Kaitseministri valeotsingud

216 Replies to “Kaitseministri valeotsingud”

1. Aplaus! Vajalik, otsekohene kirjutis.

   Iga otsuse täideviimine on aga tahte projitseerimine endast väljapoole. See on alati ühepoolne akt ja sellisena oma loomult konfliktne.

   Kas see pole mitte tsitaat Aleister Crowleylt või mõnelt juhtivalt solipsistlikult-okultistlikult-satanistlikult mõtlejalt? Hirmus tuttav tuleb ette.

2. Minule meenutab ‘projection of will’ militaarterminit ‘projection of power‘. Kas Aleister Crowley militaardoktriinidega tegeles, ei oska ma kahjuks peast öelda.

3. dig ütles:

   Kas Aleister Crowley militaardoktriinidega tegeles, ei oska ma kahjuks peast öelda.

   Napilt jäi puudu, et teda oleks okultistliku tankistina rakendatud:

   During World War II, Ian Fleming and others proposed a disinformation plot in which Crowley would have helped an MI5 agent supply Nazi official Rudolf Hess with faked horoscopes. They could then pass along false information about an alleged pro-German circle in Britain. The government abandoned this plan when Hess flew to Scotland, crashing his plane on the moors near Eaglesham, and was captured. Fleming then suggested using Crowley as an interrogator to determine the influence of astrology on other Nazi leaders, but his superiors rejected this plan. At some point, Fleming also suggested that Britain could use Enochian as a code in order to plant evidence.

   Allikas: Wikipedia.

   Jutud sellest, et võimsa diskordianistliku V-for-Victory-nõiamärgi kasutamist õpetas Churchillile just Crowley, tuleb arvata odavaks kõmuks.

4. Tere skeptikud

   Kui keegi pole märganud, siis ühiskond baseerubki valedel. Häda selles, et absoluutset tõde pole olemas ja ühiskonda lammutavad jõud teavad seda väga hästi.

   Küsimus on selles, mida me tõeks nimetame? Kas ühiskonna enamuse tavaarusaama põhjal tõmmatud meelevaldsed ja kunstlikud piirid on tõesed või mitte? Enamasti see meid ei huvita. Näiteks maanteel on lubatud 90 kmh ja ei toimu sõnasõda “tõeliselt ohtliku-ohutu kiiruse ümber”, kus osapooled toovad tõendeid, et surma on saadud ka 1 kmh sõites ning Saksa kiirteedel kimatakse pea 300ga ja midagi ei juhtu.

   No aga mõnikord lähevad tõe otsingud väga kuumaks ja riigile rahvale ohtlikuks.

   Mida küll meie identiteedi tuumikosast peab Aaviksoo tõeste väidete abil rünnatavaks?

   Ma pakuks et praktiliselt kõike. Näiteks väide, et rahvus on kunstlik mõiste. Kuidas on võimalik üldobjektiivset piiri tõmmata, kes on eestlane ja kes pole? Rahvusesse sünnitakse, mõnikord kasvatakse, ehk siis assimileerutakse. No ja siis veel äärealad. Mulgid on eestlased, setud vaieldav, soomlased sugulasrahvus jne….Järgneb kindlasti sõnasõda, kus lastakse käiku nii geneetika kui keel kui kultuur ja antropoloogia. Noh ja ainus järeldus on, et 100% objektiivset piiri või siis mingisugust etaloni pole olemas ning multikulti ideoloogid on esimese punkti kätte saanud ja hea tahtmise korral võib terve planeedi elanikkonna eestlasteks lugeda.

   Järgmiseks rünnatakse kindlasti immigratsioonikvooti.Samamoodi ei ole võimalik objektiivselt määratleda, mitu aastas siiasaabunud immigranti meie kultuuri ohustaks. Kas 1000 aastas on piisav ja 1001 juba ohtlik. Et siis lubame lisaks 1000 tegelasele veel üheainsa Harvardi professori veel siia pensionipõlve pidama ning elamisloa väljastamise hetkel peatavad oma tegevuse kultuuriasutused, inimesed ei räägi enam eesti keeles ja järgmine päev oleme ajalooõpikus nagu Vana Rooma?

   Muidugi mitte ning multikultlased saavad järgmise punkti, et lisaks rahvusele on ka immigratsioonikvoot äärmselt subjektiivne.

   Kõik me oleme kunagi siia tulnud ning pole objektiivset aastat, kuupäeva ega kellaaega, kust algab põliselanik. Seega on üle piiri lipsanud somaali samamoodi põliselanik, nagu siia tuhandeid aastaid tagasi tulnute järeltulijad. Multikultijate üks põhiargumente ongi, et “me kõik oleme immigrandid ja kes väidab vastupidist, see andku sekundi murdosa täpsusega aeg, millest edasi on tulnukas immigrant ning põhjendagu, miks see nii on”

   Seda ei suuda keegi.

   Kus seè kirjas on, et eestlased peavad üleüldse valgenahalised olema? Või siis misasi on eesti keel? Meil on mustmiljon võõrsõna ja neid võib veel tulla ning keegi ei suuda öelda, kui palju või mis keelest?

   No ja ainus kaitse sellise rünnaku vastu ongi öelda, et meie arvame nii ja teie oma jutuga minge põrgupõhja, olgu teie väited ükskõik kui tõesed. Püsima jääb ainult…

5. Tundub, et Aaviksoo püüab seletada, miks lasti ühe Briti autori raamat hävitada. Tsitaadid on osa kontekstist, tekst on koos nendega tervik. Kas nende kontekstist välja rebimine pole sama tark kui lahtisest uksest sisse murdmine?

6. Kuidas on võimalik üldobjektiivset piiri tõmmata, kes on eestlane ja kes pole?

   Sellist teravat piiri ei olegi vaja tõmmata. On mõttetu vaielda selle üle, kas mets algab 1000-st või 10-st puust. On selge, et 2 puud ei ole mets ja 10 000 puud on mets. Piiritõmbamise mõttetus ei muuda väljendit “mets” ennast mõttetuks. Edasi, selle tõsiasja eest pole tarvis kedagi kaitsta, sest kõik on selle ammu omaks võtnud. Mitte keegi ei väida, et niisugune üldobjektiivne piiritõmbamine võimalik oleks. Järelikult ei saa see ka kuuluda meie identiteedi tuumikossa.

   Rahvuse etnilise määratluse kohaselt on hulk tunnuseid, mille alusel võib otsustada inimese kuulumise üle mingisse etnosesse. Mitte kõigil etnose liikmetel ei pea need ilmnema. Veel enam, erinevatel etnose liikmetel võivad ilmneda erinevad tunnused ja on indiviide, kelle puhul esinevad mitme etnose tunnused kuni selleni välja, et tuleb möönda nende kuulmist neisse kõigisse või nende kuuluvuse kindlakstegemise võimatust.

   Samuti ei kuulu meie identiteedi tuumikossa mingisugune kvoot. Vähemalt mina küll ei identifitseeri ennast selle järgi, kas minu riik võtab vastu 1000 või 2000 võõramaalast aastas.

   Kõik me oleme kunagi siia tulnud ning pole objektiivset aastat, kuupäeva ega kellaaega, kust algab põliselanik.

   Sellest hoolimata on võimalik objektiivselt kindlaks teha, et mõne etnose liikmed elasid siin 13. sajandil, mõne teise etnose esimesed liikmed aga saabusid 13 aastat tagasi. Nagu ka “metsa” puhul, ei muuda tsiteeritud tõdemus “põliselaniku” mõistet mõttetuks.

   Multikultijate üks põhiargumente ongi, et “me kõik oleme immigrandid ja kes väidab vastupidist, see andku sekundi murdosa täpsusega aeg, millest edasi on tulnukas immigrant ning põhjendagu, miks see nii on”

   Seda ei suuda keegi.

   Ja seda ei olegi vaja. See ei ole argument, vaid demagoogia.

   No ja ainus kaitse sellise rünnaku vastu ongi öelda, et meie arvame nii ja teie oma jutuga minge põrgupõhja, olgu teie väited ükskõik kui tõesed.

   Ei ole nõus. Ma loodan, et mul õnnestus “teravaid piire” nõudvate demagoogide väiteid ülal üsna hästi kummutada ilma kedagi põrgupõhja saatmata. See nõue on lihtsalt täiesti asjakohatu ning vastuolus nii ühiskonna- kui humanitaarteaduste meetoditega. Isegi kõigis loodusteadustes see ei tööta – nii näiteks on evolutsioon sujuv üleminekuvormide jada.

7. Tundub, et Aaviksoo püüab seletada, miks lasti ühe Briti autori raamat hävitada. Tsitaadid on osa kontekstist, tekst on koos nendega tervik. Kas nende kontekstist välja rebimine pole sama tark kui lahtisest uksest sisse murdmine?

   Minu teada ei öelnud see raamat küll midagi meie “identiteedi tuumikosa” kohta. Mistõttu tuleb ilmselt arvata, et kontekst on laiem.

8. On hästi, kui inimesed avameelselt räägivad oma põhimõtetest.

   Oma kirjatöös sõnastab ta avameelselt oma organisatsioonide, riikide, isegi isikute tänapäevase toimimise kreedo: valetamine ja vassimine.
   Sellisena tõlgendame me siis Schopenhauerit ?
   Aga ega ta väga ei valetanudki, praeguse ühiskonna toimemehhanismid tõesti nendel asjadel põhinevadki. Kuid on äärmiselt häirivaid märke sellest, et nii jõutakse ja on jõutud välja väga suure kriisini, mis hõlmab majanduse, eetika, moraali, teadmised. Praktiliselt kogu inimliku olemise osad.
   Tegelikult on see täpselt sama hoiak, mida möödunud sajandi alguses jutlustasid vene revolutsionäärid.
   Darwin selle kõige juures on muundunud mingiks kübersõja paaristuraka jokkeriks, kelle abiga valgustusajastu, aga ka 19. sajandi aristokraate saaks naeruvääristada.

9. Mõningaid mõtteid veel peatse haridusministri eneseväljenduste teemal:
   http://memokraat.ee/2011/03/kommentaare-jaak-aaviksoo-artiklile-infokonfliktid-ja-enesekaitse/

10. Aaviksoost saab nüüd haridusminister.

11. Sellist teravat piiri ei olegi vaja tõmmata. On mõttetu vaielda selle üle, kas mets algab 1000-st või 10-st puust. On selge, et 2 puud ei ole mets ja 10 000 puud on mets.

    No Sa pole multikulti ümber käivat sõnasõda ja demagoogide argumente ilmselt jälginud. Mõned vaidlevad selle üle ning jäävad vaidluses peale, mida näitab ka Euroopas elavad 50 miljonit hästi päevitunud islamiusku põliselanikku…:D

    Artiklist

    Teise arusaama järgi määrab rahvuse kodakondsus või isegi riikkondsus – seda esindavad näiteks Prantsusmaa (mis ei tunnistanud väga hiljutise ajani põhimõtteliselt, et selle territooriumil on mingeidki rahvusvähemusi

    Nad ei tunnusta seda siiamaani. Hiljuti sai röögatu trahvi ajakirjanik, kes väitis, et immigrantidel on suurem kuritegevus.
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/prantsuse-ajakirjanik-moisteti-suudi-rassiviha-ohutamises.d?id=40627580

    Selle “teise arusaama” käivitumise eest Aaviksoo hoiatabki. Et siis naisi kividega surnuks loopivad islamiusulised mustanahalised eestlased on samasugused eestlased ja selget pole midagi, vaid 2 puud on samasugune mets kui Amazonase vesikonnas ja kes vastu vaidleb, esitagu tõendid, “kust algab mets”

    Ei ole nõus. Ma loodan, et mul õnnestus “teravaid piire” nõudvate demagoogide väiteid ülal üsna hästi kummutada

    Aga muidugi. Sellepärast ongi meil välja mõeldud välja sellised koletised nagu natsid, rassistid, äärmuslased, homofoobid ja holokaustieitajad.

    Et siis kui vaidluses lolliks jääd, siis lajata Godwini seadusega. Too tähendab seda, et oponenti tuleb natsiks sõimata ning nood on teatavasti pahad.http://en.wikipedia.org/wiki/Godwin's_law

    Rein Raud käis ka oma artiklis holokaustieitajad välja ning ei andnud endale aru, et erinevalt USA keskkoolidest pole meil eitaja mitte mingi Pavlovi refleksil põhineva religioosse ulumise käivitaja vaid täiesti tavaline ajaloost rääkiv-kirjutav kodanik, mitte mingi üleloomulik ja igasuguse mõistusepärase arutelu koheselt välja lülitav kurjuse jõud. Ning tänu sellele pole ka Aaviksoo igaveseks eraisik, nagu hr. Raud soovis vaid jätkab ikka ministrina.

    Mis me selle teravaid piire, homoabielusid, vale arvamuse eest paaria staatusesse või isegi vanglasse sattumist ja massiimmigratsiooni ja Euroopa mustanahaliseks muutumist nõudva seltskonnaga siis teeme?

    Kui keegi väidab, et toome siia 100 000 somaalit, paneme rahvariided selga ja õpetame eesti keelt ning ongi eestlasi rohkem, mis me siis vastu peaksime ütlema?

    Näited muu maailma sarnastest kogemustest on teatavasti rassistide, fašistide, vihkajate ja demagoogide allajäämine teaduslikke tõendeid nõudvatele sallivuslastele.

    Mis me selle valge rassi dekonstrueerimiskampaaniaga siis ette võtame. Euroopa suurlinnad näitavad, et demagoogide väiteid hästi ümber lükkavad argumentaatorid pole siiamaani…

12. Nad ei tunnusta seda siiamaani. Hiljuti sai röögatu trahvi ajakirjanik, kes väitis, et immigrantidel on suurem kuritegevus.

    Immigrandid ei ole rahvusvähemused. Praeguseks on siiski jõudnud ka prantslastele kohale, et Prantsusmaal leidub ajaloolisi vähemuskeeli. Vastav muudatus tehti konstitutsiooni mõni aasta tagasi.

    Mis me selle teravaid piire, homoabielusid, vale arvamuse eest paaria staatusesse või isegi vanglasse sattumist ja massiimmigratsiooni ja Euroopa mustanahaliseks muutumist nõudva seltskonnaga siis teeme?

    Inimesed räägivad suuremaidki absurdsusi, näiteks astroloogid või vaktsiinivastased. Selliste ilmingute registreerimiseks ning kritiseerimiseks ongi käesolev lehekülg.

    Kui keegi väidab, et toome siia 100 000 somaalit, paneme rahvariided selga ja õpetame eesti keelt ning ongi eestlasi rohkem, mis me siis vastu peaksime ütlema?

    Küsima, kas keel ja rahvariided on ainukesed etnilist kuuluvust määravad tunnused.

13. Inimesed räägivad suuremaidki absurdsusi, näiteks astroloogid või vaktsiinivastased. Selliste ilmingute registreerimiseks ning kritiseerimiseks ongi käesolev lehekülg.

    Nõus. Aga tänapäeval on ksenofoobia samasugune absurd nagu astroloogia ning Aafrika elanike siiatoomise vastased on samasugune sõge sekt nagu ka vaktsiinivastased.

    Vaktsiinid aitavad lastel ellu jääda ning suureks kasvada ning sajad tuhanded siia toodud moslemid ja aafrikased rikastavad oma erinevusega meie majandust niimoodi, et Eestist saab kosmoseriik ja ja vaktsineeritud eesti lapsed suudavad tänu immigrantide tarkusele ja töökusele köstri kartulikuhja orbiidilt kaeda.

    Kui me muidugi samasugused rassistid ja natsid pole, nagu muu maailm, kes massiimmigratsiooni tagajärgedega maadleb. Sarkozy saatis mustlased koju, selle asemel, et lasta neil Ariadne raketiprogrammi käitada.

    Tänapäeva teadus ju väidab, et kõik inimesed on võrdsed ning ainus takistus mustlaste kosmoses käimisele on valgete poolne mustlaste vihkamine, diskrimineerimine ja rassism.

14. Jaak Aaviksoo oma artikli kokkuvõtteks:

    Väljakutse seisneb ka meie oskuses nii iseseisvalt kui ka koos liitlastega tegutseda niimoodi, et loomupäraselt vältimatutest informatsioonilistest vastasseisudest oleks võimalik leida nn win-win lahendusi selle asemel, et lasta end mässida destruktiivsetesse konfliktidesse.

    Rein Raud väidab, et riigi tasandil on oma tõe absoluutseks pidamine ainus moraalne valik.
    Kõigist targem olla tahtes võiks väita, et oma tõele on võimalik leida lõputu hulk sõnastusi, millest kõik ei pea olema konfliktsed.
    Kui tõde on suhteline, siis õigus üldse midagi öelda eeldab õigust valetada.

15. Need artiklid „Diplomaatias“ ei ole eraldiseisvad, vaid ettekanded, mis tehti Narva Joesuu konverentsil „Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud.“ President.ee toob selgitava märkusena presidendi kõne „Skeptik Saulusest Pauluseks“ (Diplomaatia nr. 3, märts 2011)
    all välja:

    Artikkel on kohandatud avakõnest konverentsil „Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud” Narva-Jõesuus 11.-12. veebruaril 2011.

    Ilves avab Narva Jõesuus psühholoogilise kaitse konverentsi http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=40126672

    Konverentsil arutatakse ühiskondliku kokkukuuluvustunde aluste, riigiväliste vaenulike inforünnakute tõrjumise, meedia allikakriitilisuse ja riigiasutuste ning ajakirjanduse psühholoogilise kaitse alase valmiduse üle. Avasõnavõtu peab president, esinevad Eesti teadlased, ministrid, kaitseväe juhataja, kommunikatsioonieksperdid ja ajakirjandusväljaannete esindajad. Teemasid aitavad avada eksperdid kaheksast välisriigist.

16. „Edward Lucas: Venemaa ja Eesti erinevus on ajakirjanduses“ http://www.postimees.ee/?id=388720

    Teiseks võib ravim mõnikord olla hullem kui haigus ise. Konverentsil esitatud sõjaline analüüs oli rõõmutu, vapustav ja kohe tegutsemist nõudev. Ma saan päris hästi aru, miks valitsustel on vajalik ette võtta infosõja pealetungioperatsioone (Ameerikas kannab see mittemidagiütlevat nimetust «avalik diplomaatia»). Ja ma saan aru, miks on vajalikud ka kaitsemeetmed. Siiski oleks ekslik pidada kohalikku ajakirjandust selles osas vaenlaseks või partneriks.

    Mõned Eesti ametiisikud paistavad päris tõsimeeli uskuvat, et nende enda kodumaa ajakirjanikud on laisad, korrumpeerunud, mitte millekski kõlbavad propagandistid, kelle ühiskonda lagundavad negatiivsed ja sensatsiooni taotlevad lood kahjustavad riiklikke huve.

    Eriti osutavad nad sellele, et rahvuslikesse müütidesse tuleks suhtuda aupaklikult: nii nagu ei kogu keegi lapsi enda ümber ega hakka perekonnaalbumit lehitsedes rääkima õnnesäraste piltide taga peituvatest abielurikkumistest, julmusest, silmakirjalikkusest ja muust varjul hoitavast mustast pesust, nii peab ka ajakirjanike ülesanne olema mitte mõnitada, vaid ülistada kõike seda, millest moodustub rahvuslik identiteet.

    Ma ei ole sellega üldse nõus ja ütlesin oma arvamuse ka välja. Venemaa ja Eesti suureks erinevuseks on asjaolu, et Eesti ajakirjandus on nii vaba, et võib olla jäme, sarkastiline, labane ja lugupidamatu. Mõnikord on see kurnav, aga igal juhul on parem käratsemine mänguväljakul kui vaikus vangikongis.

    Oleks hirmuäratav, kui Eesti ajakirjanikud suhtuksid oma maa juhtidesse samasuguse aupaklikkuse ja lömitamisega nagu nende piiritagused kolleegid. Vaba ajakirjandus on riigikaitse esindajatele suurepärane platvorm vaenuliku propaganda tõrjumiseks ja oma ideede esitamiseks. Aga selleks peab ajakirjandus kõigepealt olema vaba.

17. Mnjah, tõest, õigusest ja Mäe ja Oru (so justkui ka mina ja mitte mina) vahel valitsenud vägikaika veost ja vihavaenust, mis küll asjaosalistele palju meelehärmi valmistas (kuid ühtlasi ka meelelahutust pakkus) on Tammsaare 5-osalise romaanisarja kirjutanud. Andrese ja Pearu lapsed aga mäletatavasti heitsid omavahel paari ja soetasid järeltulijaid.
    Muidugi, Andres ja Pearu olid mõlemad ikka eestlased ju, mitte somaallased ega mustlased… aga küllap keegi millalgi mõne kaasaja tingimustele rohkem vastava teosega välja tuleb … ehk siis, kui aeg niikaugel, et konspiraatori poolt ennustatud 10000 somaallast kohale saabunud…aga ei arva, et minu silmad seda näha saaks. Vabandan igaks juhuks selle põike eest ilukirjandusse.

18. Vilja Kiisler: Aaviksoo tõde ja õigus

    Rein Raud ning Memokraadis mõtteid vahetanud autorid on tänaseks välja toonud hulga filosoofilisi eeldusi, millele Aaviksoo mõttekäik võis tugineda. Nimetatud on Fichte, Machiavelli, Nietzsche, aga ka Darwini, samuti mitme ajaloolase nime.

    Ma ei kahtle, et akadeemik Aaviksoo on kõigi nimetatud mõtlejate teoseid lugenud, ent sellegipoolest tundub, et kõnealust teksti on tugevamini kui euroopa mõttelugu mõjutanud ühe vene autori imelikult vaikselt eesti keeldegi ilmunud raamat, mille mõju poliitikute retoorilisele arsenalile oleks lühinägelik alahinnata. Pean silmas selle aastanumbri sees ilmunud Anatoly M. Zimichevi teost „Psühholoogia. Poliitika. Võitlus“.

    Iseenesest ei leiuta Zimichev midagi uut: ta uurib inimese olemust, ning omast meelest selle paljastanuna, jagab ta soovitusi poliitikutele ja teistele, kes soovivad juhtida ja mõjutada suuri rahvahulki (milleks on tarvis oskust võita avalikke väitlusi).

    Kui õigusest ja õigsusest kõnelemine taandub tihtipeale pragmaatikasse (nagu ka Zimichevi tõekategooria), siis teadmata tõde enda kohta muutub õiguse asjus argumenteerimine pelgaks õigesti valetamise õpetuseks, nagu seda Põrgupõhja uuele Vanapaganale jagas Kaval-Ants. Vanapagan pidas mäletatavasti Antsu oma sõbraks ja oli valmis õigesti valetamagi õppima, kui on kord juba maa peale inimesena õndsaks saama tuldud, ent kui Ants enam „sõber“ ei olla ei tahtnud, sest see polnud kasulik, vallandusid fataalsed sündmused.

    Ehk siis — kui informatsiooniline enesemääramise doktriin peaks olema suunatud väljapoole, teistele (kuigi Aaviksoo jutu põhjal see päris kindel ei ole), siis meie ise peaksime enda kohta siiski teadma, kuidas on lood rahva ja riigiga päriselt. Muidu võib juhtuda, et katame ise kinni selle, mis on meie kohta tõde, st varjamatu, aga siis muutub ju ka keeruliseks „õigesti“ valetada.

19. Oakrock ütles:

    Need artiklid „Diplomaatias“ ei ole eraldiseisvad, vaid ettekanded, mis tehti Narva Joesuu konverentsil „Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud.“

    Kas on leida andmed konteksti kohta, milles Jaak Aaviksoo selle jutuks oleva teksti esitas?
    Praegu paistab Rein Raua käsitlus ise infosõja osana.

20. @salvey:
    lugesin delfi kommentaarid ka läbi, enamik sõnavõtjaid paistis lihtsalt liigse aja ja halva tuju käes kannatavat, aga see oli päris huvitav, mu arust:

    Ka näiteks toodud Tammsaare nägemust ja Vargamäed on alati ilustatud nii ajakirjanduses, kriitikas kui kahjuks ka enamasti kunstis, kui see kasutab Tammsaare teoseid. Tõsi, 1986. a. tuli Draamateatris lavale küll üks aus lavastus tõe ja õiguse kohta, kus näidati Tammsaare tõe ja õiguse probleemi just nii nagu ta selle seab (“Liigvesi” oli selle nimi, Trass lavastas), aga muidu on nii nõukameelsed tammsaareaanid kui ka isamaalised tammsaareaanid ikka teinud kõik selleks, et luua mingi ilustav müüt. Mida valusa Tammsaare tekstid sugugi ei kinnita. See ilustamine ongi Eesti häda. See algab juba koolis, kus ei lapsed peavad omaks võtma mitte eheda Tammsaare, vaid vaimustusest õhetava ja “õiget ideoloogiat” ajava naiivse õpetajanna ilukõne, mille üle Tammsaare ise ainult ironiseeriks. Kui lugeda Tammsaare ilukirjandust ja tema artikleid, siis on lugemine kosutav, aga Tammsaare käsitlejatel muutub Tammsaare millekski muuks, ideoloogiliseks, müütiliseks. Umbes samal ajal, 1980. aastate keskel oli Tammsaare tõe ja õigus teemaline lavastus ka Vanemuises. See oli nõukaaja tammsaareaanidele meele järgi. Varem oli Vanemuiseski olnud ka üks aus Tammsaare-lavastus Toomingalt, ka just mõtlemine Tammsaare vaimus, aga kiita sai see uus läila lillutamine. Ilustamises on asi, ja Tammsaare oli selle vastu. Nii nagu Tammsaarega, on ka muuga. Eesti häda on see, et ei saada aru, et tõde on alati valus. Meil paraku on aga vaja teha asi endale kergemaks, magusamaks, arvates see aitab kaasa rahva püsimajäämisele. Aga ei aita. Tõe varjamine ja tõe asendamine “sobiva ja vajaliku” ideoloogiaga ei too midagi head, kulla poliitikud. See viib meid sinnasamma, kus oldi nõuka ajal. On tekkinud mingi “ametlik Eesti” oma ametliku tõe ja õigusega. Nõuka ajal said ausad ja valusad teosed nuhelda, kui aga “ilus” teos oli, siis vaadati väiksest vastupanust mööda ja võeti teos kohe omaks ning omistati nõuka võimule, mis justkui oleks soodustanud selliste teoste väljaandmist. Nii oli Tammsaare lavastustega, nii oli muugagi. Runnelgi tehti nõuka ajal teeneliseks kirjanikuks, mis oli ju variserlik. Aga nii sai võim tõde ilustada ja õigust kaunistada, valusad asjad tagaplaanile suruda ning end eksimatu ja õilsana näidata. Ärge kutsuge tagasi variserluse juurde, ütleb vana õpetaja, kes muretseb meie kooli, meie ühiskonna pärast. Vale hävitab ühiskonna samamoodi nagu rooste sööb metalli, mädanik puu.

    P.S. seda 80-te keskel Vanemuises olnud lavastust olen näinud, nimi oli vist “Aeg tulla, aeg minna”, aga ega mul midagi peale nime meeles pole. (mitte et see kuidagi asjasse puutuks)

21. Aaviksoo, Raud ja eestluse tuum

    Aaviksoo artikli kontekst on teine – ta räägib võimaliku infosõja olukorrast ja võimalikust inforünnakust rahvuslikule eneseteadvusele, mille tuumaks ta väidab olevat selle rahva pärit-olumüüdi. Ja teiseks, ta ei ütle normatiivselt, et valede kasutamine rahvuslikus mütopoeesias oleks kindlasti vajalik, vaid deskriptiivselt – et kollektiivseid identiteete toetavad mütoloogiad sisaldavad enamasti valesid segamini valikuliste väidetega tegelikkuse kohta (mis on ometigi tõsi). Samuti ütleb ta, et selline pool-tõdesid ja valesid kasutav mütopoeesia kuulub riikide informatsioonilise enesemääratlemise õiguse juurde, mis on paraku jällegi tõsi. Enamasti ei sunnita ühtegi riiki oma mütopoeesiast loobuma, ükskõik kui ebaadekvaatne või jabur see ei oleks. Keegi ei tee ettekirjutust rahvuslikust päritolumüüdist loobumiseks ka siis, kui see kujutab valitsuse põlvnemist jumalatest, verist diktaatorit üldrahvaliku armastuse objektina või, nagu meie puhul, eestluse algust 12 000 aastat tagasi. Ainult rahvas ise, nagu Aaviksoo õigesti ütleb, saab oma mütoloogiat muuta, kui ta seda tahab.

22. Ma pole vist päris võimeline sel tasemel mõttevahtuses kaasa rääkima, aga tahaksin siiski julgust kokku võttes Krikut kiita. Nimelt sellepärast, et ta näikse lähenevat (kõhklev kõneviis näitab minu mõtete ebakindlust, mitte ei ole mõeldud kriitika või veel hullem, irooniana) selle nurga alt, et kas Aaviksoo kirjutatu või kõneldu on tõde või pole ta seda mitte.

    Lugesin ka Raua artiklit ja sealseid kommentaare. Eriti jäi silma üks kommentaar Mart Ummelase sulest, mida siinkohal osaliselt tsiteerin:

    Kahtlemata võib väideklda ka selle üle, kuidas peaks lähenema ajaloolisele tõele ja seda oma tänase riigi huvides ära kasutada, kuid seda võiksid teha vaid need, kellel ei lasu valijaskonna mandaati, kes pole riigi esindajad. Teatavasti pole ükski minister ühegi erakonan ega maailmavaate, vaid kogu Eesti kodanikkonna ja laiemalt elanikkonna esindaja ning ta ei saaks kuidagi väljendada avalikult seisukohti, mis eiravad selle riigi kui euroopaliku, demokraatliku ja humanistliku ühiskonna algtõdesid. Miks on vaja sellist diskussiooni, mis lõhestab Eesti niigi räbalais ühiskonda veel enam!?

    Kas sellest kommentaarist mitte ei tuleks otsida Aaviksoo jutu mõtet? Lõppude lõpuks, kui tahta kanda Tõe haljast mõõka, siis peab ausalt rääkimise õigus olema igaühel, ka ministril, saati siis endistel rektoritel.
    Aga võibolla me ei peakski tahtma ministritelt ja rektoritelt ja teistelt, kes olgu ühel või teisel moel ja ühel või teisel õigusel rahvast esindavad, mitte tõe otsimist, vaid loo piiridesse jäämist? Minister ei tohiks minna loo vastu, mis räägib Eestist, kui euroopalikust, demokraatlikust ja humanistlikust ühiskonnast. Isegi siis, kui see tähendab…

23. Saabus allolev üleskutse Varro Vooglaiult:

    Tere!

    Paljud inimesed on olnud sügavalt mures lugedes Jaak Aaviksoo artiklit pealkirjaga “Infokonfliktid ja enesekaitse”, kus autor õigustab eht-machiavellilikus võtmes eesti rahvuslik-riikliku identiteedi kujundamist tõe salgamise ja koguni valetamise teel.

    Eriti murelikuks teeb tõsiasi, et kuigi Rein Raud kirjutas veel eelmisel nädalal EPL-s, et sellised seisukohad avalikult välja öelnud valitsuskabineti liige peaks poliitikast lahkuma, otsustas IRL teha temast hoopis haridusministri. Nii saab Aaviksoo asuda tõe salgamise ja valede abil kujundama meie kõigi laste identiteeti, omades kontrolli kogu haridussüsteemi üle. See on tõsiselt hirmutav. Seejuures tõrjuti haridusministri kohalt kõrvale Tõnis Lukas, keda paljud peavad taasiseseisvumisaja parimaks haridusministriks.

    Kuivõrd tõesti paljud inimesed on sellisest asjade käigust väga häiritud, oli selge, et midagi oleks tarvis ette võtta. Olles konsulteerinud mõnede väga autoriteetsete isikutega, otsustasin panna püsti petitsiooni, mille leiate alltoodud aadressi vahendusel:

    http://petitsioon.ee/ei-identiteediga-manipuleerimisele

    Siit edasi sõltub ettevõtmise edu juba selllest, kui palju inimesi oleme me kõik võimelised veenma petitsiooni toetama. Seega palun tungivalt, et pöörduksite nii paljude inimeste poole kui vähegi võimalik palvega petitsioonile alla kirjutada.

    Kui mõne päevaga koguneb juba mitu tuhat häält, siis on vähemalt märk maha jäetud, et paljudele inimstele on petitsiooni objektiks olev probleem tõsiselt muret-tekitav.

    Parimate soovidega, ent murelikult,

    Varro

24. tq ütles:

    Lõppude lõpuks, kui tahta kanda Tõe haljast mõõka, siis peab ausalt rääkimise õigus olema igaühel, ka ministril, saati siis endistel rektoritel.

    Mõnes mõttes on väga armas, kuidas Aaviksoo ausalt räägib, et eestluse püsimajäämine nõuab millegi täpsemalt määratlematu salgamist. Tõe Mõõgast aga tuleb ometi ülemaks tunnistada Demagoogia Vibu ja Propaganda Kahurit, rääkimata “reaalpoliitika” mandritevahelistest ballistilistest eksimeemidest.

25. @K_V:

    Kas on leida andmed konteksti kohta, milles Jaak Aaviksoo selle jutuks oleva teksti esitas?
    
    Ei ole otseselt leidnud, aga ka näiteks Ungaris on probleeme vaba ajakirjanduse suukorvistamisega. Sellele on tähelepanu juhitinud OSCE, Rahvusvaheline Pressiinstituut ja Europarlament.

    Need ettekanded peaksid olema suunised ajakirjandusele, kuidas Eesti elu kajastada.

    Paistab, et meil saab olema olukord, kus ajakirjandus hakkab levitama valitsevale klassile sobivat informatsiooni ja teisitimõtlejate suu suletakse. Meelde tuleb üliõnnelik nõukogude ajajärk. Lugege selleaegset meediat, seal oli ainult kiidulaul targale Komparteile. Esimese Eesti ajast meenub „vaikiv ajastu“, mille Päts kehtestas.

    Kahjuks saab valetada ainult ühe korra ja kui vale välja tuleb on riigi maine rikutud ja mitte keegi ei võta sellist riiki tõsiselt.

    Europarlament muretseb Eesti meediavabaduse pärast http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=41873777

    Euroopa parlament võttis täna vastu resolutsiooni, milles peamiselt kritiseeritakse Ungari meediaseadust, kuid tuntakse teiste seas muret ka Eesti meediavabaduse pärast.

    Saadikud märgivad ka, et “meediapluralism ja -vabadus tekitavad ELis ja selle liikmesriikides, eelkõige Itaalias, Bulgaarias, Rumeenias, Tšehhi Vabariigis ja Eestis, jätkuvalt tõsist muret”.

    Sõjanduse seisukohalt on valetamine enamikele riikidele omane: USA armee vabandas järjekordsete Afganistani tapufotode eest http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=42901973

    USA armee vabandas kannatuste pärast, mida võivad tekitada uued ajakirjas Rolling Stone avaldatud fotod USA sõduritest, kes poseerivad tapetud Afganistani tsiviilisikute kõrval. USA armee teatel on fotod häirivad ja USA armee väärtustega vastuolus.

    Spetsialist Jeremy Morlock mõisteti eelmisel nädalal relvastamata Afganistani meeste tapmise eest 24 aastaks vangi. Kokkuleppe järgi tunnistab ta oma nelja kaasosalise vastu, kes on samuti Kandahari provintsis toimunud tapmiste eest kohtu all.
    „Plaan oli inimesi tappa,” ütles Morlock kohtuprotsessil.

    Eksisteerib veel üks suur probleem on mida on vaja ilusamaks maalida: euro võlakriis. Spetsialistid ja praktikutest investorid on teistsugusel arvamusel kui Eesti spetsialistide meedia kajastusest välja tuleb!

    Münchau: Euroopa lahendab valet kriisi http://www.e24.ee/?id=384267

    Puhas rahanduskriis oli vaid Kreekas – ja ei kusagil mujal.

    Tõsisem lähenemine kriisile algaks laiapõhjalisest kogu Euroopa Liitu puudutavast plaanist, kuidas pangandussektorit rekapitaliseerida ja koomale tõmmata. Siis võiks hakata restruktureerima neid riigivõlgu, mille puhul see vajalik oleks.

    Mis puudutab kriisilahenduse kahte kriitilist aspekti – pankade rekapitaliseerimist ja riigivõlgade restruktureerimist – siis esimesega teeme me vähikäiku ja teise tagajärgi me ilmselt alahindame.

26. Kahtlasevõitu sünnilooga Aaviksoo artiklist loetakse välja asju, milleks omal peab väga elav kujutlusvõime olema.

    Pean nõustuma Rein Rauaga selles, et suhe teisega ei pea alati antagonistlik olema

    Ainus selge antagonism selles loos on Raud vs Aaviksoo.

27. @K_V:

    Kahtlasevõitu sünnilooga Aaviksoo

    Kas Te ei teadnudki 11.-12. veebruaril 2011 Narva-Jõesuus toimunud konverentsist „Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud“??? Kus planeedil Teie elate?!

    See oli üks ettekanne sellel konverentsil. Seega ei ole see kahtlasevõitu sünnilooga.

    artiklist loetakse välja asju, milleks omal peab väga elav kujutlusvõime olema.

    Ma ei loe seda artiklist välja, vaid toodud faktid on reaalsus Euroopas, mitte Eesti Vabariigis. Meil on vähe inimesi kes tunnevad huvi majanduse, poliitika ja sõnavabaduse olukorra vastu: neile piisab nuditud infost.

    Hävitatud Afganistani raamatu eestlasi puudutavad lõigud tõid mälusopist välja kuulsusrikka Kurkse surmaretke, mille peale minul siiralt häbi oli!

    Eurokriisi lahenduseta jätmine mõjutab üsna varsti meie kõigi elu, õiglane oleks, et see tagajärg oleks tuntav ainult sinisilmsetele, kuid kahjuks kannatavad ka avatud silmadega inimesed.

    Uued suundumused Eesti poliitikas on suureks ohuks demokraatiale ja sõnavabadusele, kurb kui Te seda tähele ei pane!

28. Oakrock ütles:

    See oli üks ettekanne sellel konverentsil.

    Sellisel juhul tahaks küsida, kas Rein Raud ja Kriku on esimesed, kes selle ettekande kohta küsimusi ja vastuväiteid esitavad?
    Sedavõrd katkendlikuna mõjuv ettekanne oleks võinud ka konverentsil tähelepanu äratada.

    DELFI.ee
    11. veebruar 2011 10:20
    President Toomas Hendrik Ilves avab täna Narva-Jõesuus toimuva psühholoogilise kaitse alase julgeolekukonverentsi ning peab seal avakõne.
    —
    Konverentsil osalevad ajakirjanikud, teadlased, riigikogu komisjonide ja kodanikuühenduste esindajad ning kõrged riigiametnikud, kokku ligikaudu sada inimest.

29. @K_V:

    Sellisel juhul tahaks küsida, kas Rein Raud ja Kriku on esimesed, kes selle ettekande kohta küsimusi ja vastuväiteid esitavad?

    Kindlasti mitte! Esimesena reageeris sellele konverentsile Vilja Kiislar artikliga „Vaikiv ajastu on käes“ 18. veebruar 2011 04:00 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/vilja-kiisler-vaikiv-ajastu-on-kaes.d?id=40544916

    Nädalavahetusel Narva-Jõesuus toimunud konverentsi, mille pealkiri oli „Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud“, ei vaikitud avalikkuse eest küll päriselt maha, küllap teadmises, et nii pisikeses riigis tulevad kõik asjad ükskord välja. Uudistest käis selle toimumine läbi, ent kinnisel üritusel osalenud ei tohi avaldada, kes olid kohal, kes esinesid ja mida räägiti. Kõneldu pidi jääma ja jäigi off the record.

    Üht-teist tuli siiski avalikuks. The Economisti toimetaja Edward Lucas, kelle sõnu pannakse Eesti ajakirjandusruumis vägagi tähele, kirjutas Postimehes, et talle hakkas ürituse tonaalsus räigelt vastu. „Konverentsil esitatud sõjaline analüüs oli rõõmutu, vapustav ja kohe tegutsemist nõudev,“ kirjutab Lucas. „Mõned Eesti ametiisikud paistavad päris tõsimeeli uskuvat, et nende enda kodumaa ajakirjanikud on laisad, korrumpeerunud, mitte millekski kõlbavad propagandistid, kelle ühiskonda lagundavad negatiivsed ja sensatsiooni taotlevad lood kahjustavad riiklikke huve.“

    Millest järeldan, et ürituse kõige tähtsam eesmärk oligi tegutsemisjuhiste jagamine ajakirjandusele. Suuniste andmine, kuidas kajastada „tundlikke teemasid“ sobivas võtmes.

    Ilmusid Edward Lucase intervjuud Delfis ja Postimehes.

    Edward Lucas: „Putin ei mõtle igal hommikul Eesti peale“ 12. veebruar 2011 15:54
    http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=40206334
    Edward Lucas: „Venemaa ja Eesti erinevus on ajakirjanduses“ 15.02.2011 15:14 http://www.postimees.ee/?id=388720

    Skeptikus viitasin mina kirjas Märdile hr. Raua artiklile “Päevalehes“ ja tõin välja tsitaadi hr. Aaviksoo artiklist. #661 Oakrock 25. märts 2011 kell 19:27 Praegusel ajal on see minu tarandikus.

30. Oakrock ütles:

    Uudistest käis selle toimumine läbi, ent kinnisel üritusel osalenud ei tohi avaldada, kes olid kohal, kes esinesid ja mida räägiti. Kõneldu pidi jääma ja jäigi off the record.

    Nagu mõned sidorovistid või vabamüürlased, need infosõja teoreetikud.
    Õnneks käib vähemalt infosõja praktika võimalikult laia auditooriumi ees.

31. Kui juba Machiavelli nime mainitakse, siis tuleks arvestada ka selle aja konteksti, mil ta oma “Valitseja” kirjutas.

    * Machiavelli oli tulihingeline vabariikluse pooldaja.
    * Just oli kukutatud vabariiklik valitsus, mille teenistuja ta oli.
    * Taas võimule tulnud Medicid süüdistasid teda Medicite vastases vandenõus ja teda piinati halastamatult.
    * Oma teose pühendas ta uutele vanadele valitsejatele Medicitele, kes Firenze taas oma käpa alla said (täpsemalt võimule tulnud Lorenzo II de’ Medicile, Lorenzo Toreda samanimelisele pojapojale).

    Sellest lähtudes võiks arvata, et tegu polnud mitte niivõrd praktiliste juhtnööride, kui trollimise ja nõretava sarkasmiga Medicite suguvõsa aadressil, kes, parema sõna puudumisel, olid üsna makjavellilikud.

32. @K_V:

    Nagu mõned sidorovistid või vabamüürlased, need infosõja teoreetikud.

    Nii oli artiklis kirjas.

    Õnneks käib vähemalt infosõja praktika võimalikult laia auditooriumi ees.

    Harri Mägi ja Lauri Vitsuti raamatu „Infosõda: visioonid ja tegelikkus“ Tallinn 2008 lk 31-32 on kirjas: Infosõda (information warfare) on vastase informatsiooni, infopõhiste protsesside, infosüsteemide ja arvutivõrkude mõjutamine ning enda informatsiooni, infopõhiste protsesside, infosüsteemide ja arvutivõrkude kaitsmine selleks, et saavutada infoülemvõimu (üleolekut)

    Mitmed sõjandusasjatundjad peavad infosfääri kohaks, kus peetakse tulevikusõdade peamised lahingud. Infosõja kontekstis on eraldi sõjatandrina leidnud äramärkimist veel kognitiivne tasand ehk inimese tunnetusprotsessid (taju, tähelepanu, mälu, mõtlemine, emotsioonid, motiivid) ja inimtunnetus laiemalt (väärtused, hoiakud, veendumused). Nendele tugineb igasugune otsustamise ja otsuste vastuvõtmise protsess, mis omakorda on infosõja kõige tähtsam sihtmärk.

    Ülaltoodut arvestades käib infosõda oma rahva vastu, kus kasutatakse valetamist ja vassimist.

33. @Starker:

    Niccolo Machiavelli „Valitseja“ on olemas ka eesti keelsena: http://www.hot.ee/maclap/principe/saatex.html

34. Aitäh asjaliku loo eest, Kriku!

35. Kaitseministri valeotsingud
    Autor: Kriku

    Meil ei ole vaja kokku valetada, et 1940. aasta sündmustes osalesid Nõukogude relvajõud ja neid korraldas koha peal Andrei Zhdanov või et Eestis arreteeriti ja küüditati kümneid tuhandeid inimesi. Meil ei ole vaja kokku valetada ei Vabadussõja võitu, venestuspoliitikat ega Laulvat revolutsiooni.

    Tõnu Viik,
    Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaar-instituudi filosoofiaprofessor:

    Seda protsessi näeme ka Eestis, kus astub järjest üles poliitilisi jõudusid, mis üritavad meie identiteeti ise teadlikult kujundada, proovides anda mingile narratiivile, olgu see näiteks heroiseeritud militaarsaaga Vabadussõjast või siis kollektiivse küüditamise trauma, rahvusliku eneseteadvuse tuuma staatuse.

    Saa siis aru. Mis ühe jaoks näide eestlase eneseteadvuse aluseks olevast tõest, see teise jaoks näide kokku valetatud müüdist.
    Loomulikult vajavad mõlemad ainult tõtt ja tõtt, ei piiskagi valet.

36. Valed ja pooltõed on olemas ja elus

    Minu väide ei ole ideoloogia, vaid kogemuslik konstateering tegeliku maailma kohta, mida tuleb hinnata teljel õige-väär, mitte aga teljel hea-halb või siis ilus-inetu. Ideoloogia ja teadus on ise asjad, teadus tegeleb tegeliku, ideoloogia aga ideaalse ja sageli utoopilise maailmaga. Ja väide võib olla ka siis teaduslik, kui seda väljendab minister.

    Igast väitest saab teha ideoloogilisi järeldusi ja meelevaldseid konstruktsioone, ent raske on aktsepteerida Tõnu Viigi etteheidet, et minister peaks igasuguse ebasoovitava tõlgendusvõimaluse ette välistama. Meenub lugu mehest, kelle jaoks suvaline näidatav pilt kujutas paljast naist. Niisugustest meestest pole kunagi puudus.

    Tegelikus elus elab tõde kõrvuti valega ka siis, kui me ideoloogiliselt valetamise hukka mõistame. Õieti on juba iga sõnastatud tõde vaid osa hoomamatust „kogu tõest” (ehk tegelikkusest) ja seega iseenesest „veidi moonutav”. Rääkimata valikulisest tõest, meelitamisest, peibutamisest ja luiskamisest, millega me kõik oleme ilmselt isiklikult kokku puutunud, kuni „päris” valetamiseni välja. Olgu nad kõik koos nimetatud kui mittetõde. Mõelgem ka suhtekorraldusele ja reklaamile, aga ka (riiklikele) mainekampaaniatele eesmärgiga meelitada ligi partnereid ja kliente, välisinvesteeringuid ja turiste. Mõelgem oma asutuse või firma aastaraamatutele või iga sorti aastapäeva-, juubeli- ja isegi matuse-kõnedele. Tõdegem: mittetõde pole tingimusteta halb.

    Ütlesin, et „ainult tõe mõõgaga ei saa tagada enda kestmist”. Ei ole vaja retooriliselt hüüatada: „Mida sellele lisaks tuleb kasutada, arvaku igaüks ise!” Minul ei ole kahtlust, et kestmiseks on hädasti vaja ka usku, lootust ja armastust, mil on tõega teinekord üsna iseäraline suhe. Kel meist ei oleks talismane-reliikviaid või väikesi saladusi ning ka kõige paadunum avalikustaja tunnistab loodetavasti ka riigi õigust saladustele ja müütidega kaitstavatele sümbolitele. Saladuste olemasolu võib tingida tõest hoidumist ja äärmuslikel juhtudel ka sulaselget valetamist. Miks käsitleme reetmist suurema patuna kui valetamist?

    Tegelikult tuleb muidugi kogu artikkel läbi lugeda.

37. Valed ja pooltõed on olemas ja elus

    Väitsin oma ettekande märtsikuises Diplomaatias avaldatud lühikokkuvõttes…

    Kes lõikus ja kleepis?
    Kui mitteAaviksoo, siis kes oli artikli tegelik autor?

38. On arusaamatu, miks minu poolt sõnastatud vastasseisu on nähtud antagonistlikuna ja seeläbi nn nullsumma mänguna stiilis: minu võit on sinu kaotus.

    Sellepärast, et ta ise ütles, et kokku peab null tulema.

    See ei ole ideoloogia – see on arusaamine asjadest. Ja niipalju oleme ehk ikka ajaloost õppinud, et ei lase teaduse templeisse varjunud ideoloogidel ketserluse vastu tuleriitu püstitada, nagu juhtus 411 aastat tagasi.

    See ei ole kumbki – see on demagoogia. Üks viskab vestlusse Hitleri, teine Giordano Bruno. Aaviksoole omane salliv õhustik akadeemilise arutelu jätkamiseks?

    Põhiküsimus jääb ikka vastamata – mis osa eestlaste identiteedi tuumast ta tõe poolt ohustatuna tunneb.

39. Kriku ütles:

    Põhiküsimus jääb ikka vastamata – mis osa eestlaste identiteedi tuumast ta tõe poolt ohustatuna tunneb.

    Tõest ja valest rääkimised on algses artiklis kuidagi ülejäänud tekstiga sidumata, artikli lõikumisjooni pole näidatud.
    See võib olla ainult mulje, et Aaviksoo kardab eestlaste eneseteadvusele tõe poolt ohtu.

40. Kriku ütles:

    Põhiküsimus jääb ikka vastamata – mis osa eestlaste identiteedi tuumast ta tõe poolt ohustatuna tunneb.

    pähe tulid sellised ütlused kogu loo peale nagu: Rääkimine hõbe, vaikimine kuld (eesti vanasõna)
    Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega (mulle allikas teadmata, piibel?)

    Äkki seda,(muuhulgas) et geneetiliselt oleme tegelikult väga erinevad sellest rahvakillust, kes siia kunagi elama asus.
    Soomlased on rohkem isolatsioonis elanud ja nende genoom pole nii palju muutunud. Meie aga oleme nüüd geneetiliselt nüüd lätlastele näiteks lähemal, kui meie hõimuvelledele soomlastele, nagu teadus on nüüd kindlaks teinud.

41. Kriku ütles:

    Põhiküsimus jääb ikka vastamata – mis osa eestlaste identiteedi tuumast ta tõe poolt ohustatuna tunneb.

    Võib-olla sellist osa, mida Aaviksoo arvab meie identiteedile lähitulevikus lisanduvat, või mida ta kavatseb ise sellele külge pookima hakata.

    Esimese Vabariigi ajal tegid mõned pan-estoonluse idee kandjad korduvalt katset näidata, et meie rahva ajalugu on tegelikult kõigi maailma olulisemate tsivilisatsioonide ajalugu. Legendaarse kultuurilehe Vagabund esimeses numbris (1989?) avaldati üks ammune artikkel, kus teatud keelevigurite toel näidati nt, et Sumeri kultuur on ugri-päritolu (“sumerlased” -> “sõmerlased” -> “liivlased”) ning viidati isegi ruunikirjalisele artefaktile, mille dešifreerimisel olla avaldunud sõnum: “Ma säilitan iidsema ime / siin Aadria sinises vees — / kust roomlased said oma nime? / Nad roomasid eestlaste ees!”. Kahjuks ei meenu hetkel ei autor ega artikli pealkiri.

    Teine mõte: eestlust on juba mõnda aega püütud turustada salakaubana — tihti kohtame arvamust, et uus-väliseestlaste eesti keel ei kao kuhugi, kuna selle valdamine annab põlvest põlve pärandatava erilise kuuluvustunde, nagu kuulumine mingisse vandeseltsi. Idee eestlusest kui (globaalpoliitikat kontrollivast) salaseltsist joondub kenasti ka Ishmael Reedi väitega, et “maailma ajalugu on salaühingute vaheliste sõdade ajalugu”. Ja selles sõjas, mõistagi, et ole tühipalja Tõe Mõõgaga tõesti võimalik midagi käegakatsutavat saavutada.

42. Kiire veebiotsing leidis üht-teist huvitavat infosõjamoona eestluse maailmakultuuristamiseks:

    Õhtuleht:

    Trooja sõja kangelane Achilleus on pärit Setumaalt, Trooja sõda toimus Soome aladel, Odysseus möödus oma eksirännakutel Hiiumaast ja Saaremaa rahvas valmistas Agamemnonile kuulsa turvise. Nii väidab Kreeka mütoloogia uurija Felicie Vinci. /…/

    Nagu “Iliases” kirjas, paikneb Trooja sõja tuntuima kangelase Achilleuse kodumaa, viljakate põldudega Phthias (Pihkvas?). Lõuna-Eesti kohanimedest seob Vinci Ahja Achilleusega ja Põlva tema isa nime Peleusega. /…/

    Seega: kas Achilleus polnud mitte Kalevipoeg?

    Läbikäigu K on artiklit kommenteerinud blogis, kus parandab savitahvli teksti (“tundmatu ime”, mitte “iidsema”) ning tuletab meelde, et Mesopotaamia nimetus on moonutus algselt eestikeelsest Mesipotimaast.

43. @K_V:

    Ma ei ole ainuke, kes seostas märtsi kuu Diplomaatia materjale Jaanuaris toimunud konverentsiga!

    Kommentaare Jaak Aaviksoo artiklile „Infokonfliktid ja enesekaitse“ http://memokraat.ee/2011/03/kommentaare-jaak-aaviksoo-artiklile-infokonfliktid-ja-enesekaitse/?utm_source=feedburner&utm_medium=feed&utm_campaign=Feed%3A+Memokraatia+%28Memokraatia%29

    Indrek Ibrus 8 hours ago in reply to marektamm
    Nõus. Ka minu sõnum seal kuskil ülal oli, et see diskurss on Eestis pead tõstnud juba aastaid ja annekõike ametnike ringis. Kuivõrd rahvusvaheliste suhete alast akadeemilist mõttevahetust meil mulle silmatorganud tasemel ei eksisteeri, siis loovad ametnikud suht ühepoolselt ka avalikku diskursust. Tuletagem ka meelde, et selle Diplomaatia erinumbri tekstid on tegelikult ju ettekanded ühelt kinniselt seminarilt. Millest tuleb järeldada, et diskursust luuakse institutsionaalselt, kuid avalikkusele paljuski suletult. Mistõttu tuleb praegust EHI skolaaride peatõstmist tunnustada kui teatud avalikkuse ja nn deliberatiivse demokraatia päästeaktsiooni.

    Teema ei ole sugugi uus, juba 2009 sai seda puudutatud:

    „Eesti rahvusliku infojulgeoleku muutunud ohud“ Jaak Aaviksoo, kaitseminister 23. detsember 2009 08:00 http://www.epl.ee/artikkel/485442

44. @ K_V

    Veel kaks aastat tagsi oli Kaitseministeeriumi täielik struktuur üleval, kus enamus töötajad olid nõustajad ja nõustajate nõustajad. Kõigis riigi asutustes paljastus antud nõustajate küllus.
    Rahva nurina tõttu võeti see maha ja asendati kärbitud nimekirjaga ja viimati struktuuri plokkskeemina.

    Härra kaitseministril oli isiklikult kaks nõustajat ja neil omakorda nõustaja nõustajad. Need on siis need inimesed, kes aitavad korrigeerida tekste ning igal alal nõu anda.

    Isiklikult on jäänud arusaamatuks need ametiisikud, kes vastutavad erinevate küsimuste lahendamise üle, et mis kasu neis siis veel on kui on olemas selline nõustajate armee.

    — — —
    Aavikso kõmuainet tekitanud teksti mõte oli lihtsalt kaduma läinud.
    Igaüks näeb seal neid sõnumeid või konflikte, mida ta tahab.

    Näiteks isiklikult tajusin positiivsust, kuna erinevalt ajaloolastest, ühendan teatuid tekste ka tuleviku nägemustega (tuleviku info on virtuaalne, mitte füüsiline).

    Kuigi ma ei tea, kas seda ka taheti tegelikult väita, sest nagu välja on tulnud, ei suudetud artikli mõtet piisavalt väljendada tänu nõustajatele või ka siis infole mida ei saa tekstides, tänu teatud viitele (templile) dokumendil, avalikustada.

45. … ütles:

    …ei suudetud artikli mõtet piisavalt väljendada tänu nõustajatele või ka siis infole mida ei saa tekstides, tänu teatud /…/ templile /…/ avalikustada.

    Tahtsingi just öelda, et sealt, kus mõõgad mängu tulevad, olgu nad ühe- või kaheteralised, ei saa kaugel olla kõikvõimalikud templid, rüütlid, roosid, ristid, põlledega mehed, Lesepojad jne.

    Aaviksoo tekstis ei ole mitte midagi arusaamatut neile, kes okultismi teooria ja praktikaga sina peal juhtuvad olema. See ei ole “artikkel”, see on selgesõnaline hoiatus ja ähvardus neile, kes võivad soovida Eesti riiki maagiliste vahenditega (“tahte projitseerimine” jms) õõnestada.

46. Mart K. ütles:

    Tahtsingi just öelda, et sealt, kus mõõgad mängu tulevad, olgu nad ühe- või kaheteralised, ei saa kaugel olla kõikvõimalikud templid, rüütlid, roosid, ristid, põlledega mehed, Lesepojad jne.

    Tähendab siis, Aaviksoo on vabamüürlane. (Põnev, vist)

47. Mart K. ütles:

    Tahtsingi just öelda, et sealt, kus mõõgad mängu tulevad, olgu nad ühe- või kaheteralised, …

    Käes on aeg tuntud mõtletaja Kosh Naraneki tsiteerimiseks:

    Understanding is a three edged sword: your side, their side, and the truth.

48. Tõe ohtudest.
    Kuna lõplikku tõde pole olemas selle kohta, milliseid sündmusi ja milliste sõnadega ajaloos kirjeldada, siis on tõde päris ohtlik asi. Ajalugu on näidanud, et kui sõnad ei maksa, jätkatakse vaidlust teiste meetoditega. Eesti on aga väiksevõitu, olgu riigina või rahvana. Teised meetodid ei pruugi talle sobida. Selleasemel, et rusikaga vastu rinda taguda, tuleks tõe ja Lääneilma vahel suhtekorraldajaks hakata?
    Või isameheks? Venemaa ja tõe vahel kah?
    Räägiks kõigile augu pähe, et kasulik on näha tõde meiega ühtemoodi.

49. Äkki seda,(muuhulgas) et geneetiliselt oleme tegelikult väga erinevad sellest rahvakillust, kes siia kunagi elama asus.

    Soomlased on rohkem isolatsioonis elanud ja nende genoom pole nii palju muutunud. Meie aga oleme nüüd geneetiliselt nüüd lätlastele näiteks lähemal, kui meie hõimuvelledele soomlastele, nagu teadus on nüüd kindlaks teinud.

    Ekee – lätlased ja leedukad on meile lähemal. Kui tahad, võin ma sellest omaette artikli postitada. Kunagi saatsin Martinile, aga ta ei näinud vist mõtet.

50. Kuna lõplikku tõde pole olemas selle kohta, milliseid sündmusi ja milliste sõnadega ajaloos kirjeldada, siis on tõde päris ohtlik asi.

    Nagu kõikide teaduste puhul, on ka ajaloos olemas hulk enam või vähem tõendatud faktilisi andmeid (vaatlusandmeid) ning neile rajatakse teooriaid. Usaldusväärsemad teooriad on need, mis suudavad võimalikult väheste vastuoludega ühendada võimalikult palju võimalikult hästi tõendatud andmeid.

    Mõttesüsteem, milles seda sisemise kooskõlalisuse nõuet ei arvestada, ei ole enam ajalugu, vaid ilukirjandus, poliitiline propaganda, religioosne ilmutus vms. Kõigil neil juhtudel riputatakse andmed millegi välise külge – olgu see siis esteetiline elamus, mingi poliitiline ideoloogia, ettekujutus kõrgemast võimust või midagi muud – ja nii ei peagi need enam omavahel kooskõlas olema. Piisab kooskõlast selle asjapuuga, mille külge neid riputatakse.

51. @Kriku:
    Miks mitte, võiksid küll postitada. (mu meelest).

52. … ütles:

    Isiklikult on jäänud arusaamatuks need ametiisikud, kes vastutavad erinevate küsimuste lahendamise üle, et mis kasu neis siis veel on kui on olemas selline nõustajate armee.

    Tsiviliseeritud bürokraatias on kombeks, et enne, kui bürokraat otsuse teeb, uurib ta välja relevantsed saadavalolevad arvamused, seisukohad, loosungid ja mõned faktid ka. Nõustajate ülesanne on see kõik kokku koguda ja peabürokraadile söödavasse vormi panna, et too saaks oma misiganes otsuse õigsuses kindel olla ja teisigi veenda. Tsiviliseeritumas ühiskonnas nõustuvad tema otsuse ja selle taga olevate argumentidega hulka inimesi kõiksugustest parteidest, barbaarsemas ühiskonnas eeskätt inimesed tema enda parteist.

    Kui bürokraadil ei ole hulka nõustajaid, võib mõni asjasse puutuv detail kergesti kahe silma vahele jääda ja siis sõimavad vastaspartei poliitikud parajasti võimul oleva partei poliitikuid kehvas bürokraatias, tuulepäisa tehtud otsustustes ja seitsmes surmapatus. See oleks poliitiliselt piinlik juhtum; poliitikud eelistavad, et vastaspartei poliitikud süüdistaksid neid ainult paaris või kolmes surmapatus ja bürokraatide patte mängu ei tooks.

53. @ Mart K.

    Mart K. ütles:

    …ei suudetud artikli mõtet piisavalt väljendada tänu nõustajatele või ka siis infole mida ei saa tekstides, tänu teatud /…/ templile /…/ avalikustada.

    Tahtsingi just öelda, et sealt, kus mõõgad mängu tulevad, olgu nad ühe- või kaheteralised, ei saa kaugel olla kõikvõimalikud templid, rüütlid, roosid, ristid, põlledega mehed, Lesepojad jne.

    Kuidas palun?

    Mina pean templi (pitsat, trükituna lehele) all silmas lihtsamal juhul asutusesiseseks kasutamiseks.
    Raskematel juhtudel salajaseks või täiesti salajaseks vormistatud materjale, millest isegi teksti lõike ei või kasutada.

    Sellest seadusest, mis reguleerib tetud dokumente.

54. Tegelikult oligi muidugi kõik täiesti arusaadav; tunnistan üles, et templiteemalist vett sogasin muigamise eesmärgil meelega.

55. Mart K. ütles:

    Tegelikult oligi muidugi kõik täiesti arusaadav; tunnistan üles, et templiteemalist vett sogasin muigamise eesmärgil meelega.

    Sain valesti aru.
    Tänan selgituse eest.

56. mis osa eestlaste identiteedi tuumast ta tõe poolt ohustatuna tunneb…

    Ma arvan, et isegi mitte tõe poolt. Pigem teise, alternatiivse loo poolt.
    Kas pole see “eestlaste identiteedi tuum” mitte lihtsalt üks lugu, mis ajaloolise tõega üsna heas kooskõlas on. Aga siiski mitte nii heas, et see ainus võimalik lugu oleks, mida ajalooline tõde lubab. Kui on nii, siis pole see lugu tõesti ainult tõe abil kaitstav.

57. Jah, märkus on õige, et tuleb eristada fakte ja nende tõlgendusi. Aga minule piisab täielikult faktidest. Mul on üsna ükskõik, mida arvab keegi sellest, kuidas eestlased siin maal elasid, kui tal mingeid fakte ei ole. See on ilukirjandus. Minu identiteedi tuumas ei sisaldu väiteid, et eestlased on kõige visamad, töökamad, rahuarmastavamad, ausamad või midagi sellist. Kindlasti on inimesi, kelle puhul on teisiti, aga ma ei näe küll põhjust, miks riik selliste müütidega tegelema peaks.

58. @Kriku:

    Kas ei või olla tegemist meie lähiajaloo ümberkirjutamisega? Noh kusagil 30-40 aastat, veendunud kommunistid muudetakse Eesti iseseisvuse eest võitlejateks, kes õõnestasid näiteks Moskva seltsimeestele joomapidusid korraldades Nõukogude võimu.

    Minu teada ei saa arhiividest ilma isiku loata, kelle kohta materjale otsitakse, midagi kätte. Seega tekib võimalus luua pooltõdede mütoloogia inimese tegevuse kohta sotsialismi ajal.

    II MS materjalid on Inglismaal salastatud ja avalikuks peaks need väidetavalt tehtama 2015.a. kuid kardetakse, et salastatakse veel mingiks ajaks. Neil on üht-teist varjata, ka meie omad tahavad varjata oma tegevust.

59. @ Oakrock

    kuid kardetakse, et salastatakse veel mingiks ajaks.

    Mida seal veel salastada on?

    N: Kuid sellest II MS ajal üks inglastele, kui võitjatele, väga negatiivse valgust jättev asi on ju täiesti avalik. See, kus käidi pommitamas sksamaa linnu, mis lepingute järgi olid mõeldud sõjapõgenike jaoks. Neil linnadel puudus õhutõrje ning pommitamise tagajärgedel hukkus kümneid tuhandeid tsivilistidest sõjapõgenikke.
    Loomulikult seda ajalooõpikutes ei kirjutata, kuid varjatud sellised asjad ka ei ole.

    Neil on üht-teist varjata
    Mida siis?
    Kuidas sa tead, et on midagi varjata?
    Järelikult on sinul täpne ülevaade arhiividest.

    Ei saa lähtuda sellest, et kõik mida sa ei tea on salastatud. Või kui materjalid avalikustatakse ja ei sisalda seda, mida ootatud (sakslaste lendavad taldrikud, tuumapommid jne), siis varjatakse edasi midagi.

60. Väitsin oma ettekande märtsikuises Diplomaatias avaldatud lühikokkuvõttes…

    Andestust, aga miks on kõigi jaoks nii loomulik arutada lühikokkuvõtet, kui olemas peaks olema ka täistekst?
    Või on kusagil liikumas ettekande täisversioon, mida mina ei tea?

61. K_V ütles:

    Või on kusagil liikumas ettekande täisversioon, mida mina ei tea?

    Täisteksti kandis minister ette ainult konverentsi kutsutud külalistele.

62. dig ütles:

    Täisteksti kandis minister ette ainult konverentsi kutsutud külalistele.

    Siis on see täistekst nigu Seitsme Moosese Raamat.

63. Konverentsist on Dozor Pidaras’i vahendusel saadaval ka SAFKA vandenõuteoreetiline käsitus:

    We should collect more information on the “psychological defense” conference in Narva-Joesuu. A hundred experts were invited to this conference opened by the Estonian president Ilves. According to the information available publicly, the only aim was to plan strategy and attacks at Finnish and Baltic Anti-Fascist Committees.

    —
    Petri Krohn

64. K_V ütles:

    Siis on see täistekst nigu Seitsme Moosese Raamat.

    Aga loe siis lühikokkuvõtet Diplomaatias.

65. @…:

    Mida seal veel salastada on?

    Liitlaste vangilaagrid, saksa naiste ja laste massivägistamised. Täpselt ei ole teada isegi seda palju liitlaste vangilaagrites inimesi hukkus, täpsemalt näljutati surnuks! Mingid dokumendid selliste sõjakuritegude kohta peaksid ju olema.

    Ei saa lähtuda sellest, et kõik mida sa ei tea on salastatud.

    Lugesin seda mingi artikli kommentaariumist, et poetakse isikuandmete kaitse seaduse taha ja salastatakse meie praeguste poliitikute tegevust kommunistliku partei liikmetena, juhul kui seal peaksid esinema nende isikuandmed.

    Või kui materjalid avalikustatakse ja ei sisalda seda, mida ootatud (sakslaste lendavad taldrikud, tuumapommid jne), siis varjatakse edasi midagi.

    Miks Te arvate, et ma jaburusi ootan ja usun? Selleks on inimestele mõistus antud, et vahet teha, mis on vale ja mis tõde.

66. Andestust, aga miks on kõigi jaoks nii loomulik arutada lühikokkuvõtet, kui olemas peaks olema ka täistekst?

    Sellepärast, et see on kaalukas väljaandes eraldi artiklina avaldatud. Vihjamine, et tegelikult on see vaid lühikokkuvõte ja jutu mõttest saab päriselt aru ainult ettekande täisteksti lugedes, on demagoogia (see ei ole nüüd kriitika sinu pihta, K_V). Kui kirjutatakse artikkel, siis peab see olema terviklik ja selle kui terviku üle peab saama ka arutleda. Vastasel korral võiks ükskõik mis jampsi laduda ja alati öelda, et see on vaid lühikokkuvõte vms., mida on vääriti mõistetud. Näiteks konverentside teesid esitataksegi ju lõpuks lühidalt…

    Loomulikult teab akadeemik professor Aaviksoo seda kõike ise ka ülihästi.

67. @Kriku:

    Probleem on lahti seletatud vanas EPL artiklis, seega ei midagi uut siin päikese all, ainult areng ja mitte paremuse suunas….

    „Eesti rahvusliku infojulgeoleku muutunud ohud“ Jaak Aaviksoo, kaitseminister 23. detsember 2009 08:00 http://www.epl.ee/artikkel/485442

    Uus aeg on muutuste aeg. Nii inimese kui ka rahvana ellujäämise ülesandele on lisandunud vajadus iseendaks jääda. Jääda kestma sellena, kes sa oled, rajada oma tulevik parimale arusaamisele oma väärtustest, hoiakutest, tõekspidamistest ja uskumustest. Moodsa maailma arengud seavad meie identiteedi alused pidevalt küsimärgi alla ja imperatiiv kesta läbi aegade ei tähenda mitte tehnilises mõttes kestmist, vaid kestmist meiena ehk iseendana.

    Infoilma keskseks eesmärgiks on strateegiline domineerimine ehk pealejäämine, millele võib tuua (ajaloolise) ususõdade võrdluse. …. Domineerimine tähendab võimet määrata inforuumi üldist strateegilist arengut ja trende. Olla see, kes määratleb inforuumi agenda, koosoleku päevakorra, määrab selle, mis on oluline, millest räägitakse ja mida arutatakse. Samuti määrab tabud ehk selle, millest ei räägita. Kokkuvõttes määrab see selle, kes me oleme.

    Strateegilisele domineerimisele on loomuomane vajadus alistada oponeerivaid strateegiaid, mida kannavad võõrad identiteedid. Erinevalt füüsilise maalima julgeolekuriskidest, kus eesmärgiks on tappa, orjastada, füüsiliselt ja materiaalselt siduda, on infoilma väljakutseks ründed identiteedi vastu eesmärgiga identiteet allutada, asendada või ka hävitada, jättes tema füüsilise kandja puutumata (vabaks).

    ……………

    Identiteedi alistamine, identiteedi asendamine ja identiteedi hävitamine toimub kahte kanalit pidi. Esmalt ründena välise identiteedi või subjekti kuvandi vastu välismaailmas. Oleme ilmselt kõik tajunud katseid meie välist identiteeti rünnata. Sildistada meid, luua meist kuvandeid, mis hävitaksid meie identiteeti, murendaksid ja määriksid seda teiste seas lähedal ja kaugel. Teiseks ründena meie sisemise identiteedi vastu. Ründena meie hoiakute, meie väärtuste ja kõige olulisemana – meie tahte vastu. See on tahte murdmine, tahte alistamine, vaimne vägistamine.

    Need ründed on osa infoilma reaalsusest…..

    Selliste rünnetega toime tuleku strateegia peab olema äärmiselt läbi kaalutud. Liiga aktiivne vastutegevus aitab kaasa ründe eesmärgi saavutamisele, sest sellisel juhul on oponent suutnud määrata agenda. Tasakaalust välja viimine, üle reageerimine jätab mulje ebausaldusväärsusest, ebastabiilsusest, ebaküpsusest, mis on ka kerge tulema ja millisest patust me alati puhtad ei ole.

68. Artikkel kirjutas:

    Teise arusaama järgi määrab rahvuse kodakondsus või isegi riikkondsus – seda esindavad näiteks Prantsusmaa (mis ei tunnistanud väga hiljutise ajani põhimõtteliselt, et selle territooriumil on mingeidki rahvusvähemusi, saamata sealjuures OSCE käest noomida) ja oma ajalooliselt kodumaalt nagunii lahkunud immigrantidest moodustunud USA.

    Prantsusmaa kohta võib see ehk isegi enam-vähem kehtida, aga USA ajaloos on suurel arvul juhtumeid, kus immigrandid teisi immigrante etniliste tunnuste järgi stereotüüpinud on. Skeptikud, kes on lugenud Stephen J. Gould’i, mäletavad kindlasti, kuidas 20. sajandi alguses kasvanud ida-Euroopa etnoste immigratsioon USAsse tõi kaasa diskussioone nende etniliselt madala intellekti kohta, mis viis lõpuks välja esimese immigratsioonikvootide seaduse kirjutamiseni. Eesmärgiks oli loomulikult vanade immigrantide rahvus(t)e kaitsmine uute immigrantide rahvuste eest.

69. Eva Piirimäe: kas moraalne rahvuslus on võimalik?

    Aaviksoo avalduses ei ole iseenesest midagi uut – tegemist on vana ideega, mida tänapäeval enamasti lihtsalt välja öelda ei söandata. Selle idee rakendamist poliitikas leidub aga endiselt küllaga

    Ei ole kahtlust, et rahvuslikel müütidel on tugev motiveeriv roll. Ilmselt üks levinumaid eesti ajaloolisi müüte on müüt rahvuslikust ühtsusest, mis kunagi on valitsenud. Ei piisa näiteks Eesti Vabadussõja meenutamisest ning tänutundest selles iseseisva Eesti eest võidelnute vastu, vaid usutakse, nagu oleks eesti rahvas selles võidelnud ainult ühel, s.o õigel poolel.

    Vajalikul hetkel saab sellele müüdile apelleerides kutsuda rahvast üles ka tänapäeval koonduma. On mõistetav, et üks kaitseminister näeb ja tunnustab sedasorti müütide olemasolu ning jõudu. Ent mõistetav ei ole see, kui ta õigustab niisugust mõtlemist kui ainuvõimalikku ja kui iga rahvuse «õigust».

70. salvey:

    Eva Piirimäe: kas moraalne rahvuslus on võimalik?
    Ei ole kahtlust, et rahvuslikel müütidel on tugev motiveeriv roll.

    Ei ole kahtlust, et ühe rahvuse identiteedi aluseks on rahvuskultuur, mitte teaduslik tõde selle inimgrupi kohta.
    Kõik legendid, pärimused, muinasjutud, kombed, tavad, rituaalid jne. Teaduslik tõde ja muinasjutt kõik läbisegi. Soovides rünnata pärimust Vabadussõjast või küüditamisest võib väita, et teaduslikult võttes pole eeposetegelane Kalevipoeg ühtegi talle omistatavat tegu teinud. Ju need uuemad lood on ka enamvähem samasuguse (teadusliku) tõeväärtusega. Pole ka mingit teaduslikku alust väita, et üks rahvuskultuur just selline peab olema, nagu ta eestlastel parajasti on.
    Vale on aga sõna, mida vastaline kasutab vastalisuse objektiks oleva kultuuri kirjeldamisel.
    [Rahvusel on õigus valele]=[nii sitt mees ma ka ei ole, et mul ühtegi vaenlast ei ole]

71. Ares müristab asjata

    Võimalik, et päritolumüüdil on mingi mulle hoomamatu seos infosõja võitmisega, kuid kuidas aitab see küll kaasa rahuaegse teadmistepõhise ühiskonna loomisele ja arendamisele? See on ju valitsusliidu eesmärk. Kuid Aaviksoo ise nõuab siinsetelt inimestelt hoopis emotsionaalset suhet riigiga, „riiklik-rahvuslikku enesemäärangut”, mitte ratsionaalset, teadmistele ja kirjapandud reeglitele toetuvat kodanikusuhet. Emotsionaalne püsisuhe mõistuslik-õiguslikku konstruktsiooni nimega riik? Pealegi selline riik, mis Aaviksoo kujutluses ei ole mitte kodanike tahte väljendus ehk kollektiivne nõusolek, vaid lakkamatut armastust nõudev kirik. Ülemus, mitte kokkulepe.

    Riik ei hoolitse kodanike hingede eest ega tohigi seda teha. Aaviksood ilmselt see olukord ei rahulda ning ta võtaks riigi-võimule hea meelega üksikisiku psühholoogilise kaitsja rolli, mida täitis muiste kirik.

    Kõike seda on vaja, et pidevas emotsionaalses kõrgepingeseisundis rahvas oleks une pealt valmis riigi eest kui üks mees sõtta minema. Aaviksoo pidas ettekande sõjaseminaril, mis tähendab, et sõja võimalikkus ja vastase olemasolu olid lähte-eeldustena kirjas. Vastast nimetamata märgib Aaviksoo, et meilt „nõutakse lahtiriietumist” ja meid rünnatakse, meilt tahetakse võtta me loomise lugu ja nõnda edasi. Tegu paistab olevat välisvaenlasega, kellega lahingu pidamiseks peaksime valmistuma.

72. @K_V:

    Asi hakkab päris hulluks minema! Tuleb välja, et me oleme igapäevaselt sõjajalal, tõsi raske on aru saada kellega. Mina isiklikult endaga igapäevaselt ei sõdi, kuidas Teiega on?

    Rahvuslik identiteet kuulugu kõrgkoolide õppekavva
    Jaak Aaviksoo, kaitse-, tulevane haridusminister
    1. aprill 2011, 07:04 http://www.ohtuleht.ee/420749

    Haritlased ja intellektuaalid ei näi mõistvat, et infoühiskonna strateegilised vastasseisud ja võitlused toimuvad meie kõigi peades. Seetõttu on igaüks meist justkui sõdur lahinguväljal ja samas ise osake sellest lahinguväljast. Võitluse tulemuse määravad meie meelekindlus ja usk iseendasse. Väikerahvana ei saa me lubada endale peale suruda suurriikide poliitilist agendat ja lasta end mõjutada ennetavatest informatsioonilisest löökidest, mida antakse iga päev, ent veel vähem võime tolereerida valgustusajast siiamaani hullutatud professorite arusaama, nagu oleks võimalik rahva püsimajäämist tagada vaid tõtt rääkides.

    Jumal või Darwin ei andnud meile eneseteadvust mitte selleks, et teenida mingit abstraktset tõde, mis näib eksisteerivat vaid liigse innukusega klassikalise filosoofia kaevikutesse varjunud haritlaste peades. Eneseteadvus on meil olemas selleks, et ellu jääda, ning see pole mõni teoreetiline ülesanne, mida teadusgrantide peal ärahellitatud teadlaskond võib lahendada mitmesajaleheküljeliste traktaatidega, vaid konkreetsete tegevuste jada, millest vähemalt osa peab olema mõistetav riigi igale kodanikule.

    Kui rahvusliku enesemääramise ja tuumikidentiteedi loomise vajaduses lähiajal põhimõttelist läbimurret ei toimu, pole võimatu, et peale küberrünnakutele vastuseismise tuleb meil end taas kaitsma hakata kineetilise relvaga. Küllap mõistavad aga isegi haritlased, et kui jutt on idanaabrist, siis ei saa me rääkida vaenlase füüsilisest elimineerimisest. Mastaabid ja kapatsiteedid on selleks liiga erinevad, mistõttu rahvusliku ja riikliku enesemääramise paradigma eeldab vältimatult ka Eesti geopoliitilise asendi kui paratamatuse aktsepteerimist koos kõigi sellest tulenevate järeldustega.

    …………..

    Viimane välistab abstraktsed ja viljatud arutelud tõe olemuse üle ning eeldab praeguse haridussüsteemi täiendamist informatsioonilise enesemääramise õpetusega. Selle kavatsen haridusministrina juurutada kõigis ülikoolides, muutes võimatuks kõrgharidust tõendava diplomi andmise neile, kes pole mõistnud rahvusriigi ees seisvaid tänapäevaseid väljakutseid.

73. Oakrock ütles:

    Asi hakkab päris hulluks minema!

    1. aprill 2011, 07:04 http://www.ohtuleht.ee/420749
    Rahvuslik identiteet kuulugu kõrgkoolide õppekavva (11)

    Hulluks läheb asi siis, kui ühel päeval sellised fiktsioonid ilma esimese aprillita ja vastava hoiatuseta ilmuma hakkavad.

    Tähelepanu, käesoleva loo näol on tegemist 1. aprilli ajalehes ilmunud fiktsiooniga!

74. salvey:

    Ares müristab asjata

    Kuid Aaviksoo ise nõuab siinsetelt inimestelt hoopis emotsionaalset suhet riigiga, „riiklik-rahvuslikku enesemäärangut”, mitte ratsionaalset, teadmistele ja kirjapandud reeglitele toetuvat kodanikusuhet. Emotsionaalne püsisuhe mõistuslik-õiguslikku konstruktsiooni nimega riik?

    Nagu esimene EPL kommenteerija ütles, nõuda pole võimalik. Kui pole tema riik, siis pole ka miskit nõuda.
    Aga huvitav, kuipalju oli ratsionaalset kaalutlust vabadussõjalaste motivatsioonis või üteluses, et “ükskord on Eesti riik?”

75. Kõik legendid, pärimused, muinasjutud, kombed, tavad, rituaalid jne. Teaduslik tõde ja muinasjutt kõik läbisegi. Soovides rünnata pärimust Vabadussõjast või küüditamisest võib väita, et teaduslikult võttes pole eeposetegelane Kalevipoeg ühtegi talle omistatavat tegu teinud. Ju need uuemad lood on ka enamvähem samasuguse (teadusliku) tõeväärtusega.

    Ma usun, et suurem osa inimestest on siiski võimelised vahet tegema ilmsel ilukirjandusel nagu “Kalevipoeg” ning teaduslikel andmetel Vabadussõja või küüditamise kohta.

    Aga huvitav, kuipalju oli ratsionaalset kaalutlust vabadussõjalaste motivatsioonis või üteluses, et “ükskord on Eesti riik?”

    Vabadussõjalased polnud ei vähem ega rohkem ratsionaalsed ja kaine meelega kui teised tollased poliitilised rühmitused.

    Mis puutub Liivi ütelusse või siis Eesti PS preambulasse, siis ühelt poolt väljendavad need kindlasti väärtushinnanguid, mille ratsionaalsuse üle ei ole mõtet arutada. Teisest küljest aga näib siiski, et rahvusliku enesemääramise õigus ning väikerahvastele iseseisvuse andmine parandab julgeolekut ja nende kunstlikesse suurriikidesse kokku ajamine (nagu Jugoslaavias või Vene Impeeriumis) lõppeb varem või hiljem konfliktiga.

76. Ma usun, et suurem osa inimestest on siiski võimelised vahet tegema ilmsel ilukirjandusel nagu “Kalevipoeg” ning teaduslikel andmetel Vabadussõja või küüditamise kohta.

    Elu näitab, et kui midagi järjepanu korrutada, siis hakkab mass seda uskuma, ükskõik kui absurdne väidetav nähtus ka poleks. Ma ise ka ajuloputuse vastane aga kui meie ajusid ei pese, siis teevad seda teised. Ja veel näitab elu, et teadlased pole pühakud ega ei kõhkle vajadusel jamades kaasa löömast kui see neile isiklikult kasulik või ohtlik on.

    No ja siis veel andmete tõlgendamine. Kas Vabadussõda oligi eestlaste omavaheline käts, milles võõrriigid kaasa lõid, mitte üldrahvalik vastupanu? Ja kas küüditamine oli kuritegu või hädavajalik käitumine, et enne sõda võimalikke natside toetajaid tulevaselt lahingutandrilt eemaldada?

    Tänapäeval tundub asi ilmselge olevat aga infosõjad kestavad aastakümneid. Euroopa segarassiliseks muutmine otsustati ära ju pea sada aastat tagasi. Ja alles paarkümmend aastat tagasi murdus ühiskonna vastupanu ning sai valge rassi dekonstrueerimise ning muldiks kultimisega pihta hakata.

    Nii et massi terve mõistuse peale lootmine on minu arvates naiivne.

77. Tsiviilkaitsesoovitus inforünnaku puhuks.
    Iga inimese muudab infosõja vahenditega rünnatavaks see, kui ta ise ennast määratleb mõne rahvuse liikmena.
    Aga tehke nii, nagu ärakaranud ori Jim Huckleberry Finni seiklustes – teadvustage ennast lihtsalt inimesena. Tema vist küsis, et kui prantslased on inimesed, siis miks nad ei räägi nagu inimesed.
    Rahvuse väiksuse ja rahvuskultuuri väikse mahu tõttu on sellele osale eestlasest inimese üldises eneseteadvuses raske hoopi anda. Palju õnnetumas olukorras on suurte rahvuste liikmed, kui nad peavad oma loomisloo mittevastavusega teaduslikule tõele kuidagi hakkama saama. Mõnel juhul paistab küll toore jõu vastandamine teaduslikule tõele päris edukas olevat.
    Kui Eesti riigi ja rahva loomislugu peaks teadusliku tõega suhteliselt väga hästi kooskõlas olema, võib see asjaolu teisi kadedaks teha küll.

78. Elu näitab, et kui midagi järjepanu korrutada, siis hakkab mass seda uskuma, ükskõik kui absurdne väidetav nähtus ka poleks.

    Nõukogude aeg näib siiski näitavat vastupidist. Kes seda punast jama ikka uskus.

    Kas Vabadussõda oligi eestlaste omavaheline käts, milles võõrriigid kaasa lõid, mitte üldrahvalik vastupanu?

    Sellele küsimusele vastuse leidmiseks tuleb vaadata, kui palju eestlasi ning võõrriikide kodanikke osales Vabadussõjas kummalgi poolel.

    Ja kas küüditamine oli kuritegu või hädavajalik käitumine, et enne sõda võimalikke natside toetajaid tulevaselt lahingutandrilt eemaldada?

    Enne millist sõda? Ja tsiviilelanikkonna vastased sellised operatsioonid on kuritegelikud ka sõja ajal, rääkimata siis ajast enne sõda. Selles osas valitseb konsensus vähemalt Nürnbergi protsessist alates.

    Euroopa segarassiliseks muutmine otsustati ära ju pea sada aastat tagasi.

    Mis mõttes?

    Ja alles paarkümmend aastat tagasi murdus ühiskonna vastupanu ning sai valge rassi dekonstrueerimise ning muldiks kultimisega pihta hakata.

    Nii et massi terve mõistuse peale lootmine on minu arvates naiivne.

    Mulle isiklikult tundub, et sinu viimased väited hälbivad omajagu tervest mõistusest.

79. Konspiraator ütles:

    Elu näitab, et kui midagi järjepanu korrutada, siis hakkab mass seda uskuma, ükskõik kui absurdne väidetav nähtus ka poleks.

    Seda ei näita elu. Seda väidab natside propagandaminister, kes oli meister korrutamise alal. Kanäe, mass hakkas natside propagandaministrit uskuma ja kordab seda väidet nüüd ise ka.

    Aga see ei vasta tingimata tõele. Kriku tõi juba ühe ilusa kontranäite.

80. Kriku ütles:

    Ma usun, et suurem osa inimestest on siiski võimelised vahet tegema ilmsel ilukirjandusel nagu “Kalevipoeg” ning teaduslikel andmetel Vabadussõja või küüditamise kohta.

    … ja siis tuleb mõni Well(e)s või Däniken või Brown või Bäckman, kes kirjutab ilukirjandust, mis meenutab dokumentalistikat — ning mõned inimesed jäävadki uskuma. Eriti head lojaalsust aitab tekitada see, kui kummalised ideed serveeritakse saladuslikkuse, müstika ja vandenõuteooriate sisse.

81. See pole enam ilukirjandus, vaid äbarteadus. Ka vakstiinivastaste jura ei ole ju ilukirjandus.

82. Sellega ei otsustanud ta midagi ära, vaid väljendas oma arvamust. CK ei olnud 1925. aastal mingi otsustaja.

    Võttes arvesse, et rida negroidse rassi tunnuseid kandvaid geene on dominantsed, võiks arvata küll, et “The man of the future will be of mixed race”. Mitte et see käesolevas teemas kuidagi oluline oleks.

83. Kriku ütles:

    Võttes arvesse, et rida negroidse rassi tunnuseid kandvaid geene on dominantsed, …

    Ei, see on illusioon. Tuleb mustreid otsiva primaadiaju kombest lahterdada naaberprimaate välimuse järgi ja valitseva kultuuri abil “omadeks” ja “mitteomadeks”, kusjuures kultuurilisest “normist” kõrvalekaldumine kipub kaasa tooma “omade” lahtrisse mittemahtumise. Enamik kultuure, kes “oma” fenotüüpi naabrite omast selgesti eristada suudab (s. o., mitte nagu Lähis-Idas), peab “segaverelisi” pigem pool-“võõrasteks” kui pool-“omadeks” — otsekui oleksid “võõrad” geenid “omade” üle domineerinud.

84. Kriku ütles:

    See pole enam ilukirjandus, vaid äbarteadus.

    Oleneb. Wells oli päris ilmselgelt ilukirjanik. Welles ka, tema vastu konspireeris juhus ja uus meedium. Von Däniken ja Bäckman ajavad küll ilmselgelt äbarteadust, aga isand Brown paistab lihtsalt olevat loonud nii keerulise ilukirjanduse, et see mõnedel inimestel Brain Overflow kaasa toob ja reaalsusega segamini läheb.

    Vabas ühiskonnas ei saa me ju ilukirjanikule ette kirjutada, kui keerulist fantastikat ta kokku panna võib. SciFi hakkaks selle all esimesena kannatama. “Enne raamatu ostmist/laenutamist pead läbima selle tekstist arusaamise testi” oleks ka läänelike väärtushinnangutega karjuvas vastuolus.

85. Mine metsa oma jutuga. Ära otsi hinnanguid sealt, kus neid ei ole. Tahtsin lihtsalt öelda, et valge ja negroidse rassi segunemine paistab suht hästi välja ka siis, kui neegriverd vähe hulgas on. Põhjustel, mida geneetikud oskavad hästi kirjeldada.

86. K_V ütles:

    Aga tehke nii, nagu ärakaranud ori Jim Huckleberry Finni seiklustes – teadvustage ennast lihtsalt inimesena. Tema vist küsis, et kui prantslased on inimesed, siis miks nad ei räägi nagu inimesed.

    Hiina kultuuris on Keskmise Riigi inimeste “kõige õigemateks inimesteks” pidamine üsna läbiv lõim. (Ja loomulikult ei ole siin põhjuseks mingi pentsik iseärasus, tegemist on lihtsalt kombinatsiooniga geograafilisest suurusest, vähesest läbikäimisest naabritega ja huvitavast majanduspoliitilisest ajaloost.) Kas see, mida Hiina Rahvavabariigi valitsus võõraste ideede rahvast eemale hoidmiseks teeb, Sinu meelest infosõja nime ei pälvi?

87. Kriku ütles:

    Ära otsi hinnanguid sealt, kus neid ei ole. Tahtsin lihtsalt öelda, et valge ja negroidse rassi segunemine paistab suht hästi välja ka siis, kui neegriverd vähe hulgas on.

    Ainult kultuuris, kus norme defineerivad valged. Kultuuris, kus norme defineerivad mustad, on silmatorkamise kriteeriumid täpselt vastupidised ning ka vähesest “valgest verest” piisab, et inimene “võõraks” lahterdada. (Tõsi küll, ajaloolistel põhjustel on tänapäeval mitmetes “mustades” kultuurides mõnede valgete esivanemate evimine täiesti igapäevane ja sel põhjusel mitte-silmatorkav.)

    Mööduva hiina turisti jaoks on nad muidugi ühed ümarsilmad kõik.

88. Kultuuris, kus norme defineerivad mustad, on silmatorkamise kriteeriumid täpselt vastupidised ning ka vähesest “valgest verest” piisab, et inimene “võõraks” lahterdada.

    Allikas?

89. Kahjuks ei ole käisest võtta. Katsun googleda.

90. Mitte see, mida ma silmas pidasin, aga relevantne: South Africa Pencil Test:

    During the system of apartheid in South Africa, one drop of sub-Saharan blood was not enough to be considered black. South African law maintained a major distinction between those who were black and those who were coloured. When it was unclear from a person’s physical appearance which racial classification they belonged to, the pencil test was employed. This involved inserting a pencil in a person’s hair to determine if the hair was kinky enough for the pencil to get stuck.¹⁸¹⁹ If the pencil remained stuck in a person’s hair, the person was “black”. This type of test was used by authorities during the apartheid era in South Africa to “ascertain” a person’s race (see Coloured and Passing (racial identity).)

91. dig ütles:

    Kas see, mida Hiina Rahvavabariigi valitsus võõraste ideede rahvast eemale hoidmiseks teeb, Sinu meelest infosõja nime ei pälvi?

    Kesk-Venemaa tavakodaniku ettekujutus Lääne kultuuri eripärast on geopoliitikat arvestades meite kandis olulisem.

    Hiina kultuuris on Keskmise Riigi inimeste “kõige õigemateks inimesteks” pidamine üsna läbiv lõim. (Ja loomulikult ei ole siin põhjuseks mingi pentsik iseärasus, tegemist on lihtsalt kombinatsiooniga geograafilisest suurusest, vähesest läbikäimisest naabritega ja huvitavast majanduspoliitilisest ajaloost.)

    See on ju igale pisemalegi hõimule loomulik seisukoht, et rahvused on mittehõimlastel, omad on lihtsalt inimesed. Ei eristu hõimutunnuse alusel. Teistele rahvustele ja hõimudele on loomulik samasugust maailmapilti lubada.
    Indias austatavat isegi hulkuvaid lehmi, kuigi need pole üldse inimesed. Miks peaksid siis endaga võrreldes rahvustunnuseid omavad inimesed alavääristatud saama.

92. Samuti relevantne: Children’s Face Recognition Memory: More Evidence for the Cross-Race Effect

    It is well established that own-race faces are recognized more accurately than cross-race faces. However, there are mixed results regarding the developmental consistency of the cross-race effect. White and Black kindergarten children, 3rd graders, and young adults viewed a Black and a White target individual. One day later, recognition memory for each target was tested with a 6-person lineup. The interaction of race of participant by race of target face on Ag scores was significant, demonstrating an overall cross-race effect. The 2nd-order interaction with age did not approach significance; for each age group, own-race identification was more accurate than cross-race identification. The age consistency of the cross-race effect in light of the significant main effect of age suggests quantitative but not qualitative differences in face memory processing at various ages. For children, as well as adults, own-race faces are recognized more accurately than cross-race faces.

    Cultural In-Group Advantage: Emotion Recognition in African American and European American Faces and Voices

    The authors explored whether there were in-group advantages in emotion recognition of faces and voices by culture or geographic region. Participants were 72 African American students (33 men, 39 women), 102 European American students (30 men, 72 women), 30 African international students (16 men, 14 women), and 30 European international students (15 men, 15 women). The participants determined emotions in African American and European American faces and voices. Results showed an in-group advantage–sometimes by culture, less often by race–in recognizing facial and vocal emotional expressions. African international students were generally less accurate at interpreting American nonverbal stimuli than were European American, African American, and European international peers. Results suggest that, although partly universal, emotional expressions have subtle differences across cultures that persons must learn. (Contains 1 figure and 3 tables.)

93. K_V ütles:

    See on ju igale pisemalegi hõimule loomulik seisukoht, et rahvused on mittehõimlastel, omad on lihtsalt inimesed.

    Ainult siis, kui selles hõimus valitseb omaenda kultuur. Kui hõimus domineerib tuntavalt võõras kultuur, siis võib “lihtsalt inimese” mõiste tolle kultuuriga kaasa tulla.

94. Saadaval on ka elus illustratsioon:
    

95. Race as a Visual Feature: Using Visual Search and Perceptual Discrimination Tasks to Understand Face Categories and the Cross-Race Recognition Deficit

    One of the most familiar empirical phenomena associated with face recognition is the cross-race (CR) recognition deficit whereby people have difficulty recognizing members of a race different from their own. Most researchers assume that the CR deficit is caused by failure to generalize perceptual encoding expertise from same-race (SR) faces to CR faces. However, this explanation ignores critical differences in the social cognitions and feature coding priorities associated with SR and CR faces. On the basis of data from visual search and perceptual discrimination tasks, it appears that the deficit occurs because people emphasize visual information specifying race at the expense of individuating information when recognizing CR faces. In particular, it is possible to observe a paradoxical improvement in both detection and perceptual discrimination accuracy for CR faces that is limited to those who recognize them poorly. These findings support a new explanation for the CR recognition deficit based on feature coding differences between CR and SR faces, and appear incompatible with similarity-based models of face categories.

96. Kriku ütles:

    Ja alles paarkümmend aastat tagasi murdus ühiskonna vastupanu ning sai valge rassi dekonstrueerimise ning muldiks kultimisega pihta hakata.

    Nii et massi terve mõistuse peale lootmine on minu arvates naiivne.

    lisasin siia ühe tsitaaditaseme juurde, et oleks arusaadav, kus Konspiraatori algne tekst lõpeb ja Kriku kommentaar algab. — dig, 2011-04-03T20:35Z

    Mulle isiklikult tundub, et sinu viimased väited hälbivad omajagu tervest mõistusest.

    Tähelepanuväärne, et mingisuguse tõuaretusega segaverelise karja loojate mõtted on terve mõistusega kooskõlas aga neile tähelepanu juhtija omad mitte. Isand Kalergi väljendas ennast kusjuures palju täpsemalt ja pikemalt.

    Coudenhove-Kalergi complemented his liberal views of the political role of the Jews with distinctive advocacy of race mixing. In his book Praktischer Idealismus (Practical Idealism) he wrote:[15]
    “The man of the future will be of mixed race. Today’s races and classes will gradually disappear owing to the vanishing of space, time, and prejudice. The Eurasian-Negroid race of the future, similar in its appearance to the Ancient Egyptians, will replace the diversity of peoples with a diversity of individuals.”
    “Instead of destroying European Jewry, Europe, against its own will, refined and educated this people into a future leader-nation through this artificial selection process. No wonder that this people, that escaped Ghetto-Prison, developed into a spiritual nobility of Europe. Therefore a gracious Providence provided Europe with a new race of nobility by the Grace of Spirit. This happened at the moment when Europe’s feudal aristocracy became dilapidated, and thanks to Jewish emancipation.

    “http://en.wikipedia.org/wiki/Richard_Nikolaus_von_Coudenhove-Kalergi#Views_on_race_and_religion

    No üks variant on, et selgeltnägemine on võimalik, sest tänapäeva Euroopa igapäev on kirjeldatuga üsna sarnane. Teine, maapealsem võimalus on, et hetkeolukord on mõne seltskonna pikaajalise töö tulemus.

    Või kuidas siis hetkeolukord, kus värvilised Euroopa-USA üle ujutavad, tervemõistuslike inimeste arvates võimalikuks sai…?

97. Ükski digi tsitaatidest pole siiski selle kohta, millest jutt käis – ehk siis sellest, kui suurest teise rassi geneetilisest pärandist alates ollakse suutelised seda ära tundma. Ma oleksin väga imestunud, kui see ei sõltuks Mendeli seadustest, nagu ülal juba mainitud.

98. Tähelepanuväärne, et mingisuguse tõuaretusega segaverelise karja loojate mõtted on terve mõistusega kooskõlas aga neile tähelepanu juhtija omad mitte.

    Täiesti tähelepanuvääritu demagoogia. See “tõuaretus” toimub vaid sinu peas. Ei olnud mingil CK-l võimu kümneid miljoneid inimesi liikuma panna ei enne ega pärast sõda.

    Ei ole 20. sajandi teisel poolel toimunud liikumised kaugeltki ainsad migratsioonid ajaloos. Kustkohast need maurid, kes 17. sajandil Hispaaniast välja aeti, sinu meelest sinna said? Kui aegade algusse tagasi minna, siis geneetikud on seisukohal, et ka põllumajandus laienes Euroopasse immigratsioonilainega.

    Teine, maapealsem võimalus on, et hetkeolukord on mõne seltskonna pikaajalise töö tulemus.

    Jajah, muidugi. Juudid ja vabamüürlased, kes muud. Nöörkeraamika kultuurist saadik.

99. Kriku ütles:

    Jajah, muidugi. Juudid ja vabamüürlased, kes muud. Nöörkeraamika kultuurist saadik.

    Ei, nii umbes 1960nendatest saadik. Mis need ajaloolised migratsioonid praegussesse hullumajja puutuvad?

100. Aga miks need ei peaks puutuma? See sinu ettekujutus, et praegu toimuv on kuidagi unikaalne, ei ole adekvaatne.

101. Ei, Mendeli seadustest kindlasti ei sõltu. Asjasse puutub liiga palju erinevaid geenialleele, mis võrdlemisi sõltumatult päranduvad ja isegi üksikuna vaadetes Mendeli eeldustega eriti hästi ei ühildu. Selle kohta on Ameerika Antropoloogiaassotsiatsioon isegi steitmendi reliisinud:

     In the United States both scholars and the general public have been conditioned to viewing human races as natural and separate divisions within the human species based on visible physical differences. With the vast expansion of scientific knowledge in this century, however, it has become clear that human populations are not unambiguous, clearly demarcated, biologically distinct groups. Evidence from the analysis of genetics (e.g., DNA) indicates that most physical variation, about 94%, lies within so-called racial groups. Conventional geographic “racial” groupings differ from one another only in about 6% of their genes. This means that there is greater variation within “racial” groups than between them. In neighboring populations there is much overlapping of genes and their phenotypic (physical) expressions. Throughout history whenever different groups have come into contact, they have interbred. The continued sharing of genetic materials has maintained all of humankind as a single species.

     Physical variations in any given trait tend to occur gradually rather than abruptly over geographic areas. And because physical traits are inherited independently of one another, knowing the range of one trait does not predict the presence of others. For example, skin color varies largely from light in the temperate areas in the north to dark in the tropical areas in the south; its intensity is not related to nose shape or hair texture. Dark skin may be associated with frizzy or kinky hair or curly or wavy or straight hair, all of which are found among different indigenous peoples in tropical regions. These facts render any attempt to establish lines of division among biological populations both arbitrary and subjective.

     Inimeste rassidesse lahterdamine ignoreerib isegi enamikke nähtavaid tunnuseid ja võtab arvesse mõnesid üksikuid; milliseid täpselt, sõltub lahterdaja kultuuritaustast.

102. Ja mis ikkagi annab sulle alust väita, et need üksikud tunnused, mida arvesse võetakse – näiteks tumedad silmad, kräsus juuksed, lame nina või tume nahavärv – ei allu Mendeli seadustele?

     Väidad sa mulle, et kasside välimust ei määra hulk erinevaid alleele või et kassitõugude eristamine ei ole tugeva sotsiaalse komponendiga nähtus?

103. Kriku ütles:

     Ja mis ikkagi annab sulle alust väita, et need üksikud tunnused, mida arvesse võetakse – näiteks tumedad silmad, kräsus juuksed, lame nina või tume nahavärv – ei allu Mendeli seadustele?

     Esiteks, mitte seda ma ei väitnud. Ma tõstsin esile, et kuna erinevate kultuuride (mis natuke rassidega korreleeruvad) esindajad pööravad tähelepanu erinevatele tunnustele, ei ole midagi imestada, et nende jaoks rassilahtrid erinevad välja näevad.

     Teiseks, tumedad silmad päranduvad enam-vähem Mendeliliselt küll, aga nahavärv enam mitte. Põhjuseks on asjaolu, et nahavärvi ei kontrolli üksikud geenid, mida Mendeli lihtsustatud mudel eeldab, vaid suur hulk iseseisvaid geene. Praktikas näeb see välja nii, et kahe silmatorkavalt erineva nahatumedusega vanema laps evib nahka, mille tumedus on tõenäoliselt ligikaudu nonde kahe tumeduse keskel. Mõnedel sajanditel üritasid mõned kultuurid seda põhjalikumalt klassifitseerida ja defineerisid sääraseid põnevaid mõisteid nagu mulatt, kvadroon ja oktoroon, aga tänaseks on nii antropoloogid kui demograafid jõudnud järeldusele, et need klassid on liiga hägusad, et nendega midagi mõistlikku teha saaks. Praktikas on rass sotsiaalne rühmitus, mis pärandub kultuuriliste reeglite põhjal. Need reeglid loomulikult varieeruvad; mõnel pool loetakse “madalamat” rassi domineerivaks, teisel jälle “kõrgemat”. Ja kultuurilised reeglid ei allu Mendeli seadustele.

104. Kriku ütles:

     Väidad sa mulle, et kasside välimust ei määra hulk erinevaid alleele

     Ei väida.

     või et kassitõugude eristamine ei ole tugeva sotsiaalse komponendiga nähtus?

     Kui aeg muidu liiga aeglaselt venib, olen ma nõus seda väitma küll. Loomulikult lisatäpsustustega.

     Hakatuseks on abiks tähele panna, et kassiaretajad on aja jooksul välja aretanud hulka tõutunnuste kogumikke, mille põhjal konkreetse kassi konkreetsesse tõugu kuuluvust oluliselt täpsemini kindlaks teha saab kui see inimeste rasside puhul võimalik on. Kindlasti aitab siin kaasa see, et aretajad maailma erinevates nurkades on nõus oma tõukirjeldusi konsistentsetena hoidma ja kassid ise asjast suurt midagi ei arva ning ei nördi, kui neid “madalamasse tõugu” liigitatakse. Sotsiaalne komponent on kasside aretamise juures mujal.

105. Kriku ütles:

     Aga miks need ei peaks puutuma? See sinu ettekujutus, et praegu toimuv on kuidagi unikaalne, ei ole adekvaatne.

     Ega olegi, tsivilisatsioonide minema pühkimise tehnoloogiad on läbi ajaloo hämmastavalt sarnased.

     Moctezuma uskus, et tema rahvas on gaasitanud 6 miljonit Quetzalcoatl,it ning sellepärast on neil ajalooline süü ja kohustus ennast ise seebiks keeta. Või mispidi see lugu täpselt oligi, kus mingi rahvus või rass hakkab sissetungijate mütoogiale tuginedes iseennast hävitama.

106. Illustratsiooniks Pärsia kassi tõustandard Rahvusvahelise Kassiassotsiatsiooni (kuhu millegipärast ei kuulu kassid vaid inimesed) veebilehel.

107. Põhjuseks on asjaolu, et nahavärvi ei kontrolli üksikud geenid, mida Mendeli lihtsustatud mudel eeldab, vaid suur hulk iseseisvaid geene. Praktikas näeb see välja nii, et kahe silmatorkavalt erineva nahatumedusega vanema laps evib nahka, mille tumedus on tõenäoliselt ligikaudu nonde kahe tumeduse keskel.

     Heakene küll, selles mõttes on sul õigus, et vana munk rääkis muidugi kahevalentsetest juhtumitest. Aga kas need erinevad komponendid, mis määravad nahavärvi, ei allu sarnastele seadustele, ainult et muutujaid on rohkem?

     Küsimus on siis, et kui meil on kaks last, kellest ühel on 1 vanavanem neeger ja 3 vanavanemat valget ja teisel 1 vanavanem valge ja 3 vanavanemat neegrit, siis kas esimene võiks eelduslikult olla rohkem valgest tumedam kui teine neegrist heledam?

     Eeldades muidugi, et neegrid ja valged omavahel on lähedastest populatsioonidest.

108. Aga miks need ei peaks puutuma? See sinu ettekujutus, et praegu toimuv on kuidagi unikaalne, ei ole adekvaatne.

     Ega olegi, tsivilisatsioonide minema pühkimise tehnoloogiad on läbi ajaloo hämmastavalt sarnased.

     Nagu ma juba korra küsisin – nöörkeraamika kultuurist saadik või?

     Moctezuma uskus, et tema rahvas on gaasitanud 6 miljonit Quetzalcoatl,it ning sellepärast on neil ajalooline süü ja kohustus ennast ise seebiks keeta. Või mispidi see lugu täpselt oligi, kus mingi rahvus või rass hakkab sissetungijate mütoogiale tuginedes iseennast hävitama.

     Vaat’ tõesti ei tea, kuidas sul mingi lugu olla võis.

109. dig ütles:

     Ja mis ikkagi annab sulle alust väita, et need üksikud tunnused, mida arvesse võetakse – näiteks tumedad silmad, kräsus juuksed, lame nina või tume nahavärv – ei allu Mendeli seadustele?

     Esiteks, mitte seda ma ei väitnud. Ma tõstsin esile, et kuna erinevate kultuuride (mis natuke rassidega korreleeruvad) esindajad pööravad tähelepanu erinevatele tunnustele, ei ole midagi imestada, et nende jaoks rassilahtrid erinevad välja näevad.

     See sai kehvasti. Proovime uuesti.

     “Need üksikud tunnused, mida arvesse võetakse” ei määra universaalset inimeste rassideks lahterdamise süsteemi. Erinevad inimgrupid võtavad arvesse erinevaid tunnuseid.

     Mõned nendest tunnustest on “piisavalt binaarsed”, et neid Mendeli mudeliga käsitada õnnestuks. Paljud ei ole.

     Inimeste eristamine on äärmiselt oluline inimaju tegevusala. Kuna inimaju on niisugune nagu ta on, evib ehk kaasasündinud ettekujutust “üldisest näomustrist” aga konkreetseid iseärasusi õpib tundma elu jooksul, sõltub see, missuguseid iseärasusi ta intuitiivselt oluliseks peab ja missuguseid ta ignoreerib ühest küljest sellest, mida vanemad ja kogenumad inimajud räägivad, teisest küljest sellest, missugused inimesed oma näod klassifitseerimiseks ette näitavad. Kui lapse ümber on pikka aega näod, mis mõnedes tunnustes võrdlemisi ühesugused on — näiteks evivad kahte silma, rohelist nahka või ümmargusi kõrvu — kaldub tema peas tegutsev närvivõrk neid tunnuseid põhijooneks pidama ja mitte tähele panema. Säärase näokomplekti peal välja õpetatud närvivõrk kipub põhijoonest nähtavat erinemist — kolme silma, sinilillat nahka või terava tipuga kõrvu — üle tähtsustama ja iseäranis silmatorkavaks pidama; nagu üleval nägime, isegi hõlpsamini töödeldavate tunnuste arvelt. Tulemuseks on see, et erinevusi “tavalisest” kipub inimene kaasinimeste füsiognoomias hõlpsasti tähele panema, aga “tavaline” sõltub vaatleja enda (kultuuri)taustast.

     Mendeli juurde tagasi tulles — üks oluline Mendeli geneetika eeldustest on see, et vaadeldavate tunnuste olemasolu või puudumine on objektiivselt tuvastatav. Kuna rassiga niimoodi ei ole, ei olegi imekspandav, et rass Mendeli seaduste järgi ei pärandu. Isegi siis, kui me vaatleme rassi kui komplekti rassitunnuseid, segab ilusa mudeli ära see, et too komplekt sisaldab ühest küljest hägusaid tunnuseid, millega Mendel hätta jäi, teisest küljest jälle ei ole võimalik koostada universaalset rassistandardit, millega juhtivad rassiuurijad üle kogu maailma nõusse jääksid.

110. Kriku ütles:

     Küsimus on siis, et kui meil on kaks last, kellest ühel on 1 vanavanem neeger ja 3 vanavanemat valget ja teisel 1 vanavanem valge ja 3 vanavanemat neegrit, siis kas esimene võiks eelduslikult olla rohkem valgest tumedam kui teine neegrist heledam?

     AFAIK mitte, kui võrrelda objektiivseid tunnuseid (nagu naha optiline tihedus) ja loomulikult keskmistada suuremaid populatsioone, aga subjektiivne perspektiiv käitub nagu perspektiiv ikka — lähedal paistavad pikkused (ja erinevused) suuremad kui kaugel.

     Omaette põnev osateema puudutab sääraseid geneetilisi nahatumeduse-iseärasusi nagu albinism ja melanism (viimast palun mitte segamini ajada samanimelise poliitilise ideoloogiaga).

111. Mendeli juurde tagasi tulles — üks oluline Mendeli geneetika eeldustest on see, et vaadeldavate tunnuste olemasolu või puudumine on objektiivselt tuvastatav. Kuna rassiga niimoodi ei ole, ei olegi imekspandav, et rass Mendeli seaduste järgi ei pärandu.

     Rass ei ole, kuid selle tunnused on. Muidugi võib juhtuda, et kuskil ei saada kokkuleppele, milliste tunnuste komplekt millist rassi tähistab. Aga see ei puutu eriti asjasse. Kui me räägime rassidest, siis me oleme ka võimelised neid mingite tunnuste alusel määratlema – vastasel juhul oleks meie jutt mõttetu. Küsimus on, kas suurem osa üldiselt valget rassi eristavaks peetavaid tunnuseid käituvad viisil, nagu kannaks neid retsessiivsed geenid või ei – st. näiteks neegritega segunemisel ilmnevad järeltulijates tagasihoidlikumalt.

112. Kriku ütles:

     Rass ei ole, kuid selle tunnused on. Muidugi võib juhtuda, et kuskil ei saada kokkuleppele, milliste tunnuste komplekt millist rassi tähistab. Aga see ei puutu eriti asjasse.

     Vastupidi, just see tegur toob kaasa selle, et “võõras” rass näib alati domineerivat.

     Kui me räägime rassidest, siis me oleme ka võimelised neid mingite tunnuste alusel määratlema – vastasel juhul oleks meie jutt mõttetu.

     Tasandile joonistatud kolmemõõtmelise pildi osiseid võime me määratleda saada küll, aga kui nendevaheliste kauguste mõõtmiseks läheb, tuleb jama. Ja kui erinevatel inimestel on erinevatest vaatepunktidest joonistatud pilt — olgugi samast kolmemõõtmelisest stseenist — saavad nad erinevad tulemused, mida ei õnnestu triviaalselt võrrelda.

     Küsimus on, kas suurem osa üldiselt valget rassi eristavaks peetavaid tunnuseid …

     Kelle arvates?

     … nagu kannaks neid retsessiivsed geenid või ei – st. näiteks neegritega segunemisel ilmnevad järeltulijates tagasihoidlikumalt.

     Kui valgete inimeste seas kasvanud valge inimene vaatleb ja ei kompenseeri, siis näib see nii olevat, sest tema aju peab “mittevalgeid” tunnuseid olulisemaks kui “tavalisi” tunnuseid. Kui mustade inimeste seas kasvanud must inimene vaatleb, siis ei näi, sest tema jaoks on “tavalised” tunnused teistsugused.

113. Rein Müllerson: orwelliliku ühiskonna vari

     Hiljuti Londonisse lennates lugesin, et meie kaitseminister oli ähvardanud Inglise ajakirjanikku kohtuhagiga. Saabudes ma loomulikult ostsin tolle ajakirjaniku, Toby Harndeni raamatu «Dead Men Risen».

114. Peeter Espak: müütide sõda

     Jaak Aaviksoo kirjutas oma palju vastukaja tekitanud artiklis «Infokonfliktid ja enesekaitse» (Diplomaatia 2011/91) eestluse vastu suunatud propaganda kohta järgmist: «Informatsioonilise rünnaku esimeseks objektiks, selleks, et saavutada see, mida inglise keeles nimetatakse character assasination, on hävitada tuum, hävitada see geneetiline kood, seada see küsimärgi alla ja selle kaudu hävitada vastupanuvõime – võime projitseerida tahet.»

     Selle lausega peab täies mahus nõustuma. Juba esimestes inimkonnale teadaolevates sõdades kasutati psühholoogilist propagandat vaenlase tahte nõrgestamiseks. Varaseimateks sõjalisteks konfliktideks, mis meile teada, olid sõjad kahe praeguse Lõuna-Iraagi territooriumil asunud Sumeri naaberriigi, Lagaši ja Umma vahel 4500 aastat tagasi.

115. kuulsin (ei ole täpselt meeles, aga vist oli üle-eelmisel pühapäeval) Samostit ja Muulit väitmas, et Aaviksoo Diplomaatias avaldatud artikkel oli mõeldud just eestikeelse õppe kontektis praegustes venekeelsetes koolides (vähemalt nii sain ma aru), nii et äkki on siis ka nö infosõja kontektis ka selle artikli siia postitamine sobiv.

116. @salvey:
     so kontekstis ikka.

117. Küsimus on, kas suurem osa üldiselt valget rassi eristavaks peetavaid tunnuseid …

     Kelle arvates?

     Ah, lõpeta ära. Kindlasti on real juhtumitel konsensus enam-vähem olemas. See läheb jälle sinna metsa määratlemise kanti.

     Kui valgete inimeste seas kasvanud valge inimene vaatleb ja ei kompenseeri, siis näib see nii olevat, sest tema aju peab “mittevalgeid” tunnuseid olulisemaks kui “tavalisi” tunnuseid. Kui mustade inimeste seas kasvanud must inimene vaatleb, siis ei näi, sest tema jaoks on “tavalised” tunnused teistsugused.

     Loomulikult käis minu küsimus objektiivselt mõõdetava erinevuse kohta.

118. @salvey:

     Müüdiuurijana peab Aaviksooga paljudes aspektides nõustuma. Rahvast on võimalik tappa tema müütide hävitamise kaudu ja müüdi olemasolu on tõepoolest samastatav kogu rahva olemasoluga.

     Siin ma jään nüüd küll eriarvamusele. Sealjuures otsustavalt. Kui autori toodud natsinäitega kaasa minna, siis sakslased ja jaapanlased elasid ju sõja kaotuse, okupatsiooni, nende ühiskonna lammutamise ja uutmoodi kokkupaneku ning selle juurde käinud massiivse ajupesu üle. Isegi idasakslased elasid üle.

     Espaku mõtteid järgides jõuame ruttu folkloori prevaleerimiseni teaduse üle. Ma ei ole nõus, et eesti rahvus 21. sajandil vajab ellujäämiseks sellist maailmapilti.

119. Euroopast ongi viimasel ajal saanud üks suur rahvaste segamise katel. Tõestage vastupidist, kui ma eksin.

     Euroopa on seda aastatuhandeid olnud.

120. Kriku ütles:

     Loomulikult käis minu küsimus objektiivselt mõõdetava erinevuse kohta.

     Nii ei saa. Rassitunnuste komplekt on subjektiivne. Kui Sa objektiivsuse tagaajamise nimel valid välja mõne konkreetse rassiteoreetiku — tõenäoliselt 19. sajandi valgenahkse eurooplase — ettekujutuse rassikriteeriumitest ja kuulutad selle Kõige Õigembaks(tm), saavutad ehk küll võimaluse seda konkreetset ideed formaalse loogika abil analüüsida, aga siis ei analüüsi Sa enam rassi nii, nagu inimesed seda reaalselt tunnetavad.

     Perspektiivpiltide juurde tagasi tulles tähendaks see, et me viskame kõik teised pildid peale ühe minema, sest muidu mõõdud “ei klapi”, teeme selle ühe allesjäänu pealt mõõtmised ja väidame/nõuame, et ka teiste piltide omanikud vaatavad maailma tingimata just nende mõõtmistulemuste põhjal. See ei oleks kindlasti ratsionaalne käitumine.

121. Loomulikult käis minu küsimus objektiivselt mõõdetava erinevuse kohta.

     Nii ei saa. Rassitunnuste komplekt on subjektiivne.

     Minu küsimus käis nende tunnuste objektiivselt mõõdetavate erinevuste kohta. Nahavärvi, silmade värvi, juuste värvi jne. saab objektiivselt võrrelda.

122. Kriku ütles:

     Nahavärvi, silmade värvi, juuste värvi jne. saab objektiivselt võrrelda.

     Ükski nendest tunnustest ei võimalda inimeste rassideks jagamist vastavuses selle mõiste tavalise tähendusega. Ühest küljest vaata uuesti AAA steitmenti sellest, et füsiognoomia varieerub rassisiseselt suurusjärgu rohkem kui rasside vahel. Teisest küljest puudub konsensus, missugused nähtavad tunnused rassi tuvastamiseks olulised on ja missuguseid kriteeriumeid nende tunnuste hindamisel kasutada tuleks; erinevate tunnusekomplektide kasutamisel aga jagunevad inimesed rassidesse erinevatel viisidel. Mida hakkad Sa peale nina värvi objektiivse võrdlemisega, kui Sa ei tea, kas selle nina omanik on objektiivselt punase, rohelise või sinise rassi esindaja?

     Muide, kõik kolm tunnust, mille Sa siinkohal üles lugesid, puudutasid värvi. Miks? Sellepärast, et 18.–19. sajandi eurotsentrilistes (mis ühe huvitava detailina tähendas muu “metsiku” maailmaga võrreldes üpris väikest mittevalgete inimeste ja nende “segavereliste” järglaste esinemissagedust) rassiteooriates oli värv kaugelt nähtav ja hõlpsasti kasutatav eristamistunnus. Maailmas, kus “tavaline inimene” ei ole valge ja “rassidevaheline” viljakas seks on igapäevane, see muidugi ei tööta. Seda, et hiinlase ja afroameeriklase nahk võib sama värvi olla, nägid Sa juba videost. Miks teda peetakse neegriks, aga Puškinit mitte? Põhjuseks on kultuurilised erinevused inimeste rassidesse liigitamisel.

123. @Rein Müllerson: orwelliliku ühiskonna vari

     Asjata meenutas Aaviksoo oponentidele nende õigust valetada. Nüüd nad muudkui kasutavad seda õigust ja patravad võidu, et Aaviksoo olla käskinud või vähemalt soovitanud valetada.
     Aga eks igaüks teab, kuipalju valet ta vajab.

     § 45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.

     Et valetada ei tohi, pole poolt sõnagi.

     § 60. Riigikogul on sada üks liiget. —Hääletamine on salajane.

     Mõte on minu jaoks selles, et oma poliitiliste vaadete kohta võib inimene vajadusel valetada nii et suu suitseb.
     Nii et valetagu terviseks.
     Kaitseminister ka ei keela.

124. Kriku ütles:

     Nahavärvi, silmade värvi, juuste värvi jne. saab objektiivselt võrrelda.

     Muide, albiinoneegri nahk, silmad ja juuksed on enam-vähem sama värvi mis albiinost valgel inimesel: vastavalt heleroosa, punased ja valged. Millegipärast ei kipu rassiteoreetikud albiinoneegreid valgeteks inimesteks pidama. Miks?

125. Ükski nendest tunnustest ei võimalda inimeste rassideks jagamist vastavuses selle mõiste tavalise tähendusega.

     Rasside tavaline tähendus on määratletud nende ja teiste nendesarnaste tunnuste kaudu.

     Muide, kõik kolm tunnust, mille Sa siinkohal üles lugesid, puudutasid värvi. Miks?

     Sest et värv paistab kõige paremini välja.

     Sa ei pea mulle tõestama, et hulgal loomaliikidel maailmas tehakse vahet vaid DNA uuringute abil ning hulka palja silmaga vaadates erinevaid loomi loetakse samasse liiki kuuluvaks. Ma tean seda isegi, et erinev väljanägemine ei tähenda tingimata suurt geneetilist erinevust ning et palja silmaga nähtamatud tunnused võivad ses mõttes palju olulisemad olla. Sa murrad oma pika teemast hälbiva jutuga lahtisest uksest sisse.

126. Teema algas pärast Oakrocka torkamist siitkohast:
     Kriku ütles:

     Võttes arvesse, et rida negroidse rassi tunnuseid kandvaid geene on dominantsed, …

     Mina väidan, et see väide ei kajasta tegelikkust vaid illusioone. Miks ja kuidas, sellest rääkisin üleval. Teemasse ei puutu niisuguste loomade klassifitseerimine, kes ise klassifikatsiooni vastu huvi ei tunne, kuna nemad on selle illusiooni vastu immuunsed.

127. Kriku ütles:

     Sest et värv paistab kõige paremini välja.

     Tuleta nüüd meelde hiinlast, kes nahavärvi asemel uuris pildil oleva ameeriklase huulte paksust. Miks ta nii tegi?

128. Võttes arvesse, et rida negroidse rassi tunnuseid kandvaid geene on dominantsed, …

     Mina väidan, et see väide ei kajasta tegelikkust vaid illusioone.

     Selleks peaksid sa vastama küsimusele, mille ma sõnastasin postituses 111.

129. Internetis kogutakse allkirju Aaviksoo haridusministriks nimetamise vastu

130. Kriku ütles:

     Selleks peaksid sa vastama küsimusele, mille ma sõnastasin postituses 111.

     Küsimus oli selline:

     Küsimus on, kas suurem osa üldiselt valget rassi eristavaks peetavaid tunnuseid käituvad viisil, nagu kannaks neid retsessiivsed geenid või ei – st. näiteks neegritega segunemisel ilmnevad järeltulijates tagasihoidlikumalt.

     Sellele küsimusele ei saa vastata ei positiivselt ega negatiivselt, kuna ta on valesti püstitatud. Ta eeldab, et eksisteerib komplekt “üldiselt valget rassi eristavaks peetavaid tunnuseid”. Kuna säärast komplekti vaatamata rassiteoreetikute sajanditepikkusele tööle ei ole, sõltub see, kas mingi konkreetne rass näib päranduvalt dominantselt või retsessiivselt, vaatleja kultuurilisest taustast.

131. Jutt sai alguse CK tsitaadist. Mistõttu võib ja tuleb “valget rassi” antud kontekstis sisustada nii, nagu tema seda mõista võis või nagu tema ajal seda mõisteti.

     Kindlasti on mingi selline komplekt ka tänapäeval olemas – alates valgest nahast :) Aga CK kontekstis ei ole sel tähtsust.

132. Kriku ütles:

     Jutt sai alguse CK tsitaadist. Mistõttu võib ja tuleb “valget rassi” antud kontekstis sisustada nii, nagu tema seda mõista võis või nagu tema ajal seda mõisteti.

     See on juba jama. Kui me räägiksime füüsikast ja keegi juhtuks Isaac Newtonit tsiteerima, ei oleks see kindlasti aluseks nõudmisele, et valgust tuleb vaadelda nii, nagu seda Newtoni eluajal tehti.

     Kindlasti on mingi selline komplekt ka tänapäeval olemas – alates valgest nahast :)

     Mis värvi nahk Sinu meelest nendel inimesel on?
     

     

     

     Põhja-Ameerika kultuuris loetakse kõiki kolme neegriteks. (Kaks on neegermuusikud, kolmas oli mõnda aega tuntud neegriorganisatsiooni NAACP juht.) Kesk-Ameerika kultuuris, kus “tavaline” nahavärv on tumedam, peetaks neid väljanägemise põhjal arvatavasti gringodeks. Loomulikult kipuvad kultuurilised tunnused nahavärvi üle domineerima, kui pidaja nendest teada saab.

133. Jutt sai alguse CK tsitaadist. Mistõttu võib ja tuleb “valget rassi” antud kontekstis sisustada nii, nagu tema seda mõista võis või nagu tema ajal seda mõisteti.

     See on juba jama. Kui me räägiksime füüsikast ja keegi juhtuks Isaac Newtonit tsiteerima, ei oleks see kindlasti aluseks nõudmisele, et valgust tuleb vaadelda nii, nagu seda Newtoni eluajal tehti.

     CK esitas tulevikuprognoosi ning kontrollida saab selle prognoosi täitumist vaid siis, kui me ei muuda CK poolt kasutatud mõistete tähendusi. Vastasel juhul ei kontrolli me enam CK prognoosi, vaid mingit muud asja.

     Mis värvi nahk Sinu meelest nendel inimesel on?

     See on ju puhtalt segunemise teema. Metsadefineerimine.

134. Kriku ütles:

     CK esitas tulevikuprognoosi …

     … milles polnud sõnagi juttu dominantsusest või retsessiivsusest.

135. Kriku ütles:

     See on ju puhtalt segunemise teema.

     See illustreerib, et rassi pärandumisreeglid on sotsiaalne konstruktsioon ning inimese rassikuuluvust ei saa tema vaatlemise põhjal kindlaks teha. Aleksandr Puškin võis samamoodi välja näha; põhjus, miks teda neegriks ei peeta, on täpselt samamoodi kultuuriline.

     Muide, kui dominantsusest või retsessiivsusest CK oma prognoosis juttu ei teinud, siis segunemisest rääkis ta küll.

136. See illustreerib, et rassi pärandumisreeglid on sotsiaalne konstruktsioon ning inimese rassikuuluvust ei saa tema vaatlemise põhjal kindlaks teha.

     Esiteks ei puutu see asjasse ja teiseks kehtib sinu poolt sõnastatu ainult teatud segunemise juhtude puhul.

     Muide, kui dominantsusest või retsessiivsusest CK oma prognoosis juttu ei teinud, siis segunemisest rääkis ta küll.

     Just. Mistõttu omakorda on mõistlik eeldada, et ta pidas rasse piiritletavaks ning minu poolt sõnastatud küsimus, millele nähtavasti meist kumbki kindlat vastust ei tea, ei ole tema jutu kontekstis vääralt formuleeritud.

137. Valel on lühikesed jalad

     Rein Raua ja Jaak Aaviksoo sõnavahetus tõe ja vale mõõgaga võitlemise teemal on ere näide Eesti sotsiaalteadlaste ja poliitikute möödarääkimise kohta.

     Olen nõus Raua põhiväitega: valetamise õigustamine on poliitikule lubamatu ja rumal. Aaviksoo oponentidel on tekkinud suurepärane võimalus hakata leiutama valetamist jutlustava haridusministri kohta värvikaid metafoore. Tema sõnakasutus on tugeva kolinaga ämber, sest sellistel siltidel on tendents külge jääda.

     Möödarääkimise üheks põhjuseks võib pidada Diplomaatia toimetuse tegemata kodutööd oma lugejatele konverentsi tausta selgitamisel. Vastavasse numbrisse valitud mitmest ettekandest võib hea (halva) tahtmise juures tõepoolest jääda mulje, et riigikantselei korraldusel toimus konspiratiivne üritus, kus otsustati hakata kraane kinni keerama.

     Konverentsil osalenuna võin kinnitada, et oli väga põnev ametnike, ajakirjanike ja teadlaste mõttevahetus psühholoogilise kaitse teemadel, kus domineeris pigem ühiskonnakriitiline hoiak (näiteks Mihhail Lotman, Daniel Vaarik, Agu Uudelepp) ning oli ka paras annus eneseirooniat.

     Samal ajal tuleb möönda, et „tõe mõõga” tüüpi metafoorid meie poliitikute sõnavaras viitavad gustavnaanlikule „tiigri seljas ratsutamise” kirele, mis võib tõepoolest lugejates segadust tekitada. Provotseerimine tähelepanu köitmiseks on kindlasti omal kohal auditooriumiga otse suheldes (Aaviksoo ettekanne sai konverentsil kõige suurema aplausi), kuid ajakirja tekstist tulnuks see välja toimetada. Eestlase identiteedi osaks on peale kõige muu ka usk, et „valel on lühikesed jalad”, mida Rein Raud meile kõigile tänuväärselt meelde tuletas.

138. rasside segunemise jutu jätkuks tuli mõte, et äkki tabab meid hüpoteetilises tulevikus musta rassi invasiooni asemel hoopis kollase rassi oma, misjärel hakkame rohkem oma hõimuvellede moodi välja nägema
     (Muideks, jaapanlased paistavad paari- aastase harjutamise järel peaaegu aktsendi vaba eestikeelt rääkivat, samal ajal kui näiteks venelase aktsent eestikeelest kuhugi kaduda ei taha, tuli meelde)

139. @Valel on lühikesed jalad

     Ent Aaviksoo teksti tähelepanelikul lugemisel selgub, et terminid „vale” ja „valetamine” on sinna pigem õnnetul kombel ära eksinud. Artikli sisulises argumentatsioonis ei ole neil mitte mingisugust rolli.

     Provotseerimine tähelepanu köitmiseks on kindlasti omal kohal auditooriumiga otse suheldes (Aaviksoo ettekanne sai konverentsil kõige suurema aplausi), kuid ajakirja tekstist tulnuks see välja toimetada.

     Ja ikka ma ei taipa, mis taeva- või põrguväed takistasid ja takistavad ettekande täisteksti avaldamist.
     Kui see tõesti kõvakettad kõveraks koolutaks, näidatagu vähemalt katkestuskohad ära. Ennemuistsetel aegadel niimoodi ikka tehti.
     Siis satuvad ehk provotseerimisedki konteksti või saab nende eraldatus nähtavaks.
     Ei ole vaja, et iga infosõja osapool ettekandest oma versiooni kirjutaks, mida me siis kõik rõõmsalt mõnest leaksist loeksime.

140. Ma olen nüüd natuke mõelnud selle jutu üle ja muuseas jõudnud ettevaatlikule oletusele, et äkki Aaviksoo ei peagi silmas mingeid konkreetseid tahke identiteedi tuumikosast, mida oleks vaja varjata või moonutada, vaid oma töö spetsiifika tõttu pelgliku pessimistina (või nende iseloomuomaduste tõttu oma ametisse nagu loodud ministrina) usub lihtsalt, et niikuinii on need olemas, või et kõiki tuumikosa toetavaid väiteid annab paigutada negatiivsesse valgusse. Miks ta sellest salakonverentsil pikalt ja Diplomaatias lühemalt sõna pidi võtma — ei oska spekuleerida. Kui Ekspressi uskuda, ei räägi Aaviksoo ise kogu teemal enam just eriti mõistuspärast juttu.

     Aga kodanikuna olen ma täiesti valmis tunnistama ja tunnustama oma riigi õigust saladustele ja valele, õigust millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida — juhul, kui riik jätab ka mulle samad õigused ning me saame vastastikku kaubale selles osas, kuhumaani need õigused ulatuvad ja kuhu enam mitte ning kuidas salgamispiiridest kinnipidamist usaldusväärsel viisil seirata.

141. Mart K. ütles:

     Kui Ekspressi uskuda, ei räägi Aaviksoo ise kogu teemal enam just eriti mõistuspärast juttu.

     See lugu oli nüüd küll esimese aprilli lehes avaldatud ehk nali (mu meelest).

142. Seega ei maksa Ekspressi antud juhul uskuda. Hea nali.

143. Mart K. ütles:

     Kui Ekspressi uskuda

     Miks mitte. Kui autor viib meie mõnda toimetusse ühe loo, toimetus aga avaldab tema nime all teise, siis on süüdi nimeomanik. Mis ta siis topib vale artiklit. Meie väljaanded on soliidsed.
     Kogu maailm teab juba, et Eesti riik ahistab oma ajakirjandust. Kui selle kohta mõni fakt ka välja ilmuks, ei üllataks see kedagi. Valede artiklite viimine toimetustesse ongi ettekäände loomine ajakirjanduse ahistamiseks.

     Ühe usaldusväärse allika sõnul selgitas „veidi švipsi jäänud“ Aaviksoo…

     Andku minna. Kui Aaviksoo ei mäleta, ju ta oli siis rohkem purjus kui välja paistis.
     PS
     Seekord vist vihjet fiktsioonile ei olnud.

144. Raul Veede: Ideoloogiline rahvuslus lülitab mõistuse välja

     Eesti ajalugu näitab selgelt, et isamaa ja omariikluse eest ei pea alati keegi surema: vastasseise saab ka teisiti lahendada. Paraku ei suuda me sellest õppida. Ideoloogiliselt on parem, kui iga konflikti käigus keegi sureb. Ideoloogia vajab märtreid ning puhtemotsionaalsed inimesed usuvad, et neistki oleks õilis isamaa eest surra.

     Tõsi, ideoloogide ja ideoloogia tavatarbijate seisukohad erinevad mõnevõrra. Tavaliselt kipub siiski olema nii, et ideaalide eest sureb mitte see, kes neist tribüünil kõnet peab, vaid keegi teine, vähem tähtis ja asendatav. Pätsil ja Tõnissonil ei olnud vähimatki kavatsust enda elu tegelikku ohtu seada; Vilms oli noor vihane mees, kellega juhtus tööõnnetus. Enamik Eesti omariikluse algatajatest Vabadussõjas rindele ei kippunud ning see, mis juhtus pärast 1940. aastat, oli planeerimatu. Savisaar end teletorni ei barrikadeeerinud ning relva ei hoidnud. Ja Pronksiööl ei surnud mitte Maksim Reva ega Dmitri Linter.

     Kõned on ilusad kuulata, retoorika toob hinge ülevuse ja ühtsustunde. Ka Aaviksoo silmis helgib säde ja suust voolab sulamett, kui ta järjekordsel aastapäeval või suursündmusel esineb. Miks mitte talle plaksutada?

145. Ideoloogiline maailmavaade, milles puudub enesekriitilisus, viib vägivallani, olgu selle põhjenduseks siis rahvus, usk, riik või ühiskonnaklass.

     Tõsi. Mitte et see rahvusluse puhul alati nii peaks olema.

     Eesti ajalugu näitab selgelt, et isamaa ja omariikluse eest ei pea alati keegi surema: vastasseise saab ka teisiti lahendada.

     Meie teene see viimane veretu iseseisvumine nüüd küll ei olnud. Meil lihtsalt vedas.

     Pätsil ja Tõnissonil ei olnud vähimatki kavatsust enda elu tegelikku ohtu seada

     Mõlemad neist jäid Eestisse 1940. aastal ja miski ei viita sellele, et nad valmistusid 1918. aasta lõpus, kui kaotus oli ukse ees, jooksu panema. Selles, mis neist siis saanud oleks, ei ole mu meelest kahtlust.

146. Rahvus(lus) on lihtsaltinimestele naaberrahvuste esindajate poolt peale sunnitud inimliku eneseteadvuse osa. Milline peaks olema eestlastest inimeste rahvuslik eneseteadvus, kui suurest naaberrahvusest inimeste rahvuslik eneseteadvus meenutab punkrielaniku eneseteadvust mõnes metsikus sõjas?
     Kui poleks naaberrahvus(lus)t, ei vajaks me üldse enda rahvusena määratlemist.

147. Tont seda teab. Suurrahvad, mis liiga suureks kasvavad, kipuvad vaikselt murenema. Tekivad kohalikud identiteedid, keelemurrakud jne.

148. Kriku ütles:

     Suurrahvad, mis liiga suureks kasvavad, kipuvad vaikselt murenema.

     Ega siis ilmaasjata suure naaberrahva ideoloogid leidnud, et nende ainus lootus rahvusühtsusele on ümberpiiratud leeri tunde elavana hoidmine. Olgu rahvusena, ühiskondliku formatsioonina, misiganes seguna nendest kahest või neljast.
     Kui eestlased vaenuliku piiri enda ja Lääne vahele tõmbavad, kaob väga oluline osa sellest, mis eesti rahvusteadvust vene rahvusteadvusest eristab. Kultuur on niikuinii selle oma, kes teda isiklikult tunneb ja hindab. Kultuuri mõttes võib mõni eestlane mõnest venelasest rohkem venelane olla.

149. Keel, ühine ajalugu jne. jääks ju alles. Sajandite jooksul oligi eestlaste põhirõhuja sakslane (nagu soomlastel rootslane). Venelased muutusid ohuks nr. 1 ikkagi alles 19. sajandi lõpus ja eriti muidugi 20. sajandil. Varasematel sajanditel polnud Venemaa eriline hirmutis. Muidugi oli see Lääne-Euroopaga võrreldes barbaarne ja mahajäänud ääremaa, kuid võrreldes Türgi või teiste Euroopa piiridel asuvate riikidega mitte mingi julmuse kants või kehastus.

     Mis kultuurimõjudesse puutub, siis kindlasti on tõsi, et tänapäeva eestlasi on saksa linnakultuur suuresti mõjutanud. Aga ka saksa mõjudeta setud jäid ju setudeks ja nende rahvuslik katastroof toimus alles II ms. järel. Sama käib Ingerimaa soomeugri rahvaste kohta – neid, tõsi küll, räsis juba ka Stalini aeg. Marid jt. Ida-Volgamaa põlisrahvad on siiamaani kenasti alles ja venekeelsete migrantide osakaal Maris ei erine eriti ENSV-st 1989. aastal (kuigi rahvaarv on väiksem).

150. Rein Raud: Veel valedest: ilmalik ja avalik

     Ma ei kahtle selles, et valed on olemas. Samuti nagu on olemas korruptsioon, organiseeritud kuritegevus ja rahvusvaheline terrorism.

     Kõik need kuuluvad nähtuste hulka, millele avalik võim peaks ennast vastandama. Tõsi, lõplikku õiglust ei ole võimalik saavutada, aga see ei tähenda, et tema poole pürgimisest tuleks üldse loobuda. Ja see on põhjus, miks ka avalikkus ei taha ega tohikski leppida Jaak Aaviksoo mõtteavalduste ja -arendustega identiteedi ja valede teemal.

     Loomulikult on igal riigil oma saladused, aga seda polegi keegi vaidlustanud. Ent põhjendamatu on tõsta Aaviksoo kombel riigisaladusega võrreldavasse seisusse müütidega kaitstavad sümbolid. Ja kui väita, et „saladuste olemasolu võib tingida tõest hoidumist ja äärmuslikel juhtudel ka sulaselget valetamist”, siis mitte ilma täpsustuseta, millised juhud on äärmuslikud.

     Miks siis võiks üks valitsus üldse soovida, et tema rahvas ei suhtuks temasse kui kodanikkond, vaid kui kogudus? Sest nii on lihtsam jätta oma alamatele muljet, et nad on vaenlaste poolt sisse piiratud valitud rahvas. Ja keegi ei sea kahtluse alla karismaatilise juhi kuulutatud vaateid ega aja taga ei oma isiklikku ega üldisemat õiglust, kuna valitseb permanentne eriolukord.

151. Tavaliselt on nii, et kui keegi peab vajalikuks valetada, siis ta lihtsalt valetabki. Mitte ei hakka ajakirjanduses endale valetamise-üleskutseid esitama. Valetades väidab ta olevat tõese olevat millegi, mida ta tegelikult tõeks ei pea. Kusjuures ta võib ka eksida.
     Minuteada on valitsusi ajast aega valetamises süüdistatud, ka valelikult. Kui RRaud tahab kedagi mingis konkreetses vales süüdistada, siis andku minna.
     Pole ka Eestis ministril mõtet kuulutada, et Eesti Vabariigis valetamist ja valesid pole, nagu NSVL-s polnud seksi. Või et Eesti Vabariigi repressiivaparaat võitleb valede-valetamisega viimase põlvepikkuse poisikeseni. Stalin näiteks juba proovis ja see ei jätnud meeldivaid mälestusi.

152. Eesti ministri poolest pole aga ka normaalne kuulutada, et meil on lausa vaja valetada.

153. Kriku kirjutas:

     Selline väide näib olevat fundamentaalselt mõrane, kuna hulga inimtegevuste juures on kas füüsiliselt või siis kultuurikontekstist tulenevalt vältimatu koostöö. Jahti pidada või maja ehitada on paljudel juhtudel üksinda füüsiliselt võimatu.

     Aga arvestades, kuidas Aaviksoo “mina” on laialivalguv ja inklusiivne, on ju päris ilmne, et kui mitu algselt eraldiseisvat subjekti kokku tulevad, meeting of minds‘i maha peavad ja koostööle asuvad, on nende vahel tekkinud üks uus “mina” tahk, mida enne ei olnud. Koostöö jääb selle sisse, konfliktid jäävad sellest välja.

     Kriku ütles:

     Eesti ministri poolest pole aga ka normaalne kuulutada, et meil on lausa vaja valetada.

     Vähemalt selles artiklis, mida mina loen, räägib ta, et meil on tarvis õigust valetada, mitte, et meil on vaja valetada. Õigust räägib. Iseäranis kaitseministri valitsemisalas on deception‘il väga oluline roll täita. Kui kaitseminister seda rolli eitaks, siis ta valetaks ja Sa ei oleks ikka happy.

154. K_V ütles:

     Ega siis ilmaasjata suure naaberrahva ideoloogid leidnud, et nende ainus lootus rahvusühtsusele on ümberpiiratud leeri tunde elavana hoidmine.

     See võib olla ülelihtsustamine.

     Suur Naaberrahvas on väga suurel territooriumil ja ei evi ühtset terviklikku kultuurilugu. Nõukogude ajal natuke kultiveeriti, peaasjalikult lugulaulusid ja muid saagasid Aupaistetavast Revolutsioonist ja Suurest Isamaasõjast. Mõlemad on militaarsed. Kui nüüd tänapäevased ideoloogid nonde väheste “ühtsete” ideoloogiate palasid taastugevdada üritavad, tugevdavad nad paratamatult ka militarismi. See, et see ümberpiiratud leeri tundele kaasa aitab, ei pruugi olla eesmärk omaette, see võib kergesti olla happy side-effect.

155. Kriku ütles:

     Eesti ministri poolest pole aga ka normaalne kuulutada, et meil on lausa vaja valetada.

     Mina kohtasin vaid tõe ebatavaliselt kitsast piiritlemist.

     Õieti on juba iga sõnastatud tõde vaid osa hoomamatust „kogu tõest” (ehk tegelikkusest) ja seega iseenesest „veidi moonutav”.

     Valed, veelgi enam aga pooltõed on olemas ja elus. Selle tõsiasja möönmine ei tähenda valede ja valetamise õigustamist ega väärtustamist, pigem ausat otsavaatamist tegelikule elule.

     Mida oleks üks inimene siis pidanud selle teema kohta ütlema, et oleks poliitiliselt korrektne? Kui ta ei pidanud võimalikuks vaikida.

156. Kriku ütles:

     See illustreerib, et rassi pärandumisreeglid on sotsiaalne konstruktsioon ning inimese rassikuuluvust ei saa tema vaatlemise põhjal kindlaks teha.

     Esiteks ei puutu see asjasse …

     Vastupidi, see puutub täpselt asjasse.

     Nagu Sa nägid, on meil tegemist kolme valge (well, tegelikult küll roosa) nahaga inimesega, keda peetakse neegriteks. Miks? Sellepärast, et sotsiaalne illusioon laseb tervel hulgal lahterdajatel neegripäritolu dominantsena paista. See ongi see illusioon, mida Sa enesestmõistetava faktina esitasid.

     Kriku ütles:

     … teiseks kehtib sinu poolt sõnastatu ainult teatud segunemise juhtude puhul.

     Ei vasta tõele. Rassi pärandumisreeglid on mitte bioloogilised vaid sotsialsed kõigil segunemise ja mittesegunemise juhtudel. Põhimõtteliselt on mõeldav isegi see, et mõni tsölibaati idealiseeriv usulahk kuulutab ühel päeval välja dogma, et kui nunnal laps sünnib, on tegemist neegriga fenotüübist sõltumata. Mitte ükski argument selle vastu ei aita, sootsium, kus too usulahk mõjuvõimu evib, peabki säherdusi lapsi neegriteks. Olgu nende nahk siis roheline, hall või tiigrikarva. Mitte ükski ratsionaalne argument ei saa dogmat kummutada. Sotsiaalse tava kummutamiseks ei piisa ka ratsionaalsest argumendist, tarvis on toetuda säärastele emotsionaalsetele mõistetele nagu õiglus või kadedus — olenevalt sellest, kas kõnealune usulahk vaatab pühast vaimust eostatud neegritele ülevalt alla või alt üles.

     Kriku ütles:

     Just. Mistõttu omakorda on mõistlik eeldada, et ta pidas rasse piiritletavaks …

     Ei ole. Arvestades tema enda etnilist tausta on palju mõistlikum oletada, et ta illustreeris rasside mittepiiritletavust.

157. K_V ütles:

     Mida oleks üks inimene siis pidanud selle teema kohta ütlema, et oleks poliitiliselt korrektne? Kui ta ei pidanud võimalikuks vaikida.

     Ehk rääkima, et füüsikuna on ta täpsete mõõtmiste huvides õppinud vea-arvutust ja poliitikud peaksid tõe huvides õppima vale-arvutust?

158. Vähemalt selles artiklis, mida mina loen, räägib ta, et meil on tarvis õigust valetada, mitte, et meil on vaja valetada.

     Need väited näivad olevat loogiliselt seotud. Milleks nõuda õigust millelegi, mida ei ole vaja?

159. Mida oleks üks inimene siis pidanud selle teema kohta ütlema, et oleks poliitiliselt korrektne?

     Näiteks et kuigi Eesti võib ju põhimõtteliselt valetada sama jõuliselt kui ükskõik kes, ei ole Eestil seda vaja teha?

160. Kriku ütles:

     Milleks nõuda õigust millelegi, mida ei ole vaja?

     Selleks, et mõjutada teisi välisriike käituma viisil, nagu me võiksime oma õigusi ka kasutada ja sedaviisi vältida vajadust neid destruktiivselt kasutada?

161. Nagu Sa nägid, on meil tegemist kolme valge (well, tegelikult küll roosa) nahaga inimesega, keda peetakse neegriteks. Miks? Sellepärast, et sotsiaalne illusioon laseb tervel hulgal lahterdajatel neegripäritolu dominantsena paista.

     Sellepärast, et nende esiisade hulgas on nii palju neegreid, et neegritunnused, kuigi segamise tõttu tugevalt nõrgenenult, välja paistavad. Ja tegelikult peetaksegi neid segavereliseks. Mitte keegi ei arva, et Black American puhast neegrit tähendab ja seda ei ütle meile ka ametlik definitsioon (a person having origins in any of the black racial groups of Africa). Ma ei tea, kas seal ühtegi sellist enam alles on. Mõni äkki võib-olla on ka, aga tühine vähemus.

     Ei vasta tõele. Rassi pärandumisreeglid on mitte bioloogilised vaid sotsialsed kõigil segunemise ja mittesegunemise juhtudel.

     Kui segunemine on nii väike, et ei torka silma (jääb objektiivsel mõõtmisel mingist nivoost allapoole), siis ei pruugi sinu väide sugugi tõele vastata. Küsimus on, et kas need nivood on eri rasside kombinatsioonide puhul erinevad.

     Põhimõtteliselt on mõeldav isegi see, et mõni tsölibaati idealiseeriv usulahk kuulutab ühel päeval välja dogma, et kui nunnal laps sünnib, on tegemist neegriga fenotüübist sõltumata.

     Põhimõttelisel on sul siin uus rassimääratlus, mis ei ühti CK poolt kasutatuga (ega muidugi ka selle sõna tavatähendusega). Mistõttu väljub sinu spekulatsioon kontekstist ja seetõttu jääb ka vastuseta.

     Just. Mistõttu omakorda on mõistlik eeldada, et ta pidas rasse piiritletavaks

     Ei ole.

     Ma arvan, et CK oli piisavalt võimekas inimene, et eeldada tema mõtteavalduste loogilist konsistentsust. Kui sulle meeldib mõelda, et ta rääkis piiritlematute gruppide segunemisest, mis seal ikka, kuid selline tõlgendus kaotab sideme tema tekstiga.

162. Selleks, et mõjutada teisi välisriike käituma viisil, nagu me võiksime oma õigusi ka kasutada ja sedaviisi vältida vajadust neid destruktiivselt kasutada?

     Ideesse, et Eestil võiks olla mõttekas kedagi valetamisega ähvardada, suhtun väga skeptiliselt.

163. Kriku ütles:

     Ideesse, et Eestil võiks olla mõttekas kedagi valetamisega ähvardada, suhtun väga skeptiliselt.

     Aga ideesse, et Eestil ei ole mõistlik bluffimist oma arsenalist unilateraalselt maha võtta?

164. Kui kõne all on meie identiteedi tuumikosa – meie päritolu Aaviksoo järgi – siis ka sellesse.

165. Vähemalt selles artiklis, mida mina loen, räägib ta, et meil on tarvis õigust valetada, mitte, et meil on vaja valetada.

     Need väited näivad olevat loogiliselt seotud. Milleks nõuda õigust millelegi, mida ei ole vaja?

     Minu meelest käis jutt sellest, et vaba inimesena, rahvana, riigina on meil valikuvabadus valetada paratamatult olemas.
     Ja ka sellest, et tõde ajaloo ja poliitika teemades pole kuidagi üheselt määratletud.
     Et väites kellelgi mitte olevat õigust omada seda või teist vaatepunkti, vaidlustame tema õiguse vabadusele.
     Me võime vaid soovitada teisel viia oma tõde paremini kooskõlla ajalooteaduslike väidetega või meie tõega.
     —
     Aga tõttöelda on ikkagi kahju, et ei ole võimalik tutvuda kogu tõega Aaviksoo ettekandest.
     Tundub nii, et peale Aaviksoo ettekande kuulamist olid kõik poolteist kuud häppid.
     Jama algas siis, kui mingil saladuslikul põhjusel avaldati artiklina pool tõest ettekande sisu kohta.
     Kuidas need pooled teineteisesse suhtuvad, pole ka au teada.

166. Vaatepunkti omamine ja valetamine on siiski kaks ise asja. Tõeseid andmeid võib tõlgendada paljudel eri viisidel, see on õige. Aga see ei tähenda, et väärate andmete esitamine niisuguse tõlgenduse pähe käiks kuidagi arvamuste paljususe alla.

167. Väärate andmete esitamine on kahtlemata halb asi. Ebaeetiline ja lisaks sellele enamasti rumal. Vääraid andmeid annab ju ümber lükata.

     Hoopis iseasi on tõeste faktide ühe võimaliku, isegi esitaja arvates tõepäraseima tõlgenduse esitamine nii, et see näib esituse vastuvõtjale ainuvõimaliku tõlgendusena. Teadlase seisukohalt on see IMHO ainult võibolla ja kui siiski, siis ainult natuke parem, kui valeandmete esitamine. Eriti siis, kui see tähendab ka alternatiivseid tõlgendusi toetavate faktide esitusest ebaolulisuse tõttu välja jätmist. Teadlase seisukohalt tuleks alternatiivseid tõlgendusi tunnustada ja nende mahavaikimine on sisuliselt valetamine.

     Samas, lugu rääkiva poliitiku või “rahvajuhi” või, teisest valdkonnast, reklaami tegija seiskohalt on asi vist siiski natuke teine. Ma kardan, et kui keegi ehitaks reklaame alati üles mitte nii, et “meie tootel on sellised ja sellised head omadused, mida konkurentidel pole” vaid hoopis nii, et “meie tooted on parimad nende ja nende tunnuste põhjal, aga sellel konkurendil on see parem ja tollel too parem”, siis hoolimata tema aususest, löödaks ta üsna kiiresti reklaamitööstusest minema. Asja eest ka, sest ta asetaks enda reklaamitava toote halvemasse seisu, kui konkurendid, kes ei pruugi sellisest aususest kinni pidada, kui see nende tootele kasulik pole. Seda enam, et isegi teadusmaailmas on selline ausus pigem ideaal, kui tegelikkus.

     Kui nüüd proovida tuua näidet mõnest sellisest tõesest faktist, mida me oma identiteedi huvides enamasti parema meelega mainimata jätame, siis… No võtame näiteks selle fakti, et kaheksast Eestist Venemaa asutavasse kogusse valitud saadikust neli olid enamlased. Tõde otsiv ajaloolane ei saa seda kuidagi mainimata jätta. Eestlaste identiteeti kujundavates juttudes pole sellel faktil aga just olulist kohta, või mis?

168. Ma ei tea, kas üleskutse muuta meie positsioon tõe ja õiguse küsimustes meie liitlastele talutavamaks on üleskutse valetamisele. Vist Paunvere apteeker oli poliitikutega võrreldes ikka väga avameelne, aga teda sai ka ainult ahju otsast maha võtta. Lutsu saaks küll poliitiliselt ebakorrektseks kuulutada.

169. K_V ütles:

     Vist Paunvere apteeker

     Vabandust, Lible oli.

     “Ja ühte ma sulle ütlen – ei kannata siin ilmas ükski sunnik, kui temale tõtt öeldakse. Aga valeta! Vaata, valeta! Mjah. Siis oled sa õige mees.”

170. võtame näiteks selle fakti, et kaheksast Eestist Venemaa asutavasse kogusse valitud saadikust neli olid enamlased. Tõde otsiv ajaloolane ei saa seda kuidagi mainimata jätta. Eestlaste identiteeti kujundavates juttudes pole sellel faktil aga just olulist kohta, või mis?

     Ma ei tea, minu arust ei ütle see eestlaste identiteedi kohta suurt midagi. Peale selle on see fakt väheoluline. Üle terve Venemaa said radikaalsed vasakpoolsed, st. enamlased ja SR kokku, üle 80%.

     Sakslased saavad ju hakkama palju koledamate asjade eitamiseta.

171. Margit Sutrop: filosofeeriv minister

     Kui piiraksime ministrite sõnavabadust, piiraksime ühtlasi ka kodanike mõttevabadust, sest nii puuduks neil ajend oma mõtete väljendamiseks. Seega ei tohiks me keelata ministril oma peaga mõtlemist, isegi kui tema mõtted tunduvad meie moraalinärvi proovile panevat.

172. salvey ütles:

     Seega ei tohiks me keelata ministril oma peaga mõtlemist, isegi kui tema mõtted tunduvad meie moraalinärvi proovile panevat.

     Täiega nõus. Ma olen seda diskussiooni suure mõnuga jälginud ja hoides ise küll pigem Raua kui Aaviksoo poole, ei saa ma kuidagi aru, miks esimene ühtäkki teiselt suu kinnipanemist nõuab.

173. @Margit Sutrop: filosofeeriv minister
     Jätkaks siis.
     Kui ministri tähtsaim ülesanne oleks maksimaalselt kõigi jaoks maksimaalselt mittekaheldav olla, siis ei peaks ta ehk tõesti teadlase või filosoofina esinema.
     Ühejao kaasinimeste jaoks seostub teadus ja filosoofia kahtluse väljendamisega.
     Nad ütlevad “kahtlane” isegi siis, kui ei kuulnud, millest jutt käib.
     Ise peaks kahtlaseks pigem inimesi, kes räägivad (oma) tõe absoluutsusest.

174. K_V ütles:

     Ühejao kaasinimeste jaoks seostub teadus ja filosoofia kahtluse väljendamisega.

     Kahtlemisega. Väljendamiseks läheb siis, kui jutt kahtlust ei kummuta. Aga

     Nad ütlevad “kahtlane” isegi siis, kui ei kuulnud, millest jutt käib.

     on õlgmehike.

175. Ingmar ütles:

     Nad ütlevad “kahtlane” isegi siis, kui ei kuulnud, millest jutt käib.

     on õlgmehike.

     Mina näengi vaid oponentide ääretut muret, et mis mulje küll jätab minister nendele õlgmehikestele. Sisuliselt kahtlemine on võimalik siis, kui tunnistatakse tõdede kaheldavust.
     Ja ega keegi pole ometi väitnud, et “meie” tõde on teistest kuidagi kaheldavam. Pigem soovitakse mõista teisi. Ja hinnata oma jõudu kellelegi midagi ette kirjutada.

176. @K_V:
     Mul kaob järg ära, andestust. “Igaühele oma tõde” ehk postmodernismus on kirjanduskriitika võte, mida on miskipärast üritatud teadusse toppida. Loodusteadlaste enamus ei leidnud sellel ideel väärtust olevat ja otsivad üht tõde edasi, aga too tolleks – siinkohal on olulisem, kas ajaloolased samasugust tagurlikkust üles näitavad, ja sellest kõnelgu juba nad ise, kui tahavad.

177. Ingmar ütles:

     Loodusteadlaste enamus ei leidnud sellel ideel väärtust olevat ja otsivad üht tõde edasi

     Muarust otsivad ka ajaloolased ja poliitikud üht tõde edasi.
     Kahtlemise lõpetamine tänases tõdede seisus oleks karm värk.

178. On ju olemas ka postmodernistlike ajaloolaste koolkond, kes väidavad, et kogu teadmine on tekst ja sellisena põhimõtteliselt uuritav ainult tekstoloogiliste meetoditega. Mingeid “fakte” pole olemas, sest niinimetatud faktid on ka ju vaid tekstilõigud. Narratiivi vorm mõjutab ka seda, mida “ajaloo” raames sisuliselt räägitakse ja üldse öelda saab jne. Minu arust on see järjekordne koopamüüti ekspluateeriv äbarteadus, aga siiski tuleb möönda, et allikakriitikale veelkordse tähelepanu juhtimise seisukohast mõningane väärtus sel mõtteviisil on.

179. Vale kasulikkusest

     Ma tervitan Jaak Aaviksoo julget ja ausat (sic!) sõnavõttu ning leian, et see alustas meie ühiskonnas väga vajalikku poleemikat. Sellegipoolest ei nõustu ma peaaegu ühegi Aaviksoo esitatud teesiga. Peatun siin vaid ühel. Olen veendunud, et tõe rääkimine ei ole nõrkuse, vaid tugevuse tunnus. Ka tõe valdkond on minu jaoks palju laiem kui Aaviksoo jaoks, nt usk, lootus ja armastus ei ole väljaspool tõde, vaid vastupidi, need on valdkonnad, mis on kõige tugevamalt tõega seotud ja kõige sensitiivsemad vale suhtes (vrd kui teravalt me elame üle valetamist ja reetmist nendes asjades).

180. TÜ eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop kõneleb Aaviksoo artiklist Veerpalu dopingujuhtumi kontekstis.

     Sutropi sõnul tõestab kogu see lugu seda, mida Jaak Aaviksoo oma Diplomaatias ilmunud paljukritiseeritud artiklis ütles, et kollektiivne identiteet põhineb rohkem müütidel kui ratsionaalsel tõel ja et enesekaitse jaoks võib vale olla tõhusamgi mootor kui tõde.

     „Vaadakem seda jõudu, mis on neis inimestes, kes sportlase eest seisavad!“ lausus Sutrop.

     Samas ei usu ta, et need inimesed tegelikult petmist ja valetamist pooldaksid. „Moraalsest vaatekohast on valetamine igal juhul taunitav, isegi, kui see võib aidata kaasa mõne hea eesmärgi saavutamisele,“ on Sutrop veendunud.

181. Sergei Metlev: tõde teeb vabaks

     Tänapäeva maailma infokonfliktides oleme sunnitud ennast pidevalt kaitsma ja siiamaani on tõhusaimaks vahendiks olnud tõde nii, nagu me seda oma parima äratundmise järgi mõistame. Akadeemik ja professor Jaak Aaviksoo väitis oma artiklis, et ei maksa loota, nagu oleks tõde universaalne kaitsevahend rünnakute vastu; selles ma nõustun temaga. Idee, et valedega võib võidelda valede abil, on minu jaoks võõras, aga kas me saame alati sada protsenti kindlad olla, et see, mida meie usume, ongi seesama ehtne tõde?

     Kui kordamine on tarkuse ema, siis kõhklemine on ilmselt isa. Meil on õigus uskuda, isegi kui tegemist pole tõega. Inimeselt võib võtta ära kõik, peale võime arvata ja mõelda, nagu kirjeldas ilmekalt Orwell oma romaanis «1984».

     Lõppude lõpuks on sotsiaalsete gruppide maailmatunnetus, nagu ka indiviidi oma, alati subjektiive, seega on eksimus mingil määral sisse kodeeritud. Kuid tegemist on siiski noateral kõndimisega, enesepetmises on raske leida midagi positiivset.

     Peale selle on tegemist põhimõttelise moraalse valikuga, kas jääda truuks tõele ja seda otsida, kuna selline mõtteviis on kooskõlas sõnaga «õige», või siis lähtuda teistest motiividest. Hetkel, mil lülitame aju välja ja muutume oma uskumuse orjadeks, tõmbame kriipsu peale kõikidele õppetundidele, mida ajalugu on andnud.

182. vabariigi kodanikud

     Saates T 12. aprillil

     Olümpiavõitja Andrus Veerpalu dopinguskandaal on meelde tuletanud, kui väga eestlased Veerpalu armastavad ja austavad ning tõstatanud ühtlasi taas küsimuse tõest ja valetamisest. Kas eesmärk pühitseb abinõu?

183. dig ütles:

     Seda ei näita elu. Seda väidab natside propagandaminister, kes oli meister korrutamise alal. Kanäe, mass hakkas natside propagandaministrit uskuma ja kordab seda väidet nüüd ise ka.

     Täielikkuse huvides olgu ära märgitud, et hiinlastel on asjassepuutuv neljatäheline kõnekäänd 三人成虎: kui kolm meest (Humpty Dumpty ei puutu asjasse) teatavad, et lähedal on tiiger, siis nii ongi.

184. Pakutakse välja 9 ideed selle kohta, mida kõike siis veel varjata võidakse: Kalle Mälberg: Tank laukas ehk mida meie eest veel varjatakse?

185. Üks mees nägi unes piiramatut võimu

     Kui anda võimule, ükskõik kas personifitseeritud liidritele või lihtsalt enamusele, õigus enda suva järgi valitud olukordades reaalselt juhtunu maha vaikida, siis tähendab see ka anda neile õigus maha vaikida iseenda kuritegusid. See tähendab õigust maha vaikida kõik, mida võimul olev minister oma soovide elluviimiseks kasutab – võimulolija „mitteminaks” on muu hulgas ka kõik need, kellel võimu ei ole, rahvusest sõltumata. Aaviksoo tahab blankovekslit kasutamaks „võimet projitseerida tahet”, peites rahvusliku identiteediloome udusesse retoorikasse soovi saada piiramatut voli astuda suvalisi samme omaenda eesmärkide nimel, kaitstes oma positsiooni vaikimise kummist kindlustusega.

186. “Üks mees nägi unes piiramatut võimu”

     Kulla Oudekki, mis ajast sa “tõde” (?) ja “teadmisi” dokumentaalfilmidest leidma oled hakanud?! Ja sellest “tõest” nii kaugele ulatuvaid järeldusi tegema hakanud?

187. Aaviksoo: see oli ideoloogiline ja sildistav rünnak

     On tohutu suur lõhe selle vahel, kellena me ennast ise ette kujutame ja kellena meid nähakse objektiivselt.

     Tema puhul kindlasti.

188. Kriku:

     Aaviksoo:

     On tohutu suur lõhe selle vahel, kellena me ennast ise ette kujutame ja kellena meid nähakse objektiivselt.

     Tema puhul kindlasti.

     Annab seda kuidagi täpsustada?

189. Artiklist:

     Eks ka see minu tekst oli suhteliselt nõudlik.

     Aa, näe, me ei saanud lihtsalt keegi aru, mida minister öelda tahtis. Tema tahtis öelda, et kui kaks korda kaks on neli, siis pole vaja seda suuremaks või väiksemaks valetada. Mõned juhmakad meie seast aga kuulsid, et ei tohi ennast lasta petta ettekujutusest, et ilma valetamiseta on võimalik tagada enda kestmine.

     Taolise juhmuse avalik väljendamine on Aaviksoo jaoks aga ideoloogiline rünnak…

     Tunnistan, et selline filosoofiline mõte on minu jaoks liiga nõudlik.

190. Annab seda kuidagi täpsustada?

     Eks küsi ta käest. Tema selle välja ütles. Ma ei tea, keda ta peale iseenda veel mõtles.

191. Tõesti liiga nõudlikuks kisub. Kas olen mina viimase kahe kuu jooksul märgatavalt dementsemaks muutunud või lähevad Aaviksoo selleteemalised sõnavõtud otsustavalt raba suunas, aga viimane nupuke Postimehes kisub minu arust päris segaseks. Äkki ta konverentsiettekandes oligi hooletusviga, kus ta efekti pärast “müüdi” asemel “vale” ütles, aga nüüd on ta millegipärast võtnud nõuks meeleheitlikult kaitsta oma mõtteavaldusi koos selle veaga ja ta on valmis selle huvides kasvõi oma isikliku loogilise aksiomaatika leiutama. Teine võimalus on muidugi, et ajakirjanik viskas lihtsalt ülearuse välja ja kohendas sõnastust oma äranägemise järgi.

192. Varro Vooglaid mittenõustumisest rahvusliku identiteedi määratlemisega valetamise teel ja ideoloogilisest rünnakust arusaamisest

     Postimehes avaldatud pisikeses intervjuus – kui seda saab nii nimetada – väidab Jaak Aaviksoo, et inimesed, kes ei nõustunud tema seisukohaga, et rahvusriigil on õigus määratleda end valedega ja selle ka avalikult välja ütlesid, on pannud tema vastu toime “ideoloogilise ja sildistava rünnaku”. Selline antagonistlik hoiak, mis ei püüagi esitatud kriitikat mõista, vaid demoniseerib kritiseerijaid, peegeldab muidugi suurepäraselt Aaviksoo enda ilmavaadet, mida ta avameelselt Diplomaatia artiklis selgitas:

     “Mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal – kui mina on hea, siis mittemina tasakaalustab seda head, et kokku tuleks null.”

     Pikalt ei ole enam soovi seda teemat kommenteerida, sest kõik on juba öeldud. Võib vaid konstateerida, et elame ühiskonnas, kus valdav enamik inimesi ei näe selles probleemi, et valitsuse liikmed kuulutavad avalikult oma õigust rahvuslikes huvides (nii nagu nemad seda defineerivad) valetada. Ju siis inimesed ei mõista, et lisaks teistele valetamisele kätkeb see “õigus” paratamatult ka “õigust” valetada neile endile. Aga vahest on neil ka sellest ükstaspuha.

     Tegelikult ma arvan, et valdav enamik inimesi isegi ei ole kogu seda diskussiooni tähelegi pannud. Mõned nädalad tagasi tuli sellest ühel tähtpäeval viibides juttu peatse magistrikraadi omanikuga, kes polnud mingist Diplomaatia artiklist miskit kuulnudki, nagu ka Aaviksoo vastasest allkirjade kogumisest. Kui ta põhjuste järele päris, proovisin kahe lausega selgitada, aga ilmselt ebaõnnestunult, sest ta ei saanud igal juhul üldse aru, millest jutt ja vastas nii, et tema arust ka ei peaks kõik sõjaväes käima (no see tähendab siis mõõgaga vehkimas :) ja Aaviksool on õigus. Rohkem ma ei püüdnud midagi selgitada, sest see kedagi nagunii ei huvitanud :)

193. Aaviksoo sõnastab oma hirme täpsemalt.

     Jaak Aaviksoo: moodne maailm kätkeb uusi ohte (e24).

     Täna toimuval advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene ja E24 korraldatud majanduskonverentsil «Kas julgeolek on liiga kallis?» ütles teadus- ja haridusminister Jaak Aaviksoo, et tänane moodne ja uusi tehnoloogiaid täis maailm kätkeb endas uusi ohte. /…/

     Minister lisas, et tänapäevaste vahenditega on võimalik hävitada vastase tahet ka nii, et vastane ei tahagi enam kesta ja ise eksisteerida, vaid kellekski teiseks muutuda.

     «Erinevate argumentide najal leitakse, et võõra keele ja kultuuri ülevõtmine annab eeliseid üksikindiviidi tasandil, » märkis Aaviksoo.

     Ta lisas, et praegune meediaühiskond on avardanud sellise allutamise platvormi.

     Kas on kõik selge?

194. Delfi arvamusnurk vahendab Rahva Häält, mis viitab ka siinsele artiklile.

     Kas holokausti eitamise kriminaliseerimine pole just see “oma tõe” kaitsmine, millest Jaak Aaviksoo kirjutas? Miks on vaja tõdesid verega kehtestada ja sanktsioonidega kaitsta? Mis tõed need on? Praktika on selline, et me võime end tõdede asjas ülimasse ja lahendamatusse puntrasse mässida. Vähemalt niikaua, kuni tõed maailmas on ilmselgelt poliitilised, ideoloogilised, tähendab kanoniseeritud, s.o.eksimatuteks, väljaspool arvustust seisvateks tunnistatud.

     Jaak Aaviksoo kui füüsik, taipab tõdede lahutamatut omadust, relatiivsust, sest tema mõistab tõdede maailmas lahutada reaalteaduslikke ja ideoloogilisi tõdesid. Isegi füüsikas on tõed relatiivsed, kuid siin vähemalt defineeritakse piirid, mille raames tõde kehtib. Nihkudes ühiskonda ja veel kogu maailma mastaabis, on tõed tegelikult defineerimatud. /…/

     „Mis juhul on vääratele faktiväidetele rajatud õnnestunud poliitikat, mis suurendab šansse ellu jääda? Mismoodi saab ajada pragmaatilist „reaalpoliitikat“, olles ise reaalsusest hälbinud?“ (blogi skeptik.ee). Aga tõed on ju välja kujunenud just edasikestmise prioriteetsusest tingitult. Tegelik ellujäämises evolutsioneerunud tarkus just reaalfakte, s.o. tõde, parimal ja täielikumal moel arvestabki. Kui muidugi tõde ei ole ilmutus, s.o. jumalikku päritolu.

195. Must-valge kevad David Vseviov Päevalehes

     Kuid must-valged värvitoonid ei domineeri vaid poliitilise võitluse maastikul. Nad valguvad ja on hämmastava kiirusega katmas ka seda vaatevälja, mida võiks nimetada kõige üldisemalt intellektuaalseks. Olgu selle näiteks kas või poleemika areng, mille puhkemise ajendas Jaak Aaviksoo artikkel märtsikuises Diplomaatias ja millele laiema avalikkuse ees esimesena reageeris omapoolse kujutlusega Rein Raud ja millesse seejärel lülitusid mitmed mõtlejaid (eriti tahaks juhtida tähelepanu suhteliselt vähem vastukaja äratanud vestlusringile Memokraadis).

     Ning tõesti, kitsamalt infokonfliktide olemuse ja enesekaitse viiside ning laiemalt tõe ja vale dialektika temaatikaring on igati väärt sisulist ja paratamatult erinevaid vaatenurki esindavat kammitsemata mõttevahetust .

     Aga kui ruttu kujunes sellest üks järjekordne, vaid musta-valget värvi tunnistav ja demagoogiliselt sildistav kirjutiste jada, mis vähemalt minu jaoks saavutas täiuslikkuse Oudekki Loone artikli „Üks mees nägi unes piiramatut võimu” variandis (EPL, 15.04). Sest millist arutelu ja värviküllast maailmanägemist võib meil veel loota pärast seda, kui täituks autori soov ja Eestis jätkuks „…tervet mõistust Aaviksoo ja tema mõttekaaslased välja vilistada”. Kusjuures kogu lugu ei jätnud ju mingit kahtlust, et tegemist pole kaugeltki väljavilistamise üleskutsega üksnes ülekantud tähenduses.

196. Eile Vikerraadios seletas ka keegi härra pikalt ja laialt, kuidas need, mida Aaviksoo “valedeks” nimetas, ei olnud kaugeltki mitte need “valed”, mida meile meeldib arvata, et ta silmas pidas, vaid hoopis ühed suured, täiskasvanulikud ja täiesti õigustatult õiged valed.

     Oleks teadnud, oleks salvestanud.

197. Minast, mitteminast ja mitmik-identiteedist
     Aune Valk, psühholoogiadoktor “Eesti Päevaleht”

     Kuid rohkem kui tõest või valest, tahtsin ma rääkida riiklikust identiteedist – sellisest ühtekuuluvustundest, mis seoks omavahel kõiki eestimaalasi ja ka neid Eesti päritolu inimesi, kes ajutiselt või alaliselt mujal elavad. Politoloogid rõhutaksid kindlasti kodakondsust ühise identiteedi alusena, kuid psühholoogilised uuringud näitavad, et kodakondsus pole ei piisav ega ka ilmtingimata vajalik tingimus, et tunda emotsionaalset seotust Eestiga. Aaviksoo väidab, et identiteedi “tuumikosa moodustab meie päritolu. See, kes me oleme ning mis on meie sünnipärane loomus. … Teisele kohale asetuvad meie sümbolid, need, mis meid iseloomustavad ja mida oleme ise kultuuri ja kogemuse kaudu tõstnud kõige kõrgemaks väärtuseks…” Need kõik on kindlasti olulised identiteedi karakteristikud, kuid olles ise nii eestlaste, eestivenelaste kui väliseestlaste identiteeti juba ligi 20 aastat uurinud, võin väita, et eestlaste identiteedis on esikohal hoopis maa, ehk nagu üks intervjueeritav seda väljendas: “Ettekujutus ühest kogumist, mida võib ühe niisuguse sõnaga kokku võtta, nagu kodumaa, või mis Eestimaaga võrdsustub minu jaoks. …, alates oma krundist või õuest ja lõpetades terve riigiga”. Teiseks tuleb armastus ja uhkustunne oma rahva, selle kultuuri ja ajaloo vastu ning kolmandaks keeleoskus ning selle väärtustamine.

198. Ajaloo ja eestlaste identiteedi muutmise vaatus nr. 1. Oleme sealmaal, kui meile hakatakse looma uut ajalugu, muutes aset leidnud sündmusi. Umbes paarikümne aasta pärast (kui asjaosalised surnud) on see ametlik ajalugu!

     Jutud kaebuste alusel Siberisse saatmisest on müüt
     http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=47759141

     Küll aga võib Kahari sõnul küüditamiste puhul julgelt väita, et jutud kaebuste alusel kellegi Siberisse saatmisest on müüt, kirjutab Õhtuleht.

     Õhtuleht:
     Lugenu, 09:40, 14. juuni 2011
     Need kaebused on toimikutesse protokollitud. Mina olen oma peretoimikutest neid põhjendusi must-valgel lugenud!!! Kaebaja/avaldaja nime ja otsusega välja saata! See ei ole “linnalegend” või “külajutt” vaid arhiveeritud küüditamistoimik.

     Delfist:
     mis tähendab?, 14.06.2011 09:01
     Konkreetse asja toimikust 1949 on ju näha, kelle avalduse alusel ja kelle poolt väljasaatmise välkotsus tehti. Kaebused olid nt.: kasutas talus lisatööjõudu (kaebaja ise oli käinud seal tööl) omas rehepeksumasinat ja loomi. Seega oli kaebus, oli menetlus ja otsus välja saata. Must-valgel ja väljasaatmistoimikus olemas. Olen ise lugenud.

     macoy, 14.06.2011 09:08
     kallis laps-ment,kes sa väidad et eeslased ei koputanud siberisse saatmiseks ,minu esiisad kes siberist eluga tagasi said väitsid küll midagi muud,hetkel on nad muidugi siit ilmast lahkunud.antud artikkel on elus näide,kuidas ajalugu võib moonutada

     kalmare, 14.06.2011 11:37
     Põhjuslik seos kaebuse ja väljasaatmise vahel võis olla müüt või mitte – kes seda enam tõendab. Aga see, et kohalikud peale kaebasid – ja eesmärgiga kätte maksta või teise vara endale saada – ei ole kohe kindlasti müüt.

     möhk, 14.06.2011 11:38
     Väga kummaline avaldus?!
     Keda siin nüüd kaitsta püütakse?
     Kas see, et kui millegi kohta paberit ei eksisteeri tähendab nüüd seda, et nii ongi ja sellist sündmust pole mitte kunagi olnudki?
     Kurb, kui meie omad kõrged ametnikud üritavad asju näidata nii, nagu see kusagil kellelegi kasulik on.

199. Vaata, küüditamise peamisteks eesmärkideks olid terror ja jõukama rahva “likvideerimine”, 1949. aastal ilmutatult sundkolhoseerimise toetuseks. NKVD oskas jõukamat rahvast ise ära tunda, selle juures ei olnud tal abi tarvis. Kaebused toimikus olid ettekääne, millesuguseid preestrina kasvatatud ja legalismi austav Stalin paljudes diktatuurivaldades armastas. Kaebuste küüditamise põhjuseks pidamine kujutab endast klassikalist pärast seda, järelikult selle pärast loogikaviga.

200. @dig:

     küüditamise peamisteks eesmärkideks olid terror ja jõukama rahva “likvideerimine”,

     Digikene! Kahjuks Te eksite, küüditati ka vaesemat rahvast. Kaevati naabrite peale põhiliselt kasu saamise eesmärgil (auto küüditatavatega ei jõudnud veel taluõuest lahkuda, kui juba läks vara jagamiseks.) Ka andis selline olukord võimaluse oma vihavaenlaste likvideerimiseks, üks kaebus ja läinud ta oligi. Keegi ei kontrollinud kaebuste sisu vastavust tegelike asjaoludega. EV algusaegadel oli inimestel võimalik tutvuda küüditamistoimikutega, kuigi paljud teadsid, kes nende sugulaste peale kaebasid.

     Olete võibolla kuulnud sellist rahvatarkust, et eestlase parim magustoit on teine eestlane. Eestlane on aegade jooksul ikka vihanud neid, kellel elus rohkem vedanud on ja nende elu on üritatud jõudumööda rikkuda. Ka Nõukogude ajal oli eestlaste hulgas populaarne kirjutada anonüümseid kaebusi.

     Kaebused toimikus olid ettekääne,

     Võimalik, aga kaebused olid vajalikud. Kaebus oli aluseks, mille alusel küüditamisotsus tehti. Juriidiliselt pidi ju kõik korras olema.

     Kaebuste küüditamise põhjuseks pidamine kujutab endast klassikalist pärast seda, järelikult selle pärast loogikaviga.

     Seega ei ole see loogikaviga.

     Ootan huviga aega, mil avalikult hakatakse põletama A.H. Tammsaare „Tõde ja õigust“ kuna see näitab eestlast halvas valguses.

201. Oakrock ütles:

     Digikene! Kahjuks Te eksite, küüditati ka vaesemat rahvast.

     Just-just, eesmärgiks terror. Terrori oluline komponent on, et ta tabab inimesi enam-vähem juhuslikult ja motiveerib nende mustreid otsivad primaadiajud mõtisklema, missugust musterolendit nad seekord välja vihastasid ja millisele parteile ohvriandide viimine võiks teda lepitada. See, et paljud mustrid märgist mööda läksid, käis asja juurde.

     Olete võibolla kuulnud sellist rahvatarkust, et eestlase parim magustoit on teine eestlane.

     Ei puutu asjasse. Kui Stalin andis käsu 10 000 inimest ära küüditada, siis oleks 10 000 küüditatud ka ilma ühegi kaebuseta. Ohvrite ja peaaegu-ohvrite paranoia üksteise suhtes, mida kaebuste kirjutamisele õhutamine kindlasti edendas, aitas bolševike eesmärkidele ainult kaasa.

202. @dig:

     Kas Teie suguvõsast keegi küüditati? Minu omast ei, kuna mingi aeg enne küüditamist käis vanaisal külas mingi parteilane, kes soovitas vanaisal oma perega kodust ajutiselt ära minna.

     Seega ei olnud see nii, nagu meile on räägitud, et keegi ei teadnud küüditamisest midagi. Ettevalmistusi tehti lihtsalt väga väikse isikute ringi teadmisel. Enne küüditamist pidid ju otsused tehtud olema (mille aluseks olid kaebused)!

     Karta on, et tõde ei saa me kunagi teada. Keegi ei uuri ju kommunistide kuritegusid, uuritakse kommunismi kuritegusid. Sellel on suur vahe.

203. Igaks juhuks täpsustan, et mitte teineteisest mööda rääkida: minu poolt välja toodud kommentaarid puudutasid 1949 aasta küüditamist!

     1941 aasta küüditamisel sellist kaebuste alusel küüditamist ei toimunud, siis olid ohvrid kindlaks määratud.

     Urmas Reinsalu: Hävitatute mälestus kohustab looma kommunismikuritegude uurimiskomisjoni
     http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=47770735

     Täna teame, et ÜK(b)P Keskkomitee ja NSVL Rahvakomissaride nõukogu andsid välja ühismääruse küüditamiseks täpselt kuu aega varem, 14. mail 1941. Selle järgi kuulusid küüditamisele teiste seas rahvuslike organisatsioonide liikmed, politseinikud, maaomanikud, kaupmehed, riigiametnikud, ohvitserid, poola põgenikud, kes keeldusid Nõukogude kodakondsusest, ning kõigi nimetatute pereliikmed.

204. Asjasse ja arutellu otseselt mittepuutuv, aga – mul on küüditamisega seotud üks veidi mittemõistetav lugu (see mittemõistetav asi on loo lõpus). Mis kuuldud ema ja vanaisa käest, mälestustena, ehk siis ei oska öelda kui täpne see just on. Teades mõistet “false memory”…

     Nimelt – minu vanaisa oli 1941. aastal “konsprikteerit” vene sõjaväkke ja vanaemale tuli kirja teel teade, et Velikie Lukis jäi vanaisa teadmata kadunuks (see kiri on muide tõepoolest endiselt olemas ja alles). Seal läks muidugi ka suurearvuliselt mehi sakslaste poole üle, aga seda muidugi tol ajal veel ei teatud ja vanaema oli aastaid oodates lõpuks kindel, et mees tal surnud. Mida üldjuhul see “teadmata kadunud” tähendas. Tegelikult sai vanaisa kõvasti haavata ja oli pikka aega kuskil Venemaa pärapõrgus haiglas. Mobiiltelefone, nii kummaline kui see ka tänapäeval võib tunduda, muidugi tol ajal veel polnud… 1946. aasta sügisel jõudis vanailsa lõpuks tagasi koju, avas omaenda võtmega oma maja ukse, arvates, et leiab eest üliõnnneliku abikaasa, aga ukse avanuna leidis köögis seismas mingi mehe, kellega siis üllatunult tõtt vaatas. Vanaema oli nimelt kaks aastat oodates selle kirja alusel vanaisa lõpuks surnuks lasknud kuulutada ja uue mehe võtnud. Uus mees aga oli olnud Erna pataljonis ja kuna sakesmannid kõik kuradi nimekirjad maha jätsid korjati kõik nood mehed 1949. aastal ilusasti kokku ja veeti “soojale maale”. Kõrvalepõikena – mõiste “Siber” on vist lihtsalt üldmõiste sest minu vanaema uus mees, “onu Herman”, oli tegelikult näiteks Kesk-Aasias, kuigi rääkis kogu aeg ka “siberist”…

     Nüüd aga see mõistetamatu lugu… Kui vene soldat uksele koputas siis viskas vanaema mu ema, kes oli 13-aastane ja tema venna, mu onu, kes oli 3 aastane, köögiaknast välja, et vähemalt lapsi tibeli käest päästa. Ema jutu järgi istusid nad kogu selle aja kui soldat toas oli, 3 tundi, mustsõstrapõõsas ja ta tegi 3-aastasele vennale selgeks, et nüüd tuleb vait olla. Ja 3-aastane poiss oligi 3 tundi vait! Kui mu vanem poeg 3 aastane oli, vaatasin teda pidevalt, teades lugu oma emalt, mõeldes kuidas võib olla võimalik teha 3-aastasele lapsele selgeks, et nüüd tuleb tundide viisi vait olla või “shit is going to hit the fan…”. Aga (ja siin mulle mittemõistetav osa) ju siis oli tol ajal “õhus” midagi, mis meile mõistetamatu aga millest tol ajal, paistab, sai aru isegi 3-aastane laps… Sest minu 3-aastane onu oligi vait. Ja kõik see 3 tundi!

205. Tarvo Kruus ütles:

     Kõrvalepõikena – mõiste “Siber” on vist lihtsalt üldmõiste sest minu vanaema uus mees, “onu Herman”, oli tegelikult näiteks Kesk-Aasias, kuigi rääkis kogu aeg ka “siberist”…

     Jah, “Siber” või täispikkuses “Siberi kaugemad piirkonnad” on jupp tsaariaegset kantseliiti, mis geograafilise Siberiga päris täpselt ei kattu. Ühest küljest kesk-Aasia, teisest küljest Kirovi oblast, mis Uuralitest ja seega päris-Siberist natuke lääne poole jääb, aga paljude Balti riikidest pärit inimeste küüditamis-sihtkoht oli. Tõlkes tähendas see mõiste asustamata või hõredalt asustatud pärapõrgut Venemaal ja teooria oli, et Pahade Inimeste(tm) tsivilisatsioonist eraldamine võiks kuritegevust langetada ja tühjade maade asustustihedust ning majandusväljundit parandada. Umbes samasugusel kaalutlusel saatsid kohtud 1770ndatest 1860ndateni Vanalt Healt Inglismaalt lugemata hulgal Pahasid Inimesi(tm) Austraaliasse kui pärapõrgusse.

206. Raivo J. Raave kirjutab informatsioonilise enesemääramise müütidest. Aaviksood ei maini, aga teema tundub osaliselt kattuvat.

     Eesti rahval on informatsioonilise enesemääramise müüdid kahtlemata olemas, aga üha kiiremini muutuvas keskkonnas on need juba ajast ja arust. Nad ei sobi ega tööta enam, aga paraku uusi pole meil ka.

     Võib-olla ehk Mart Laari poolt lansseeritud metsavendade ja Eesti Leegioni ülistamine, aga see puudutab vaid väikest osa rahvast ja tema loost. /…/

     Kui õpetasin teoloogilises seminaris, siis olin tõsiselt üllatunud, et enamik tudengeid uskus ikka ristiusu tulekut Eestimaale „tule ja mõõgaga“. Ei olnud aidanud ei Ain Kalmuse raamatud ega Andrei Hvostovi „Mõtteline Eesti“, kuigi siililegi ju selge, et pooltuhat rasketes raudrüüdes ristirüütlit ei oleks omapäi soisel ja metsasel Eestimaal kaugele jõudnud. On tõsiasi, et Läti Henrik tõepoolest loob müüdi pühast missioonist, kuigi ristisõja sildi all oli tegemist tavalise ideedega õilistatud sõjaga. /…/

     Arvukatel sõjakäikudel võetud vangid töötasid eestlaste majapidamistes orjadena ja moodustasid Saaremaa elanikkonnast umbes 30 protsenti ja mandril umbes 20 protsenti rahvastikust. Eestis vabastati orjad ordumeister Johann von Mengedeni käsuga alles 1455. aastal, seega tükk aega pärast „lõplikku kaotust“ ehk Jüriööd.

     Kirikuid ja kogudusi oli Eesti juba enne XIII sajandit nii Tallinnas, Tartus kui saartel ja ilmselt ka Virumaal, kus ju elas kuulus kristlasest eesti vanem Tabelinus. /…/

     Teine suur enesemääramise müüt on Jakobsoni poolt võimendatud ja „Eesti ajal“ ametlikuks saanud versioon 700-aastasest orjapõlvest. Õigupoolest oli see aeg, mil maarahva eliit saksastus, sest see oli ainus võimalus kõrgemale tõusta. /…/

     On öeldud, et eestlaste rahvuslik iseloom ei ole muud kui kultuuriline protestantism. Ma siiski korrigeeriks seda pisut ja ütleks, et meie informatsioonilise enesemääramise müüdid on võõrandunud protestantism. Tegelikult on eestlaste luterlik idenditeet ka üks müüt. Aga vaid eestlane võib öelda, nagu kunagi üks meie peaminister: „Ma ei ole kristlane, ma olen luterlane.“

207. @Mart K.:

     Ma vabandan, aga mis on Ain Kalmuse romaanidel tegemist ajalooga? See on autori fantaasia, pikitud ajaloost võetud reaalsete tegelaste nimedega. Hr. Raave pakutavad enesemääramise müüdid põhinevad ju valedel! Ajaloo allikad räägivad hoopis muud.

     Hea tutvustus on antud Päevalehes Eesti lugu: Ain Kalmus “Jumalad lahkuvad Maalt” http://www.epl.ee/artikkel/444528

     Nii keskaegsed allikad kui ka eesti ajalookirjutus on mõlemad rõhutanud paganliku ja kristliku maailma lepitamatut vastuolu.
     ****************
     Triloogia peategelaseks on Tabelinus, keda Henriku Liivimaa kroonika nimetab kolmel korral, mainides, et Pudiviru vanema olid “meie omad Ojamaal ristinud”. Teine tuntud ristitud eestlane, kes on allikatest nimepidi teada, on Eesti päritolu Norra munk Nicolaus, kes paavst Alexander III kirja teatel määrati 1170. aasta paiku Eesti piiskopi Fulco abiliseks. Midagi lähemat nende misjonist siiski teada ei ole. Romaanis on Nicolausest saanud Tabelinuse kasuvend Kallemeel. Saadetuna rohketest teistest ajaloolistest ja fiktiivsetest tegelastest seiklevad nad Eesti jaoks murrangulistel 1170.–1180. aastatel, kus nad pannakse korduvalt valiku ette, kas otsustada vana või uue maailma kasuks.
     **********
     Nii saab siin kuulsust ja vara jahtiva Fulco asemel Eesti esimeseks tõeliseks piiskopiks Nikolaus, kes rändab apostlina rahva seas ringi.

     Mida oleksid tema kuulutuse järgimisest arvanud muinaseestlased, ei jutusta piisava usaldusväärsusega ükski allikas. Kalmuse tegelased pöörduvad usku eneseotsingu ning piiblilugude ja teoloogiliste arutelude tulemusel. Keskaja puhul aga oleks õigem kõnelda mitte sisemisest, vaid kogukondlikust religioonist, kuna usk oli ühiskonnakorraldusega niivõrd tihedalt läbi põimunud. Mitte individuaalne, vaid kollektiivne ja valitsejate tehtud valik oli ka usu vastuvõtmine, sest see tähendas ühtlasi astumist mõne kiriku- ja läänihärra vasalliks. Seega ei nõudnuks Nikolause unistus, eestlaste pööramine jutlustamise kaudu, mitte ainult kauem aega, vaid ka teist ajastut.
     **********
     Tutvustuses on juttu ristist, kui kristlikust sümbolist, kuid see on tegelikult üks vanimaid paganlikke sümboleid!!! Kristlased võtsid risti üle hävitatud paganausust.

208. Sebrade tervishoiu huvides on siin saadaval ka maagiline nupp, mis Oakrocka suured ja rasvased tähed paugupealt pisikesteks lahjadeks tähtedeks moondab.

209. @dig:

     Hoiame siis sebrade tervist!

     Mida oleksid tema kuulutuse järgimisest arvanud muinaseestlased, ei jutusta piisava usaldusväärsusega ükski allikas. Kalmuse tegelased pöörduvad usku eneseotsingu ning piiblilugude ja teoloogiliste arutelude tulemusel.

     Keskaja puhul aga oleks õigem kõnelda mitte sisemisest, vaid kogukondlikust religioonist, kuna usk oli ühiskonnakorraldusega niivõrd tihedalt läbi põimunud. Mitte individuaalne, vaid kollektiivne ja valitsejate tehtud valik oli ka usu vastuvõtmine, sest see tähendas ühtlasi astumist mõne kiriku- ja läänihärra vasalliks.

     Seega ei nõudnuks Nikolause unistus, eestlaste pööramine jutlustamise kaudu, mitte ainult kauem aega, vaid ka teist ajastut.

210. Ma ei tea, kas Eesti ürituse määratlemine, laulupeost rääkimine ja see artikkel
     Eesti Üritus Viljo Kivisild” on siin teemas täiesti õiges kohas, aga mingil määral ju ometi.

     Laulupidu kui eestlaste identiteediüritus ei tohiks mitte mingil juhul olla käsitletav üleriikliku „riskitehinguna“. Pealegi olen täheldanud – nägemata põhjust, miks mitte julgeda seda avalikult väljendada –, et laulupidude regulaarsus on peaaegu ainus lüli, mis eestluse kestvust (ja kestlikkust) elus hoiavad.

     Lisaks laulupidude sarjale leidub samalaadseid sündmusi ja ettetulevaid situatsioone käputäis, kus eestlaslik ühismeel ärkaks; kiirkorras loetleksin ehk mõne eesti tippsportlase kordaminekuid maailmatasemel, uhkust Eesti looduse üle, oma lähinaabrite edestamist mõnel rahvusvahelises pseudo-statistikatabelis („pseudo“ võrreldes tegeliku eluga, mida elame), sallimatuse jagamist ja väljahüüdmist mõne spetsiifilise sotsiaalse nähtuse või probleemi suhtes.

     Mis siis sobiksid? Nagu ennist märkisin, panustaksin isiklikult esmajoones kodanikuühiskonna kujundamisse, seepärast sobiksid suurepäraselt Minu Eesti (mõttetalgud) ja Teeme Ära. Äratuntavalt tugeva näo ja nišiga tunduvad mulle veel punklaulupidu, Viljandi Folkmuusikafestival (lahendamata probleemiks praegusel momendil oleks paraku selle üritusega kaasnev alkoholilembus ja mõnede „folgikülastajate“ folgikogemuse piirdumine pelga viibimisega telklas ja Viljandi linnas), Ühtne Eesti (täpsustan, et siinkohal ma ei mõtle seda konkreetset teatrietendust, mille esitas see konkreetne teater, vaid iga-aastast – võib-olla isegi tihedamini esitatavat – teatritükki, mis lahkab Eesti poliitilist kultuuri, erakondi, ühiskonna poliitilisi pealiskihte ning allhoovusi jne) ja veel mõned. Siinne väljapakutu ootab lisa.

     Minu arust sobivad ka näiteks “Tartu Maraton” ja muud massispordi üritused päris hästi samasse ritta, kui sündmused, mis paljude jaoks tunduvad justkui rituaalset tähendust omavat.

211. Infoteaduste doktor Kurmo Konsa võtab Ekspressis vana teema üles, seekord kultuuri tehislikustumise kontekstis, nagu talle omane.

     Millise ühise nimetaja võiks leida sellistele sündmustele nagu Breiviki tapatööd Norras, Jaak Aaviksoo mõtetele riigi informatsioonilisest enesemääratlemisest ja Euroopa Liidu kriisile kultuurilisest vaatepunktist? /…/

     See on areng, mida võib nimetada tehislikustamiseks, mille liikumapanevaks jõuks on pidevalt uuenev tehnika, mida on vaja, et suurendada heaolu. /…/ Füüsilise keskkonna ümberkujundamiselt on tehnoloogia liikunud inimese keha, genoomi ja teadvuseni. Nüüd on jäänud koloniseerida viimane avastamata piiriala – inimkonna kultuurilised ressursid.

212. Vilja Kiisler kirjutab Delfis peamiselt sellest, kuidas minister Langi raamatulaenutusmoratooriumi idee ei pruugigi loll olla, aga puudutab kolumnis ka Aaviksoo väljaütlemisi:

     Kaitseministrina oli Aaviksoo sunnitud pidevalt eufemisme kasutama, aga ei saa öelda, et ta oleks end seda tehes ülearu mugavalt tundnud. Järgnes tähetund „valetamisfilosoofina“, mis viis arutelu riigi kuvandi loomise üle kvalitatiivselt uuele tasandile. Arutlemata siin selle üle, kas Aaviksoo välja pakutud haridusreform soovitud tulemuseni viib või mitte, tuleb tunnistada, et „õige“ valetamisõpetuse looja Aaviksoo on haridusministrina tegelikult olnud tähelepandavalt aus.

213. Haridusministri reformiotsingud kisuvad pentsikutele radadele, kui võtta tõsiselt väljaütlemisi Metsaülikoolis peetud loengul. (Delfi)

     Ta tegi ettepaneku anda näiteks matemaatika ainekava kehalise kasvatuse õpetajale, kes tõmbaks sealt maha kõik maha, millest ta aru ei saa ja eesti keele ainekava bioloogia õpetajale ning niimoodi risti-rästi kontrollides kaotada ära kõik üleliigne.

     Aaviksoo küsis ka Metsaülikooli rahvalt oma lemmikküsimuse – milleks on vaja õppida koolis lõikuvate kõõlude teoreemi?

     Miks see Aaviksoo lemmikküsimus on või miks just kõõlud talle ette jäid, pole päris selge.

214. Samas: matemaatikaõpetaja vastus Aaviksoole: probleem pole tuupimises, vaid suuliste eksamite puudumises.

     Jaak Aaviksoo poolt väljatoodud lõikuvate kiirte teoreemi kooli õppekavas pole, siin minister eksib. Tegelikult pole küsimus selles, et kas jutt on ühest või teisest teoreemist, probleem on mõttelaadis. Kunagi oli moes (ja pole ka kuhugi kadunud) idee, et õpilane mitte ei tuubi fakte pähe, vaid konstrueerib oma teadmised ise. Konstrueerimiseks peab aga olema küllaldane arv nii-öelda legoklotse, mille abil seda teha saab. Olematute teadmiste puhul pole millestki midagi konstrueerida.

     Aaviksoo loengu täistekstiga tutvumata e oska öelda, kas see on paremini argumenteeritud (äkki ministri skandaalsed väited on kuidagi kontekstist välja rebitud?), aga tundub küll igati arukas jutt.

215. Minister üritab oma ütlusi Postimehe arvamusrubriigis võõrsõnadega välja vabandada, aga palju paremaks see po-mojemu asja ei tee.

     Eks see on pigem metafoor, mida võiks sõnastada ka nii, et matemaatikaoskused on nii tähtsad, et neid ei saa ainult matemaatikute kätte usaldada. Kõik õppeained peavad moodustama koolis ühe terviku ja formeerima tervikliku inimese. Mulle tundub, et paljudel juhtudel on ainekavades liiga palju erialast piiratust.

     Ega ma päris sõna-sõnaliselt ka ei mõelnud, mida ütlesin /—/

     Eks bioloogia naljad nöörredelnärvisüsteemist, kärbse tagajalgade teadusest ja millest iganes on ju ka asjakohased. Inimesed tajuvad, et me pingutame teinekord üle väikeste asjadega ja suur pilt kipub kaduma. Siis kui ülikoolis küsitakse midagi, ei oska me vastata. Kui elu küsib meie käest, siis me ka ei oska vastata. /—/

     [P]raktiline koolielu kipub pöörama tähelepanu konkreetsele, mitte üldistele oskustele. Siis tulebki välja, et lapsed ei oska protsenti võtta lihtsatest asjadest, mida elus vaja on, aga teavad võib-olla integraali rööptahukast, millest neil kasu ei ole. /—/

     Pigem peaks õppekava olema elulisem, matemaatika, bioloogia, eesti keel ja inglise keel olema elulisem, või kui soovite, vene keel elulisem. Mina tean ka paari-kolme Puškini luuletust peast, nagu paljud minuealised, aga ega see tähenda, et me veel vene keelt oskame. /—/

     Paljudes riikides hakkavad ülikoolis füüsikat õppima inimesed, kes ei ole üldse enne füüsikat kui eraldi õppeainet õppinud, kui ma oma eriala näite toon. Eks teised valdkonnad on paljuski samasugused.

216. Viljandi maagümnaasiumi emakeeleõpetaja heidab Delfis Aaviksoo ministeeriumile ette õppekavade süsteemitust ja ühildamatust, rõhutades ka “tuupimise” olulisust.

     Kui me räägime mõttetust tuupimisest, siis ei tee me millegipärast kunagi vahet, mis on pime mõttetu päheajamine selle sisust aru saamata või faktide ja ja tõdede kasutamine uute teadmiste omandamisel. Kuidas tuletada ja loovalt mõelda, kui pole algteadmisi? Tuupimist ja aineloogika selgeks saamist ei saa võrrelda. Pähetuubitud valem, mida ei osata seletada, ei aita kedagi ja ei vääri ka rahuldavat hinnet. Valem või reegel jäetakse loogika põhjal meelde. Üks valem on teise valemi tuletamise alus. Ilma põhivarateadmisteta ei saa midagi juurde õppida. Kui pole põhivara pähe õpitud (muidugi aineloogika järgi, mitte tuimalt tuubitud), kuidas saab siis põhivara loogilisel vajadusel kasutada?

     Päheõppimine ja meeldejätmine on oluline õppimise meetod. Kuidas osata seoseid leida ja analüüsida, tuletada, kui ei teata fakte ega valemeid? Kuidas selgitada õigekirjaviga, kui mitte tugineda reeglile? See pole võimalik. Praegu oleme tuupimise ja päheõppimise halvustamisega jõudnud teise äärmusse. Tõde on kuskil vahepeal. Faktidest, daatumitest, definitsioonidest, reeglitest, valemitest põhivara osas loobuda ei saa.