Kas Eesti kaitsevärk on kiriku tallalakkuja või allorganisatsioon?
Vabariigi Valitsus moodustas 17. augusti korraldusega nr 463 Vabadussõja võidusamba ideekonkursi hindamiskomisjoni.
Komisjoni liikmeteks määrati:
Esimees
Andres Põder – Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop
Liikmed:
Jürgen Ligi – kaitseminister
Raivo Palmaru – kultuuriminister
Küllo Arjakas – Eesti Keskerakonna poliitiline sekretär
Urmas Reinsalu – Riigikogu liige
Jaan Elken – Eesti Kunstnike Liidu president
Mare Mikoff – Eesti Kunstnike Liidu esindaja
Ülar Mark – Eesti Arhitektide Liidu esimees
Andres Alver – Eesti Arhitektide Liidu esindaja
Igor (Ike) Volkov – Tallinna Linnaplaneerimise Ameti juhataja
Gunnar Laev – Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse esimees
Aivar Reivik – Sihtasutuse Vabaduse Monument juhatuse liige
Seoses valitsuse muutumisega muudeti ka komisjoni, korraldus nr 255 17. maist:
Jaak Aaviksoo – kaitseminister
Laine Jänes – kultuuriminister
Taavi Aas – Tallinna abilinnapea
2007. aasta 8. märtsil kuulutas Kaitseministeerium välja riigihanke “Vabadussõja võidusammas”. Siin on kirjas igasugused tingimused ja määrati ka tööde esitamise tähtaeg – 2. juuli 2007 kell 12:00. Pakkumised avati samal päeval kell 12:15 Sakala 1 ruumis 456.
Komisjonil oli aega töödega tutvumiseks, ekspertidega arutlemiseks ning võitja tuvastati lihthäälteenamusega avalikul hääletusel.
Ideekomisjoni tulemused peab kinnitama Vabariigi Valitsus.
15. augustil anti avalikkusele komisjoni töö tulemustest teada. Kavandi Libertas poolt hääletas 9 komisjoni liiget, vastu 3 liiget. Kui hääled oleksid jagunud pooleks, siis otsustav oleks olnud komiskoni esimehe (Andres Põder) hääl.
Komisjoni esimees Andres Põder säras üliilmse rahulolukiirgusega Aktuaalse Kaamera uudistes. Aaviksoo kiitis takka ja lubati 2008. aasta 28. novembril (Vabadussõja alguse 90. aastapäev) sambaga valmis olla.
Aaviksoo aga ütles veel, et see kavand on eelkõige ideekavand ja aluseks sellele, mis Harjumäele ükspäev kerkib.
Aaviksoo ütles veel sedasi:
Eesti muistsest vabadusvõitlusest on möödas 800 ja Vabadussõjast pea 90 aastat. Meil pole siiani sümbolit, mis meie rahva jaoks vabadust sümboliseeriks.
Allikas: EPL
???
Võidutöö Libertas kujutab samba otsas olevat Vabadusristi, mis oli kõrgeim vastav autasu. Eesti Wikipedia andmetel on Vabadusristi eeskujuks Soome Vabadusrist ja Saksa Ordu ordumeistri rist.
Riigihanke väljakuulutamise sissejuhatuses meeldivad mulle järgmised põhimõtted:
Laiemal, sümboolsemal tasandil on Eesti Vabadussõja mälestusmärk tähiseks kogu vabaduse ja sõltumatuse aatele tervikuna. Mälestusmärgi kunstiline ja arhitektooniline lahendus peab toetama seda eesmärki ning avama Eesti rahva vabaduse ja sõltumatuse aadet võimalikult üldistatult, olles arusaadav ja vastuvõetav kõigile sõltumata east või ühiskondlikust taustast. Ta peab olema rahva ühtsust toetavaks linnaruumiliseks monumentaalkunstiteoseks nii praegustele kui tulevastele põlvedele. Mälestusmärk peab kajastama oma sisu nüüdisaegses vormikeeles kasutades oskuslikult ära tänapäeva monumentaalkunsti võimalusi Tallinna väärika arhitektuuriajalooga linnaruumis.
Rahvusliku ajaloo põhimõttelise sõlmpunkti tähistajana peab Vabadussõjale pühendatud mälestusmärk andma ühtlasi üldisema kunstilise väljenduse vabaduse ideele laiemalt, mis oleks mõistetav rahvuslike piiride ja identiteedi üleselt.
Jääb vaid küsida, kuidas see ristiga ausambahakatis kõike seda teha suudab?
Rist on tänapäeval ikka väga konkreetne eristav sümbol, aga Kaitseväe ja Kaitseministeeriumi kirikulembust arvesse võttes sobitub see ettevõtmine üsna loogiliselt ritta. Või kas oli Aaviksoo väljaütlemises märke heitlusest, mis toas aset leidis ja mis veel sugugi lõppenud pole?
Ja miks määrati komisjoni esimeheks Luteri kiriku peapiiskop? Ja kuulutada siia juurde identiteediülesust.
Ei, kõige austuse juures vapratele sõjameestele ja -naistele, kogu tänumeeles mälestades seda ohvrit, mida meie, praeguste elus olevate inimeste eest anti, ei ühenda see vabadusesamba kavand mind mitte millegagi. Pigem tekitab trotsi, et veel üht riigi olulistest sümbolitest üritab kirik usurpeerida ja ära lörtsida.
Eesti ajaloo taustal on rist vabadussümbolina ikka eriti kummaline. Kui sinna kunstfallose otsa on vaja ilmtingimata panna mõnd vallutajate sümbolit, siis miks mitte svastika või viisnurk?
esiteks: ära mölise seltsimees Töllak või mis su nimi oligi.. kui ise paremat asja teha ei oska siis hoia mokk maas.
teiseks: vabadussõja rist ei pruugi võibolla sulle mitte sittagi tähendada, aga ega sa ei ole ka eesti ajalooga väga kursis, võib seega arvata.
väike ääremärkus:
PÕder on küll esimees ja mh. olema tasakaalustatud, erapooletu ja apoliitiline inimene, kelle sõnas ei ole kahtlust ( http://www.ekspress.ee/viewdoc/AD877B8B40996B0AC22573310045A830 ) aga Komisjoni tööd juhib tegelikult siiski kaitseminister (https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12834964) – Komisjoni kutsub kokku ja komisjoni tööd juhib esimees. Komisjoni töö eest vastutab kaitseminister.
sa virised nagu elaks me ilge usupropaganda riigis, kus sulle sunnitakse tohutult usku peale.
Eestil pole ametlikku kirikut ega riigiusku.
Rist on sümbol, raudrist on ka rist.
Et ma ei mõista su hala. :)
Paistab küll, et osadel meist on usupropaganda juba nii koduseks saanud, et seda ei tunta äragi või ollakse juba harjunud. Eriti siis kaitsevaldkonnaga seoses. Kaplan paraadil jne.
Kuidas muidu saaks inimene eeldada, et peapiiskop on erapooletu, tasakaalustav, nagu Ekspressi artiklis välja toodud.
.
Püha lihtsameelsust küll! Peapiiskop ja erapooletu! Evangeeliumi sõnum tahab ju kuulutamist.
.
Mida aga rist sümboliseerib? Seda küll, et rist sümbolina on vanem kui kristlus, kuid viimase 1500 aasta jooksul on just väljavenitatud rist (mitte võrdsete harudega) ainult kristluse sümbol.
.
Konkreetselt see Vabadusrist tundub olevat kolme risti ristsugutis:
* Ladina rist – horisontaaltala on lühem kui vertikaaltala ja tsentrist kõrgemal;
* Teutooni ordu rist – otsaklotsid;
* Luteri rist – ring talade ristumiskohas; Luteri ristil on roosiõis ja süda, sellel sambakavandil siis Eesti kontuur.
.
Eesti viki andmetel oli Vabadusristi üheks eeskujuks veel Soome vastav vabadusrist http://fi.wikipedia.org/wiki/Vapaudenristin_ritarikunta , mille aluseks oli ‘cross pattee’, mis on Soome Luteri kiriku ametlikul vapil.
.
Nagu öeldud, peab kavandi kinnitama ka valitsus, aga peale autorite avalikustamist järgmisel nädalal on oodata veelgi kõvemat arvamuste avaldamist.
Eestis on tõesti kristlik sõjavägi (enam-vähem) ateistlikus riigis. Kaitseväe kaplanite olemasolu on võib-olla põhjendatav sellega, et lahinguväljal vajab inimhing tröösti ja psühholoogia ei ole veel nii universaalseks muutunud, et mõnd traditsioonilist religiooni välja tasuks vahetada. seega praktiline vajadus.
Samba puhul ristimärk? On küll, aga miks mitte, kui me talle uue tähenduse omistame. Pühade (ja toimivate!) märkide võlu ongi sellest, et need on tuhandeid-tuhendeid aastaid vanad. Algselt taevakehi või loodusnähtusi tähistanud märgid säilitasid oma koha, kui inimesed hakkasid samu nähtusi jumala kaudu selgitama ja märgid muutusid religioosseks. Praegu on “jumal surnud” ja me mõtestame oma maailma läbi teaduse ja ateistlike aadete aga märgid jäävad ikka alles. Hävitamiseks on nende bränd liiga tugev, nad seostuvad pigem lihtsalt pisut ümber ja hakkavad teisi asju tähendama.
Võiksid ju ka rahul olla, et kristlased “oma vitsaga saavad” – kunagi võtsid nad paganate märgid ja pühakohad endale, nüüd tehakse seda nende endaga. Piiskopi osalemine selles protsessis võib küll ju kahtlane tunduda, aga eks nemadki taha ennast võimalikult kaua aktuaalsena hoida.
Kujuta ette kuidas kunagi väiksed lapsed hakkvad kirikutele näpuga näitama ja küsima, miks nende tornide otsas vabadussamba märk on ja siis neile vastatakse, et “vaata, kunagi tähendas see midagi muud” nagu praegu paganluse kohta räägitakse.
..ok, ma fantaseerin. Piiskopi osalusest ma aru ei saa, aga selles ristis pole ka midagi hullu, sest mina Vabadusristi kristlikuks sümboliks ei pea.
üpris skisofreeniline monument. natside rüütlirist, mille sees ensv kontuur.
no tule taevas appi.
igasugune üldistus ja üldinimlik aspekt (nagu russalkal) puudub sellele vidinal üldse.
KRISTA KODRES: Sambasaaga kokkuvõte: kas väljakule kerkis kunstiteos?
Mitte ainult sambast, vaid kunstist, selle ajaloost ja retseptsioonist üldisemalt on see huvitav ning suhteliselt mittekeerulisel moel kirjutatud lugu.
Pikk põhjalik ja huvitav tekst lõpeb siiski sambateemalise arvamusega:
Eesti sõduritel on Afganistanis jõululaual vürtsikilu ja õlu
Kena lugu küll, aga kas meie kaitseväelased on kõik seoses kaitseväes olemisega automaatselt kristlased?
Ei mingit märki selle kohta, et usuvabadus ja vabadus usust kuidagi kiriku allasutust nimega kaitsevägi kuidagi puudutaks.
Lisame juurde ka tõsiasja, et hukkunud kaitseväelased saadetakse oma viimsele teekonnale riiklike auavalduste saatel kirikust. Miks? Kas pole meil muid suuri saale, kus langenud sõdurile viimset au anda? Või on EELK ja kaitseväe vahel mingi põhiseadusvastane eksklusiivkokkulepe?
Ma ei usu, et seda tehtaks, kui hukkunu omaksed sellega nõus ei oleks. Mis meil sellega asja?
@Kriku: riiklik matus on omamoodi masinavärk, kus rollid jagatud ja hukkunu on peaosas. Leinavad omaksed, kui nad just teadlikud ja põhimõttekindlad ateistid, satanistid, paganad, moslemid pole, ilmselt ei ole need, kes sellises olukorras vastupunnimisega tegeleksid.
Või ongi sedasi, et vabatahtlikuna missioonile mineja saab paketis lisaks kiivrile, relvale, kuulivestile kaasa ka leeriõnnistuse ja koguduse liikmestaatuse. Või siis ei võetagi missioonile neid, kel koguduse liikmepiletit ette pole näidata. See viimane oleks muidugi seadusevastane ja seda ma meie kaitseväest ei usu, kuid mis värk sel kaitseväel selle kirikuga ikkagi on?
Niipalju oleks asja küll, et kui ikka riiklike auavaldustega midagi teele pannakse, siis põhiseaduse § 40 järgi meil teadupärast riigikirikut ei ole.
Meie asi ei ole siin leinajate asemel protesteerida. Kui oleks tõesti nii, et sõduri omaksed oleksid kirikliku talituse vastu ja see viidaks läbi vastu nende tahtmist, siis tuleks neid loomulikult toetada, aga muidu ei näe küll vähimatki mõtet õiendada. Mida sa näiteks kostaksid, kui kirjutaksid kuhugi ajalehte vastava artikli ning järgmises lehes ilmuks hukkunu ema teaadaanne selle kohta, et ta pidas kiriklikku talitust õigeks…?
Ma ei näe ka mingit alust riiki ja kirikut kokkumängus süüdistada. Kui omaksed ikka kirikliku matuse vastu oleks, ei paneks mingi mulle teadaolev jõud riiki, sõjaväge või kirikut nende vastu tegutsema. Vähemalt ei näi olevat alust seda riiki niisuguses vägivallas kahtlustada.
@Ingmar: Olen jätkuvalt mõtlik: kas on sedasi, et mittekirikliku riikliku matuse tegemiseks peavad omaksed eraldi arvamust avaldama ja avalduse tegema, sest kiriklik riiklik matus default? Kirikuneutraalses riigis peaks vaikimisi valik olema mittekiriklik ehk ilmalik matus.
Kui vaadata üle kõigi meie viimasel ajal missioonil hukkunud kaitseväelaste matused, siis meelde on jäänud muu hulgas ka see, et need on toimetatud kirikutes (täpsete numbrite esitamiseks pean vastava uurimustöö tegema).
@Martin Vällik:
Ei mina tea, aga ma arvaks jah, et kiriklik on hetkel default ja mittekirikliku jaoks peaks selge sõnaga arvamust avaldama. Põhjuseks see, et emb-kumb pealkirjas esitet variandist kehtib.
Mis sinna teha annab? Minu arust mitte midagi sellist, mis poleks põhimõtteliselt täiesti asjassepuutumatute kõrvalseisjate oma-asja-ajamine surnud meeste seljas. Vastus, et omastel polnud midagi kirikliku matuse vastu, on seejuures garateeritud ja tõenäoliselt isegi õige, sest mõni tädi või onu ikka leidub, kes nõudnuks kasvõi igaks juhuks (mõnedel andmetel kole kergesti solvuva) jumalaga heade suhete hoidmist. Seni kui pole tehtud omaste seas küsitlust “kas teie oleksite korraldanud kirikliku matuse, kui riik pakkunuks ilmalikku”, ei ole isegi argumentidena esitada muud kui hägusaid oletusi.
@Ingmar: Muidugi ei ole mõtet omakseid tüütama ja pinnima hakata, kas olite nõus või käidi peale, et kindlasti kirikliku talitusega nõus oldaks. Küll aga saab süsteemi uurida, küsida ametnikelt asjakohaseid küsimusi, anda oma suhtumisega mõista, et kirik ei pea ilmtingimata surnud sõduritega endale reklaami tegema, siis ehk julgevad omaksed edaspidi (loodetavasti neid saab olema väga vähe ehk üldse mitte) oma arvamust ja ellistusi ka väljendada.
Praegu on nagu mulje, et langenud sõdurist saab rollitäitja kiriklik-riiklikus masinavärgis, kus põhiseadusest kinni ei peeta.
Arvestades eestlaste usuleigust ehk ükskõiksust ma muidugi ei imesta, et ollakse kiriklike matustega nõus ja ega see mind ei häirigi. Häirib see riigipoolne teatud eluvaldkondade sundreligioonistamine.
Mulle on lihtsalt alati tundunud täiesti võikana, kuidas inimese surma järel hakkavad igasugu tegelased laiba otsas oma asju ajama. Praegu teeb seda EELK, aga peab siis nende tasemele langema?
Mõni ajakirjanik võiks hoopis presidentidelt ja ministritelt selge vastuse välja pinnida, mida nad jõuluõhtul kirikust õigupoolest otsivad. Vähemalt on nad elusad ja saavad ise enda eest öelda “igaks juhuks”.
Aga äkki siis alustad kirjast kaitseministeeriumile, kus küsid, et kas kunagi on mõne hukkunud sõduri omaksed olnud kirikliku talituse vastu ning kas sellisel juhul jäetaks kiriklik talitus ära?
Minu arusaam sunnist on ilmselt sinu omast erinev. Minu arvates nimelt ei saa olla sundi seal, kus kõik asjassepuutuvad isikud toimuvaga nõus on.
Kiriklikud toimingud ja tseremooniad on ikka veel kasutusel küllap seetõttu, et suurel osal elanikkonnast on sellekohaseid vajadusi. Enne sõjakäiku Suurelt Vaimult abipalumise rituaalid ja pärast hukkunud sõjameeste hingede kombekohane Suure Vaimu juurde saatmine, muudab selle(surma) elavate jaoks kergemaks. Inimkond on eeldatavasti alati nii toiminud. Kiriku enesereklaam on siin täiesti teisejärguline minu meelest. Ja selleks otstarbeks kirikud ju ehitatud ongi (pidulikeks tseremooniateks, ma mõtlen). Oleks rumal neid tühjana hoida. Tegemist ju korralike kivimajadega, mis veel väga pikka aega meie linnu ja külasid kaunistavad.( Kui jumal nõnda tahab).
Ajeke(või ka keegi teine), kas `sõjakäiku` on ühe või kahe k-ga? Uskumatu, aga kunagi olin ma õigekirjas tugev.
Salvey mõtiskles:
See on hästi öeldud, tõsijutt. Salvey jätkas:
Aina paremaks läheb. Sellest õhkub eestlaslikku praktilist meelt. (Sõltumata jumala tahtest.)
Salvey küsis:
Nii on õige, nagu kirjutasid.
@ajeke:
Jälle demonstreerisite Te oma harimatust!
Riigikirikut meil põhiseaduse järgi ei ole , kuid ei põhiseadus ega ka 1993.a. jõustunud kirikute ja koguduste seadus ei lisa midagi täpsustavamat riigi ja kiriku vahekorra kohta.
Kehtiv põhiseadus ei välista seda, et riik ühte või teist religioosset ühendust soosiks.
Ehk oleks olnud täpsem, kui seadusandja oleks kasutanud põhiseaduse parag. 40 tekstis konstruktsiooni „Eestis ei ole riigiusku“ – analoogiliselt 1920.a. põhiseadusega, et paremini välja tuua kiriku ja riigi lahutatuse põhimõtet.
1925.a. jõustus eestis usuühingute ja nende liitude seadus, kus oli öeldud, et riik ei toeta ega anna eesõigusi ühelegi usuühingule ega nende liidule (parag. 1 lg.2). Usuvabadus kehtis Eestis kuni 1934.a., millega lõhuti riigi ja kiriku lahutatuse põhimõte.
Allikas: Kalle Merusk, Raul Narits „Eesti konstitutsiooniõigusest“ Juura Õigusteabe As1998
@Oakrock seletab midagi haridusest, aga ma ei ole sugugi kindel, kas inimene, kes kirjavahemärkegi kasutada ei oska, on ikka see kõige õigem sel teemal kirjutama.
Oakrock kirjutas:
Jah, siinkohal pean nõustuma kellegi samanimelisega: “jutt teemastirduv ja täis lauslollust”. Lisaksin vaid, et nagu tavaliselt.
Kehtiv põhiseadus ei välista muuhulgas sedagi, et lollid ei võiks aglutineeruda. Põhiseadus ei välista paljusid asju. See polegi ega tohikski olla tegelikult ühegi seaduse eesmärk: midagi välistada. Üldiselt ei olegi kombeks midagi seletada välistamise kaudu, nt ‘Oakrock ei paista mõistlik‘ ei ütle meile midagi tema hariduse kohta, mistõttu võib ta vabalt olla grafomaaniline loll.
Armas Oakrock, Sa peaksid kõigepealt lugema ja kirjutama õppima, (kuigi selleks näib olema päästmatult hilja), see säästaks Sind paljudest solvumistest ja kurvastustest, mis tulenevad Sinu vääritimõistmistest (nii Sinu poolt kui teiste poolt). Ja siis kunagi kaaaauuuges-kaaaauuuges tulevikus, mida Su silmad täna veel ei näe ja ilmselt ei hakkagi kunagi nägema, võiksid proovida põhiseadust tõlgendada Meruski ja Naritsa abiga, sest praegu ma Sinuga siin selle koha pealt skolastikasse ei lasku. Fakt on ja nii on kirjas ka põhiseaduse paragrahvis 40: riigikirikut ei ole.
Võta üks ja viska teist.
Jah.
@ajeke:
Mitte kirik ei ole tähtis, vaid seal peaks olema “Eestil puudub riigiusk”
Tean, et filoloogid ei ole eriti targad, neid lõnguseid oli pool Tartu linna täis. Rääkida ei olnud sellistega küll mitte millestki, kuna neil puudus mõtlemisvõime.
NB! Kirjavahemärgid ei ole seotud mõtlemisvõimega!
Antud juhul tuleb Teil vaidlema hakata TÜ Õigusteaduskonna professoritega. See lõik on tsiteeritud raamatust “Eesti konstitutsiooniõigusest”
Kuna ajeke ei ole sugugi kindel, kas inimene, kes kirjavahemärkegi kasutada ei oska, on ikka see kõige õigem sel (hariduse) teemal kirjutama, siis jäin siin omakorda juurdlema selle üle, kas näiteks inimene, kes ei oska kasutada suruõhukompressorit on ikka kõige õigem inimene linna peaarhitektiks või maanteeameti pressiesindajaks; kas kirjanikuks kõlbab vend, kes ei suuda vahet teha puittselluloos- ja kaltsupaberl; kas kaasinimestele solvanguid jagama on pädev inimene, kel puudub sisemine eetika? Elu näitab, et on, üliproduktiivselt.
Oo.
Riigiusk on üks eriti tobe mõiste. See vihjab sellele justkui riigil oleks võime uskuda, sarnaselt inimestele.
Seepärast siis ka kasutakse väljendit riigikirik või riiklik religioon.
Riigiusklik on ilmselt prohvet Stepheni ilmutuse järgija, kes usub, et riik eksisteerib.
@dig:
Eesti Vabariik vist eksisteerib meil siin kuni käesoleva ajani, kui viimaste tundide jooksul järsku ei ole mingit riigipööret toimunud ja meie riik ümber muudetud nt. lollikeste-ullikeste riigiks.
Riigikirik oleks võrdne ministeeriumi või ametiga, mille tegevuse üle teostataks riiklikku järelevalvet. Sellist asja Eestis ei ole. Nii, et kõik on seaduslik.
Ka usutoimingute läbiviimine riigiorganite palvel on nii põhiseaduse kui seadustega kooskõlas.
TEIE VAIDLUSEL PUUDUB ALUS
Oakrock ütles:
See on perspektiivi ja kokkuleppe küsimus. Kas mõtteline konstruktsioon (näiteks riik) eksisteerib tegelikkuses või ainult inimeste peades?
Oakrock ütles:
Kindel see. Kahtlen ainult, kas seda on ka riigorganite palve usutoimingute läbiviimiseks.
@inz:
Kahtlen ainult, kas seda on ka riigorganite palve usutoimingute läbiviimiseks.
Ka see on meie põhiseaduse ja seadustega kooskõlas. Selle olukorra muutmiseks tuleks seadusi muuta.
Mart K. arutles:
See on trikiga küsimus, eks ole? Selle järgi peaks arvama, et peades eksisteeriv ei ole tegelikkuses, vaid väljaspool seda (irreaalsuses? ebategelikkuses?). Aga kuna pead on meil ikka tegelikkuses ja selles sisalduv tulenevalt peade asukohast peaks siis samuti olema tegelikkuses?
Aga teistpidi: väljend mõtteline konstruktsioon paigutub sõna mõtteline abiga pähe, kuna tegelikkusel iseseisvat mõtlemist nagu ei oleks. Samas aga mõtet peaks jaguma, vist… Või peaks rõhuma konstruktsioonile? Seda terminit kasutavad edukalt igasugused insenerid: silla-, maja-, auto- jms konstruktsioonid. Need oleks nagu täiesti tegelikkuses. Aga leidub muidugi konstruktoreid, kes loovad igasuguseid vähem käegakatsutavaid konstruktsioone ja aparaate, nagu toodud näide riigiga.
Mulle tundub, et see küsimus ise kujutab endast head mõttelist konstruktsiooni. Materialiseerunud konstruktsiooni asukohaks pakun Skeptik.ee veebilehte ja immaterialiseerunud osa paigutaks lugejate pähe. Mis õige vastus tegelikult on?
@ajeke:
Harivat tapeeti Ajekesele
Põhiseaduse §1 lg.1 järgi on Eesti demokraatlik vabariik.
Kitsamas tähenduses käsitleb riiki § 13 „Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele… Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest“
Riik laiemas tähenduses moodustab ametivõimu (res publica) ja rahva huvide (res populi) ühtse terviku.
Eesti põhiseadus peab ilmselt silmas riiki laiemas tähenduses kui õiguslikult korraldatud põhiõiguste ja –vabaduste ning valitsemissuhete kooslust, mis vastab vabariiklikule valitsemisvormi traditsioonile.
Allikas Eesti konstitutsiooniõigusest.
ÕIGUSES KEHTIB PÕHIMÕTE, ET KÕIK TEGEVUSED, MIS EI OLE SEADUSES OTSESÕNU ÄRA KEELATUD, ON LUBATUD.
Oakrock ütles:
Selle nimi, mida sa kirjeldad, olekski ministeerium või amet, näiteks Usuasjade ministeerium. Riigikirik oleks vist ikkagi midagi sellest erinevat. Kuna Eestil puudub monarhistlik traditsioon, siis võiks piirduda tunnustega, et see oleks kirik, mis teistest enam saab riiklikku toetust ja teistest enam täidab riigile olulisi (mis need küll peaks olema?) kiriklikke funktsioone. Edasi võiks meenutada, et seadusel on sõna ja seadusel on mõte. Ja on veel ka mõiste “teeseldud tehing”. Kõik tehingud, mis toimuvad riigi ja kiriku vahel, hägustavad kiriku positsiooni riigis, ja teatud piirist alates hakkavad riik ja (mingi konkreetne) kirik toimima nagu riik ja riigikirik, teeseldes seejuures, et tegemist on juhuepisoodidega, millel puudub riigikiriklik sisu. Ja see on selgelt Eesti Vabariigi Põhiseaduse mõtte vastu. Ma ei hakka hindama, kui kaugel me sellest oleme, aga ma pole märganud, et ühelgi juhul, kui on võimalik olnud kutsuda kirikut asjale, oleks see tegemata jäetud. Ilmselt oleme ikka väga kaugele vajunud meie riigi deklareeritud olemusest.
@inz:
Nõukodude ajal oli mingisugune Usuasjade amet. Millega nad tegelesid ja kuidas usuelu juhtisid, ei ole mulle teada.
Põhiseadus on deklaratsioon, mille kehtimine tagatakse läbi seaduste. Kiriku ja usuküsimustega tegeleb 1993.a. jõustunud “Kirikute ja koguduste seadus”
Probleem on selles, et ei Põhiseadus ega ka ülalnimetatud seadus ei sisalda midagi täpsustavamat riigi ja kiriku vahekorra kohta. Seaduslikult on kõik korrektne. Kurb!
Küsisin kaitseväe teenivalt tuttavalt, et mida see kartsas istumine siis endast kujutab… neil on lugemiseks kaitseväe määrustik ja Piibel. Määrustikust ma saan aru, et noh loed mida tohib teha ja mida mitte, aga piibel?
väike My ütles:
Esimene on informatiivne: loodetavasti teab istunu edaspidi paremini, mis on keelatud ja mis kohustuslik.
Teine on punitiivne.
Sellepärast, et ükski kristlane neid kohtusse ei annaks, kaevates, et tema usuelu kartsa paigutamisega põhiseaduse vastaselt segatakse.
Kriku ütles:
Igavene häda, kui jumal ei andnud pead, kuhu piibel sisse mahuks …
Haha. Punitiivne. Päriset ka on selline sõna olemas või ise leiutasid? No kui ma peaks päev otsa kartsas istuma (või ka paar päeva) siis ma isegi loeks seda punitiivset asja ma kahtlustan. Ikkagi süžeega asi, mitte nagu määrus.
Loomulikult on, näe, Google teab tervet kuut kasutamisjuhtumit.
VSVS-i (Vabadussõja võidusamba) kaasautor Rainer Sternfeld kahetseb Päevalehes, et killustuva klaasristi asemel jäi sambakonkursile välja pakkumata tema arust hoopis kristlikum idee:
Martin, kas Sa inglitiiva püstitamise vastu oleksid ka samamoodi olnud kui risti vastu?
Hea, et see teema tagasi tuli. Jaanuari lõpu teemas jäi mainimatta, et kartsas olles ei piirdu lugemismaterjal vaid määrustiku ja piibliga. Need on vist ainult need, mis arestikambris olemas on.
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1001219&searchCurrent
Lõige kuus on muidugi omaette teema. Miks võib kohtuda väeüksuse kaplaniga, aga psühholoogi või juristiga mitte?
Kui ise aega teenisin, oli mingi hetk oht nädalaks kartsa minna. Siis sai määrustik paris põhjalikult läbi uuritud. Ei mäleta, et oleks olnud juriidiline kirjandus ja ajakirjandus, aga õpikud olid kindlasti. Teenisin aega 04/05 ja määrustik oli veel paar aastat vanem.
Mis mind tollal veel hämmastas, oli see, et vabaduse võtmine käib kaitseväes nii kergesti. Rahatrahv on näiteks raskem karistus.
Mart K. ütles:
Mind oleks inglitiib vähem häirinud.
Juristiga pole ilmtingimata vaja, kuna kartsasolek kestab lühikest aega, aga psühholoog võiks kaplaniga koos olla küll.