Arhiiv lugudest, mis on ilmunud juuni, 2017

Jun 18 2017

Jäin Brian Coxi esinemise ajal magama

IMG_9184

14. juunil 2017 esines professor Brian Cox Tallinnas Vene Kultuurikeskuses (endise nimetusega Ohvitseride maja) oma ülimalt populaarse ja paljudes kohtades tilgatumalt välja müüdud etendusega, mis jutustas meile meie loo – suurest paugust inimeseni ja ka sealt edasi veidi. Ei ma soovi etenduse sisu sõna-sõnalt ümber jutustada, küll aga vahendada mõnda isiklikku muljet ja tekkinud mõtet ning leida vastus küsimusele, miks ma magama jäin.

Ostsin pileti juba märtsi alguses ja hea oli, sest maja oli täis ja küllap korraldajad teavad, kas oli veel vabu kohti või polnud. Etenduse žanrit võib olla keeruline määratleda – on see stand-up-comedy, kuivõrd eestipoolseks korraldajaks oli Comedy Estonia, motivatsioonietendus a la “mõtle õigesti ja elu läheb paremaks”, teadusteater, kohtumine huvitava ja inspireeriva inimesega, teatrietendus, esitlus või midagi muud? Lõpuks pole sel vahet, sest peamine on saadud elamus, kogemus, sees toimunud muutus või leitud kinnitus oma sisemistele pürgimustele.

Brian jutustas piltide ja videote saatel meie universumi tekkest, selle evolutsioonist, elu tekkest planeedil Maa ja selle evolutsioonist. Talle sekundeeris Robin Ince, kes rääkis pikemalt Charles Darwini panusest teaduskirjandusse ja vürtsitas seda mõningate kummaliste faktidega, nt kuidas Darwin oma nina kuju tõttu oleks uurimislaeva Beagle meeskonnast peaaegu välja arvatud.

IMG_9203

Sellised sissepõiked konkreetsete inimeste elunüanssidesse aitavad kindlasti elavdada muidu ehk igavana tunduvat muljet teaduse lineaarsest arengust. Näiteks peatus prof Cox ühel Einsteini ja Lemaître vastuolul, mis tulenes paljuski nende maailmavaatelistest erinevustest. Nimelt Einstein ateistina põlgas mõtet universumi algusest (suureks pauguks seda siis veel ei nimetatud), kuna see viitaks loomeaktile, Lemaître aga tervitas katoliiklasena universumi alguse ideed, mida näisid toetavat nii Einsteini enda valemid kui ka Slipheri ja Hubble’i arvutused, mis põhinesid vaatlustel. Lemaîtrelt on pärit väljend “päev ilma eilseta” ja Einsteinilt vastus Lemaîtrele: “Teie arvutused on õiged, aga füüsika jäle”.

IMG_9196

Astronoomiahuvilisena ja muidu teadusest huvitatud inimesena kõlas see kõik meeldivalt tuttavana, loona, mida olen küll mitu korda juba kuulnud ja mille algust, kulgu ja lõppu tean juba niigi ette, aga ikka on põnev taas ja taas kuulata, lisaks on Brian Coxi hääl, maneer, olemus meeldivad ja nii tuligi uni silma. No küllap aitasid kaasa ka öine kuupassimine, varajane kooliminek ja tihe päev, aga ikkagi – tukk tuli peale ja ei seganud seda publiku naerupahvakud ega mõned torked pseudoteaduste pihta.

Üritus sai läbi ja meel oli hea. Paari päeva pärast jäin endalegi ootamatult mõttesse selle üle, et kuidas seda asja nüüd siis võtta või võtmata jätta. Teadushuvilisena vajan kindlasti mõttekaaslaste tuge ka sellisel moel. Kindlasti on hea, kui meelelahutuslikul moel jutustatakse lugusid teadusest, meist, ehk jääb midagi ka külge ja suunab meie elu parema teadmise valguses. Samas nägin kohapeal ka “Hallo, Kosmos!” atribuutikat ning mõtisklesin, et äkki on see üritus mõne jaoks samas reas näiteks vandenõuteoreetiku Jüri Lina loenguga või artikliga lamedast maast Telegramis – lihtsalt erinevad vaated elule ja maailmale, kus tõde kui sellist pole ega saagi olla? Lihtsalt kelle lugu tekitab minus paremat tuju, selle lugu võtan täna tõena, homme vaatan, milline tõde homme tuju tõstab. Või seda kosmoselugu võin ju täna isegi uskuda, aga inimtekkeline kliimamuutus on ikka teadlaste vandenõu ja arstid kiusavad meie lapsi vaktsiinidega.

Teaduslikud teadmised ei kujune aga niisama lihtsalt kellegi tundest ja tujust. Võivad neist küll tärgata, aga laiema heakskiidu saamiseks on vaja enamat – tõendeid. Kosmiline tekkelugu on piisavalt uskumatu, et võistelda treenimata kuulajas teiste lugudega samal teemal. Ja mille põhjal peaks kuulaja oskama teha vahet? Ajal, mil usaldamatus võimustruktuuridesse laieneb arstiteaduse ja üldse teaduse suunas. Ajal, mil ideoloogiast, poliitikast, majanduslikest huvidest lähtuvalt püütakse õõnestada teaduse usaldusväärsust, vähendada rahastust, lahjendada teadus “narratiiviks”, sundida teadust ette võtma tsirkuselikke võtteid, et meelitada publikut end kuulda võtma ja eelarveeraldistes meeles pidama.

Idiootsusel on loomulik piir. Meie tsivilisatsioonil on valik – taastada side teaduse ja teadmistega, väärtustada teadmisi üle arvamuse… või hääbuda.

Osa minust arvab, et me peaksime lihtsalt selliste inimeste [lameda maa teoreetikud] üle naerma, mis pole küll ehk kuigi kena. Aga kuna on teatud tõendeid, et nende üle naermisest pole kasu, siis võib-olla on ikkagi vajalik selgitada maailma toimimist pisut kannatlikumal moel.

Tsitaadid Brian Coxilt on pärit novaator.err portaalist. Fotod tegi Martin Vällik.

2 kommentaari