaktsiinivastane, kes ajakirjale “Naised” antud intervjuus teatas: “Kui igal naisel oleks laitmatult töötav jämesool, poleks günekoloogidel enam üldse tööd.”
On lõpetanud Kaunase Polütehnilise Instituudi tekstiiliinsenerina ning töötanud kakskümmend aastat Tartu “Arengus” kunstitöökoja juhatajana. Aastast 1990 töötas viis aastat Tartu Kesklinna Polikliinikus “biovälja korrigeerijana”. On lõpetanud NSVL Tervishoiuministeeriumi Ekstrasensoorika Kooli Moskvas. 17 aastat tegutsenud Soomes.
Tsitaate:
Intervjuust “Tartu Postimehele” 19.11.1997:
Näiteks näidati meile ette – olin 1. juulil Soomes loodusravilas seminaril – Euroopa tänavust üleujutust. Meil paluti palvetada. Teise prohvetliku ennustuse sai minu läbi üks Stockholmi ravija. Talle anti 17. augustil teada, et Jaapani ja Hiina vahel mere all hakkavad toimuma suured plahvatused ja osa maad vajub vee alla nagu kunagi Atlantis. Teisest kohast, nägija arvates Mustas meres hakkab aga maa tõusma. Täpset aega, millal see juhtub, ei öeldud.
Pasteuri instituut Pariisis on esimesena hakanud võitlema kaitsepookimiste vastu – kuulsin seda Soome teadlastelt -, sest kaitsepookimise tulemusena areneb mingi teine haigus. Näiteks lastehalvatuse asemel sclerosis multiplex. Arvataksegi, et see haigus on vaktsiiniga muudetud lastehalvatus.
Intervjuust “Maalehele”:
Kui inimesed suudaksid andestada, olla teisi süüdistamata, vähendada oma võimuahnuse ambitsioone; kui selle tõttu tõuseks Maa energia vibratsioonitase, hakkaks olukord maailmas muutuma paremuse poole.
Intervjuust ajakirjale “Saladused”:
Peenenergiate uurimisel on Vene füüsikud A. E. Akimov ja G. I. Šipov avastanud torsioonväljad, mis tekivad spinni pöörlemisel. Torsioonväljad kuuluvad kõigele elusale ja elutule ning on sama reaalselt materiaalsed, nagu seda on nähtamatu magnetväli, gravitatsiooniväli, elektromagnetväli jne. Mis tahes torsioonvälja allikas polariseerib füüsikalise vaakumi, see tähendab kogu keskkonna, mida ta läbib. Palja silmaga nähtamatu ruumi polariseerimine on sama, mida esoteerikas nimetatakse fantoomiks. Niisugune seaduspärasus on iseloomulik kõigele, mis toimub Universumis. Torsioonväljadel on mitmeid ebatavalisi omadusi, üks neist on mäluefekt. Torsioonväljade mäluefektiga seletatakse võimalust diagnoosida foto järgi, sest fotol on nähtavale lisaks olemas ka torsioonväljadest moodustunud nähtamatu portree.
Avastuseks on Matti Ollila poolt polaroidkaameraga kõrgsagedusväljas pildistamisel minu käe bioväljas nähtavaks muutunud tähekaart, milles on ka tuntud tähtkujusid nagu Suur Vanker, Väike Vanker, Sõelad, Põhjatäht, Luik, Kassiopeia jne.
Intervjuust “Maalehele” 25.01.2007:
Kunagi kirjutas akadeemik Ene Ergma astroloog Igor Mangi artikli vastuseks üsna skeptilise loo. Väitis, et ta ei usu tähtede mõjusse. Nende kiirgus jõuab siia valgusaastate kauguselt, see mõju tulevat meieni liiga kaua. Päike on lähedal. Tähed on kaugel. Ergmal on õigus. Aga ta räägib ühest teisest valgusest. See pole see. See on hoopis muus dimensioonis. Ei allu Maa füüsikale, sellepärast teadlased seda tavaliselt ei tajugi. Aga mõlemal poolel on õigus.
Arvatakse, et inimesed pole veel valmis nendega [“mujalt tulnute”, maaväliste mõistuslike olenditega] suhtlema. Pigem ei ole seda inimvalitsused… riigid…. Võimuvajadus on valitsustele tähtsam, siit ka faktide varjamine ja naeruvääristamine.
Ise suhtlen nendega pigem unes. Aga selle eest pidevalt. On sellised kummalised uned: käin sel ajal isegi loenguid kuulamas. Ega nendega suhtlus alati lihtne olegi. Tuleb osata oma väli avada, see enda ja nende jaoks lahti seletada, madalatest kirgedest lahti saada.
Igaühel meist on oma kõrgem vaim. See teab meist kõike ja tahab, et me areneksime. Juhib meid. Elutuid olendeid tegelikult ei olegi, ka tolmukübemel on oma teadvus. Muuseas, ka alkoholil… nimigi olemas: spirit! Selle nimel mõni inimene lahkubki oma kõrge vaimu alt ja annab end tunduvalt madalama spiriti käsutusse. Ja siis juhtuvad teod, mida hiljem kaua kahetseda tuleb.
Spinni pöörlemine :) Spinn on elektronide teatav omadus, mida mõned keemiaõpetajad armastavad lastele visualiseerida elektroni pöörlemisena, millest on tekkinud ka väärarusaam, justkui oleks aatom päikesesüsteemi vähendatud mudel – keskel tuum kui Päike, selle ümber tiirlevad elektronid, mis pöörlevad ümber oma telje nagu planeedid. See aga on üpris vale arusaam, kuna spinnil ei ole pöörlemisega miskit pistmist. Samas olen toda arusaama, et ju see aatom ikka päikesesüsteem on, ja ju meie päikesesüsteem analoogia põhjal mõne suure olendi varbaküüne aatom – seda olen ühe teadjanaise suust kohe kindlasti kuulnud. Ta valdab seejuures kvantfüüsikat.
Mõned märksõnad – Max Planck, Pauli keeld, energianivoo, elektronorbitaalid, elektronkate.
Muide, kas ei oleks sensitiividel ja muidu vaimsetel inimestel juba aeg kvantfüüsikast stringiteooriasse edasi liikuda – selle abil on kindlasti hea auranägemist ja muid peenenergiaid seletada. Annab see ju võimaluse spekuleerida helide, meloodiate, vibratsioonidega… ma arvan, ka libetamise saab sellega ära seletada, kvantfüüsika võib siin nõrgaks jääda. Ma pole üldse konstruktiivne ja loobin tobedaid märkusi, tean isegi. :)
KatrinV, hakkad vanaks jääma jah, püüa olla ikka veel konstruktiivne.
See varbaküüne aatomi släng pole tänapäeval vast mõistetav. Ja need Lille Lindmäed on ka hea koolituse saanud, pole neid nii lihtne nurka ajada. Kus suured rahad liiguvad, seal ka hea seljatagune “argumentide” näol varnast võtta.
Spinn spinniks, sellest ei saa niikuinii 99% rahvast mõhkugi aru. Aga peenenergiatest võiks maakeeli veidi rääkida küll.
See peenenergia on nii sidesõnaks muutunud, et keegi võiks ta lahti ka rääkida.
Ja need Vene füüsikud A. E. Akimov ja G. I. Šipov, nende tausta uurimine ei tohiks ka keeruline olla.
Ette tänades.
Ma siis natuke uurisin.. ega midagi rõõmustavat ei ole, wikipeedias kenasti kirjas kõik. Lugupeetud teadlased osutusid järjekordseteks kelmideks, kes riigilt raha välja petsid. Ma tagantjärele vabandan ka vääratuse pärast – suures tuhinas aatomi ehituse väärtõlgendusi kirjeldada sattus sisse viga – spinn on ka teiste elementaarosakeste, mitte ainult elektronide omadus.
Ma ei olnud tuttav ka torsioonvälja teooriaga, harisin seega end ka selles osas. Esmalt tuli meelde torsioonkaal, siis aga keskkooli füüsikakursusest elektromagnetismi osast toroidi magnetväli. Nendega pole torsioonväljal, mida parateadlased silmas peavad, jälle midagi pistmist. Olen ebaoriginaalne ja lisan siia jällegi wikipeedia lingi. Kasutamise kohta. Nii proosaline.
Jamina ütlen, et neid ON kerge nurka ajada, lihtsalt sellesse peakas natuke süvenema. Nende väited on enamasti laest (loe – “targast raamatust”, mille kirjutas “tark mees”, PhD) võetud. Kuna nad nende sisu ja tegelikku tausta ning seoseid füüsika-keemia-bioloogia teiste valdkondadega ei tea, on nendega küll väga raske vaielda (katsu sa vaielda, kui üks räägib inglist, aga teine suahiili keelt), ja kogemus näitab, et ega nad sind ei usu ka – ikka oled valitsuse palgal olev agent või muidu vaimsusesalgaja, kellele tuleb kaasa tunda. Kahjuks meie teadlastel on piisavalt suur koormus, et nad ei pööra sellistele tegelastele ja nende müstilistele teooriatele mingit tähelepanu, ainult muhelevad. Minusugused aga, tunnistan ausalt, jäävad selles mõttes jänni, et me oleme liiga targad selleks, et umbluud ajada, aga kui tahame asju korralikult ja korrektselt ning põhjalikult selgitada, võtab see meil palju aega, kuna erinevalt uhhuutajatest vajame aega oma väidete kontrollimiseks ja selgeks sõnastamiseks. Ja siis võib juhtuda veel hull lugu, et avastame oma teadmistest lüngad, mis oleks vaja enne selgitama asumist täita. Uhhuutahjatel seda probleemi ei ole. Peenenergiate vibratsioonid x-y- z tasanditel ei vaja kontrollimist.
Näiteks väidab proua aastal 1997 (!) Postimehes, et inimese meditsiiniline saatus on kirjas kuuendas kromosoomis. “Kui selle kromosoomi pilt lahti joonistada, on näha, milliseid haigusi tuleb kellelgi läbi põdeda.” Mismoodi pilt? Mismoodi joonistada? Kuhu jääb nukleotiidide järjestus, geenid? Ilmselgelt ei tea ta ise, millest räägib. Inimese genoom kaardistati minu mäletamist mööda 2003. aastal.
Katrin V võiks teha meile väikese ekskursiooni stringiteooriasse. Tundub olevat päris huvitav. Eks hiljem muretsen omale ka sellekohast kirjandust.
Veel korrigeerides KatrinV juttu: on liialdus väita, et spinnil pole pöörlemisega midagi pistmist. Kuigi elementaarosakesel (või ülepea millelgi väga väikesel) endal pole rangelt võttes võimetki pöörelda, on tal olemas pöördimpulss, mida väljendab spinn ja mis suuremate asjade puhul on üheselt seotud pöörlemisega. Sestap pole spinni visualiseerimine pöörlemisena põrmugi suvaline keemiaõpikukirjutaja meelevald.
Mis aga teeb sõnapaari “spinni pöörlemine” muidugi eriti teravmeelseks…
Kes siis selle spinni lahti seletaks?
Kuna üldlevinud lahtiseletus mängukaartidel käis ka minule omal ajal üle mõistuse, siis tegin endale selle asja teistmoodi selgeks ning suudan ka lihtsa näite abil 1/2 spinni lahti seletada. Võtan üsnagi elastse kustukummi, torkan sinna nööpnõle (mingi palstik kuulikesega) ning ütlen, et kujutlege seda kustukummi aatomit “koos” hoidva jõuna ning nööpnõela aatomina. Nüüd rakendame sellele kustukummile väändejõu, mis iseloomustaks näiteks mikrolaine ahjus toimuvat protsessi ning väänan kustukummi poole pöörde võrra, mis peaks iseloomustama elektromagnet lainete poolt tekitavat jõudu ning nööpnõel teeb pöörde kaasa. Kui lõpetan jõu rakendamise kustukummile, siis pöördub kustukumm koos nööpnõelaga oma algsesse asendisse tagasi.
Saab ka efektiivsemate asjadega seda lahti seletada (n: kella haamrikeste vedruga on võimalik ka spinn 2 lahti seletada, kuna kustukumm murdub tavaliselt).
Siiamaani on aru saadud.
Pole ju keeruline? Või siis ikka on?
Jah, vaadake, kui ma oleksin uhhuutaja, siis ma teataksin rõõmsalt, et oh, stringiteooria, kohe tuleb! Ja hakkaksin teile rääkima sellest, kuidas osakesed tegelikult polegi osakesed, vaid ühed puntrasse keeratud vibreerivad jupikesed, ja tooksin poeetilise näite, et meie Universum on seega justkui orkester, viitaksin India pühadele tekstidele, kus maailma loomiseks tõi jumal Brahma kuuldavale ühe heli, räägiksin “kägardunud” dimensioonidest jne. Kahjuks piirduvad minu teadmised stringiteooriast Stephen Hawkingi raamatuga “A Brief History of Time” ja BBC saatesarjaga “Space”. Stringiteooriaid aga on erinevate formulatsioonidel kujul erinevate füüsikaliste tingimuste jaoks mitmeid, nende edasiarenduseks on supersümmeetriline stringiteooria. Seega, kui te tõesti soovite stringiteooria(te) põhjalikku tutvustust, ei ole mina õige inimene seda tegema. Olgem ausad – olen selleks kaugelt liiga totu. Küllap ma oleksin võimeline põhilistest ideedest üldistava kokkuvõtte tegema, kuid kindlasti peaks mõni targem inimene selle üle vaatama, sest (nagu me kõik teame ja oleme kokku puutunud) kipuvad igasugused minusugused seletajad asju liialt lihtsustama ning sageli ka vääriti mõistma, väärtõlgendused aga on üllatavalt kiired levima ning visad kaduma.
Pöördimpulsi visualiseerimine pöörlemisena on elementaarosakeste puhul kurjast just seetõttu, et väga kergesti samastatakse tõelise pöörlemisega, millest luuakse inimesele ettekujutus nt elektronist kui pisikesest kõvast pöörlevast pallist. Tunnistage üles, olete seda isegi endale nii ette kujutanud. Pöörleva kerakesena elektroni kujutamise poolt räägib muidugi see, et nagu laetud pöörleval kehal, on ka elektronil magnetmoment. Samas on kvantfüüsika aluseks ettekujutus subatomaarsete osakeste lainelistest omadustest (kvant tähendab ju vaid “portsjonit”, mitte konkreetset “käegaskatsutavat” tükki), stringiteooria aga seob omavahel üldrelatiivsusteooriat ning kvantfüüsikat, ning stringiteoorias on osakesed kujutatud 11-mõõtmelises Universumis teatud sagedusega vibreerivate “juppidena” (minu tõlge sõnale “string”), ning osakeste omadused määrab ära just see vibreerimise sagedus.
Lihtsustamine ja visualiseerimine on üldhariduskoolides “loodusteaduste õpetamisel kindlasti vajalik, kuid väga libe tee. Inimesele, kes on omandanud raudse veendumuse, et elektron on nagu pisike planeet, on edaspidi ilmselt raske selgitada, et seda kõva palli tegelikult olemas ei olegi, ja katsu talle siis stringiteooriat selgitada! Taolisi põhimõttelisi väärarusaamu, mille allikaks on liigne lihtsustamine, on näiteks inimeste veendumus, et “soe õhk tõuseb üles” ja “veel on kristallstruktuur”. Need on konkreetsed näited, millega olen kokku puutunud ja mis ilmselgelt on kunagi klassiruumist alguse saanud, mõnest õpetaja hooletust läbimõtlemata lausest. Liigse lihtsustamise ohtudest hoiatas meid juba meie füüsikaõppejõud ülikoolis, ja ei maksa arvata, et lapsed lollid on ja aru ei saa, kui neile põhjalikumalt seletada.
Kui minu esimest kommentaari vaadata, siis panete ehk tähele märksõnu – kas kooliajal teie keemiaõpetaja selgitas teile, et elektronvalemeid koostades ning s- ja p-orbitaale joonistades omandate te kvantfüüsika põhitõdesid? Ei, kindlasti mitte. Ja see on üks näide sellest, miks keemiat, füüsikat ja matemaatikat hakatakse sageli mõistma alles ülikoolis – koolis tuubitakse pähe ruut- ja kuupvõrrand, kuid alles ülikoolis näidatakse, mida see võrrand kirjeldab ja mis toimub, kui muuta nt kordajaid. Keemiliste elementide evolutsioon ei olnud minu ajal programmis, alles ülikoolis selgitati, kust elemendid üldse “pärit” on ja sai selgeks ka see, miks perioodilisustabel on perioodiline. Siit aga on vaid samm mõistmaks, miks Universumis on elementide jaotus selline nagu ta on ja miks meie planeedil levinuimad elemendid pole seda mitte Universumi lõikes. Kas teile geograafiatnnis lisaks Maa ehitusele selgitati, mis maakoor on just sellise koostiosega ja kust on pärit see raud, mis meie planeedi keskmes paikneb? Ega vist Ja üks lihtsustus viibki teiseni, kuni inimese peas on rodu lihtsustusi, aga mitte mingisugust arusaamist, et kõik see moodustab tegelikult ühe suure terviku. Elusorganismides on levonuim element süsinik. Aga miks? JKas keemiaõpetaja selgitas, et süsinik on eriline element, kuna süsiniku aatom saab luua neli keemilist sidet, mis omakorda annavad võimaluse suurte ja keeruka ehitusega molekulide moodustumiseks, nagu näiteks valgud. ja siit jõuame me ringiga kvantfüüsika ja spinnini tagasi – MIKS ja kuidas need keemilised sidemed moodustuvad? Miks osad sidemed on tugevamad kui teised? Kui elektron on pöörlev kera, mis tiirutab ümber aatomituuma, siis kuidas ta saab moodustada mingit sidet teise aatomi elektronidega, tekiks nutikama lapse peas küsimus ühiste elektronpaaride abil moodustuvaid sidemeid õppides. See peab ikka üks veniv side olema, ja vahel on ta veel mitmekordne – kuidas need sidemed siis sassi ei lähe? Tubli õpilane selliseid ebameeldivaid küsimusi ei küsi, õpib pähe ja tulemus on – uhhuu. Uus kvantmüstik on sündinud.
Täpsustan ka oma märkust selle kohta, et pr Lindmäe ilmselgelt ei saa aru, mida ta kromosoomidest räägib. Et kromosoomidesse pakitud pärilikkusaine koosneb kahekordsest, vesiniksidemetega seotud desoksüribonukleiinhappe ahelast, mis omakorda koosneb puriini ja pürimidiini derivaatidest (adeniin, guaniin, tsütosiin ja tümiin), fosfaatrühmast ja desoksüriboosist (mis on olemuselt monosahhariid). Nukleotiidi saame, kui need kõik kolm üksteise külge seome. Nukleotiidide järjestus, mis osaleb ühe või mitme päriliku tunnuse avaldumises, on geen. Paljude haiguste ja erinevate organismi funktsioonide häirete pärilik olemus oli teada enne aastat 1997. Ka mitmed “süüdiolevad” geenid olid teada. Seejuures tuleb aga märkida, et tunnuseid määravad enamasti mitte konkreetsed üksikud geenid, vaid erinevate geenide koostoime. Ja need geenid ei pruugi ka avalduda, kuna esiteks saame me iga tunnuse jaoks (va meeste Y-kromosoomi “puuduolevas” õlas olevate jaoks) topletkomplekti “eeskirju”, teiseks vajavad geenid avaldumiseks ka välist abi. Ja selle välise abi mõju, avaldumis ja pärandumismehhanisme uurib teadusharu nimega epigeneetika. Meditsiiniline saatus saaks teatud reservatsioonidega kirjas olla kuuendas kromosoomis, kui inimesel olekski vaid see kuues kromosoom. Sellisel juhul oleks aga inimese genoomi projekt lõppenud ammu enne aastat 2003. Rääkimata sellest, et mitmete kaasasündinud seisundite taga on hoopis tervete kromosoomide puudumine või liiasus (nt sugukromosoomide komplekt XXY annab Kinelfelteri sündroomi, 21. kromosoomi trisoomia aga Downi sündroomi). Võib muidugi vaielda, kas neid viimatinimetatuid haigusteks saab nimetada (seepärast ma kasutasini sõna “seisund”), aga meditsiinilise saatuse alla käib ta igal juhul.
Ma loodan, et oma teadusliku uurimistöös on pr Lindmäe seda jkõike arvestanud ja tema jutt 6. kromosoomistja joonistamisest oli puhas lihtsustamine, et iga loll ka aru saaks.
Lõppu veel natuke peenenergiast. Sellise mõistega pole mina 6 ülikooliaasta ja sh alg- ja kesktaseme füüsikakursuste raames, samuti mitte erirelatiivsusteooria kursusel, samuti mitte aimeraamatutes kokku puutunud. Energia on füüsikas lihtsalt öeldes keha omadus, keha võime teha tööd. Kuidas seda peeneks ja jämedaks jaotada, teavad aga väga hästi igatsorti müstikud. Ma arvan, neil on selleks sõel.
Ja siiamaale piinab mind ühe sensitiivi üliteaduslikus tekstis kordunud termin “negatiivne võnkesagedus”. See pidavat näitama maavälist päritolu. Kas keegi suudab mulle selgitada selle sisu? Mina ei mõista, kuidas saab teatud sündmuste arvu ajaühikus negatiivse arvuga mõõta – kas see näitab, mitu täisvõnget EI OLE ajaühikus toimunud?
Ma vabandan, kui minu kommenmtaarid edaspidi lühikesed ja ebatäielikud on, sest tõesti, beebi süles ühe näpuga trükkida, natuke keeruline. Nii et kuldmune (ja vastuseid kriitikale) ei maksa minult lähiajal eriti sageli oodata, keskendumisraskustega koduperenaine nagu ma olen.
Tuleb arvestada näite iseloomustaja tausta ja maailmavaateid. Artiklis kirjeldatud daami edasiseletus spinni kohta, et torsioonväljad tekivad spinni pöörlemisel ja muu sarnane, ei peaks pälvima isegi mitte mingit kriitikat, kuid S Hawking`i spinni kirjeldus kaartide najal on loogiline ja reaalne, kuna omab faktidel põhinevat tausta.
Minu taust on seesugune, et panin spinni ½ kirjeldusega mööda, kuna antud juhul peaks osake tegema kaks täispööret, et sarnaneda algkujuga ning seda pidin lugema raamatust, kus ma pooltest asjadest aru ei saa.
Kui ma küsiksin kellegi käest, et mis kell on, kas siis hakatakse minule kella tööpõhimõtet ning aja ja ruumi olemust lahti seletama?
Õnneks keskendumisraskustega koduperenaine vajab vaheldust ja sellele võib panustada.
<Täpsustan ka oma märkust selle kohta, et pr Lindmäe ilmselgelt ei saa aru, mida ta kromosoomidest räägib. Et kromosoomidesse …
Ei maksaks ette visatud lanti mööda joosta, pr Lindmäe ise ja enamus meist, rõhuv enamus ei saa kromosoomidest ja kromosoomidesse kätketud infost niikuinii aru. Samuti spinnidest ja nende pöörlemisest. Me ei jõua kunagi nende lennukat mõtet jälgida ja pidevalt tõestada.
Ehk oleks lootust nende alustalasi, millele nad üritavad omi teooriaid istutada, neid loogiliselt ja ka faktiliselt analüüsida.
Alustuseks see energia, peen ja jämedam, “negatiivne võnkesagedus”.
Keskendumisraskustes koduperenaine on väga hästi lahti rääkinud selle kromosoomi info ülekandumise aga kahjuks seda ei ole võimalik selgitade ei pr Lindmäe (arvan) aga kindlasti mitte enamusele tema fännidest.
Kui eesmärk on kaaskodanike pimedusest natuke valgemasse nõksutada, siis midagi maakeelsemat ja puust ja punast on vaja.
Mis kool see on kus proua olevat õppinud, mis taust sellel on?
Kahjuks minu teadmised ei küüni seda lahkama, aga väga huvitab.
Tartu linna polikliinikus biovälja korrigeerijana olevat Lindmäe töötanud, kui töötas, siis peaks saama kontrollida, kuidas õnnestub see biovälja korrigeerimine.
Näiteks bioenergeetik Toomas Pälli vaatab üle, kas ja kuidas, kui info kattub, siis on jama.
Negatiivsele võnkesagedusele antakse tähendus Fourier’ pöörde korral, kui signaali jagamisel siinus- ja koosinusvõnkumisteks jaotamisel kõik siinuskomponendid paigutatakse positiivsele ja koosinuskomponendid negatiivsele poolteljele. Miinusmärk sageduse ees tähendab sellise esitusviisi korral 90-kraadist faasinihet.
Peenenergia viib aga mõtte aatomi spektri peenstruktuurile. Peenstruktuuri mõistega tähistatakse spektrijoonte (ja nendele vastavate energianivoode) lõhenemisi, mis jäävad millielektronvoldi suurusjärku.
Ega ülikooliski kaugemale ei jõutud kui selleni, et panime kirja definitsiooni ja õppisime pähe, et elektroni spinn on kas 1/2 või -1/2. See on oluline, kuna ilma selle teadmiseta ei ole võimalik mõista ja üles joonistada ja lahti kirjutada aatomi elektronkatte ehitust. Ma ei ole võimeline siia tooma spinni olemasolu matemaatilist tõestust, kuna ma lihtsalt pole kunagi piisavalt matemaatikat vallanud, ja seetõttu jäi ka füüsika kõrgem kursus minu jaoks ainult unistuseks. Aga neid on igaühel võimalik kasvõi wikipeediast uurida. Aga ma toon selgituse, mis mulle asja selge(ma)ks tegi.
Spinn on osakeste lahutamatu omadus. Kvantmehaanikas kirjeldatakse osakesi kvantarvude kaudu, ning spinn on üks neist kvantarvudest. Kui meenutate, siis Pauli keelu printsiip ütleb – aatomis ei saa olla kahte sama kvantarvude kombinatsiooniga elektroni. Elektroni kirjeldamiseks läheb vaja nelja kvantarvu – n (peakvantarv, kirjeldab elektroni enrgiat, elektroni liikumist elektronpilve piires), l (orbitaalkvantarv, kirjeldab elektroni kuju – s-elektronil kerakujuline, p-elektronil hantlikujuline jne), m (magnetkvantarv, kirjeldab elektroni käitumist välises magnetväljas) ja s ehk spinn. Fermionide spinn (mateeriat moodustavad osakesed, kvargid, elektronid ja neist moodustunud osakesed, neutriinod) on poolearvuline. Jõudu kandvate osakeste (gluuon, boson, footon, veel leidmata graviton) spinnid on täisarvulised
Esialgu kirjeldati spinni elektroni pöörlemisena ümber oma kujuteldava telje. Kvantfüüsika seaduste kohaselt aga ei saa elementaarosakestel mingit selgelt defineeritud telge olemas olla. Subatomaarseid osakesi ei saa käsitleda klassikalise füüsika seaduste kohaselt. Ka juhtis üks kvantmehaanika rajajaid, Wolfgang Pauli, algse spinni idee väljakäijate tähelepanu sellele, et vajaliku impulssmomendi tekitamiseks peaks elektroni pind pöörlema valguse kiirusest kiiremini. Pluss matemaatilised põhjendused, mille edasiandmiseks mina ei sobi.
S. Hawking selgitab spinni nii – spinn ei kirjelda mitte osakese pöörlemist, vaid osakest ennast. Osake spinniga 0 on punkt, igalt poolt ühesugune. Osake spinniga 1 on nagu (seisev) inime – et ta näeks välja samasugune (ja tunneks ennast) nagu algasendis, pead sa teda keerama 360 kraadi. Osakest spinniga 2 tuleb keerata 180 kraadi – tal on kaks ühesugust otsa, nagu tuubijäätis. Keerulisem on ette kujutada osakesi, mida tuleb keerata mitu korda, enne kui nad jälle samasugused välja näevad – elektroni on vaja keerata 2 täisringi, mis annab talle spinni 1/2.
PS Pöördemoment ja impulsimoment on erinevad asjad. Ma ise tõlkisin ingliskeelse “angular momentum” automaatselt pöördemomendiks, aga siis hakkasin sügavalt kahtlema – kas spinni puhul ikka pole mitte tegemist impulsimomendiga? Impulsimoment kirjeldab pöörleva keha pöörlemishulka ning see sõltub pöörleva keha massist, raadiusest ja pöörlemiskiirusest. Pöördejõud (ingl k “torque”) on kirjeldatav jõuna, mis püüab mingit keha pöörlema panna, püüab seda väänata. Sellisel juhul selgitus kustukummiga poleks päris kohane. Toodud näites (nagu ma aru saan) on “spinn” seega olemas vaid niikaua, kuni objektile mõjub jõud. Spinn aga on osakese lahutamatu, sisemine omadus. Ma võin ka puusse panna, aga minu arvates on impulsimoment siiski siinkohal see õige suurus.
Niipalju teadusest (ma teen seda oma lõbuks ja mälu värskenduseks, sest minu eas kaovad need rakenduse puudumisel väga kiiresti, avastasin). Toomasel on õigus – nagu ma ise ka ütlesin eespool, katsu sa midagi seletada, kui üks inglise ja teine suahiili keeles räägib. Aga liigne lihtsustamine, ma väidan, teeb ainult kurja ja toob kvantmüstikuid ainult juurde. Ei tohiks inimesi, eriti lapsi alahinnata, tuleks neile ikka võimalikult põhjalikke selgitusi anda ja rohkem kasutada näitlikustamist (multimeedia vahendid on juba paljudes koolides saadaval, minu kalli keemiaõpetaja kasutatud plastmasskuulikesed ja -pulgad ei tohiks ka üle jõu käia).
Jah, ja mida ma stringiteooria sissetoomisega tahtsin näidata (ma ei ole muide, vaadake ise, väitnud kusagil, et ma seda ise valdan, ma ei valda ka kvantfüüsikat – see-eest on meil suur hulk loengupidajaid erinevatel paramessidel, kes seda valdavad) – meie paraloogid on ajast maha jäänud! Kui nad ise nimetavad endid teaduse tõrvikukandjateks ja riidlevad teadlastega nonde tagurlikkuse pärast, mis takistab neil aktsepteerimast uusimaid teadmisi, siis on neil endil kahe silma vahele jäänud see, et nii relatiivsusteooria kui kvantfüüsika on edasi arenenud, et formuleeritud uued teooriad, et supersümmeetriline stringiteooria on mitmete teadlaste hinnangul väga hea kandidaat nn Kõige Teooria troonile, sidudes mikro- ja makromaailma kirjeldavad teooriad üheks tervikuks. Sellele ma viitasin, ja jään huviga ootama raamatuid nagu näiteks “Stringiedu käsiraamat” (kõlab huvitavalt…) ja “Stringiteooria kui inglite olemasolu tõestus”. Aga äkki selliseid juba on maailmas, lihtsalt kolkalikku Eestisse pole veel jõudnud?
Stephen Hawking´silt on eesti keeles ilmunud “Universum pähklikoores” Eesti entsüklopeediakirjastus 2002.
@KatrinV – Osakeste spinni võiks ehk siiski nimetada osakese “sisemiseks” pöörlemiseks või täpsemalt osakese sisemiseks impulsimomendiks. Näiteks osakeste kogu impulsimoment leitakse selle orbitaalse impulsimomendi ja spinnimpulsimomendi kaudu, kusjuures orbitaalne impulsimoment tuleneb osakese liikumisest, spinnimpulsimoment aga osakese “tüübist”. Samuti, näiteks liitosakeste, mis koosnevad mitmest elementaarosakesest, spinniks nimetatakse nende osakeste kogu impulsimomenti (kui osake on kõige madalama energiaga olekus). Arusaamisraskusi tekitab siin ilmselt asjaolu, et kvantmehaanikas ei saa pöörlemist samamoodi visualiseerida, nagu seda klassikalise füüsika järgi saab – elementaarosakesed pole piljardikuulid.
Samuti võib probleeme tekitada terminoloogia. Nimelt nimetatakse spinniks ka spinni projektsiooni. Näiteks öeldakse, et elektronide spinn on 1/2 ning samuti räägitakse elektronide spinnist teatud suunas – tüüpiliselt öeldakse, et spinn on “üles” või “alla”. Need mõisted on erinevad.
Ja nagu mainitud (Hawkingilt laenatud näite läbi) on spinn seotud ka teatud sümmeetriaomadustega. Näiteks elektron (võik ükskõik millise teise spinn-1/2 osakee) satub oma esialgsesse olekusse, kui seda kahe täisringi (720 kraadi) võrra keerata. Ka see omadus on midagi, mida on väga raske visualiseerida.
Spinni mõistet aitaks ehk ilmestada ka asjaolu, et valguse kvantide ehk footonite (footoni spinn on 1) spinnolekud väljendavad valguse polarisatsiooniseisundit. Elektronide (elektroni spinn oli 1/2) spinnolekuid “üles” ja “alla” võiks analoogselt elektroni erinevate “polarisatsiooniseisunditna” mõista.
@KatrinV:
need samased hüpoteetilised füüsikateooriad, nagu kvandid ja stringid jne…. on just see vesi nendele ekstrasensidele jm. …ismi pooldajatele, et ära kasutada teadmatust
mida rohkem siin sellest jahuda ja oletada, seda rohkem taolised oma rahakotti täidavad või ihasid rahuldavad