Uus hea raamat eesti keeles: dr Ben Goldacre “Pahateadus”
Lühidalt öeldes soovitan seda raamatut kõigile, keda huvitab teadus, tervis, meedia, iseenda ja teiste harimine, teavitamine.
Ben Goldacre’i tekste oleme eesti keeles varem saanud lugeda ajakirja Tarkade Klubi lehekülgedel, meditsiinist ja muidu teadusest huvitatud inimesed teavad kindlasti Beni blogi badscience.net või jälgivad regulaarselt samanimelist kolumni Briti ajalehes The Guardian.
Aga väga palju vahet pole, kas oled temast kuulnud või mitte, raamat on lugemist väärt ja sobib minumeelest lausa õpikuks kõigile, kes õpivad või praktiseerivad meditsiini arsti või õena, kirjutavad terviseteemadel ajakirjaniku, toimetaja või peatoimetajana, või kes on loomu poolest uudishimulik ja tahab teada, kuidas asjad käivad ja teadmised tekivad. Ja kõige selle teemade tõsiduse, statistika ja matemaatika, ahhetama ajava rumaluse paraadi juures oskab Ben Goldacre täiesti tõsiseltvõetavat ja akuraatset teadust esitada lõbusalt, ladusalt ja kohati lausa ülevoolavalt.
Tegelikult on mu lugemissoovitus eriti just ajakirjanikele suunatud, sest nende käes on vastutus ja võim paljundada ja levitada teavet läbi isikliku prisma. Ja nagu raamatust ilmekate näidete toel selgub, võib see teave kas tappa või päästa.
Kirjastuse loal esitan siin autori sissejuhatuse kui stiilinäite ja lühiülevaate raamatu sisust. Peab veel mainima, et eestikeelne versioon sisaldab peatükki, mida originaalis seoses ühe pika ja tüütu kohtuasjaga ei olnud, kuid sellestki kohtuasja põhjuseks olnud asjast saab raamatust pikemalt lugeda.
Sissejuhatus
Las ma räägin teile, kui hulluks on olukord muutunud. Lastele õpetatakse igapäevaselt, et kui nad jõnksutavad pead üles-alla, siis see suurendab verevarustust eesmistes ajusagarates ja aitab nii paremini keskenduda. Neile räägitakse, et kui nad hõõruvad oma sõrmi erilisel teaduslikul viisil üksteise vastu, siis see parandab „energiavoolu“ kehas. Ja veel, et valmistoit ei sisalda vett ning kui nad hoiavad vett keele peal, siis see niisutab aju otse suulae kaudu. Seda kõike räägivad neile nende õpetajad tuhandetes Briti riiklikes koolides. See on osa erilisest harjutuste programmist, mida nimetatakse ajuvõimlemiseks (Brain Gym). Me pühendame käesolevas raamatus osa aega nendele nii öelda harjutustele ja mis veel olulisem – nendele nõdrameelsetele meie haridussüsteemis, kes seda programmi toetavad.
See raamat ei ole vaid lihtsate absurdsuste kogumik, vaid järgib oma ülesehituses loomulikku crescendo’t. Alustades petiste rumalusest ja tavameedia poolt nendele omistatud tõsiseltvõetavusest, jätkates 30 miljardi naelase toidulisanditööstuse trikkidega ja 300 miljardi naelase ravimitööstuse pahelisuse teemaga, jõuame teadustulemuste kajastamises valitseva traagilise olukorra tõttu juhtumiteni, kus inimesed on sattunud vanglasse, muutunud naerualusteks või surma saanud ainult sellepärast, et meie ühiskonnas on levinud vähene arusaamine statistikast ja tõendusmaterjalist.
Pool sajandit tagasi, kui C. P. Snow esitas oma kuulsa teaduse ja humanitaaria vahekorda käsitleva loengu „Kaks kultuuri“, humanitaarid lihtsalt eirasid teadlasi. Tänapäeval on arstid ja teadlased sattunud vastamisi ülekaaluka ja neist paremini relvastatud inimeste leegioniga, kes leiavad, et neil on õigus avaldada arvamust tõendusmaterjalide kohta – mis iseenesest on imetlusväärne ambitsioon – vaevumata seejuures kõnealuste teemade kohta põhiteadmisi hankima.
Teile räägiti koolis kemikaalidest katseklaasides, liikumist kirjeldavatest võrranditest ja võib-olla midagi ka fotosünteesist – mida käsitleme hiljem lähemalt. Aga väga tõenäoliselt ei räägitud teile mitte midagi surmast, riskist, statistikast ega teadusest nende asjade kohta, mis võivad teid tappa ja mis ravida. Meie kultuuris on suur tühimik: tõenduspõhine meditsiin on olulisemaid rakendusteadusi, mis hõlmab mõningaid viimase kahe sajandi kõige targemaid ideid ning on päästnud miljoneid elusid, aga Riiklikus Teadusmuuseumis ei ole selles valdkonnas mitte ühtegi eksponaati.
Põhjuseks ei ole huvipuudus. Me armastame tervise teemat hullupööra – pool kõigist meedias avaldatavatest teadusteemalistest lugudest puudutavad meditsiini – ning meid pommitatakse pidevalt teaduslikena tunduvate väidete ja lugudega. Aga nagu te varsti näete, saame oma informatsiooni nendelt samadelt inimestelt, kes on korduvalt tõestanud, et nad ei suuda teaduslikke tõendeid näha, tõlgendada ega usaldusväärselt edasi anda.
Enne jätkamist lubage, et teen kokkuvõtte sellest, millest edasises juttu tuleb.
Kõigepealt vaatame, mida tähendab eksperimendi läbiviimine, tulemuste oma silmaga nägemine ja hinnangu andmine sellele, kas tulemused sobivad antud teooriaga või on mõni alternatiivne teooria parem. Need esimesed sammud võivad teile tunduda lapsikud ja üleolevad – toodud näited on tõepoolest värskendavalt absurdsed, kuid tavameedias on neid kõiki püütud esitada usutavatena ja autoriteetsetena. Vaatame ka meie kehade kohta esitatud teaduslikena tunduvate lugude köitvust ning segadust, mida need lood võivad tekitada.
Seejärel läheme edasi homöopaatiaga – mitte seetõttu, et homöopaatia oleks tähtis või ohtlik. Homöopaatia pole kumbagi, kuid kujutab endast ideaalset mudelit tõenduspõhise meditsiini õpetamiseks. Sest lõppude lõpuks pole homöopaatia tabletid muud kui väikesed mõjuaineteta suhkrutabletid, mis näivad siiski avaldavat toimet. Seega nad kehastavad kõike, mida teil on vaja teada ravimeetodi ausast testimisest ja sedagi, kuidas meid saab panna uskuma, et mingi ravimeetod on tõhusam kui tegelikult. Te saate teada, kuidas teste korralikult läbi viia ja kehvasti tehtud teste ära tunda. Tagaplaanil peidab end platseeboefekt, mis on inimese tervenemise vast kõige hämmastavam ja vääritimõistetum aspekt ning on midagi palju enamat kui vaid suhkrutabletid. See on intuitsioonile vastukäiv, kummaline ja kujutab endast meele abil keha tervendamise tõelist lugu ning on palju huvipakkuvam kui mis tahes väljamõeldud mõttetused kvantenergia terapeutilistest mustritest. Vaatame üle tõendid platseeboefekti mõjust ja laseme teil oma peaga järeldused teha.
Seejärel jätkame suuremate tegijatega. Toitumisnõustajad on alternatiivterapeudid, kuid mingil viisil on nad suutnud liigitada end teadusetegijateks. Nende vead on palju huvitavamad kui homöopaatide omad, sest neis on tõepoolest terake teadust. See teeb toitumisnõustajate eksimused mitte ainult huvitavamateks, vaid ka hirmutavamaks. Petturite tegelik ohtlikkus ei seisne klientide võimalikus surmas (eks vähesel määral esineb neidki juhtumeid, kuigi sellest pidevalt leierdamine oleks juhmivõitu), vaid asjaolus, et nad õõnestavad süstemaatiliselt üldsuse arusaama tõendusmaterjali olemusest.
Näeme oma silmaga retoorilist mustkunsti ja amatöörlikke vigu, mis on teid toidu ja toiteväärtuste osas korduvalt eksiteele viinud. Samuti näeme, kuidas see uus tööstusharu juhib inimesi kõrvale tegelikest eluviisis peituvatest ja halba tervist põhjustavatest ohuteguritest kui ka seda, kuidas see vähemmärgatavalt kuid sama ärevusttekitavalt mõjutab meie arusaamu endast ja oma kehast, nimelt laialt levinud viisi näol sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme meditsiiniliste probleemidena käsitleda, neid reduktsionistlik-biomeditsiinilisse raamistikku suruda ning neile probleemidele tarbekaupadeks muudetud lahendusi pakkuda. Viimaste näideteks on igasugused tabletid ja moekad dieedid. Ma esitan teile tõendeid selle kohta, et ehtsa akadeemilise toitumisalase teadustöö kõrval imbub Briti ülikoolidesse ka hämmastavalt suur valede arusaamade tulv. Samuti leiate sellest raamatu osast riigi lemmikdoktori Gillian McKeithi. Seejärel lahkame samade vahendite abil päris meditsiini ja vaatame, milliseid trikke kasutab ravimitööstus, et arstidele ja patsientidele „kotti pähe tõmmata“.
Pärastpoole uurime, kuidas meedia edendab avalikkuse väärarusaamu teadusest, samuti uurime nende kõikumatut kirge mõttetute, sisutute lugude vastu ning põhilisi eksiarusaamu statistika ja tõendite kohta – need selgitavad, miks me üleüldse teadust teeme: selleks, et mitte lasta oma üksikkogemustel ja eelarvamustel endid eksiteele viia. Raamatu minu jaoks kõige murelikukstegevamas lõpuosas näeme, kuidas kõrgetel mõju- ja võimupositsioonidel olevad inimesed, kes peaksid olema targemad, teevad ikkagi põhimõttelisi vigu, millel on ka rängad tagajärjed. Samuti näeme, kuidas meedia moonutas küüniliselt tõendeid kahe konkreetse tervisekaitsepaanika juhtumi korral ning jõudis sellega lausa ohtlike ja ausalt öeldes grotesksete mõõtmeteni. Teie ülesandeks on mõista, kui uskumatult levinud sellised asjad on, ning samas ka mõelda, mida te saaksite selles osas ette võtta.
Ei saa veenda inimest loobuma arvamusest, mida tal ei ole. Raamatu läbilugemise järel on teil vahendid võitmaks mis tahes vaidlust, mille te algatate – või vähemasti saamaks sellest aru – olgu siis vaidlusteemaks imeravi, MMR liitvaktsiin, suurte ravimifirmade pahelisus, tõenäosus, et ühel või teisel köögiviljal on võime vähki ära hoida, teadusest rääkivate lugude ülemäärane lihtsustamine, kaheldavad tervisekaitsepaanikad, üksiklugude kasutamine tõendusmaterjalina, keha ja vaimu seosed, irratsionaalsuse teaduslik käsitlus, igapäevaelu meditsiiniliseks muutmine või muu taoline. Te saate tõendeid mitmete väga populaarsete valede kohta ja omandate kasulikku teavet uurimistööst, tõendusmaterjalide tasemetest, erapoolikusest, statistikast (rahu, ainult rahu), teaduse ajaloost, teadusevastastest liikumistest ja petistest. Samuti leiate raamatust mõningaid hämmastavaid lugusid, mida loodusteadused meile maailma kohta jutustavad.
Garanteerin, et raamatu läbilugemine ei ole üldse raske, sest see on ainuke teadusealane õppetund, kus rumalaid vigu teevad teised, mitte teie. Ja kui te lõpuks olete ikkagi arvamusel, et minuga ei saa nõustuda, siis olete saanud kasu vähemalt niipalju, et kuigi te ikkagi eksite, eksite te kaugelt suurema teatraalsuse ja elegantsiga kui te seda praegu suudaksite.
Ben Goldacre
Juuli 2008(c) Ben Goldacre 2008
(c) Tõlge eesti keelde: Kadri Koitsaar ja kirjastus NoriaBooks 2009
Raamatuid saab hinnaga 150 kr +postikulu tellida aadressilt kadri@noriabooks.com või helistades telefonile 5845 3452. Vaata ka Noriabooks blogi.
Ei tea, kas raamatupoodidest tänasel päeval ka juba leiab? Kohe kibetab lugema :)
poodidega on nii, et me viime need hulgiladudesse kolmapäeva õhtul. siit tulenevalt võib parematesse poodidesse minna vahest reedel.
Tubli, tubli! Olen seda lugenud inglise keeles – kui tõlge on tasemel, siis on tegu ühe suurepärase teoga! Ca pool aasat või pisut enam tagasi püstitasin ise siinsamas küsimuse, kas keegi ometi ei võiks seda tõlkida – kanäe, nüüd ongi olemas. Ma muidugi ei arva, et mina selle põhjuseks olen :) Tänud tegijatele!
Raamat ka nt Kleer Maibaumile kirnkimiseks, kes esines Postimehes vaktsiinivastase sõnavõtuga ning käis jälle välja vana leierdatud “Big Pharma” teema. Meil on nüüd oma Jenny McCarthy, kellele on avatud koguni konto – Jenny Body Count.
ma arvan, et tõlge peaks pädev olema. sai seda küll eest taha ja tagant ette toimetatud ja lastud ka ühel meditsiinidotsendil selle kallal põhjalikult nokitseda.
Pahateadlased üritamas järjekordset terminit ära napsata:
(Allikas: Elumolekul: Innerlight annab eluenergia.)
Samas allikas esitatakse selline küsimus:
Pärismaailmas on kõrgenergeetiliseks toiduks eeskätt rasv, mille iga gramm annab umbes 38 kJ toiduenergiat. Auhinnalise teise koha saab alkohol; iga etanooligramm annab umbes 30 kJ toiduenergiat.
Kuna nii parasvöötmes rasva säilitamine kui alkoholi destilleerimine on keerulised tehnilised protsessid, on praktikas näiteks kree indiaanlased oma kõrgenergeetilise toidu probleemid lahendanud pemmikani leiutamise teel.
Jalle uks raamat, mille jarjekorda end raamatukogus panen.
Aga siinkohal kusiks kas SEAGRIPI teemal on skeptikus kah miskit avaldatud (otsingus ei tulnud midagi ules).
Sellel teemal on meedias suur osa kirjutisi karvu pusti ajavalt ebakompetentsed, mis kipuvad mojutama suurt osa elanikkonnast. Ja kui miskit asjalikku tulebki siis kommentaare lugedes tekib kull tunne, et meie haridussusteemil on tosine probleem kui kirjaoskajad inimesed taolisi arvamusi avaldavad.
Olen paari gripiteemalise artikli juures kommentaare avaldanud (toetades neid viidetega WHO, CDC, … veebilehtedel avaldatud andmeile) aga uldiselt materdatakse mind haledalt maha vandenou teoreetikute ja imetohtritesse uskujate poolt.
Ei imesta, et WHO-le viitamise järel materdati. WHO tegevuse tagant paistavad selleaastase paanikakütmise valguses ravimitööstuse kõrvad selgemini kui kunagi varem.
Kusjuures, kurjasid ravimifirmasid nüpeldab Ben Goldacre oma raamatus ja blogis ja kolumnites regulaarselt, aga muidugi mitte seepärast, millepärast alternatiivikud seda teha armastavad.
Nunuh. Järsku on raamat mingi argument? Kuidas siis jääb eelretsenseerimse-pimekatse-jn asjaga? Hancoki raamt o woo, see raamat aga skeptikutele meeleipärane ja seega OK.
Topeltstandardeid me ei näe siin, ei, ei….
Ma ei vaidle vastu, et ravimifirmadel on huvi raha teenida ja aeg-ajalt kasutatakse selleks kahtlase väärtusega meetodeid, täpselt nii nagu kõigil teistel aladel.
Samas kaldun siiski usaldama WHO arvulisi andmeid rohkem kui kollase ajakirjanduse sensatsioonilisi artikleid. Ja numbrite põhjal saab ju loogika ja elementaarse matemaatika abil järeldusi ise teha.
Suuremat probleemi näen ajakirjanduses, mis raporteerib surmajuhtumitest ja kirjutab verd tarretama panevalt Guillain-Barre sündroomist seostades neid vaktsineerimisega. Olukorda lähemalt uurides selgub aga, et surmajuhtumite võimalikku seost vaktsineerimisega alles uuritakse, Guillain-Barre sündroomi juhtude arv (käesoleva vaktsineerimise puhul) vastab tavalisele hulgale, mis juhtuks sõltumata vaktsineerimisest.
Vaktsineerimise otstarbekus on omaette teema ja siin on kindlasti ravimifirmade huvid mängus, aga ainult selle pärast ei maksa sellest loobuda, tavarohtude pealt teenitakse ju ka, aspiriini ostame ikka. Telekat ei jäta keegi selle pärast ostmata, et mingi elektroonikafirma nii kasumit teenib.
#9 .-. ESTONIA 19. Nov 2009 kell 23:49
___
võibolla on asi selles, et härra hancock ei kipu oma teostes just silmatorkavalt tihti usutavatele algallikatele viitama? goldacre seevastu oma raamatus seda pattu õnneks ei tee.
Alustame siis norimist. Pealkirja tõlge on IMHO igerik – Bad Science ei tähenda mitte pahateadust, vaid viletsat või kehvakest teadust või inimeste petmisele suunatud tegevust, mida millegipärast teaduseks nimetatakse. “Pahateadus” võiks olla näiteks tuumapommi või bakterioloogilise relva konstrueerimine vms., millega tegelevad arhetüüpsed kurjad teadlased (Evil Scientist).
“Pahateadus” annab põhimõtteliselt võimaluse arutleda väärtushinnangute tasemel – et autor peab inimesi, kes astuvad vastu kasumiahnete ravimifirmade poolt inimeste vaktsiinide abil orjastamise plaanidele, pahadeks jne. Kui aga mõeldud on võltsimist ja pettust, mille kohta väärtushinnang “paha” käib, siis oleks tulnud öelda kas “võltsteadus” või “libateadus”, sest tegelikult pole see tegevus üldse teadusega seotud.
Ma möönan, et tegelikult saab muidugi igaüks aru, mida mõeldud on, aga selline tõlge ei ole siiski päris õige.
Eks ta takkajärgi vehkimine ole, a’ ma karjun siin Krikule kaasa: mus tekitab “pahateadus” täpselt samu seoseid. Muidu on esimese paarikümne lehekülje põhjal igati nauditav jutt.
Pahateadus = pahasti tehtud teadus. Kõlbab pseudoteaduse lühikirjelduseks küll.
@ Kriku:
Jah, “Kehvake teadus” oleks tõepoolest parem variant olnud. Kahtlen.
Mina olen selles osas seda meelt, et kui mõelda absoluutselt kõikide inimeste “hingerahule” kes võiksid mingist suvalisest sõnakombinatsioonist x-asju välja lugeda, siis oleks see raamat üldse kirjutamata jäänud. Või avaldatud pealkirjaga “XXX”.
kriku on meil küll teada-tuntud kirjadus-inimene ja ilmselt täiesti võimeline ja pädev täiesti uut ja enneolematult paremat pealkirja välja mõtlema. siinkohal esitangi talle üleskutse pakkuda niisama porisemise asemel üks õige, hea ja muuhulgas muidugi klõige parem pealkiri, mis oleks üheaegselt lühike, võtaks kokku raamatus öeldu, mõjuks humoorikalt, ei tunduks sunnitult kopeerituna jne. mina arvan, et “pahateadus” vastab kõigile neile nõudmistele. originaali pealkirjas kinni rippuvatele inimestele võib see tõesti tunduda vast isegi liialt otsetõlkena, ent pean ütlema, et teine pähe tulnud variant “võltsteadus” ei tundunud raamatu välja andmisega sotud inimestele päris õigena sest peamine, millest raamatus räägitakse, pole mitte VÕLTSteadus vaid just nimelt PAHA teadus.
kokkuvõtlikult: raamat sai pealkirja, mis pole halb, mis kajastab sisu ja mis ka kõleb hästi.
PS! ootan kobinat-plärinat-jõminat ka kaanekujunduse aadressil.
Äbarteadus.
Pole ka paha sõna.
Robin ütles:
XXX’ist saab hulka x-asju välja lugeda. Näiteks võib see tähendada lubadust, et raamatus kujutatakse pärani piibreid. Alternatiivina võib see vihjata rummile. Või siis võib raamatu autor olla kirjaoskamatu. Kolmkümmend roomlast on üks variant. Dan Browni järjekordne vandenõuromaan on üks variant.
Aga kurjad teadlased ei tegele mitte pahateaduse, vaid kuriteadusega.
Nagu ma ütlesin, saab pealkirjast ka sellisel kujul enamvähem aru. Nii on tõlkimise puhul paljudel juhtudel, et see pole mitte arusaadavuse, vaid ilusa keele ja stiili küsimus. Üks hea näide on veel “Kantileen Leibowitzile”, mille tõlkija on Eesti vaieldamatu tipp, aga ei osanud ikkagi “kantileeni” asemel “ülistuslaul” kirjutada.
@ Kriku: halva kõlaga – ebakirjanduslik.
@ dig:
Rääkimata vihjest Edwardsi sündroomile.
Mida?
@ Kriku: nii, et siis “äbarteadus” on arusaadavam, ilusam ja stiilsem?
tegelt oli vanadel eestlastel üks ilus vanasõna: tee jägi või maksa kinni!
Jah, m aarvan, et äbarteadus on antud juhul arusaadavam, ilusam ja stiilsem.
Voltaire:
Voltaire’il on veel viimaseid minuteid sünniaastapäev.
Äbarteadus on tõesti stiilne pealkiri, aga siinkohal õpetus edaspidiseks, et kui uut raamatut teha ja mingi huvitav väljamaakeelne sõna koheselt nii huvitavat eestikeelset vastet ei leia, siis küsime siinselt kollektiivselt ajult.
Aga Pahateadus, kui ta juba olemas on, pole ka paha ja töötab korralikult.
Mul pole “pahateaduse” nime vastu midagi, aga kui juba tähenärimiseks läks, siis kas “halb teadus” poleks kõlvanud? Pahateadus on ju siiski teadus, mis on miskipärast paha, aga halb teadus võib olla suisa nii halb, et enam polegi teadus? Aga muidugi, kui sisu tõlkimises teeb liitsõna asja lihtsamaks, siis “halb teadus” muidugi hästi ei sobi, sest “halbteadus”… pole vist siiski see…
24. novembri Terviselehes on raamatu tutvustus ja kontaktandmed ka, kust raamatut tellida võib.
ei tea, kust seda osta saaks? putkades nagu silma ei torganud.
@Jason:
Vähemalt Tartus Rahva Raamatus oli juba laupäeval saadaval.
eiei, raamat mind “ei huvita” sest mul on seda 30 kastitäit. mind huvitas see terviseleht. ma tahan kõigi oma raamatute ülevaated ja muud meediakajastused kokku koguda.
Denialismiraamat on valmis. Vaielgem nüüd, misuke tolle eestikeelse tõlke pealkiri olema peaks — enne kui vaidlusteks hilja on.
@Jason:
Krt! Öö ilmselt pärsib tähelepanuvõimet :)
@dig:
Tõlkimine plaanis? No mul pole küll ilmekate anglitsismide vastu midagi; kui seal pealkirjas üldse mõni sõna ettevaatust küsib, siis “irrational”.
Denial üsna adekvatne vaste eesti keeles on salgamine. -ism tuletisega on seevastu kehv lugu ja otsene tõlge langeb sel puhul ilmselt ära. Natuke pakkumisi kah: “Salgajad”, “Salgamisreligioon”, pööratult – “Tõefoobiad”.
Salgamine tähendab midagi hoopis muud; kuna (järele mõeldes) ei ole sellist sõna nagu “denialism” eesti keeles rangelt võttes üldse olemas, siis pigem “eitamine”. Ei saa küll öelda, et see mulle meeldiks.
“Tõefoobia” on tegelikult päris arvestatav mõte. “Enesepettus” tuleb ka arvesse (a’ mulle jälle ei meeldi, kõlab nagu odav ajalehesabanurgapsühholoogia).
Jah, pigem “eitamine”. “Holocaust denial” näiteks on eesti k. “holokaustieitamine”.
@Jason:
Tõlke ja kujunduse kohta paar arvamust. Põhimõtteliselt käib kah. Kaane osas võiks edaspidi raamatu pealkiri ja autori nimi veidi paremini eristuda. Praegu tuli ikka päris korralikult vaeva näha, et aru saada, mis pealkiri on…
Tõlge iseenesest on tehtud aga toorest teksti on veel palju sees. Esialgu loetud paarkümmend lehekülge ja raske on. Selleks, et mõnest kohast aru saada pean teksti inglise keelde tõlkima ja siis uuesti eesti keelde. Olen sellega harjunud ja saan hakkama. Lauseid võib lihtsamaks teha. Ei pea sõna sõnalt kõike tõlkima. eesti keeles ei ole kõigile inglise keelsetele väljenditele 100% vastet ja vastupidi ka.
Grammatika – niipalju oleks võinud teha, et käänded paika ajada ja sõnade keskelt ja lõpust liigsed tähed ära korjata ja puuduvaid juurde panna.
Kui järgmine kord tõlge käsil siis igati valmis aitama.
Olen praegu ca 10 tõlkimist väärivat raamatut kõrvale pannud… mis räägivad ka sellest, kuidas teadusliku tegevusega alustada.
Ma siis parem ei puutu – mis ma ikka hakkan ennast vihastama…
Tunnen vajadust ära nimetada, et Jyrgeni kriitika selle teema pealkirjas toodud raamatu kohta minu arust ei käi – “Pahateaduse” eesti keel on minu hinnangul julgelt üle keskmise, selge ja arusaadav.
ma pole küll eetiliselt õige inimene siinkohal oma hinnangut andma, aga ma siiski arvan, et jyrgen veidike liialdab. osalt olen ma nõus, et lauseehitus võiks mõnes kohas mugavam olla ja oma silmaga suutsin ma trükijärgselt ka 2 kirjaviga ja 2 kirjavahemärgi vormistamise vea leida, ent sellest hoolimata on tegu siiski kindlasti vähemalt eesti keskmise tulemusega. teksti keerukust arvesse võttes võibolla isegi paremaga.
nii, et kriku võib minu poolest täiestu julgelt, ilma vihastamist kartmata lugemisele pühenduda.
PS! ma ei taha väita, et peale minu leitute seal veel mõnda viga ei võiks olla.
seepärast võiks igaüks, kes vea leiab, sellest ja selle asukohast mulle teada anda. võibolla saab sedasi kunagi vajadusel parema kordustrüki teha.
Jason, ma huvi pärast küsin: kas sul keeletoimetaja tegeles selle väljaandega või ei?
oli ka selleks eraldi inimene.
See on hea, kiidan. Mõnikord hoitakse selle pealt kokku.
noh, eks ta oleneb ju sellest, kas toimetab keegi “kollektiivist” või teeb seda keegi eritasu eest. päris ilma lugemata-parandamata ei lähe ilmselt küll ükski raamat trükki aga lõpuks sõltub kõik sellest, kuidas see isik oma tööga hakkama saab. pahateaduse jaoks sai selleks palgatud üks inimene, kel on suhteliselt hea keele- ja komataju, kes läbis ülikoolis raamatutoimetamise kursuse ning kel “tänu” majanduskriisile oli ka parajalt palju vaba aega. eks siis saab kõik sissejäänud vead tema kraesse ajada :-)
tegelikult aga on minu arvates natuke tobe selle üle viriseda, et raamatus võib olla mõni kirja- või komaviga või mõni lause lohiseb. meenutab veidi delfi kommentaariumi, kus argumentide lõppedes oponendi kirjavead lagedale laotakse… kurb reaalsus on see, et tänapäeval on tasemel korrektuuri võimelised pakkuma vaid suurkirjastused, kellel istub eriharidusega toimetajaid palgal terve toatäis. need head nõukaajad, milles paljud vanad raamatusõbrad ikka veel uitavad ja mil iga raamatut lausa mitmel inimesel toimetada lasti (ning korrektuuri tehti ka pärast trükki, misjärel raamatute vahele pisteti vigade parandustega vabanduslehekesed) on kahjuks minevik. eks muidugi iga tegija areneb ja õpib vigadest. loodan seda endagi kirjastuse kohta kehtivat.
dig ütles:
Kuidas “eitamismus” tundub?
dig tahtis teada:
Õudne. Lihtne “eitus” ajaks asja palju paremini ära. Pakun salgamisele jms juurde: vastuseis, tõrjumine, tagurlus, keeldumine, äraütlemine, tahtmatus või suutmatus (willingness), eksiradadel vms. Ma ei oleks väga jäigalt tõlgitavas pealkirjas kinni, pigem vaataks sisu järgi (vajadusel uue ja) sobiva. Ingliskeelne pealkiri näib kui märksõna, mille tähendus sealsamas alapealkirjas lühidalt avatakse. Eesti pealkirjatraditsioon on jutustava lause asemel rohkem “Roosi nimi”, mis töötab ise ja enda eest. Minu poolest võiks olla kas või “Nüüdispaganad”. ;)
Pole raamatu tõlkesse veel süveneda jõudnud, aga olles ise Goldacre’i kolumnide eestistaja, tean, et ta on tõlkimiseks raske autor ning tema tekstides on kohti, mis eesti keeles ka parimate püüete puhul kohmakana kõlama jäävad.
ajeke ütles:
Ei aja. Oluline motivism denialismoloogias on eitamise ja eitamise-ismuse üksteisest erinemism. Ja sedaismust on raske edasi anda, kui mõlemismust sama sõnaismusega tähistada.
Kindlasti nõustud Saism, et -ism ei ole lihtsismuslikult üks tähenduseta silpism?
dig ütles:
:)
Eesti keele käsiraamatu andmetel tähistatakse selle järelliitega suunda või voolu (osa SM 43):
-ism kr suund või vool: sotsialism, freudism, realism, pluralism, humanism, separatism
Siia juurde võiks vaadata veel osa SM 21 -mine ja -us lõpu kohta. Kui Sa hoiad kinni järelliitest -ism, siis kontaminatsioon eitamismus = eitamine+ism+us tundub mulle võõrapärase sõnaga overkill. Tüvi ja vastav liide võiks näha välja nii: ei+mine (eimine, eitamine), ei+us (eius, eitus) või ei+ism (eiism, eitism, eitaism, eism). Hea pole neist minu meelest ükski. Ma jääksin denialismi juurde või siis ikkagi sisust tulenevalt alternatiivne samalaadne või lähedane sõna.
Deny on papa Silveti järgi: eitama, salgama, tagasi tõrjuma, ümber lükkama, dementeerima, keelduma, ära ütlema, keelama. Denial aga on eitamine, salgamine, keeldumine, äraütlemine. Vaata millise nurga alt tahad, seda Sinu soovitud nüanssi ei õnnestu kuidagi maakeelde ismida. Ikka kas -mine või -us. Kui -us sobib mu meelest rohkem seisundi märkimiseks, siis -mine jälle rohkem protsessi jaoks. Sellist vahepealset suundvoolu või voolusuunda tuleks abisõnaga üles tähendada: ei-voolus, ei-suund, tõrjevoolus, vastuism, vastasus, vastumine, vastandumine, äraism, ärastus… Don’t know.
Amazoni sünopsisest “Michael Specter reveals that Americans have come to mistrust institutions” võiks pakkuda veel võõrdumist, võõrdust… Üht sõna kontekstiväliselt raamatupealkirjaks tõlkida näib mulle praegu natuke üle jõu käiva kõrgema pilotaažina, mistõttu annan alla ja eelistan siiski tulla pärast raamatu ilmumist rusikatega vehkima ja näpuga näitama, kuidas ikka oleks pidanud jms. ;)
Mis ma oskan soovitada? Lase mõte vabaks, hinga 10 korda sügavalt sisse ja välja, ja unusta see pealkiri. Inspiratsioon tabab Sind ootamatult keset parimat und. Pane pliiats ja paber padja alla valmis, sest hommikul ärgates mäletad vaid seda, et said valgustust. :D
@dig:
Kirjutasin pika vastuse, mis ilmselt Martini spämmifiltrile kurku kinni jäi. Saatsin ühtlasi selgitava kirja Martinile meili peale, milline nimelt neist paljudest sinna kinnitunutest oleks see õige avalikustamiseks :)
Salgurlus? Denialistid oleks siis muidugi salgurid.
@dig:
Esimese hooga tahtsin hõigata, et jah! see on õige sõna! Aga nagu ikka heade asjadega… Kindlasti mõtlen üle, aga teine assotsiatsioon tõi sulgurluse, mis polegi vast väga paha, ja kolmas sangarluse… Tõele au andes kõlab ja tundub salgurlus mulle igatahes arusaadavam, suupärasem ja asjakohasem kui “eitamismus”. Äkki hommik toob sobivama sõna, aga praegu jääks küll salgurluse juurde.
Mingit konksu tahaks talle veel külge sokutada… Äkki peaksid algus- ja lõputäht kuidagi omavahel kinni seotud olema või peaks üks S algama ussi peaga ja lõppema õngekonksuga ja lõpu-S ülal teokarbi koja moodustama ja all ankru või… Noh, kaanekujundusest siin mõlgutasin. Või essid omavahel peegelpildis? Midagi, mis sangarluse välistaks ja mõtte kinnistaks eitus- ehk salgurlusmotiivile.
kui Sa niimoodi assotsiatsioone leiad, siis pean ma outi pointima, et salgurid ise üritavadki kangestki sangarid olla — ainult välja kukub nii, nagu alati. Sedaviisi võiks peaaegu-aga-mitte-päris seos kenasti asjakohane olla.
Ah, ega’s minu assotsiatsioonide leidmine mingi näitaja ei ole. Pigem võiks seda pidada rikutud fantaasiaks, mida vastav käibefraas mõtlemisest iseloomustaks. :)
Mul uut ja paremat sõna pähe ei turgatanud ja nagu ma aru saan, on ka Sinu padjaalune saak nigelavõitu? Noh, omamoodi võit ju seegi. :)
Millal uut raamatut parematesse poodidesse otsima võib minna?
kuulde pealkirja-ahvid. pealkirjatage selline asi kah ära, nagu “predictably irrational” et hiljem poleks kellelgi kobinat, et pealkiri on nii kole, et ei tahagi teada, millest raamatus endas kirjutatakse…
:P
“Mõistuspäratu, nagu oligi arvata”
Või mis kontekstis see olema peaks?
No mida-mida? Ainult pealkirja? Ja raamatut ei tahagi siin tõlkida lasta? No ma ei tea… Ma ühes kohas juba ohkisin, et niimoodi kontekstiväliselt ühe sõna kaupa ümber panna on mu jaoks liigkõrge pilotaaž. Pealegi pole loomine ja lammutamine võrdväärsed tegevused, palju lihtsam on takkajärele tark olla. Proovi näiteks ‘ettearvatavalt tobe’, ‘eeldatavalt mõistusevastane’, ‘aimatavalt asjatu’, ‘äratuntavalt äbar’ vms (predictably irrational). :P
Ootuspäraselt mõistuspäratu?
Pealkirja kontekstis vist pigem ootuspärane mõistuspäratus.
Mis “irratsionaalsel” viga, kas sellist sõna “mõistuspäratu” tähenduses ÕSist ei leiagi (pole käepärast)?
Denialismi juurde tagasi tulles: jätke “salgamine” mistahes vormis rahule, see tähendab ju mulle teadaoleva info teistest eemale hoidmist, sellal kui denialism on teistele teadaoleva info endast eemale tõrjumine. “Tõrjumine” tundubki hetkel hea lähtepunktina, aga kuis sinna ismus külge kleepida?
Ingmar ütles:
Võõrsõnadele peaks minu arust võimalusel alati eelistama omakeelseid, eriti veel pealkirjas.
Veebiversiooni 2006. a. ÕSist leiab siit. Sõna “mõistuspäratu” seal ei leidu; küll aga on olemas “mõistusevastane”.
@Tom:
Asi on selles, et keskmine eestlane ei ole varem olnud huvitatud ka tavalise gripi vastu vaktsineerimisest. Igal aastal levivad gripid ja muud haigused, siin ei ole midagi erilist. 1 haigus juures või vähem ei muuda oluliselt siinseid tingimusi, eriti kui seagripp on oma olemuselt samasugune kui kõik muu. Miks siis ennast vaktsineerida? Miks kanda sel aastal maske suu ja nina ees, kui varasematel aastatel selleks vajadust pole olnud? Ei saa aru mis eesmärgil seda paanikat meediamaastikul külvatakse, varasematel aastatel pole väga märganud. Võib-olla olen nädal aega nohune-köhane, võib-olla mitte, tõenäoliselt ma sellesse ju ära ei sure (sest suremuse protsent on väike).
@Mart K.:
Aituma ÕSi eest!
Mart K. ütles:
Minu arust mitte, aga õnneks ei küsita minu käest :) Võimaluse leiab alati, kasvõi mingi hirmsa värdverbaali sünnitamise teel, miska selline juhis välistaks automaatselt igasuguste võõrsõnade lisandumise eesti keelde. Hästi, käesoleval juhul on võimalus ehk tegelikult ka olemas.
Küll aga on mul hägune mälestus teisest reeglist, mis ei luba kahest eri keele sõnast liitsõna moodustada – välistades kaugel ülal esinenud “tõefoobia”. Kas pole ka võõrsõnaliste liidete lisamine eesti keele sõnale vähemalt taunitav (välistades igasuguse eestiismi)? Viluloogid, auu?
väga hea, lausa suurepärane :D midagi sellist peaks esinema ju ka skunksidel ja kalmaaridel?
ja teine võiks olla “skepsispäratu, m.o.t.t.”
@skeptikuskeptik:
Eesti keeles on selline mänguruum olemas jah. :) Verbi us-itamine ehk us-itus (ja mitte ainult) annab võimaluse üksiku sõna mitmeseks tähenduseks. Professor Anne Lillelt sõnu laenates: “Sõnade sarnase ja kokkulangeva kuju üle arutlesid kreeka filosoofidest juba Herakleitos ja Demokritos. Viimase jaoks oli homonüümide olemasolu keeles selle tõestuseks, et keel põhineb kokkuleppel ega pole loodusest antud.”
Daniel Chandler väärtustab mõistet kui sellist: “If the notion seems strange, we need to remind ourselves that words have no value in themselves – that is their value.”
sestap, kui sisu seda sõnamängu ikka toetab, ongi suurepärane leid. kes mida raamatus eitavad? kui taaskord “vaimuinimesed” ja “ratsionaalset maailmakäsitlust”, siis küllap on seal kirjeldatud kõikvõimalikke tehnikaid selle tegemiseks, mida tinglikult võiks ehk võrrelda skunksi pahvakuga tema iseolu ohustava elemendi liiga lahedale ilmumisel. mõtlen, et see oleks humoorikas, samas mitte sedavõrd vaenulikult hinnanguline, nagu see pahateadus tõepoolest on – sõna ju lapsesuust võetud ja millal kasutab laps sõna paha? konkreetselt hukkamõistuks – mööndusteta. ent intelligentsele inimesele pole see siiski kohane, rääkige mis tahes :D
Ingmar ütles:
Kas Sa tõesti arvad, et Discovery Institute’i tegelased on nii lollid, et nad ei saa aru, et nad jama ajavad?
ajeke ütles:
Laias laastus tuleb muidugi nõustuda. Samas loetleb Priit Põhjala ajakirja Akadeemia tänavuses novembrinumbris artiklis “Arutlus keelemärgi arbitraarsuse üle” mitu huvitavat erandit. Tõsi, need puudutavad suuremas osas kõiksugu onomatopöat — näiteks on kuke kiremist markeeriv sõna paljudes omavahel võõrastes keeltes sarnane.
Ingmar ütles:
Tõrju(s)ism, tõrjutsism, tõrjusus, tõrjuvus, tõrjurlus (nagu kahjurlus), tõrjakus, tõrkurlus, tõõrakus, tõõraksus, töllaklus… [läks käest ja suust ära, vabandust, aga ehk annab mõne idee?]
@Mart K.: näe, selles kontekstis
Minu meelest on tõrjumisele keskendumine natuke vale tee, kuivõrd mitte kogu denialism tõrjumises ei seisne. Proomarlus ehk promoganda-tootmine on samuti osa denialismist. Võtame näiteks sellesama kreatsionismi; ainult üks osa kreatsionismi-denialismist seisneb evolutsiooniteooria positiivses eitamises, terve hulk kreatsionismist on selle eitamise saavutamise vahendina keskendunud hoopis “teach the controversy!” tüüpi kreatsionismipropaganda promomisele.
Phil Plait:
Global warming emails: followup
skeptik on see, kes kasutab järelduse tegemiseks tõendusmaterjali ja loogikat. Denialist (eira-isik) on see, kes ütleb ja teeb mida iganes, et teemat eirata.
Paremad versioonid teretulnud :-)
Eirik on ilus sõna küll, aga kuidas seda nimetada, millega eirik tegeleb? Eirikluseks?
dig ütles:
Eiram (nagu kurjam) on veel üks võimalus. Aga tegevuse nimetusega on ikka pahasti. Eire võib eiramisega kergesti segamini minna või iirlasi solvata.
dig tahtis teada:
Eesti keele käsiraamatu (2000: 309) järgi väljendavad tegevust nimisõnaliited: -mine, -m, -us, -e, -ng, -k, -nd, -e: -me, -(a)m, -is
Kogu või ala väljendavad: -kond, -stik, -(i)stu, -la, -mu, -mik, -ndik
Olekut või nähtust väljendavat tuletist annab -lus -> eirlus. Veel võiks kõne alla tulla eirindus, eirimine, eiring. Eire praakisid Sa juba välja…
Mulle tundub, et eirik on väga hea sõna ja kindlasti parem salgurist, aga hea koht pärast üle küsida on Eesti Keele Instituudi keelenõuandest, vastavad nii telefonitsi kui ka meilitsi.
“Vaimupimestajate välimääraja ehk kuidas võtta vastu arukaid otsuseid”?
Mart K. ütles:
khm!
Paluks pedantsel tedusrahval mitte omavahel kokku segada* vaimu ja mõistust!
———
*taotluslikult ei kirjutanud ma “segamini ajada”
skeptikuskeptik ütles:
Et kuda seda mõista? Kas vaim ja mõistus ei mahu Sinu arvates ühe mütsi alla ära? Mulle ütleb Sinu toodub Mart K. tsitaat , et pimestatud vaimuga inimestel on tema arvates raske arukaid otsuseid vastu võtta ja ma saan sellega vaid nõus olla. Kas Sina pole?
Tunnistan, et see oli otsitud alliteratsiooniga variant ja tegelikult ei anna asja olemust edasi.
Denialism: How Irrational Thinking Hinders Scientific Progress, Harms the Planet, and Threatens Our Lives
Eiardlus – kuidas mõistusevastased arutlused takistavad teaduse võidukäiku, kahjustavad planeeti ja ähvardavad meie elusid.
Kriku on rääkinud.
Kriku sõnastas:
:cool: Aplaus, kestvad kiiduavaldused ja hüüded saalist: “See on õige!” (Ja muu seesugune müra.)
Eiardlus on silmapaistvalt täpne ja loob kohase assotsiatsiooni sõjardlusega. Olen poolt.
Eiardlusele aplodeerin minagi, aga võidukäigule teps mitte – nii pretensioonikat sõna sisaldava pealkirjaga raamatut ma ei ostaks, kui pealkirja tähendus just selgelt irooniline pole.
Olles kõigi jäsemetega eesrindliku keeleloome ja verbivermingu pooldaja ning räsinud emakeelt isiklikult mitme vastuoksliku tehissõna tekitamisega, ei pea ma arukaks nende kasutamist pealkirjades, mis algupärandis tehissõnu ei sisalda: see lihtsalt peletab potentsiaalset klienti. Kui keegi peaks soovima “denialismi” “eiarluseks” tõlkida, lasku minu poolest käia, aga see eeldaks siiski pikka selgitust või vähemalt jämedat joonealust märkust.
Pakun “Vabatahtlik nõdrameelsus: kuidas mõtlemisvead pärsivad teaduse arengut, laastavad Maad ja võivad meid tappa”.
Ingmar ütles:
Jah, ‘võidukäik’ ei lähe mitte.
Mart K. ütles:
‘Denialism’ on ka algupärandis tehissõna …
… enamgi veel: see raamat puudutab just nimelt tolle sõnaga nimetatavat mõistet. Kui soovid, hüüa seda kaantevaheliseks märkuseks ;-)
dig ütles:
Ei ole ikka küll.
See raamat tutvustab täiesti olemasolevat nähtust, mida seni on eesti keeles nimetatud sõnaga “eitamine”. Kui seda tüve pealkirjas kasutada ei taheta, tuleb ümber öelda. Kui soovitakse aga, et raamatut kindlasti ei ostaks keelekasutuse suhtes tundlikud inimesed, võiks sellele muidugi veelgi eemaletõukavama pealkirja panna.
Mart K. pani ette:
Mul sisuliselt enam midagi öelda ei ole ja ka tähte närida ei leidnud, näksin siis vähemalt kirjavahemärgi kallal. Olen põhimõtteliselt vastu inglispärasele kooloni sokutamisele pealkirjadesse. Koolon pannakse:
1) koondlauses loetelu ette, mille ees on mingi kokkuvõttev sõna,
2) saatelause ja talle järgneva otsekõne vahele,
3) rindlauses seletava või täpsustava osalause ette,
4) tundide ja minutite eraldamiseks,
5) suhtemärgina.
(Vt näiteks Eesti keele käsiraamatust osa O58.)
Eesti pealkirjatraditsioonis on kasutusel punkt, millega moodustatakse pealkiri ja alapealkiri või sidesõna ehk, näiteks Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi.
Rahva Raamatu kodukal on Pahateadus teaduseteemaliste raamatute TOP 10-s neljandal kohal.
Samas esimesel kohal on raamat nimega Väli, kuid see on valesti liigitatud, kuna teadusraamat see küll ei ole. Pigem sobiks Astroloogia ja esoteerika või Vaimsus alajaotusesse. Sama kahtlane on raamatu Uskumused ja bioloogia paigutamine teadusraamatute juurde.
@Martin Vällik:
Viru keskuse Rahva Raamatus nägin Pahateadust meditsiiniteemaliste raamatute riiulis ja Lauerma Usk, lootus ja ohtlik bluff oli kenasti nii esoteerika raamatute vahel kui ka religiooni riiulis muude väärikate usuteemaliste raamatute vahel esindatud. Sagani Deemonitest vaevatud maailm on muidugi puhas religiooniteemaline raamat ning samuti sellele vastavalt paigutatud.
Ega Apollos parem ei ole. Mingi raamatu kohta kuulsin Kristiine Apollos poole kõrvaga pealt, et raamatud paigutatakse sellega kaasasoleval saatesedelil märgitud teema järgi. (Jutt ei käinud siinmärgitud raamatuist, vaid keegi otsis mingit ajalooalast menukit. Piilusin küll, aga ei näinud, mida nimelt. Kõigest kümne minuti ja hääleka keskusteluga omavahel leidis klient selle kõige kõrgemalt riiulilt ise üles, mis müüjannas rõõmsa sõnavalingu esile kutsus.) Mina hoidsin suu selle koha pealt muidugi kinni, sest ei sobi ju mingil suvalisel raamatuostjal hakata õpetama, milline raamat kuhu paigutada. Ehkki suurema osa trükiste kohta on mul tihtipeale küsimus, milleks ja kellele seda makulatuuri toodetakse ja miks sellega raamatupoes peab üldse kauplema? Aga see väljub juba käesoleva teema raamest ning põhjust viriseda leiab alati. :)
raamatute omavoliline liigitamine on üks poodide suur probleem. ise olen hädas Saatanliku Nõiaga, mis järjepidevalt esoteerika lettidesse rändab, samas kui tegu on kõige ehtsama eneseabiraamatuga. mõnikord aitab poodidele järjepidev kirjade saatmine.
PS! märgin ära, et RR meditsiiniraamatute topis on Pahateadus lausa kolmandal kohal.
Jason ohkas:
Esoteerika või esoteeria on koondnimetus salapärastele või salajastele õpetustele, teadmistele ja oskustele.
Saatanlik nõid (sisukirjeldus) — See on lahjendamata mustlastarkus võrgutamise ja manipuleerimise keelatud kunstist.
Minu tönts silm siin suurt vahet ei seleta. Ja kui vikilt küsida eneseabi kohta, siis Luule ja Robert oma tarkustega on minu silmis vaieldamatud korüfeed selles sigri-migri valdkonnas. Üks vudistamine kõik mu jaoks. Tunnistan pattu, et sinna sekka liigitan ka auväärt Sigmundi koos tema unenäolise psühhoanalüütika ja kompleksides vaevelnud Jungaga.
kuivõrd esoteerika all mõeldakse pigem ikkagi hookus-pookust, siis ei sobitu see raamat samasse riiulisse wicca, saladuste, aigarsäde, vanaküla, necronomiconi ja muude nõiaraamatutega.
pealegi – vaevalt keegi poes selle liigitamisel sinu kombel sõnaraamatu abi kasutab. pigem vaadatakse, et “ahhaa, nõid, saatanlik pealegi – no siis on ju esoteerika”
No olgem ausad, “Saatanliku nõia” paigutamine eneseabi asemel esoteerikariiulile (kas nood pole enamasti niikuinii kõrvuti?) on suurusjärgukese võrra andestatavam ämbrissekomistamine kui ebateaduste kokkusahteldamine teaduslektüüriga.
Esimene raamat, mis meelde tuleb, mis võiks korraga sobida nii teaduste kui ebateaduste lahtrisse, on lapsepõlves loetud kellegi Rožnovi ideoloogiline tellimustöö. Mäletan teost eelkõige seetõttu, et Elron Hubbardi isiku ja tema vahva ulmekiriku kohta sain esimesed andmekillud just sealt.
Umbes samal ajal tutvustas entusiastlik Enn Eesmaa Reklaamiklubi vahendusel rahvale toredat tööjõu-uuringute firmat U-Man, mis lähemal uurimisel osutus saientoloogiapesaks.
Oh-oh-oh-oo, ja-jah.
Jason selgitas:
Mhmhh, just see, mida ma mõtlen, kui räägitakse eneseabist, milles “on lahjendamata mustlastarkus võrgutamise ja manipuleerimise keelatud kunstist“. Nagu öeldud, mina (võhikuna) vahet ei näe. Kui kunagi aega saan, siis võtan raamatukogust Su raamatu ja kontrollin, kui palju ma eksin, aga sisetunne ütleb, et sügavale silmavaatamine, enda ehtimine ja muu sihuke tabor-läheb-taeva mustlaslik kribu-krabu elik “praktilised vormelid” on just see, mille pärast ma liigitan igasuguse sarnase kohvipaksuteaduse rahumeeli esoteerikaks. Ära lase ennast sellest väga häirida, et üks minusugune harimatu loll sellest nii valesti aru saab, neid on teisigi. Vaata mõni praktiline vormel Antoni käsiraamatust selle kohta, tema teab naiseksolemisest kõike, “Sest just niimoodi tõeline nõid mehi vallutabki.” ;)
@ajeke: hehehee, paraku sa siiski eksid. muidugi võib ka SN’is kirjeldatavat manipuleerimiskunsti hookuspookuseks nimetada, ent igatahes ei loo SN mingit illusiooni sellest, et sa kontrollid mingeid universumi seadusi või raktobleere, vaid ütleb otse ära, et tegu on manipuleerimisega selle kõige peenemas ja ulatuslikumas vormis. tõsi ta muidugi on, et möödaminnes tuleb tiba juttu ka maagiast, ent see on rohkem ilukirss tordi peal, sest ükski satanismi nime sisaldav teos ei tohi ju ilma selleta olla ;-)
nii, et kui see liigitada hookuspookuseks ja esoteerikaks, siis on seda ka politoloogia, psühholoogia jmt (noh, eks nad, nagu juba öeldud ongi veidike hookuspookused aga siiski mitte see päris hookuspookus a’la saladused jmt)
Jason takseeris:
Mhmhh, just seda ma teen, koos selle nimekirjaga, mis Sa sinna taha õmblesid. Olen rikutud ja sügavalt eelarvamuste küüsis, kuid ei vaevle sugugi selle pärast, vaid tunnen ennast küllaltki hästi ilma nende praktiliste vormeliteta, mida pakuvad deil-karnegid, tsirkusetolad, elukunstnikud-memuaristid, vudistid ja muud muidu abivalmid vormuleerijad. Ah, olgu — kuradima hästi! Kõiki ei saa õigele teele juhatada, Jason, ma olen üks neist, kellel meeldib oma eksiradadel jalutada. Seega — parandamatu. :)
pole hullu. tänagem õnne, et ma ei kuulu isiklike arvamuste vastu võitlejate õilsasse klassi, muidu hakkaks siin karmimat sorti vastastikkune veristamine pihta.
@Jason: :D
Ärge muretsege, kõik teed viivad niikuinii Krishnani.
Oh ei muretse, üks käimata koht lisaks — täna jäigi poes käimata, eks homme astun sealt läbi. Kus see asub?
http://noriabooks.com/est/?lid=17 -feel free to spend all your joney
Jason julgustas:
I don’t have any. What exactly does it mean – “joney”? ;)
_____
Joonealune vabatõlge neile, kel raskusi võõraste keeltega nagu minul:
“Ütelge tema majesteedile, et olen liiga vana uute tutvuste sõlmimiseks.” (Béranger)
ajeke ütles:
Kas sa pead silmas Krishnat või poodi? Esimesele küsimusele on vastus, et kõikjal, aga teise vastus on juba keerulisem ja sõltub asukohast ja sajast muust asjast. :D
Robin täpsustas:
Oh, ma ei teadnud, et neil saab vahet teha… Aitäh juhatuse eest (kõikjale)! :D
ajeke ütles:
Joney is the stuff people spend to keep up with the Joneses.
dig explained*:
Yeah, and the Joneses are… where people spend the stuff called joney, aren’t? Very droll. Thanks, but no thanks.
_____
* explained – salatses. Järgneb tõlkimatu sõnamäng ja arusaamatu mulin.
joney=money
mõnikord on tähenärimine naljakas, aga mõnikord lihtsalt totter.
The Joneses.
@Jason: Ah, mis Sa tühja kallil laupäeval ennast sellega vaevad, sain niigi kohe aru. Tänu Sinu apsakale sain nüüd Digilt uue catchphrase‘i, mida enne ei teadnud. ;)
Positiivne vastukaja:
DevelopDesign blog: Pahateadus häbipostis
Kristel Jalak
Arvan, et kui koolitust on vaja, siis selle firma poole tasub pöörduda – nemad ei hakka sind Saladuse umbluuga tüütama.
Huvitav küll, kuidas legendid sünnivad. Kommentaar delfi kollektiivsest ajust:
Kingin oma vanematele jõuludeks, et ehk tuleb mõistus pähe. Viriseksin natuke köite üle ainult, tundub odav ja kergesti lagunev :(
@HolgerM:
Rõhk on sõnal tundub, mina lugesin näidiseksemplari ja murdsin seda, kuidas tuju tuli (ei armasta neid liimköiteid, meeldiks kui raamat oleks ikka lõpuni avatav) ning me vist kinkisime selle raamatu pärast teenete eest kellelegi edasi. Et nagu ei ole seda lagunemiskalduvust seni täheldanud.
@Robin:
Ahhaa, siis on väga tore, ma nimelt kasutasin sõna tundub, sest konkreetse raamatu kohta puuduvad ilmselgelt kogemused. Küll aga on sarnaste köidetega olnud kurbe seikasid, kui lehed on lihtsalt lugemise käigus hakkanud välja tulema.
mõnikord võib tõesti juhtuda, et liimköitel tulevad lehed välja, aga see nõuab mitme asjaolu kokkusattumist, millest kõige määravam on liimimasina termostaadi salajane persseminek – siis juhtub nii, et liim on vedel küll ja jookseb pealtnäha ilusasti, aga temperatuuri madaluse tõttu ei tungi siiski piisavalt lehtede vahele. just see lugu juhtus kunagi 2001a mu esimese eraviisiliselt välja antud raamatuga. eks siis trükikoda vabandas pärast ette ja taha, aga missa enam teed. samas hiinlastega pole seda veel ühegi puhul täheldanud, ehkki, nagu Robin juba ütles, on 2-3 pahateaduse näidist juba oktoobri lõpust saadik parajalt vatti saanud.
igatahes püüame meiegi jõudumööda rohkem õmmeldud köiteid välja anda sest isegi kui liimköide ei lagune, on teda siiski ebamugavam avatuna hoida.
Liimköide on digiajastu kopiprotektsioon: teeb skännimise ebamugavaks.
hehehee…loogikat selles “väites” ju tsipa on, aga kui mina olen midagi skänninud, mis hästi ei avane, olen ma vajadusel lisaraamatu hankinud, lasknud selja maha giljotineerida ja muudkui aga rõõmuga skänninud. takkaotsa tuleb veel lisada, et digiajastu on sünnitanud automaatskänneri ühes söötjaga, mis sellise lehepaki automaatselt ja kahepoolselt sisse skännib, leheküljed sirgeks keerab, mõõtu ajab ja lõpuks täitsa iseenesest (tegelikult küll kavala programmi abil) pdf’ina väljastab. eriti kavalad mehhanismid teostavad lisaks ka OCR’i ehk optilise tähetuvastuse ning annavad korraliku algmaterjali korral tulemuseks suht korraliku digitaliseeritud teksti näiteks .doc formaadis.
aga mõnikord on lihtsam soetada tutvusi kirjastustes (minu puhul ei lähe kahjuks läbi sest digifaile saavad vaid need, kes on otseselt raamatu tootmisega seotud ja kellel neid vaja läheb, aga mõnest kohast jagatakse neid veidi lõdvemalt)
Jason ütles:
Just-just, klassikalise kopiprotektsiooni tunnuseks on ka, et ta häirib pühapäevanautijat, aga mitte tööstuslikku mereröövlit.
dig näiteks skännib raamatust tavaliselt mingi konkreetse konteksti jaoks paar-kolm lehekülge korraga. Oleks tervet raamatut digitaalsena vaja, oleks korralikke vähem või rohkem automaatseid lahendusi jalaga segada, aga kolmeleheküljelise tsitaadi pärast lisaraamatut muretseda on kallivõitu.
Jason ütles:
Sellist automaati töötamas vaadata on nauditavam kui mediteerida.
Mart K. ütles:
Ahaa! Staatilise elektri ja gravitatsiooni abil on hõlbus lehte keerata küll.
njah, see on veel peenemgi riist kui see, mida ma silmas pidasin, seda ei jaksaks ilmselt mitte keegi peale M$ billi osta, aga lihtsam on põmst samasugune nagu paljundusmasin – loeb lahtisi lehti. viimati oli selline näiteks veterinaarametis olemas…eks seal sai seda siis vahest kasutatud kui häda käes…
Kommentaator füüsik mainib Pahateadust ja räägib oma seiklustest selle leidmisel raamatupoes.
@Jason:
Täiesti nõus, et tõlke kvaliteedi osas veidi liialdasin. Olen raamatuga lõpuni jõudnud ning pikapeale tekstiga harjunud, mis ei tähenda, et ei oleks vigu leidnud. See on oluliselt paremini tõlgitud, kui mõned teised teadusest ja teadmisest raamatud, mis eesti keelde tõlgitud. Raamat on väga raskesti tõlgitav juba keerulise algmaterjali tõttu. See, mis aitab teksti paremaks saada on aeg. Mitu korda ja rahulikult tekst läbi töötada ja saab parema tulemuse.
Pärast Goldacre raamatu kritiseerimist võtsin prooviks ette Feynmani raamatud (kirjutas Cargo Cult fenomenist, mis ei tule tõlkes päris hästi välja) ning tema tekstid on oluliselt lihtsamini ümber seatavad. Goldacre veebis on lobe tekst, mida ei olegi võimalik normaalselt tõlkida.
Kui aus olla siis ei meeldi mulle isegi originaaltekst. Tema tekstide rütm ei ole päris normaalne, rohkem selline blogisse oma tunnete oksendamine, mitte mõtete kvaliteetne tulevastele põlvedele edastamine.
Liiga palju ilustusi ja emotsionaalseid korduseid. Ving-ving ei ole mitte sellepärast, et raamatu peaks lugemata jätma vaid selleks, et head asja veelgi paremaks teha. Kui mitte nüüd siis järgmine kord.
Aga ei oska ma ka ise korralikult kirjutada, mis õigusega siis teiste kallal viriseda.
Hmm…
Lehitsesin raamatut ja kohe jäi silma pealkiri leheküljel 109 “Kirsside välja noppimine” -> võiks olla “Kirsside noppimine” keegi neid ju sisse ei nopi? Aga jällegi võib alati vaielda. Võrdluseks: cherry-picking.
Ehk peaks eraldi välja töötama mingid nõuanded ja reeglid blogide ja selletüübiliste päevaraamatute tõlkimiseks. Kui palju ja kuidas teksti toimetada
Kes teab, äkki tekib kunagi kirjastus millele Feynmani pakkuda?
Mõni tõlgiks cargo cult‘i süüdimatult konsumerismiks.
dig nii jultunud ei ole ja soovitab mõistet ‘nännikummardamine’. Ka ‘lennukikummardajad’ on mõeldav.
Aga kui keegi radikaalne toimetaja peaks arvama, et kuna sõna niigi lahti kirjutatud on, ei pea ta detailne olema, võib ‘nänlus’ päris huvitava tulemuse anda. Nänliku kiriku liikmed on loomulikult nänlased ja nad järgivad nänniusku.
“Välja noppimine” tähendab, et mingist läbisegi erinevate asjade hunnikust eraldatakse just kirsid, st. oluline. Lihtsalt “kirsside noppimine” tähendab kirsipuu otsast kirsside allatoomist, st. kirsse korjatakse sealt, kus midagi muud peale kirsside nagunii pole ja tuleb lihtsalt puu tühjaks teha.
Kargokultus, eesti keeles juba on kasutatud ka. Ma ei soovitaks üldse hakata siia omakeelset vastet otsima, kui ikka mõeldakse teatud ajajärgu Lõunamere saarte kultuurifenomeni, mitte midagi muud. Liiga spetsiifiline nähtus.
Keegi hea inimene on juba usinasti Feynmani tõlkinud: Lennukikummardajate teadus.
@Jyrgen: ma ise pakkusin sellele kirsiteemale vasteks hoopis rosinate tagaajamist vmt (toots kiire katsikutel) aga toimetaja arvas siiski, et kirsid oleks ikka paremad. miskipärast.
Tunnistan, et kahtlused teose köite kvaliteedi kohta olid alusetud, raamat vägagi korralik ja vastupidav.
@Kriku:
Kui kirsside noppimist veelgi peenemaks ajada siis peaks olema “Küpsete kirsside välja noppimine”. Eriti sellist teksti tõlkides on oluline säilitada (mõnel puhul ka luua) ladus loetavus ja tunne. Kui keegi on midagi halvasti tõlkinud ei tähenda see, et peaks sama asja kordama. Aja jooksul tekkis sobivam väljend – võtame kasutusele. Ilukirjanduse juures, kuid ka teaduslikes tekstides, toimub ju pidevalt sõnastuse parendamine. Antud juhul on siiski tegemist märksõnaga, terminiga, mitte tegevuse kirjeldusega. Püüdes (orjalikult) terminitesse mahutada korrektselt kõik sisalduvad toimingud ja eesmärgid kisub eesti keele kasutamine ikka tõsiselt rappa. Eks see ole ka põhjus, et nii ise kui paljud tuttavad eelistavadki juba populaarteaduslikku teksti originaalis või mõnes suurt tiraazi võimaldavas keeles lugeda. Ilukirjanduse puhul ei ole nõnda suurt vahet märganud.
Tekst, mida eelistan lugeda peab olema võimalikult vähese sõnamulinaga edasi antud ehk siis vältima vesipruuli stiili. Mina tegin midagi -> tegin midagi.
Kui tõlkides on viide nimele ja tema poolt öeldud või kirjutatud sõnale, lausele, mõttele siis tasub nii tõlkijal kui toimetajal vähemalt üks google päring teha. Nobelisti puhul võib ka mõne rohkem teha.
Kriku ütles:
Kargokultus, või ka prahikultus (“praht” on siin laeva lasti tähenduses).
Ühe bändiga, mille liige ma küll enam ei ole, sai mullu välja lastud plaat, mille nimeks pidi algselt saama “Black Cargo Cult”. Plaadifirma palus aga teise pealkirja leida, kuna veebiotsing sellise fraasiga andis tulemuseks liiga palju viiteid mustadele pardilaskjapükstele (ingl cargo pants), peale selle arvati, et sihtgrupp pole prahikummardamise fenomeniga tuttav ega “habla ära”, millest jutt.
dig pakkus:
Miks ei, kui mõiste seostub suhu- või pihkutopitavaga, mulle isiklikult tundub tabav:
nän’n (20: nänni, .nänni) murdes: ema; emarind; argi meened, kingitused jms
Aga kummardamisega seostuvalt on olnud käibel üks iidne, võiks vist öelda, lausa piibellik väljend, kui nii võib öelda kristlikus kultuuriruumis, kus me hõljume: mammonakummardamine, mammonaorjus.
.mammon (8: -a) maine vara, rikkus. ▪ Kogub, kummardab mammonat. Mammona+ori = +teener
Olen osaliselt nõus Krikuga, et uut omakeelset vastet pole tarvis otsida, kuid põhjendusel, et see on juba olemas. Mis puutub spetsiifikasse, siis midagi üldinimlikku ei ole vast spetsiifiline? Kui nüüd lennukit spetsiifiliseks pidada, siis ka emarind on küllaltki spetsiifiline, mis võiks spetsiifiliselt sobida lennukaks eriasendajaks?
Piibellik viide jäi kahetsusväärselt lakooniliseks, mistõttu täiendan veel veidi.
dig oletas:
See oleks tõepoolest süüdimatu ka minu arvates, kuid sõltub vaatenurgast.
Mammonaorjus ja kargokultus on kaks väga erinevat asja. Keegi on siin millestki valesti aru saanud.
http://en.wikipedia.org/wiki/Consumerism
Tarbimiskultus — arvamus, et tee lõplikule õnnele käib läbi asjade ja teenuste tarbimise.
http://en.wikipedia.org/wiki/Cargo_cult
Prahikultus — traditsioonilistes hõimuühiskondades vahete-vahel pärast kokkupuudet tehnoloogiliselt kõrgemal arenguastmel tsivilisatsiooniga tekkiv maagilise mõtlemise viis, mille kohaselt maagilisena tunduv tehnoloogia on esivanemate või jumalate hea tahte märk, ning et spetsiaalse posimisega on võimalik taolisi märke esile kutsuda.
Huvitavat kõrvallugemist pakuvad artiklid:
http://en.wikipedia.org/wiki/Prosperity_theology
http://en.wikipedia.org/wiki/Mammon
http://en.wikipedia.org/wiki/Achievement_ideology
Pigem mitte, sest eestikeelses tõlkes on juba vastavas tähenduses kasutatud “kargokultus”.
Juba on kasutatud — ja see tähendab, et sobivamate versioonide otsimisel on kriips peal?
Kui taoline reegel kehtiks, oleks eesti keel üks päris kole keel.
Aga see on nii, üleüldiselt. Antud konkreetsel juhul nõustun, et “kargo-” on mitmes mõttes parem kui “prahi-“.
Ei tähenda, aga see on argument, kui kaalutakse enamvähem võrdseid variante. Nii kargo kui praht lasti tähenduses on toorlaenud.
Kargo sealjuures minu teada tähendab kaupa, praht võib olla mistahes last (ka ehitusjäätmed vms. praht enamlevinumas tähenduses). Ja topelttähenduse tõttu tekib “prahi” puhul mingi eelhinnanguline varjund, mis on antropoloogia seisukohast kohatu. Mida sa tõenäoliselt silmas pidasidki viimases lõigus?
Mart K. kinnitas:
Kas on keegi neid samadeks nimetanud? ;)
Ei vaidle vastu. Juhtub. (Ka peenemates peredes…) ;)
Vot ongi käes. Cargo Cult viidates Feynmanile ei ole mitte mitte kuidagi seotud kaubandusega ega kaubaga. Selle puhul kummardatakse väliseid ilminguid, mitte sisu. Kui ma kannan Nike dressi siis ma olen, kui mul on Mercedes siis ma olen, saan, … (kuigi ka siin tuleb mängu teema, et tõepoolest riided ja auto teevad mehe aga see ei ole praegune teema.)
http://parsek.yf.ttu.ee/inst/99 aadressilt:
/—/ Tõepoolest, me peaksime lähemalt vaatlema mittetoimivaid teooriaid ja teadust, mis ei ole teadus. Eelpoolvaadeldud pedagoogilised ja psühholoogilised õpetused on näited sellest, mida ma nimetaksin lennukikummardajate teaduseks [Cargo Cult Science]. Vaikse ookeani saarte elanikel on lennukikummardajate religioon. Sõja ajal nad nägid maandumas lennukeid, mis tõid igasuguseid häid asju, ja nad tahavad, et nii oleks see ka praegu. Seepärast nad rajasid midagi lennukite maandumisradade taolist, süütasid nende äärde lõkked, ehitasid puust hüti, kus istub mees, kellel on peas puust kõrvaklapid bambusest antennidega – ta on dispetšer, – ja nad ootavad lennukite maandumist. Nad teevad kõike õigesti. Vorm on täiuslik. Kõik paistab välja nii nagu toona, kuid – see ei toimi. Lennukid ei maandu. Mina nimetan selliseid asju lennukikummardajate teaduseks, kuna inimesed, kes sellega tegelevad, järgivad vormiliselt kõiki ettekirjutusi ja viise, mida nõuab teaduslik uurimistöö; midagi väga olulist jääb neil aga kahe silma vahele, ja lennukid ei maandu. /—/
Ehk siis etendatakse teaduse tegemist, meditsiini, õigusriiki, õiglusriiki jne jne
Aga käivitavaks jõuks selle tegevuse juures olid ju ikka need head asjad, mis saabusid – ehk siis kaup?
Ei olnud. Käivitavaks jõuks oli vajadus ja soov midagi saada.
Midagi = kaup, mis seni tuli. Millest ma valesti olen aru saanud?
Kaupa, raha, melu, uusi kogemusi, värsket verd ja DNA-d. Aga me rääkisime vist erinevatest asjadest.
Mina olen aru saanud, et just kaup oli nende jaoks selles nimekirjas kõige silmatorkavamal kohal. St. ma saan suurepäraselt aru, et sa räägid Suure Maailma puudutusest kui sellisest, aga see väljendus ju kõige silmatorkavamalt ikkagi kauba kujul…?
Ma üritan väita, et selle nähtuse nimetuses ei ole kargo kauba tähenduses asjatu, muud midagi. Paljusid asju nimetatakse nende kõige silmapaistvamana näiva omaduse järgi.
Kriku küsis:
Võibolla mitte niivõrd valesti kui ehk rõhuasetus on teine?
Jyrgen kirjutas (minu rõhutus):
Nimetused tekivad huvitavaid teid pidi. Ma ei tea, kuidas see nimi tekkis, kuid pakun, et saare elanikud tegid kõik nii nagu mäletasid olevat varasemalt olnud. Mäletati lennurada, radisti ja transporditöötajate karjumist “Cargo, Cargo.” Väga sarnane nende usule ja kindlasti proovimist väärt. Ega keegi ei olegi ju lootnud kiiret tulemit. Mõnikord on vaja 1000 aastat järjest palvetada, et mingigi tulemus saada. Aga neil aega on :)
Aa, sa kahtled selles, kas saareelanikud üldse aru said, et Cargo kaupa tähendab? Huvitav semiootiline küsimus. Kui ei saanud, siis on sul õigus.
Buduaari lugejad leiavad, et Pahateadus on raamat, mida kindlasti lugema peaks.
Pamela Eesmaa tsiteerib Naistemaailm.ee-s raamatut Pahateadus:
Usk aitab olla õnnelik – teaduslikult tõestatud!
Pahateadus vene keeles
Бен Голдакр, Обман в науке
Pahateadus USAs ja Kanadas
BAD SCIENCE: Quacks, Hacks, and Big Pharma Flacks
Bad science
Kas seda raamatut veel kusagilt neti teel osta ka saab? Vaatasin, et muidu on tavapärastes netipoodides “välja müüdud” sildiga…